Viisakas Biit009

Krahl. Kell näitab umbes 23 peale. Nagu kombeks on, pole selleks ajaks veel inimesi jõudnud koguneda. Võtan väikese Coca-Cola jääga. Näen paari tuttavat, paari punkarit ja siis on WC järts.

Esimest esinajat ikka ei tule, kuigi kell näitab tugevalt üle kesköö. Tuleb hoopis Popidioti kaver Honey Poweri loost "80s Party". Päris hea on, mõtlen. Nii hea, et ei suuda end tagasi hoida ning ütlen ühele sõbrale, et see on Honey Poweri remiks. Õigemini kaver. Või siis make over. Kuidas tahate, hea on ikkagi.

Lõpuks läheb peale õhtu esimene esineja Dmitri Gerasimov. See on lubamatu! See on kõige jubedam asi, mida ma olen Krahlis pidanud kuulama. Tulid meelde ajad, kui kiirelt enne esinemist Taru Rokiklubis sai Kotka keldris praekartuleid söödud. Ok, esimene lugu oli enam-vähem. Pani ootama, et mis järgmiseks. Järgmiseks tuli...........

Kogu väljakannatamatu äkt kulmineerus sellega, et tüüp kisas, õigemini jorutas mõnuga mikrisse Virmaliste laulu "Naer". Ei, tal polnud eraldi fono. Ta võttis lihtsalt loo ja laulis kaasa. Reet Linnale see poleks ka meeldinud, võin kihla vedada. See isegi ei meenutanud enam Soome laevadel peetavaid karaoketurniire. Võta mitu levelit veel alla ja mõtle, mis see võiks olla. Täpselt. Okei, naljaga saab ka võtta, ei pea olema surmtõsine. Aga see polnud naljakas, see polnud kämp, see oli hale. Ideetu ja mõttetu maailm.

Õnneks mitte väga palju hiljem tuli Antonina, kelle pärast Krahli mindud sai. Mulle meeldib. Ilus komplekt, hea kuulata, hea vaadata. Nii väga kunstiprojekt ja lo-fi polegi nagu välja reklaamiti või nagu küla peal on räägitud. Saan aru, mida Antonina taotleb. Et asi oleks usutavam, sel juhul oleks vaja vabaneda nendest ludistavatest kidrasoolodest. See ei lähe mitte.

Singel on kotis ja mul on selle üle väga hea meel. Antoninat lähen ka järgmine kord kuulama.