Imelik. Noh, võibolla pole ka, et maailmas on mõned asjad-nähtused-misiganes, millest saab lõputult lugusid rääkida. Aina uuesti ja uuesti, erinevatest vaatenurkadest, lähtepositsioonidest, erinevate inimeste suust jne jne. Ma ei usu, et keegi oskaks kokku lugeda, kui palju on tehtud näiteks loodusfilme, mis näitavad lõhekalade tuhandete kilomeetriteni küündivatest rännakutest kudemispaikadesse. Kes teab, kui mitu korda on jutustatud Punamütsikesest, tõstke käsi? Ja siis on ports bände, kellest saab ka rääkida. Lõputult.
Üks neist ansamblitest on kindlasti The Doors. Nahkpüksid. Noorelt surra. Ja vahel polegi rohkem vaja.
Üks täitsa tore biograafiline film The Doorsist valmis Oliver Stone'i käe all 1991. aastal Val Kilmeriga peaosas. Kandis see sama nime, mis bändki.
Mõned päevad tagasi vaatasin ära hiljuti tehtud dokumentaali "When Your're Strange: A Film About The Doors". Filmitegijad on kõvasti arhiivides kolanud ja väga oskuslikult kokku monteerinud kompaktse ülevaate ansambli ajaloost. Pärl on muidugi Jim Morrisoni enda filmitud filmikatked, mis laiema avalikkuse ette varem pole jõudnud. Ja väga pahaks ei saa panna asjaolu, et kogu lugu jutustab Johnny Depp.
Igatahes soovitan vaadata. Ei tasuks muidugi eitada fakti, et tegemist on siiski tüüpilise filmiga, mis näitab järjekordset lugu alguses täiesti tavalistest noortest meestest, kelle kirg on muusika, luule, kuid aja möödudes aina enam tuntust kogudes oma eduga toime ei tule.
Treiler:
"When the doors of perception are cleansed, things will appear to man as they truly are...infinite."
.jpeg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar