Kerli Kõiv ja "Põdral maja metsa sees".

Welcome to the Creepshow! Kannab pealkirja 30. augustil toimuv MTV Eesti sünnipäev. Klubisse Hollywood tuuakse otse USA-st kohale äsja oma debüütalbumi „Love Is Dead“ avaldanud ja maailmas laineid lööv Kerli Kõiv.

Kerli on nii mitmeski aspektis üsna vastuoluline: ta igatseb Eestit, aga ometi ei taha ta siin elada. Ta tahab oma muusikaga lohutada kurbasid, aga paneb plaadile nimeks „Armastus on surnud.“ Kerli on blond ja siiras noor neiu, kelle riietumisstiilist õhkub välja midagi veidrat ja isegi ehk sünget.

„Kuidas teil seal ilm on,“ küsib läbi telefoni äsja voodist tõusnud Kerli rõõmsameelselt enne, kui jõuan midagi veel öelda. Tema siiras ning avatud olek kumab välja igas tema lauses ja mõttepausis.

Minu intervjuu, mis pidi kestma umbes 15 minutit, aga venis 45-ni, käigus rääkisime nii mõnestki, aga mul oli ainult üks käsi, millega asju üles märkida ja muist jäi välja.

Kus sa hetkel oled seal USA-s?
L.A-s. Ma just ärkasin, kuna pidin käime eile ühel peol.

Loodetavasti sa väga väsinud pole.
Ei-ei. Ootasin meie vestlust väga. Mulle väga meeldib eestlastega rääkida. Ma pigem vabandan, et intervjuu algus veidi viibis.

Kui kaua sa juba tead, et tuled Eestisse ning kas olid pakkumisega kohe nõus?
Tean seda praeguseks umbes nädala ning loomulikult olin kohe nõus. Eriti hästi klappis see aeg mu enda plaanidega, kuna septembris läheb käima minu Euroopa tuur. Ja ma otsustasin vahe peal mitte tagasi USA-sse minna, vaid veedan paar nädalat Eestis. Tahan minna koju ja teha suitsusauna. Näha oma kalleid sõpru, keda ma väga taga igatsen ning perekonnaga aega veeta.

Millal sa viimati üldse Eestis käisid?
Kusjuures üldsegi mitte ammu. Jõuludel.

Kas sa USA-s olles tunnetad ka, mis moodi siinne publik sinu muusikat vastu on võtnud?
Ma nii otseselt seda ei taju, aga ema ikka räägib mulle, kui telefoni teel vestleme. Enne plaati ilmus Eesti meedias üsna palju sellist veidi negatiivse alatooniga uudiseid, et Kerli on kadunud ning ei tea, mis ta teeb. Samuti ilmusid pildid, kus ma olin roosade värvitud huultega. Aga need pildid olid ju nii vanad ning ma olen ammu muutunud. Kui inimene enam ei muutu, siis on ju midagi valesti, kas pole? Aga samas ma tegutsesin ju pidevalt. Suured asjad võtavad lihtsalt kauem aega.

Kui sa nüüd Eestisse tuled esinema, on sul plaanis midagi erilist? Tean, et taustabändi paned sa kokku kohalikest pillimeestest. Kelle kampa võtad?
Eesti kontsert ei tule väga suur. Kasutame elektroonilisi trumme ning klaverit. Ehk võtan endaga kaasa ühe taustalaulja, kes ise väga tahab Eestisse tulla. Aga jah, pillimeestega on kokku lepitud, aga eks näis, kuidas me veel neid asju lahendame. Aga peamiselt kasutan ma fonot, sest omi muusikuid pole kahjuks mul võimalik kaasa tuua. Üks laul, mis on ka albumil, tuleb esitamisele hoopis uues versioonis.

Oled sa ise varem Hollywoodis käinud ja kujutad sa ette, mis sind ees ootab?
Kujutan küll, sest olen seal kontserditel korduvalt käinud. Minu kaks väga head sõpra Kallervo Karu ja Mari-Leen Kaselaan olid need, kellega Hollywoodis päris tihti pidudel käisime. Tore koht igatahes.

Kas sa tead, et sind soojendab Evestus?
Oi, ei teadnud üldse! Oleme palju omavahel kirjutanud. Aga, wau, väga lahe! Ootan suure huviga.

Sinu albumi „Love Is Dead“ tutvustavas tekstis räägid sa korduvalt sellest, et Eestis olles olid depressiivne ning ei leidnud päris oma kohta ning USA-sse minnes tulid sellest väja. Mis teema sul selle Eestiga on?
Deprekas oli Eestis seetõttu, et siin tehakse nii paljusid asju maha. Siin on OK, et lapsele vitsa antakse, aga USA-s pannakse selle eest vangi. Aga see ei tähenda seda, et ma Eestisse halvasti suhtun, vastupidi. Ma räägin oma sõpradele palju sellest, kui ilus loodus siin on jne. Aga siinne mõtteviis minuga ei haakunud. Sel ajal, kui ma Eestis elasin tundsin,et siin peavad olema kõik ühte moodi ja erineda oli väga raske. See kõik sai alguse juba koolis. Alates klassikaaslastest direktorini välja. Et kui käid teistmoodi riides, siis on imelik ja oled pinnuks silmas. Nagu anektoodis: on põrgu, mis on täis katlaid. Ühes katlas on juudid, kellede seast üks proovib põgeneda ning kõik ülejäänud on ühendanud jõud, et teda üle serva aidata. Samas kõrval on aga katel eestlastega, kus samuti üks vabadusse põgeneda proovib, kuid kõik ülejäänud tõmbavad teda meeleheitlikult tagasi. USA-s on inimesed avatud ning nad tõepoolest usuvad sellesse, et kõike on elus võimalik saavutada.

Rääkides veel su albumit tutvustavast tekstist, siis oled sa seal öelnud, et sinu muusika eesmärk on innustada inimesi, kellel pole läinud elus just kõige paremini, et sinu muusika peaks pakkuma lohutust ning andma lootust, et iga tunneli lõpus on alati valgus. Ometi oled sa pannud albumi pealkirjaks „Love Is Dead“, mis pole ju kuigi lootusrikas?
Hmm. Kusjuures väga hea küsimus. Aga ma oskan sellele vastata ka. See vastuolu tuleb sellest, et palad, mis plaadile said, on kirjutatud üsna pika perioodi vältel. Umbes viis aastat. Ja selle ajaga on nii mõndagi muutunud. Ja elu ongi selline, et on tõusud ja mõõnad. Üks raskemaid momente oli minu elus see, kui alustasime plaadi tegemist. Ma ei suutnud kuidagi kokkuleppele jõuda plaadifirmaga, kelle visioon minu omast erines päris palju. Ja need perioodid saidki mu albumile. Lood sellele valisime 150 laulu hulgast. Aga tulevikus ei paneks ma iialgi enam oma plaadi nimeks „Armastus on surnud“.

150 lugu on päris muljet avaldav. Nagu ma saan aru, siis sa päris ise kõiki lugusid kirjutanud pole, aga sõad on sinu tehtud. Kuidas üldse see laulukirjutamine sul käib?
Abiks oli mul sellel plaadil viis või kuus erinevat heliloojat, aga kirjutamise juures olen olnud ise. Et tavaliselt oleme stuudios akusilise kitarriga ning keegi mängib duure ning nii need meloodiad sünnivad.

Kuidas nägi välja sinu plaadi salvestamise protsess?
See oli hullumaja. Vaidlusi oli pidevalt. Pidin võitlema selle eest, kuidas mina asju nägin.Enne seda olin ju kaks aastat Rootsis, kus kirjutasin ainult lugusid. Selle aja vältel valmis tegelikult ka üks plaat, aga sellest materjalist kasvasin ma kiiresti välja ning polnud mõtet seda välja anda. Selles protsessis oligi kõige raskem aeg umbes poolteist aastat tagasi. Ma teadsin väga hästi, mida tahan, aga nii raske oli endale kindlaks jääda, pidin olema iseseisev, aga ma olen ju tegelikult nii tagasihoidlik ning võõraste inimestega ei kipu sutlema. Mind aitas mõtes, et ma ei tulnud niisama USA-sse. Ja siit ka moraal – tuleb jääda iseendaks, siis sünnivad suured asjad.

Sinu albumit „Love Is Dead“ kuulates jääb ilmselt paljudele, eriti eestlastele, kõrva laul „Creepshow“, mis räägib ühest veidrast riigist ning mille lõppu on pikitud eestikeelne lastelaul "Põdral maja". Mis on selle tagamaad?
„Creepshow“ sündis siis, kui olin saabubud just New Yorki ning külastasin ühte sünnipäevapidu, kus kõik olid supremodellid ja geid. Eestis polnud ma sel ajal midagi taolist kohanud. Elvas näiteks ei sallitud mustanahalisi, keegi polnud gei. Kõik olid vanades traditsioonised kinni. Ja see sünnipäev oli nii teine maailm minu jaoks, et hommikul ma mõtlesin tükk aega, kas see, mis Elvas on, on normaalne, või see, mis siin toimub, on õige? Peale seda läksin ühe sõbrannaga stuudiosse, kes hakkas nalja viskama, et on üks koht maailmas, mida keegi ei tea, asub see Venemaa kõrval, aga keegi seal ei käi. Eesti keelgi on siinsetele naljakas, see kõlab nagu haldjate keel. Sellest loost ei tasu valesti aru saada. Ma armastan Eestit ning räägin kõikidele, kui kaunis loodus seal on... Aga selle nalja peale lugu sündiski. Kindlasti laulan seda ka Eestis!

Räägi mulle oma stilistikast. Selles on ju ka mõneti vastuolu. Sa oled piltilus ja veidi nukulik blond tüdruk, samas värvid sa julgelt oma silmad mustaks ja sinust õhkub välja gootilikkust.
Jah, ma ise nimetangi seda stiili gooti Lolita. Aga kogu riietus, plaadiümbrised, videod on sündinud minu peas. Ja seal on tõepoolest taaskord vastuolu. Tahan olla ühest kohast naiivne, aga teisalt ka mõjuv.

Videos „Walking On Air“ tuleb see eriti hästi esile. Mis moodi nägi välja videotegemine?
Kusjuures jah, seal on mul kõrged strippari kingad, samal ajal olen kui nukk. Mulle üldse kingad väga meeldivad. Järgmisel nädalal kohtun kusjuures firmaga, kes mind kingade osas sponsoreerib ja kui kõik hästi läheb, saan endale oma kollektsiooni ning saan hakata kingi disainima. Selle video tegemine polnud eriti inspireeriv. Filmimine toimus sisuliselt rohelisel taustal. Ja kohati oli seda üsna raske teha, sest mu korsett tõmmati ikka täiesti pingule ning mul oli raske hingata. Aga huvitavam moment oli minu jaoks kindlasti see kivist voodi, mis oli päris ja mõjus väga veidralt.

Rääkides kontserditest, mis kohtades sa tavaliselt esined?
Noh, selle albumi raames meil veel kontserdid ei käi. On pisemad promoesinemised. Viimane suurem toimus eelmisel nädalal Chicagos, kus toimus pesapallivõistlus. Asi läheb lahti alles sügisel.

MTV Eesti tähistab oma teist sünnipäeva 30. augustil klubis Hollywood, kus lisaks Kerli Kõivule on erikülalisena laval Evestus. Plaadimuusikat kütavad Paul Oja ning Kert Klaus. Õhtujuhi rollis Piret Järvis.

Vt pikemalt