Õppisin siin täna veidike torrentite toredat maailma ja siis järsku meenus, et täpselt nädal tagasi ilmus kogumik The Beatles "Love". Panin oma osavad näpud piraatluse heaks töötama ja laadisin selle asjanduse alla.

Noh. Olemas on 26 lugu ja minu teada peaks olema seal ainult 50- sekundiline lõik, mida mina pole varem kuulnud, teised lood on kõik varem avaldatud ning lubadus, et palju uut, ei vasta päris tõele. Uudne on ehk endapoolne mõningane seade ning siiamaani avaldamata versioonide ja tekstilõikude kasutamine.

Iseenesest ei olegi lugude kallal palju vägivalda kasutatud, nagu ma esialgu kartsin. Lood on kõik omavahel üleminekutega seotud, et plaati tuleb kindlasti järjest kuulata, et aru saada dünaamikast. Dünaamikat lisab palju juurde siduvate sämplite kasutamine, mida kuuleb väga palju ja pidevalt. George Martinile ja tema pojale on see teema väga meeldinud. See ongi asjaolu, mis muudab selle plaadi erilisemaks. Ühesõnaga võib ühes konkreetses laulus kuulata mitmeid ja mitmeid vihjeid teistele biitlite lugudele. Või on kokku sulatatud näiteks kaks lugu.

Kõige ilusamini kõlabki ehk avalugu "Because", kus on kõrvaldatud kogu instrumentaalne osa, lastud mitmehäälsusel kajada linnulaulu taustal. Selles variandis on väga hästi välja tulnud biitlite imeilus oskus sobitada oma vokaale ja seada mitmehäälsusi.

Huvitavamaid leide kogumikult on "Strawberry Fields Forever", mille aluseks on võetud akustiline versioon Lennoni kaeblevast häälest ja seda siis järk-järgult edasi ehitatud.

Ilus punkt on plaadile viimane rada "All You Need Is Love", mille lõpp orkestri meloodja saatel kaob kusagile kaugusesse, kuid jätab väga hea tunde ja võtabki kokku ehk mõtte, et biitlite panus praegusesse muusikasse on hindamatu.

Ma ei tea, kas ma seda plaati kohe teist korda jaksaksin kuulata. Võib-olla mingi aja pärast, sest kui sa tunned piisavalt hästi The Beatles´i loomingt, siis need nn nõksud ja konksud ei paku sulle järjepidevalt rahuldust, mingiks momendiks ehk vaheldust, kuid suunab su mõtted originaallätete juurde tagasi.

Aga et kas vahukoorega või ilma? Noh, ma jätaks siis sel juhul selle kompotijutu kõrvale.

Täna möödub juba 5 aastat George Harrisoni surmast. See tuletab mulle ühtlasi meelde, et olen ülikoolis veetnud 5 aastat oma elust. Aeg läheb kiiresti kuidagi. Päevad jäävad lühemaks. Tüüpiline vanainimese jutt juba. Aitab küll.

Tegelikult lihtsalt mängin George Harrisoni mälestuseks töö juures loo "Here Comes The Sun".

Surfasin niisama netis ringi ja avastasin myspace´st kellegi Jasoni profiili, millele oli lisatud mängima Asobi Seksu "Thursday". Esimest korda kuulsin punti möödunud suvel ja see teritas kohe mu kõrva. Ja praegu tuli ta mulle jälle meelde.

Tegemist on paar aastat tagasi New Yorkis alustanud bändiga, mille naislaulja Yuki Chikudate on toonud laulusõnadesse kaasa ka jaapani keele. Juba bändi nimeski. Välja on antud kaks albumit.

Asobi Seksu´t on liigitatud shoegazi alla, mis on tugevalt mõjutatud popmuusikast. Jah, raadios saab seda vabalt mängida, tihe ja elav, positiivne ja imeilus vokaal. Mulle väga meeldib. Ilus, siiras, aga mitte moosine ila, vaid huvitav kuulamine.

Flaming Lips

Täna on 27. november, tean kindlalt paari inimest, kelle jaoks on see päev ühe väga suure unistuse täitumine. Mul on hea meel nende üle, kes oskavad unistada, isegi siis, kui asjad väga kaua aega võtavad. Järjekindlus viib sihile.

Kui iga suve juulikuu lõpu poole saab järsku päris suurest protsendist Eesti inimestest folgisõbrad, siis mõned on seda veidi kaumem kui neli palavat päeva. Aastaringselt. Ja teevad midagi, mida saab minna Viljandisse kuulama ja vaatama, ent kaugeltki mitte ainult seda.

Täna oleks pidanud jõudma poodidesse Diskreetse Mango Trio esimene plaat "Prigadi-Pragadi". Mul vedas, et olen seda päris mitu ja mitu korda kuulanud juba. Ja vaadanud ka. Plaadi pakend on väga ilus . Kujundaja on Lauri Järvlepp, kelle tuntumaid ideid saab vaadata ja nautida klubi-restorani "Maailm" interjööris, kui ka iga paari kuu sees ilmuva indieshiti plakatilt.

Pakendi sisse on paigutatud tänapäevane lähenemine regilaulule, segatud kohati klisheedega rokkmuusika klassikast tõeliselt ilusate harmooniatega, mis sobiksid vabalt indie-muusikasse. Nii nagu näevad uudsed ja modernsed välja plaadil kujutatud erinevad mustrid kaugetest Eestimaa otsadest, kõlab ka regilaul teistmoodi. Vahel naljakana ja mitte väga tõsiseltvõetavana, teisalt ilusalt ja sügavalt. Noh, ma poleks uskunud, et ma regilaula hakkan nii keskendunult kuulama.

Kõige enam lummabki mind plaadi instrumentaalne osa. Vokaal jääb teisejärguliseks, minu jaoks. Nagu on plaadi kujunduses hoidutud juhuslikkusest, on seda kuulda ka laulude ülesehitusest. Ja neid on lihvinud just pillimehed, läbi mõeldud ja detailideni süvenetud. Kas kunagi keegi Muhu naine mere ääres jalutades võis ette kujutada, et tema algatatud viisijupp ja mõttekatke jõuab terava kõrvaga Kristo Kotka steriilsesse stuudiosse? Ei usu. Sest sellel Muhu naisel olid muud mured ja igatsused.

Kõige ilusam lugu ongi Muhu viis "Laulan mere maaksi". Kõige karaktsem on aga "Valge jänes" ja ka "Hobusemäng", nendes seisab vokaalne osa pillide kõrgusel. Vägilaste viimase plaadi puhul heitsid kriitikud ette, et folkmuusikat ei peaks stuudios nii puhtaks keerama. Ma ei teagi. Diskreetse Mango Triole see sobib. Prigadi-pragadi.

Saabusid minu kauaoodatud plaadid. Kaks The Smiths´i ja palju vaidlusi tekitanud Jeff Buckley. Käisin neil eile järgi. Nojah. Seiklus omaette.

Mul tekkis vahepeal tunne, et ma olen need plaadid kuskile õhku tellinud, sest täiesti võimatu oli üles leida Helitroobi kontorit. Kui absoluutselt kõik nurgad Raatuse Ärikeskusest olid läbi uuritud (varem oli Helitroop keskuse teisel korrusel) ja erinevatest kauplustest järele päritud, et kus ometi see Helitroobi punkt asub, kehitasid kõik ühte rütmi õlgu ning väitsid, et sama küsimusega on varemgi nende poole pöördutud.

Otsingud aga siiski kulmineerusid võiduga. Helitroobi kontor asub Raatuse Ärikeskuse kõrval olevas korterelamus, kus pole mitte ühtegi viidet ega silti. Korter nr 6. Maja nr 18.

Ahjaa, Buckley on hea. Isegi selle plaadi pealt kuulates.

See nädal vist möödub mul märksõna all "takso".

Täna sain esimest korda taksofirma peale pahaseks. Hommikul ootasin ja ootasin, ja ei midagi. Seejärel helistasin ja "jänku" ainult naeris telefoni ja ütles, et kohe tuleb. Ma ei saa tavaliselt oma nimegi lõpetatud, kui ta juba teab, et ma kibelen tööle, noh, peab ju minuti pealt kohale olema. Ja siis ma ootasin 12 minutit rõskes Karlovas. Lõpuks tuli ja juht ainult möhatas mulle. Takkapihta eksis taksojuht ära ning ei teadnud mu sõidutariifi, mida ta minu käest küsis. No kämoon, kus kohast mina seda teadma pean??

Täna hommikul sõidutas mind tööle sama taksojuht ja küsis muiates, et kas täna võib lühemat teed pidi minna. Vastasin jaatavalt. Tuleb välja, et ta sõitis alles viiednat päeva taksot. Soovisin talle sõidu lõppedes, et järgneks ka kuues ja seitsmes päev ning sealt edasi.

Eile kuulasin Beck´i plaati "Sea Change", mille Kikas mulle laenas. Kurb ja nukker, aga ääretult siiras ning intiimne. Kikas teadis rääkida, et Beck kirjutas antud albumi lood nädalaga, pärast oma tüdruksõbrast lahku minekut ja salvestamine võttis kõigest paar nädalat.

Ühelpoolt varitseb mind albumi meeleoluga haakuv tunne, teisalt olen ma väga õnnelik inimene. Kui vaid seda mõistust oleks rohkem asju õigesti teha.

Täna hommikul mõned minutid enne 6.30 helises mu telefon. Numbrit millegi pärast ei näidanud ja kui ma läbi une lõpuks taipasin voodi kõrval lesiva ja vibreeriva telefoni järele haarata, rääkis sealt vastu mahe naisterahva hääl ja küsis rõõmsalt: "Nooh, kas täna ei lähegi tööle?" Mnjaa. See oli mu taksodispetśer. Ma magasin täna päris korralikult sisse, nii, et takso ootas kannatlikult ukse taga vähemalt veerand tundi. Kui mul minut riietumisek läks, tormasin alla ja taksojuht, kellega ma pole kunagi varem sõitnud, umbes minuvanune meesterahvas, küsis: "Kas lähme lühemat või kiiremat teed pidi?"

"Ikka kiiremat," vastasin.

Täitsa hea meel, et "Hoia ja keela" tagasi tuleb. Hehee. Seda juba 30. novemril.

Ma juba tahaksin siit ära. Hirmuga kuulan, kuidas kõrval mööblit ümber tõstetakse ning inimesi juurde koguneb. Täna on ju pühapäeva õhtu. Traditsiooniline makk põhja, pudel viina ja sõimu "sõprade" vahel. Või hakkab mu meeleolu valmistuma lihtsalt uueks töönädalaks.

Telekas sahiseb, pilt on kehv, Hannes Võrno paneb käima nobedate näppude vooru. Ega ma oma tööd kardagi, aga mis saab nädala pärast, seda ma ei tea. Ja see teeb kõhedaks. Seepärast olen veidi nukker. Ja ma ei salli ütlemist, et asendamatuid inimesi pole olemas. On küll. Mina tean väga mitut.

Featuring: 3. Hmm. Ei olnud teps mitte selline, nagu oleks võinud arvata. Lutsu teatrimaja iseenesest on ju tore koht. Tobe on jälle öelda, et sound oli kehv. Kuidagi kulunud ja mõttetu tundub. Aga just nii see oligi. Et ma eriti ei viitsinudki lõppkokkuvõttes kuulata. Isegi mitte Sheltonit. Ja mul on tunne, et pillimeestel lavalgi oli suhteliselt ebamugav olla. Ja seda ebamugavust oli halb pealt vaadata.

Plii oli õudne, Rumour Is News nagu ikka. See on mingi minu enda probleem, et see bänd mulle ei meeldi, iseenesest ju täitsa tipp-topp. Korralik. Ehk stiili eelistuste kokkupõrge. Olen nad alati vähemalt osaliselt ära kuulanud ja kaasa mõelnud, et leida midagi köitvat. Soda Effect on üks omanäolisemaid bände Eestis. Punt, kes võttis nime pesupulbri reklaamist. Sooda efektiga Rex või midagi taolist. Kunagi kogemata ostsin nende plaadi. Ost, mida ei ole võimalik kahetseda. Lives on nad väga head. Aga seekord jäi kõik selle müstilise Lutsu vaimu taha. Ja see kehtib ka Shelton Sani kohta. Ja nii ma jalutasingi koju, viimast bändi ei jaksanud ära oodata.

Mind on hakanud häirima, et ühele üritusele kuhjatakse terve hunnik esinejaid.

Postimehe päevapilt

Peking ja koolilapsed. Ahjaa. Pallid ka.

Rilo Kiley laulus "Portions for Foxes" laulab:

"Bad news, bad news, bad news!!!"

Umbes nii ongi praegu. Kõik on nii lahtine ja ebastabiilne. Aga imelikul kombel tunnen siiski, et asjad lähevad aina paremaks. Mitte küll kohe, aga üsna varsti.

Positiivse poole pealt: mul on väga hea meel, et sukeldusin helitroop.ee külgedele. Samas teeb murelikuks asjaolu, et see lehekülg ei mõju kuigi tervendavalt rahakotile. Täna ei suutnud ma vastu panna ning tellisin lõpuks ära noorelt uppunud Jeff Buckley plaadi "Grace". Ja Oliver ütles seepeale, et igal muusikasõbral peaks see kodus olema. Noh, seda minagi.

Helitroop on üks väga hea koht. Ma pole varem leidnud netikülge, kus on nii lihtne ja mugav tellida. Ja see tekitab kiusatust veelgi. Seal kehtib reegel - kes otsib, see leiab!

Peale selle, et on kole vaadata, kuidas noored inimesed sülti teevad, on üks õudsemaid asju maailmas, kui lollidele võim antakse või pigem, kui lollidel imekombel see õnnestub haarata. Selle eest ei saa põgeneda kõrvu ja silmi kinni pannes. See jääb ja teeb kõik võimatuks, tühjaks ja tulutuks.

Täna on jällegi
ükskõik milline teisipäev

Homme on täna ja
eile ja muutusi keegi ei näe

Teada on täpselt kõik
juhtub mis järgmise tunni sees
kõik see on olnud ja
sama kõik täpselt on ootamas ees


Teisipäev lömastab su
ta on raskem kui rekka

Ans. Andur "Rekka"

Relax Take It Easy


Soovitan kõikidele.

Ursula "Armastan end aeglaselt"

Kuulasin selle plaadi kaks korda läbi. Doos on käes ja ehk on isegi tunda üledoosi ilminguid. Kahju on nendest. Eelmisel aastal andsid poisid nõu, aga leian, et nad on ikka väga ühekülgsed, et kellelegi nõu anda. Võib-olla ongi sel juhul vaikselt kodus end aeglaselt armastada parem mõte.

Täpselt selline tunne on, et kui tuli mõte ja võimalus esimest korda Ursulal stuudiosse minna ja salvestada plaat, siis seda hakatigi suure hooga tegema. Mingi moment avastati, et materjali sai liiga palju (segast peksta need mehed juba oskavad). Seepärast otsustati mingi valik panna ühele albumile, aastake oodata ja teine pool pressida teisele albumile. Esinemisi ju vendadel nagu vahepeal oli, lükkasid sahka või sahistasiid puu taga, aga edasiminek on 0. Isegi tagasiminekut pole. Mitte midagi ei ole. Või on paigalseis tagasiminek?

Ja "Tiffer" pole mitte kellegi hitt, ma ei saa aru, mida muusikakriitikud nutavad, et teisel albumil antud hitile võrdset pole!!

Vaadates laseringi müügiedetabeleid, siis müüb plaat hästi. Eestis müüb hästi ka Tshikurai või mis ta oli, see paaniflöödi mees. Pilli nad oskavad mängida, just täpselt oskavad, iseasi on see, kuidas oskus kokku ja välja kõlab.

Lo-Fi-Fnk

Ootasin palju, sain vähe. Eelnev kuulamine netist andis lootust millekski väga heaks. Mõnus Rootsi elektropopp; õrna paralleeli saaks tõmmata Eestis millegipärast tunnustamata jäänud PopIdiotiga. Helide ning võngete teadlased. Aga kõik see jäi olemata lives. PopIdioti Luuk ja Peura panevad nendele meestele pika puuga ära. Ometi liigub Lo-Fi-Fnk mööda Euroopat ringi ja annab üsna tihedalt kontserte. Näiteks aastavahetusel ollakse Amsterdamis Paradisios, kus esinevad järjepidevalt maailmanimed. See peaks olema üsna suur näitaja.

Nad pole sugugi halvad, aga lootsin enamat.

Ideal match

Kitarrist läheb bassimängijast sõbrale külla. Ukse tagant kostub kisa ja mürgeldamist. Tuppa tormanud, näeb sõpra basskitarriga oma teismelist poega taga ajamas.

"Oot, oot, pidage! Mis lahti?"

"Näe, poisiraisk keeras mul ühe keele häälest ära... ja ei ütle ka, millise!"

" Tuvid " by Maaru

Jackson Pollock "No 5, 1984"

Üllar vaatles täna kunsti ja ütles, et J. Pollocki maal on läbi aegade kõige kallimalt maha müüdud. Selle eest käidi üsna hiljuti välja 140 miljonit dollarit. Ja esitas küsimuse, kas Pollock on parem kui Picasso?

Ja vilistan veel, sest "Rändaja õhtulaul" eemaldati viinareklaamist ning OÜ Viiking Invest juhataja Viivi Tammik vabandas ja lubas 12 000 krooni kinkida Maarja külale. Hmm..

Myspace.com on tõepoolest lai ja avar. Ei teagi miks läks hommiku varajastel tundidel mõte Peter, Bjorn & John´i peale. Vilistasin vist. Ja vasteid myspace´st leiab rootslastele kõvasti.

Täitsa naerma ajas: stiililine määratlus folgist a´capellani, asukohad Ausraaliast New Yorkini. Ja hitt "Young Folks" profiilides olemas. Võta sa siis näpust. Hehee. Ja ma vilistan nüüd edasi...

www.baltictop.lv

Mul on väga hea meel, et Eestis siiski jagub ka mõtlevaid ja NORMAALSEID inimesi, kes tajuvad asju nende õigetelt alustelt ja ei pelga selle koha pealt avalikult sõna võtta. Või me jäämegi lolli mängima ja pigistame silmad kinni, kui ripuvad üleval selgelt Keskerakonna reklaamid ja arvame, et need on tõepoolest head kohukesed? Või me tõesti ei saa aru, et viina reklaamis kõlav lugu pole pärit ühest paremast Eesti filmist "Nipernaadi" ja tegu on täiesti uue looga, nagu väidab OÜ Viiking juhataja?

Täna hommikul valmistas mulle suurt headmeelt Eesti autorite ühingu tegevdirektori, juristi Kalev Rattuse arvamusavaldus Eesti Päevalehes, kus ta kirjutab, et kuigi loo "Rändaja õhtulaul" viisistaja Anne Maasik ei kuulu ühingu liikmete hulka (seega asi ei peaks Rattust sugugi puudutama), soovitab ta (kui jurist) tõsiselt kaaluda antud reklaamiagentuuri kriminaalvastutusele võtmiseks politseisse avalduse tegemist ja ka tekitatud kahjude hüvitamist nõuda. Sest reklaamis kasutati Maasiku laulu tema nõusolekuta ja muudeti tema loata.

See kõik ju võib tunduda tühisena, et ikkagi kõigest mingi laul ja viina reklaam, missest ikka, paljud joovad ju niikuinii süütevedelikku, aga kui keegi üldse ei tegele selliste teemadega, siis võime lõpetada olukorras, kus väidetavalt majanduslikult edukas riigis päevast päeva tola mängitakse.

Nüüd ma vist pingutasin küll veits üle, aga mul hakkas kergem.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -

Väga ilus laul ju iseenesest. Ernst Enno tekstile, mille on filmile Nipernaadi viisistanud ning sisse laulnud Anne Maasik. Nüüd on see lugu - "Rändaja õhtulaul" - veidi muudetud ning uueks esitajaks Kaire Vilgats. Sellega asi muidugi ei piirdu.

Minu jaoks on viina reklaamimine kõige labasemaid asju, mida üldse teleekraanidele tuua saab. Asja teeb veelgi kurvemaks tõik, et algne viisistaja keelas mitmeid kordi reklaamiagentuuril OÜ Viiking Invest laulu kasutamise.

Kui inimestel ei ole üldse mingit ilumeelt või sügavamat tunnetust, siis tehaksegi kõik lamedaks. Nipernaadist, kes peaks olema kangelane, kes otsib vabadust ja õnne, saab tavaline viinalembeline joodik, kes saab hetkelise vabadustunde joovastavast meelemürgist, mitte ilusast Eesti suvest. Ja ma ei saa siia kirjutada, et erinevatest naisterahvastest, sest seegi kõlab juba väga halvasti.

Kõige huvitavam on aga, et "Rändaja õhtulaul" on pärit Vanemuise teatrist Jaan Toominga lavastusest "Veli Joonatan". Ernst Enno sõnadele tehtud laul oli algselt alkoholivastane lugu.

Palju õnne!

I Am Above On The Left. Photo by Evert Palmets

Ebahügieeniline huulepulk


See on uskumatu, et Eestis leidub inimesi, kes ei tea bändi Ruja ja selle hitte. Ma ei räägi siin imikutest, koolieelikutest ega abiturientidest, vaid ülikoolis õppivatest inimestest. Milleks on vaja diplomit, kui ei teata väga elementaarseid asju?? Nagu Liisa ütles, ehk olengi oma ameti tõttu jäänud väga eluvõõraks. Masendav ongi see, et olukord ongi nii masendav nagu siit-sealt kostub. Ma oma suures naiivsuses poleks mitte kunagi selle peale tulnud. Võtab sõnatuks. Ausalt ka.

Ja kui te veel ei tea Rujast mitte midagi, siis tseki Ruja.ee (sealt saab ka mõnda lugu kuulata)

Eks Rujagi läks mingi moment väga suvaliseks kätte ning elas üle erinevaid perioode ja ideid, kuid ometi on ta olnud mingi hetk üsna oluline kogu meie rahvale. Laulud: "Mu isamaa on minu arm", "Nii vaikseks kõik on jäänud", "Kel on laulud laulda", "Eesti muld ja Eesti süda" jne. Peaksid olema piisavalt kõnekad. Süldiklassikasse kuuluvatest lugudest nagu "Sa oled mul teine" ja "Dr Noorman" ehk teaks ka midagi. Hakkab koitma? Õhh.

i am above on the left

Aga tegelikult on positiivseid asju ka siin ilmas, nii kummaline, kui see võiks tunduda. Hehee. Mulle jääb pikaks ajaks silme ette üks suurepärane bänd, kelle livele sattusin puht juhuslikult, aga mul on väga hea meel, et sattusin, missest, et sealsest käigust on mul siiani väga tugevaid väliseid märke.

Bänd Venemaalt, täpsemalt Moskvast. Võiks ehk lahterdada kuskile sinna eksperimentaalse muusika valdkonda. Ma tavaliselt suhtun sellisesse ettevõtmisesse ettevaatlikkusega, aga need kolm venda suutsid mind liikumatuna klammerdada terveks liveks lava ette.

Üsna kirjeldamatu kogemus. Võiks öelda, et lammutavad. Aga tegelikult on lood väga hästi koostatud ja läbi mõeldud. Kokkumäng suurepärane. Ja minu kõige suuremad austusavaldused kuuluvad bändi trummarile. Kahju, et ta Venemaal elab. Ma tean ühte bändi, kuhu sellist meest oleks hädasti vaja. Vahel on uskumatu, et võid näha midagi nii erilist väikeses Tartu rokiklubis.

Täiesti tüüpiline esmaspäev on. Selle vahega, et ma pole üle poole tunni korraga saanud magada. Naaber tuli jälle koju ning muidugi mitte üksi. Kui ma hommikul natuke peale 6 tööle läksin, käis pidu täie hooga edasi ja kostus mõnustalt ergutavat ja motiveerivat venekeelset trääänzi. See mõjub alati hommikuti julgustavalt. Oi, kuidas ma olen nautima hakanud neid momente, kui seina taga käib sõim ja hirmutav, inimsööjalik naer. Igat uut nädalat tuleb alustada terve öö kestva joominguga. Küll on vaffa.

Ma olen alati tahtnud, et Karl Pärsimägi eesnimi oleks Kristjan.

Maailma kõige ohtlikum inimene on arvamusküsitluste järgi Osama bin Laden, kelle kannul on tihedalt Eestitki külastama tulev USA president George W. Bush. Kahju, et meile tema küllatuleku puhul vaba päeva ei anta.

Lugesin üks kuu aega tagasi, et nn The Beatles tuleb lagedale uue albumiga pealkirjastatud üsna magedalt lihtsalt "Love". Täna kirjutati sellest uuesti.

Asi peaks ilmuma 22. novembril 2006. Tegu siis biitlite kauaaegse manageri George Martini ja tema poja, kellegi Giles Martini, koostatud kindlat raha sisse toova projektiga. Milles asja mõte? Plaadile on pandud biitlite seni avaldamata demod ja salvestused, millega on isa-poega stuudiosse läinud ja need nn tänapäevastanud. Et ära ei jääks äratundmisrõõm, peaks albumil leiduma ka midagi tuttavamat. Loa on andnud nii kaks elus olevat liiget kui John Lennoni lesk Yoko Ono ja Georg Harrisoni lesk Olivia Harrison.

Et enam projektist kasu saada, antakse välja 78-minutiline CD ja loomulikult ka DVD variant.

Mingite kriitikute arvates on tiim Martinid saanud hakkama millegi täiesti uuelaadsega. Mõnna. Timberlake ju lubas ka.

Kindlasti kuulan selle ära, kuid arvan, et see on suurepärane kompott paljude inimeste jõululauale. Eks vaatab-ootab, kas vahukoorega või ilma.

www.seksound.com

Käisin Tartu Kunstimuuseumis, kus UNICEF-i korraldatud "Sinise nädala" raames oli Liisa kokku pannud väikese ülevaate 70ndate aastate tunnustatud kunstnike joonistatud multifilmidest.

Tund ja nelikümmend minutit tihedat vaatamist algas "Kilplastega" ja lõppes "Suure Tõllu" vägitegudega. Sinna vahele mahtus ka multikaid, mida ma polnud kunagi varem näinud ega kuulnudki - "Kas maailm on ümmargune" (väga-väga hea), "Värvilind"(L. Lapnini nimi peaks ütlema nii mõndagi), "Jänes", "Antennid jääs" (kõige parem valiku seas) jpt. Tuttavatena nägin "Tolmuimeja" ning "... ja teeb trikke".

Vahepeal jäin ma ikka päris korralikult uniseks ka ja jõudsin mõelda, et UNICEF teeb kõike seda selleks, et noored kodust välja tuleksid ja peale MSN-s passimise ka millegi muuga tegeleksid. Noh, teate ju küll kõiki neid probleeme. Bla-bla-bla.Tundub, et täna jäid enamus noori siiski koju arvuti taha. Seda jõudsin mõelda "Poiss ja liblikas" ajal, see oli kõige igavam multifilm. Väga igav. Olin väsinud veidratest värvikombinatsioonidest, mis 70ndatel domineerisid. Uhh.

Aga üritus oli kihvt ja aitäh Liisale. Mõnda filmi vaataks veel.

Pangas käisin ka. Kõik me oleme kilplased.

Täna hommikul saatis Kikas mulle lingi, mille oli talle saatnud Paju. Interneti suured võlud. See link viib näiteni, et tegijad eksivad. Ja eksivad üsna rängalt.

Tegemist on Beck ´i ühe live ´ga, kus esitamisele tuleb hitt "Girl". Sündimängija pole selgelt oma võimete tasemel:


Beck "Girl"

Oma töös puutun ma kokku peaaegu absoluutselt igasuguse muusikaga. Suuremalt jaolt võiks selle lahterdada mõttetuks, sisutuks, laiema massi muusikamaitsetuse toitjaks.

Viimasel ajal on mulle silma-kõrva hakanud mõned Eesti artistid, kes oma sisutiheda lüürikaga on köitnud mu meeled. Nagu käib kokku Dagö ja Ursula (esimene reklaamib ennast väga-väga intellektuaalse sõnumi edastajana, enamik eestlastest on nii lollid, et ei peagi sellest aru saama, ometi laiutab plaat päris mitmete Eesti perede riiulil, müüginumbrid näitavad seda; mnjaa; Ursula paneb 2 plaati järjest lihtsalt segast), moodustab väga hea paari ka Summer ja Mihkel Mattisen. Mõlemad on minetanud oma edukad ja tuntud bändid ning proovivad õnne soolokarjääri tehes. Mattisen-poisil on vist see asi edukamalt läinud.

Mihkel Mattisen "Lihtsalt oma teed" (2005). Plaadil leidub väga elulisi ja sotsiaalkriitilisi tekste.
Mõned näited:

"ma täna lühikesed püksid panin jalga
sest ilmateade lubas, et tuleb väga soe
kuid pärast seda, kui ma läksin uksest välja
sain aru - ennustused midagi ei loe"

"ma ükskord endale ostsin vana auto
millest räägiti, et see on justkui uus
kui aga olin oma sissemaksu teinud
sain aru - sellega võib sõita vastu puud"

Iseloomustab ehk Miku mõttemaailma?
Samas tundub, et ta ikka jagab nii mõndagi maailmaasjadest:

"ma tean, et valge pole alati valge
ma tean, et selgest taevast tulla võib vihm
ma tean, et ükski tehing pole ju kindel
ma tean, et kinni võib jääda lift"


Summeril oma plaati vastu pole panna, mõned raadiosinglid, see-eest tunneb ta vist ennast oma uuel positsioonil üsna kindlalt:

"Kõige shefim on olla lihtsalt niisama"
"Kui on mingi probleem, maksan kaardiga"

"Luksus ja raha; rokin, kus saan
ja viiesajaseid vedeleb mul maas"