teisipäev, oktoober 4

Pastacas, see üldse päris tegija tüüp



See oligi täpselt aasta 2001 (juba kümme aastat tagasi!!), kui ilmus imelikku ja täiesti omanäolist muusikat täis album "Kõrvaklapid" kelleltki artistilt Pastacas, kelle kohta teati rääkida, et tal on tihedad seosed Soomega ja on üldse päris tegija tüüp. Endast lugupidava inimesena pidin ka mina selle plaadi saama. Sain ka. Kõik kiitsid ja lõid kahte kätt kokku. See siis ongi Eesti elektrooniline muusika, mõtlesin. Ja mulle see Eesti elektrooniline muusika meeldis. Üks hetk ilmus mu toaseinale ka sinise pastakaga kritseldatud kribusid täis plakat. Muusika meeldis seepärast, et arvestades väga keerukat ja ootamatut rütmikat, imelikke hääli ja muid veidrusi, millest ma tol korral päris hästi aru ei saanud, et miks, võis selle muusika taustal täiesti vabalt valmistuda näiteks filosoofia suuliseks eksamiks. Siis oli tunne, et vaatamata ammu surnud tarkade meeste endasse imevatele ja kohati kuivaks kiskuvatele mõttekäikudele suudan ma hoida sidet kaasaja moodsa maailmaga. Sest päris alguses, esimest korda Pastaca muusikaga kohtudes, muutus minu maailm palju moodsamaks. Või lubagem ehk kasutada kulunud väljendit - popimaks ja noortepärasemaks. Kuigi ma ise olin sel ajal veel alla kahekümnene.

Ja siis, kui ma mõni aeg hiljem (aastat ja kohta kahjuks ei mäleta) esimest korda Pastaca kontserdile sattusin oli minu üllatus üpris suur. Suur seepärast, et ootasin lavale uusimasse rõivatrendi rüütatud energilist ja natuke üleolevat artisti. Selle asemel sain hoopis tagasihoidliku, närveeriva ja endas kahtleva meesterahva, kes nägi välja võib-olla natuke sedasi, nagu metropolist nimega Tallinn pärit kodanikud endale Tartu suleseppa või maalikunstnikku ette kujutavad. Praegu ma aga ei suudaks Pastacat mitte kuidagi teistmoodi ette kujutada, kui sellisena nagu ta on. Aga milline ta siis on?

Pastacas teeb muusikat, mille sarnast siinmail keegi teine ei tee. Ta on hoobilt, esimesest taktist äratuntav. Isegi, kui jõuad tema kontsertile hilinemisega, eristab su kõrv läbi mitme ukse ja sumiseva rahvamassi, et Pastacas on laval. Ta ise peab end millegipärast kordi andetumaks, kui ta tegelikult on. Imekspandav on, et aastate pikkune kriitikute heakskiit, temast dokumentaalfilmi tegemine, publiku soe vastuvõtt kontserditel, albumite müük piiri taga ja seiklusrohked kontserdid välismaal pole ikka suutnud Ramo Tederit kätevärinast võõrutada. Järelikult ta on täpselt selline nagu ta on, algusest peale tema ise ja mitte keegi teine.

8. oktoobril astub Pastacas üles minifestivalil CitySonic. Sel korral mitte üksi koos oma trobikonna instrumentidega, vaid koos natuke vähem kui aasta tagasi Odessa Popil publikut härdaks ajanud Jaapani duoga Tenniscoats.

Nüüd jäin lobisema. On aeg lasta meie loo kangelasel ka ise natuke suud paotada.

Kas Pastaca ja Tenniscoatsi tihedam koostöö algas siis, kui nad eelmisel korral Eestis käisid? Mis see on, mis teid seob?
Hakkas vist jah siis rohkem või noh, tegelt selle koostöö võiks suisa nagu nelja etappi jagada. Umbes nii, et alguse sai tegelt juba natsa minu esimesest Jaapani käigust. Olin seal esimest korda 2002. aasta novembris ja Hannes Praks kohvirecordsist orgunnis mulle Tokyosse ühe esinemise. Varusin siis endale veel seal olekuks kümme päeva, et lihtsalt veel seda linna ja kultuuri näha. Olin aastal 2000 vahetusüliõpilasena Helsingi UIAH-is ja tutvusin seal ühe teise vabade kunstide vahetusüliõpilasega, kes oli pärit Jaapanist. Saime headeks sõpradeks. Ja ta oli valmis lahkelt mind kümneks päevaks enda juurde võtma. Mu tollane esinemine nägi välja nii, et panin kodus kõrvetatud CD-plaadilt mängima oma lood ilma soolodeta ja live’s mängisin taustale veidi kitarri ja flööti peale... Sellisel esinemisel oli muidu saund suht OK, aga esinemised ise olid täiesti mõttetud (vastupidiselt mu praegusele luuperi esinemistele, kus mu saund on väga halb, aga mängin 100% live’s). Sellel üritusel oligi kohal ka just Ueno Tenniscoatsist, kes kohe peale minu esinemist ütles, et neil on umbes nelja päeva pärast kontsert ühel festivalil kusagil Tokyos, et kui ma nüüd just siin olen, et kas ma ei tahaks seal neile flööti mängida... Tollal oli Tenniscoats suur bänd, mitu kidrat, bass, mitmed löökriistad, sünt, saksofon ja veel igast kellukesed ja muud kolinad... Tegime ühe proovi ja mängisingi kuidagimoodi kaasa!

Teine etapp oli kaks aastat tagasi, kui ma olin teist korda Jaapanis koos Mari Kalkuni ja Hannes Praksiga. Siis oli Tenniscoats Tokyo üritusel meie soojendajaks. Kolmas etapp oli umbes aasta tagasi, kui Tenniscoats oli Rootsi-Soome-Eesti tuuril.

Neljas etapp oligi see päris koostöö algus. Hannes Praks kirjutas sellest väga hästi, tema tekst oli selline: "Mäletan, et Aivar Tõnso Kultuuripealinnast helistas, et jaapanlastel on tiba raha üle ning Tallinn 2011 abiga saaks selle hõlpsasti kätte, kui vaid Jaapanist mõne lolli leiaks, kes Pastacaga koostööd teeks. Õnneks ei olnudki vaja pikalt mõelda. Pastaca vana sõbra endisel girlfriendil oli just sobilik bänd olemas. Mõeldud-tehtud. Saatsime paar kirja teele ja ansambel Tenniscoats jäigi nõusse."

Aga seda, et mis meid seob? Ma ehk ei oskagi nii otse öelda. Kui nüüd Jaapanis olin, siis me lihtsalt, mängisime koos seal Osakas ühes nende tuttavate kohvik-klubis koos natsa ja sõime ja rääkisime juttu ja jõime kohvi, õlut ja veidi saket. Ja mängisime jälle ja isegi joonistasime koos. Just seal, selle viie päeva jooksul tuli mul kuidagi tuttav tunne vaadates ja kuulates, kuidas Saya (Tenniscoatsi süda, enamuse lugude autor ja laulja) mängis ja proovis ja nagu nii öelda haakus muusikaga, et see on küll loomulikult teistsugune kui minu suhtumine, aga samas kuidagi mingil moel väga sarnane (tundsin ennast selles suhtumises ära).

Käisid just nüüd jälle Jaapanis ja andsid seal paar kontserti. Kuidas läks? Vastus "hästi" ei lähe arvesse ;) Milline oli publik? Kui palju ja kas üldse sealne vastuvõtt erines näiteks eestlaste omast?
Afterhours Records orgunnis mulle Kyotosse ühe kontserdi ja siis Tenniscoats orgunnis kaks esinemist Osakasse just sinna samma Avon kohvik-klubisse, millest enne rääkisin. Kyotos tegin üksi oma luuperiga esinemise ja see läks, noh, tiba alla keskmise. Ma teen palju vigu eriti siis, kui ma ennast väga hästi ei kuule ja natuke see kuulmisprobleem seal Kyotos oligi. Aga rahvas elas hullult kaasa ja plaksutasid viimase loo ajal kaasa ja lisaloo ajal samuti. Osakas tahtsid Saya ja Ueno, et me mängiks algul koos ja siis teises osas, kui ma oleksin pidanud luuperi esinemise tegema selgus, et miski pisike junn sellest transformerist, sellest kastist, mis teeb Jaapani voolust Euroopa voolu, on puudu ja mul jäigi teine luuperi esinemine seetõttu tegemata, tegime hoopis täitsa akustiliselt oma lugusid.

Eestlastest erineb see Jaapani publik ehk sellega, et neid mahub nagu väiksele alale kuidagi palju rohkem vaikselt kokku ja nad kuidagi pühendunumalt kuulavad. Isegi, kui ma mängin täiesti mööda ja vigadega. Ikka on vaikus saalis.

Esined nüüd koos Tenniscoatsiga Eestis. Kuidas möödusid teie ühised proovid ja milline võiks välja näha teie ühine ülesastumine Von Krahlis?
See esinemine saab olema orgaaniline jätk koostööle. Me saime tegelt üsna vähe koos proovida ega teagi veel päris täpselt, mis sellest tuleb. Ma usun, et esinemisel see meie koostöö tulemus on võib-olla tiba rohkem Tenniscoatsi maiguline, kuna ma tunnen ennast esinejana siiski kuidagi rohkem luuperi muusikuna. Selles koostöös me ilmselt luuperit ei kasuta kordagi vaid mängime otse instrumente ja laulame.

Club 2011: CitySonic toimub laupäeval, 8. oktoobril Von Krahli kahel korrusel. Õhtul ja öösel esinevad kokku 10 bändi.

Vaata lähemalt: http://www.citysonic.ee
Ja muidugi radaseitsmes ürituse teema: http://www.rada7.ee/yritus/56025/

Lugu ilmus foorumis www.rada7.ee

esmaspäev, september 5

Laika Virgin "Laika Virgin"

(Superbandiit, 2011)



Laika Virgini samanimelisest debüütplaadist on tegelikult juba hilja kirjutada. Hilja seepärast, et kogu elevus, mis sai alguse eikusagilt kuulderaadiusesse ilmunud ansambli karuselli-videost "Nähtamatu", on ammu raugenud. Uudishimu, mis bänd see on, mille solist teeb vabalt ära kõikidele senistele falsetti kasutanud eesti meeslauljatele ning kannab Coldplay garderoobist laenatud suurevõitu jakki, on lahtunud. Looga "Nähtamatu" kaasnenud aplodeeriv tähelepanu muutus singel singli järel ennast kordama kippuva ansambli suhtes aina kriitilisemaks. Tõsiasi, et ühest ja samast teepakist mitut suurt tassitäit head tõmmist ei saa, leidis kinnitust. Kui plaat lõpuks ilmus, oligi justkui kõik. Pandi punkt, millest edasi enam dialoogi minu sees ei tekkinud, sest ühestki seni kuulmata loost polnud midagi enam avastada, millest tahaks kõigile rääkida. Pealegi on Laika Virginit saatnud pikalt mingi müstiline segadust tekitav olustik - kes sinna bändi lõppkokkuvõttes siis kuuluvad, kes seal laulavad, kas nad on üldse "päris" bänd? Laika Virgini senine looming on kui pudru ja kapsad, üks sabas sörkiv popurii Von Krahli, Genialistide Klubi, Telliskivi Loomelinnaku kontserte armastavate inimeste lemmiklaste nagu Vaiko Epliku, Marten Kuninga, Chalice'i, Robin Juhkentali jne lauludest. Enamik loetletutest on ka plaadile häält tegema kutsutud, igaüks omas mahlas. See aga jätab Laika Virgini kui bändi tagaplaanile. Tegu oleks justkui ainult tausta kütvate muusikutega. Jah, bändipoisid on ise varem ühes intervjuus öelnud,et hoitke alt, meie plaat tuleb eklektiline ning et paljudele see ilmselt ei meedli. Prohveteering on täitunud. Eklektikas, mitmenäolisuses pole ju midagi taunitavat. Lubamatu on aga see, et kogu selle staariparaadi alla on mattunud bändi oma identiteet, mille kõige suurem potentsiaal väljendus kahjuks ainult nende esimeses singlis.


esmaspäev, juuli 4

Schilling - mõnusa atmosfääri festival

(C) painkiller

Schilling on aegade algusest peale end reklaaminud kui ilusa muusika festival. Kõhklusteta võib öelda, et siin pole reklaam kordagi eksitanud. Nii ongi. Schilling on ilusa muusikaga festival. Aga rohkem kui muusika kõnetab sealne õhkkond, fiiling, flow (nimetage, kuidas paremaks peate.) Nii väga, kui seda ka ei tahaks, jääb muusika tahaplaanile. Suur lava, eemal olevad pingiread ja kaugusesse jääv muruosa lõikab sideme bändiga hopsti ära. Tagasihoidlikud ja end veidi ebakindlalt tundvad muusikud mängiksid justkui natuke oma ette, publik vestleb omavahel, paljusid pole ju kaua näinud: "Kuidas läheb, kuidas meeldib, läheks sööks midagi." Ja siis ongi tunne, et istud üüratu suures välirestoranis, kus mängivad hästi valitud muusikud. Muidugi mõista taustaks. Restorani muusikajuhil on õnneks hea maitse. Ainsad julged, kes päikesevalgust ei karda, on lava ette mängima sättinud lapsed - vähene publik, kellega esimestel bändidel on au ehk mingitki kontakti leida. Suured inimesed koguvad veel julgust. Ja alles siis, kui on natuke hämaram, tõusevad esimesed vaprad, et uurida seda hiiglaslikku lavale laotud puuriita, stroboga täidetud traktorit ja alguses pisikeste täppidena tundunud pillimehi/naisi.

(c) painkiller

Sel aastal tundus Schillingu muusikavalik ühtlane. Ühtlaselt hea. Üks bänd pani haigutama (ilmtingimata oli neil vaja loost nii pikk ja lohisev versioon teha) ja üks pani rohkem kuulama (Design a Wave). Tegelikult võiks bändidel ja kogu festivali alal toimuvast pikemalt kirjutada, aga on tunne, et see oleks veidi üleliigne veel kord mainida, et Schilling on väga viis ja eeskujulik festival. Lihtsal on ja kõik. Absoluutne lemmik. Võin mainida, et Zõbini korraldatud oleng "salaaias" oli mõnus vaheldus, kiriku juures olev järv oli liiga mudane ja ilm... Nagu ühele korraldajatest öeldud sai, siis pole nagu mitte millegi kallal norida. On vaid lisada mõned pisikesed detailid, milleta saab ka lõdvalt hakkama, aga kui miskit veel paremaks lihvida, võiks ju mainida. Näiteks võiks olla pisikene jalgrattapark, kuhu saab oma velo kinnitada. Peaprogrammi piletiga võiks klubisse saada.

(c) painkiller

Ainuke virin tulebki nüüd klubi kontole. Kuhu oli sõitnud klubi ees olev burksiveok? Miks oli pileteid müüma pandud prouad, kes pole kiire teenindusega harjunud (see oli koht, kus lihtsalt ei tohiks liialt schillida)? Keegi ei saa vastutust võtta kohale tulnud inimeste osas, aga nähes teab-kus-kohast sisse rännanud jorsse, kaob kogu mõnus fiiling paugust. Ja sellest oli äärmiselt kahju. Peamist bändi, mida ma sel aastal näha tahtsin - Kreatiivmootor - jäi kuulmata, sest pidin tegelema sellega, et keegi mulle teist korda küünarnukkidega põske ei sõidaks, et kaklevate tsikkide käekotiga vastu pead ei saaks ja kuidas oma joogitopsist teenindaja pillatud euromündid kätte saaks. Ja Laulan Sinule on üks halvimaid näiteid praegu tegutsevatest Eesti bändidest. oli ta õudne KUMU ööl, oli ta õudne ka Schillingul. Põhjendanud olen seda piisavalt ja enam ei jaksa. Aga vaatamata sellele, suutsin ma mingi hetk kaotsi läinud tuju üles leida ja klubi ees vanade ja uute tuttavatega rääkida. Kui publikul ehk seal klubis kõige mugavam polnud, siis esinejad kiitsid tingimusi taevani. Mõni polevat nii head vastuvõttu varem kohanud. Selle eest korraldajatele muidugi "viska viis".

Aga jah. Mulle meeldib, et Schillingu meeskond oma üritust veidi "kiiksuga" tutvustab. See paneb omakorda blogijad, kriitikud ka sündmusest elavamalt, humoorikamalt kirjutama. Pole ime, kui Schillingust saab suviste festivalide liider.

(c) Aron Urb




kolmapäev, juuni 29

Lihtsalt Schilling



Pole mõtet hakata kordama kõike seda, mida juba sadu kordi Schillingust kirjutatud on. Kõik niikuinii teavad, et 2. juulil pole muud, kui nokk Kilingi-Nõmme poole suunata ja hiljemalt kella kolmeks päeval end kohale toimetada. Sest tegelt ka, kui midagi nüüd totaalselt nihu pole läinud, siis on tegemist Eesti ühe parema festivaliga. Võin väita seda toetudes eelmise aasta kogemusele.

Kes ikka veel ei tea, mis või kes on Schilling, on loll. Õnneks see ei pea nii jääma. Vaata siia ja kasva suureks - www.schilling.ee


Schillingu pealava muusikaprogrammi kuuluvad sel aastal Oddfellows Casino (UK), Ultima Thule (EST), If We (RUS), Design A Wave (UK), Starmetis (LAT), Imandra Lake (EST), Pastacas(EST).



Igaks juhuks mainin ära, et peale festivali põhiprogrammi on järelpidu ka. Klubis. See on eraldi piletiga. Klubis toimuval järelpeol esinevad karismaatiline kontsertbänd Kreatiivmootor oma juba Inglismaalgi laineid löönud uhiuue kavaga ja humoorikat eestikeelset elektroonilist poppi mängiv show-grupp Laulan Sinule. Tantsupeo eest vastutavad Yön Syke DJ-d Soomest ja DJ Super Luks, lisaks tümistatakse tantsubiiti Rando Sule Hausitoas.

Muidugi käib ilusa muusika festivaliga kaasas ka pisikene plaat - Schampler 2011, mis sisaldab parimaid palu kõigilt selle aasta Schillingu esinejatelt. Kogumik on ühtlasi plaadifirma kohviradio.com kolmandaks väljaandeks. Seda on võimalik võileivahinna eest soetada ka festivaliplatsilt.

Eelmise aasta Schillingu pilte saab näha näiteks Orantsi blogist

Vaata reklaami ka:

esmaspäev, juuni 27

Ewert And The Two Dragons "Good Man Down"

(I Love You Records, 2011)

Ewert And The Two Dragonsi teine kauamängiv "Good Man Down" on olnud ilmumisest peale Eesti plaadimüügi edetabelite lemmiklaps. Ja mitte ainult Eesti. Ka albumi reliisinud plaadifirma I Love You Recordsi kodumaal Lätis saadavad meie poisse heakskiitvad muhelused. Selle üle tasub ainult rõõmus olla, et eriliste mainstream ambitsioonideta õrn, rahumeelne ja folki armastav indie-pop suudab vankumatult raadiosüldile "ära teha".

Peale seda, kui ma mõned aastad tagasi Ewert And The Two Dragonsit esimest korda esinemas kuulsin, tundus mulle, et see on üks selline Eesti bänd, mis pole justkui nagu päris õige bänd. Õppinud muusikute ja telesaadetest tuntud nägude mekk oli küljes - mõne manageri kokku pandud peamiselt ruudulisi särke kandvate ilusate poiste ansambel. Tekkis küsimus, et kas nad on ikka head sõbrad, kes tahavad koos pilli mängida ja laulda või on see lihtsalt üks järjekordne lühike, ajutine projekt. Aga muusika, mida see mitte justkui päris õige bänd tegi, klikkis esimesest taktist peale. Meeldis. Meeldib siiani.

Ajapikku on nad suutnud mulle tõestada, et nad pole pelgalt lihtsalt projekt vaid nende poiste vahel on tunda ühise suuna poole liikumist, ühes rütmis hingamist, ühiseid arusaamu. Ja minu arust on neil koos lõbus. Mulle meeldib, et ma kuulen albumilt "Good Man Down" veel enam, kui debüütplaadilt, kõikide liikmete suurt panust iga loo sündmisse ja kooskõlasse. Ja praegu taipan, et mul polnud kahtlustki, et Dragonsite ketas võiks mind ühegi kandi pealt alt vedada. Kõik kümme lugu on ühtviisi head. Aga siit ehk tuleb ka poiste suurim nõrkus - võimetus millegagi üllatada.


Arvustus ilmus Müürilehes

neljapäev, aprill 21

Badass Yuki "Black Apple Trip"




(Mortimer Snerd Records, 2011)

Kange kiusatus on kohe ära öelda, et tegemist on täiesti hullumeelse albumiga. Kiusatus sai, nagu näha, minust võitu. Ütlesingi ära. Ja võin korrata. Tänaseks duost trioks kasvanud, mõni aasta tagasi mitte kusagilt orbiidile lennanud Badass Yuki debüütplaat "Black Apple Trip" on täiesti pöörane. Ja et seda pöörasust kuidagi tähtedes, sõnades ja lausetes edasi anda, tuleb vist kasutada metafoore. Mul on neid umbes kaks. Vaatab, kas neid üldse vaja läheb. Aga enne paar vihjet neile, kes ei tea, pole kuulnud, mis muusikat noored kutid liinilt Tartu-Luxemburg õigupoolest teevad. Märksõna Madchester: The Stone Roses, Northside, Happy Mondays. Tants, psühhedeelia, alternatiivne rockmuusika. Badass Yuki on seda kõike. Sinna otsa tuleb lisada muidugi umbes 20-aastane ajaline distants. Ja algsed koostisosad ongi enam-vähem koos.

Aga sellega asi loomulikult ei piirdu. „Black Apple Tripp“ hakkab õrritama. Näiteks lood „Changeling“, „Camel“, „Fiji“, „Rollercoaster Town“ jt panevad puusa nõksutama. Tants on juba peaaegu täies hoos, kui vahele tuleb mõni hüsteeriline kitarrikäik, loosse vihisevad sihitud helid ja kindlana tunduvad struktuurid mattuvad mürasse ja lagunevad koost. Selle plaadi ajal ei saa ühtegi tantsu lõpuni tantsida ega ainsatki laulu viimase taktini laulda. Badass Yuki poistel on ühe looga öelda liiga palju, et suruda kolme, nelja või kaheteistkümnesse minutisse juba välja käidud mõtteid. Ja milleks, kui peas tormab ringi mustmiljon uut ideed, mida tahaks kohe katsetada.

„Black Apple Trip“ plaadimasinas ei saa sõita mööda joonlauaga tõmmatud sirget maanteed, mis kulgeb läbi USA lõputute tühermaade, kus ainsaks vaatamisväärsuseks on horisont. See on reis kiirkäigul mööda mandreid, ookeane, taevaid ja galaktikaid, kus maastik, öö ja päev vahelduvad sekunditega. Pole aega mõttesse vajuda. Tänu oma intensiivsusele albumit mitu korda järjest kuulata ei saa, sest lühikesse aega kokku pandud elamused vajavad siiski natuke settimist enne, kui uuele elamusterohkele reisile sõita.

Halva tujuga ka kuulata ei soovita. Aga üldiselt must have plaat!

Arvustus ilmus Müürilehe kevadnumbris


teisipäev, märts 22

Intervjuu Soome indie-pop bändiga French Films





French Films on värske Helsinki viisik, kelle surfi ja post-pungi mõjudega ning tugevate meloodiatega muusikat on võrreldud selliste uuema põlve indie-bändidega nagu The Drums ja Wavves. 2010 sügisel ilmunud EP “Golden Sea” on saanud suurt tähelepanu muusikablogides üle maailma ja bändi on mitmetes aastalõpu indie-kokkuvõtetes nimetatud “kuumaks uueks tulijaks”, keda tasuks 2011. aastal silma pidada. EP nimilugu on saanud tähelepanu ka Pitchfork'i veebilehel. Kevadsuvel ilmub EP lisalugudega versioon ka Jaapanis ning bänd plaanib anda rohkelt kontserte Euroopa festivalidel ja klubides, et tutvustada lugusid oma selle aasta lõpus või 2012.a. alguses ilmuvalt debüütalbumilt.

French Films esineb reedel 25.3.2011 kl 00:30 Tallinn Music Weekil, Odessa Popi showcase'il Mustpeade Majas.

Penny Lane'i küsimustele vastas Johannes (laul).

Intervjuu ilmus rada7-s


Poisid, kes te olete? Mida te peale French Films'i veel teete? Kirjeldage natuke oma argielu Helsingis.

Tead, ei midagi erilist. Lihtsalt veedame aega sõpradega, käime palju väljas, vaatamas teisi bände ja muu selline.


Olete viis noort Soome meest, kes mängivad rõõmsameelset muusikat. Märgates teie kirjelduses sõna “surf”, tuli muidugi esimesena meelde Beach Boys. Millised on teie suurimad muusikalised mõjutajad? Kuidas need on teie elu muutnud?

Kuulame kõike, mis on hea. Kuigi me kuulame paljusid samu artiste, on igaühel ka oma lemmikud. Noorena vaimstusime kõik hip-hopist. Me armastus muusika vastu sai alguse sellest. Wu-Tang Clan'il on meile suur mõju olnud. Bändid nagu The Strokes, Mando Diao ja The Libertines panid meid tahtma ka ise bändi teha. Muusika ajaloost on meile suurt mõju avaldanud The Beatles, The Beach Boys, The Smiths, The Jesus And Mary Chain, Joy Division, The Stone Roses jne

Kui mõtlete erinevate skenede peale Soomes, kuhu peate end kuuluvaks? Milliste teiste Soome bändidega end võrdleksite?

Raske öelda. Ei meenugi kedagi sarnast.


Kujutage ette, et istute kohvikus ja kuulete juhuslikult kampa kõrvallaua noormehi rääkimas teie bändist, kuid te ei kuule päris täpselt, mida nad räägivad. Mis on see, mida teile meeldiks kuulda, et inimesed French Films'ist räägivad?

Mida iganes nad parasjagu mõtlevad. Peaasi, et ausalt.


Mis on teie bändi suurim nõrkus?

Kaldume mõnikord liialt keskenduma pisiasjadele.


Bändidele räägitakse tihti, et edu saavutamiseks peab neil olema kindel eesmärk. Oma metsikumates unenägudes, kuhu te arvate, et French Films võiks ühel päeval jõuda?

Saada heaks popbändiks, mida mäletatakse ja kuulatakse veel ka 68. sajandil.


Te andsite välja oma debüüt 12” EP 2010.a. sügisel ja saite küllalt suurt tähelepanu muusikablogides. Kui te suudate nii mõelda, siis mis on teie jaoks olulisem – olla “suur” blogides või saada mainitud nt NME's?

Mõlemat laadi tähelepanu on oluline. Ühte ei saa teisest paremaks pidada. Blogisid kirjutavad tavaliselt sõltumatud inimesed. See on viis, kuidas tänapeval info uute bändide kohta kõigepealt levima hakkab. Raske on ette kujutada, et keegi ei teadnud varem bändist, mida NME's haipima hakatakse. Neid kahte on tõesti võimatu lahutada.


Teie esikalbum ilmub veel sel aastal või 2012 alguses. Mida te ootate, et see endaga kaasa toob?

Loodame, et see aitab inimestel meie muusikani jõuda ja et me saame anda rohkem kontserte üle maailma.


Kui tihti te esinete viimasel ajal? On see piisav või unistate rohkemast tuuritamisest?

Saame viimasel ajal aina rohkem laive. Tahaksime esineda niipalju, kui vähegi võimalik.


Mis juhtub Tallinn Music Week'il? Mida teilt oodata?

Head muusikat, head showd!


Kuula:



Vaata ka:

esmaspäev, veebruar 7

Heliosphere festival – neli päeva eksperimentaalset ja psühhedeelset muusikat!





Viimasel ajal muusikute ja muusikasõprade ringkondades liikudes on õhus tunda teatavat elevust ja ootusärevust. Muude tähtsate juttude seest kerkib ikka ja jälle üles tuttavaks saanud küsimus – kas sul on juba Heliosphere`i pilet taskus?

Aga mis salapärane üritus see siis on, mis nii palju kõneainet pakub ja pöidlaid üles poole suunama sunnib? Festivali korraldustiimi üks ja ainus liige, multitalent ja pööraste ideede elluviija, agentuuri Talk Left-Handed bossi Jarmo Nuutre sõnul peaks von Krahli kahel korrusel toimuv sündmus täitma tühjaks jäänud koha. Tema meelest pole Eestis varem säärast üritust toimunud, mis toob ühte kohta kokku soliidse hulga eksperimentaalset ja psühhedeelset muusikat tegevaid artiste. 17 väljamaa ja ühe Eesti koosluse seas on elektroonikuid ja traadipunte, postrocki ja doomi bände, kuuleb elektroonilist noise’i ning ambienti. Ja tõesti, varasemast ajast ei meenu ühtegi festivali, kus välisartistide arv nii mitmekordselt kodumaiste oma ületab.

Paljud unistavad, vähesed teevad

Talvise muusika suursündmuse plaan tekkis 2010. aasta juulikuus. Jarmo oli otsustanud mõneks ajaks Eestist võimalikult kaugele sõita ning maandus Austraalias, kus üks hetk avastas end töötamas Queenslandi osariigi suurimas ananassifarmis. Päevast päeva põllul rabades tabas teda korraga idee, et ohhoo, võiks õige korraldada ühe väikese festivali. Mõtteid selles suunas saabus aga nii palju, et oli tükk tegu nende meeldejätmisega. Puhkepausidel kirjutas Jarmo tätoveerijale omase vilumusega kõik pastakaga käte peale üles ning õhtuti kolas internetis ja suhtles agentidega. Taganemisteed enam polnud. Kaugel sellest. Ananasside keskel sündinud unistusest kuulata karges Eestimaa talves endale sümpaatseid muusikuid kasvas mehine neli päeva kestev festival. Lõpuks hakkasid artistid erinevatest riikidest ise Heliospehere Festivali vastu huvi üles näitama, kuid aeg ja ressursid on piiratud. Seega jäi päris palju bände seekordsest kavast välja. Praegu mõtleb Jarmo, et võib-olla peaks tegema ka Heliosphere’i alaüritusi. Aga nagu ikka, eks näis, mis ajal selle kohta kosta on.

Rahvusvaheline seltskond

24.-27. veebruarini kestev üritus lennutab Eestisse muusikuid Soomest, Rootsist, Norrast, Lätist, Leedust, Poolast, Tšehhist, Belgiast, Ungarist, Prantsusmaalt, UK-st, Islandilt, Kanadast ja Jaapanist. Tõeline rahvaste paabel, kus leitakse siiski ühine keel – muusika.

Festivali peaesinejana on välja hõigatud karismaatiline Austraaliast pärit ent hetkel Islandil resideeruv ja varemgi Eestimaad väisanud Ben Frost. Mees, kelle kohta on öeldud: “Nagu Trent Reznor (Nine Inch Nails) teeks Arvo Pärti”. Jarmo sõnul pole kahtlustki, et härra Frost suudab oma massiivse ja samas jäiselt kristalse iluga palistatud loominguga publiku korralikult läbi raputada. Kindlasti tasub luubi alla võtta Soomest tulev ansambel Circle – psühhedeelia kuningad. Internetiavarustes olla üks Rootsi veebileht peale üht nende esinemist öelnud: "Igas mõttes maailma parim bänd". Väga põneva projektiga tuleb esinema Prantsuse postrock/sludge punt Year Of No Light. Year Of No Light esineb käesoleval aastal oma žanri ühel hinnatuimal festivalil Roadburn lausa kahe erineva kavaga. Ka Heliosphere'il tuleb ära väga eriline ettaste – nimelt esitavad nad live’is enda loodud taustamuusikat Carl Theodor Dreyer'i õudusklassikule Vampyr (1932). Paljude eestlaste rõõmuks saabub taaskord siinsetele lavalaudadele doom/shoegaze duo Nadja, kes oma müra ja krabinatega jätab ruumi ka kingi põrnitseda.

Ainsa Eesti artistina sai eesõiguse festivalil esineda ansambel Kuma. Nii lihtsalt juhtus, et kavva vaid suure välishuvi tõttu Tartust pärit orkester mahtus. Kuma lood sünnivad otse laval ja mitte keegi ei tea, kuhu helirännakud viia võivad. Kui aus olla, siis sihtkoht polegi tähtis. Oluline on rännak kui protsess. Kuma ülimalt harva toimuvaid kontserte saadavad alati huvitavad visuaalsed lahendused. Ägedaid ja veel ägedamaid visuaale saab aga nautida terve Heliosphere Festivali vältel, sest kohal on hulk omanäolisi VJ-d.

Uued ja vanad tuttavad

Jarmo Nuutre, kes on oma ansambliga Talbot mööda laia ilma ringi tuuritanud, teab, milline peab olema üks hea ja korralik mitmepäevane üritus. Ta tahaks, et Heliosphere Festival oleks kihvt ja omalt poolt teeb ta kõik, et see oleks ikka kohe väga kihvt. Ja tundub, et ka potentsiaalne festivali külastaja ootab sellelt midagi rohkem, kui tavaliselt reedeõhtuselt kontsertilt. Noore tunnustatud disaineri, fotograafi ja bändimehe Ken Oja arvates pakub Heliosphere muljetavaldavat alternatiivi enamikele siinsetele üritustele. See pole sündmus, kuhu tsikke sebima minna, vaid koju tuleks tuua hoopis meeldejääv muusikaelamus. Näiteks aastaid programmeerijana leiba teeniv melomaan Marko Pütsep läheb aga kohtuma oma kauaaegsete lemmikute Ben Frosti ja Nadjaga ning ootab põnevusega, mida suudavad välja võluda Tesa ja Circle. Kõigile alternatiivse muusika austajatele midagi. Ja kes teab, ehk saavad Eesti muusikasõbrad (ja mitte ainult Eesti) juurde ühe korraliku ja tõsiseltvõetava traditsioonilise talvise festivali.

Heliosphere Festival toimub 24.-27. veebruarini (neljapäevast pühapäevani) Tallinnas Von Krahlis.

Kogu info festivalist:

Vaata ka Facebooki:

Ülevaate lühendatud versioon ilmus 5. veebruari Õhtulehes sektsioonis Saund.