teisipäev, märts 27

Galvanic Elephants - Tartu popsensatsioon, kellest veel mitte keegi kirjutanud pole



Nägin ja kuulsin tutikat ja värsket Tartu kvartetti esimest korda nende täiesti esimesel kontsertil, mis toimus veidikene enam kui aasta tagasi kõige tartulikumas kohas Genialistide Klubis, ühe ägedaima Tartu üritustesarja "Ö Stuudio esitleb" raames. Ürituse plakat oli pilkupüüdev - keset ööd seisavad kaks viisakat tüüpi elevandi kujutisega paberkotid peas, kaugemal jookseb mööda valgustatud lumerada rohelise välikäimla poole porgandpaljas mees, samuti pabrekott peas. Sellist promofotot omades ei saa ju mitte kuidagi olla kuivik.

Ö Stuudiol veab, sest satub päris tihti ja teinekord ka ootamatult uute huvitavate bändide otsa. Õnneks pole nad kitsid ning jagavad esimesel võimalusel kogu maailmaga oma vaimustust. Nii sattuski 2010 aastal loodud Galvanic Elephants eelmise aasta veebruaris järsku lavale koos Badass Yuki ja Tolmunud Mesipuuga. Galvanic Elephants esitas sel pidulikul õhtul vaid umbes viis lugu. Sett jäi napiks, ent polnud kahtlustki, et rockipõllule hoogsalt elektroonilisi helisid külvavatele ambitsioonikatele poistele tuleb natukene enam aega anda ning siis võib sündida midagi väga lahedat.

Peale esimest esinemist ei läinudki kuigi kaua, kui anti välja EP nimega "B Side". EP on galvaanikute koduleheküljel kõigile tasuta kättesaadav (juhuu!). Pala "Rum Rumble" köitis sel ajal kõige enam mu tähelepanu. Varsti meisterdas Hanna Samoson ka efektse video loole "Moonstruck", mis lennutati otsemaid Eesti Top 7 edetabelisse, kus see püsis tervelt 11 nädalat. Praeguseks hetkeks on EP-d alla tõmmatud umbes kuuesajal korral. Internetist leiab palju nii kodumaiseid kui piiritaguseid saite, mis lingivad nii EP-le kui videole. Millegipärast on jagajad aga jäänud bändi tutvustamisel väga napisõnaliseks.

Leppisime Galvanic Elephantsi poistega kokku, et teeme nende bändi ajaloo esimese intervjuu. See leidis aset ühel kaunil pühapäevasel õhtul Skype'is, mõni hetk peale paaripäevast stuudiosessiooni ja bändiproovi, kus valmistuti kohe-kohe algavaks Tallinn Music Weekiks.

Küsimustele vastasid laulja Taavi-Peeter Liiv (TP), bassimees Gert Look (GL), Tartu-Tallinn bussis netiga hädas olev trummar Mihkel Ronk (MR). Kidramees Kaido Paapstel oli sel hetkel teistel jahimaadel.


Ma just guugeldasin teid lootuses, et ma leian teist mõne arvustuse, väikese nupukese. Minu üllatus oli suur, kui selgus, et ka parima tahtmise juures ei suuda ma sealt mitte midagi välja pigistada. Ainult lingid teie EP-le ja videole. Berk Vaher on teid ühes Tartu Postimehe essees maininud. Kuidas siis nii on juhtunud?

TP: No järelikult oled sa esimene, kes on tahtnud meiega pikemalt rääkida. Me pole kellelegi ära öelnud.
GL: Samas on kõik nii läinud, et mingit promopingutust pole teinud. 21. sajandi värk - paned kraami netti ja kõik laikivad.

Jah, te pole ise ka oma muuusika kohta, bändi tutvustamiseks pressiteadete laadseid tekste kirjutanud.

GL: See on selline A-Rühma teema - kui inimesed on huvitatud, siis nad leiavad meid ise üles.

Esimest korda kuulsin teie olemasolust oma Tartu sõpradelt, kes rääkisid, et on olemas üks äge ja silmapaistev uus punt. Siis sattusin ise kuulama ja väga ei uskunud, et Tartust…

MR: Olgem täpsed - kõik lagas ikkagi Tallinnast.
GL: Bändi juured ulatuvad umbes seitsme aasta tagusesse aega, kui ma Mihkli ja Kaidoga head kraami tegin. Igasuguseid erinevaid projekte oli, oli nii hevi kui folgi sugemeid. Ühel hetkel mõtlesime, et peaksime ka midagi asjalikku tegema ning asusime lauljat otsima.
TP: Mind kutsuti bändi umbes kaks aastat tagasi (okei, tegelikult tegin ma ise ettepaneku).
GL: Jah, umbes poolteist aastat tagasi tuli Taavi-Peeter nagu välk selgest taevast.
TP: Ma otsisin rada7 kaudu bändi ja sattusin kuttide demo otsa. Kirjutasin mingisugused sõnad, laulsin viisijupi peale ja läksin Tallinnasse proovi. Proov toimus siis Telliskivis.

Et siis alguses oli pigem tegemist Tallinna pundiga?

TP: Mina olen ainuke puhas tartlane. Aga praegu on Galvanic Elephants ikka Tartu bänd, sest neljast liikmest kolm tudeerivad hetkel taaralinnas.

Aga Taavi-Peeter, kas sa ei kartnud natukene, kui esimest korda peale rada7-s tutvumist Tallinna poiste proovikasse sattusid?

TP: Kartsin väga. Esimene proov oli päris õudne. Aga ju see asi kõik kuidagi klikkis.
GL: Taavi-Peeter oli täiesti cool vend, tuli kohale ja rokkis sokid jalast.
TP: Jahusime mitu tundi ühte lugu. Aga kõik klappis. Klapib siiani.

Milline on teie muusikaline taust ja millist muusikat te näiteks keska ajal kuulasite?

TP: Enne muusikaga tegelemist olin ma spordimees. Mängisin korvpalli.
GL: Taavi-Peeter mängis meistriliigas.
TP: Laulnud olen ühes Tartu meeskooris, aga see oli aktuaalne umbes paar kuud ainult. Koolis mulle muusikatunnid ka väga ei meeldinud. Keska ajal kuulasin päris palju Radioheadi, Bowie't, Mogwaid jne. Sinna juurde elektroonikat.
GL: Mina ja Kaido olime klassikaaslased 11 aastat. Mina õppisin klaverit, tema akordionit ka kitarri. Põhiline muusikategemine läks lahti kaheksandast klassist koos Black Sabbathi ja Motörheadi kaveritega. Keskkooli ajal sai kuulatud sellist vinget hevi, mitte mingit Manowari, sest see on liiga gay.
MR: Ma nägin kunagi kaugel ajal mustvalgest telekast Gunnar Grapsi trummikooli saadet, kus Graps vaevu taldrikumere tagant välja paistis. Hetkega oli kõik selge.
GL: Aga miks ma bassi mängima hakkasin? See polnud seepärast, et kõik teised instrumendid olid ära võetud, vaid ma lugesin kuskilt, et bassimehed saavad kõige rohkem naisi.
MR: Ilus päikeseloojang paistab praegu bussiaknast.
TP: Mihkel on meie bändi romantik.
GL: Bussiromantik.

Kes teil peale romantiku veel bändis on?

TP: Üks arst.
GL: Jah, üks doc, insener ja disainer.
TP: Kainet mõistust on vaja. Arst esindab meil siis seda tahku. Ise õpin praegu Tartu Ülikoolis kirjandust.

Bändis üks disainer, ehk see seletab ära, et teie bändi visuaalne külg on üsna tugev. Alates logost jne. Teil on oma koduleht, mida enam ju nii naljalt teha ei viitsita või ei leita sellel mõtet.

GL: Logo on pärit ühelt USA kunstimehelt. Otsisime Kaidoga elevandi pilte netist.
TP: Kaido leidiski selle elevandi joonistuse, küsis luba, kas võib seda kasutada.
GL: Ja siis lubatigi.
TP: Muus asjad on Mihkli tehtud: kodukas, esimene EP kujundus jne.

Kelle idee olid paberkotid?

GL: Mini oma loomulikult
TP: Paljaksvõtmine oli ka Gerdi idee.

Olete EP senise käekäiguga rahul?

TP: Sinna said meie kõige esimesed lood. Me ei arvanudki, et midagi suurt kohe juhtuma peab. "Rum Rumble" kogus Soundcloudis paari tunniga üle tuhande kuulamise. See oli küll väike üllatus.

Kuulan hetkel teie äsja salvestatud uue loo poolikut versiooni. Kui ma ei teaks, et see on teie lugu, siis ma esimese raksuga ei oskaks arvata, et tegemist on Galvanic Elephantsiga. See on esialgne miks, aga selle alusel võiks öelda, et te olete palju rahulikumaks muutunud.

TP: Ma usun, et see on hea. Toimub teatud liikumine ja otsimine. Mis puudutab rahulikkust, siis ma arvan, et asi on konkreetselt selles loos. Aga võib-olla olemeka. Niiviisi on ennast analüüsida päris keeruline.
GL: Vahel tuleb ju hitte ka teha, kogu aeg ei saa sellist arti toota.

Esinete nüüd Tallinn Music Weekil. Mida ootate?

TP: Lähme teeme oma asja ja loodetavasti tullakse kuulama ka.
GL: Ma loodan, et keegi toob pärast laivi neid magusaid präänikuid. Kuigi seal vist pole backstage'i, kus saaksime koos fännidega muhedalt präänikuid süüa.

Aga Gert, ka siis bassimängijana saad rohkem naisi, kui teised?

GL: Ma järgmise inteka ajaks hakkan nüüd Taaviga arvet pidama. Ta on meil praegu põhiline naistekütt olnud.
TP: Bla-bla-bla...


Galvanic Elephants esineb Tallinn Music Weekil reedel, 30. märtsil kell 20:30 Rock Café B saalis.


http://www.galvanicelephants.com/

https://www.facebook.com/GalvanicElephants

Soome The New Tigers Tallinn Music Weekil


The New Tigers on kärisevat kitarripoppi mängiv Turku ansambel, kuhu kuuluvad trummar Waltteri Katajamäki, bassist Janne Kauppinen ning laulvad kitarristid Appu Jasu ja Valtteri Virtanen. Nende muusika kohta on öeldud, et see on nagu istuda lennukis mootori lähedal ja kuulata pleierist 60ndate poppi natuke liiga kiiresti. Grupi muusika on mõjutatud paljudest stiilidest ja artistidest, kuid rohkem on neid võrreldud bändidega nagu Galaxie 500 ja Yo La Tengo. TNT debüüt-EP ilmus 2010 ja on tänaseks läbi müüdud. 2011 väljastas Soome plaadifirma Soliti grupi omanimelise täispika albumi, mis sai rohkelt kiitvaid arvustusi nii peavoolu muusikameedias kui blogides. Lisaks aastate jooksul antud paljudele kontserditele nii kodumaal kui Rootsis astuti veebruaris üles kahe kontserdiga suurel Norra muusikafestivalil by:Larm. 2011.a. augustis soojendas The New Tigers USA indie-folgi suurnime Kurt Vile'i viimase Tavastia kontserdil.

Küsimustele vastas jõudumööda terve bänd.


Lubage alustuseks öelda, et teie muusika on viimastel päevadel toonud sellesse Eestimaa rõskesse hallusesse midagi rõõmsat ja ilusat. Eriti lugu "Velvet Jam" ja selle lihtne aga geniaalne kidrakäik! Aitäh teile selle eest!
Appu: Väga meeldiv kuulda, suur tänu!
Valtteri: Tänan!
Janne: Aitäh! See on ka üks minu lemmikutest ja hea lugu laivis mängimiseks!

Palun tutvustage end - kes te olete ja millega peale bänditegemise veel tegelete? Milline on teie taust?
Appu: Mina mängin bändis kitarri ja laulan; peale selle õpin Turus fotograafiat.
Valtteri: Ma mängin ka kitarri ja laulan, ja töötan Turus ühes kunstigaleriis.
Kece: Mina mängin bändis trummi ja argipäeviti tegelen „rahvusvaheliste arendustega“.
Minu pärisnimi on Waltteri, Kece on omamoodi kunstikunimi. Pole kindel, et kuigi lahe. Ilmselt mitte.
Janne: Mina hoolitsen bändis basskitarri eest. Mõnikord kasutan ka klahvpille, et põnevam oleks.
Et rohkem raha saada, õpetan koolis matemaatikat.

Kirjeldage lühidalt oma tavalist päeva Turus.
Valtteri: Sel talvel ma suusatasin päris palju. Tavaliselt on palju tegemist ka muusika vallas, samuti lihtsalt sõpradega väljaskäimist. Kodus veedan palju aega kitarri mängides või siis lugedes.
Kece: Mina olen bändis ainus, kes elab Helsinkis, mis paneb mind aeg-ajalt teiste poiste järgi igatsust tundma. Ma käin siiski küllalt tihti Turus.
Appu: Argipäevadel liigun põhiliselt kodu ja kooli vahel.

Milline sündmus on teie elu viimasel ajal kõige enam mõjutanud?
Janne: Kolimine uude ja suuremasse korterisse.
Appu: Janne väljakolimine oma vanast korterist.

Turku on ülikoolilinn ja ilmselt küllaltki nooruslik. Võiks eeldada, et The New Tigers on sündinud kuskil ühikatoas või mõnes sarnases kohas. Aga tegelikult sai ansambel alguse hoopiski pulmas. Kuidas see juhtus?
Valtteri: Sellega oli nii, et tundsin Appu't oma venna kaudu, Kece on mu vana sõber ja me kõik olime juhtumisi sel ajal seal pulmas. Mõte bänd luua tuli meil üsna hilja õhtul, ja siis tegime isegi ka mõned promopildid. Olen suhteliselt kindel, et sealsamas otsustasime bändile nimeks panna New Tigers, ainult “The” lisandus hiljem. Imelisel kombel alustasime juba mõne nädala pärast proovidega. Natuke hiljem lisandus Janne, kuna meile tundus, et vajame siiski ka bassimängijat.
Kece: Jah, see oli üks neist haruldastest juhustest. Pidudel on loodud palju bände, aga väga harva saab neist ka päriselt asja. Mul on hea meel, et sellest bändist asja sai.

Milliste muusikaprojektidega te peale The New Tigersi veel seotud olete?
Valtteri: Mina mängin lisaks veel bändis nimega Goodnight Monsters. Kunagi esinesime isegi Tartus koos Honey Power'iga!
Appu: Ma teen muusikat ka nime Anselmus all ja mängin improvisatsioonilises bändis nimega Cawein.
Kece: Mina olen tiigritele truu.
Janne: Mina laulan ja mängin kitarri ka bändis nimega Kauppilan Puutarha.

The New Tigers on esinenud palju Soomes, aga ka Rootsis ja Norras. Kas olete kuskil veel esinenud ja milline on olnud seni meeldejäävaim kontsert ja miks?
Valtteri: Meie kontsert Oslos (mõeldud on esinemist festivalil By: Larm - toim. ). Graafik oli nii tihe, et soundcheck'iks ei olnud aega ja rahvast oli nii palju, et meil oli raske oma pillidega lavale pääseda. Seal esines palju bände, nii et rahvarohkuse põhjuseks ei olnud meie, eh-eh. See kõik sundis meid andma lühikese, kiire ja enegilise set'i, mis minu arvates kukkus ka päris hästi välja. Pärast kontserti oli rangelt keelatud backstage'is õlut juua. See oli lõbus õhtu!
Kece: Meie esimene kontsert legandaarses Helsinki klubis Tavastia oli ka küllaltki meeldejääv, eriti kuna meil oli võimalus soojendada suurepärast Kurt Vile'i.
Janne: Oslo ja Tavastia kontserdid on mõlemad minu jaoks väga olulised. Alates kõige esimesest korrast, kui Tavastiasse sattusin, olen unistanud seal esinemisest. Muuseas – et kõik faktid oleks õiged – oleme andnud ühe laivi ka Belgias.

Mis peab laval juhtuma, et pärast esinemist saaks öelda - “ära tegime!”?
Appu: Oma viimasel kontserdil mängisime üht uut lugu esimest korda laivis, ja see kõlas väga hästi. Tookord vist olimegi sellele väga lähedal.
Valtteri: Alati, kui lisalugu tuleb mängida, tundub, et “oleme pidurdamatud”.

Milline on teie unistuste publik?
Valtteri: Inimesed, kellele kasvõi natukene meeldib meie muusika.
Kece: Ausaltöelda enamus publikust, kes meil seni on olnud, on olnud päris hea!

Üllitasite oma esimese albumi möödunud aasta septembris. Kuidas plaadil läinud on ja millist vastukaja see on pälvinud? Mis on olnud teie jaoks kõige olulisem, mida selle kohta on öeldud?
Valtteri: See on saanud tõesti head vastukaja. Paljudele meie sõpradele meeldis see plaat ja paljud arvustused on olnud väga positiivsed. Seda, mis sa intervjuu alguses ütlesid, et meie muusika on toonud rõskesse hallusesse midagi rõõmsat ja ilusat, oli väga hea lugeda!

Kas saab küsida, et milline muusika on teie jaoks hea ja milline halb? Kui jah, siis milliste märkide järgi ära tunda head ja halba?
Janne: Häire! See on illegaalne küsimus. Me võime vangi minna, kui üritame vastata!
Valtteri: Hea muusika definitsoon on väga isiklik asi, mulle tundub. See on, kui midagi puudutab su hinge või sa haakud sellega kuidagi. Nii et ma ei ole kindel, kas on olemas kedagi, kes tegelikult võiks sildistada muusikat heaks või halvaks üldisemal tasandil.

Kui teile antakse ülesanne tervele maailmale tutvustada Soome muusikat ja te saate selleks nimetada vaid ühte nime, siis kes see oleks ja miks?
Kece: Kui maailm ei ole veel avastanud M.A. Numminen'i, siis nüüd on selleks küll viimane aeg. See mees on geenius.
Janne: Minu jaoks oleks see ilmselt Kari Peitsamo. Ta on lasknud välja umbes 60 albumit alates 1977. aastast. Mulle tulndub, et ta on üks vähestest, kui mitte ainus, kes suudab kirjutada korralikke laulusõnu soome keeles.
Appu: Ma sooviks ilmselt tutvustada maailmale Jan Anderzén'i või tema bändi Kemialliset Ystävät – koostööprojekt, kus teevad kaasa mitmed andekad muusikud. Nad on teinud mitmeid imelisi eksperimentaalseid plaate.

Turku oli eelmisel aastal koos Tallinnaga Euroopa kultuuripealinn. Milliseid põnevaid muusikaprojekte, uusi kontsertpaiku või midagi muud sellesarnast see ellu kutsus? Kas jäite selle aastaga rahule?
Valtteri: Suve jooksul olid mõned vabaõhukontserdid jms, avati ka üks suur multifunktsionaalne konterdipaik.
Janne: Sellel ei olnud minule eriti suurt mõju. Võib-olla seda raha oleks saanud kulutada targemalt, raske öelda. Näiteks kui rääkida kultuurist, siis tänapäeval on aina raskem korraldada filmiklubide jaoks linastusi ja muud sarnast, kuna Turus on järele jäänud ainult üks korralik kino. See on häbiasi!

Millised plaanid/ambitsioonid on The New Tigers'il edaspidi? Palun ärge vastake, et “tahame lihtsalt sõpradega muusikat teha”: )
Valtteri: Me võtame mais ja juunis korraks aja maha, pärast seda anname mõned kontserdid ja hakkame plaanima uut albumit.
Kece: Jah, pärast kevadpuhkust ootavad meid tõesti mõned põnevad laivid. Mulle tundub, et meil on uue albumi jaoks umbes pooled lood juba valmis kirjutatud, nii et loodetavasti jõuame uue plaadi reliisida millalgi järgmisel aastal. Ja muidugi me tahame ka “lihtsalt sõpradega muusikat teha” - see vist ongi kogu asja mõte, kas pole?
Janne: Minu jaoks on ainus, mis loeb, luua bändiga võimalikult palju häid lugusid. Neid on siis meil suur rõõm mängida ja publikul kuulata. Pärast seda, kui uusi lugusid on piisavalt palju kordi mängitud, on neid lihtne salvestada ja album ongi valmis! Nii et pärast laulude sündimist juhtub kõik muu juba enam-vähem automaatselt.
Appu: Minu arust on ka põnev saada rohkem uusi laule valmis. Õigupoolest on kevadel või suve alguses oodata üht uut The New Tigersi reliisi.

Teie viimase aja totaalsed lemmikud muusikas? Filmis?
Appu: Minu viimase aja lemmikud on Tarkovski “Solaris” ja Fleetwood Mac'i ja Steve Reich'i muusika.
Kece: Mulle tundub, et olen viimasel ajal järjekordselt Pearl Jam'i lummuses.. Muidugi ei jõua ma ka ära oodata Soome jalgpallihooaja algust!
Janne: Momendil Velvet Underground'i, Scott Walker'i ja Neil Young'i muusika ning John Cassavetes'e filmid.
Valtteri: Olen viimasel ajal kuulanud palju Todd Rundgren'i albumit "A wizard, a true star" ja samuti Mehhiko bändi nimega Hey Chica!


The New Tigers esineb 30. märtsi öösel kl 1:00 kinos „Sõprus“, Tallinn Music Weeki showcase'il „Brainlove Records, Projekta & Odessa Pop esitlevad“.