Peske siis järgmisel aastal rohkem hambaid, olge õnnelikud ning naeratage!

Selle aasta viimased päevad on käes.

Erinevad väljaanded teevad kokkuvõtteid. Eile avaldas näiteks Ekspress (Areen) mööduva aasta parimad albumid, rada7-s on rubriik, kus inimesed nimetavad oma lemmikuid üllitisi aastal 2006. Raadio Uno mingisuguse edetabeli pani võidukalt kinni Tanel Padar & The Sun (Nagu Kikas ütles, võiks The Sun´i iga lugu pealkirjastada - "Lasen ennast täis"). Peagi läheb eetrisse Raadio 2 Aastahitt jne jne... Noh, tegelikult suht kirev aasta. Eestis kindlasti.

Ma ise mõtlesin ka mingeid asju, et mis siis nagu olid need kõige paremad minu jaoks. Aga loobun sel aastal kokkuvõtetest, sest ma hirmsasti kardan, et ma unustan midagi ära. Võib-olla Eesti omi ei unusta, aga välismaalt kindlasti.

Hea meel on selle üle, te isiklik plaadiriiul sai juurde palju väga häid asju nii sellest aastast kui ka kaugematest aegadest. Aasta jooksul toimus väga häid kontserte. Minu ehk meeldejäävamaid oli Morrissey Helsingis.

Aga üldiselt. Midagi väga suurejoonelist piiritagusest muusikast kohe ei meenu. Noh, mis oleks pauguga pikali löönud. Aga Eesti muusikas oli ilus aasta, minu jaoks küll.

Ans Andur @ CT. Photo by Robert Laid

Ans. Andur on ennast mühinal suurema muusikapubliku ees tõestanud. Lõppeva aasta jooksul on nad andnud tihedasti kontserte, et neil endilgi tundus juba, et läheb paljuks ja pisukese pausi võtsid, öeldes ära mitmetest ja mitmetest pakkumistest. Viimased ülesastumised olidki vist septembris Krahlis koos Lucksmiths´iga ja detsembris CT-s Röövel Ööbikuga.

Kontserditel käivad inimesed tudengibändi aegadest verivärskete fännideni välja. Osad peavad Andureid siiani nagu naljabändik, tõsisemad muusika kuulajad on nn edasi arenenud (hehee) ja leiavad sealt hoopis midagi muud.

Mõne nädala pärast esinetakse koos - veidi uskumatu - Ulrich Schnaussiga.

Vähe juhtub seda, et Laseringi pannakse enne plaadi ilmumist üles võimalus albumit ette tellida. Ans. Anduri puhul see nii täpselt just ongi.

Ja oodata on hoopis midagi muud, kui oli nende esimene.

Enam ma vist ei kuula tükk aega midagi - mängin ise. Lõpuks saabusid mu klahvid.

Aktuaalse Kaamera reporter: "Kas Teie toetasite Filatovi kodakondsuse saamist?"
Edgar Savisaar: "Ma olin valmis ära kuulama kõikide arvamuse ja ma olin ühtlasi valmis ka toetama kõiki neid, kes Eesti kodakondsust taotlesid - nii see seisukoht ka kujunes."

Ja tegemist on jah või ei küsimusega.

Käisin eile Tartu Kõrgema Kunstikooli jõulukal Sadamateatris. Tundub, et legendid nn pöörasest iga-aastasest koosviibimisest hakkab kaduviku hõlma vajuma. Seal polnud sisuliselt midagi, välja arvata väga jubeda muusikamaitsega DJ, kellel oli õnnestunud suvalisest raadiopopist välja noppida selle õudsem pool. ÕÕÕ. Noh, et nagu tulevased kultuuritegijad või nii. Aga eks selle kooli sees ole ka oma kaks leeri vähemalt, kes asju korraldavad. Kui üks saab enamuse, siis teine eirab üritust täielikult.

Suur saal oli praktiliselt pime. Seepärast istusingi enamuse ajast fuajees, Noh, mis enamuse ajast - paarkümmend minutit ehk.

Ainuke selline nn läbimõeldud asi selle õhtu jooksul oli bänd. Sel aastal Diskreetse Mango Trio. Kuulasin ära ja sammusin mööda lumiseid tänavaid koju mandariine sööma.

Esimese korraliku lume saabumisega tuli ka esimene jõuluüllatus. Hommikul vara. Töökoha välisukse külge oli kinnitatud punane pakk. Kuulasin, ei tiksu - pole pomm. Hoopis The Smiths - "Queen Is Dead" ja George Harrisoni raamat. Kinkija tunneb mind hirmhästi. Aitäh!

Eile õhtul panin oma külmiku taga elavale hiirele piparkoogi. Endast märke jätmata, oli maius hommikuks läinud. Jõuluaeg - andmise aeg.

Aga kuidas siis on? Kas teha bändi, mis ei tee muud kui kavereid või siis üldse mitte teha, kui ei ole laulukirjutamise oskust? Ja milliseid kavereid? Ja milleks siis üldse bänd? Ma ka ei tea.

Mina ei teeks bändi, mis teeb ainult kavereid. Üks ühele. Ma siis kuulaksin kodus lihtsalt ja mõtleksin teiste loodule lihtsalt aktiivselt kaasa. Ja pillimäng? On ka teisi võimalusi.

Bad Apples

Oodatuim plaat Mari-Leen "Rahutu tuhkatriinu". Haa-haa.

Päris ilusa punkti lõppevale aastale Eesti muusikas paneb kindlasti Bad Apples "When Colours Become Day and Night". Ilus nii seest, väljast, küljepealt ning terviklikult. Eriti meeldivad mulle plaadile pressitud kuldsed õunad. Lihtsalt nii ilus.

Paljud on Bad Applesile ette heitnud, et on igav ja uimane - tavaliselt livedel. Noh, seal polegi mingit powerit ja meeletut jõulist minekut. Mul on tunne, et viimasel ajal ootab keskmine kuulaja muusikalt, et viimane muudaks kroonilise väsimuse ja tülpinud oleku natukenegi energilisemaks, ilma, et nad ise mõtleksid muusikale midagi vastu anda. Bad Apples seda just nõuab, et sa kuulaksid päriselt, mitte pealiskaudselt. Ja muusika puhul ei tohiks olla see liiga palju nõutud. Eriti, kui asi on kuulamist väärt.

Midagi lihtsat kompressitud helide vahele.

Mis on Bad Applesi eripära, võiks ju küsida? Aga ehk see ongi. Mitte karta seepärast, et ei saada tõenäoliselt mujal raadio eetrit kui Nestoris ja Mornas. Mitte karta seepärast, et võib tunduda, et mehed bändis ei oska pille hästi mängida. Mitte karta seepärast, et võib tunduda, et vokaal ei pretendeeri muusikalide lavale...

Bad Apples on oma loomult väga flegmaatiline, mõnede kiiremate tundepuhangutega. Väga inimlik muusika. Seda võib ehk kõige paremini kuulda plaadi viimases loos "Sleeping". Magades oleme me need, kes me oleme - lihtsad, alasti, maskita.

Jätkuvale magamatusele andis kamaluga lisa eilne üritus. Ma kaotasin taas oma südame Röövel Ööbikule, kes alustas oma setti minu lemmikuga - maailma kõige ilusama kidrakäiguga looga "Driving Me Insane". Selle peale võib öelda küll, et kade olen, et ise seda välja ei mõelnud. Hehee! Lugu "Contact" ma nende asemel livedel ei teeks, ei tule välja selle loo iseloomulik mõjusus.

Röövel Ööbik on laval väga lööv. Teistmoodi löövusega ei jäänud kindlasti alla ka Ans. Andur, kes veidi virisev-nägudega üle pika aja live andsid. Kahju veits sellest, et mingid fännid siiani karjuvad: "Vale, vale!!!". Paar lugu tuli esitusele ka uuelt peagi ilmuvalt plaadilt. Ilus. Jaa-jaaa, olen üle keskmise andurite fänn, aga R2 live plaati ikka ei võitnud. Hehee.

Mingid sahinad käivad, et Ans. Andurite "Topeltvikerkaar" plaadiesitlusele tuleb legend Saksamaalt Ulrich Schnauss. Kui see nii juhtuma peab, siis ma hoiatan ette, asi läheb 11. jaanuaril Krahlis hulluks.

Rääkides uutest plaatidest, siis maitsesin eile natuke halbu õunu ka, väga maitsev.

Mul pole erilist tuju täna millekski, sest ma olen väsinud ja pahur. Lõpuks ometi - ajee - sain ise osa legendidest müütilistest Taisto bussidest, mis keset Tallinn-Tartu maanteed ära väsivad ja hingusele suunduvad. Eriti mõnus on siis, kui kiirustad pealinnast, et mõned tunnid magada ja siis varakult tõusta uutele tegudele.

Bussijuhid võiksid oma suhtumisega ikka midagi tõsiselt ette võtta. Mitte ükski reisija ei teinud asjast numbrit, kui me ma-ei-tea-mitu-tundi Põltsamaa ristil passisime ja tema pidi kõikidele nähvama. Igatahes algas minu reis kl 21.15 ja lõppes 01.30 kodus.

Mõned head uudised on ka. Mulle meeldib, et Bad Applesi plaat on Areeni nädala album. Ega väga tihti juhtugi, kui esimene (Bad Applesi puhul esimene "päris") Areenis pälvib nii kõrge tunnustuse. Noh, ma siis mõtlengi - olla nädala plaat. Tahaks juba kuulata. Noh, nädala pärast on see mul niikuinii juba peas. Hehhee.

Ja lõpuks võitsin mingi asjaliku pääsme ka elus. Saan õhta minna R2 livele puhta tasuta. Noh, lollidel ikka veab vahel.

RinneRadio. Muusikud Soomemaalt alates aastast 1988. Detsembri keskpaigas 2006. aastal Tartus Jaani kirikus jõulukavaga "Püha öö". RinneRadio on vist selle aasta JõuluJazzi peamine tõmbenumber.

Ma kujutan ette, et kunagi üheksakümnendate keskel või millalgi võis selline muusika olla tavapublikule täielik hämming. Elektroonika ja njuu-jazz, saksofon, klarnet, erinevad löökriistad... Mind ei eruta enam ammu pikad noodid, sügavmõttelised pausid, üksikud toonid. See kõik on olnud, on praegu ja jääb.

Jaani kirik oli rahvast täis. Istusin ise kuskil kuuendas reas ja nägin väga selgesti, kuidas vanem generatsioon särasilmis kaasa elas ja noorem põlvkond rahulikult koha peal istus ja kuulas. Minu kõrval oleval vanahärral oli väga sügav kontsertelamus, selle peale võin kihla vedada.

Tegelikult oli RinneRadio väga kihvt ja kvaliteetne ning sobis väga hästi kogu selle valgusteemaga, mis ajaloolise Jaani kiriku seintele kuvati. Lõpp kokkuvõttes päris igav mul ka just ei hakanud, aga erilist laengut ka kahjuks ei saanud, kuigi olin sellele väga avatud. Sain suurema elamuse enne kodus nende salvestusi kuulates.

Ahjaa - mida väiksem saksofon, seda vähem mulle see pill meeldib. Õnneks oli RinneRadio liidril Tapani Rinnel suur saksofon.

R2 LIVE EXTRA! @ ISICLUB

Live: RÖÖVEL ÖÖBIK
Live: ANS. ANDUR
DJ KOZY
DJ PAUL OJA
Õhtut juhib R2 LIVE saatejuht STEN TEPPAN
Pilet: 70.- / ISIC kaardiga 35.- / Esimene tund kõigile 35.-
KLUBIKAARDIGA TASUTA!
KLUBI AVATAKSE KELL 22:00
14. detsember, Club Tallinn

Mulle meeldib, kui mingid asjad saabuvad. Eile tulid kohale The Stone Roses "Stone Roses" ja The Sundays "Static & Silence". Keerulistel asjaoludel ma neid kuulata eile ei jõudnud, vaid lasin oma kõrvadel mõnuleda veidi klassikalise muusika lainel. Noh, see päris klassikaline, teate küll: Haydn, Chopin, Vivaldi jnejne. Igast ajastust, valimatult. Väga mõnus oli.

Aga mul on veelgi parem mõelda, et homme saabub mu õde. Nagu päriseks, mitte enam puhkuseks või külaskäiguks. Täitsa päriseks pärast 5 pikka aastat. Ja ma lähen talle lennujaama vastu. Ja seda juba kõike homme.

Rääkides klassikalisest muusikast, siis täna 1792 aastal äsja Viini saabunud 22-aastane Ludwig van Beethoven kirjutas oma päevikus, et tal on 15 tukatit, millest piisas esimeseks muusikatunniks Franz Joseph Haydn juures.

Indieshit

Päike paistab, aga ennustatakse tormi.

Tänase esmaspäevase päeva soovitus on Tajo Kadajas "Ära tule". Jajaaa. See sama Tajo Kadajas, kes praegu tiirutab mööda Eestit erinevate südantlõhestavate lembelugudega, et oma pensionipõlve kindlustada või midagi. Aga see, mida ta tegi mõni aeg tagasi, väärib tähelepanu.

8. detsember märgib muusika ajaloos üsna olulist kuupäeva. Noh, ta pole just nüüd nii oluline, et sellest peaks pasundama, pigem on minu jaoks natuke oluline või nii.

Täna 1943. aastal sündis James "Jim" Douglas Morrison, keda peetakse rokkmuusika ajaloo üheks karismaatilisemaks frontmaniks. Kogu sellist müstilisuse hõngu mehe ümber lisab veelgi tema surm 1971. aastal Pariisis ja sellele järgnenud salapärased matused. Legend noorelt surnud andekast muusikust. The Doors ei ole minu jaoks väga oluliselt midagi avanud. Kuigi olen peamisi lugusid väga palju kuulanud ja mingi The Doorsi plaat oli üks esimesi originaalplaate, mille ma ise ostsin. Mulle meeldib Jim Morrisoni väljanägemine mõndadel piltidel. Kui ma krokiis käisin, siis kodus ikka harjutasin vahel joonistamist ja temastki sai mõni pilt valmis vorbitud. Igatahes palju õnne kuskile sinna!

Täna 26 aastat tagasi lasti New Yorkis maha veel üks muusika legend. Ta polnud küll just oma esimeses nooruses, aga ka mitte viimases vanaduses. Selline surm on temagi külge pookinud erinevaid kõlakad ja spekulatsioone. Igatahes on teda tuntud mitmel korral kummitamas endiste bändikaaslaste seas kui ka hiljuti olevat John Lennoni vaim Liam Gallagheril külas käinud (tal võib igasugu asju külas käia).

Sellest, kui palju on biitlid minu teed muusikani mõjutanud, ei hakka ma kirjutama. Igatahes mängin täna John Lennoni auks midagi töö juures. Veel mõtlen.

Allan Vainola @ Juuksur. Photo by Evert Palmets

Juuksuris Tallinnas käib praegu Allan Vainola plaadi "Unenäopüüdjad" esitluskontsert. Täna kui koju jõudsin, kuulasin selle plaadi vähemalt neli korda algusest lõpuni läbi. Tegin toaakna lahti ja mahe, ebaharilikult soe detsembrialguse tuul kõigutas kardinaid ning põrandal istudes mõjusid plaadilt tulevad helid nii ehtsalt. Korraks tunduski, et viibin kuskil mujal.

Meenus soe varasuvine hilisõhtu, kui jalutasime kuskilt minu kodu pool ja Vanemuise teatri ees oleval muruplatsil kostusid akustilise kitarri helid. Lähemale jõudes tundsime pillimehes ära Vainola, kes parasjagu soundtśekki tegi. Istusin maha ja kuulasin.

Allan Vainola plaadi iseloomustamiseks saab öelda, et see kõlab täpselt nagu Allan Vainola. Enam täpsemalt ei saa. Plaat polegi ju iseenesest midagi erilist (ei peagi olema ja seda pole taodeldud), aga tugeva omanäolisuse annab lihtsal Allan Vainola ise. Väga ühtlane ning terviklik, mõtisklev plaat. Lugu "Õele" on tuttav juba kogumikult "Toatuur".

Kogu Allan Vainola käekirja, mida on nii mõneski legendaarses Eesti bändis kuulda, iseloomustab metsikult suur loomepotentsiaal oma tagasihoidlikus ja soliidses vormis. Mees, kes teeb ja mõjutab palju, ei tüki ise kunagi esile. Rahumeelne ja veidi nukker "Unenäopüüdjad" on praegugi mu masinas ja kahju, et ise ei saa olla Tallinnas Juuksuris ja püüda ilus-sügavaid unenägusid.

Huvitav, missuguste huvidega inimesed elavad sellises korteris Annelinnas, Tartus. Päevad läbi tallud laipade peal, vahelduseks piilud telekat maskide karmi pilgu all. Prrr! Veits kõhe või nii.

PÖFF. Pimedate Ööde FilmiFestival. Ööd on tõesti pimedama, kuigi palju soojemad ja vihmasemad, kui nad sellel ajal tohiksid olla. Aga kes neid siis ikka keelata saab? Las olla. Ööd on siin mustad anyway.

Pöffi piletipaanikat polnudki sel aastal Tartus, vähemalt mis puudutab nendesse filmidesse, mida mina vaatamas käisin. Aga teistlaadset paanikat on olnud küll ja isegi väljaspool ülikooli linna. Oli see vist Jõhvis, kus filmiseansile tuli a´la 5 inimest ja esmakordselt filmi käivitanud meeste närv üles ütles ning film tagurpidi ja siis veel mitutmoodi valeti käivitati, mille peale publikunatuke saalist lahkus. Tartu Jaani kirikus leidis aset midagi samalaadset, kuigi suurema rahva hulga ees.

Igatahes võtsin eile mõnusalt koha sisse Jaani kirikus ja vaatasin ära Makedoonia-Saksamaa mängufilmi "Kontakt". Seal meeldis mulle üks korraks vilksatuv tegelane, kes oli ametilt elektrik, südamelt muusik ja talle meeldis väga teha näiteks laulvaid toole. Istud peale ja tool mängib eriti lõbusat ja entusiastlikku meloodiajuppi. Ja kujuta ennast ette seal istumas kurvalt ja mornilt, kuidagi kohatu. Kogu see film oli täis kohatusi, vahel ka kohmakusi, kuid armsaid momente samuti.

Aga veelgi entusiastlekemaid laule filmi otsast lõpuni sai aga kuulda Lutsu Teatrimajas linastunud Soome teoses "Kelle ridades seisad?" Noh, sellele lainele viis meid kõigepealt popurii õllepruulijast saaremaa valsini kohaliku filmitehniku lemmikpleilist. Kultuuri kui palju. Tekkis kohe tunne, et olen sattunud kolkaküla vanasse kultuurimajja kohalikule suvisele tantsuõhtule. See tunne polnud kuigi meeldiv. See oli kohatu.

Minu poolest oleks võinud see film aga olla täpselt poole lühem, siis oleks algusest lõpuni huvitav jälgida. Mingi moment ammendas ära, aga idee väga hea. Soome heaoluühiskonna 70ndate aastate noored, kes nägid sotsialismis ja kommunismis võimalust eralduda nn meinstriimist, vorpides muusikalises mõttes väga ühtemoodi kõlavad lööklaule.

Ööd on mustad, aga inimesi Tartu vanalinna tänavail oli sagimas sellegipoolest väga palju. Pimedatelt tänavatelt pimedatesse kinosaalidesse suunduvad hinged.

Mul said sokid märjaks ning nüüd on nii külm. Ja alles on hommik.

Jet

Kolmandaks kõlab mu klappides veel üks Austraalia bänd, sedapuhku Jet ja nende teine album "Shine On" (2006). Ei anna eriti võrrelda nende esimesega "Get Born" (2003), mida ma olen põhjalikult mitmeid ja mitmeid kordi kuulanud ja mis oli päris tugevaks läbimurdeks maailma, müües kolm ja pool miljonit koopiat. Noh, tegelikult annab võrrelda küll, nende originaalsus ja uudsus on selle aasta LP-ga kadunud.

Esimene singel viimaselt plaadilt "Put Your Money Where You Mouth Is" tuletas meelde, et vana hea Jet on tagasi. Võibolla veidi käredamalt, kui kõlas mõni aasta tagasi "Are You Gonna Be My Girl" ja "Rollover DJ". Ja imeilusale ballaadile "Look What You´ve Done" ei saa ka vastu selle albumi nimilugu "Shine On", kuigi loo võimendamiseks on koor taustaks kõlama pandud.

Võibolla ongi ühe bändi jaoks kõige raskem moment teise albumi välja andmine, ma ei tea. Noh, samas ei saaks öelda, et see täielik kräpp oleks. Kõlab ikka nii, et saab aru, et on Jet ja biitlite väga suur mõju (eriti "Come On Come On") avaldub ka käesoleval plaadil. "Get Born" oli vast väga suur verstapost, kus kohast edasi minna. Aga pole viga. Ootame veel kolm aastat ja vaatab, mis Jet siis meieni toob. Plaat töötab igatahes.

Teisena võtsin ette Wolfmother´i self-titled albumi ehk siis nimega "Wolfmother". Ma pole selle grupiga just väga palju kokku puutunud, seega kuulan seda sisuliselt esimest korda.

Tegemist kolm aastat koos tegutsenud veidi raskemat rokki mängiva Austraalia pundiga. Tegelikult pole ta nüüd midagi nii raske, ikkagi kohati popilik ("White Unicorn") ja pungilik ("Apple Tree")ning psühedeelne.

Nende kodumaal tuli debüütalbum välja eelmise aasta oktoobris ja sai sealmail ülipopulaarseks, UK ja USA reliis saabus käesoleva aasta alguses. Nende lugusid on kasutatud nii reklaamides, videomängudes kui ka teleseriaalide tunnusmuusikana.

Energiat neil jätkub. Käredad kitarrid, vahelduv taktimõõt ja procul harumlikud orelisaundid. Oma suure panuse annab eelkõige vokaal. See polegi ehk midagi erilist ja omanäolist, enneolematut, kuid stiililiselt nii paigas. Ja kui Tanel Padar räägib millestki rock´n`rollist, siis mõelgu ikka paar korda põhjalikult järgi.

Võtsin täna õhtuks ette mõned plaadid, mida tahan läbi kuulata. Surusin oma kulunud klapid pähe, istusin laua taha, kohvi vasakul ja küpsised paremal pool läpakat, suur tekk üle tõmmatud ja jalad mu punase kuningliku tooli peal.

Esimesena käivitasin Belle and Sebastiani käesoleval aastal ilmunud albumi "The Life Pursuit". Tegelikult on mul plaadilt peaaegu pooled lood peas. Aga ma polegi seda jõudnud tähelepanelikult otsast lõpuni kuulata. Mind on Belle and Sebastiani juures alati võlunud see lõputu positiivsus, millega nad juba kümme aastat inimesi turgutanud. See on vahel kuidagi nukker positiivsus ja siis jällegi siiras ning vahetu.

Minu jaoks kõige kõnekam lugu käesolevalt albumilt on "Funny Little Frog", mida ma ka esimesena uuelt plaadilt kuulsin, kui see singlina millalgi selle aasta alguses välja lasti. Ja kui ma seda praegu kuulan, siis paneb jala ikka korralikult tatsuma ka lood "For the Price of a Cup of Tea", "Act of the Apostle", "We are the Sleepyheads" ning samuti vist singlina välja tulnud "The Blues are Still blue"...

Lihtsalt armas ja ilus, õhuline ning heatahtlik muusika, mis sobib vist oma olemuselt kõige paremini kuhugi kevadisse aega, kui kõik on alles värskelt roheline, kuid mitte toores.

Ongi uus nädal jälle käes, esimene küünal märgistamaks jõulude saabumist süüdatud ning "Tantsud tähtedega" leidnud oma lõpu. Sellest pritsivad tänased ajalehed suure rahuldusega. Mart Sandri omashõu rütmis on mitu kuud eriti SL Õhtulehe ajakirjanikud hinganud. Eks nüüd saab Eesti rahvas keskenduda rahulikumalt uuele ootusele: ei tea, mida Mart Sander vananemise suures kartuses ette võtab? Ja SL Õhtuleht jääb kindlasti palju kiduramaks, polegi seda palju hommikuti võimalik ette lugeda.

Axis

Tahtsin natukene kirjutada eilsest "Low Fidelity" üritusest Tartu klubis Rock´n`Roll ja peamiselt Leedu bändist Axis, kelle üle on mul siiralt hea meel, et nad külla sõitsid, missest et kõigest kahekesi.

Axis võitis Balti Uue Muusika Edetabeli 2006. aastal looga "Radiophonic". Seda üritust kajastas eelmisel hooajal ka R2, kui sel aastal millegipärast keelduti ning ka teised raadiojaamad ja telekanalid polnud nõus eestlasteni tooma uut muusikat Lätist, Leedust ja Eestist. Tegelikult on sellest väga kahju, sest kui palju üks keskmine eestlane suudab nimetada Läti ja Leedu bände. Eeemmm.... Igatahes on käimas BUME uus hooaeg ja seni on eestlastel läinud tegelikult väga hästi.

Axise eilne live on väga hea näide sellest, mis kõik juhtuda saab, et esinemine metsa läheks. Alguses softi jamad, midagi seal ei läinud tööle. Lõpuks saadi siiski mingi taust alla ja ise mängisid kitarre ja üks neist ka laulis. Ei möödunudki kaua, kui põhjad jukerdama hakkasid ja mehed laval õlgu kehitasid ja püüdisd endast parimat anda, ise väga positiivselt meelestatud.

Lõpuks ei pidanud Rolli närv enam vastu ning ta ronis lavale trummide taha ning mõne aja pärast võis märgata Madist koos basskitarriga. Ja oligi Axis uues koosseisus olemas, ja mulle meeldis. Ja live ei jäänudki ära (: Eks veidi kohmakas oli, kuid see-eest huvitav.

Pärast kiitsin neid veel mitu korda. Tüübid koos bändiga resideeruvad hetkel hoopiski Islandil, teevad muusikat, elamiseks värvivad katuseid. Island pidi olema ikka väga põnev koht ja hulgaliselt, hunnikute viisi täis head muusikat. Selle peale vastasin, et arusaadav, seal polegi ju peale muusika mitte midagi suurt teha. Plaati käib Axis momendil Riias salvestamas, kuna nad BUME kinni panid, peavad nad selle mingiks tähtajaks purki saama. Kui tuleb plaat, tahan endale ka!

Täna sõitsid nad edasi Tallinna R2 livet salvestama. Hirmutasin neid eile veel sellega, et saate kuulatavus on väga kõrge, et nad siis kindlasti hästi teeksid.

Igatahes tahan öelda veelkord suur aitäh Axisele positiivse emotsiooni eest. Tõsiselt toredad inimesed.

Õppisin siin täna veidike torrentite toredat maailma ja siis järsku meenus, et täpselt nädal tagasi ilmus kogumik The Beatles "Love". Panin oma osavad näpud piraatluse heaks töötama ja laadisin selle asjanduse alla.

Noh. Olemas on 26 lugu ja minu teada peaks olema seal ainult 50- sekundiline lõik, mida mina pole varem kuulnud, teised lood on kõik varem avaldatud ning lubadus, et palju uut, ei vasta päris tõele. Uudne on ehk endapoolne mõningane seade ning siiamaani avaldamata versioonide ja tekstilõikude kasutamine.

Iseenesest ei olegi lugude kallal palju vägivalda kasutatud, nagu ma esialgu kartsin. Lood on kõik omavahel üleminekutega seotud, et plaati tuleb kindlasti järjest kuulata, et aru saada dünaamikast. Dünaamikat lisab palju juurde siduvate sämplite kasutamine, mida kuuleb väga palju ja pidevalt. George Martinile ja tema pojale on see teema väga meeldinud. See ongi asjaolu, mis muudab selle plaadi erilisemaks. Ühesõnaga võib ühes konkreetses laulus kuulata mitmeid ja mitmeid vihjeid teistele biitlite lugudele. Või on kokku sulatatud näiteks kaks lugu.

Kõige ilusamini kõlabki ehk avalugu "Because", kus on kõrvaldatud kogu instrumentaalne osa, lastud mitmehäälsusel kajada linnulaulu taustal. Selles variandis on väga hästi välja tulnud biitlite imeilus oskus sobitada oma vokaale ja seada mitmehäälsusi.

Huvitavamaid leide kogumikult on "Strawberry Fields Forever", mille aluseks on võetud akustiline versioon Lennoni kaeblevast häälest ja seda siis järk-järgult edasi ehitatud.

Ilus punkt on plaadile viimane rada "All You Need Is Love", mille lõpp orkestri meloodja saatel kaob kusagile kaugusesse, kuid jätab väga hea tunde ja võtabki kokku ehk mõtte, et biitlite panus praegusesse muusikasse on hindamatu.

Ma ei tea, kas ma seda plaati kohe teist korda jaksaksin kuulata. Võib-olla mingi aja pärast, sest kui sa tunned piisavalt hästi The Beatles´i loomingt, siis need nn nõksud ja konksud ei paku sulle järjepidevalt rahuldust, mingiks momendiks ehk vaheldust, kuid suunab su mõtted originaallätete juurde tagasi.

Aga et kas vahukoorega või ilma? Noh, ma jätaks siis sel juhul selle kompotijutu kõrvale.

Täna möödub juba 5 aastat George Harrisoni surmast. See tuletab mulle ühtlasi meelde, et olen ülikoolis veetnud 5 aastat oma elust. Aeg läheb kiiresti kuidagi. Päevad jäävad lühemaks. Tüüpiline vanainimese jutt juba. Aitab küll.

Tegelikult lihtsalt mängin George Harrisoni mälestuseks töö juures loo "Here Comes The Sun".

Surfasin niisama netis ringi ja avastasin myspace´st kellegi Jasoni profiili, millele oli lisatud mängima Asobi Seksu "Thursday". Esimest korda kuulsin punti möödunud suvel ja see teritas kohe mu kõrva. Ja praegu tuli ta mulle jälle meelde.

Tegemist on paar aastat tagasi New Yorkis alustanud bändiga, mille naislaulja Yuki Chikudate on toonud laulusõnadesse kaasa ka jaapani keele. Juba bändi nimeski. Välja on antud kaks albumit.

Asobi Seksu´t on liigitatud shoegazi alla, mis on tugevalt mõjutatud popmuusikast. Jah, raadios saab seda vabalt mängida, tihe ja elav, positiivne ja imeilus vokaal. Mulle väga meeldib. Ilus, siiras, aga mitte moosine ila, vaid huvitav kuulamine.

Flaming Lips

Täna on 27. november, tean kindlalt paari inimest, kelle jaoks on see päev ühe väga suure unistuse täitumine. Mul on hea meel nende üle, kes oskavad unistada, isegi siis, kui asjad väga kaua aega võtavad. Järjekindlus viib sihile.

Kui iga suve juulikuu lõpu poole saab järsku päris suurest protsendist Eesti inimestest folgisõbrad, siis mõned on seda veidi kaumem kui neli palavat päeva. Aastaringselt. Ja teevad midagi, mida saab minna Viljandisse kuulama ja vaatama, ent kaugeltki mitte ainult seda.

Täna oleks pidanud jõudma poodidesse Diskreetse Mango Trio esimene plaat "Prigadi-Pragadi". Mul vedas, et olen seda päris mitu ja mitu korda kuulanud juba. Ja vaadanud ka. Plaadi pakend on väga ilus . Kujundaja on Lauri Järvlepp, kelle tuntumaid ideid saab vaadata ja nautida klubi-restorani "Maailm" interjööris, kui ka iga paari kuu sees ilmuva indieshiti plakatilt.

Pakendi sisse on paigutatud tänapäevane lähenemine regilaulule, segatud kohati klisheedega rokkmuusika klassikast tõeliselt ilusate harmooniatega, mis sobiksid vabalt indie-muusikasse. Nii nagu näevad uudsed ja modernsed välja plaadil kujutatud erinevad mustrid kaugetest Eestimaa otsadest, kõlab ka regilaul teistmoodi. Vahel naljakana ja mitte väga tõsiseltvõetavana, teisalt ilusalt ja sügavalt. Noh, ma poleks uskunud, et ma regilaula hakkan nii keskendunult kuulama.

Kõige enam lummabki mind plaadi instrumentaalne osa. Vokaal jääb teisejärguliseks, minu jaoks. Nagu on plaadi kujunduses hoidutud juhuslikkusest, on seda kuulda ka laulude ülesehitusest. Ja neid on lihvinud just pillimehed, läbi mõeldud ja detailideni süvenetud. Kas kunagi keegi Muhu naine mere ääres jalutades võis ette kujutada, et tema algatatud viisijupp ja mõttekatke jõuab terava kõrvaga Kristo Kotka steriilsesse stuudiosse? Ei usu. Sest sellel Muhu naisel olid muud mured ja igatsused.

Kõige ilusam lugu ongi Muhu viis "Laulan mere maaksi". Kõige karaktsem on aga "Valge jänes" ja ka "Hobusemäng", nendes seisab vokaalne osa pillide kõrgusel. Vägilaste viimase plaadi puhul heitsid kriitikud ette, et folkmuusikat ei peaks stuudios nii puhtaks keerama. Ma ei teagi. Diskreetse Mango Triole see sobib. Prigadi-pragadi.

Saabusid minu kauaoodatud plaadid. Kaks The Smiths´i ja palju vaidlusi tekitanud Jeff Buckley. Käisin neil eile järgi. Nojah. Seiklus omaette.

Mul tekkis vahepeal tunne, et ma olen need plaadid kuskile õhku tellinud, sest täiesti võimatu oli üles leida Helitroobi kontorit. Kui absoluutselt kõik nurgad Raatuse Ärikeskusest olid läbi uuritud (varem oli Helitroop keskuse teisel korrusel) ja erinevatest kauplustest järele päritud, et kus ometi see Helitroobi punkt asub, kehitasid kõik ühte rütmi õlgu ning väitsid, et sama küsimusega on varemgi nende poole pöördutud.

Otsingud aga siiski kulmineerusid võiduga. Helitroobi kontor asub Raatuse Ärikeskuse kõrval olevas korterelamus, kus pole mitte ühtegi viidet ega silti. Korter nr 6. Maja nr 18.

Ahjaa, Buckley on hea. Isegi selle plaadi pealt kuulates.

See nädal vist möödub mul märksõna all "takso".

Täna sain esimest korda taksofirma peale pahaseks. Hommikul ootasin ja ootasin, ja ei midagi. Seejärel helistasin ja "jänku" ainult naeris telefoni ja ütles, et kohe tuleb. Ma ei saa tavaliselt oma nimegi lõpetatud, kui ta juba teab, et ma kibelen tööle, noh, peab ju minuti pealt kohale olema. Ja siis ma ootasin 12 minutit rõskes Karlovas. Lõpuks tuli ja juht ainult möhatas mulle. Takkapihta eksis taksojuht ära ning ei teadnud mu sõidutariifi, mida ta minu käest küsis. No kämoon, kus kohast mina seda teadma pean??

Täna hommikul sõidutas mind tööle sama taksojuht ja küsis muiates, et kas täna võib lühemat teed pidi minna. Vastasin jaatavalt. Tuleb välja, et ta sõitis alles viiednat päeva taksot. Soovisin talle sõidu lõppedes, et järgneks ka kuues ja seitsmes päev ning sealt edasi.

Eile kuulasin Beck´i plaati "Sea Change", mille Kikas mulle laenas. Kurb ja nukker, aga ääretult siiras ning intiimne. Kikas teadis rääkida, et Beck kirjutas antud albumi lood nädalaga, pärast oma tüdruksõbrast lahku minekut ja salvestamine võttis kõigest paar nädalat.

Ühelpoolt varitseb mind albumi meeleoluga haakuv tunne, teisalt olen ma väga õnnelik inimene. Kui vaid seda mõistust oleks rohkem asju õigesti teha.

Täna hommikul mõned minutid enne 6.30 helises mu telefon. Numbrit millegi pärast ei näidanud ja kui ma läbi une lõpuks taipasin voodi kõrval lesiva ja vibreeriva telefoni järele haarata, rääkis sealt vastu mahe naisterahva hääl ja küsis rõõmsalt: "Nooh, kas täna ei lähegi tööle?" Mnjaa. See oli mu taksodispetśer. Ma magasin täna päris korralikult sisse, nii, et takso ootas kannatlikult ukse taga vähemalt veerand tundi. Kui mul minut riietumisek läks, tormasin alla ja taksojuht, kellega ma pole kunagi varem sõitnud, umbes minuvanune meesterahvas, küsis: "Kas lähme lühemat või kiiremat teed pidi?"

"Ikka kiiremat," vastasin.

Täitsa hea meel, et "Hoia ja keela" tagasi tuleb. Hehee. Seda juba 30. novemril.

Ma juba tahaksin siit ära. Hirmuga kuulan, kuidas kõrval mööblit ümber tõstetakse ning inimesi juurde koguneb. Täna on ju pühapäeva õhtu. Traditsiooniline makk põhja, pudel viina ja sõimu "sõprade" vahel. Või hakkab mu meeleolu valmistuma lihtsalt uueks töönädalaks.

Telekas sahiseb, pilt on kehv, Hannes Võrno paneb käima nobedate näppude vooru. Ega ma oma tööd kardagi, aga mis saab nädala pärast, seda ma ei tea. Ja see teeb kõhedaks. Seepärast olen veidi nukker. Ja ma ei salli ütlemist, et asendamatuid inimesi pole olemas. On küll. Mina tean väga mitut.

Featuring: 3. Hmm. Ei olnud teps mitte selline, nagu oleks võinud arvata. Lutsu teatrimaja iseenesest on ju tore koht. Tobe on jälle öelda, et sound oli kehv. Kuidagi kulunud ja mõttetu tundub. Aga just nii see oligi. Et ma eriti ei viitsinudki lõppkokkuvõttes kuulata. Isegi mitte Sheltonit. Ja mul on tunne, et pillimeestel lavalgi oli suhteliselt ebamugav olla. Ja seda ebamugavust oli halb pealt vaadata.

Plii oli õudne, Rumour Is News nagu ikka. See on mingi minu enda probleem, et see bänd mulle ei meeldi, iseenesest ju täitsa tipp-topp. Korralik. Ehk stiili eelistuste kokkupõrge. Olen nad alati vähemalt osaliselt ära kuulanud ja kaasa mõelnud, et leida midagi köitvat. Soda Effect on üks omanäolisemaid bände Eestis. Punt, kes võttis nime pesupulbri reklaamist. Sooda efektiga Rex või midagi taolist. Kunagi kogemata ostsin nende plaadi. Ost, mida ei ole võimalik kahetseda. Lives on nad väga head. Aga seekord jäi kõik selle müstilise Lutsu vaimu taha. Ja see kehtib ka Shelton Sani kohta. Ja nii ma jalutasingi koju, viimast bändi ei jaksanud ära oodata.

Mind on hakanud häirima, et ühele üritusele kuhjatakse terve hunnik esinejaid.

Postimehe päevapilt

Peking ja koolilapsed. Ahjaa. Pallid ka.

Rilo Kiley laulus "Portions for Foxes" laulab:

"Bad news, bad news, bad news!!!"

Umbes nii ongi praegu. Kõik on nii lahtine ja ebastabiilne. Aga imelikul kombel tunnen siiski, et asjad lähevad aina paremaks. Mitte küll kohe, aga üsna varsti.

Positiivse poole pealt: mul on väga hea meel, et sukeldusin helitroop.ee külgedele. Samas teeb murelikuks asjaolu, et see lehekülg ei mõju kuigi tervendavalt rahakotile. Täna ei suutnud ma vastu panna ning tellisin lõpuks ära noorelt uppunud Jeff Buckley plaadi "Grace". Ja Oliver ütles seepeale, et igal muusikasõbral peaks see kodus olema. Noh, seda minagi.

Helitroop on üks väga hea koht. Ma pole varem leidnud netikülge, kus on nii lihtne ja mugav tellida. Ja see tekitab kiusatust veelgi. Seal kehtib reegel - kes otsib, see leiab!

Peale selle, et on kole vaadata, kuidas noored inimesed sülti teevad, on üks õudsemaid asju maailmas, kui lollidele võim antakse või pigem, kui lollidel imekombel see õnnestub haarata. Selle eest ei saa põgeneda kõrvu ja silmi kinni pannes. See jääb ja teeb kõik võimatuks, tühjaks ja tulutuks.

Täna on jällegi
ükskõik milline teisipäev

Homme on täna ja
eile ja muutusi keegi ei näe

Teada on täpselt kõik
juhtub mis järgmise tunni sees
kõik see on olnud ja
sama kõik täpselt on ootamas ees


Teisipäev lömastab su
ta on raskem kui rekka

Ans. Andur "Rekka"

Relax Take It Easy


Soovitan kõikidele.

Ursula "Armastan end aeglaselt"

Kuulasin selle plaadi kaks korda läbi. Doos on käes ja ehk on isegi tunda üledoosi ilminguid. Kahju on nendest. Eelmisel aastal andsid poisid nõu, aga leian, et nad on ikka väga ühekülgsed, et kellelegi nõu anda. Võib-olla ongi sel juhul vaikselt kodus end aeglaselt armastada parem mõte.

Täpselt selline tunne on, et kui tuli mõte ja võimalus esimest korda Ursulal stuudiosse minna ja salvestada plaat, siis seda hakatigi suure hooga tegema. Mingi moment avastati, et materjali sai liiga palju (segast peksta need mehed juba oskavad). Seepärast otsustati mingi valik panna ühele albumile, aastake oodata ja teine pool pressida teisele albumile. Esinemisi ju vendadel nagu vahepeal oli, lükkasid sahka või sahistasiid puu taga, aga edasiminek on 0. Isegi tagasiminekut pole. Mitte midagi ei ole. Või on paigalseis tagasiminek?

Ja "Tiffer" pole mitte kellegi hitt, ma ei saa aru, mida muusikakriitikud nutavad, et teisel albumil antud hitile võrdset pole!!

Vaadates laseringi müügiedetabeleid, siis müüb plaat hästi. Eestis müüb hästi ka Tshikurai või mis ta oli, see paaniflöödi mees. Pilli nad oskavad mängida, just täpselt oskavad, iseasi on see, kuidas oskus kokku ja välja kõlab.

Lo-Fi-Fnk

Ootasin palju, sain vähe. Eelnev kuulamine netist andis lootust millekski väga heaks. Mõnus Rootsi elektropopp; õrna paralleeli saaks tõmmata Eestis millegipärast tunnustamata jäänud PopIdiotiga. Helide ning võngete teadlased. Aga kõik see jäi olemata lives. PopIdioti Luuk ja Peura panevad nendele meestele pika puuga ära. Ometi liigub Lo-Fi-Fnk mööda Euroopat ringi ja annab üsna tihedalt kontserte. Näiteks aastavahetusel ollakse Amsterdamis Paradisios, kus esinevad järjepidevalt maailmanimed. See peaks olema üsna suur näitaja.

Nad pole sugugi halvad, aga lootsin enamat.

Ideal match

Kitarrist läheb bassimängijast sõbrale külla. Ukse tagant kostub kisa ja mürgeldamist. Tuppa tormanud, näeb sõpra basskitarriga oma teismelist poega taga ajamas.

"Oot, oot, pidage! Mis lahti?"

"Näe, poisiraisk keeras mul ühe keele häälest ära... ja ei ütle ka, millise!"

" Tuvid " by Maaru

Jackson Pollock "No 5, 1984"

Üllar vaatles täna kunsti ja ütles, et J. Pollocki maal on läbi aegade kõige kallimalt maha müüdud. Selle eest käidi üsna hiljuti välja 140 miljonit dollarit. Ja esitas küsimuse, kas Pollock on parem kui Picasso?

Ja vilistan veel, sest "Rändaja õhtulaul" eemaldati viinareklaamist ning OÜ Viiking Invest juhataja Viivi Tammik vabandas ja lubas 12 000 krooni kinkida Maarja külale. Hmm..

Myspace.com on tõepoolest lai ja avar. Ei teagi miks läks hommiku varajastel tundidel mõte Peter, Bjorn & John´i peale. Vilistasin vist. Ja vasteid myspace´st leiab rootslastele kõvasti.

Täitsa naerma ajas: stiililine määratlus folgist a´capellani, asukohad Ausraaliast New Yorkini. Ja hitt "Young Folks" profiilides olemas. Võta sa siis näpust. Hehee. Ja ma vilistan nüüd edasi...

www.baltictop.lv

Mul on väga hea meel, et Eestis siiski jagub ka mõtlevaid ja NORMAALSEID inimesi, kes tajuvad asju nende õigetelt alustelt ja ei pelga selle koha pealt avalikult sõna võtta. Või me jäämegi lolli mängima ja pigistame silmad kinni, kui ripuvad üleval selgelt Keskerakonna reklaamid ja arvame, et need on tõepoolest head kohukesed? Või me tõesti ei saa aru, et viina reklaamis kõlav lugu pole pärit ühest paremast Eesti filmist "Nipernaadi" ja tegu on täiesti uue looga, nagu väidab OÜ Viiking juhataja?

Täna hommikul valmistas mulle suurt headmeelt Eesti autorite ühingu tegevdirektori, juristi Kalev Rattuse arvamusavaldus Eesti Päevalehes, kus ta kirjutab, et kuigi loo "Rändaja õhtulaul" viisistaja Anne Maasik ei kuulu ühingu liikmete hulka (seega asi ei peaks Rattust sugugi puudutama), soovitab ta (kui jurist) tõsiselt kaaluda antud reklaamiagentuuri kriminaalvastutusele võtmiseks politseisse avalduse tegemist ja ka tekitatud kahjude hüvitamist nõuda. Sest reklaamis kasutati Maasiku laulu tema nõusolekuta ja muudeti tema loata.

See kõik ju võib tunduda tühisena, et ikkagi kõigest mingi laul ja viina reklaam, missest ikka, paljud joovad ju niikuinii süütevedelikku, aga kui keegi üldse ei tegele selliste teemadega, siis võime lõpetada olukorras, kus väidetavalt majanduslikult edukas riigis päevast päeva tola mängitakse.

Nüüd ma vist pingutasin küll veits üle, aga mul hakkas kergem.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -

Väga ilus laul ju iseenesest. Ernst Enno tekstile, mille on filmile Nipernaadi viisistanud ning sisse laulnud Anne Maasik. Nüüd on see lugu - "Rändaja õhtulaul" - veidi muudetud ning uueks esitajaks Kaire Vilgats. Sellega asi muidugi ei piirdu.

Minu jaoks on viina reklaamimine kõige labasemaid asju, mida üldse teleekraanidele tuua saab. Asja teeb veelgi kurvemaks tõik, et algne viisistaja keelas mitmeid kordi reklaamiagentuuril OÜ Viiking Invest laulu kasutamise.

Kui inimestel ei ole üldse mingit ilumeelt või sügavamat tunnetust, siis tehaksegi kõik lamedaks. Nipernaadist, kes peaks olema kangelane, kes otsib vabadust ja õnne, saab tavaline viinalembeline joodik, kes saab hetkelise vabadustunde joovastavast meelemürgist, mitte ilusast Eesti suvest. Ja ma ei saa siia kirjutada, et erinevatest naisterahvastest, sest seegi kõlab juba väga halvasti.

Kõige huvitavam on aga, et "Rändaja õhtulaul" on pärit Vanemuise teatrist Jaan Toominga lavastusest "Veli Joonatan". Ernst Enno sõnadele tehtud laul oli algselt alkoholivastane lugu.

Palju õnne!

I Am Above On The Left. Photo by Evert Palmets

Ebahügieeniline huulepulk


See on uskumatu, et Eestis leidub inimesi, kes ei tea bändi Ruja ja selle hitte. Ma ei räägi siin imikutest, koolieelikutest ega abiturientidest, vaid ülikoolis õppivatest inimestest. Milleks on vaja diplomit, kui ei teata väga elementaarseid asju?? Nagu Liisa ütles, ehk olengi oma ameti tõttu jäänud väga eluvõõraks. Masendav ongi see, et olukord ongi nii masendav nagu siit-sealt kostub. Ma oma suures naiivsuses poleks mitte kunagi selle peale tulnud. Võtab sõnatuks. Ausalt ka.

Ja kui te veel ei tea Rujast mitte midagi, siis tseki Ruja.ee (sealt saab ka mõnda lugu kuulata)

Eks Rujagi läks mingi moment väga suvaliseks kätte ning elas üle erinevaid perioode ja ideid, kuid ometi on ta olnud mingi hetk üsna oluline kogu meie rahvale. Laulud: "Mu isamaa on minu arm", "Nii vaikseks kõik on jäänud", "Kel on laulud laulda", "Eesti muld ja Eesti süda" jne. Peaksid olema piisavalt kõnekad. Süldiklassikasse kuuluvatest lugudest nagu "Sa oled mul teine" ja "Dr Noorman" ehk teaks ka midagi. Hakkab koitma? Õhh.

i am above on the left

Aga tegelikult on positiivseid asju ka siin ilmas, nii kummaline, kui see võiks tunduda. Hehee. Mulle jääb pikaks ajaks silme ette üks suurepärane bänd, kelle livele sattusin puht juhuslikult, aga mul on väga hea meel, et sattusin, missest, et sealsest käigust on mul siiani väga tugevaid väliseid märke.

Bänd Venemaalt, täpsemalt Moskvast. Võiks ehk lahterdada kuskile sinna eksperimentaalse muusika valdkonda. Ma tavaliselt suhtun sellisesse ettevõtmisesse ettevaatlikkusega, aga need kolm venda suutsid mind liikumatuna klammerdada terveks liveks lava ette.

Üsna kirjeldamatu kogemus. Võiks öelda, et lammutavad. Aga tegelikult on lood väga hästi koostatud ja läbi mõeldud. Kokkumäng suurepärane. Ja minu kõige suuremad austusavaldused kuuluvad bändi trummarile. Kahju, et ta Venemaal elab. Ma tean ühte bändi, kuhu sellist meest oleks hädasti vaja. Vahel on uskumatu, et võid näha midagi nii erilist väikeses Tartu rokiklubis.

Täiesti tüüpiline esmaspäev on. Selle vahega, et ma pole üle poole tunni korraga saanud magada. Naaber tuli jälle koju ning muidugi mitte üksi. Kui ma hommikul natuke peale 6 tööle läksin, käis pidu täie hooga edasi ja kostus mõnustalt ergutavat ja motiveerivat venekeelset trääänzi. See mõjub alati hommikuti julgustavalt. Oi, kuidas ma olen nautima hakanud neid momente, kui seina taga käib sõim ja hirmutav, inimsööjalik naer. Igat uut nädalat tuleb alustada terve öö kestva joominguga. Küll on vaffa.

Ma olen alati tahtnud, et Karl Pärsimägi eesnimi oleks Kristjan.