Kuidas minust sai Pickney Tiger

Rõõmus esmaspäev.

Nädalavahetusel sai end Levimuusika festivali raames kenasti välja puhata ning kaks kustumatut kontsertelamust kogutud. Lilled ja mesi lähevad Orelipoisi väga armsa ja siira etteaste eest teele, eriti suur tänks lille laulu eest. Suured austusavaldused ka loomulikult Ans. Andurile. Süda kuulub jäägitult teie muusikale!

Uue töönadala alguses aga ootas mind ees üllatus.

Hommikune shoping viis mind ajaleheleti juurde. Uus KesKusi number oli ilmunud ja nagu ma mäletan, siis siin blogis mõni postitus tagasi üles pandud intervjuu Scandinavian Music Groupiga pidi ilmuma just selles samas numbris. Otsisin siis muusikasektsiooni üles ja mis ma näen. Aimar Ventsel alias Pickney Tiger on samuti Plink Plonkil üles astunud soomlastega inteka teinud ja osanud küsida täpselt samasuguseid küsimusi, vestelnud samuti skaibis ja arvanud samamoodi, et SMG on maiad folk-rokkarid.

Huvitav kokkusattumus, kas pole?

Positivus AB Lätis

Samal ajal, kui meie siin Plink Plonki hüvesid nautisime, toimus Lätimaal järjekordne ja suurejooneline festival nimega Positivus AB. Ilmselt oli sel aastal väga paljudel dilemma, kumma festivali kasuks otsustada. Paljud läksid piiri taha, paljud lustisid suvises Tartus. Elamusi said kõik.

Minu elamused olid Plongilt sel korral väga rahulikud ja isiklikud. Aga üldiselt ma ei tea ühtegi teist üritust, kus on tunne, et kõik õiged poisid ja tüdrukud on koos ühel eesmärgil - kuulata head muusikat veidi felgmaatilises õhkkonnas koos säravate ning heade inimestega. Kuna festivalil on kõik nii paigas, siis teinekord ei pahandagi, et teravaid muusikaelamusi ei saa. Noh, mina sel aastal ei saanud, aga midagi nuriseda ka pole. Muusikalise poole pealt päästis muidugi Mono kogu asja ära, kes küll midagi nii üllatavat ja originaalset polnud, aga siin kohal tahaks kümmet näppu visata nende ühele kitarristile. Ja mõned mürahetked ikka kammisid ära. Oehh, tegelikult oli ikka täitsa hea.

Aga Positivus AB-l käis Berit Niin, kes nagu eelmiselgi aastal, oli nõus paari sõnaga kribama, mida lätlased sel aastal korda saatsid.



Berit kirjutas nii:


Lätis, Salacgrivas teist korda toimunud PositivusAB festivali peaesinejad olid Travis, Manic Street Preachers ja Fatboy Slim. Kuna Salacgriva on Eestile nii lähedal ja eelmisest aastast olid mul head mälestused, külastasin festivali ka tänavu.

Festival algas I’m from Barcelonaga, kellest ma paraku lootsin midagi paremat. Bändi liikmeid oli ligi 15 ja kõik laval toimuv jättis pigem mulje nagu oleks tegemist rõõmsa lasteaiarühmaga.

Travis tõi kuuldavale kõik oma suuremad hitid ning kiitis ka publikut kaasaelamise eest. „Flowers in the Window“ pani kõiki kaasa õõtsuma ja viimase loo „Why Does it Always Rain on Me?“ ajal hüppas kogu publik kaasa nagu üks mees.

Manic Street Preachers esitas samuti oma tuntumaid lugusid nagu näiteks „Everlasting“ ja „Ocean Spray“, kuid enda hittide sekka esitati ka Rihanna „Umbrella“, mis rahvale loomulikult väga meeldis.

Hea mulje jättis ka British Sea Power, kes lisaks muusikale kostitas viimase loo ajal rahvast ka jõu- ja ilunumbritega.

Seekord oli festivalil rahvast rohkem kui eelmisel aastal. Tundus, et kohale oli tulnud ka päris palju eestlasi.

Ka ilmaga vedas sel aastal. Oli hea ja soe ning kuna üritus toimus mere ääres, oli lisaks kontsertide kuulamisele ka võimalik ujumas käia või niisama rannas peesitada.

Nagu eelmiselgi aastal, nuriseksin ka seekord festivali toitlustuse üle. Põhimõtteliselt pakuti kõikides kohtades ühesugust toitu ning kõikvõimalikud sildid olid lätikeelsed. Paraku ei osanud kõik teenindajad ka nii palju inglise keelt, et neid välismaalastele lahti seletada.

Seevastu olid inimesed sõbralikud ja energiat täis. Hüpeldi ja tantsiti rõõmsalt ka siis kui kedagi parajasti laval polnud ning ühtegi tusast nägu silma ei hakanud.

Lõpetuseks võin öelda, et ma ei kahetse seda, et otsustasin Eestis samal ajal toimunud Plink Plongi asemel hoopis Lätisse sõita. Loodetavasti toimub PositivusAB ka järgmisel aastal. Ootan põnevusega.

Manic Street Preachers - Umbrella

Levimuusika festival 2008. Folk elagu oma elu

Plonk on selleks korraks jälle selja taga, hea uudis on muidugi see, et järgmisel aastal saab jälle. Aga ega vahe peal elu siis seisma jää! Kuigi tihti on see tunne, kui midagi tükk aega oodanud oled.

Paar päeva taastumiseks ja kibedaks töötegemiseks ja siis jälle kõva muusikalaks. Ei, mitte folk, vaid Levimuusika festival:

Sel nädalavahetusel Viljandis! Elekripillid! Puhas rock! Levi- ja hevimuusika! Kõrva kriipiv kitarr! Levimuusika festival Seltsimaja Rockers pakub meelelahutust neile, kelle kõrv õhtuks midagi teravamat igatseb.

Peavoolust astuvad kõrvale niisugused tegelased nagu Leedu DJ-duo Metal on Metal (needsamad, kes hiljuti Riias Chemical Brothersit soojaks ajasid), Moskva kultuslik undeground-electro grupp Musroom Killers ja poola bänd Jet-sons Rockabilly Trio, kes mängib ehtsat vana kooli rockabillbyt. Üritusele paneb laupäeva õhtul väärika hüüumärgi Lasnamäe noorte geeniuste vokaal-instrumentaalrühmitus nimega Junk Riot.

Väärikat Viljandi seltsimaja ehmatavad oma ülesastumistega veel soome venelaste punt Kakaokamkami, Phlox, Kelder, Orelipoiss ja Ans. Andur. Bände on veel ja DJ-sid ka.

Koht: Viljandi seltsimaja, Jakobsoni 18
Ühe päeva pilet: 75.-
Kolme päeva pilet flaieriga: 150.-


Neljapäev, 24.07
21.00 - DJ-d

23.00 - Phlox
http://www.myspace.com/phloxmkdk

00.00 - The Jet Sons Rockabilly trio (poola)
http://www.myspace.com/jetsons

01.00 - Allan Vainola & Kelder
http://www.av.ee/mp3.html

02.00 - Metal on Metal (leedu)
http://www.myspace.com/nesakykmamai

03.00 - 05.00 ja bändide vahel DJ-d KO & Evol


Reede, 25.07
21.00 - DJ-d

23.00 - Tolmunud Mesipuu
http://www.myspace.com/tolmunudmesipuu

00.00 – J-Stick
http://www.myspace.com/jstickband

01.00 - Leegitsev Sidrun
http://www.myspace.com/leegitsevsidrun

02.00 - Mushroom Killers (vene)
http://www.myspace.com/mushroomkillers

03.00 - 05.00 ja bändide vahel DJ-d Viljaveski Soundsystem: Jyri Lotman ja Ott Kelpman


Laupäev, 26.07
21.00 - DJ-d
23.00 – Orelipoiss
http://www.myspace.com/orelipoiss

00.00 - Ans. Andur
http://www.myspace.com/ansandur

01.00 - Kakaokamkami (soome)
http://www.myspace.com/kakaokamkami

02.00 - Junk Riot
http://www.myspace.com/junkriot

03.00 - 05.00 ja bändide vahel DJ-d Uims & Kati

Scandinavian Music Group - maiad folk-rokkarid

Juba neljandat aastat peavad ökoterroristid Tartu lauluväljaku muruosal pidu nimega Plink Plonk. Päev ja öö täis kvaliteetset muusikat ja ilusaid inimesi. Sel aaastal on oodata esinejaid Tartust Jaapanini, kõlab muusika elektroonilisest stoner-rockini välja. Ühena artistidest saabub Soomest peaaegu orkestri täis muusikuid, kes koonduvad nime alla Scandinavian Music Group, mis teeb soomekeelset folgi ja kantri mõjudega mahedat ja väga kaunist rocki.

Ühel kaunil päikesepaitselisel päeval ajasin Skype´i vahendusel ansambli laulukirjutaja Joel Melasniemiga juttu, et teada saada, kas peale viimast külaskäiku Eestisse on ansamblis midagi muutunud ning millest nad koos aega veetes armastavad rääkida.



Külastades teie Myspace.com lehekülge hakkab kohe silma, et olete teinud kaveri ansambli Dingo loost „Levoton Tuhkimo“. See on üks nende kuulsamaid hitte Eestis ning mõni aeg tagasi tegi sellest loost ka üks meie pop-artist oma versiooni. Kui aus olla, siis mulle meeldib teie variant palju rohkem. Aga siiski oli seda teie lehelt üllatav leida. Kuidas tuli mõte midagi säärast teha?

Meie plaadifirma Elements Music tegi ettepaneku. Nad on kunagi koostanud tribuutalbumi Leevi And The Leavingsi auks. Nüüd neil tekkis sama mõte Dingoga. Me pole varem kunagi midagi sellelaadset teinud ja seepärast tuli ka „jah“ sõna väga kiiresti. Elus peab kõike vähemalt korra proovima. Tuuribussis lisasime sellele akustilised kitarrid ja banžo ning leidsime, et kokku võib tulla midagi väga lahedat ja isegi veidrat.

Ma arvan, et see tuli teil päris hästi välja.

Oi, tänan väga. Kohe, kui kõrvale jätta süntesaatorid ja make-up, saavutad sa paugult hoopis midagi uut.

Plink Plongil ka seda teete?

Meil oli kunagi jutuks, et seda live´is kindlasti ei tee, aga võib-olla tuleb eestlaste jaoks erand.

Tavaliselt meeldib eestlastele küsimus, mida sa Eestist tead. Meile meeldib kuulata ülistuslaulu siinsest kenast loodusest, riigi väiksusest ja imelisest Tallinna vanalinnast. Mis sulle aga Eesti juures üldse ei meeldi?

Nooh, ma väga palju varjukülgedest ei teagi. Terhi (SMG solist) visati ükskord taksost välja.. Ta teeskles, et räägib oma nn venelasest kõrilõikaja poiss-sõbraga ning seepeale pandi ta korraga tänavanurgal maha.

Oi, appi! Nii palju siis Eesti asjast. Et aga rääkida SMG algusest, tuleb minna ajas päris kõvasti tagasi ja peatuda ansambli Ultra Bra juures. (UB koosnes peaaegu samast seltskonnast, kes praegu SMG teeb, tegutses aastatel 1994-2001). Nagu ma aru saan, oli UB väga populaarne ja edukas momendil, kui otsustasite lõpetada ja alustada SMG-ga. Mis juhtus?

Ega me ei uskunudki, et UB nii kaua üldse toimib. Tol momendil polnud meil kellelgi erilisi oskusi ning ambitsioone. Meil oli kuidagi koguaeg teada, et peale UB hingusele saatmist teeme midagi muud. Terhile tehti ettepanek soolo albumiks, aga otsustas siiski bändis laulmise kasuks. Nii me oma jõud koondasime!

Targad ajaloofaktid väidavad, et UB oli soomlaste seas väga tuntud, aga ei saavutanud piiri taga mingit läbimurret. Kas põhjuseks võiks olla asjaolu, et laulsite soome keeles ja teie muusikaline välimus on ka, kuidas nüüd öelda, väga soomelik? Või te ei pidanud edu võõrsil oluliseks?

Ei pidanud jah. Meil ei tulnud mõttessegi keelt vahetada. Pealegi oli tõeline tsirkus kõikide nende tuuride korraldamistega. Jäime truuks Soome muusikamammonale.

Nimi Scandinavian Music Group kõlaks justkui lavale oleks oodata tervet orkestrit. Põhikoosseisu kuulub neli liiget ja siis on mõned külalismuusikud?

Praegu ma tegelikult ütleksin, et meid on seitse.

No, siis ongi nagu orkester... Kas sa seda mäletad, et 2003. aastal, kui olite alles alustanud ja täis entusiasmi, ütlesite ühele Eesti muusikasõbrale, et korralik bänd peaks aastas vähemasti ühe plaadi reliisima vältimaks laisaks minemist. Kas sa siiani arvad nii?

Jah. Aga meie oleme juba laisaks muutunud. Stuudiosse läheme järgmisel sügisel. Seega ehk venitab ühe plaadi pooleteise aasta peale välja. Et praegu on meil aktuaalne see Dingo lugu.

Kui pilk teie suvisele tuurigraafikule heita, siis on see ikka päris muljet avaldav. Järelikult peate üksteise seltskonda päris palju kannatama. Millest te räägite?

Tavaliselt räägime, milliseid komme keegi eelistab, muusikast, kahuritest, muretseme Austria monarhia pärast. Aga peamiselt võrdleme erinevat tüüpe komme.

Kas teil kõigil on ka mõni ühine lemmik?

Mingi Menthose moodi asi oli, aga täpselt kohe ei meenu.

Aga ehk tuletad hiljem meelde, saaksin Plongi korraldajatele edasi öelda, et nad neid teile lava taha tooks.

See oleks tobe. Meile piisab õllest.

Tavaliselt ammutavad muusikud oma inspiratsiooni kuulates teisi artiste. Sina oled laululooja. Kus kohast tulevad sinu ideed?

Ma lihtsalt tunnetan häid meloodiaid. Suuremad mõjutavad võivad ehk olla Townes Van Zandt, Sufjan Stevens ja Iron And Wine. Tegelikult on nii, et alles pärast mingi loo tegemist võid aimata kellegi teisega sarnasusi.

Ma loodan väga, et SMG kestab igavesti, aga oletame, et ühel hetkel enam seda pole. Mis oleksid sinu jaoks uued väljakutsed või muusikastiilid, mida tahaksid proovida?

Mis mõttes, kui midagi juhtuks? Midagi ei juhtu. Päris tõsiselt. Meie tegemised nüüd nii tihedada ka pole ja mul on kõrvalt aega teiste huvitavate projektidega nokitseda. Püüan teistele inimestele lugusid kirjutada.

Seda on rõõm kuulda... Üks minu sõber, kes teie muusikast väga lugu peab, nägi teie esinemist, kui sügisel Odessa Popil käisite. Ta ütles, et teil on väga ilus laulja ning palus mul küsida, et ehk on võimalik tema telefoninumbrit kuidagi saada?

Ainult siis, kui ta on kõrilõikajast venelane, et Terhi ei peaks kunagi enam Tallinna taksojuhtidele bluffima.



Plink Plonk toimud 19. juulil Tartu lauluväljaku muruosal. Lähemat informatsiooni www.plinkplonk.ee

Intervjuu peaks ilmuma ka ajalehes KesKus

Scandinavian Music Group @ Myspace.com

Dr. Dog "Fate"

(Park the Van, 2008)

Vanakool on alati moes!

"Tere armasad muusikasõbrad! Pakume teile võimalust reisida ajas tagasi nelikümmend aastat!
Reisi alustamiseks käivitage: mp3 fail(id), CD või asetage nõel vinüülivakku..."

Umbes nii jah. Ütlen kohe ära, et tegu pole taustaplaadiga. Vähemalt isiklikult ei suuda ma nii hästi komponeeritud mussi teravdatud tähelepanuta jätta.

The Beatles`i võrdlus siin pole mingi sõnade pildumine nagu seda pahatihti kerge retrohõngu puhul armastatakse teha. Siin kodeeritakse lahti kogu 60ndate lõpu rokenroll ja kohe on tuppa astumas David Bowie.

Me teame kõiki neid lugusid, valemid on selged! Kindla retoorikaga taustavokaalid, kontrabassilik bassiliin, puukasti "The Band" solnik ja saunalinaga kaetud "Ringo" suur tom, gospeliorel ja George Harrison kitarril. Lisaks lõputu hulk ajastuspetsiifilisi vidinaid, nagu verbid, mida enam ükski produtsent kasutada ei julge (sest see jätvat amatööri mulje) ja loomulikult koolipoisilikult helistike ja lugude vahel hüppamine nii, et teoreetilis-muusikalised kalvinistid salga kaupa minestavad.

Tore on täheldada mingi kaasaegse mõtteviisi täielikku puudumist, mis tekkitab mulje, et Philadelphia kutid elavad kuskil suletud ruumis, uusim plaat riiulil aastast 71 "Who`s Next", mille peale eriti hästi enam ei vaadata, et liiga raju või nii.

Tegelikult moodustab Dr. Dog kogu oma diskograafiaga muljetavaldava terviku ja suudab iga albumiga korrata teatud kvaliteeti ja teha seda, mis tundub neil väga hästi õnnestuma.

Niiet ääri-veeri samu iseloomujooni jagavad ka nende 2005. aasta album "Easy Beat" ja "We All Belong" aastast 2007.


by Maxwell Silver Hammer


Dr. Dog @ Myspace

Dr. Dog - My Friend

Coldplay tasuta uus lugu

Coldplay pole veel oma värskelt ilmunud plaadilt korralikult singleidki jõudnud välja andma hakata, kui juba paiskavad internetti uut materjali. Tänutäheks kõikidele neile, kes esmaspäeval alanud maailmaturnee konsadele pileteid ostnud on.

Lugu nimega "Death Will Never Conquer" ripub üleval nende kodukal ja on täiesti tasuta alla laetav. Lugu on iseenesest lihtne ja lühike ja traditsionaal, mille autor trummar Will Champion.

Coldplay - Death Will Never Conquer

Enne Plink Plonki on Päris Hea

Ehk siis teeme sooja enne mättale istumist ning ohakem õndsalt Genialistides ringi vaadates ning meenutagem kõiki neid toredaid pidusid, mis selle seinte vahel toimunud on. Ilusad ajad, väga head konsad ning toredad inimesed.

Esinevad Tartu Popi ja Roki Instituut koos Phloxiga, plaadimussi serveerivad Al Flanelli, Huns, Liiviste ja Jaan Pehk.

Hüvasti ja tere tulemast!

Muidugi metsa ehk huvitavatest muusikablogidest

On ütlemata tore ning tervitatav nähtus see värske õhk ja vaba loodus. Eriti kui kohtad seal mõnd muusikablogijat.

Ikka kogemata juhtub vahest, et mõni peatükk su armastatud ajaveebist kahe silma vahele jääb või lihtsalt kuidagi mööda libiseb. Aga pole probleemi. Selle mure lahendab NAK, kes suviti päevi peab ning kuhu mul õnnestus juhtumisi sattuda.

Kui targad sõnasepad huvitavate ettekannete vahel pause tegid, sooritas oma etteaste mulle lugupeetud Popop teemal "5 populaarsemat Eesti muusikablogi". Või sõnastas ta selle kuidagi teisiti, mõte jääb aga ikka samaks. Ühesõnaga on ajakiri [digi] ära märkinud muusikablogide maastikul uitajaid ja paari lausega neid iseloomustanud. Blogis filmsmusic on need kõik kenasti välja toodud, aga korrata võib ju ikka:


Eestis on indie-muusikast blogijad kõige elujõulisemad. Selle tõestuseks on Penny Lane'i head ja halvad sõnad indie-plaatide ja -ürituste kohta. Isiklikut ja vahetult. penny-l.blogspot.com

Kõrvaklappidest käib läbi kõik, alustades Eurovisiooniga ja lõpetades räpaste keldriurgaste vihase indie'ga. Ei puudu ka külastatud kontsertide ülevaated. k6rvaklapp.blogspot.com

Polkast rokini ja diskost metal'ini, aga põhirõhk klubiseinte vahele jääval muusikal, kõik see mõnusas huumorikastmes. viljaveski.blogspot.com

Popop annab ülevaate olukorrast popmuusikarindel. Esindatud on ülevaated ja mõtted mitmetest erinevatest stiilidest ja lähenemistest. www.popop.ee

Muusikablogi, mida teeb rohkem inimesi kui ühel käel sõrmi. Põnevaid muusikaleide nii Eestist kui ka mujalt, põhirõhuga Skandinaavia maadest väljaimbuval heliloomingul. microlips.blogspot.com


PS! Ja üks pisike mõttetera kõikidele blogijatele, mis samuti pärit NAKilt Tõnis Hiiesalu ettekandest: ära kunagi blogi halva tujuga!

White Denim "Workout Holiday"

(RCRD LBL (USA), Fulltime Hobby (Euroopa), 2008)

Siit tuleb nüüd selle aasta parim album, mida mul on õnnestunud kuulda. Austini (Texas, USA) lõõmava kuumuse käes juba mõned aastad küpsenud bändi White Denim kauamängiv "Workout Holiday" ei jäta ruumi kahtlusteks, kellel on plaanis ülelombi rokimaastikul buldooseriga paar jõulisemat ringi teha ja miks mitte ka siin.

Album lüüakse kohe kiirete trummibreikidega lahti ja "siit ma nüüd tulen" pungikas kidra ei reeda tegelikult veel mitte midagi. See ongi lihtsalt krunt mis on tarvis tõsisemate pintslitõmmete tarvis lõundile kanda.

Mida lugu edasis, seda julgemaks muutuvad rütmid ja haaravamaks meloodiad. Samas mingit revolutsiooni helimaastikul ei korraldata, kõik on puhas "soul ja punk, mis hängivad kuskil Austini peal ringi ja võibolla teevad väikese LSD,aga äkki ei tee ka". Igatahes on viiendaks rajaks ("Mess Your Hair Up") mulle selge, et käesolev album on vinüülkettana troffee igas plaadikogus. Hea uudis on see, et tervelt seitse lugu on veel ees, mis ei anna ohje kordagi käest.

Kohati tekib tugev seos Vietnami konflikti aegsete bändide teatava toore ja jõulise helipildiga, aga siin pole Napalme, siin on lihtsalt ilus päikesepaisteline päev täis seiklusi, kuskil džunglites kus Jeep`i raadiost tuleb Patti Smith, millele mustanahaline sõdur mingit soulipõhist meloodiat peale ümiseb. Nii see sõit jätkub.

Postpunki leidub siin muidugi pea igas loos, aga umbes sellises võtmes nagu oleks Jimi Hendrix kas Televisioni, The Jamiga, või siis Wire´iga koos mänginud.

Garaaž ja proge, punk ja soul, King Crimson ja Jim O`Rourke.

by Maxwell Silver Hammer



White Denim @ Myspace

White Denim - All You Really Have To Do

MGMT muudab noorust

On lihtsalt üks lugu, millest ma ei saa viimastel päevadel ei üle ega ümber. See on mu pleieris teinud ilmselt sadu ringe juba. Kuulub pala New Yorgi ansamblile MGMT (The Management).

Tüübid debüteerisid eelmisel aastal albumiga "Oracular Spectacular", mille tulek on minust kuidagi mööda läinud. Telkust olen paaril korral näinud videot loole "Electric Feel", aga need harvad korrad pole kuigi palju kikkinud.

Tervikuna albumit kuulates olen suht lummatud. On paar väga kihvti lugu nagu näiteks "Kids", "Weekend Wars" ja käredam "Time To Pretend".

Aga minu südame on võitnud pala "The Youth". Lihtsalt nii ilus. Panen teile ka kuulamiseks. 3 minutit ja 47 sekundit on see teie noorusest väärt!

Kuskilt oleks nagu silma jäänud, et tüübid nokitsevad hetkel vaikselt uue helikonservi kallal.


The Youth

This is a call of arms to live and love and sleep together
We could flood the streets with love or light or heat whatever
Lock the parents out, cut a rug, twist and shout
Wave your hands
Make it rain
For stars will rise again

The youth is starting to change
Are you starting to change?
Are you?
Together

In a couple of years
Tides have turned from booze to tears
And in spite of the weather
We could learn to make it together

The youth is starting to change
Are you starting to change?
Are you?
Together

The youth

MGMT - The Youth

Franz Ferdinand

Mis ma oksan öelda. See üritus, mis juba 15 aastat järjest Tallinna Lauluväljaku kaare all iga juulikuu alguses toimub, on ikka kordi hullem, kui ma oma suures pessimismis olin suutnud ette kujutada. Olgu selle kultuuriprogrammiga kuidas on, see ei tee olematuks kogu seda loomastumist, mis enamimikul alal kõigi silme all toimub. Vähemasti nende, kelle silm seal midagi seletada suudab.

Veidi enne Franz Ferdinandi algust kohale jõudes suundusin otse joones kontsertpaika ning kohale sättinud rahvamass üllatas mind ausalt öeldes küll. Positiivselt. Ja mul hullupööra vedas ka inimestega, kelle kõrvale end live´i ajaks trügisin, et Glasgow vendi võimalikult lähedalt näha.

Esimene pool kavast tõmbas käima, tõeline hitisadu, saund oli täitsa hea ja inimeste minek energiline. Franz Ferdinand on selles suhtes tore ansambel, et nad on suutnud kirjutada ikka mõned väga head lood, mis on mingi eluhetke hümniks. Hea oli vaadata, kuidas ka tüübid ise ennast laval vabalt tundsid ning publikuga suhtlesid. Kõik nagu justkui klappis. Teine pool vajus minu jaoks tiba uimaseks ja et mitte massist väga pannkoogistatuna lahkuda, lipsasin mõned lood varem oma magusalt kohalt minema. Reaalsusesse tagasi tulla oli muidugi suht valulik. WC järjekorras tuli üks pool lääbakil noormees väitma, et ta seisis enne mind järtsis. Noh, ma ei mäleta aega, mil ma oleks varem täiskasvanud meesterahvaga sellel teemal vaielnud.

Samas ma nüüd ei tea, kas see oli mingil moel märgi kirja saamine, et FF nähtud sai. Omalt poolt ta ikka mõne kustumatu momendi kinkis. Ma ei taha viriseda või kuidagi ennast paremaks pidada, aga kardan, et kui järgmisel aastal uue suurnimega siiani seda massüritust vältinud skenet meelitama hakatakse, siis ma pole kindel, kas suudaksin selle teekonna uuesti ette võtta.

Pete Doherty veremaalingud

On aeg kangelasteks! Tom Sawyer tühine verega antud allkirjaga on minevik!

Babyshamblesi eestvedaja Pete Doherty on asja tõsisemalt ette võtnud ning suutnud šokeerida suisa kunstinäitust korraldanud seltskonda.

Pildinäited:

Primal Scream ei saa minna tagasi, aga nad on tagasi!

21. juulil on ilus tulevik neid ootamas, kes armastavad Primal Screami. Sel päeval tuleb välja nende üheksas stuudioalbum, mille avasingel tõotab palju enamat, kui oli nende viimane katsetus 2006. aastal plaadi "Riot City Blues" näol.

"Beautiful Future" koosneb kümnest loost ning esimeseks singliks on valitus "Can't Go Back"

Primal Scream - Can't Go Back

Pühapäeva õhtu Tartu Popi ja Roki Instituudiga

Täna õhtul kl 20:00 andis pea tunnise kontserdi Tartu Popi ja Roki Instituut. Ega ei saaks öelda, et nad kuigi tihti esinevad ja kui ma neid kuulama satun, on mul pärast jälle nii hea meel, et nad on.

Antoniuse õue poole mööda Toomemäge liikudes, kuulsin juba kaugelt, et miski bänd on peal, kostus nagu oleks TPRI ja nagu poleks ka. Äkki on mõni eelmine bänd peal, mõtlesin. Pärale jõudes oligi TPRI.

Mulletiga Kulpa oma uhkete uute Gretschi puna-mustade trummidega ja kaks uut liiget, keda ma varem pole TPRI-ga koos esinemas käinud: Liinale lisaks veel üks naislaulja ning flöödipuhuja. Ja mis mind täna kõige enam positiivselt üllatas, et kitarrivirtuoos Siimu ette oli tõstetud statiiv koos mikrofoniga, et ta saaks laulda. Ja lauliski. Ja see oli nii äge!

Instituudi kava koosnes täiesti uutest lugudest. Vähemasti polnud mina neid varem kuulnud. Väga hästi komponeeritud ja nii nendelikult huvitavad ja pisikese kiiksuga.

Nagu ei oskagi midagi muud lisada. Vaikne ja päikesepaisteline pühapäev koos TPRI-ga pani pikale töönädalale rõõmsa punkti. Aitäh!

Nädala pärast on Schilling!

Samamidon (USA)
Los Twang! Marvels (GER)
Muuan Mies (FIN)
Profeetta & Uusi Maailmanuskonto (FIN)
Dun Dun (LAT)
Wrupk Urei (EST)
Maikameikers (EST)
Stella (EST)

Algselt oli nimekirjas ka üks minu lemmikuid Guruhark, aga vist veel päris mitte ametlikel andmetel jääb nende esinemine ära ja asemele on kuuldatavasti sebitud kollektiiv Music For Your Plants.

Asukoht nagu ikka Kilingi-Nõmme!

The Verve ja uus singel

11 aastat pausi pidanud ansambel The Verve avaldas hoolikalt saladuses hoitud tõsiasja, et nad on nüüd valmis saanud uue albumi, millele saab nimeks "Four". Ilmavalgust näeb see vähemasti UK-s juba 18. augustil.

Plaadile tuleb 10 lugu, mille esimest singlit "Love Is Noise" on võimalik nende myspace´i kodukalt kuulata.

The Verve viimane album "Urban Hymns" ilmus 1997. aastal ning sellest on saanud omamoodi klassika. Minu üks lemmikuid.

Albumi "Four" träkklist:

Sit and Wonder
Love Is Noise
Rather Be
Judas
Numbness
I See Houses
Noise Epic
Valium Skies
Columbo
Appalachian Springs


Eile teatas uuest albumist ka Oasis. See ilmub oktoobris ja nimeks "Dig Out Your Soul".

The Verve @ Myspace

KUMU ÖÖ - trendirahva kokkutulek

Stella @ KUMU ÖÖ by maarinniraam.blogspot.com

KUMU ÖÖ kõlab kuidagi sumedalt, soojalt ja kergesti sulanduvalt. Sel aastal see igatahes nii polnud. Oli niiske, rõske ja hall. Õnneks mitte kõige külmem.

KUMU ÖÖst on saamas kohtumispaik, vanade suhete meeldetuletamine ja uuemate kinnistamine. Aastas korra toimuv üritus on justkui must-be ivent, kus tuleb ära käia, et näidata oma kutuurilembust.

Järjekorras oodates ei paistnud aga seda kultuuri, vaatamata detailselt viimistletud välimustele, kusagilt silma. Vähemasti, mis puudutab elementaarsesse viisakusse. Külaliste nimekirjast oma nime leidmine muutis enamiku seltskonnast nii elevaks ja edevaks, et mind, tenniste ja kulunud teksadega, sasipäist tsikki, ei peetud millekski. Viis või mõni minut enamgi, mis ma seal seisin, ei näinud ma ühtegi inimest, kes oleks pileti ostnud. Kõik olid kutsutute listis, näiteks Lauri Viikna jpt kaudu.

Tegelikult mulle meeldib, et KUMUs selline asi toimub ja mõnus on vaadata nii palju inimesi selles üüratus kompleksis ringi kõndimas, tuues sellesse majja hoopis teistsugusema, vabama hingamise. Ja suuremalt jaolt on kokku tulnud väga tore ja asjakohane seltskond, mõningate värvikamate eranditega.

Üritus toimus korraga kolmel laval, millest üks asus väljas. Ja ega ma sealt suurt kaugemale sel õhtul saanudki. Kui kohale jõudsin, võttis pillid kätte ansambel Köök, kes sel õhtul esines oma tuntud headuses: rahulikult, muhedalt ja sõbralikult. Minu väsinud kõrvade jaoks võibolla küll tiba vaikselt. Uuem looming pani vanade hittide kõrval päris kenasti jala tatsuma ja võluvad pillimehed ning Jaan Pehk mõjusid nii, et ma tahan ka peale seda live´i neid jälle kuulama minna.

Kui Köök oli lõpetanud, vahetati nad välja plaati "Love You Boy" esitleva Stella poolt. Mõtlesin, et lähen kuulan nende asemel hoopis ürituse peaesinejana välja hõigatud The Orbi. Mitte, et mul Stella vastu midagi on, vaid seetõttu, et neid on tulevikus palju suurem tõenäosus näha ja on omajagu juba kuuldud.

The Orbi konsaks saime ideaalse koha lava ette. Kõik tingimused selleks, et saada üks hea elamus. Kaks läpakaga meest (üks nägi välja nagu Rod Stewart), trummar (meenutas piraadipealiku rolli täitvat Johnny Deppi) ja mustanahaline solist, kes nägi välja nagu mõni USA tipp korvpallur. Noh, alguses tundus, et helid hakkavad tasapisi ilmet võtma, et sellist pisikest kruvimist oli tunda. Aga sinna see jäi. Ei tulnud midagi, mis mind oleks sundinud kuulama. Häirivaks osutus ülirõõmus solist, kes hüüdis alatasa: "Hands up!" ja näitas innukalt eeskuju. Ei olnud üldse võluv ning vahetasin oma sooja koha Stella vastu välja ja õigesti tegin. Stella oli sel õhtul suurepärane. Mõnus friikšõu, tulevärk ja kaasa kiskuv diskobiit. Plaadi näol keerleb see juba mitmendat korda ka mu pleieris.

Eesti on paksult head ja kvaliteetset muusikat täis, mõtlesin peale Stella esinemist. Õnnelikul ajal elan ses mõttes. Olen piisavalt heas vanuses, et viitsin veel ringi käia, häid elamusi ja plaate hankida ja osata sellest rõõmu tunda. Päris äge on praeguse generatsiooniga vananeda.

Mõni mu sõber siiski hiljem ütles, et Orb olevat olnud ikka päris hea, eriti lõpus. Täitsa usun. Minus ei suutnud nad siiski esimese 15 mintsaga huvi tekitada, pigem tüütust.

Häbiga pean tunnistama, et rohkem kedagi esinemas ei kuulnuki, sest nägin paljusi, keda polnud ammu kohanud ja KUMU siseõuel jutustades lendas aeg. Meeting people is easy.

Järgmisel aastal lähen varem kohale. Kahju oligi, et kuulmata jäi Tartu punt Maikameikers, kes sel õhtul samuti plaati esitles.

Aitäh korraldajatele ka!!!

Planningtorock

KUMU ÖÖ

Tervitus träänsisõpradele! KUMU ÖÖL annab peamiselt psy-trance muusikastiili viljelev kollektiiv Stella välja kauaoodatud esikalbumi. Sel puhul avaldame singlina kolm lugu tulevaselt plaadilt.

artishok.blogspot.com

P.S. tähelepanu, kollektsionäärid - Stella plaate on KUMU ÖÖL saada vaid piiratud koguses ning tegemist on erimärgistust kandva "KUMU ÖÖ Special Edition" seeriaga.

KUMU öö pakub aga homme veelgi kraami:

Kumu ÖÖ on võtnud eesmärgiks pöörata igal aastal eriliselt tähelepanu aktuaalsete ja omanäoliste Eesti artistide plaadiesitlustele ning sel korral on fookuses Järvamaa juurtega pärimuselektrot esitav Köök seniavaldamata lugusid sisaldava 7-tollise vinüülsingliga „Ereliukas“. Oma esikplaati „Päike ja jää" esitleb aastast 2004 tegutsenud meloodilist ja hingestatud omaloomingut viljelev Cloudspeak (Kadi Uibo, Paavo Eensalu, Eno Kollom). Samuti jõuab debüütalbumiga „8Hz“ avalikkuse ette Eesti dubmuusika esinimeks tõusnud Maikameikers. Lisaks tutvustab oma värskelt valminud plaati UMA ehk Aleksei Saks ja Robert Jürjendal

Välisartistide nimekiri on kolmandal Kumu ÖÖl pikem ja sisukam kui kunagi varem – peaesinejaks on Briti ambient-staar the ORB (meenutagem nende hitti „Little Fluffy Clouds“!), ja üles astuvad 21. sajandi Janis Jopliniks tituleeritud hulluse ja geniaalsuse piiril kõikuv Berliini videokunstnik ja muusik Plannigtorock, Norra laulja ja lugudekirjutaja Susanna (tuntud kollektiivist Susanna & the Magical Orchestra), Islandi indie-ime Mugison, üle-võlli lähenemisega Briti tantsupunt They Came From the Stars I Saw Them, erinevate klaveritehnikatega eksperimenteeriv saksa pianist ja helilooja Hauschka (Volker Bertelmann), Leedu trip-hop-punt Fusedmarc ja veel palju muud.

KUMU öö, 20.06 

Uksed kl 20

Pikemalt KUMU ööst ja artistidest siit

Coca-Cola Soundwave powered by MTV võitja on lack of Eoins

Pam-param-paa hüüavad pasunad! Bändikonkurss Coca-Cola Soundwave powered by MTV presenteerib uhkelt tänavust võitjat, kelleks osutus rahva tahtel Viljandi juurtega nurgelise indie-rocki kollektiiv lack of Eoins. Klubis Hollywood toimunud finaalgaalal napsas teise koha Keila alternatiivse rocki bänd The Nymph ja kolmanda positsiooni pälvis Tallinna garaaži-rokkarite ansambel Junk Riot.

Aprilli keskel alguse saanud võistluse finalistid valis välja auväärt žürii, kelle hulka kuulusid Erik Morna (Raadio 2), Sten Teppan (Raadio 2), Madis Aesma (FHM; Ans.Andur; Köök), Lauri Liivak (Forwards Records), Meelis Meri (Rulers Of The Deep) ja Ingrid Kohtla, Piret Järvis ning Martin Veisman (MTV Eesti). Edasi anti sõnajärg juba rahvale, kes sai oma lemmiku poolt hääle anda Soundwave´i kodulehel.

Coca-Cola Soundwave powered by MTV konkurss toimus samaaegselt kõigis kolme Balti riigis. Selles võisid osaleda nii vokaal- kui instrumentaalartistid. Kõigile kohalikele võitjatele toodetakse tipptasemel muusikavideo, millele garanteeritakse kõrge rotatsioon MTV mängukavas, esinemine augustis MTV Networks Baltic suurel sünnipäevakontserdil Riias ning Coke Live Music Festivalil Krakowis. Kui bändidel on piisavalt kvaliteeti ja lavasarmi, pole välistatud ka nominatsioon MTV Euroopa Muusikaauhinnale.

Palju õnne Viljandi poistele!

Rabarock

Rabarock on selleks aastaks läbi. Mis muud, kui oodata järgmist ja käia ära veel mõnel väga ägedal festivalil, mis sel suvel ees ootab. Ja neid on kõvasti.

Vaatamata sellele, et Järvakandil kallas laupäeval vihma päris mehe moodi, oli inimestel meeleolu hea ja rokiplatsil valitses suisa viisakas õhkkond.

Sellest aastast jääb kõige eredamalt meelde The Fall. Rabarockile seekord läksingi, et just Mark E. Smithi esitlust kuulda ja näha. Hea meel on, et läksin. The Falli värske album "Imperial Wax Solvent" kumises peas ja silmast-silma bändiga kohtuda oli täitsa meeliülendav. Eriti rõõmustas, et ära tuli minu lemmiklugu "50 Year Old Man"!

The Fall - 50 Year Old Man

Eksperimentaalansambel rasKatarsis esitleb debüütalbumit

Paar postitust tagasi kirjutasin natuke oma mõtetest, mis tekitas mulle ansambel rasKatarsis. Hea meel on nüüd teada, et neil on valmis plaat, mida täna esitlema asutakse:

Neljapäeval, 12. juunil esitleb NO99 teatri jazziklubis oma debüütplaati kolmeliikmeline Tallinna eksperimentaalansambel rasKatarsis, mille muusikalisi mõjutusi võib leida nii mogwailikelt postroki helivallidelt, kingcrimsonlikest progekeerdkäikudest kui ka ühemehebändide idiosünkraatilistest sepitsustest.

”Meie esimesele täispikale plaadile jõudnud muusika on ühtaegu lihtne ja keeruline, helge ning tume, kaasaegne ning ajatu. Sellest ei puudu ka metallist kajakate roostesed käuksatused ega tuulegeneraatorite mantralikud rütmid," kirjeldab esikalbumit bändi kitarrist Urmo Mets. rasKatarsise muusikaga suhtleb suurepäraselt ka meeldivalt ebatraditsioonilises formaadis plaadikujundus, mis sisaldab fotosid ja kollaaže bändiliikmetest, Narva linnast ja selle elanikest. Albumit on võimalik soetada nii esitlusõhtul kui ka hiljem plaadipoodidest.

Peale rasKatarsise astub nende esitluskontserdil lavale veel kaasahaaravaid ämbientseid meloodiaid esitav Zuuluis & Ideala ning eesti eksperimentaalproge skenes juba koha omastanud Rumour Is News.

Esitluskontsert leiab aset 12. juunil NO99 teatri jazziklubis, pilet maksab 50 krooni. Üritus algab ja esimene ansambel astub lavale kell 19.00.

http://www.myspace.com/raskatarsis
http://www.myspace.com/zuuluisideala
http://www.myspace.com/rumourisnews

Lenny Kravitz ja Spiritualized

Photo by Rauno Volmar

Saku Suurhall on spordisaal mitte kontsertpaik. Aga kuna meil paremat pole, siis tuleb Linnahalli stuudio põlvkonnale peale kasvatada järeltulijad, kes ei oskagi paremat tahta, kui metalset, nihkes ning kõrgsageduslikku saundi. Loota saab ainult ehk seda, et esinejatel endil on laval korralik heli.

Spordiväljakule, vaatamata jalgpalli EM-st, oli kogunenud päris palju rahvast. Jällegi palju ülelõhnastatud noormehi oma uusimates heledates teksapükstes ja valgetes särkides ning sihvakaid, geelküüntega tütarlapsi. Oli ka vanemat generatsiooni, tõelisi muusikafanaatikuid ja vaevalt teismeikka jõudnud sädistavaid poisse ning eriti tüdrukuid. Kontsert võis alata!

Ja algaski koos ansambliga Spiritualized. Üks lugu oli parem kui teine. Space-rokkari Jason Pierce eestvedamisel 90. aastate UK-s alguse saanud ansambel, kelle albumi "Ladies and Gentlemen We Are Floating in Space" NME 11 aastat tagasi aasta parimaks plaadiks nimetas, tundus poolpimedal laval nii armetu, et mul hakkas täitsa kahju. See osa publikust, kes end Lenny jaoks lava ette sättinud oli, seisis kivistunult, elavamad jutustasid kõva häälega. Bänd ise ei suhelnud publikuga kordagi. Kas oli see korraldusliku poole pealt keelatud või leidus mõni muu põhjus, aga mul on kahju, et nad nii kaugeks jäid. Tõeline raiskamine.

Mõnusalt gospeli-segune, shoegaze´ine ja imelise vokaaliga Spiritualized oleks võinud sel momendil olla hoopiski von Krahlis, et vältida õllevuntsidega Sunseti püsikundede kommentaare võtmes, et oleks võinud autos sellel ajal Terminaatorit kuulata või et loodetavasti selle ansambli fännid toredate sõprade abiga suudavad parandada oma muusikamaitset. Head paranemist teile ka :).

Igatahes suutis Spiritualized, vaatamata kohutavale saundile ja matslikule publiku hoiakule, minus tekitada tahtmist lülitada kogu nende diskograafia kiiremas korras oma pleilisti.

Lenny Kravitzi ajaks oli heli täitsa okei. Oma śõud alustas ta värskete singlitega äsja ilmunud albumilt "It Is Time for a Love Revolution", lavavalgustusele lükati viies käik sisse ja tossumasinad töötasid täiel võimsusel. Inimesed kisasid, hüppasid ja plaksutasid, Lenny julgustas aga takka.

Järgnes ports hitte. Ja siis tuli midagi täiesti ootamatut. Ühest loost sai tuim jämmimine, kus saatebändi liikmed ühele tuurile soleerima kukkusid - puhkpillidest kuni trummari mageda sooloni. Samal ajal käis Lenny laval ringi, jäi peatuma pillimehe kõrvale, kes oli parasjagu ametis näppudele valu andmisega. Minu jaoks kestis see terve igaviku ning muidu vinks-vonks Kravitz muundus järsku vanaldaseks James Browniks. Mitte et lugupeetud Brownil midagi viga oleks, aga ma ei osanud kuidagi suhestuda. Katkematud saksofonipartiid tapsid mu. Minus tekkis hirm, et järsku läheb Lenny veel lava taha riideid vahetama, mis oleks muutnud asja veelgi hullemaks. Õnneks midagi säärast ei juhtunud. Tahtsin koju. Veel enam, kui jälgisin publikut, kellest paljud ahmisid kogu seda jämmiosa suure vaimustusega. See on kummaline, et tuntud nimi paneb inimesi halbu asju heaks pidama. Igas teises olukorras oleks selline jauramine mõnes külakohvikus lõppenud kaklusega.

Ometi hoidis mind paigal asjaolu, et ehk tuleb ära veel "American Woman" ja "Fly Away". Minu kannatused kandsid vilja. Need tulidki ja teineteise otsa. Peale seda oli minu süda rahul ning saal pime. Rahvas jäi meist Lennylt lisa nõudma.

Autos The Beatlesit kuulates sain selle õhtu kõige suurema muusikaelamuse.

Bob Dylan – väike ja ülbe vanamees

Ise igale poole ei jõua, aga mõned sõbrad käivad palju ja viitsivad pärast ka midagi mulle kirjutada. Piret Konsap käis kuulamas Bob Dylanit ja arvab asjast nii:

Väike ja ülbe vanamees oli mu ema esimene kommentaar kontserdi lõppedes. Ja tõepoolest, terve kontserdi seisis vanahärra praktiliselt seljaga publikusse ning kuulajaskonna tungival nõudmisel lisalugu ei teinud.

4.juunil Saku Suurhallis toimunud Bob Dylani kontserdile olid kokku tulnud hallipäised hipid ning noorem muusikateadlik kuulajaskond. Seega inimatmosfäär oli mõnusaks kontserdiks igati kohane. Kahjuks aga neelas Saku Suurhall endasse kogu kontserdi intiimsuse ning eelkõige suurmeistri laululoomingu peamise elemendi – sõnad.

Ei teagi täpselt millest on tingitud pettumus kontserdielamuses – kas kontserdipaiga kehvas helis või kontserdi enda nõrkuses.

Bob Dylani laululoomingust võib leida nii iroonilist, koomilist kui ka tõsist ja ühiskonnakriitilist lüürikat. Kolmapäevasel kontserdil läks kõik see aga kaduma. Võib-olla seetõttu ootasin ka vanameistri kontakteerumist publikuga – kui sõnadega suhtlemisest jääb vajaka, tuleb appi võtta kehakeel. Kuna seda aga ei toimunud, siis justkui puudus kontakt artistiga. Tema ajas lava peal oma asja ning mina kuulajaskonnas oma.

Mis seal salata, kuulda oleks tahtnud ka Dylani hittlugusid. Ikkagi esimest ning arvestades tema 67 eluaastat võib-olla ka viimast korda siinsetel lavalaudadel. Seda enam, et teada-tuntud lugude puhul, millede sõnad mällu sööbinud, poleks tekkinud probleemi sõnade mittekuulmisest.

Bob Dylan on välja andnud üle 30 stuudioalbumi ning üle 50 singli. Tema repertuaaris on Ameerika, Inglise, Šoti ja Iiri folkmuusikat, kantrit, bluusi, gospelit, rock’n’rolli, rockabilly’t ning ka džässi ja swingi. Sellega võrreldes jäi tema kontsert minu jaoks muusikaliselt ühekülgseks ning möödus üllatuste ja suuremate emotsioonideta.

Kokkuvõtvalt võiks kontserdi kohta öelda – käidud, nähtud, kuulatud.

By Piret Konsap

lack of Eoins - keeruline punk!

lack of Eoins @ Genialistide Klubi

Internet on imeline. Ja kui messenger kenasti vastu peab, saab läbi viia päris ägedaid vestlusi. Üks toimus eile õhtul, kui ma voodis pikutades mõned küsimused Martin Järvekülje aknasse toksisin. Küsimused puudutasid Viljandi bändi lack of Eoins. Martin küll ise selles ansambli ei mängi, tema noorem vend Madis aga küll. Viimane ise oli ametis söögitegemisega ning Martin oli lahkelt nõus hõikama minu küsimused köögis toimetavale Madisele ning tema antud vastused omakorda minu aknasse trükkima.

Viljandi juurtega lack of Eoins kütab hetkel kirgi seetõttu, et on jõudnud bändikonkursi Soundwave (powered by MTV) kolme parema hulka ehk ihaldatud finaali. Sealt leiab veel Keila bändi The Nymph ja värske ning kiirelt populaarsust kogunud kollektiivi Junk Riot.



Alguses oli ansambel Mehmed Pehmised. Mis nimi see selline on?

Telekast tuli võrkpall ja Eesti sai just selle mängu pähe. Peale seda oli võistkonna treener Avo Keel öelnud umbes midagi sellist, et nii ei saa ju mängida, pehmised on platsil või siis, et mitte mehed vaid pehmised. Mehmed olid juba enne olemas, pehmised liitus sinna hiljem. Mehmed on lihtsalt ilus Eesti nimi.

Bänd sai alguse sundolukorrast, sest kooli jõulupidu oli tulekul. Seal pidi tulema meie esimene gig ja huvijuht nõudis plakatile nime ja sinna sai juba sõnaühend Mehmed Pehmised. See on ikka nii, et nimi ei taha tulla ja siis järsku on kiirelt midagi vaja. Lõpuks jääb see, mis hetkel pähe turgatab.

Kuidas sündis lack of Eoins?

Hakkas häirima, et nimi on eesti keeles ja muss inglise keeles ja rada (www.rada7.ee) intellektuaalne kriitika ka. Muidu polekski midagi juhtunud, keskmisele rahvale läheb Mehmed Pehmised väga hästi. Osadele meeldib see siiani väga. Aga radas kõvemate tegijate sõna tundus asjakohane. Nii see nimevahetus vaikselt teoks sai. Kõik pakkusid sõnu ning täiendasid, mina käisin ringi ja arutlesin nime üle.

Kuidas selle hääldusega on, ühed minu sõbrad ütlevad ühte ja teised teistmoodi ja mina hoopis omamoodi?

Aga selles asja võlu ongi (naerab). Kuskil piiblis olevat ka olnud Eoin ja seda oli hääldatud oin. Radas on jälllegi arvatud, et on õun. Mina väänan, kuidas tuju on, praegu hoidun veits sellest. Tegemis on Iiri mehe nimega... Iiri variant Owenist. lack of oli enne olemas.

(Madise poolt aksepteeritavad hääldused on: õuens, eoins ja oins. NB! Eions on lubamatu!)

Igal pool ja tihti nimetatakse lack of Eoinsit noortebändiks. Tavaliselt tähendab see, et bänd pole eriti pikka aega koos eksisteerinud, esinendud vbl ainult näiteks Lelle Alternatiivil või Nõo Kevadrockil. Kuidas Eoins ise ennast tunneb? Alagajaks bändiks teid ju nimetada justkui ei saaks, sest te olete esinetud ju omajagu ja aastaid vist ka päris mitu juba koos oldud?

Ses suhtes on noortebänd, et on osa võetud erinevatest konkurssidest ja liikmed on noored: 1989-90 sündinud. Aga noh, Viljandi Noortebändil enam sel aastal ei esinenud. Bänd alustas 2005. aasta varasügisel.

Üks asi, mis Eoinsi tavalisest noortebändist eristab on see, et muusika on ikka kordi keerulisem ja huvitavam, kui see tavaliselt kipub noortel inimestel olema. Tavaliselt teevad sellises vanuses poisid ja tüdrukud punki või rokiklassika kavereid, käivad tihti Vennaskonda kuulamas. Kas aastad 2005 ja 2008 erinevad loomingu poolest kardinaalselt või olete algusest peale sama rida ajanud?

Suht sama rida on olnud algusest peale. Lood on viimasel ajal läinud keerulisemaks, sest keerulisem on huvitavam. Mõtted tulevad sellised, nagu tulevad. Silmaringi arenedes areneb ka muusika, mida teed. Keskkond mõjutab asju, mida on kuulatud.

(varajasema loominguga saab tutvuda: http://www.zone.ee/lackofeoins/audiovideo.htm)

Ja pealegi on Vennaskond ikka väga hea bänd ja rokiklassikas on häid lugusid.

Olen nõus.

Aga ikkagi, te olete kõik suhteliselt noored. Millist muusikat sina eelkõige kodus kuulanud oled ja mida hommikuti söönud, et niivõrd hästi oskad tabada muusika nn mõtet?

Strokes oli see, mida tahtsime teha. Alguses kukkus enamvähem nii välja. Ja kõik need inglise keelsed bändid, kes tulid sellel ajal: Rakes, Dogs, Editors, Bloc Party. Need olid siis alguses. Praegu on fookuses shoegaze´i teema ja Kanada indieskene: Wolf Parade ja Arcade Fire. Natuke juurde ka elektroonikat ning vanemaid asju nagu Joy Division ja Pixies. Ega new rave´i asi pole ka päris mööda läinud. Eesti poole pealt on meid mõjutanud Ans. Andur, Pia Fraus ja Vaiko Eplik

Kas te olete sama suured Viljandi patrioodid kui Andurid Paide?

Ikka jah Viljandi patrioodid. Kui nüüd ülikooli Tallinna ja Tartu minnakse, siis vaevalt enam proovid Viljandis toimuma hakkavad. Mis peale seda saab, seda ei oska öelda.

Mis on loE ambitsioonid?

(Kehitab õlgu)

Feim, sull, plaat, EP?

Seda kõike otseloomulikult.

Hetkel osalete Soundwave´i konkursil, kuidas sinna sattusite ja miks?

Sest źürii on kordades pädevam kui tavalistel konkurssidel, korrektsem oleks öelda, et sobivam. Võrreldes näiteks Noortebändiga, kus laiutab ansambel Blacky oma eksidega. Oleme ka mujalt aktiivselt osa võtnud, aga sel korral tänu sellisele źüriile oli võimalik ka edasi jõuda. Auhinnad kuluksid ka ära muidugi ning inimesed pääsevad meile tänu Soundwave´ole kergemini ligi.

Lugu "children´s society", millega võistlustules olete, on üks geniaalsemaid palasid, mida ma viimasel ajal kuulnud olen. Sellegi poolest, kas sa ei arva, et keskmisele kuulajale võiks see tiba keeruline tunduda? Sound on rabe ning see ei järgi klassikalist poplooskeemi?

Vabalt võib nii olla jah (kehitab jälle õlgu), rütmilised imelikkusused on sellel lool olemas küll.

Sound on rabe vä? Mida see tähendab?

No seda, et ta pole nii kliin, kui tavaliselt harjutud kuulama?

Silutud saundi on nendes tingimustest keeruline saada (lack of Eoins salvestab oma pärleid Honey Poweri proovikas ja kogu miksimine toimub koduseinte vahel, powered by Martin Kikas Honey Powerist) ja see pole ka kõige lahedam. Selle loo puhul töötab rabe saund kõige paremini. Klassikalisele popskeemile see tõepoolest ei vasta, selleks on ta ilmselt ka liiga pikk. Aga loodetavasti piisavalt kätshi, et inimestele ka meeldib.

Kui sa vaatad ennast kõrvuti teiste finalistidega, siis mis võiks olla teie kõige suurem miinus ja kõige suurem pluss?

Meie lugu võib olla mõne jaoks liiga pikk ja veniv. Miks peab olema albumil kümme lugu, miks ei võiks olla ühes loos koos mitu lugu? Et see ongi lugu, milles on mitu erinevat lugu. Mis vahet sellel on, kas kahe loo vahel on vahe või mitte. Mind ennast ei väsita, kui on pikad lood erinevate teemadega. Plussiks see, et on ülesehituselt huvitavam kui teistel. See võib olla nii pluss kui miinus. Aga ilmselt pole see loo lõplik variant. Ja miinuseks võib olla vokaal, plussiks aga instrmentaalne pool. Tavalistele inimestele on vokaal kõige olulisem, meile aga just instrumentaal. Siit ka potentsiaalne konflikt tavakuulajaga. Sõnad on tähtsuselt üks viimaseid asju.

Kui võit taskus, mis sealt edasi?

20 000-pealisele publikule esinemine. Ja siis tahaks plaati ka teha. Selles suunas juba töö käib.


lack of Eoins on:

Mati Tubli
Kristjan Peterson
Madis Järvekülg
Kaur Kuslap

Kõik Soundwave kasutajad saavad peavõitja valimisel sõna sekka öelda, andes oma lemmikule hääle. Selleks on aega 15. juunini. Parim bänd võidab! Peavõitja kuulutatakse Soundwave.ee lehel välja 20. juunil.

Et oma hääl anda, tuleb registreerida kasutajaks ja lihtsalt vajutada nuppu "meeldib". www.soundwave.ee.
Sealt näeb ka videosid!

NB!
Madise mp3-pleierist leiab praegu nimed nagu : A Sunny Day In Glasgow, Band of Horses, Cloudland Canyon, Black Lips, Brian Jonestown Massacre, The Ponys, Last Shadow Puppets.

lack of Eoins - children´s society

Video? Köök - Klaasid on laual

Ken Lee on tagasi!

Mäletate, kui mingi aeg levis internetis link, mille klikkimisel sattusite youtube´i ja nägite südamlikku ja siirast punases õhtukleidis Bulgaaria tüdrukut, kes superstaari saate kohtunikele esitas loo "Ken Lee". Teate ju küll seda Mariah Carey kustumatut armastuslugu. (meeldetuletus)

Särkidele pole "Ken Lee" küll veel jõudnud, küll aga on Eestis, täpsemalt Tartus, sündinud loole remix. Ei pidavat olema päris valmis variant, aga mu meelest täitsa töötav.

Barthol Lo Mejor @ myspace

Penny Lane presents: Barthol Lo Mejor - Ken Lee amen

Veel üks laul, mis pole meie

Suur oli mu pettumus, kui Üllar saatis mulle sellise lingi. Ivo polegi minu jaoks enam nii suur sangar.

Palju õnne Reedale ka tema just ilmunud raamatu "Paljugi võiks öelda veel..." puhul.

Osta

Uued pärlid suures muusikameres

Momoko Pins

Jämedalt öeldes võib Eesti bändid jagada kahte tulpa. Ühest leiame need, kes reklaamivad oma tehtud muusikat ja sinna juurde kuuluvat üsna aktiivselt: kirjutavad pressiteateid väiksemagi liigutuse peale, postitavad tekste suhtluskeskkondades, saadavad kirju sõpradele jne. Teise gruppi kuluvad aga inimesed, kes on on pigem tagasihoidlikud, palju ei räägi ja kõrvalt vaadatuna ei tee suurt nagu midagi. Ainult mõned lähemad tuttavad on asjade käiguga natukenegi kursis. Kumb siis parem on? Kas äge pealetung, vaba väljaelamine või salajane roosa magamistoa unistus sellest, et äkki keegi ühel ilusal päeval märkab mu annet ja siis on mu südametunnistus puhas, et mina ise ennast pole peale pressinud? Ilmselt ei saagi nii küsida ja kui saab, siis mina sellele vasata ei oska.

Reedel, 30. mail, toimus arhitektuuribüroos Kauss väikest viisi kinnine kontsert, kuhu olid oodatud peaosaliste sõbrad ja tuttavad. Põhjus üks - tuliuus ja värske ansambel Momoko Pins korraldas oma sõprusansambliga rasKatarsis nn prooviesinemise.

Kalamajas asuv büroo oli ühek õhtuks muudetud hubaseks kontsertpaigaks, kohale veetud hulgaliselt tehnikat ja otseloomulikult ei puudunud ägedad DJ-d, kelle repertuaarist jäid kõige enam kõlama Morrissey kustumatud hitid. Kohale tulnud inimesed tundsid end hästi ja kõik toimis meeldivalt. Tulevikus ootan kasvõi kõrval asuvate majade elanikonna kiuste uusi kontserte või tantsupidusid.

Esimesena astus lavale kolm kuud proovis tulist tööd ja vaeva näinud viieliikmeline Momoko Pins, mis koosneb mõnest juba teatud pillimehest: kitarril ja sündil Oliver Laanet (Diskreetse Mango Trio, ex-Idol), trummidel Jarmo "Chopper" Nuutre (Plastic Whore, ex-Agent M), imeilusal lauluhäälel Laura Noodapera, kitarril kantrimees Allan Pilter (ex-Idol) ja bassil Henry Vürst (Under Marie).

Momoko Pins kandis ette kuus lugu, mis kõik olid rütmiliselt väga mitmekesised, kuvades kord silme ette natuke Tartu Popi ja Roki Instituuti, Coldplayd, The Sundaysi ja lisaks veel igasugu fragmente siit ja sealt. Kellele meeldib Belle&Sebastian ja Cardigans näiteks, siis järgmisele Momoko Pinsi livele tasuks minna. Pop-rock, kaasahaaravad kidrakäigud ja puusa nõtkuma panevad trummibiidid. Oli tunda, et Momoko Pinsi lood ei sünni kuigi juhuslikult, vaid eesmärgiga pakkuda pidevat vaheldust. Esimese etteaste kohta üllatavalt kindlakäeline ja valmis. Nii lood kui lavaline olek. Olen fänn.

Pärast tekkis küsimus, et miks nad ometi ei kuulutanud välja nn päris esinemise, piletiga ja puha. Oleks võinud täitsa vabalt.

Peale pisikest DJ etteastet täitus suviselt palav ruum karge islandiliku saundiga. Trumm, kitarr ja bass genereerisid vaikselt hämarduma hakkava päeva saateks katust ära viivaid helisid, et tahad ainult istuda ja kuulata. Postrock-eksperimentaal-instrumentaal-ansambel (:)) rasKatarsis on tegelikult koos käinud juba päris mitu head aega, aga esinenud nad millegipärast kuigi palju pole. Ja kui ma ei eksi, siis reedel oli alles teine kord. Jälle tekkis küsimus, et miks ometi??

rasKatarsis on Urmo Mets (kitarr), Lauri Eltermaa (trummid) ja Kaur Talpsep (bass ja poogen).

Ja seal ma siis istusin ja mõtlesin, kui palju on Eestis väikeseid peidetud pärleid, kelle elustav energia ainult pisikeste seltskondadeni jõuavad. Aga hea, et neid leidub. Tahan veel!


rasKatarsis @ Last.Fm

Odessa POPil läheb tantsuks!

Laupäeval 31. mail toimub Von Krahli Teatri baaris Odessa Popi teine ainult plaadimuusikale pühendatud öö. Plaadimängijatel astuvad üles Odessa Popile esinejatena, korraldajatena või mõnel muul moel toeks olnud tegelased. Ühtlasi on tegu viimase Odessa Popi üritusega kuni sügiseni. Ehk siis - "hüvasti kool!" ja "tere suvi!". Välis- ja kodumaiste ansamblitega kohtume jälle septembri lõpus.

Laser- ja vinüülplaatidelt mängivad indit, poppi, discot, eksootikat, retrot ja lo-fi'd:

Vaiko Eplik (Eliit)
Martin Jõela & Suhkruhai (Microlips)
Melodija & Kalev A (Odessa Pop)
Ralf Lõoke

Uksed ja muusika: kl 22
Pilet: 75 krooni

Muuhulgas kõlab nii tantsuks kui nautimiseks järgmiste artistide looming:

AM Syndicate, Cut Copy, Frightened Rabbit, Ladytron, Moving Units, South, Tokio Police Club, British Sea Power, Vampire Weekend, ABC, Arthur and Martha, Czerwone Gitary, Glass Candy, Human League, Kano, Knife, Lio, Orange Juice, RAH Band, Deerhoof, The Ballet, The Breeders, Familjen, Neon Neon , TV-Resistori, Eleanoora Rosenholm, Boyracer jpt

Odessa POP

Ilmus ansambli Kelder debüütalbum

Allan Vainola juhtimisel 2007. aastal loodud rock-ansambel Kelder avaldas oma esimese albumi "Vikerkaar ja latimeeria", mille väljaandjaks on Inglikala Grupp.

Albumil oleva 10 laulu muusika on kirjutanud Vainola. Kasutatud on Andres Aule, Marie Underi ja Vainola enda tekste. Omanäoliseks teevad "Vikerkaare ja latimeeria" tuntavalt vainolalik käekiri, mis on seekord mitmeski loos kantud 1960 ja 1970. aastate muusikalistest meeleoludest, ning tolle ajastu analoogvahenditega kodus salvestatud kitarripartiid. Albumi kujunduse tegi Anti Pathique.

Keldri koosseisus on:
Allan Vainola (laul ja kitarr; tuntud muu hulgas sellistest kollektiividest nagu Vennaskond, Metro Luminal ja Sõpruse Puiestee)
Anna-Liisa Ovir (elektriorel ja laul)
Heiko Kask (basskitarr; varem mänginud ansamblisKwing Kungks)
Tiina Tõnisson (löökriistad; varem ansamblite Zriamuli ja Kwing Kungks liige)