Bad Apples "The Autumn People"

Sügiseks valmivad viljad...

Nõndaviisi jõuab kohe-kohe poelettidele ansambli Bad Apples teine kauamängiv "The Autumn People". 2003. aastal Henrik Esse pisikesest toanurgast alguse saanud projekt kasvas peagi korralikuks ansambliks, mille ridades kuuleb-näeb nn indieskene tuttavaid muusikuid: Rein Fuks trummidel, Rivo Järvsoo kitarril, Tõnis Kenkmaa bassil ja imeilus vokalist Helina Risti. 2006. aastal saadi maha oma esimese plaadiga, millele pandi nimi "When Colours Became Day and Night" (loe pikemalt).

1. oktoobril ametlikult Seksoundi alt reliisitav "The Autumn People" on mõnes mõttes jätk peaaegu kahe aasta tagusesse aega jäävale esikalbumile. Siin kõlab tuttav ensekindel rahulikkus, naivistlik lüürika. Liiga tuttavlik on bändi rütmisektsioon, (mida eriliselt rõhutab basskitarr), mis suurema kuulamise järel hakkab vaikselt muutusi ja mitmekülgsemat lähenemist nõudma. Juurde on tulnud rohkem lahedaid sündihelisid. Ja Esse vokaal on veelgi mahedam.


Aga siiski.

Senise kuulamise järel kuulub minu sümpaatia paladele "Hey Doctor", "Sun Boy Rain Girl", "Love" ja "In The Zoo". Mis ma oskan muud öelda - lihtsalt nii ilusad on!




Penny Lane võttis julguse kokku ja küsis mõned küsimused Bad Applesi selgroolt Henrik Esselt.

Kus kohas peab elama või kuidas oma päevi plaanima, et sünniks rahulik ja aus muusika?

Elada võiks seal, kus on hea ja kindel olla. Olla võiks omas kodus, omaette. Plaanima ei pea, hetk peab tekkima iseenesest, loomulikult.

Ja mida sööma, et selline muusika ka niiöelda pillidest ja häälepaeltest välja kostub?

Isetehtud maitsvat rooga.

The Autumn People on Bad Applesi teine kauamängiv, tüüpiline küsimus, kuid siiski - mille poolest need kaks plaati sinu jaoks kõige rohkem erineva? Milline oli Bad Apples paar aastat tagasi ja milline nüüd?

Uus plaat on konkreetsem, arendatum, ühtlasem, viisakam. Lühidalt öeldes popilikum. Lähtekoht on samuti teine: nüüd on selleks vana (hea) estraad kui selline, varem aga andsid tooni üksikud kindlad uuema aja bändid. The Autumn People on veelgi enam ''vanainimestemuusika''. Aga selles on rohkem põnevaid surinaid, pidulikke oreleid, kummastavaid hääli. Kihte on kasvanud juurde.

Esialgse kuulamise järel mulle tundub, et jätkate sealt, kus eelmine plaat lõppes. Meeleolu on enam-vähem samasugune. Kas saab järeldada, et osad lood olid teil juba olemas siis, kui esimene plaat tuli? Millised laulud on kõige hiljem ilmavalgust näinud?

Umbes nii on küll. Uue plaadi valmimine lugude kirjutamisest kuni salvestuse-miksimiseni kulges väga katkendlikult ligi kaks ja pool aastat. See on pikk aeg. "Mono Moon" oli mingil kujul eelmise plaadi ilmumise ajal olemas. Ta on üheks päris otseseks ühenduslüliks esimese plaadiga. Üsna pea tekkis "Love", mis kannustas meid aegajalt ikka proove tegema ja mitte päris punkti panema. Nõnda, väga vaikselt kulgedes oli 2008 suveks valmis umbes pool plaadist ja selle suvega sai ka ülejäänud osa ära vormistatud. "Play Time "ja "Faster Than The Light" on hiljutisem kraam.

Milline lugu ja miks sulle uue pealt endale kõige rohkem meeldib?

Vist "Sun Boy Rain Girl". Sellel on mu jaoks väga mitmeid tähenduskihte. Mulle meeldivad väga Ray Bradbury jutud, ka see lugu kõneleb mu meelest nende lugude maailmast. Teisalt mõjutas selle loo teket The Carpentersi hümn ''We've Only Just Begun'', ainult, et "Sun Boy Rain Girl" ei ole nii poleeritud. See on robustsem muinasjutt, mis ei muutu pärast kolmandat kuulamist imalaks. Naljakas veidi, sest enne plaadi kokkupanemist olin vahepeal veendunud, et too lugu peaks välja jääma.

Räägi lähemalt, kus kohas te plaati salvestasite ja kui kaua kulus selleks seekord aega?

Me salvestasime uut materjali mitu korda. Esimesed versioonid said tehtud paari päevaga Kärasil, Seksoundi suvekodus, maaidüllis. Siis mõtlesime, et suudame paremini. Jupp aega hiljem tegimegi uuesti ja korralikumalt linnas, Seksoundi stuudios. Nüüd oli ka lugusid tekkinud plaaditäie jagu. Lindistamisel kasutasime maksimaalselt koosoldud aega ära. Ajaliselt salvestamine ei olnud pikem kui esimese plaadi puhul võibolla, kuid materjal sai seekord rohkem settida. Mõelda võis rahulikult. Seetõttu peaks tervik olema ka küpsem kui varem.

Mis on sinu jaoks kõige olulisem, mis peaks Bad Applesi muusikas esile tulema? Millele paned kõige enam rõhku? Ja miks?

Mingisugune sisemise puhtuse tunne. Sisemine puhtus tehtava asja suhtes ja ka asi ise võiks olla seesmiselt puhas. Siis on tulemuseks ilu.

Kes on sinu suurimad eeskujud muusikas, kes on sind kõige enam inspireerinud?

Neid on palju. Ei oska öelda, kes on kõige rohkem laenguid andnud. Meeldib muusika ise oma võimalustega ja inimesed, kes seda armastavad ja on sellele pühendunud. Esimesena tuleb praegu pähe millegipärast Lepo Sumera.

Olen kuulnud, et üks hetk oli Bad Applesi leeris erimeelsusi, millest need tulid ja kuidas loomingulistest erimeelsustest on kõige tõhusam üle saada?

Loomingulistest erimeelsustest pole vaja tingimata üle saada, peaasi, et sellest ei kujune alaline võimuvõitlus. Meil ei kujunenud. Praegu on kõik väga hästi, olen väga tänulik oma bändikaaslastele, et nad on.

Millega peale muusika veel tegeled?

Käin aegajalt rabades loodust vaatamas-nautimas.

Sinu viimase aja suurim muusikaleid?

Uno Naissoo LP ''Mälestusi kodust'', Jaan Kumani sari ''Tantsurütme'' (nt kiire biit ''Lõpp peatus'')- muusika 70ndate aastate ENSV-st. Selle nädala meloodia on aga Stereolab "Nomus Et Phusis".


Henrik Esse peab ka blogi http://www.tirilirik.blogspot.com, kus lisaks rabas pildistatud fotode vaatamisele saab teada, kes ehitas esimesena ENSV-s süntesaatori.

Myspace
Seksound



Plaati esitletakse 2. ja 3. oktoobril.

02.10.2009 Juuksur, Tallinn, kell 20.00

LIVE:
Bad Apples
Barbariz

DJ:
Rein Fuks, Martin Jõela,

PILET: 50.-


03.10.2009 Genialistide klubi, Tartu, kell 21.00

LIVE:
Bad Apples
Galaktlan

DJ:
Rein Fuks, Taavi Laatsit, Martin Jõela

PILET: 50.-

Pildid: Tallinn Daggers @ von Krahl

Laupäeval, 26. septembrikuu päeval toimus paljude inimeste teiseks koduks muutunud von Krahlis festivali Plektrum raames Odessa Pop. Pole midagi öelda, meeleolukas üritus oli. Ning tundus, et sellest õhtust jäi enamikele kõige eredamalt meelde elektropopi duo Tallinn Daggers (Ardo Kivi ja Joosep Volk). Siin ta on, Painkilleri silma läbi:

Fotogalerii: Talbot klubis Plink Plonk

Paar postitust tagasi püüdsin jagada teiega Talboti vaimustust. Selle vaimustuse püüdis eelmisel reedel klubis Plink Plonk kinni Mammut, kes lahkel loal jagab oma fotosid ka Penny Lane'ga.

PS! 

Kui soovite pilte kuskil kasutada, palun kontakteeruge fotograafiga :)

mammut@baas.ee

Twitteriga fännide südametesse

Häid, palju häid uudiseid on täna minuni jõudnud. Aga põhiline, millest kohe kirjutama kibelen, on see, et Taanimaa rocki duo The Raveonettes reliisib oma neljanda stuudioalbumi juba 6. oktoobril.

"Peale pingelist kuuenädalast stuudiosessiooni pole ma siiani kindel, mis see album endast täpselt kujutab," rääkis bändi tugevam pool Sharin Foo juuli lõpus. "Ma tean vaid, et plaat on väga tugev ning terviklik."

"In and Out of Control" salvestamise muutis mõnevõrra pingelisemaks, kindlasti ka huvitavamaks bändiliikmete otsus välja selgitada, mismoodi mõjutavad erinevad suhtluskanalid loomeprotsesse. Valik langes, uskuge või mitte, ühele labasemale suhtuskeskkonnale Twitter. Twiterdamise kaudu hoiti fänne kursis stuudios toimuvaga ning riputati üles plaadile jõudvate palade demod, mida fännid vabalt kuulata ning hinnata said.

"In and Out of Control" on tiba popikam, kui möödunud aastal ilmunud "Lust Lust Lust", aga täiesti huviga kuulatav. Sümpaatia kuulub hetkel loole "Bang", mida oleks võinud vabalt laulda ka Debbie Harry. Seevastu liigub pala "Break Up Girl" A Place To Bury Strangers radadel, noisi rohkem kui rubla eest.

Kokkuvõtteks peab tunnistama küll, et plaat on terviklik ja täis energiat.


Kuula uuelt albumilt pala"Suicide":




Myspace
Twitter

Odessa Pop läheb Plektrumiga kohtingule

Reedel, 25. septembril toimub Tartus, Genialistide Klubis järjekordne kontsert-pidu sarjast Odessa POP. Seekordseks peaesinejaks on indie-popi legend St Christopher Inglismaalt. Kodumaist undergroundi koorekihti esindab Eesti parimaid laivansambleid Chungin & The Strap-on Faggots. Plaatidelt mängivad indie’t, aga mitte ainult Neeme Lopp (Id_rev, indis]it*ee) ja Tauno Maarpuu Odessa Popi korraldustiimist.

Uksed: kl 21
Pilet: 75.-

Laupäeval, 26. septembril ühendab Odessa POP jõud festivaliga Plektrum. Von Krahli Teatri saalis suurel laval astuvad üles indie-popi legend St Christopher Inglismaalt, äsja oma esikplaadi üllitanud Chungin & The Strap-on Faggots ning kohalik kahemehebänd Tallinn Daggers - tõusev täht Eesti undergroundis, mis segab veenvalt ja kaasakiskuvalt elektropoppi, new-wave’i ja meeldejäävaid popmeloodiaid.

Baaris esindavad parimat kohalikku girl-powerit süntpopduo QueeNNaive ning DJ-d Glorius Ingrido, Birgit Von Bi ja Penny Lane.

Uksed: kl 22
Pilet: 100.-/75.- (enne südaööd)

Odessa Popi põhisüüdlane Tauno Maarpuu soovitab sel korral kindlasti luubi alla võtta kaks uut tulijat - Tallinn Daggersi ning pundi QueeNNaive, mis opereerib Tauno arvates hea ning halva piiril, kuid mis kokku kõlab, on meeldiv.

Loe, kuula ja vaata esinejate kohta lähemalt Odessa Popi ametlikult leheküljelt:

www.odessapop.ee

Kuula:

Tallinn Daggers

QueeNNaive

Chungin & The Strap-on Faggots

St. Christopher

Talbot, kaks draakonit ja Tartu Pärmivabrik

Monday, come, come Monday!

Nädal on märkamatult vahetunud. Nagu igasse reede ja laupäeva õhtusesse menüüsse kuulub mõni hõrgutav kontsert, polnud seegi vahetus mingi erand. Võib-olla ehk nii palju, et sel korral sain mitu mõnevõrra chillimat elamust kui tavaliselt.

Reedel jõudsin sel hooajal esimest korda klubisse Plink Plonk. Nüüd on ka ülemine korrus avatud, kus tegutseb pubi või restoran või misiganes. Nimeks Vilde. Eestipärasem nimi, sisu sama, kui Wilde ajastul.

Aga hea oli jälle klubisse sisse astuda. Uksel seisis rõõmsameelne Lauri Liivak, kes mulle kohe templi randmele vajutas ja lahkesti edasi juhatas. Oli ka põhjust - Talbot oli juba peal. Rahvast oli palju, mis tegi meele heaks. Kuigi on rasked ajad ning muusikasõbrad vaatavad aina hoolikamalt, kuhu ja millal minna, siis tundub, et üldiselt elab meie "underground" suhteliselt vilgast elu.

Talbot

Ütlesin paarile sõbrale tere ning kobisin lava ette. Jaa, Talbot on endiselt sama kütkestav, kui neid viimati kuulsin. Ei mina oska seletada, mis imevägi nende kahe mehe sees tegutseb, et kogu kupatus nii usutav ja ennastunustav on. Ma tavaliselt üldse ei kuulagi sellist muusikat kuigi palju. Müstika. Igatahes on eestlastel jälle üks põhjus juures, miks uhkeks minna.

Kahju, et Tallinn Daggersit ei kuulnud (nad olid sel õhtul esimese artistina laval) . Paljud kiitsid. No, eks ma olen neid aeg-ajalt myspace'ist kiiganud. Jätab päris korraliku mulje. Eks võta kinni, kas see on nende õnn või õnnetus, et meil juba Popidiot on. Eks ma otsustan järgmisel laupäeval, kui tüüpe Odessa Popi ja Plektrumi ühisel üritusel von Krahlis kuulen. Tule ka!

Aga reedese õhtu peategelane oli Pedigree, kes uut albumit esitles. Vennad on asja päris põhjalikult ette võtnud, nägin eile telekast vilksamisi isegi nende plaadi reklaami. Kuna ma väga suur intustriaalmuusika huviline pole, siis paar lugu ära kuulates (korralik ja vihane kraam) otsustasin vaadata, mis elu elab Genialistide klubi.

Laupäeva hommikul suhteliselt vara bändiproovi ja juba oligi õhtu käes. Ma tükk aega mõtlesin, et kuhu minna, sest ahvatlusi oli palju. Lõpuks juhtusin hoopis Pärmivabrikusse, kus toimus nii öelda privaatne pidu. Seal esines üks Soome bänd, kes oli ka õhtu varem live'i andnud, kuid konsal polnud inimeste seas kuigi suurt menu. Mõni ime, isegi mina polnud kuulnud, et seal miskit üldse toimuks.

Jaakko Laitien ja Väärä Raha

Igatahes leidsin end istumas suures Pärmivabriku saalis, varbad vastu lavaäärt, saalis oli peale mind veel kümmekond inimest ning laval neljaliikmeline vokaal-instrumentaalansambel Jaakko Laitien ja Väärä Raha: kontrabass, bajaan, vokaal ja trompet. Ma tean, et mõned vaidleksid mulle vastu, aga mina tituleerisin nad indie-süldiks. Kahtlemata pillimeestena jällegi väga võimekas punt, erilised imetlused kuuluvad siinkohal trompeti tüübile. No, ja miks nad siis nii erilised olid?

Esiteks oli ootamatu juhuslikult sattuda kõledasse Pärmivabrikusse ja kuulata niivõrd intiimses õhkkonnas (samas üüratu suures saalis) soomlaste tõlgendust mustlasmuusikast. Suu oli pidevalt muigel ning naerul, nii mul kui muusikutel. Igatahes oli see üks veidramaid kontserte, kuhu ma sattunud olen.

Lugude vahele mölisedes kulges aeg nii kaugele, et otsustasin jällegi uurida, mida pakub Genklubi. Kuuldused, et Stereochemistry on esinemise lõpetanud ja kohe tuleb Ewert Sundja oma uue projektiga peale, panime gaasi põhja ja kiirustasime Magasini tänavale. Kiirustamine tasus kuhjaga ära, sest see, mis seal ees ootas, oli tänavuse varasügise suurim muusikaline üllatus.


Ewert Sundja & The Two Dragons

Olen Eweri tegemistega enam-vähem kursis olnud, käinud konsadel, kui ta mängis pundiga The Provokers, kus minu mäletamist mööda mängis bassi poisikese ohtu Tõnis Kivisild, kes hetkel tuntud ansambli Traffic ridadest. Ma ise olin suht tatt ikka sel ajal. Igatahes ma mäletan, et Ewertile see ansambel sobis. Siis tuli suurema projektina punt Thief. Selles suhtes suht õnnetu saatusega bänd, et plaat on aastaid valmis, aga seisab siiani Snowdog Recordsi sahtlites. Ja kas enam ongi mõtet seda tagantjärele reliisida. Ilmselt mitte. Mulle on alati tundunud, et nad pendeldavad määratlemata piiride vahemikus - pole või ei taheta suhestuda lihtalt lihtlabase popiga, aga indie skene jällegi neid avasüli vastu ei võta. Iseenesest täiesti korralikud lood, vähemasti nii palju, kui ma neid olen kuulma juhtunud.

Aga nüüd on Ewertil uus kollektiiv The Two Dragons, kuhu kuuluvad noorema generatsiooni nn professionaalsed pillimehed Kristjan Kallas ja Erki Pärnoja. Laupäeval oli neil kaasas ka Ivo Etti kitarril. Oktoobri alguses ilmub poistel debüütplaat kah.

Laupäeval istusin Genklubi kõige tagumises reas ja kuulasin. Mul oli nii hea meel, et esimese mõttena käis mul peast läbi, et lõpuks on Ewert leidnud ehk selle, mida ta on pidevalt otsinud. Ta on ise ka palju küpsemaks muutunud, et forsseeri oma häälega pidevalt üle. Ta elab loosse sisse, mitte ei püüa näidata, kui hästi ta laulda oskab. Selles ei kahtle niikuinii mitte keegi. Juba ammu.

Ma ei osanud mitte ühegi kandi pealt midagi sellist oodata, millega sai Ewert & The Two Dragons hakkama. Jube hea songwriting. Koguaeg nagu tahaks midagi plahvatada, aga viimasel hetkel lõigatakse juhtmed läbi. Üldiselt võib öelda, et kogu värk on rahulik, millele viitas ka asjaolu, et bändiliikmed olid kõik laval istet võtnud.

Laulud olid juba esimese kuulamiskorra juures nii huitavad, mitte kordagi ei hakanud igav, koguaeg oli, et mis järgmiseks.? Paraja vindiga üllatuste rohke pop. Siin kohal tahaks jällegi esile tuua trummarit. Ma isegi ei mäleta, mil ma nii loomingulist lähenemist säärase muusika juures kuulnud olen. Eriti ühe loo puhul, mille tarbeks oli laval veel üks nii öelda trummisett, mis koosnes kahest tomist ja kangaga kaetud basstrummist. Ei minegid taldrikuid. Appi, kuidas see mulle meeldis!!!

Ma loodan, et nad kõlavad sama hästi ka plaadil, mille ma püüan endalegi kuskilt hankida. Jah, veelkord, väga-väga positiivne üllatus :)

Õhtu jätkus Dahlinguga. Tuleb tunnistada, et ka nemad särasid ja eriliselt meeldejääva partii tegi sel korral bassimees Juhan Saharov.

Aitäh!

Midagi ka kitarrifriikidele

Mis saab siis, kui kinoekraanil kohtuvad kolm kidrageeniust Jack White, The Edge ja Jimmy Page? It Might Get Loud, pole kahtlustki.

"It Might Get Loud" on eelmisel aastal mööda olulisemaid filmifestivale tuuritanud dokumentaalfilm, mille peategelaseks on rockmuusika alustala elektrikitarr. Kaamera jälgib kolme erineva põlvkonna kitarristist suurmõtleja teekonda kodust LA-sse, kus nad kõik kokku saavad ning jämmima kukuvad. Kitarrikosmos.

Aga nagu filmi tutvustav ametlik teks ütleb, siis antud dokumentaal ei pane sind teistmoodi kitarri mängima, teisiti kuulma aga küll.

Huvitav, kas Eestis seda ka lähiajal kuskilt võimalik näha on?

Treiler:

Skandinaavia muusika spetsiaal

Rahune maha, tahaks endale praegu karjuda. Aga kisada ei tohi, on juba öörahu.

Istun oma elutoa põrandal ja kuulan vaheldumisi kahte uut albumit. Esimene neist kuulub Taani ansamblile Mew. Oma viiendale täispikale on leitud ilmselgelt liialt uhkeldav nimi "No More Stories / Are Told Today / I'm Sorry / They Washed Away // No More Stories / The World Is Grey / I'm Tired / Let's Wash Away". Lühidalt "No More Stories..."


Peab tunnistama, et Mew muusika jõudis minuni alles nende eelmise plaadi "And The Glass Handed Kites" näol. Oi, ma mäletan seda vaimustust. Kopeerisin plaadi arvutisse, toppisin mp3-d pleierisse ja astusin vastikult külma talve. See talv oli nii kontideni tungivalt käre, et sellest ajast peale kardan ma lund ega suuda mõista talispordisõpru. Aga mäletan, et ma muudkui kuulasin pala "The Zookeeper's Boy". Edasi, tagasi, osade kaupa jne. Pärast seda ma vist astusin kuskile kommuuni ka, mis oli mõeldud inimestele, kes kuulavad ühte ja sama pala lugematul hulgal uuesti ja uuesti. "Zookeeper's Boy" meeldib endiselt.

Võibolla tulenevalt sellest vastikult külmast talvest tundub mulle, et Mew ongi tehtud jääst ja lumest. Selle vahega, et see lumi meeldib mulle. Mewd ongi kõige kohasem kuulata ajal, kui inimesed hakkavad aina tihedamalt poodidest piparkoogitainast ostma. Seepärast oligi kuidagi ootamatu näha Mew uut plaati keset augusti. Nagu jõulukaunistuste odavmüük.

Ei tasu solvuda. Odav uus Mew pole. "No More Stories..." jätkab seal, kus eelmine plaat lõppes, endiselt on tugevalt esindatud südames valu tekitavad ilusad meloodiad, nurgelised rütmilahendused, esiletükkivad kidrariffid ja täidlased (vastik sõna, aga ei leidnud paremat) sündipartiid. Ja loomulikult see kergelt inisema kiskuv, peamiselt kõrgemates registrites opereeriv meesvokaal. Võimas, aga samas kuidagi veidral viisil kerge.

Aga hoopis uue liini toob Mew muusikasse sisse kolmanda loona kõlav "Beach", mis on ootamatult popikas ja tüüpidele iseloomuliku täis mängitud saundita. Praegu mõtlen, et seda võiks vabalt isegi mõnel rahulikumal tantsupeol mägida. Ilmselt sellest loost jätkab nende järgmine plaat.

Mõned tunnid tagasi ma polnud nii kindel, kas mulle Mew uus tulemine nii väga meeldibki. Kuidagi lahja ja igav tundus võrreldes eelmisega. Aga nüüd ma nii enam ei arvagi.

Aga jah, ei suuda mina mitte kiusatusele vastu panna, kuulame siis veelkord mõne aasta tagust elumuutvat lugu. Kuulake vaid trummi ja bassi vahlist koostööd:


Mew - Zookeepes's Boy

Hullud lood on minu teise lemmikuga, noore ja ilusa norrakaga Sondre Lerchega. Siiani on tema albumid olnud kõik täiesti erinevast puust. Aga need on mulle kõik suuremal või vähemal määral meeldinud. (Soundtracki filmile "Dan In Real Life" kuulanud pole.) Noh, ühest kohast on see ju tore, noor inimene, katsetab, proovib ja avastab. Miks ka mitte, kui sul käib jõud üle nii kergemast jazzist, popist, rockist...

Aga.

Mõned päevad tagasi reliisitud teos "Heartbeat Radio" mulle ei meeldi. Mu muulest on Lerche kuidagi ära väsinud või liiga kiiresti kolmekümnenda eluaasta lähenemist tundma hakanud. Või on ta liiga palju Jamie Cullumit kuulanud. Nii kahju. Ootasin siit sarnast lugu nagu eelmisel plaadil "Phantom Punch" kõlanud "Say It All". Aga nüüd kuulen ma siit mingit romantilist, detailideni viisakat muusikalitaolist kräppi. Nagu lugu "Words & Music". Ta oleks võinud antud loo kirjutamisega 20 aastat oodata.

Okei, ärge saage valesti aru, see nüüd nii hull plaat ka pole, aga noh, ootasin midagi kangemat. Et ma usku siiski ei kaotaks, siis back to the roots ehk Sondre Lerche esikalbumi "Faces Down" manu, mis ilmus tema kodumaal 2001. aastal. Sealt pealt pärinev lugu "Sleep On Needles" oli põhjus, miks ma kella kolmeni üleval istun ning püüan mõista, mis aastal 2009 temaga õigupoolest juhtus.

Sondre Lerche - Sleep On Needles

Pink Banana uus rõivakollektsioon

Homme, 18. septembril on kõikidel karmima liini huvilistel asja klubisse Plink Plonk. Industrial-rocki ansambel Pedigree esitleb oma tutikat albumit "Skeletal". Soojendajaks
Tallinn Daggers ning erikülaliseks duo Talbot.

Uus hooaeg Plink Plonkis tõotab tulla üsna huvitav ja mitmepalgeline. Näiteks 26. septebril esineb seal Mimicry, mõni nädal hiljem juba Momoko Pins ja novebris võib seal ehk kohata veel Ans. Andurit, Bad Apples'it ja Honey Powerit.

www.klubi.plinkplonk.ee

Rääkides veel Talbotist, õigemini ühest osapoolest Chopperist, tahan siin kohal siinsetele lugejatele südamele panna, et kindlasti tasub üle tsekkida lehekülg www.pinkbanana.ee. Chopperi "sulest" on valmis saanud suur ports vinget riidekraami. Hinnad on sõbralikud, hilbud stiilsed.

Mõned stiilinäited:


Aga vaata ise lähemalt:

http://www.pinkbanana.ee/pood

I Can Hear Music

Tolmunud Mesipuu. Photo (c) Evert Palmets

Jaa-jaa. On kuulda muusikat. Seda jätkub enamgi veel kui Eestile töötuid. Ja mul on stress - ma ei jõua kõike kuulata. Targad mehed on õnneks öelnud: kui kõike ei jõua, tee pool. Aga kui poolt ka ei jõua, kuid lähipäevade õhtud vabad, siis tasub mõnele konsale siiski attendida.

Näiteks juba homme, 17. septembril näeb von Krahlis Ewert Sundja uut projekti. Või noh, minu jaoks uut - Ewert & The Two Dragons. Värk ikka uus ei paista olevat, kuna tüüpidel on plaanis 8. oktoobril üllitada album "The Hills Behind the Hills". Õhtul kuuleb veel öösiti kõnijaid Stereochemistrit ning kümnendat tegutsemisaastat pidavat ansamblit Mild.

Peaaegu sama seltskond on paar päeva hiljem, 19. septembril Genialistide klubis. Mildi asemel Tartu plikade lemmik Dahling.

Samal päeval tasub läbi astuda ka klubist Plink Plonk. Kes veel ei tea, siis klubil uus hooaeg käib. Nädalavahetuse kuumimal päeval saab klubis kuulda äsja debüütalbumi "Puuse panen" reliisinud ansamblit Tolmunud Mesipuu.

Tolmunud Mesipuu näol tegemist tumedate põrandalaudade aluse instrumentaalmuusika kollektiiviga. Mehi on bändi täpselt kolm. Miski sunnib mind siinkohal mainima, et trummide tagant leiab ühe Eesti andekaima trummimasina Lauri Pajose.

Albumit ma ise tervikuna kuulda pole veel saanud, üksikuid palasid stuudioseinte vahel aga küll. Ei saaks öelda, et nende muusika, mida nad ise nimetavad gospel rockiks (no, hästi), mind kuidagi ärevust tekitavalt köitnud oleks. Ometi leiab mu kõrv neis midagi, mis korda läheb. Eks ole asi vast selles, et mulle on alati kärisevad kitarrisaundid meeldinud. Ja meeldib ka vahelduv taktimõõt. Mulle tundub, et tüüpidel tuleb see muusika kuidagi täiesti suvaliselt, nad ei muretse, kas see ka mõnele teisele korda läheb. Nad lihtsalt istuvad oma pillide taha ja hakkavad mängima, aeg-ajalt katsetades mõnd uut, huvitavat kõlalahendust.

Millegi pärast tärendab mul pidevalt kõrvus Shelton San, kui ma Tolmunud Mesipuud kuulan. Mõningane sarnane joon käib läbi, ent Tartu trio pole vast nii agressiivne ega vihane. Tõsine, kuid heatahtlik on küll.

Tolmunud Mesipuu @ Myspace

Erisaatest Euroopasse otse MTV vaatajate fookusesse

Tegelikult tahtsin ma juba ammu öelda, et kuni 11. oktoobrini peaksid kõik Popidioti ning Chungin & Strap-On Faggotsi talendi austajad ära käima interneti leheküljel www.mtvema.com. Ühesõnaga saab seal hääletada. Kui meie poisid suudavad piisavalt poolthääli koguda, võistlevad nad tänavusel Euroopma Muusikaauhundade keerises Euroopa Lemmiku tiitli eest. Mõnna.

Ära ei tasu ehmuda tõigast, et sträpakad on saanud sealses keskonnas uue nime - Chungin & Cats of Destiny. Õnneks on ju muusika jäänud samaks. Ja see on mõnus, mida tõestab ka poiste äsja väljalastud debüütalbum. Väga lahe kujundus ka pealekauba.

Ma tean, et nende kahe bändi vahel pole sugugi kerge valida. Mõnusalt sümpaatsed mõlemad.

Aga hääleta ikka, vastasel juhul võib vahevõit minna kas leedukatele või lätlastele. See ju ometi sündida ei tohi.

Aga meeldetuletuseks, millest jutt käib:

Popidiot - Hanging On Friday




Chungin & Strap-On Faggots - Zehn Jahre Alt



Leo ka, mida videote autorid rääkisid Penny Lane'ile videotegemisest:

1. Kuidas Popidioti lugu "Hanging On Friday" endale video sai

2. Veel Chunginist ja nende videost

Kohviraadio näitab nüüd ka pilti!

Kohviradio.com laiendas formaati - nüüd saab jaama lisaks kuulamisele ka vaadata. Nädalapäevad on ühel pööningul üleval olnud LIVE veebikaamera mis kannab reaalajas üle vapsikute (W.A.P.S) tegevust. Pildiga koos saab mõistagi kuulata ka raadioprogrammi.

Erileht asub aadressil: http://sys.estpak.ee/vapsik/

Head kuulamist-vaatamist

Mimicry - trendidest sõltumatu elektrooniline süntpop

Ma usun, et on paljusid, kes ei kujutaks oma elu muusikafoorumita www.rada7.ee ette. Kunagi ütles mu sõber, et kui üks Eestis tegutsev muusik pole midagi rada7-st kuulnud, siis ta pole ikka päris õige muusik.

Sel reedel, 28. augustil peab Rada oma auväärset kümnendat sünnipäeva ning kutsub kõiki aktiivseid ja vähem mölisevaid radalasi von Krahli, kus peetakse maha üks korralik pidu. Lisaks bändidele Ans Andur, Astro Zombies ja Forgotten Sunrise astub lavale ka kollektiiv Mimicry. Ja just Mimicryst ma nüüd tahaksingi pikemalt rääkida. Või õigemini, mina küsin ja vastab pundi selgroog Paul Lepasson.


Kes on Mimicry?

Mitmeti mõistetav küsimus. Kui bändi personifitseerida, siis on Mimicry eskapistlikul suunal liikuva tantsumuusika projekt. Kui mõeldud on inimesi, siis on minuga koos laval ka vokalistid Kene Vernik ja Jaanus Telvar, bassimängija Kaspar Ehlvest ning kitarrist Timmo Linnas. Teisest küljest ongi Mimicry siiani olnud suuremalt jaolt mina ise ja mu kodused nokitsemised ja enda loominguline väljaelamine, kuigi viimasel ajal on aktsiad hakanud veidi laiali jaotuma.


Miks on Mimicry?

Teistmoodi ei saa. Ma ei oska olla ilma muusikat ja uusi maailmu loomata, isegi kui seda ainult endale teen. Häbi hakkab enda ees. See, miks see on vormistunud Mimicryna, on ühest küljest eneseteostuse ja teisest küljest mugavuse küsimus.

Mimicry on selline just sellepärast, et täpselt sellist energiat või fiilingut kellelgi teisel pole, olgu see hea või halb. Ja ma tunnen, et seda on vaja.


Räägi lähemalt arengust liinil Depoo, Kosmosepoiss ja Mimicry.

Kosmosepoiss sündis paar aastat pärast Depood, kui ma hakkasin üpris juhuslikult elektroonilise muusikaga katsetusi tegema. Kosmosepoisist sai Mimicry, kuna see nimi väljendas mingist hetkest mu taotlusi üpris täpselt. Depooga sellel erilisi seoseid tegelikult polegi, kui välja arvata (hetkeseisuga) 80% ulatuses samad liikmed (mis on jällegi seotud rohkem mugavuse, usaldamise ja sõpradega). Või kui, siis see, et Mimicry kavasse on läinud tõlgendused paljudest mu ideedest, mis Depoo ülejäänud liikmete jaoks kuigi haaravad polnud, kuid mida ma polnud mingi hinna eest nõus kõrvale jätma. Kui see välja jätta, on kahe projekti ühine ajalugu lihtsalt meie sõpruskonna ajalugu. Ei saa öelda, et üks oleks teisest välja kasvanud vm.

Kuidas ansambel hetkel toimib, proovid, kontserdid, salvestamine, elu bändiruumis? Kuidas tulevad lood, mis vahendeid kasutatakse...?

See, mida ma projekti heaks üksi kodus teen, on alati põhimõtteliselt sama ja väga püsiv. Ülejäänud bänd on siiani töötanud koos ainult enne laive. Vokalistid teevad mõnikord ka vahepealsel ajal uut kraami. Hetkel on proovid täies hoos, esimene paanika ja mälulüngad on võidetud, töörezhiim on olemas ja enesekindlust tuleb muudkui juurde.

Proovides käib töö valmis taustade järgi, bassi- ja mõnikord ka vokaaliosad on enne valmis kirjutatud, kitarride jaoks tuleb veidi jämmida. Üldiselt ongi selline lugude paikaloksumine ja harjutamine.

Kontserte me tihti ei anna, sest me pole jõudnud millegi kindlani, millega ennast ise pushima hakata. Üldiselt tuleb laive mõnekuuste vahedega. See on piisav aeg, et kõik vahepeal ära unustada ja teistmoodi selgeks õppida, mis võib jällegi olla nii hea kui halb. Üritame igat laivi eraldi võtta ja selleks vastavalt valmistuda, mitte mingit tuima standardit luua.

Salvestamine tuleb siis, kui on olemas materjal, millega ma end kindlalt tunnen. Järgmine kord, kui pärisstuudiosse ronime, on tegu täispika salvestamisega. Proovis pusime mõnikord ka, et oleks omal kindlam tunne ja midagi sõpradele näidata.

Bändiruum on suviti üpris rahulik, kuid vaikselt on see hakanud jälle ellu ärkama. Teeme proovi Tartus Pärmivabriku kõrval, meil on väike armas tuba, millega me üpris rahul oleme. Seal veedame ka muidu palju aega. Saaks interneti ka veel sisse, siis ei peakski kodus käima.

Lood teen alguses mina. Iga päev tekib arvutisse vähemalt paar uut projektifaili juurde, need mis paremini toimivad, saadan laiali. Proovis tehakse neist omakorda valik, sest iga asi igaleühele ei sobi. Mingit spetsi valemit või töömeetodit pole, kõik on kvantiteedi filtreerimise ja fiilingu küsimus.

Vahendid? Pillid? Kitarr, bass, sündid-bäkkträkid arvutist väikse midikontrolleri abiga, üks efektiprose peamiselt selleks, et saaks ise vokaalile spetsimaid kajasid keerata... That's it. Kui plaanidest rääkida, on juba kaua aega soolas ka trummar, kuid tema kaasamiseks on vaja väga palju ümberarranzheerimist. Üks huvitav plaan on veel ka visuaalide rakendamine, kuna üks meie bändiliikmetest tegeleb veidi animatsiooniga ning video integreerimisega keskkonda. Meil on sellel suunal paar põnevat ideed, kuid kõik võtab aega.


Milline ei taha Mimicry kunagi olla, aga milliseks sooviks saada?

Mimicry ei taha kunagi olla igav, ülemäära ettearvatav ega sunniviisiliselt trendidest sõltuv. Ei taha olla bänd, mis on energiast tühi ja kannab võltse emotsioone. Ei taha olla üliprofessionaalne ja huumorivaene.

Sooviks jõuda sinnamaale, kus bänd ise ja iga bändiliige on leidnud oma koha ja funtsiooni, selle probleemiga maadlevad kõik ansamblid. Tahaks jõuda rohkemate kuulajateni, anda rohkem laive, olla endas kindel ja suuta kõik ideed võimalikult puhtalt (st nii nagu nad pähe tekivad) realiseerida. Tahaks et meie muusika kõlbaks nii tantsimiseks kui üksi tähtede vahtimiseks ja seiklustest unistamiseks.


Mida lahedat on Mimicryl rada7 sünnipäevaks plaanis?

Plaanis on energiline kava ja palju segadust. Mõned uued lood, mõned vanad lood, mõned uuendatud vanad lood. Võib-olla määrime näod millegagi kokku, võib-olla mitte jne... Peamine on meelelahutust pakkuda ja me püüame seda teha mitte masinate, vaid inimestena.

Myspace
LastFm
Kodu

Uut Eesti muusikat

Nädalapäevad veel ja käes ongi september, mis ühtlasi tähendab, et suvi on sisuliselt läbi. Raske tunnistada, ma tean. Aga õnneks on sellest suvest päris palju häid asju sügisel-talvel meenutada Ühe viimase sündmusena tasub veel kaasa haarata sel reedel von Krahlis toimuv Rada7 kümnes juubel. Muideks, radalaste magamata öödest ja töid täis päevadest saate pikemalt lugeda sel neljapäeval ilmuvast Eesti Ekspressist.

Kui vaadata siin-seal tibake ringi, siis sügise algus ei tõotagi nii nukker tulla, kui esialgu paista võib. Nojah, selle vastu ei saa, et ööd pimedad on ja tänavavalgustuse pealt kokku hoitakse. Saan aga rõõmustada kõiki orkestri Chungin & Strap-On Faggotsi austajaid. Just-just, te aimate õigesti - septembrikuu esimesel poolel ilmub kaua-kaua oodatud esikalbum. Kannab see sama nime, mis ansambelgi.

Praegu ripub poiste myspace'i kodukal üleval ka kaks plaadile jõudvat lugu "Cats of Destiny" ja "The Professional Skinny Girl". Esikplaadile tuleb kokku 11 rada. Esitlused toimuvad nii Tallinnas kui Tartus, aga neist pikemalt natukene hiljem.

Et siis myspace'i leiab siit

Muusikadieet on läbi

"Tere, võõras," peaksin vist enda kohta siin ütlema. Aga pole probleemi, saame tuttavaks!

Suvi vist seepärast ongi, et oleks põhjust heaks mitmeks nädalaks kontakt korralikult seinast tõmmata. Mina käisin interneti ja muusika võõrutusravil ühes pisikeses Itaalia mägikülas. Polnud ei telekat, arvuteid, ajalehti. Oli vaid üks kohalik muusikaraadio Radio Kapital. Täitsa okei musavalikuga. Aga ühest asjast sain ma esimese nädala lõpuks juba aru - Itaalia inimesed ei armasta muusikat. Poodides, kohvikutes, vabaõhuüritustel valitseb vaikus. Oli vist vaid üks riietepood, kus tuli muusikat ja siis ka kordades kõvemini kui Tartu Kaubamaja Terranovas. Radio Kapital andis aimu, et ka Itaalia kohaliku popmuusikaga pole asjalood eriti kiita. Täitsa hale hakkab tegelikult. Eriti nüüd, kui mul mängib taustaks Vaiko Epliku uus plaat "Neljas". Eestlased on üks õnnelik rahvas.

Päris kuival ma seal Itaalias tegelikult polnud ka. Meie kõrval majas peatus üks UK-st pärit äsja abieluranda jõudnud paar Victoria ja Andrew. Victorial oli kaasas kitarr ja mis veel parem, ta oskas seda mängida. Ja mis veel-veel parem, tuli välja, et ta kirjutab ise lugusid ning ei kõhelnud hetkekski, kui palusime tal mõned neist meile ette kanda. Tema myspace'i leiab siit: http://www.myspace.com/victorianeale

Ühel õhtul sattusime ka kontserdile, kus astus üles kõrval oleva küla poprockansambel. Tundus, et tegemist on ikkagi kohaliku suurnimega, sest inimesi oli kuulama kogunenud päris arvestatav hulk ja võis märgata, kuidas paljudel suu kaasa laulis. Aga noh, tegelikult oli bänd ikka suht masendav. Ei teagi kas öelda, et parem kui mitte midagi.


Eks ma nüüd püüan vaikselt jälle "normaalsesse" ellu tagasi tulla ja end kurssi viia, mis siin kui mujal maailmas toimub. Hea uudis on muidugi, et Badass Yuki võitis Soundwave'i konkursi. Paha on vaid, et ei näinud Momoko Pinsi. Noh, vaatame, ehk annab seda viga kuidagi veel heastada.

Aga aitab minevikust. Vaadakem rõõmsalt tulevikku! Neljapäeval saab Krahlis jälle Featuringi. Mis aga põhiline - Odessa Pop tuleb ka lõpuks suvepuhkuselt tagasi ja peab kohe maha kaks üritust. Reedel Tartus, laupäeval Tallinnas. Kolmanda hooaja avapeol astuvad üles Austraalia artist Pikelet ja meie oma multiinstrumentalist ja mida kõike veel Pastacas. Tartu rahvas näeb lisaks veel ka Mari Kalkunit.



Vaata, loe ja kuula lähemalt www.odessapop.ee

Aga nagu igale augustikuu lõpule kohane toimub ka sel aastalTallinas Kultuuritehase festival. Vii end asjadega korralikult kurssi http://festival.kultuuritehas.ee/

Welcome back!

Noor Eesti metalbänd tegi video

Lükkame heebli põhja ja lähme seikleme natuke karmima muusika radadel. Põhjuseks ansambli Still Haunts Me tutikas video.

Still Haunts Me koosneb viiest noorest kutist, kes on täis tahtmist teha energilist muusikat ja seda edasi anda võimalikult hästi. Ise loodavad nad jätta kuulajatele hea elamuse lavalise liikumise, oleku ja loomulikult muusikaga. "Muidu oleme lihtsalt tavalised rahulikud tüübid. Vaatamata karmile stiilile ei kanna me tanksaapaid, nahkpükse ega patse. Pole saatanakummardajad:) Tuleb lihtsalt meid tunda ja kuulata, et teada milline ansmabel on Still Haunts Me," räägib bändi trummar Kaarel Sein.

Video loole "Truth of the Matter" valmis pool aastat Tallinnas tegutsenud produktsioonifirmas Mollusk Productions, mis tegeleb reklaamiga, lühifilmiga ja muusikavideotega. Firma portfooliost leiab näiteks video ansambli Dahling loole "Crystal" ja Mushy palale "Generation Improved".

Meeskonda kuuluvad neli Balti Filmi- ja Meedikakooli meediaosakonna tudengit: Eiko Kink ja Oskar Lehemaa, kelle ametiks on reklaamide ja muusikavideode ideede väljatöötamine ja lavastamine, produtsendina lööb kaasa Sten-Erik Toos ning montaažimuskliks on Helen Takkin.

Aga las asjaosalised räägivad ise.

Videotegija Eiko Kink:

Alustuseks, kuidas tekkis kontakt teie agentuuri ja Still Haunts Me vahel?

Eesti muusika, video, ja muusikavideo maastik on väike, SHM poisid valisid Mollusk Produktsiooni tõenäoliselt tänu eelnevalt õnnestunud töödele. Üks päev tuli e-mail postkasti ja sealt edasi suhtlesime juba vabas vormis, mis on äärmiselt tore.


Milliste sõnadega sina isiklikult iseloomustaksid/kirjeldaksid ansamblit Still Haunts Me?

Väga vahvad vuntsid. Tore on koostööd teha, kui on tunda, et kogu meeskond, kaasa arvatud bänd mõtleb ühes suunas ja töötab ühiselt, et võimalikult tore video teha, ja, et tehes ka igav ei hakkaks. Kolleegid on rääkinud lugusid kuidas bändi ja muude kaasosalistega intriige tekib ja üksteist kirvega taga ajada tahaks, mina ei ole õnneks midagi sellist kogenud. Karmi muusika autorid on päris elus väga toredad inimesed.


Kes on põhilised tegelased, kes video kallal nokitsesid?

Video on Mollusk Produktsiooni lapsuke, kokku töötas selle projekti kallal otseselt üle kahekümne ja kaudselt veel suur hulk inimesi. Pean ära mainima suurepärase näitlejate kollektiivi, kes ilma suurema juhendamiseta omandasid oma veidrad rollid silmapilkselt ja viimasel võttepäeval tervele meeskonnale veel pooletunnise vaatemängu pakkusid. Kõige tähtsam mees võttel oli vist lõppkokkuvõttes kohalik keevitaja, kes purunenud generaatori starteri appendiksi käia ja keevitajaga ära parandas.

Kus kohas ja kui kaua videot filmiti? Räägi videotegemise protsessist lähemalt!

Filmimised võtsid aset kahel päeval Rapla maakonnas Purilas. Kohalikele oli võtteperiood nii suur sündmus, et 48 tunni jooksul ei lastud meid kordagi silmist. Kohalikud noored olid autode, rollerite ja jalgrattastega pidevalt platsis, et õlut juua, suitsu teha ja igasugu tehnilise kola kohta päringuid esitada. Puudu ei olnud ka kohalikud meelelahutajad, kes meeskonnale oma toreduses palju nalja pakkusid.


Kuidas hakkas sinu peas sündima selle konkreetse video ideed?

Ideed tulevad minuni täiesti suvalistel hetkedel, täiesti suvalistest motivaatoritest tingituna, tihtipeale enne magama jäämist, sageli sõpradega õlut juues-ei oskagi kuidagi kokku võtta. SHM video puhul brainstormisime kolleeg Oskar Lehemaaga terve hunniku ideid valmis, aga ükski ei tabanud päris naela pead, lõpuks tuli see õige ikkagi täiesti tühjast ruumist. Selle video idee on tegelikult muutunud kolm korda. Kui lõpuni aus olla, siis see video ei pretendeeri narratiivsele kõrvalloole, kogu see klounide osa on tegelikult puhtalt fotograafiline. Mõtlesime, mis näeb äge välja-klounid, rõvedad klounid. Nii hakkasimegi, luudele liha peale viskama. Kõige viimase lihvina lisasime bändi osale pöörleva pildi, selle mõtte peale tulime kolm päeva enne võtteid. Ise kutsume seda agregaati hellitavalt Wheel of Terroriks. Päris aukartustäratav näeb välja.
Mida sa oled varem teinud ja mis on suuremad asjad, mida oled eelnevatest muusikavideote tegemisest õppinud?

Eellugu Still Haunts Me videole ulatub umbes pool aastat tagasi, kui sai muusikavideo tehtud Pärnu metalcore ansamblile Mushy, teos Generation Improved. Väga hea kogemustepagas sai nendelt päevadelt kaasa võetud. Lisaks on vändatud omajagu lühifilme, reklaame jms. Tore on see, et oleme Molluskis kõik nö mängufilmi taustaga, seda on meie projektides tunda, võib isegi öelda, et see on meie omapära ja kvaliteedimärk. Filmilik lähenemine klassikaliselt mitte nii kuninglikele meediumitele nagu reklaamid ja muusikavideod annab väga omapärase väljanägemise, mis on mõneti kujunenud meie motoks. Igat detaili ja nüanssi saab hästi teha, tähelepanu detailidele on see, mis lõpptulemuse suurepäraseks teeb. Minu meelest pole mõtet ühtegi projekti lihtsalt ärategemise pärast teha. Kui režissöör oma töösse ei usu, siis on tulemus hukule määratud.

Tore on see, et iga projektiga, mis seljataha jääb, kaasneb uusi katsumusi, mille lahendustest, saab kaasa võtta teadmisi järgmisteks väljakutseteks, mis aitavad omakorda järgmiseks korraks veel paremini ette valmistuda. Praeguseks momendiks võib öelda, et tänu suurepärasele meeskonnale ja võimalusele nii toredates projektides osaleda on meie workflow nüüdseks päris hästi välja kujunenud. Tunne on selline nagu võiks T-särgis Mont Blanci tippu ronida.


Mis on just sinu jaoks kõige raskem moment muusikavideote tegemisel?

AD/editor Helen Takkin hakkaks selle küsimuse peale naerma ja hõikaks kohe, et graafikust kinni pidamine. Tegelikult ma naudin oma tööd, kui kogu masinavärk ilusti jookseb ja on näha, et materjal on hea, siis on täiesti võimalik ära unustada, et magamata on 38 tundi, hinge all on 3 kohvi ja seitse energia jooki.

Kui sul oleks pappi lõputult ja sa saaksid valida oma lemmikansambli, siis mis bänd see oleks ja milline võiks idee poolest välja näha neile tehtav video?

Ma teeks raju täispika muusikali.


Ja räägib bändi trummar Kaarel Sein:

Millest video räägib ja miks just selline?

Video räägib viiest n-ö "klounist", kes elavad väga hirmsas ja räämas mõisas. Nad näevad väga jubedad ja hirmuäratavad välja. Põhimõtteliselt video alguses hakkavad nad erinevates paikades liikuma ja elavad oma igapäeva elu. Lõpuks jõuavad nad väga võikale õhtusöögile. Üldine teema on selline haunted mansion. See oleks väga lühidalt sellest videost.Kui valmis saab, siis saab igaüks oma järelduse teha vastavalt oma fantaasiale. Üldiselt on video päris kuri ja bändiosa on väga intensiivne ja brutaalne. Meil algul puudus selline kindel idee. Käis mitmeid erinevaid ideid läbi ja saime mitmeid kordi Molluski tüüpidega ennem kokku. Muutsime päris mitu korda video kontseptsiooni. Ühel hetkel olime mingi asja ära otsustanud ja siis tuli see idee video meestel ja me olime kõik väga vaimustuses. Panime kõik pead kokku ja saime väga hea tulemuse.

Mis oli sulle video puhul kõige raskemini teostatav moment?

Kõige raskem ja kurnavam oli filmimise protsess. 60 või enam kordi enda lugu läbi mängida võtab ikka täitsa läbi. Igal korral veel täiega kaasa moshides annab kaelale veel siiamaani tunda. Üldiselt hoidis seltskond meeleolu hea ja kohalikud tegid ka meile paari päeva jooksul meeldiva huumorielamuse nii, et vaatamata kõigele raskele, oli üldiselt kõik väga tsill ja meeldiv.











Myspace - http://www.myspace.com/stillhauntsme

Märksõnaks on sel nädalal Tartu - palju kontserte, ägedaid inimesi ja ootamatuid kohtumisi

Huhuu-huhuu!!

Nüüd tuleb kopsud julgelt õhku täis tõmmata, sest läheneb selle suve kõige kuumem nädalavahetus, mis otse loomulikult tipneb festivaliga Plink Plonk. Aga teeme nii, et alustame ikka algusest ehk siis neljapäevast.

Tähelepanelikud muusikasõbrad teavad juba ammu, et suviseid neljapäevi sisustab von Krahlis väsimatu Risto Karupoeg. Sel korral ehks siis juulikuu kuueteistkümnendal päeval sisustavad õhtu Karupoja kutsel Tartu vanad ja täitsa uued peerud ehk siis ansambel Honey Power ja fuzzpop-elektroonika duo Badass Yuki!

Ajalooline õhtu tuleb, sest tegu on Coca-Cola Soundwave powered by MTV bändikonkursi poolfinalisti Badass Yuki täiesti esimese kontserdiga. Muideks on võimalik neid veel konkursi finaali aidata. Anna oma hääl siin: https://www.soundwave.ee/bandcomp/bandcomp09/clipgame_view/12/

Neljapäeval leiab plaadimasinate tagant Glorious Ingrido:

Reedel tasub end vaikselt Tartu poole sättida, sest Genialistide klubis tuleb pidu, kus laivi annavad Värav ja ansambel Voog. DJ: Don Erikson (athens sound), Smaddy (athens sound) ja Daysleeper (maailmamustrid).

Ja siis tulebki juba laupäev ehk Plink Plonk. Aga enne võib korraks läbi tsekkida ühest kohast veel:

Päeval kell 12 pannakse kauplus Pitsi hoovis (Rüütli tn 4) püsti laat! Tekstiilikunstnikud, vidinameisterdajad, avastajad, kõik on kohal! ja kui sulgi midagi lahedat sahtlitesse või voodi alla kogunenud, mine ja kauple - aga kuna müügikohtade arv on piiratud, anna palun oma osalemissoovist kiiresti teada. Osavõtumaks on 100.- kr, stange ja/või laud tuleks endal kaasa võtta. Kauplejad võiksid kohal olla kell 11.30. Aga muidu kõik tasuta ja tantsida saab ka veel.

Plongi ajakava on ka muideks paigas:

14.00 LAVA Estraadiraadio (EST)
15.00 TELK Dynamite Vikings (DEN)
16.00 LAVA Agnes Mercedes (SWE)
17.00 TELK Chungin & The Strap-on Faggots (EST)
18.00 LAVA The Brothers Movement (IRL)
19.00 TELK Talbot (EST)
20.00 LAVA Kira Kira (ISL)
21.00 TELK Counterpoint (UK)
22.00 LAVA Joensuu 1685 (FIN)

Ja aftekas otseloomulikult klubis Plink Plonk koos Popidioti ja Winny Puhh.iga Pilet festivalipassiga 25, muidu sott.

Ja kel veel passi pole, võib õnne proovida - MTV jagab pääsmeid ning annab kaasa veel selle aasta ühe ägedama ansambli Joensuu 1685 albumi. Vaata lähemalt: http://www.mtveesti.ee/index.php?id=119049

Ikka veel pakub Eesti muusika üllatusi

Lugu "Ootan tuult" teavad ju kõik. Pole vist karaokebaari, kus seda laulda ei saaks. Hmm.. Karaoke, väkkk.

Aga vaadake hoopis, mis moodi näeb välja ansambel Monitor. Täiesti üllatav, et ma pole seda "videot" varem tsekkinud. 26 raisatud aastat.

No, ma pole ammu üheski Eesti videos nii seksikat trummar-lauljat näinud:

Kohviraadiost saab ka nahkseelikule lõhiku

Kunagi ammu sai suure suuga lubatud, et teen veidi juttu Kohviraadiost. Nüüd siis teengi. Ja mis välja tuleb, siis veel viimaseid päevi vaatab aadressil www.kohviradio.com vastu tuttavaks saanud kujundus. Juba tuleval reedel saab lehekülg hoopis teise ilme ja nagu tegijad ise ütlevad, siis uues on põhifunktsioonid säilinud, vast veidi paremini ja loogilisemalt esitatud. Murrangulise arengu on läbi teinud aga foorum.

Aga mis ja miks see netiraadio üldse on?

Räägivad:

S: Snafu

H: Hannes

E: Estrada

Mis ajast tegutseb kohviradio.com ning mis oli selle algne eesmärk?

H: Netiraadio tegemise idee on tegelikult meeles mõlkunud juba ’98’ndast aastast, ehk siis kui Kohvirecordsi projektiga alustasime. Tehnilised võimalusel olid tol ajal aga üsna kasinad, netti mindi läbi modemi-telefoni, mida sa seal striimid.

Septembris 2002 saatis mulle üks vana tuttav emaili, et tal on ühes eesti N linnas tuttav inimene X, kes on nõus oma serveripinda jagama piraatmuusikale ja pakkuma ka tarkvaratuge. Tegelikult muusika nii piraat ei olnudki. Esimesed failid olid ju Kohvirecordsi all ilmunud või ilmumas palad ja loo autoritega oli kõik ka kokku räägitud. Ja veebruaris 2003 alustasimegi testsaadetega. Sama kuu lõpus saime juba Berliini elektroonilise muusika ajakirja käest kobeda lahenduse eest kiita: http://www.de-bug.de/musik/index.php?ID=1428

Mais 2003 lisandusid programmi esimesed raadiosaated, milleks olid Estrada mixtaped. Kuna need olid jube head, tegi Estrada läbi võimsa karjäärihüppe: lihtsast miksijast netiraadio peatoimetajaks. Augustis 2003 registreerisime kohviradio.com domeeni.

E: No karjäär oli jah võimas – eelkõige sügavuselt. Karjäärihüpe. Valus. Igaühele ei julge soovitada, omal riisikol ainult.

Kes olid need inimesed, kes panid aluse kohviradiole ning kes on need, kes hetkel selle käekäigu eest vastutavad?

H: Algas kõik ikka N linnas asuva inimese X toetusest, kes programmeeris toimiva taustsüsteemi. Arvamusavaldustega lõi kaasa kogu Kohvirecordsi tollane pere. Jaanus Tamme kujundas suvel 2003 ka saidi esimese ametliku näo, mis kehtib kuni järgmise reedeni. Umbes aasta tagasi hakkas aktiivsemalt programmi sekkuma ka kodanik Snafu Tartust, kes ametlikult töötab raadios hetkel viisakusdirektorina. Peatoimetaja on endiselt Estrada. Mina olen kütja.

Milline on seos Kohvirecordsi ja Kohviradio vahel?

H: Nime esimene pool on täpselt sama. Ja ¼ playlistist on Kohvirecordsiga seotud artistide looming. Ja mitmed saatejuhid (Pastacas, Paf, Galaktlan, Hendrik Luuk jt.) on Kohvirecordsi all oma loomingut reliisinud.

Mida on juurde tulnud või mis on ära jäänud või mis on muutunud raadio tegevuses alates algusest tänase päevani?

H: Ära ei ole midagi jäänud. Juurde on tulnud aga kamaluga head musa ja ägedaid saateid. Minu hetkelemmik on Galaktlani algatatud piraatformaat „Kohviraadio turniir“

Kuidas näeb täiesti tavaline päev raadios välja? St, kui palju peab raadio tegevusel silma peal hoidma, mis on need asjad, kuhu vaja sekkuda või elab raadio enamasti täiesti iseseisvalt oma elu?

S: Silm tuleb ikka jah peal hoida. Ega argipäeviti niisama käed süles istuda ja ämbienti taktis keha kõigutades muusikalistes litosfäärides heljuda saa.

Vahel kui töö keeb ja translatsioonijaama ribosoomides toimub piltlikult öeldes kõige kirgastavamate muusikaliste valkude süntees, astub sisse üleaedne Andr, pistab tervituseks pihku sooja parkunud töömehekäe, vaatab hindavalt ringi ja ütleb: „Teil siin torud lekivad, las ma pingutan toda tagasivoolu kolmiku muhvi“. Ja asubki pikemalt aega raiskamata asja kallale. Teinekord aga on uksel teeseldud kohmetusega jalgu pühkiv naabrimees Hwy, kes möödaminnes ka meie ajalehed ära toonud ning asetab stuudiolauale kolmeliitrise purgitäie rammusat hapupiima, et näe lõuna juba ammu möödas, aga te es malda pruukostigid võtt. Istub siis pliidi manu järile ja esitab mõne raske mõistatuse nagu näiteks: „Luised luisad, puised pulgad, kaks karust, karusel kook, koogul tuust, tuustil niips?“ Ning jääb siis muhelema, kui kohe ei taibata, et tegu on härjarakendis adrakünniga.

Sageli heliseb Kohviradio foonikaruumis telefon, et vahendada mõnd kuulajasoovi või märkust programmi kohta ehk siis muidu üldist laadi tähelepanekut. Eks jõudu mööda püüame ka kõigiga arvestada. Võib näiteks juhtuda, et Hirlanda Lillekülast soovib ööbikulaulu otseülekannet Kadrioru pargist. Olgugi, et on mardipäev ja puuvõrad pole laululindudest kubisemas, peame proovima kuulajale kuidagi vastu tulla. Maitsekas programmitoimetamine on sageli kompromiss. Teame, et töötav linnarahvas võib õhtutundidel eelistada lõõgastuslikku meelelahutust samal ajal, kui maaharitlaskond tahaks rohkem saada õpetlikke populaarteaduslikke publitsistikasaateid. Tuleb leida tasakaalustatud retsept.

Kas oskad hinnata, kui palju on teil keskmiselt päevas kuulajaid? Milline on olnud tagasiside?

H: Keskmiselt on meil päevas 100-200 erinevat kuulajat. Tagasiside on läinud järjest positiivsemaks. Kuigi - on ka nurisetud, et raadiosaadetes on liiga palju naeru.

E: See on nüüd jah selline uuema aja haigus seoses jutusaadete tekkimisega Kohviraadiosse. Varem oli hea tõsine jaam – nagu suutäis soolast.

Mille järgi valitakse raadiosse muusikat?

H: Valiku aluseks on subjektiivne muusikamaitse. Oleme seni eelistanud häid lugusid. Tsiteerin siinkohal raadio peatoimetajat Estradat: „Hea lugu on see, mis tundub hea, mitte, et "mis võiks cool olla" või "mis paistab moes olevat" vms.

Kui tihti ja kes on teil saateid teinud?

H: Üks viljakamaid mixteipide loojaid on hetkel Snafu, kuid ka Estrada, Priit Pallasmaa, ja Galaktlan on üsna väsimatud. Välismaisetest autoritest on stabiilset kraami tulnud Inglismaalt, Saksamaalt ja üht-teist põnevat Jaapanistki.

Kus kohas asub raadio nn füüsiliselt?

S: Asume Kaarepere raudteejaamast kümnekonna kilomeetri kaugusel mahajäetud kasvuhoones. Meil on sealsamas paar mesitaru, Snafu peab jäneseid ja Estrada teeb vabal ajal kingsepa- ja köösneritööd. Astuge vahel läbi! Talvel, kui teed on kinni, saab kõige paremini kohale koerarakendiga. Neid saab rentida Illukast, seal on kõige odavam. Keedame vaarikavartest teed, vestleme ja kanname hinge eest hoolt.

E: Et jah, kui teil on vaja näiteks nahkseelikusse lõhik sisse teha või ratsasaapa sääri veidi voolujoonelisemaks trimmida ja teil on 45 minutit vaba aega – tulge, mina lõikan ja õmblen, pakun tee kõrvale biskviiti ja uurin, mis te sellest kõigest arvate.

Mis suunas Kohviradio praegu liigub või mida te soovite saavutada?

H: Eesmärk on lihte: olla hea jaam arukatele kodanikele

E: Tegelikult polegi kunagi tahtnud midagi saavutada – asi on üldiselt kulgenud suures osas isevooluteed, programm täieneb, kuidas ja millal juhtub. Kui raadio aktiivsuse ja passiivsuse etapid saaks graafikuna välja printida, tuleks sellest üks kuradi pikk abstraktne joon. Oluline on olnud ainult see, et oleks mingi tagasihoidlik väljund muusikale, mis meeldib. On ju ikka mingi jagamise soov. Mingi peaaegu et skene on ka aja jooksul külge tekkinud, seda ei osanud väga oodatagi ja see teeb rõõmu küll.

Kõige eksklusiivsemad juhtumid (mõni rariteetne muusikapala, külaline, kuulajakiri jne)

H: Vanemat ja mõneti ka rariteetset eesti Indiet on eetris küll The Chance, Alberts, FM Violet. Sellise kraami järgi nuhime pidevalt.

Mõnes mõttes oli eriti eksklusiivne mõne aasta tagune aeg, kus Kohviraadio levis tänu piraatsaatjale pea aasta aega üle terve Viljandi linna FM sagedusel.

E: Kuulajakirju oleme saanud aegade jooksul küll väga põnevaid – kummalistest koostöösoovidest puberteetikute pihku naerdud „naljadeni“ välja. Ei hakkaks ühtegi otseselt tsiteerima, see on siiski konfidentsiaalne kirjavahetus. Naised kirjutavad rohkem, muide.

Rääkige lähemalt, mida on võimalik veel leheküljelt kohviradio.com leida, kus kohas kolada, mida teha? Mida see leht veel pakub?

H: Lisaks klassikalisele kuulamisfunktsioonile jagame ohtralt SHARED sektsioonis vanu ja viimasel ajal ka uuemaid saateid ja mikse. Tuunime pidevalt ka foorumit, mis uueneb kapitaalselt samuti järgmisel reedel.

Uute saadete ja muude raadioga setud ürituste kohta jagame pidevalt infot ka Twitteris ja Facebooki grupis.

Kohviradiole tasub oma loomingut saata? Kas on ka mingisugused piirid a' la stiilimääratlused jne? Ja kuhu need saata võiks?

H: Jaa, oleme uuest musast ja vanemast rariteesemast musast väga huvitatud. Loomulikult läbib kogu kraam enne eetrit subjektiivse maitsesõela.

Info demode kohta on olemas aga siin: http://www.kohviradio.com/demo.html

Alati võib demo jätta ka klassikalisse demoauku - Gonsiori tänava raadiomaja valvelauda. Peale tuleb siis kirjutada aga Kohviraadio, mitte Raul Saaremets.

Kui trummareid napib

Alles see oli, kui arutasime sõbraga, et bändi on jube raske sobivat trummarit leida. Vahel see siiski õnnestub:

Bändikonkurss Coca-Cola powered by MTV on jõudnud rahvahääletuseni

Kindlasti on mõnel meelest läinud, et bändikonkurss Coca-Cola powered by MTV veel käib. Žürii ja Defrage fännid on oma töö teinud, mille tulemusena võistlevad tipptasemel muusikavideo eest kuus bändi: Badass Yuki, Echo Plant, Justified Olöf and the Zippy Robots, Midday, Rustpack ja Defrage.

Nüüd on aga sinu kord valida see kõige parem. Selleka on aega täpselt 19. juulini. Kõike saab kuulda, näha ja teha https://www.soundwave.ee/bandcomp/bandcomp09/clipgame/

Aa, et Eesti oma Ian Curtis?

Ma umbes mõned nädalad tagasi juhtusin täiesti juhuslikult von Krahlis kuulama ansamblit Rustback. Mõtlesin paari loo ajal, et kus kohast ma neid lugusid kuulnud olen ja siis tuli meelde, et ahjaa, see on ju bänd, kes võtab sellest konkursist osa. Mõnus meloodiline pop. Aga kui ma nägin bändi solisti, noh, seda, kuidas ta laval oli, tuli mulle kohe pähe, et ta on täpselt nagu Ian Curtis, veits pinges, närviline, aga veenev.

Tsekkige siit ise:
https://www.soundwave.ee/bandcomp/bandcomp09/clipgame_view/11/

Visake kõrv prale ka kahele Tartu poisile, kes moodustavad duo Badass Yuki. Salvestavad kodus, seina peal ripub Popidiot:



Nende myspace ka http://www.myspace.com/badassyuki

Tskkige ära ka teised konkursis osalejad:

Echo Plant
https://www.soundwave.ee/bandcomp/bandcomp09/clipgame_view/13/


Justified Olöf and the Zippy Robots
https://www.soundwave.ee/bandcomp/bandcomp09/clipgame_view/16/


Midday
https://www.soundwave.ee/bandcomp/bandcomp09/clipgame_view/15/



Defrage
https://www.soundwave.ee/bandcomp/bandcomp09/clipgame_view/14/