SSSprint ja Seksound kutsuvad peole

www.seksound.com

Killers "Human" teine katse

Täna avastasin muusikakanaleid klõpsides, et The Killers on saanud oma uue albumi "Day & Age" esimesele singlile "Human" valmis video. Lugu on täitsa äge, aga video nii väga ei lähe. Pealegi ei näe ma videos laulja Brandon Flowersi vuntse :(

The Killers - Human

Baby, light my fire. It´s friday!

Noh, paneme sellele hullmeelsele ja kaoseid täis nädalale punkti.

Ansambel Razorlight UK-st valmistub oma kolmandat stuudioalbumit välja andma. Nimi on uuele võsukesele ka pandud - "Slipway Fires". Ja esimene singel on koos videoga juba valmis.

Tikke on?

Razorlight - Wire To Wire

Oasis "Dig Out Your Soul"

(Big Brother, Worner Bros. Records, 2008)

Kui saabus uudis Oasise uue plaadi ilmumisest, hakkas meedia Wonderwall-meistrite tegemiste ja ütlemiste vastu kõrgendatud tähelepanu üles näitama. Ei möödunud päevagi (siianigi), kui poleks kas või pisike uudisenupuke üleilmsesse pressi trükitud. Meeli erutavaim teade oli ehk see, kui Gallagheride vanem pool lubas bändi tegemised katki jätta ning igal mehel oma teed minna ja teha soolokarjääri.

Album "Dig Out Your Soul" on vist viimase aja kõige suuremate The Beatles´i mõjudega plaate, mida ma olen kuulnud. Ausalt öeldes ei teagi, kas olla selle peale pahane (no, kämoon, nii haledalt oma eeskujusid maha viksida on ju suisa häbematu) või hoopiski lasta end selle koha pealt lõdvaks ning lihtsalt kuulata kõiki neid paralleele, kuniks tuleb tahtmine biitlite muusika riiulist plaadimasinasse lükata.

Esimene singel "The Shock Of The Lightning" mõjus mulle kohe, sest see kõlas nii Oasis kui üldse kõlada saab: come in, come out, come, in, come out tonight", meenutades lugu (lüürika poole pealt) "Go Let It Out" ning kõike seda, mille poolest Oasis üldse kuulus on. Aga muidugi ei lähe kaua mööda, kui tulevad sõnad: magical mystery..., mis ühendab selle plaadi ja ka minu suhtumise kahte poolust - Oasis vs The Beatles.

Plaadi teine lugu "The Turning" annab esimese väga konkreetse signaali, et Oasise mehed on sel aastal olnud eriliselt Liverpooli võrratu neliku mõju all. Pala lõpetab Biitlite "Dear Prudence " kitarrikäik. Aga siiski on see lugu üks minu lemmikutest ja siin kohal tahan kiidusõnad öelda bassimehele Andy Bellile ägedate harmooniate eest.

"I'm Outta Time" on Oasise albumi peal kõige haledam rip-off ühest Lennoni ballaadist, millega ühed ropu suuga rokkarid kunagi hakkama on saanud. Rääkimata pingutatult Lennoni vokaali matkimisest, on siin mõnuga ära kasutatud loo "A Day In The Life" klaverikäiku. Noh, samas, kui sealset ära tundmise rõõmu poleks, oleks see lugu ka üks üsna igav plaaditäide. Edasi kuuleb palas "(Get Off Your) High Horse Lady" Lennoni "Give Peace a Chance" rütmikat ning "To Be Where There's Life" viib meid koos Harrisoniga Indiat ja sitarit avastama. Jne jne...

Vaatamata kõigele paneb meeldiva punkti albumile "Soldier On", mille sarnaseid lugusid oleksin tahtnud rohkem sellel plaadil kuulda. Ja vaatamata ka sellele, et suisa süüdimatult on pihta pandud The Beatles´i aegumatuid detaile, ütleksin, et "Dig Out" on Oasise viimase aja üks parimaid.

Myspace
Kodu

John Lennon - Give Peace A Chance

Pia Fraus käis Jaapanis...

... ja ilmselt sellest kantuna nägi Rein Fuks Popidioti ridades Klaxonsi soojendamisel välja selline:

Kümme punni!

Veel pilte vikerkaaredsirgeks

Klaxons @ Club Hollywood

Photo by Arno Mikkor

Peab ütlema, et Klaxons on üle pika aja ansambel, kes jättis ka veel järgmiseks hommikuks mulle mingi seletamatu hea tunde sisse. Et noh, hommikul on kohe mõnus ärgata.

Neoon riided ja igast tilu-lilu pulgakesed võib julgelt kõrvale heita. Kergemeelse peobändi imagoga britid suudavad esimesest taktist peale peo käima lükata küll, aga mitte ainult. Sinna juurde pakuvad britid tõsist muusikategemist, kindlameelset lavalist väljapanekut ning tohutut energiat, mis pole näideldud rave on stage, vaid nauditav enda poolt tehtava muusika kaifimine.

Mis mulle veel väga meeldis, oli kitarristi pluus :)

Nii, aga siit pisike intervjuu jupp enne Tallinna konsat:


Celebrity Chart: Klaxons" on MTV Eesti eetris 22. oktoobril kell 20.00

Müürilille täika

Coldplay "Lost!"

Coldplay kolmandale singlile "Lost!" albumilt "Viva La Vida" on valminud video. Et siis põhimõtteliselt live-video. Kui ma seda esimest korda nägin, hakkas mul poole peal pea ringi käima. Nii palju suutsin ma veel mõelda, et kuhu edasi? Kui kiireks aetakse kaadrite vaheldumine näiteks kümne aasta pärast?

Coldplay - Lost!

John Maus @ Genialistide klubi

Pean esiteks kohe ära ütlema, et uus Genialistide klubi on väga äge. Nagu päris klubi, piisavalt ruumi, mitu korrust ja palju kihvte inimesi. Väga meeldiv, et baarist saab osta plaate. Siinkohal soovitan kõigil, kes Leegitseva Sidruni muusikast lugu peavad, klubist läbi astuda, sest limiteeritud kogus singlit "Mao" saab sealt 50.- soetada. Mis veidi murelikuks muudam, on see WC jama, mis hakkab ära tüütama. Pool tundi ürituse ajast järtsus oodata on liigne laristamine.

Eile õhtul toodi USA-st festivali Hea Uus Heli raames kohale artist John Maus - sündis ja kasvas üles Austini linnas, Minnesotas, kuid elab, töötab ja loob muusikat Hawaiil, kus Mandri-Euroopa filosoofias doktorikraadi omava mehe põhitegevuseks on õpetada filosoofiat kohalikus ülikoolis. Laiemat tähelepanu muusikas pälvis Maus aga Ariel Pink's Haunted Graffiti ühe tuumikliikmena ja klahvpillimängijana Animal Collective'i liikme Panda Beari bändis.

John Maus suutis kella 23 ajal tekitada Genialistide klubi uksele päris soliidse piletijärjekorra. Tema eelmisest üles astumisest Tallinnas on räägitud legende ja ma ootasingi midagi võimast, kuigi kujutasin umbes ette, mis mind ees ootab.

Kahtlemata on John Maus laval olles üsna karismaatiline tegelane, tema muusika kaasakiskuv. Ja see kummastav, madal ja efektidega kajama pandud vokaal on tähelepanuväärne ja isikupärane. Ja see tohutu lavaline energia. Kisub jala tatsuma küll. Aga kauaks kuulama siiski ei naelutanud. Et järsult lõppevatele demodele peale laulmine pole minu jaoks päris see, mida ma ühelt laivilt ootaksin.

Lost in Tallinn? Enam mitte - iSpace.com

Kui sa täpselt ei tea, kuhu minna, kui Tallinna satud, siis astu läbi uuest internetikeskkonnast. Seal räägivad natuke kuulsamad ja rohkem tuntumad inimesed, kus neile tavaliselt meeldib käia, kui nad pealinnas viibivad.

Näiteks saab uuelt leheküljelt teada, et Popidioti Hendrik Luuk armastab Tallinna vanalinnas paiknevat klubi-baari Noku ja Seksoundi korraldatud indie-pidusid. Vanilla Ninjale meeldib Von Krahl jne.

Mine tseki uut iSpace lehte siit


Ja palju jaksu Heidy Purgale uue ameti puhul. Ja head puhkust Paadamile.

Honey Power pole kuskile kadunud. Tasuta muusikat jagab hoopis

Photo by Lauri Kulpsoo

Seksound teatab, et Tartu rockansambel Honey Power toob Teie ette oma tagasihoidlikult sädeleva indiehiti "80s Party", mis on esimene singel hetkel valmivalt uuelt albumilt. Singel on säästueelarvele kohaselt tasuta allalaetav Seksoundi kodulehelt, kaasa tuleb ka elektrolik uustöötlus Soome-Eesti grupilt Popidiot.

tracklist: side A: 80's Party
side B: 80's Party (Popidiot rmx)

Kuula, vaata ja lae alla siit

Sätt Att Se

Ühel hommikul, kui olin suhteliselt alles ärganud, viskasin pilgu oma blogile ja miski tundus paigast ära olevat. Mõtlesin, et ah, lähen tööle, tee peal saab ehk pea selgemaks. Läksin tööle. Ikka sama jama - minu viimast postitust polnud. Ma olin endas ikka täitsa kindel, et ma nagu oleks hiljuti midagi kirjutanud. Igatahes selgus hiljem, et blogger oli selle lihtsalt ära korjanud. Ilmselt oli põhjuseks The Killersi lugu, mille üles riputasin.

Aeg on kiirelt lennanud... Et korraks tagasi minna, siis mõned pildid by Andrew Sneg:

Täna avastasin, et ühel minu lemmikul Rootsi bändil Dungenil on väljas uus plaat. Nimeks "4". Praegu kuulangi seda ei teagi mitmendat ringi. Aga nii äge ei tundu kui nende eelmine "Tio Bitar". Võibolla ootasin ma tiba rohkem vokaalset poolt ja vähem instrumentaalset. Oleks tahtnud jah kuidagi rohkem laulu.

Dungeni kodu

Momoko Pins "The Secret Part" EP

(2008)

Momoko Pins on pop-rocki ansambel Tallinnast, mille ridadesse kuuluvad mitmed tegelinskid, kes mängivad ka teistes bändides. Näiteks kitarrimees Oliver Laanet, kes teeb Diskreetse Mango Triot, Henry Vürst bassil Under Marie kambast. Viimase pundiga võib seostada ka lauljat Laura Noodaperat, kes pidanud UM-i manageri rolli. Teist kitarri väänab Allan Pilter, kes teinud koos Oliveriga noorusaegadel Eesti pop-bändi Idol. Ja trummidel Jarmo "Chopper" Nuutre, kes tagus kuulsaks Agent M-i. Praeguseks on Chopper bändist küll lahkunud kolimisplaanide tõttu. Aga see selleks.

Momoko Pins on selles suhtes päris huvitav nähtus, et nad on andnud vaid ühe laivi. Seda kunagi suve hakul Kalamajas. Pool salaja ja kutsutud sõpradele. Tahtsid proovida, kuidas see esinemine selle kambaga on. (Loe ivendist lähemalt siit.) Ja nüüd sügise hakul riputasid (tulles paljude jaoks eikusagilt) nad internetti üles EP jagu oma loomingut ning lasevad seda kõikidel tasuta oma arvutisse sikutada. Nime all "The Secret Part" hargneb lahti kuus ideede rohket lugu, üsna mõnusa ja korraliku saundiga.

Momoko Pins ei suuda minu jaoks oma EP-ga korrata seda haaravust ja energialaksu, mille nad võlusid välja sellel samal Kalamaja kontserdil. Kõige enam jääb kogu teema takerduma vokaali taha, mis mulle nii vägisi Under Marie solisti Leen Toome maneeri meenutab. Ühtlane, kindel kuid siiski ilus. Seda särtsu ja julgust, mida kuulsin lives, jääb Laural sellel EP-l kahjuks tiba väheseks.

Kuid see pisike miinus minu jaoks kaob ära kuulates instrumentaalset poolt. Momoko Pins mängib igal võimalusel taktimõõdu ja rütmiga, toob sisse pidevalt uusi teemasid, mis ei suuda siiski häirivaks muutuda. Need on kenasti kokku põimitud üheks tervikuks, vahele pikitud pisikesi heliefekte ja-vigureid.

"The Secret Part" on elurõõmus, entusiastlik ja positiivselt helge. Aga mitte kordagi naiivne. Detailideni laskumine ja pedantselt välja rihitud osad ei komista kordagi ega takista lugudel vabalt voolata ega muutuda kohmakaks.

Ja praegu ma mõtlen, kas tegu on uue Dreamphishiga?

Momoko Pins @ Myspace
(Sealt saab reliisi ka alla laadida)

Momoko Pins - Runner-Up

Grunge Noise Indie Party

Et siis järgmisel laupäeval saab kõvasti noisi, grunget ja isegi indiet. Ruumi saab ilmselt olema vähe, aga kes sellest ikka hoolib.

Koht: Levist Väljas
Aeg: umbes kell 22
Kes: Scarlet Scissors ja Honey Power
Erilist müra on lubanud plaadimasinast välja võluda Ingrid Kohtla.

Keegi ei saanudki nuga, mis ma ütlesin.

Tundub nii, et Kopli on järgmine sihtkoht, kus hakkavad toimuma linna parimad peod. Ja mine sa tea, ehk on võimalik niiviisi veel ka mõni noor elu päästa mitte kaotada.

Kolmapäeva õhtul toimunud üritus Death by Pop läks igasti korda. Vaatamata asjaolule, et enamikke ootas järgmisel päeval pikk ja vastutusrikas tööpäev, hoidsid vähesed end tagasi ning lasid haarata muusikast, mida mängisid väga vinged DJ-d. Või ajasid sõpradega õues juttu.

Stiilipuhas Helienna baar oli järsku täis sellist rahvast, mida koha perenaine ilmselt tükk aega kohanud pole. Aga paistis, et ta oli kundedega igati rahul.

Siia ka mõned pildid, tehtud Olja poolt:


Mõned jõudsid isegi lõpuni "ärkvel" olla

Popi kuuleb ka Koplis

Death by Pop

Et kui Koplis nuga ei saa, võib surma saada ka läbi pop-muusika, kui seda kütavad pealinna kõige äkilisemad ketta-käisitlejad.

17. septembril ehk juba ülehomme pannakse tuled kustu ka diskokuul keerlema kandis, kust isegi trammid ei julge edasi sõita. Aga pole vajagi. Lõpp-peatuse kõrval on kohe üks vahva baar, kus sel kolmapäeval siis nädala selgroog päris korralikult murtud saab.

Luumurdude eest vastutavad DJ-d:

teinetallinn.ee
johannes naan
tõnis hiiesalu
kaarel arb
aron urb
dj kräu
kata
jpt

Algus kell 22, pidu esimese trammini (5:10 peaks väljuma linna poole)
Pilet tühine 25.-

NB!
Eriti äge on, et baari ees õues on pehmed istmikualused, kus saab mõnusalt lösutada, kui sees palavaks kisub :)

R.E.M.

Photo by Mart Reinson

Reede. Eile esines plekkmajas, mida nimetatakse Saku Suurhalliks, legendaarne R.E.M. On küll legendaarne, see iseloomustav sõna pole siia juhuslikult kirjutatud.

Nagu enamikele inimestele, pole R.E.M. kuigi hard core lemmik. Noh, halb ju pole ka, aga nii tuliselt hea ka mitte. Vähemasti minuga on nii. Vaatamata sellele, olen R.E.M-i tegelikult päris palju kuulanud, juba põnnina, kui mu kuus aastat vanem naabripoiss ühel kenal õhtul mulle 1991. aastal reliisitud "Out of Time" kasseti kinkis. Seal peal kõlasid lood "Losing My Religion", "Shiny Happy People", "Radio Song", "Country Feedback" jpt. Head lood kõik.

Eilsele konsale läkisn ka suht külma kõhuga. No, muidugi tahtsin neid näha-kuulda, aga ei osanud kuidagi ärevaks minna. Soojendaja bändist We Are Scientists kuulsin kahjuks ainult kolme viimast lugu, mis kõlasid täitsa ägedalt, isegi, kui tuttav plekine saund mõnusalt mööda rahvast täis saali end mugavalt lahti laotas. Oleksin hea meelega nende terve esinemise tahtnud ära näha. Aga ehk siis teine kord.

R.E.M-i lavaletulekut ei pidanud õnneks kaua ootama (Erinevalt mõni nädal tagasi Tallinnas esinenud Snoop Doggile). Ei olnud mingit staaritsemist, laskuvaid treppe ega tulevärki. Mehed tulid lihtsalt ja alustasid kohe täiel tuuril looga uuelt plaadilt "Living Well Is The Best Revenge", millele järgnes mõned aastad tagasi raadiotes leirdatud pala "Bad Day". Michael Stipe oli alguses suhteliselt sõnaaher, pikkis lugude vahele lauset "Thanks A Lot", aga laulis esimesest noodist kuni kontserdi lõpuni täiest hingest. Ja seda oli väga hea kuulda ja näha. Stipe oli eile õhtul eriti sümpaatne, siiras ning (mul ei tule sõna meelde)...

Igatahes, mis ma öelda tahan on see, et mulle eilne kontsert väga meeldis ja ilmselt otsin oma fonoteegist R.E.M-i plaadid üles ja hakkan neid jälle kuulama. Vaatamata USA bändide ma ei tea kas kohustuslikust lausest või mis iganes repliigist: "Me tuleme USA-st, aga me vihkame oma valitsust", oli kõik kuidagi paigas, saund oli hea ja setlist üle prahi hea! Nagu lubatud, kaks tundi peaaegu katkematut mussi tuli ära ja mul ei tekkinud kordagi tunnet, et tahaks ära. Pidin ainult ühe korra kohta vahetama, kuna mu ees olev keskealine paarike ei saanud teineteiselt käsi lahti ega jutulõnga katkestatud. Teinekord tasuks sellistel inimestel hoida kontserdipileti raha kokku ja mõni hotellituba broneerida.

Pange end valmis - lack of Eoins "Childern´s Society" video!!

Bryan Adams

Head uut algust kõikidele, mis iganes see ka poleks. Kas uus kooliaasta, suitsetamisest loobumine, järjekordse Eclectica Tartusse saabumine või uued plaadid.

Tahtsin hõisata, et The Verve uus "The Forth" on täitsa hea kohe.

Eilsest on aga võimalik täitsa tasuta alla laadida värsket Eesti muusikat. Selline ansambel nagu Momoko Pins tegi EP ning pani selle netti, et kõik saaksid kuulata. Reliis kannab pealkirja "The Secret Part" ning foorumi rada7. ee keskkonnas on see valla päästnud taaskord diskussiooni kratirokk, popmuusika vs indie või midagi taolist, mille käigus on suudetud võrrelda lausa Dahlingut ja Bryan Adamsit. Ses suhtes tore lugemine vihmase ilmaga.

EP-d saab aga tõmmata siit

Oasis - The Shock of Lightning

Hakkab kergeks traditsiooniks muutuma, et reedeti mõni uus video siinsesse keskkonda üles pandud saab. Jätkan siis sedapsi ka sel reedel.

On kuid ja kuid suitsu üles keeratud Oasise 6. oktoobril ilmuva plaadi "Dig Out You Soul" ümber. Et kes teeb sellele remixe, kes arvab, et Oasise uus materjal pole niivõrd pop jne. Igatahes on esimene singel koos videoga väljas ja mu meelest kõlab see nagu Oasis üldjuhul ikka kõlanud on.

Oasis - The Shock of Lightning

Ans. Andur, Klaxons ja Plixid ehk kui august läbi saab

Tuleb hakata jälle kirjutama lausega, et suvi saab kohe läbi... bla-bla-bla. Ja kui saabki, mis siis. Elu läheb edasi!

Esiteks tuleb hakata kiiremas korras neoonriideid ja helendavaid pulgakesi varuma ning neljapäeva hilisõhtuti vaatama MTV Eesti pealt saadet New Rave. Sest kui kaugel see oktoober enam on, kui selle kuuendal päeval saab ära kaeda selle imeliku ja uudse muusikastiili nimetuse käibele võtmise peasüüdlasi Klaxonsi. Et siis 6. oktoober klubis Hollywood näeme!

Aga enne võiks kokku saada hoopiski Tartus. 1. septembrit on heade mõtete linnas alati au sees hoitud ning sel aastal korraldatakse linnas kohe päris palju. Eelkõige veidi pisematele koolitüdrukutele- ja poistele mõeldud ürituselt saab iga õige muusikasõber omad palad kätte. Teie jaoks tuuakse kohale näiteks We Are But Man, Plixid ja Ans. Andur. On ka teisie muusikalisi üksusi, aga nende kolme pärast tasub end Tartu kesklinna ajada küll.

Linn täis muusikat:
LASTELAVA 14.00 - 17.00 - Tartu Kaubamaja mänguväljak
14:00 – 14:45 Ülenurme Laulustuudio
14:45 – 15:30 Laulustuudio Fa-diees
15:30 – 16:00 Külliki lauluaed
16:00 – 16:45 Laulustuudio Päikesekiired

Tuju tõstavad Lillepoiss ja Lilletüdruk

NOORTELAVA 16:30 - 19:00 - Tartu Kaubamaja ees

14:00 Õnneloos

16:00 Suur koolidevaheline teadmiste takistusriba ehk AARETE JAHT

16:30 - 17:15 We Are But Men

17:15 - 17:45 Plixid

17:45 - 18:30 Pärnu rockbänd DefRage

18:30 - 19:00 Lifti noorteprogramm

VABA LAVA* 16.00 - 19.00- Raekoja plats

(Kui ma plakati teisest arvutist kätte saan, riputan illustratsiooniks juurde)

Kerli Kõiv ja "Põdral maja metsa sees".

Welcome to the Creepshow! Kannab pealkirja 30. augustil toimuv MTV Eesti sünnipäev. Klubisse Hollywood tuuakse otse USA-st kohale äsja oma debüütalbumi „Love Is Dead“ avaldanud ja maailmas laineid lööv Kerli Kõiv.

Kerli on nii mitmeski aspektis üsna vastuoluline: ta igatseb Eestit, aga ometi ei taha ta siin elada. Ta tahab oma muusikaga lohutada kurbasid, aga paneb plaadile nimeks „Armastus on surnud.“ Kerli on blond ja siiras noor neiu, kelle riietumisstiilist õhkub välja midagi veidrat ja isegi ehk sünget.

„Kuidas teil seal ilm on,“ küsib läbi telefoni äsja voodist tõusnud Kerli rõõmsameelselt enne, kui jõuan midagi veel öelda. Tema siiras ning avatud olek kumab välja igas tema lauses ja mõttepausis.

Minu intervjuu, mis pidi kestma umbes 15 minutit, aga venis 45-ni, käigus rääkisime nii mõnestki, aga mul oli ainult üks käsi, millega asju üles märkida ja muist jäi välja.

Kus sa hetkel oled seal USA-s?
L.A-s. Ma just ärkasin, kuna pidin käime eile ühel peol.

Loodetavasti sa väga väsinud pole.
Ei-ei. Ootasin meie vestlust väga. Mulle väga meeldib eestlastega rääkida. Ma pigem vabandan, et intervjuu algus veidi viibis.

Kui kaua sa juba tead, et tuled Eestisse ning kas olid pakkumisega kohe nõus?
Tean seda praeguseks umbes nädala ning loomulikult olin kohe nõus. Eriti hästi klappis see aeg mu enda plaanidega, kuna septembris läheb käima minu Euroopa tuur. Ja ma otsustasin vahe peal mitte tagasi USA-sse minna, vaid veedan paar nädalat Eestis. Tahan minna koju ja teha suitsusauna. Näha oma kalleid sõpru, keda ma väga taga igatsen ning perekonnaga aega veeta.

Millal sa viimati üldse Eestis käisid?
Kusjuures üldsegi mitte ammu. Jõuludel.

Kas sa USA-s olles tunnetad ka, mis moodi siinne publik sinu muusikat vastu on võtnud?
Ma nii otseselt seda ei taju, aga ema ikka räägib mulle, kui telefoni teel vestleme. Enne plaati ilmus Eesti meedias üsna palju sellist veidi negatiivse alatooniga uudiseid, et Kerli on kadunud ning ei tea, mis ta teeb. Samuti ilmusid pildid, kus ma olin roosade värvitud huultega. Aga need pildid olid ju nii vanad ning ma olen ammu muutunud. Kui inimene enam ei muutu, siis on ju midagi valesti, kas pole? Aga samas ma tegutsesin ju pidevalt. Suured asjad võtavad lihtsalt kauem aega.

Kui sa nüüd Eestisse tuled esinema, on sul plaanis midagi erilist? Tean, et taustabändi paned sa kokku kohalikest pillimeestest. Kelle kampa võtad?
Eesti kontsert ei tule väga suur. Kasutame elektroonilisi trumme ning klaverit. Ehk võtan endaga kaasa ühe taustalaulja, kes ise väga tahab Eestisse tulla. Aga jah, pillimeestega on kokku lepitud, aga eks näis, kuidas me veel neid asju lahendame. Aga peamiselt kasutan ma fonot, sest omi muusikuid pole kahjuks mul võimalik kaasa tuua. Üks laul, mis on ka albumil, tuleb esitamisele hoopis uues versioonis.

Oled sa ise varem Hollywoodis käinud ja kujutad sa ette, mis sind ees ootab?
Kujutan küll, sest olen seal kontserditel korduvalt käinud. Minu kaks väga head sõpra Kallervo Karu ja Mari-Leen Kaselaan olid need, kellega Hollywoodis päris tihti pidudel käisime. Tore koht igatahes.

Kas sa tead, et sind soojendab Evestus?
Oi, ei teadnud üldse! Oleme palju omavahel kirjutanud. Aga, wau, väga lahe! Ootan suure huviga.

Sinu albumi „Love Is Dead“ tutvustavas tekstis räägid sa korduvalt sellest, et Eestis olles olid depressiivne ning ei leidnud päris oma kohta ning USA-sse minnes tulid sellest väja. Mis teema sul selle Eestiga on?
Deprekas oli Eestis seetõttu, et siin tehakse nii paljusid asju maha. Siin on OK, et lapsele vitsa antakse, aga USA-s pannakse selle eest vangi. Aga see ei tähenda seda, et ma Eestisse halvasti suhtun, vastupidi. Ma räägin oma sõpradele palju sellest, kui ilus loodus siin on jne. Aga siinne mõtteviis minuga ei haakunud. Sel ajal, kui ma Eestis elasin tundsin,et siin peavad olema kõik ühte moodi ja erineda oli väga raske. See kõik sai alguse juba koolis. Alates klassikaaslastest direktorini välja. Et kui käid teistmoodi riides, siis on imelik ja oled pinnuks silmas. Nagu anektoodis: on põrgu, mis on täis katlaid. Ühes katlas on juudid, kellede seast üks proovib põgeneda ning kõik ülejäänud on ühendanud jõud, et teda üle serva aidata. Samas kõrval on aga katel eestlastega, kus samuti üks vabadusse põgeneda proovib, kuid kõik ülejäänud tõmbavad teda meeleheitlikult tagasi. USA-s on inimesed avatud ning nad tõepoolest usuvad sellesse, et kõike on elus võimalik saavutada.

Rääkides veel su albumit tutvustavast tekstist, siis oled sa seal öelnud, et sinu muusika eesmärk on innustada inimesi, kellel pole läinud elus just kõige paremini, et sinu muusika peaks pakkuma lohutust ning andma lootust, et iga tunneli lõpus on alati valgus. Ometi oled sa pannud albumi pealkirjaks „Love Is Dead“, mis pole ju kuigi lootusrikas?
Hmm. Kusjuures väga hea küsimus. Aga ma oskan sellele vastata ka. See vastuolu tuleb sellest, et palad, mis plaadile said, on kirjutatud üsna pika perioodi vältel. Umbes viis aastat. Ja selle ajaga on nii mõndagi muutunud. Ja elu ongi selline, et on tõusud ja mõõnad. Üks raskemaid momente oli minu elus see, kui alustasime plaadi tegemist. Ma ei suutnud kuidagi kokkuleppele jõuda plaadifirmaga, kelle visioon minu omast erines päris palju. Ja need perioodid saidki mu albumile. Lood sellele valisime 150 laulu hulgast. Aga tulevikus ei paneks ma iialgi enam oma plaadi nimeks „Armastus on surnud“.

150 lugu on päris muljet avaldav. Nagu ma saan aru, siis sa päris ise kõiki lugusid kirjutanud pole, aga sõad on sinu tehtud. Kuidas üldse see laulukirjutamine sul käib?
Abiks oli mul sellel plaadil viis või kuus erinevat heliloojat, aga kirjutamise juures olen olnud ise. Et tavaliselt oleme stuudios akusilise kitarriga ning keegi mängib duure ning nii need meloodiad sünnivad.

Kuidas nägi välja sinu plaadi salvestamise protsess?
See oli hullumaja. Vaidlusi oli pidevalt. Pidin võitlema selle eest, kuidas mina asju nägin.Enne seda olin ju kaks aastat Rootsis, kus kirjutasin ainult lugusid. Selle aja vältel valmis tegelikult ka üks plaat, aga sellest materjalist kasvasin ma kiiresti välja ning polnud mõtet seda välja anda. Selles protsessis oligi kõige raskem aeg umbes poolteist aastat tagasi. Ma teadsin väga hästi, mida tahan, aga nii raske oli endale kindlaks jääda, pidin olema iseseisev, aga ma olen ju tegelikult nii tagasihoidlik ning võõraste inimestega ei kipu sutlema. Mind aitas mõtes, et ma ei tulnud niisama USA-sse. Ja siit ka moraal – tuleb jääda iseendaks, siis sünnivad suured asjad.

Sinu albumit „Love Is Dead“ kuulates jääb ilmselt paljudele, eriti eestlastele, kõrva laul „Creepshow“, mis räägib ühest veidrast riigist ning mille lõppu on pikitud eestikeelne lastelaul "Põdral maja". Mis on selle tagamaad?
„Creepshow“ sündis siis, kui olin saabubud just New Yorki ning külastasin ühte sünnipäevapidu, kus kõik olid supremodellid ja geid. Eestis polnud ma sel ajal midagi taolist kohanud. Elvas näiteks ei sallitud mustanahalisi, keegi polnud gei. Kõik olid vanades traditsioonised kinni. Ja see sünnipäev oli nii teine maailm minu jaoks, et hommikul ma mõtlesin tükk aega, kas see, mis Elvas on, on normaalne, või see, mis siin toimub, on õige? Peale seda läksin ühe sõbrannaga stuudiosse, kes hakkas nalja viskama, et on üks koht maailmas, mida keegi ei tea, asub see Venemaa kõrval, aga keegi seal ei käi. Eesti keelgi on siinsetele naljakas, see kõlab nagu haldjate keel. Sellest loost ei tasu valesti aru saada. Ma armastan Eestit ning räägin kõikidele, kui kaunis loodus seal on... Aga selle nalja peale lugu sündiski. Kindlasti laulan seda ka Eestis!

Räägi mulle oma stilistikast. Selles on ju ka mõneti vastuolu. Sa oled piltilus ja veidi nukulik blond tüdruk, samas värvid sa julgelt oma silmad mustaks ja sinust õhkub välja gootilikkust.
Jah, ma ise nimetangi seda stiili gooti Lolita. Aga kogu riietus, plaadiümbrised, videod on sündinud minu peas. Ja seal on tõepoolest taaskord vastuolu. Tahan olla ühest kohast naiivne, aga teisalt ka mõjuv.

Videos „Walking On Air“ tuleb see eriti hästi esile. Mis moodi nägi välja videotegemine?
Kusjuures jah, seal on mul kõrged strippari kingad, samal ajal olen kui nukk. Mulle üldse kingad väga meeldivad. Järgmisel nädalal kohtun kusjuures firmaga, kes mind kingade osas sponsoreerib ja kui kõik hästi läheb, saan endale oma kollektsiooni ning saan hakata kingi disainima. Selle video tegemine polnud eriti inspireeriv. Filmimine toimus sisuliselt rohelisel taustal. Ja kohati oli seda üsna raske teha, sest mu korsett tõmmati ikka täiesti pingule ning mul oli raske hingata. Aga huvitavam moment oli minu jaoks kindlasti see kivist voodi, mis oli päris ja mõjus väga veidralt.

Rääkides kontserditest, mis kohtades sa tavaliselt esined?
Noh, selle albumi raames meil veel kontserdid ei käi. On pisemad promoesinemised. Viimane suurem toimus eelmisel nädalal Chicagos, kus toimus pesapallivõistlus. Asi läheb lahti alles sügisel.

MTV Eesti tähistab oma teist sünnipäeva 30. augustil klubis Hollywood, kus lisaks Kerli Kõivule on erikülalisena laval Evestus. Plaadimuusikat kütavad Paul Oja ning Kert Klaus. Õhtujuhi rollis Piret Järvis.

Vt pikemalt

lack of Eoinsi video esmaesitlus

Ma olen juba ammu tahtnud seda öelda, et täna õhtul tuleb minna Polymeri! Põhjuseid on rohkem kui kaks, aga peamine on see, et täna presenteeritakse 12. korda toimuval Diletantide Avangardil ansambli lack of Eoinsi videot. Video aoutoriks mees, kes teinud koostööd näiteks Stemi ja Slide Fiftyga - Andzei Matsasukevits.

Video on iseenesest täitsa põnev, aga muusikavideona vbl mitte just kõige õnnestunum. Sest 2008. aasta üks geniaalsemaid Eestis kirjutatud lugusid Children´s Society" kaob tahaplaanile ning võimust võtab liigne filmilikkus.

Aga nagu ikka, pakub Diletantide Avangard festivali mõõtu programmi:
Stella
Maikameikers
Triophonix
Indigolapsed
Kõrgepinge Rajoon
Taavi Peterson & Üdi
Tõele näkku vaadates võib näha ükskõik mida
Kaja
RasKatarsis
Shining Moonlight Band
Rohutirtsu Surround
HRR + Vootele ego

dj-d:
Kurm (K6rgepinge Rajoon)
Käärkäsi ja Rafu (Džässiklubi)
Robert Laursoo (Džässiklubi)
Kati (Stella) ja Lauri
Martin Jõela
Daria & Cool
Kressa (Roheleek)
Robi (Mosaiik)
naftastischh (naf.)
Peekon (tnvvnüm)
Martinsookael

Pilet flaikuga: 100/ ilma 125

on ÖÖ ja varsti ÖÖlaulupidu. Kahel rindel

üks) kl 21 Lauluväljak


kaks) kl 22 von Krahl

http://oolaulupidu.postimees.ee/
http://www.featuring.ee/

Radiohead with lasers

Oasis keksis mõni aeg tagasi meedias, et Coldplay ning Radioheadi fännid on koledad ja igavad. Sellega ta ilmselt solvas ka hulka enda poolehoidjaid. See selleks. Radiohead on siis valmis saanud nüüd palju elevust tekitanud videoga, mis sai pildiks kaameraid kasutamata, aga selle eest laseritega.

Kuna see video ja eriti laul väga meeldivad, tuleb leppida tõsiasjaga, et olen kole ja igav.

Radiohead - House of Cards

Juuksur avab uksed. Lõpuks ometi

Olgem ausad. Suvi on peaaegu et otsas. Või siis pigem nagu polekski sel aastal alanud... Igatahes on päevad mingi aeg pikemad olnud, kui tavaliselt ning see peaks märku andma suvest küll.

Kel selle ajaga metsas, merel või erinevatel kontserditel seiklemisest soeng välja kasvanud ja moest väljas ongi viimane aeg Juuksurist läbi astuda. Mina kavatsen seda teha neljapäeval Tartus ja reedel Tallinnas.

Nimelt:

Reedel, 15. augustil Tallinnas Baaris "Juuksur" (Vaimu 1, Pika ja Vaimu nurgal) algusega kell 20.00:

JUUKSURI HOOAJA AVAMINE

Ansambel: PILVIKUD (Est)
http://www.myspace.com/pilvikud

Dj`d: Flanelli
Uims
Zet Kuus Bin

Pilet 50.-

Pidu nagu pidu ikka. Veel üllatusi:), aga need jäägu saladuseks.

Niipalju võiks veel lisada, et Juuksuri kontserdid jätkavad ka sel sügis-talvel eri stiilides muusika tutvustamist, lootes pakkuda huvitavaid ja ehedaid laivelamusi Aafrika kõrbemaastikelt kuni Kanada suurlinnadeni.

See, mis täpselt toimuma hakkab, saab lõplikult selgeks peagi, st kahe nädala jooksul ning ilmub siis www.rampade.org lehele ja myspace`i: www.myspace.com/rampadeorg

Olete oodatud,
Osasaama Bin Laadna

Robots Gonna Drop The Pressure

Tartus käib armastusfilmide festival TARTUFF, Gruusia ning Venemaa (ja mitte ainult) vahel sõda ning Pekingis Olümpia. Kaks viimast teemat on alates reedest haaranud enda alla kogu meedia.

Tänasest saab kuulata Franz Ferdinandi uut lugu otse internetist. Lubasid poisid kolmandale albumile tansulisemat biiti, kuid "Lucid Streams" jääb vähemasti minu jaoks tiba tuimaks ja just tantsima eriti ei kisu. Lugu saab kuulata siit.

Mina käisin vahepeal Lätis, noh, Valkas, kus laupäeval toimus üritus nimega Borderrock. Pole ammu suutnud end kohale tarida nii igavate bändidega ivendile. Tagatipuks õnnestus mul ilma igasuguse põhjuseta astuda märga ja mudasesse kraavi, mis tõttu ei suutnud ma väga palju selle õhtu parimat ansamblit Mofo kuulata. Kahju muidugi, aga külm sai võitu. Mofo on siis Läti bänd, kuhu kuulub ka Mona De Bo laulja ning kitarrist Edgars Rubenis. Festivali kodulehel kirjutatakse nende kohta nii:

Ansambli neli liiget osalevad erinevates muusikalistes projektides alates üheksakümnendate aastate keskelt – The Satellites, Piimavedaja seiklused, Kuba, Driving South, Mona DeBo jt. (Nii Kuba kui Mona De Bo on esinenud Plink Plonkil.)

Ansamblis Mofo mängib igaüks oma lemmikmuusikat, mida ei ole võimalik üheselt määratleda, kuid siiski, vähemalt lokaalses kontekstis on see popmuusika kõrgendatud tundlikkuse ja ülepaisutatud tajumusega.

Tore bänd oli.

Aga head muusikat on tehtud viimasel ajal ka Tartus. Loodetavasti õnnestub mul saada peagi Leegitseva Sidruni verivärske singel, kuid enne presenteerib Penny Lane taaskord siinses keskkonnas artisti nimega Barthol Lo Mejor:

Barthol Lo Mejor - Robots Gonna Drop The Pressure (Mylo vs Kraftwerk)

Reedene vile nr 1

Et reede pärastlõuna kiiremini nädalavahetuseks üle läheks, pakun teile vaatamiseks-kuulamiseks lugu folk-rock ansamblilt Noah & The Whale. Vilistagem kaasa!

Noah & The Whale - 5 Years Time

Rada7 saab üheksa

Ega ükski endast lugupidav muusikasõber Eesti Vabariigis saa ilma alternatiivmuusika portaalita rada7 hakkama. Või täitsa võiks ju öelda, et kes rada7 ei kasuta või pole sellest midagi kuulnud, pole ka õige muusikasõber.

Rada7 on arhiiv, oma ette folkloor, infoabi ja kurbade päevade meelelahutaja.

Ja nüüd saab ta juba märkamatult üheksa ning peab sünnipäeva 22. augustil kohvikus Popular aadressil Vana-Viru 6. Sünnipäevalaps ootab külla kella 22-st ega aja kedagi enne hommikut koju. Plaadimuusikat saab ka.

Palju õnne!

www.rada7.ee

Täna saab tasuta muusikat.

Täna annab ansambel Keane kõigile oma fännidele võimaluse internetist tasuta alla laadida oma uhiuue loo.

Pala "Spiralling" on vabalt kätte saadav bändi kodulehel ning lugu saab oma arvutisse tõmmata terve nädala jooksul.

Ilmselt ilmub sama lugu ka nende kolmandal stuudioalbumil, mis peaks välja tulema 13. oktoobril.