Odessa POP

Laupäeval, 4. augustil avab pärast suvepuhkust uksed hubane vanalinna baar-klubi „Juuksur“ (asub Vaimu ja Pika tn nurgal).

Sügishooaja avaürituseks on selle suve viimane Odessa POP, millele annavad taaskord näo sõbralikud austraallased – tuntud ja tunnustatud laulukirjutaja Darren Hanlon Sidney'ist ja Melbourne'i scene'i tõusev täht Pikelet oma folk'i, indie-poppi ja psühhedeeliat segava soolokavaga. Plaatidel loob meelolu Mihkel Roosberg, kes 90-ndatel tegi raadios populaarset heamuusikasarja „Helisev Muusika“. Tänaseks on Mihkel kolinud Kohviraadio agedustele.

Darren Hanlon ja Myspace
Pikelet ja Myspace
Kohviraadio
Odessa POP

Lätlased on paremad kui eestlased

Penny Lane´i suurim hirm läks seekord täide: üle piiri Lätti ei pääsenud, mistõttu jäi nägemata kaua igatsetud Badly Drawn Boy ja palju muud. Kuid siinkohal on hea meel tervitada esimest külaliskirjutajat siinses keskkonnas, teemaks festival Positivus AB.

Penny Lane presents - Berit Niin:

Salacgriva oli väike ja kena koht männimetsas mere ääres, Lätis. Minu ootused Positivus AB suhtes olid suured, aga kui kohale jõudsime, siis sadas vihma ja üritus nägi üsna nukker välja. Inimesi oli vähe ja lavaesine porine. Hakkasin kohaletulekut peaaegu et kahetsema.

Õnneks laulis Badly Drawn Boy päikse välja ja edasi läks kõik ainult paremaks. Mumiy Troll meeldis lätlastele eriti ja esines üle 2 tunni.

Teisel päeval oli täielik festivali ilm ja inimesi oli palju rohkem. Üritusel oli palju eestlasi ja nägin ka mitmeid tuttavaid nägusid.

Lätlased on hoopis teistsugune publik kui eestlased, nad olid nii rõõmsad ja energilised ja ka kontsertide vahel võis pidevalt näha inimesi tantsimas.

Kogu ürituse parim esineja oli minu jaoks Stereophonics, tekkis ikka õige festivali tunne. Ka James küttis publiku üles ja kutsus inimesi lavale tantsima. Ei kujuta ette, et eestlased oleksid mõnel kontserdil laval nii ennastunustavalt tantsu vihtunud.

Ainuke, mille üle võiks nuriseda, oli toitlustus üritusel ja terves Salacgrivas. Festivalil ei olnud kuigi palju söögikohti ja ka mujal olid paljud kohvikud ja restoranid nädalavahetuseks suletud.

Üldiselt aga jäi Positivus AB-st ikka positiivne mulje ja kui järgmisel aastal sama lahedad esinejad on, lähen kindlasti veel.

Roy Strider kirjutab Päevalehes

Positivus AB Festival

Toimub Läti Vabariigis Salatsis (Salacgrīva), üsna Ikla piiripunkti lähedal. Seal on meri ja kaks päeva täis päris korralikku muusikat. Kui hakata järele mõtlema, siis ega siinmail nii tugevat line-up´i ette näidata pole.

Esimene päev ehk reede:
Reedest päeva alustavad kohalikud bändid, kellest kõige nimekam on ehk Goran Gora. Temast on siingi blogis varem juttu olnud.

Malcolm McLaren UK-st. Mees ajab hetkel vaikselt oma rida. Kui ta veel noorem ja kõbusam oli, manageeris legendaarset Sex Pistols´it ning on koostööd teinud näiteks Boy George´i ja Adam And The Ants´iga. Nii seisab vähemasti festivali kodulehel, kus on üleval ka härra McLareni mõned heliklipid, mis esialgu kuulates väga kummaliselt kõlavad. Aga tundub, et Tarantinole meeldis: mõnda lugu on kasutatud Kill Bill vol 2-s.

Mumiy Troll Venemaalt. No seda bändi teab iga teine eestlane. Vähemasti Eurovisioonilt. Omapärane lalisev vokaal, lohakas olek laval ja muhedad lood.

Brett Anderson UK-st. Kui poleks Suede´i, mis siis oleks saanud britpopist? Tõenäoliselt see sama, mis ta praegu on, kuid Suede kannab kogu selle arenguloos päris suurt rolli. See vokaal ja metsikud kitarrikäigud. Brett Anderson igatahes ajab nüüd ka oma soolorida, andis aasta alguses välja albumi, mis kriitikutele väga ei meeldinud. Aga tal on siiski olnud Suede ja The Tears.

Reedese päeva pärl minu jaoks on Badly Drawn Boy. Ja kui nüüd tuleb situatsioon, et ma ei saa üle piiri, kuna auto passis pole minu nime, siis... Ma parem ei mõtle. Geniaalne mees lihtsalt.

Viimane päev ehk laupäev:
Alguseks ports kohalikke bände ja siis Lätis laineid lööv Tanel Padar & The Sun. Ei ole vist ühtegi paika varsti, kus seda venda pole.

Laupäeva õhtu poole aga leiame eest rootslased, kes alles loetud päevad tagasi siinmail esinesid ehk The Concretes.

James UK-st. No, lugu "Sit Down" mängisid vist kõik raadiod. Eakaaslased Mumiy Troll´iga ehk turjal pea 26 aastat. Selle ajaga on jõutud välja anda hunnik albumeid, EP-d, kogumikke ja singleid.

Stereophonics UK-st. "Dakota" vast kõige tuntum lugu. Mul on kuskilt jäänud meelde, et saareriigi raadiojaamad on just seda singlit läbi aegade väga ohtrasti mänginud. Singel ise on umbes kolm aastat vana, kuid on näiteks vanade ABBA hittidega väärikal kohal pleilistides. Üks loogiline põhjus võib peituda ka selles, et lugu on peaaegu 5 minutit pikk. Ja vahel kuluvad nn head pikad raadiolood ühele DJ-le marjaks ära. Eetri täitmiseks.

Festivali koduleht

Ja uut muusikat:
The Concretes - Oh Boy

Penny Lane soovitab:

Barbariz - Eluslooduse viimased päevad
ehk rubriigi update (vt paremale)

Barbariz ise räägib loost: Saabunud on eluslooduse viimased päevad. Robotid marsivad tänavatel, inimesed on nende orjad. Inimpead on täidetud kummalisest mantrast, mis kõlab umbes nii: "I´m just a cup, a cup of cappucino". See laul kordub nii üha uuesti ja uuesti, retsiteerivana kui ürgeestlaste regilaul, kui ammusurnud Mati Nuude ja Tarmo Pihlap, kes laulavad bussides ja taksodes ning tekitavad turvalise äraoleva 80-ndate keskpaiga Vikerraadio tunde...

Seda kahjuks väline vaatleja ei kuule ega taipa, need alateadvusega manipuleerivad sõnad on peidetud tajupiiride sügavaimatesse koobastesse...

Siiski võib märgata hullunud robotit, kes rongkäigu sabas liikudes keerab teisi roboteid pea alaspidi ja üha enam roboteid pöördub pea peale ja kaotab identiteedi, asudes kummaliselt programmeerituna eelkõndivaid reipaid hõiskavroboteid tagurpidi keerama...

Barbariz - Eluslooduse viimased päevad

Kago aastal 2005 Tartus

Kago "Piimaś"/"Köngerjönks"

(Seksound, 2007)

Kago "Piimaś"/"Köngerjönks" on duubelplaat, mis sisaldab Kago kahte albumit, mille väljastas Õunaviks CD-R kujul. Kuna need päris kiiresti otsa said, kujundas Seksound uue ümbrise ja viis materjali tehasesse pressida ning lõi Kago uutele kuulajatele võimaluse 2003. ja 2005. aastal ilmunud plaadid korraga saada.

Paar aastat tagasi toimus Tartus Mailaul, kus ka Kago (kodanikunimega Lauri Sommer) esines. Oma esimese loo esitas ta tugevalt häälest ära keeratud kitarriga ning laulis sellele veidi närvilise häälega midagi peale. See etteaste külvas publiku sekka päris korralikku segadust ning kaks minu ees istuvat inimest otsustasid saalist lahkuda. "Mis ekstavagantsus see ometi siin on?", mõtlesid nad ehk.

Kago võiks olla vabalt Eesti Nick Drake. Ebaühtlase kvaliteedi ning üksikute heliefektidega salvestised tõmbavad lisaks paralleele veel Kago enda ajastukaaslastega: Pastacas, Barbariz, kuid ta on lihtsam, kasutades justkui niiskes õhus aastaid seisnud klaverit ning akustilist kitarri, mida poleks tükk aega keegi korralikult häälestada viitsinud. Viimast instrumenti valdab Kago imepäraselt hästi. Seto juurtega mees, kes uurinud teaduslikult Uku Masingut, laulab hea meelega rahvaviise, mahedaid ballaade ja mängib instrumentaalpalu.

Kago ei meeldi neile, kes armastavad ainult lihvitud ja kindlat struktuuri järgivat levimuusikat. Kago meeldib vahetut kontakti ja eesti luulet hindavatele inimestele.

Kagost veel
Õunaviks

Kago - Lill on iga inime

Inimeste heatahtlikkus, mis paneb imestama!

Kui üldse kuskilt alustada ja midagi kirjutada, siis seda, et inimesed on enamjaolt kõik ilusad ja head. Forwardsi tiimile suured tänud ja minu imetlus, kuidas suurt festivali korraldades jätkub aega ja tähelepanu väiksematelegi detailidele. Isegi tunnen, et olen täna palju parem kui eile.

Heli oli väga hea, et isegi StereoChemistry´t kuulasin. Mooses, vaatamata mõnele väsinud bändiliikmele, pani südame paraja tempoga käima, et sukelduda head muusikat täis päeva. Tartu Popi ja Roki Instituut, Shelton San ja Wrupk Urei kõlasid justkui paralleelselt ja kordamööda. Võimsad trummi- ja bassipartiid. Mooses võiks ikka mõelda konkreetsemalt albumi peale.

Mona De Bo kohta ei oska enam midagi öelda. Selle aasta parim bänd. Geniaalsemaid ansambleid vist üldse. Võrreldes viimase korraga, kui neid kuulsin, on nad läinud veelgi paremaks. Lagi. Mona De Bo isevalmistatud singlid müüdi peale live´i sekunditega maha.

Sitimaan oli selles suhtes tore, et mulle meeldis, et nad tundsid suurt rõõmu laval olemisest. Mõni lugu oli väga hea, enamuses suht keskpärane. Juhhuu ja lisalugu.

Eliit tekitas inimestes vastakaid tundeid. Kas meeldis või siis üldsegi mitte. Mulle meeldis ja eriti Vaiko Epliku Jarvis Cocker´i moodi outlook. Ja loomulikult võimsalt kokku sobivad vokaalid: Pehk, Chalice ja Eplik. Lihtsalt super!

Under Marié jäi vahele, Galaktlanit kuulasin telgi taga, sest see telk tekitas minus päris suures osas frustratsiooni. Mul oli koguaeg tunne, et ma ei mahu sinna ära ja ei näe korralikult. Galktlan kõlas väga hästi ka õues.

Red Carpet ja The Concretes olid minu jaoks üsna sarnased äktid, mis mõlemad iseloomustavad väga hästi skandinaavialikku heaoluühiskonna muretut muusikat. Ilusad inimesed, rõõmsad ja väga lihtsad. The Concretes´i heli oli lava ees vahuselt pehme.

Moj Rakety oli jube vali ja minu süvenenud vastumeel selle telgi suhtes muutis mind veelgi ettevaatlikumaks.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kolme aasta peale kõige parem Plink Plonk .

Ahjaa: Seksound´i reliiside arv tõusis just Plongi hommikul, kui otse tehasest toodi kaasa Kago duubel. Sellest pikemalt varsti.

Öösel saabus tänuSMS Mona De Bo Pikemalt Edgarsilt:
Thanks for your kind words! I wouldn´t lie if I said that much of Mona´s inner confidence was gained by finding out about the existance of Estonia with it´s sincere and crazy music-fans-dreamers-makers. Ant it´s thanks to You and Martin that this notion started to appear at all. Hugs&kisses! E

Veel pilte:
Evert Palmets
Orants
Heikki Leis
hhhea.blogspot.com

Surmamõistetud CD appihüüe

CD-d on minevik, arvavad paljud tulevikuvisionäärid. Minule, kui CD-plaatide ja vinüülide armastajale, ei meeldi selline jutt teps mitte. MP3 on küll väike, võtab vähe ruumi ning inimene saab oma meelispala hõlpsasti internetist alla laadida. Ametlikult ja väikese tasu eest ei tohiks selline viis muusikat omandada käia kellelegi üle jõu.

Reklaamiühiskonna inimestena ei peeta tihtipeale lugu enam mitte kogu albumi kunstilisest väärtusest ja terviklikkusest, vaid kindlat pleilisti omades kuulatakse oma lemmikloost väike osa ning "keritakse" üsna pea järgmise muusikapalani. Klipid, klipid ja vähene süvenemisvõime. On muidugi ka koos kujundusega ja muu säärasega MP3-s kätte saadavaid albumeid. Tegelikult ei saa ju sellise variandi vastu olla midagi, kui sama väljaannet oleks võimalik kätte saada ka füüsilisel kujul.

Albumimüügi numbrid kukuvad igatahes kolinal ning erinevad plaadifirmad mõtlevad uusi väljundeid. Visionääride poolt surma mõistetud CD-le püütakse siiski veel hing sisse puhuda ja viimane tarbijale senisest atraktiivsemaks muuta: Disney kompanii plaadifirma Hollywood Records toob augustis turule uue põlvkonna CD -plaadi ehk CDVU+.

Muusika on plaadil endiselt võtmekohal, kuid plaadil leidub hulganisti lisasid, mis peaks fännid poodi kihutama, sest seda kraami pole võimalik hankida kusagilt mujalt. CD-lisad on umbes sarnased nagu DVD-plaatidelt leitav lisakraam - digitaalne ajakiri artisti kohta, laulusõnad ja fotod. Kõik see peaks olema tarbijale lisapõhjus plaat osta.

Ühtlasi on lahti saadud plaadikattest - pakend on taaskasutatav. Lisasisu saab kasutada nii internetiühendusega arvuti abil, siis on võimalik veel ühtteist täiendavat juurde laadida, aga ka autonoomselt, ilma netis istumata.

Kõik lisad on toodetud spetsiaalselt plaadi jaoks, seega ei üritata ratsutada vana materjali seljas: vanu videoklippe plaadilt ei leia. Esimesena ilmub 7. augustil uues formaadis The Jonas Brothersi uus album.

Muusika - ei midagi uut

Muusikaajakiri Rolling Stone on toonud välja 20 paari rocklugusid, mis on teineteisega väga sarnased. Nagu iga-aastane Eurovisiooni temaatika: oi, see on ju puhas ABBA. Nimekiri on päris muljetavaldav:

1. Jet’s “Are You Gonna Be My Girl” ja Iggy Pop’s “Lust for Life”

2. The Beatles’ “Ob-La-Di, Ob-La-Da” ja Offspring’s “Why Don’t You Get a Job”

3. Nirvanas’s “Smells Like Teen Spirit” ja Bostons’s “More Than a Feeling”

4. Natsareth´s “Hair of the Dog” ja The Beatles´ “Day Tripper”

5. The Doors’ “Roadhouse Blues” ja Oasis’ “Put Yer Money Where Your Mouth Is”

6. Foo Fighters’ “Monkey Wrench” ja Elton John’s “Whipping Boy”

7. Sublime’s “What I Got” ja the Beatles’ “Lady Madonna”

8. Wilco´s “Walken” ja Spoon´s “Don’t Make Me a Target”

9. Akon’s “Don’t Matter” ja R. Kelly’s “Ignition” (Remix)

10. Billy Joel’s “Honesty” ja Elton John’s “Sorry Seems to be the Hardest Word”

11. Phish’s “Farmhouse” ja Bob Marley’s “No Woman No Cry”

12. Elastica’s “Connection” ja Wire’s “Three Girl Rhumba”

13. Bryan Adams’ “Summer of 69″ ja Green Day’s “Jesus of Suburbia”

14. Def Leppard’s “Pour Some Sugar on Me” ja Weezer’s “Beverly Hills”

15. Natalie Imbruglia’s “Torn” ja The Black-Eyed Peas “Where is the Love”

16. The Kinks “Picture Book” ja Green Day’s “Warning”

17. The Killers’ “When You Were Young” ja Bruce Springsteen’s “Born to Run”

18. Pearl Jam’s “Given to Fly” ja Led Zeppelin’s “Going to California”

19. Fergie’s “Fergalicious” ja J.J Fad´s “Supersonic”

20. Bruce Springsteen’s “Born to Run” ja Blondie’s “X Offender”

Rolling Stone

Moonbabies "Moonbabies At The Ballroom"
(Parasol, 2007)

Kui oled just klaarinud ära väga suure jama, mis on sind teinud paariks päevaks täiesti töövõimetuks ning koju jõudes kuulad käesolevat albumit, valdab tunne, et kõik läheb veelgi paremaks. Palju paremaks kui oli varem. Võiksid olla suisa võlur.

Moonbabies´i kolmas album on nii kergendava toimega ja õhuline, et see paistaks justkui läbi. Mehest ja naisest koosnev duo teeb pilvise õhtu päikesepaisteliseks hommikuks. Sellist muusikat ongi vaja ühele külmale Põhjamaa inimesele, kelle suurimaks igatsuseks enamikust aastast on soe suvi. Ehk seepärast ongi teispool Läänemerd tehtavas muusikas kuulda veidi naiivset kuid iseteadlikku tooni, mis rõhuvad pilverünkad laiali ajaks. Rootslaste "Moonbabies At The Ballroom" on kohati lohutavalt kurb ja hajameelne. Ja nii ilus pop-muusika, et ma kardan, et mul ei tule tänasest filmiõhtust midagi välja. Lasen end uputada unistavasse kajasse.

Myspace
Kodukas

See konkreetne lugu võib-olla ei iseloomusta kõige paremini kogu albumit (noh, et on kõige "magusam" sealt), kuid praegusel hetkel mõtlesin, et see kitarrikäik on nii ilus ja panin selle siia. PS! Hoidke oma sõpru!

Moonbabies - Walk On My Feet

Plink Plonk 2007 tuleb

Algus
Aasta siis oli ´65 pluss 40 otsa ehk kui Pedigree ühel ilusal kevadel Tartus Lutsu teatrimajas koos Stem´i ning Soome bändi Vanity Beach´ga kontserdi andis. Mis siis? Just tollane kevadine live külvas seemne, mis pool aastat jõudsalt idanes ning pani kasvama tänavu juba kolme aastaseks saava sõltumatu muusika festivali Plink Plonk suvise muru.

Mäletan selgelt esimese aasta stressivaba ja kommertsist priid õhkkonda, naeratavaid nägusid ning mitmekesist muusikat. Tartu laulukaare muruplatsidele oli ehitatud kaks lava (üks Plink ja teine Plonk) ning kuulda sai väga häid ja mitte nii häid Eesti ja piiritaguseid bände. Seal nägin ma näiteks esimest korda Popidiot´i ja pettusin lätlastes, keda tol korral esindas ansambel Kuba.

Järgmisel aastal ma juba ootasin juuli keskpaika ja veendusin veelkord festivali headuses. Ja pettusin venelastes (Revolver) ning üllatuisn lätlastes (Tribes Of The City). Inimesi oli juba palju rohkem, aga meeleolu püsis endiselt mõnus ja soe.

Et kuidas...
Arvatavasti annab sundimatule ja vabale õhkkonnale oma suure osa ürituse pingutamata organiseerimine. Plink Plonk´il ei ole aastaringselt tegutsevat kontorit, ei ole palgatud abijõude, vaid kogu töö teeb ära üsnagi väikene Forwardsi stuudio ümber koondunud sõpruskond, kes ärkab talveunest pool aastat enne juulit ning virgudes kogu muusikaüritusele paraja hoo sisse lükkab. Helistatakse erinevatele bändidele ja uuritakse maad. Tasapisi. Keegi trükib oma firmas särgid või kujundab plakatid. Toimumispäeval veetakse ise kaableid ja keeratakse heli. Keegi ei tee seda kasumi pärast.

Milliste kriteeriumite järgi käib ansamblite valik? Ühe peakorraldaja Lauri Liivaku sõnul ei eksisteeri kindlaid kriteeriume: "Kõik, mis tundub meile hetkel hea või tulevikus palju tõotav või kes on saanud just millegi huvitavaga hakkama. Stiililiselt piire pole. Muusikavalik on elektroonikast metalini." Tuleviku poole vaadates ei välista Liivak, et kunagi võib Plonk´il kuulda näiteks rockabilly´t, country´t või isegi puhkpilli orkestrit.

The Concretes
Sel aastal kuuleb Plonk´il elektroonikat, müra, siirast kitarripoppi ning vahtralehtedes ringi kihutavaid noortebände. Lauri Liivak ei tee saladustki, et tipp on siiski The Concretes Rootsist. Võib-olla on see ka üks festivali siiani külastanud bändidest kõige nimekam. The Concretes on väljastanud kolm täispikka stuudioalbumit, mõne EP ning paar kogumikku. Nende muusikat on kasutatud USA reklaamides ning nende lugudest on teinud remixe Austraalia kollektiiv The Avalanches. The Concretes iseloomustab väga hästi kogu skandinaavialikku armast kitarri-muusikat, millele on lisatud puhkpille, sünte ning elujaatavat energiat.

Red Carpet
Samasse kategooriasse mahub ära ka teine Skandinaavia bänd Red Carpet Soomest, kes tuleb alguses välja hõigatud Regina asemel. "Päris kehv tunne oli, kui Regina ootamatult ära ütles," tunnistab Liivak. "Et selliseid asju tulevikus ära hoida, peame hakkama mõtlema pliiatsite ja paberite peale ning kuivi lepinguid allkirjastama." See aga ei läheks jällegi Liivaku arvates festivali idee ning olekuga kuigi palju kokku. See pole ka esimene kord, kui mingid apsakad seoses esinejatega juhtuvad. On olnud kordi, kus vahetult enne kontserdit on saadud telefonikõne sisuga, et ups, me jäime lennukist maha. Siis pole aega käega lüüa või mõelda, et nüüd on kõik metsas. Siis tuleb tegutseda: kas leida uued piletid või uus bänd. Red Carpet´i kohta ütleb Liivak: "Nunnu värk".

Sitimaan
Eesti bändidest pakub ehk kõige suuremat uudishimu Sitimaan, kes tuleb Plink Plonk´iks üle pika aja taas kokku. Sitimaan alustas oma tegevust 17 aastat tagasi Pärnus ning ´90. aastate keskpaiku jäi bändi tegemine soiku erinevatesse linnadesse kolimiste ning tekkinud perede tõttu. Bändi frontmani Marek Taltsi sõnutsi inspireeris neid alguses The Pixies, The Stone Roses, My Bloody Valentine, The Smiths ja näiteks veel Brian Eno helimaailm. Marek Talts iseloomustab Sitimaani loomingut kui meloodilise müra elementidega alternatiivset poppi. Eesti shoegaze´i lipulaeva Pia Fraus´i ja plaadifirma Seksound juhtfiguuri Rein Fuksi arvates on tegemist tõeliselt professionaalsete pillimeestega, kes teavad täpselt, mis on hea ja kuidas seda saavutada. Tulemiks on "korralik musa". Hetkel on Sitimaan teinud järjepidevalt proove ja linti kolm tuliuut lugu. Kas tuleb lisa ja ka album? "Muusikalist materjali on hetkel paari plaadi jagu. Raskusi on sõnade leidmisega. See võtab rohkem aega kui harmooniajärjestustega tegelemine. Plaati me varem välja pole andnud. 1992. aasal ilmus helikassett "Naive" Uue albumi kohta hetkel ei oska midagi täpsemalt öelda," lausub Talts.

Mooses
"Mooses on nagu linnalegend" ütleb Lauri Liivak. Tegelikult on Mooses täiesti olemas ning eksisteerib juba mitu head aastat. Tartus. Peamiselt hõlmab bänd 7 inimest (vahel teevad kaasa ka külalised), kuid kui mõni liige vahepeal kuskil ära on, ei jää seepärast ükski live andmata. Et keegi puudu on, juhtub päris tihti, sest suurem osa Moosese inimestest on hõivatud teistesse bändidesse (Shelton San, TPRI, Honey Power jpt). Kui Mooses oma tegevust alustas, kasutasid nad peamiselt arvutipõhju, millele mängiti peale näiteks kitarre ja sünte. Praeguseks on põhjad kadunud, kuid sündimängija Indrek Martise ehk Heinu idee kohaselt peaks need taas tagasi tooma ja nende kallal rohkem nokitsema. Mooses on oma loomult kaootiline ning improvisatsiooniline kollektiiv, kellel väga palju nn valmis lugusid pole. Kui loo struktuur on enam-vähem paigas, küpseb see pidevalt edasi. Ja uusi lugusid väga palju ei tule ka, tunnistab Heinu: "Kuigi ei saa ka kurta, et neid praegu vähe oleks." Milline on Moosese muusika? "Mõjutusi on tegelikult päris palju. Alguses olime elektroonilisemat laadi. Praegu kisub ikka progeks ära. Kõige lihtsam oleks kõike kokku võtta sõnaga eksperimentaalne. Meil on kitarrid, sündid ja trumm. Vahel on meid võrreldud 90. aastate alguse shoegaze bändidega, vahel varajase Pink Floyd´iga." Mooseses on palju, muutuvat ja küpsevat. Kus kohast tuli aga selline nimi, Heinu mulle ei ütle, vaid vaatab kavala näoga otsa ja lausub lihtsalt: "Tänaval."

Veel
Sel aastal toob Plonk´i sõpruskond Eesti publiku ette suurepärase Mona De Bo Lätist, kes käesoleva aasta varakevadel Eestis ka paar kontserdi andis ning siinse nõudliku maitsega publiku südamed võitis. Venemaalt tuleb seekord Moy Raketi. Üles astuvad meie enda pilvetagust meeleolu loov Galaktlan ja alati üllatav Eliit. Kuulda ja näha on veel Under Marié ning StereoChemistry.

Afterparty
21. juulil 2007 Tartu Laululava muruosal toimuv festival toob kaasa uuendusi: Plink lava on kolinud suurde telki, kuhu koondub ka kogu õhtune osa. Peale kl 23 ei tohi enam värskes õhus müristada. Siis saab telgist aferparty ametlik toimumiskoht, kuhu on oodatud kõik festivali passi omanikud. Õhtu lõpetavad emorockbänd Aides, mürasaurus Shelton San Eestist ja elektroonilist muusikat tegev Pablik Leedust.

Paratamatult tahaks lausuda: be sure to wear some flowers. Nagu 40 aastat tagasi, kui korraldati Monterey Pop, millega pandi suurem nurgakivi rockmuusika festivalide traditsioonile.

Väravad avatakse kl 13, algus kl 14. Kestvus 14 tundi. Fotoaparaat/kaamera on lubatud. Piletid Piletilevist.

rada7
Plink Plonk

Ilusa muusika Festival Schilling

Kilingi-Nõmme Laululaval ja Kultuurimajas toimub sel aastal teist korda ilus päev hea muusika seltsis. Eelmise aasta üritus kogus vaid ülivõrdes kiidusõnu nii publikult kui ka esinejatelt.

Sel aastal:

Kimya Dawson (USA)
Darren Hanlon (Austraalia)
Wonuwali (Burkina Faso / Soome)
Erko Niit
Eliit
Lippajad
Erro
Müürilill
Rubik 3001

Lisaks peotäis DJ-d

07.07.07

Kodukas

Avalöök Plink Plongile

Round One: Eesti mürarokkarid Zahir´ist ning kärina eksperdid The Pope´ist kütavad kõrvad kuumaks 10. juulil Tartu klubis Rock&Roll, mis korraks suvepuhkuselt naaseb ning kõikidele Plongi sõpradele uksed avab. 21. juulil 3-aastaseks saav festival pakub esimeses voorus väärikat soojendust. Zahir, kes selle aasta alguses lõpuks albumiga "Green Means Go" maha sai, on Plongi publikule tuttav esimesest aastast. USA duo The Pope peaks pakkuma meelehead I Love Sarah austajatele veidi karmimas ja eksperimentaalsemas võtmes, arvab festivali korraldaja Lauri Liivak. The Pope esineb järgmisel päeval ehk 11. juulil ka Tallinnas Regge baaris.

The Pope ja Myspace
Zahir ja Myspace

Uus telekanal Seitse

Uus kultuuri- ja muusikakanal Seitse sai Kultuuriministeeriumilt ringhäälinguloa.

Priit Pedaniku eestvedamisel loodud telekanal Seitse sai Kultuuriministeeriumilt kolmeks aastaks ringhäälinguloa, mis võimaldab alustada saatetegevusega. Kanali suveprogrammiga on võimalus kõigil tutvust teha alates 7. juulist 2007.

Esialgselt TV4 nime all plaanitud telekanali nime muutuse põhjuseks on peamiselt programmi sisu – nädala seitse päeva on jaotatud seitsmeks muusika- ja programmivööndiks. Lisaks kõigele on ka ametlikuks eetrisse tuleku päevaks 07.07.2007.

Aprillis alustatud testperiood on edukalt läbitud, kõige töökindlamaks osutusid Elioni pakutavad teenused. Kanali käivitudes levib Seitse Elioni, STV ja Telseti kaabelvõrkudes. Leviala laiendamise läbirääkimised on käimas Starmani ja EMT-ga.

Programmi levipiirkondadeks on Harjumaa, Ida- ja Lääne-Virumaa, Jõgevamaa, Järvamaa, Läänemaa, Põlvamaa, Pärnumaa, Raplamaa, Tartumaa, Viljandimaa ning Võrumaa.

Bullfrog Brown "Snakes and Devils" + "Uncooked" EP
(KWAQ Records, 2007)

Mulle ei meeldi inimesed, kes palju ja kõva häälega räägivad. Mulle ei istu ka smalltalk. Parem on lihtsalt võõra inimesega sundimatult näiteks laua taga vaikides istuda, kui polegi midagi lausuda. Bullfrog Brown on oma iseloomult just täpselt selline võõras, kes üsna kiiresti omaks saab. Ilma tiheda vestluseta. Bullfrog Brown´iga pole mingit probleemi pikalt tõtt vaadata ja tunda ennast hästi. Ta on vahetu, lihtne ning tekitab huvi.

Peale pikka vaikimist räägib ta sulle vahetevahel käheda häälega oma kodutänava elust, vaesusest ja muusikast. Tema juttu kuulates kujutad sa ennast ette, kuidas istud peale südasuvist kuuma päeva jahedust pakkuva öö eel oma kodu aknal, kiigutad jalgu ning jälgid, kuidas mõni väsinud vana auto mööda kruusateed su puumajast mööda sõidab. Justkui oleksid aastas 1930 või kuskil seal. Mitte 21. sajandi alguse infomüras.

19 looga special edition, mis sisaldab 2005. aastal ilmunud albumit "Snakes and Devils" ja möödunud aastal reliisitud EP-d "Uncooked". Tõeliselt hea Emajõe deltabluus suitsuse vokaali, slide-kitarri ja suupilliga.


Tracklist:
1. The Wind Still Blows
2. Legacy Blues
3. Snakes Were Gettin'
4. Night
5. Missmeal Blues
6. Devil Went A-Walkin'
7. Feed the Habit
8. I'll See You, Mr. Blues
9. The Windows Are Shakin'
10. Saucer Full Of Cream
11. Whiskers
12. Blues For Tinkle
13. Sittin' By the Window
14. Build Me A Statue
15. Phantom Menace
16. Meansalot
17. Poltergeist Blues
18. Stolen Nocturne #9
19. Snake Girl Blues

Kodukas
Myspace

Bullfrog Brown - Build Me A Statue

Aknaga Tartu Underground

Klubide Kellele ei meeldiks Johnny Depp? ja Maailm vahetus läheduses juuli alguspäevil (loodetavasti) uksed avav uus koht Underground tõotab tulla midagi selllist, mida Tartu linnale ja selle muusikasõpradele vaja läheb ja sobilik on. Mõned trepiastmed Rüütli tänava alguse tühermikust alla poole astudes avanevad sinu ees kaks pruuni suurte klaasidega metallust ja sisse jõudes oledki Underground´is.

Piklikus ruumis on ümarad lauad ja toolid ning terve rida pehmeid diivanikohti. Selle keskmes on parajalt massiivne siledaks lihvitud betoonist baarilett, mille alumine osa on plastikust ja valgustatud. Veidi aja pärast avastad, et peasaali seina sisse on lõhutud auk. Rolli oma kätetöö. Sealt pääseb edasi väikesesse ruumi, kus on mõned lauad ning veidi edasi minnes ka WC. Viimane on Underground´i pärl. Osa seinast on punasest läbipaistvast plastikust. Kui WC-s on palju rahvast, on seda juba kaugelt näha. Väga ilus.

Ruumi on Underground´is minu meelest piisavalt ka tegelikult väiksemate livede andmiseks. Rolli enda visioon on korraldada ansamblitele autogrammijagamisõhtuid või -päevi, kus bänd saaks vahetult kuulajaskonnaga suhelda.

Klubist Rock&Roll erineb uus koht kindlasti oma sisekujunduse iseloomu poolest. See on rahulikum, pole kuigi raju rock. Ei ole ka peen, pigem soliidselt lohakas.

Underground´i auväärt koht kuulub aga suurele punasele riiulile, millel päeval on traadist võre eest ära, õhtul ees. Sinna on kavandatud palju väga häid plaate, mida iga külastaja oma hinnaga soetada saab. Loomulikult ootab Roll ka artistide omapoolset initsiatiivi. Olgu või käsitsi valmistatud CD-R.

Esimeste pidude kavasse on plaanitud Plink Plonk´i soojendusüritus.

Editors "An End Has A Start"
(Kitchenware Records, 2007)

Kuninganna Elizabeth II saareriigis umbes 4 aastat tegutsenud ansambli Editors teise albumi pealkiri on isegi ehk prohvetlik neile endile. Kui nii veel edasi jätkata, siis võib seda pidada lõpu alguseks küll.

Editors püüab olla tśill ja tungida veidi unistavalt kaugustesse ja tekitada õhulise illusiooni. Osad lood kõlavad nagu Snow Patrol: kerib ja kerib ega jõua kusagile. Singel "Smokers Outside the Hospital Doors" tõmbab paratamatult selge paralleeli Coldplay´ga. (Tee, mis sa tahad.) Albumil kõlab väga tugevalt Las Vegase välkuvate tuledega tänavate veidi nutune ja murelik vokaal ehk The Killers. (Huvitav on ka kokkusattumus, et nii Killers´i kui Editors´i viimaselt albumilt leiab loo pealkirjastatuna "Bones".)

"An End Has A Start" pakub kuulajale kohati väga kihvte trummipartiisid ja bassiäike ("The Weight of the World", "Bones"). Plaat lõpeb päris ilusa ballaadiga "Well Worn Hand", milles tuleb esile frontmani Tom Smith´i veidi isegi et väärikas hääl ja mis laseb kuulajal kergandatult hinge tõmmata.

Kogu albumi üldise mulje tõmbab kolinal alla närviline ja häiriv soolokitarr, mis põimib kokku kõik lood. See on kõikjal. Kui kitarrikäigud isegi mingis loos töötavad, siis teises hakkab tugevalt häirima. Lõpptulemus on väsimus, sest kõrvad on paksud. Eraldi võetuna on albumil materjali kindlasti, mida kuulata. Minu jaoks on aga kogu kandikutäis korraga tellituna ilmselge liigsöömine.

Tracklist:
1. Smokers Outside the Hospital Doors
2. An End Has a Start
3. The Weight of the World
4. Bones
5. When Anger Shows
6. The Racing Rats
7. Push Your Head Towards the Air
8. Escape the Nest
9. Spiders
10. Well Worn Hand


Editors ja Myspace
Kodukas

Editors - Spiders

Värskes õhus

Pizza söömine muusika saatel

Paar postitust tagasi Tartu Postimehe vahendusel oli juttu kohe-kohe avatavast kohast Underground. Mitme mu sõbra pettumus oli suur, et Underground´i näol ei saa Tartu juurde kohta, kus esineda. Hea uudis on siiski, et plaate hakatakse seal müüma, Eesti asju siis peamiselt. Ehk õnnestub mul täna sinna kiikama minna.

Aga siiski. Üllatuslikult on tekkinud Tartusse juurde üks koht, kus reede õhtuti on võimalik täiesti tasuta live-muusikat kuulata. Kui neljapäeviti toimub Ülikooli kohvikus kohvi või tee joomine jazzi võtmes, siis järgmisel päeval tuleb suund võtta Zeppelini keskusesse, kus on uksed avanud Hagari pitsarestoran. Reedeti alates kella 19 live-muusika, mis aktivist Enno Musta sõnutsi peaks puudutama jazzi ja bluesi sõprade hingekeeli. Täna näiteks jagavad Kikas ja Rebane kitarri ja elektriviiuli helisid. Mõne aja pärast väisab uut restorani maestro Kappel isiklikult. Muusika ei tohiks segada sööjaid ega vastupidi.

Rokki seal tõenäoliselt ei kuule, aga tüüp meelelahutusmuusikutel on koht olemas. Sõpru see vast eriti ei lohuta. Aga mine sa tea.

Guruhark "Saepuru ja Giboaboa"
(Sewercide Lo-Fi, 2007)

Selles maailmas, kus elavad müütilised olendid Guruhark ja Giboaboa, käib kõik kuidagi isemoodi. Ajaarvamine on keeratud pahupidi ning ööl ega päeval pole tähtsust. Segi on sabad ja sarved, kui need sabad ja sarved üldse eksisteerivadki.

Guruhark tegutseb pealtnäha kuidagi tagasihoidlikult, kui tegelikult peitub temas päris suur annus edevust, mis püüab tähelepanu oma keerukate mõtteavalduste ja väljendustega. Oma tähelepanu ta kindlasti ka pälvib, kes viitsib kaasa mõelda või vähemasti püüda.

Guruhark elaks justkui kuskil eemal, hoiaks kõigel toimuval silma peal ja tegutseks enesekindlalt omale kohandatud turvalises keskkonnas. Kuskil sügishommikuniiskel lagendikul ringi hulkudes ammutab ta oma energiat ja inspiratsiooni kajast, lugedes vahelduseks head Eesti luulet või pomiseks endamisi midagi arusaamatut.

Tracklist:
1. Brünett ja blond
2. Hüvastijätt
3. Luperlogic My Aerobics
4. Kaltsumees
5. Kaltsumees balalaikaga
6. Humanoia
7. Zombie Reality

8. PIL
9. Ööpäev
10. Retro
11. Timuka maja
12. Kolm tulukest

Pluss eraldi CD-R, kust leiab 11 demopala.

Pikemalt: Guruhark: traagiline minevik, plaanideta tulevik (varasem postitus)

Guruhark - Kolm tulukest

Tartu Rock&Roll saab õe

Juuli alguses avab Küütri tänavas uksed rokibaar Underground, mis on Tiigi tänavas tegutseva klubi Rock & Roll laiendus.

Erinevalt Tiigi tänava rokiklubist ei hakka Undergroundis bändid esinema ega ka proove tegema. Tegemist on baariga, kuhu rokihuvilised on oodatud terve perega.

Rolli (Roland Sutt) kinnitusel saab baaris kindlasti olema koht teemaõhtutel, ka saavad bändid seal korraldada autogrammiõhtuid.

Avatava rokibaari Underground ruumides Küütri 7 on varem olnud näiteks bürootarvete ja kasutatud rõivaste kauplus. Roland Suti teine rokiklubi Rock & Roll ( Tiigi 76a) on tegutsenud aastast 2005.

Allikas: Tartu Postimees

Rabarock

Kui me kontsertpaika jõudsime, oli Tannu ja The Päike juba alustanud. Üsna pea õnneks ka lõpetasid. Kogu tee Järvakanti saatis meid Raadio 2, mis lõpetas ülekande täpselt siis, kui auto parklas seiskasin. Dr. Koit ja Kaarel Kose olid juba päris mõnusa fiilingu tekitanud. Meel oli hea.

The Datsuns

Läkski ainult veidi ning laval oli The Datsuns Uus-Meremaalt. Üks bändidest, keda ma kindlasti vaadata-kuulda tahtsin. Ja nad olid iga momenti väärt.

Esimene reaktsioon oli - appi, nad on nii väikesed ja kõhnad. Kas nad on seal teispool maakera kõik sellised? Võimalik. The Datsuns´i liikmed kummutasid ümber ka mõned minu arusaamad: pikad ja korrastamata juuksed võivad olla vahel tõeliselt stiilsed nagu ka pükstesse topitud särk. Ole mees ja kanna välja!

Kui ma neid seal kuulasin, oli mul millegipärast selline tunne, et viibin filmis Velvet Goldmine. Lood olid peamiselt väga head ja ilusad. Tagasihoidlikult glämm ilma suursuguste pingutusteta. Lööv ja konkreetne rokk. Mitmed tehnilised kitarrikäigud isegi ei häirinud. Vastupidi. (Ma lihtsalt millegipärast ei pea eriti kitarrisoolodest lugu, sellistest ludistavatest.) Datsuns ongi nagu üks stiilne ja ilus auto, mille tehnilised näitajad ei jää absoluutselt välimusele alla. Üks kahest festivali pärlitest.

Dagö

Dagöt väga ei jälginud. Panustasin śaślõki ja kartulite peale. Korra kiikasin lava poole. Saatpalul oli kenasti pintsak seljas ja hitisadu jätkus kogu nende seti vältel.

Clawfinger

Oli minu jaoks festivali üks kõige naljakam bänd. Väga tõsised ja vihased noormehed. Karm kitarr ja tihe sõnum. Viimast jätkus ka lugude vahele. See panigi muigama. Terminaatorlikult (Arnold, mitte Jaagup) karm madal meesvokaal lausub vihaselt ja õpetlikult: "When woman says "No", it means fucking No! Don´t rape!!!" Noh, ma ei tea, kas on sellist asja vaja. Aga heli oli lihtsalt fantastiline. Nii puhas ja selge. Super!

Esimese päeva lõpus oli ainult kahju, et ei näinud Shelton San´i. Loodetavasti antakse neile järgmisel aastal palju parem aeg.

Külm öö autos ja alata võis 2. päev.

Olime üsna vara üleval. Joogi ja söögi otsingud luhtusid, sest Järvakandi paar poodi olid nagu nii üle rahvastatud. Aknast võis näha eeskujulike poemüüjate rõõmsaid, kuid veidi ärevaid nägusid. Tõenäoliselt tehti ühe päevaga mitme kuu käive.

Paar tundi kuivamist. Kell 12 avati festivalipaik, kus tormasin oma päeva esimese kohvi järgi. Kui sa oled ikka midagi nii kaua taga igatsenud, on ka üpris lahja kohv nagu kingitus taevast.

Agent M

Saund oli suht sogane. Solist püüdis publikuga flirtida. Kokku kõlas Agent M vaatamata kitarristi rokkstaarlusele kuidagi lapselikult. Mitte, et nad ise oleksid nõndaviisi välja näinud, aga nende muusikas on midagi algkoolilikku. Aga laval tundsid ennast vabalt.

Metsatöll

Stiilipuhas. Maamullane ja sõjakas sõnum koos tulevärgiga. Ja Metsatöllu ajal oli rahvast lava ees ikka väga palju. Festivalil ringi liikudest võis igaüks veenduda, et nende särk oli vaieldamatult kõige populaarsem.

Peer Günt

Soomest oli ka omamoodi täitsa tore. Veenev ning tegi pika puuga ära järgmisele esinejale, kelleks oli palju räägitud

Nick Oliveri and The Mondo Generator

USA-st. Järjekordne näide, et nimi maksab teinekord rohkem kui sisu. Karjuv-kähisev vokaal ammendas end üsna kiiresti ning loodki olid sellised, mida minusugune lihtsalt kaua ei viitsi kuulata.

Tharaphita ja Pain´i jätsin vahele, et lasta veidikene kõrval puhata. Kuulasime Vikerraadiost väga huvitavat portreesaadet ühest soliidses eas mehest, kes on jõudnud oma elu jooksul paljudes kõrgkoolides õppida ja miljoni asjaga süvitsi tegeleda, kuid kelle peamine kirg on muusika. On praegugi Toronto kuskil kõrgemas muusikakoolis õppejõud. Kompositsioon ja dirigeerimine. Väga ilusat eesti keelt rääkis. Avastasin, et olin suutnud endale särgi selga päevitada.

Tagasi platsil ja Kosmikud

Kui "Pulmad ja Matused" välja tuli, olin ma südamest väsinud sellest promost, mis albumiga kaasnes. Kõik ajalehed, veebiväljaanded, isegi naisteajakirjad kirjutasid sellest. Samanimeline singel ei meeldinud mulle ka absoluutselt, ei meeldi siiani. Aga see kontsert, mis nad Rabarocki ISIC laval andsid, oli väga tugev. Algusest lõpuni kuulasin ja nautisin. Kui Dagö räägib millestki intelligentsest, siis Kosmikute puhul on see kindlasti ruudus. Minu teine pärl Rabarockilt. Enda suureks üllatuseks.

Electric Six

oli umbes selline nagu arvasin. Sättisime end päris lava ette, kuid ma ei suutnud seal kuigi kaua olla, sest rahvas trampis sellise tolmu üles, et mul polnud suurt midagi hingata. Kogu keha oli ühtlaselt mullaga kaetud. Kaugemalt jälgida oli juba päris hea. Kõlasid ka nende kaks põhihitti "Gay Bar" ja "Danger! High Voltage". Solist suhtles päris palju publikuga, kuid tema poliitilised sõnavõtud jäid kohati kohatuks.

Mr. Lawrence

Lavaesine oli paksult publikut täis. (Tegelikult hakkaski silma see, et oma artiste kuulas enamasti rohekem inimesi kui piiritaguseid.) Õhkkond oli pinev, ses kõik ootasid, mis sealt nüüd tuleb. Kas suurepärane esitus või läbikukkumine? Alustasid "Everyday Is Like Sunday" ´ga, mis kõlas kuidagi veidikene süldina. Päris palju aitas sellele muljele kaasa ka bassimees, kellel oli nagu nii tobe T-särk seljas ja need jubedad liigutused. Täitsa kahju hakkas. Mihkel Raud oli aga laval väga hea. Mida edasi, seda paremaks kogu asi muutus. Kammiste küll pani päris suure kala maha nende peamise hiti "The Big Sky" alguses, kuid sellegipoolest oli täitsa mõnus kuulata. Kindlasti oli tegemist nostalgia momendiga väga paljude jaoks ja hakata otsima nende aastate tagust powerit oleks võibolla ehk ülekohtune. Mr. Lawrence läks sulle täpselt nii palju korda, mis moodi sa ennast häälestanud olid.

Festivali lõpetas Laibach, kuid sellel ajal istusin ma juba roolis, puhusin politsei alkomeetrisse ja sõitsin Ans. Andur´i saatel Järvakandi aladelt eemale, et järgmisel aastal tagasi tulla.

(Fotod: Lynne, Penny Lane ja Kodutööstus)

Täna algab Rabarock 2007. Tõenäoliselt on see üks vähestest momentidest, kus rada7-s vaibub elu ning foorumlased näost-näkku vabas õhus kohtuvad.

Ilusat puhkust!

Rabarock

Nick Drake "Family Tree"; Elliott Smith "New Moon"
(Tsunami LG/Fontana, 2007; Kill Rock Stars, 2007)

Neid mõtlikuid õhtuid ja magamata öid on olnud vist päris mitmeid, kui olen otsinud välja Nick Drake´i või Elliott Smith´i muusika. Nendes on midagi, mis vaatamata oma melanhoolsusele kuidagi toetust pakuvad või siis on vähemasti mõistvad ega astu sinust oma energiaga üle.

Drake ja Smith on mõlemad äärmiselt andekad heliloojad kui ka lauljad, kelle austajate hulk pidevalt suureneb. Drake oli kõigest 26-aastane, kui ta pideva masenduse all kannatades antidepressantidest üledoosi võttis ning 1974. aastal suri. Drake ei leidnud oma elu ajal publiku seas erilist tunnustust ning kartus anda live-kontserte süvenes pidevalt. Smith´i 34 eluaastat olid ehk mõneti edukamad, kuid temagi oli kimpus depressiooniga ning 4 aastat tagasi sooritas ta väidetavalt enesetapu.

Oma muusika kuulamise ajaloos olen need mehed avastanud enda jaoks üsnagi ühel ajal. Ja nüüd on 2007. aasta esimene pool kõiki Drake´i ja Smith´i austajaid rõõmustanud suurepäraste postuumselt väljastatud albumitega.

Nick Drake´i "Family Tree" piilub nooruki garaaźi ning ülikooli eelsesse perioodi, kus noor mees oma kitarriga salvestas enda lõbuks omaloomingut, laulis Bob Dylanit ning musitseeris koos oma õe ja emaga. Kogumikul on esindatud ka Drake´i musikaalse pereliikmete laule. Väga õrn ja habras plaat, mille lühikesed meloodiad jutustavad perekonna lugu.

Elliott Smith ja tema duubel-CD "New Moon" koosneb 24-st loost, mis on tegelikult salvestatud perioodil, kui mees lindistas oma albumeid "Elliott Smith" ja "Either/Or" (1994-1997). Kitarriga Smith laulab täpselt nii, mille poolest ta on tuntud. Ta laulab sõltuvustest, pettumusest ja muust taolisest. On kurb, protestimeelne ja kriitiline. Oma tuntud headuses.

Drake´ist: Bryter Music
Elliott Smith´i ütlusi: Brainy Quote

Nick Drake - Black Mountain Blues

Odessa Pop

Vennad Kangused ja suursugused lokid: We Are But Men

We Are But Men on napp paar kuud vana bänd, kes on hetkeseisuga andnud täpselt kaks kontserti. Tulevad nad Viljandist ja selle lähialadelt. Ansambel koosneb kolmest liikmest: kitarrist-solist Arles Kangus, tema 13-aastane vend Are bassil ja muhe trummar Raido Kits.

Oma teisel esinemisel Tartu Rokiklubis koosnes repertuaar suuresti kaveritest. Nii eesti kui ka inglise keeles. Lugusid näiteks Metro Luminali ja Dinosaur Jr. varasalvest. No, eks selliseid bändihakatisi, kes oma eeskujude kavereid, sekka oma lugusid teevad, on Eesti väikestel lavadel ennegi nähtud, eksole, võib ju mõelda. Ja kindlasti näeb ka edaspidi.

Vahe on sellest, et We Are But Men´is on kaks väga head instrumentalisti, mis hakkab ka kohe silma-kõrva. Kihvtid kitarrikäigud ja ennastunustavalt rokkiv trummar. Bassimehe kogenematusest saab ka aru, sest trummari sõnutsi on ta pilli hoidnud sama kaua käes, kui vana on bänd. Sellise kogemuse kohta pole absoluutselt halb.

Neid oli nauditav kuulata. Nad olid vabad ja uskusid sellesse, mida teevad. Missest, et ei olnud väga selget nägu ning mind on isiklikult häirinud bändide puhul eesti ja inglise keeles segamini laulmine. Aga kuskilt tuleb alustada ning leian, et ansamblil on päris tugev lähetkoht, kust asja arendama hakata. Rohkem kokkumängu, omaloomingut ja arvan, et tuleb väga hea.

Väike märk jälle, et Viljandi noored hakkavad alternatiivmuusikas tooni andma.

We Are But Men on nii uus nähtus, et neil pole Myspace´is ühtegi helinäidet, aga natuke informatsiooni leiab sealt siiski. Näiteks, et esinetakse selle nädala lõpus Haapsalus ja mõni aeg hiljem Olustveres Järverock´il.

We Are But Men Myspace´is

Sellise asja leidsin ka youtube´i avarustest.

Muru kasvab mühinal

... ja Plink Plonk läheneb. Uus kodukas on valmis ning mõned muudatused on ka esinejate kavasse sisse viidud. See teeb ainult rõõmu.

Kõige suurema naeratuse manab huulile minu absoluutse lemmiku Mona De Bo lisandumine nimekirja (Astro´n`Out´i asemel). Lätlaste parim bänd, mida olen kuulnud. Ja üleüldse kordumatu duo. (Pikemalt Mona De Bo-st kunagisesest postitusest siit)

Selle aasta kõige suuremaks tõmbenumbriks kujuneb tõenäoliselt The Concretes Rootsist. Teevad meloodilisemat poppi ning nende muusikat on kasutatud telereklaamides ning remixinud selline ansambel nagu The Avalanches Austraaliast. Kolmas stuudioalbum tuli välja mõned kuud tagasi.

Esialgsele ehmatusele on järgnenud meeldiv üllatus.

Sel aastal kuuleb-näeb Plongil:

The Concretes (Rootsi)
Mona De Bo (Läti)
Regina (Soome) - siiski ei tule. Red Carpets (Soome)
Shelton San (Eesti)
Mooses (Eesti)
Sitimaan (Eesti)
Moj Rakety (Venemaa)
Eliit (Eesti)
Galaktlan (Eesti)
Dublicate (Leedu)
Aides (Eesti)
Under Marié (Eesti)
Stereo Chemistry (Eesti)

Plink Plonk toimub 21. juulil. Piletid saadaval Piletilevis. Juuni lõpuni maksab pääse 200.-, hiljem 250.- ning koha peal 300.-

Plink Plonk 2007

9. juunil (laupäev) esitleb Tartu trio Bullfrog Brown Soome festivalil Kaavi Blues oma 2005. aasta albumi "Snakes and Devils" eriväljaannet, mis sisaldab ka mullu Tartu Aasta Teo aunimetusele kandideerinud EP "Uncooked" kõiki lugusid.

Et kumbki plaat pole Eestis ametlikku plaadilevisse jõudnud, siis loodetakse seda viga nüüd parandada, olgugi et CD ilmub piiratud tiraazhis – 300 eksemplari. Saateteksti 19 looga ja üle tunni pikkusele plaadile on kirjutanud USA muusikakriitik ja õppejõud Jeff Eaton.

Kahepäevane tasuta festival Kaavi Blues algab Kuopio lähedal Kaavis reedel, 8. juunil, ja seal esinevad ka Hooter's Blues & Travis Haddix (NOR/USA), The Soul Hustlers (USA/FIN), LR Phoenix (UK) jpt. Bullfrog Brown annab festivali raames kaks kontserti koos kohaliku jazz-trummari Matti Juutilaineniga.

7. juulil soojendab Bullfrog Brown Savonsolmu Beach & Blues Partyl Soome rockilegendi Havana Black kauaoodatud comebacki, juuli keskpaigas minnakse kahenädalasele Shoti-tuurile. Eestis saab Tartu triot kuulda 17.-18. augustil Haapsalus toimuval festivalil Augustibluus – selleks ajaks loodetakse lõpetada ka uus 6 looga EP "Tundra".

Kaavi Blues

Bullfrog Brown Myspace´is

Paul McCartney "Memory Almost Full"
(Hear Music, 2007)

Paul McCartney on mees, kes paar aastat tagasi esimese inimesena planeedil Maa laulis lives kosmoseinimestele. Looks oli minu mäletamist mööda "English Tea". Sir on tõenäoliselt veel päris mitme kandi pealt milleski number üks või siis kõige parem. Ta on näinud pop-muusika lapsepõlve ning andnud omalt poolt selle küpsemisse hindamatu panuse. 65-aastane Macca hoiab praegugi kätt kindlalt muusika pulsil.

"Memory Almost Full" on üsnagi mitmetahuline plaat. Siit ei leia ehk selliseid meloodiaid, mille poolest McCartney on tuntud. Selle albumi põhirõhk on arranźeeringutel. Lugude sügavus tuleb erinevatest pillidest, nende lühikestest käikudest ning omavahelisest suhestumisest. Valik on lai.

Kauamängival on raadiosingliteks sobivaid lugusid, veidi rock-ooperlikke palasid ning ühest meeleolust ja karakterist teise kõikuvaid laule. Avalugu "Dance Tonight" algab näiteks mandoliiniga. Seda pilli õppis McCartney lähemalt tundma just seda laulu salvestades ning väljendas imestust, et see nii värskelt ning uuenduslikul kõlab. Singlina reliisitakse pala autori juubeli puhuks. 18. juunil.

Minu jaoks suhteliselt kummalise (kuid talle väga omase käekirjaga) albumi kõige parem lugu on "Ever Present Past". Ja mitte tänu meloodiale, mille kohta võiks öelda isegi, et alla keskmise, vaid Paul McCartney oskusele panna pillid omavahel nn mängima. Tulemus on fantastiline. See lugu on ainuke hitt. Ülejäänud on suhteliselt keskmine Paul.

Kohati tundub, et vanameister tahaks olla noor ja rokkida, kuid tema soliidne vanus ja väline imago seda nagu hästi ei lubaks ka. Ja siis ta ongi kuidagi vaoshoitud. Seetõttu jättab plaat segased tunded. Oleks nagu väga hea ja siis on nagu veider ning igav.

Paul McCartney - Ever Present Past