esmaspäev, aprill 30
pühapäev, aprill 29
Plink Plonk´i selle aasta esinejad on teada. Väikesed flaierid lebasid laupäeval Under Marié plaadiesitluskontserdil "Kellele ei meeldiks Johnny Depp" laudadel. Üht-teist olin esinejate kohta ka juba kuulnud, kui lootsin siiski palju enamat. Sellel aasta esinevad:
Regina (FIN)
Astro´n`Out (LAT)
Moy Rakety (RUS)
Under Marié (EST)
Eliit (EST)
Galaktlan (EST)
Mooses (EST)
Sitimaan (EST)
Aides (EST)
Stereo Chemistry (EST)
Üritus, mis esimesel aastal väga kõva line-up´iga käima lükati, hakkab juba oma kolmandal toimumisaastal kergelt lahjaks ning laialivalguvaks muutuma. Kõige küsitavamad artistid on kindlasti minu jaoks Aides ja Stereo Chemistry. Aides on lives hea, noored on tahtejõulised, aga muusika ja ülbus, mis selle juurde käib, ei sobi minu meelest toreda ja siira muruüritusega kuigi palju kokku. Stereo Chemistry on lihtsalt stiilitu segapudrukapsad bänd. Lätlaste seekordne esindaja on keskmiselt igav üritus. 21. juulil 2007 Tartu lauluväljaku aladel on väärt kuulamist ja vaatamist paar muusikalist kollektiivi. Sel aastal tuleb lootma jääda lihtsalt mõnusale õhkkonnale ja toredatele inimestele, keda seal kohtab. Siiani on Plink Plonk´il see pool väga hästi õnnestunud.
www.plinkplonk.ee
Regina (FIN)
Astro´n`Out (LAT)
Moy Rakety (RUS)
Under Marié (EST)
Eliit (EST)
Galaktlan (EST)
Mooses (EST)
Sitimaan (EST)
Aides (EST)
Stereo Chemistry (EST)
Üritus, mis esimesel aastal väga kõva line-up´iga käima lükati, hakkab juba oma kolmandal toimumisaastal kergelt lahjaks ning laialivalguvaks muutuma. Kõige küsitavamad artistid on kindlasti minu jaoks Aides ja Stereo Chemistry. Aides on lives hea, noored on tahtejõulised, aga muusika ja ülbus, mis selle juurde käib, ei sobi minu meelest toreda ja siira muruüritusega kuigi palju kokku. Stereo Chemistry on lihtsalt stiilitu segapudrukapsad bänd. Lätlaste seekordne esindaja on keskmiselt igav üritus. 21. juulil 2007 Tartu lauluväljaku aladel on väärt kuulamist ja vaatamist paar muusikalist kollektiivi. Sel aastal tuleb lootma jääda lihtsalt mõnusale õhkkonnale ja toredatele inimestele, keda seal kohtab. Siiani on Plink Plonk´il see pool väga hästi õnnestunud.
www.plinkplonk.ee
neljapäev, aprill 26
Goran Gora "JetLag"
(Rudolph Records, 2007)
Kui ma õhtuti just rampväsinud pole, lähen võtan oma plaadiriiulilt mõne rahulikumat muusikat sisaldava albumi ning jätan selle terveks ööks kuni hommikuni repeatima. Nii elavad helid mu toas justkui iseseisvat elu või möllavad alateadvuses. Kui ma ärkan, korrastuvad kõlavad noodid mu peas ning plaati masinast välja võttes on see peaaegu kuum. "JetLag" on imehea ööplaat.
Goran Gora on noor kitarriga laulja ja helilooja Lätist. Reisib mööda Euroopat ringi ning annab aeg-ajalt kontserte oma kodumaal ja mujal. Eesti publikule esines ta Tartu klubis Illusion, kui jagati Eesti Muusikaauhindu. "JetLag" on tema esimene täispikk album, kus stuudiomuusikutena on kasutatud Läti kohalikke andekaid pillimehi. Näiteks on seal paaris loos kitarrid sisse mänginud Edgars Rubenis minu lõunanaabrite lemmikbändist Mona De Bo.
"JetLag" oleks justkui mõtisklus või kaemus endasse. Lood ei jälgi loogilist või pigem traditsioonilist ülesehitust. Pillid, vokaal, trummibiidid tulevad ja lähevad, muutudes valjemaks ja vaiksemaks siis, kui ise tahavad. Klaver mängib oma partii rahulikult lõpuni siis, kui lugu iseenesest on juba ammu läbi. Kõik kulgeb rahulikult. Ma usun, kui Goran Gora´s oleks ehk julgemat mässumeelsust, võiks ta vabalt saavutada midagi sellist nagu Patrick Wolf oma viimase albumiga "Magic Position". Goran Gora aga tundub olevat veidikene romantilisema mõttelaadiga ning viimasel hetkel taltsutab olukorra enda kontrolli alla.
"JetLag" koosneb kümnest loost. 9 neist oma meeleolult ning vaimult sulavad suurepäraselt kokku, aga kogu mõnusa dünaamika lõhub ära albumi teine rada. Kui plaadi avalooks on pandud selle kõige tugevam ja ilusam pala "Kids And Figures", mis sind mõnusas rütmis ja meeleolus hingama paneb, siis järgneb sellele kohe käesoleva üllitise tõeline möödapanemine - nõme lugu "Poor Maria", mis kõik ära lõhub. Akordion, la-la-laaa jne.. Mingi selline kergelt slaavilik teema, mis ikka ja jälle lätlastel kipub välja lööma. Kui see jauramine ära lõppeb, on plaat ilus ja rahulik kuni lõpusekunditeni. Tore üllatus Lätist.
Goran Gora Myspace´is
Ametlik kodukas
Goran Gora on noor kitarriga laulja ja helilooja Lätist. Reisib mööda Euroopat ringi ning annab aeg-ajalt kontserte oma kodumaal ja mujal. Eesti publikule esines ta Tartu klubis Illusion, kui jagati Eesti Muusikaauhindu. "JetLag" on tema esimene täispikk album, kus stuudiomuusikutena on kasutatud Läti kohalikke andekaid pillimehi. Näiteks on seal paaris loos kitarrid sisse mänginud Edgars Rubenis minu lõunanaabrite lemmikbändist Mona De Bo.
"JetLag" oleks justkui mõtisklus või kaemus endasse. Lood ei jälgi loogilist või pigem traditsioonilist ülesehitust. Pillid, vokaal, trummibiidid tulevad ja lähevad, muutudes valjemaks ja vaiksemaks siis, kui ise tahavad. Klaver mängib oma partii rahulikult lõpuni siis, kui lugu iseenesest on juba ammu läbi. Kõik kulgeb rahulikult. Ma usun, kui Goran Gora´s oleks ehk julgemat mässumeelsust, võiks ta vabalt saavutada midagi sellist nagu Patrick Wolf oma viimase albumiga "Magic Position". Goran Gora aga tundub olevat veidikene romantilisema mõttelaadiga ning viimasel hetkel taltsutab olukorra enda kontrolli alla.
"JetLag" koosneb kümnest loost. 9 neist oma meeleolult ning vaimult sulavad suurepäraselt kokku, aga kogu mõnusa dünaamika lõhub ära albumi teine rada. Kui plaadi avalooks on pandud selle kõige tugevam ja ilusam pala "Kids And Figures", mis sind mõnusas rütmis ja meeleolus hingama paneb, siis järgneb sellele kohe käesoleva üllitise tõeline möödapanemine - nõme lugu "Poor Maria", mis kõik ära lõhub. Akordion, la-la-laaa jne.. Mingi selline kergelt slaavilik teema, mis ikka ja jälle lätlastel kipub välja lööma. Kui see jauramine ära lõppeb, on plaat ilus ja rahulik kuni lõpusekunditeni. Tore üllatus Lätist.
Goran Gora Myspace´is
Ametlik kodukas
kolmapäev, aprill 25
teisipäev, aprill 24
Ambitsioonikas popgrupp Under Marié esitleb debüütalbumit "Step Into Light"
Peale kolme aastat tegutsemist on viimane aeg lavakardinad julgelt eest tõmmata ja proźektorivalguse kätte astuda ning lüüa sellega, mis ammu klahvide, kitarrikeelte ja trummipulkade sees ning vahel küpsenud. Elektroonilisemaks muutunud helikeel, mis on toonud Under Marié muusikasse kevadist värskust ning noorust, üllatab bändiliikmeid endidki. Esimene album "Step Into Light" on valmis ja nõuab tähelepanu.
Under Marié seisaks hetkel justkui teelahkmel: ühe jalaga nii öelda indiemuusika vaarikamaal ja teisega raadiopopi avaratel väljadel. Kogu eelnev töö 6-liikmelise bändi näo kujundamise juures seoses avasingli "What What" ja albumi tulekuga peegeldab tahet pretendeerida popilikule lähenemisele - silmale ilus, kõrvale puhas, meelele selge.
Under Marié nimetab ise oma muusikat siiraks kitarripopiks, millele annab tooni elektriliste trummide kasutamine, killersilikud sündisaundid ning õrn naisvokaal. Albumi must-valgele kujundusele vaatamata leiab nende muusikast erinevaid värve. Nagu armastus oma äärmuste ja hulgaliste tahkudega on plaadi 13 lugu mitmete karakterite ja emotsioonidega. Noor armastus kompab piire, debüütalbum katsetab erinevaid võimalusi ja teemasid.
"Step Into Light" sai linti Forwardsis Lauri Liivaku käe all. Tallinnast Tartusse salvestama tulekuks võtsid noored muusikud ennast koolist-töölt nädalaks vabaks, elasid sõbralikult koos ühes korteris ning genereerisid stuudios uusi ideid. Nii saigi mõnele vanale ja väsinud loole uus hing sisse puhutud, 5 pala jäeti välja. Peale aktiivset salvestamisperioodi kulus nädalake veel nipet-näpet peale ning seejärel saadeti materjal Soome masterdada.
Enne plaadi esitluskontserte oli Under Mariél käed jalad tööd täis. Eriti trummaril Joosep Volkil, kes võttis ette video tegemise avasinglile "What What". Video ettevalmistustöö oli iseenesest lühike – võtted kestsid Velvet Stuudiote rohelisel ekraanil vaid ühe päeva. Operaator Heilika Võsu tegi kiire ja korraliku töö. Video monteerimine ja töötlemine võttis Joosep Volkil siiski hoopis kauem aega kui filmimine. Aga praeguseks on see valmis ning vaatamiseks üleval youtube´is.
Avasingel "What What" koos korraliku klubimiksiga on valmis ning saadaval parimates plaadipoodides, video televiisorisõpradele tehtud, Forwardsi välja antud debüüt album kaante vahel. Mis edasi? Trumbiks siirus ja tahe oma rida ajada on Under Marié´l plaan hakata vaikselt Eesti muusika konnatiigist välja ujuma ning teha bändi nii, et tööl ei peaks käima. Jõuda nii kaugele, et ükskord räägitaks bändist kui millegi uue algatajast ning tulevaste põlvede mõjutajast.
Millegi uuega on Under Marié kindlasti hakkama juba saanud. Nimelt tuleb mõne aja pärast välja remixide kogumik "Step Into Light" 11-le loole. Miksijate nimekirjast võib leida selliseid suuri tegijaid nagu Rein Fuks, Chalice, Tursk (Ans. Andur), Seth, Chopper jpt.
Under Marié esitleb oma albumit "Step Into Light" 28. aprillil Tartu uues klubis "Kellele ei meeldiks Johnny Depp" ning 5. mail Tallinna Kinomajas. Mõlemal esitlusel astub üles ka Pet Shop Boys´i Eesti kontserdi soojendaja Popidiot. 3. mail näeb Under Marié´d telesaates "Kahvel". Sel suvel esineb kollektiiv ka muruüritusel Plink Plonk.
Under Marié on:
Leen Toome (vokaal)
Tõnis Ormisson (kitarr, vokaal)
Martin Rääk (kitarr)
Henry Vürst (bass)
Margus Tammela (sünt)
Joosep Volk (trummid)
Under Marié kodukas
Under Marié Myspace´is
Under Marie video loole "What What" Youtube´is
Forwards
Under Marié seisaks hetkel justkui teelahkmel: ühe jalaga nii öelda indiemuusika vaarikamaal ja teisega raadiopopi avaratel väljadel. Kogu eelnev töö 6-liikmelise bändi näo kujundamise juures seoses avasingli "What What" ja albumi tulekuga peegeldab tahet pretendeerida popilikule lähenemisele - silmale ilus, kõrvale puhas, meelele selge.
Under Marié nimetab ise oma muusikat siiraks kitarripopiks, millele annab tooni elektriliste trummide kasutamine, killersilikud sündisaundid ning õrn naisvokaal. Albumi must-valgele kujundusele vaatamata leiab nende muusikast erinevaid värve. Nagu armastus oma äärmuste ja hulgaliste tahkudega on plaadi 13 lugu mitmete karakterite ja emotsioonidega. Noor armastus kompab piire, debüütalbum katsetab erinevaid võimalusi ja teemasid.
"Step Into Light" sai linti Forwardsis Lauri Liivaku käe all. Tallinnast Tartusse salvestama tulekuks võtsid noored muusikud ennast koolist-töölt nädalaks vabaks, elasid sõbralikult koos ühes korteris ning genereerisid stuudios uusi ideid. Nii saigi mõnele vanale ja väsinud loole uus hing sisse puhutud, 5 pala jäeti välja. Peale aktiivset salvestamisperioodi kulus nädalake veel nipet-näpet peale ning seejärel saadeti materjal Soome masterdada.
Enne plaadi esitluskontserte oli Under Mariél käed jalad tööd täis. Eriti trummaril Joosep Volkil, kes võttis ette video tegemise avasinglile "What What". Video ettevalmistustöö oli iseenesest lühike – võtted kestsid Velvet Stuudiote rohelisel ekraanil vaid ühe päeva. Operaator Heilika Võsu tegi kiire ja korraliku töö. Video monteerimine ja töötlemine võttis Joosep Volkil siiski hoopis kauem aega kui filmimine. Aga praeguseks on see valmis ning vaatamiseks üleval youtube´is.
Avasingel "What What" koos korraliku klubimiksiga on valmis ning saadaval parimates plaadipoodides, video televiisorisõpradele tehtud, Forwardsi välja antud debüüt album kaante vahel. Mis edasi? Trumbiks siirus ja tahe oma rida ajada on Under Marié´l plaan hakata vaikselt Eesti muusika konnatiigist välja ujuma ning teha bändi nii, et tööl ei peaks käima. Jõuda nii kaugele, et ükskord räägitaks bändist kui millegi uue algatajast ning tulevaste põlvede mõjutajast.
Millegi uuega on Under Marié kindlasti hakkama juba saanud. Nimelt tuleb mõne aja pärast välja remixide kogumik "Step Into Light" 11-le loole. Miksijate nimekirjast võib leida selliseid suuri tegijaid nagu Rein Fuks, Chalice, Tursk (Ans. Andur), Seth, Chopper jpt.
Under Marié esitleb oma albumit "Step Into Light" 28. aprillil Tartu uues klubis "Kellele ei meeldiks Johnny Depp" ning 5. mail Tallinna Kinomajas. Mõlemal esitlusel astub üles ka Pet Shop Boys´i Eesti kontserdi soojendaja Popidiot. 3. mail näeb Under Marié´d telesaates "Kahvel". Sel suvel esineb kollektiiv ka muruüritusel Plink Plonk.
Under Marié on:
Leen Toome (vokaal)
Tõnis Ormisson (kitarr, vokaal)
Martin Rääk (kitarr)
Henry Vürst (bass)
Margus Tammela (sünt)
Joosep Volk (trummid)
Under Marié kodukas
Under Marié Myspace´is
Under Marie video loole "What What" Youtube´is
Forwards
Under Marié "What What"
esmaspäev, aprill 23
Nüüdseks on lõppenud selle aasta võistlus BUME (Balti Uue Muusika Edetabel) või inglise keeli Baltic New Music Chart.
Leedust, Lätist ja Eestist võistlesid igast riigist kümme bändi, kelle vahel rahvas sms-i saates sai valida parima. Möödunud aastal kajastas seda üritust Raadio 2 Vaiko Epliku meedliva hääle läbi. Sel aastal polnud meie meedias midagi. Tühjus. Kui ma ei eksi, siis Tiiu Laks Eesti Päevalehest kirjutas vist sellel teemal veidike.
Selle eest kajastati Leedus ja Lätis võistlust üsna järjekindlalt, kuid ei teagi, kas öelda, et see üritus ka sealse rahva seas populaarne oli. Oma poole aasta vältel olen millegipärast väga tihti Lätti sattunud ja paar korda ka Leedus käinud ning sealsete noorte käest küsides, ei ole ma saanud vastust, et seda üritust väga jälgiti või teati. Aga kuskil seda kindlasti tehti.
Septembris 2006 salvestati Riias kolme päeva jooksul kolmkümmend videot, mis võeti üles linna piiri aares asuvas filmistuudio saalis. Bändile anti umbes 5 võtet, et sellel ajal oma loo järgi etelda. See oli iseenesest päris naljakas, kuna lätipoolsed organiseerijad rõhutasid pidevalt, et kõik peab nägema väga päris välja.
Kui videod valmis said, võis võistlus pihta hakata. Igas saates võistles korraga 10 bändi ning iga nädal kukkus välja üks artist ja selle asemel astus võistlustulle uus esineja.
Idee poolest pidi see üritus tutvustama Baltimaade inimestele siinseid uusi bände. Seetõttu on tegelikult väga vilets, et see Eestisse ei jõudnud. Teisalt, kui aus olla, siis sel aastal väga polnudki bände, keda nii väga oleks tahtnud lähemalt tunda. Kogu selle karusselli vaieldamatu pärl oli Mona De Bo Lätist. Kes teda Eestis kuulamas ei käinud, jäid väga paljust ilma. Loodetavasti õnnestub ta peagi taas meiei publikuni tuua.
Eesti bändidest võistlesid sel aastal: The Nymph, Ska Factor, Ruht, Aides, Honey Power, Diskreetse Mango Trio, Agent M, Leech, Stereo Chemistry ja Ketaspidur.
Üllatav kogu selle võistluse juures on see, et eestlastel läks väga hästi. Nüüdseks on võistlus lõppenud ning võitjaks on pärjatud Agent M ja lugu "Perfect World" (Śokolaad). Teise koha napsas Leedu bänd Brainers, kes samuti koos Mona De Bo´ga Eestis esinenud, ning kelle album "Disco Balls" valiti sel aastal Leedu alternatiivmuusika parimaks. Sellest võib järeldada, et Eesti taolise muusikaga on kõik OK, aga Leedus peetakse alternatiiviks puhast maha viksitud 6Ondate rock&rolli. Brainers on väga lahe bänd, eriti lives, kuid nende plaat on üsna alla keskmise. Ja kolmandale kohale trügis end taaskord bänd Eestist - Ruht.
Lähemalt bändidega on võimalik tutvuda ürituse kodulehel. Seal on üleval ka kõik videod ja muu, mis selle ürituse juurde kuulus:
www.baltictop.lv
Leedust, Lätist ja Eestist võistlesid igast riigist kümme bändi, kelle vahel rahvas sms-i saates sai valida parima. Möödunud aastal kajastas seda üritust Raadio 2 Vaiko Epliku meedliva hääle läbi. Sel aastal polnud meie meedias midagi. Tühjus. Kui ma ei eksi, siis Tiiu Laks Eesti Päevalehest kirjutas vist sellel teemal veidike.
Selle eest kajastati Leedus ja Lätis võistlust üsna järjekindlalt, kuid ei teagi, kas öelda, et see üritus ka sealse rahva seas populaarne oli. Oma poole aasta vältel olen millegipärast väga tihti Lätti sattunud ja paar korda ka Leedus käinud ning sealsete noorte käest küsides, ei ole ma saanud vastust, et seda üritust väga jälgiti või teati. Aga kuskil seda kindlasti tehti.
Septembris 2006 salvestati Riias kolme päeva jooksul kolmkümmend videot, mis võeti üles linna piiri aares asuvas filmistuudio saalis. Bändile anti umbes 5 võtet, et sellel ajal oma loo järgi etelda. See oli iseenesest päris naljakas, kuna lätipoolsed organiseerijad rõhutasid pidevalt, et kõik peab nägema väga päris välja.
Kui videod valmis said, võis võistlus pihta hakata. Igas saates võistles korraga 10 bändi ning iga nädal kukkus välja üks artist ja selle asemel astus võistlustulle uus esineja.
Idee poolest pidi see üritus tutvustama Baltimaade inimestele siinseid uusi bände. Seetõttu on tegelikult väga vilets, et see Eestisse ei jõudnud. Teisalt, kui aus olla, siis sel aastal väga polnudki bände, keda nii väga oleks tahtnud lähemalt tunda. Kogu selle karusselli vaieldamatu pärl oli Mona De Bo Lätist. Kes teda Eestis kuulamas ei käinud, jäid väga paljust ilma. Loodetavasti õnnestub ta peagi taas meiei publikuni tuua.
Eesti bändidest võistlesid sel aastal: The Nymph, Ska Factor, Ruht, Aides, Honey Power, Diskreetse Mango Trio, Agent M, Leech, Stereo Chemistry ja Ketaspidur.
Üllatav kogu selle võistluse juures on see, et eestlastel läks väga hästi. Nüüdseks on võistlus lõppenud ning võitjaks on pärjatud Agent M ja lugu "Perfect World" (Śokolaad). Teise koha napsas Leedu bänd Brainers, kes samuti koos Mona De Bo´ga Eestis esinenud, ning kelle album "Disco Balls" valiti sel aastal Leedu alternatiivmuusika parimaks. Sellest võib järeldada, et Eesti taolise muusikaga on kõik OK, aga Leedus peetakse alternatiiviks puhast maha viksitud 6Ondate rock&rolli. Brainers on väga lahe bänd, eriti lives, kuid nende plaat on üsna alla keskmise. Ja kolmandale kohale trügis end taaskord bänd Eestist - Ruht.
Lähemalt bändidega on võimalik tutvuda ürituse kodulehel. Seal on üleval ka kõik videod ja muu, mis selle ürituse juurde kuulus:
www.baltictop.lv
laupäev, aprill 21
Supilinna biitlid ehk Tartu Popi ja Roki Instituut
Peale pisikest pausi, kui enamik Instituudi liikmetest piiri taga käisid: Iiirimaal õunu korjamas, Aafrikas kolamas ja Indiast rõõmsaid toone kaasa toomas, on bänd taas koos ja elujõulisem kui kunagi varem.
Maailma kõige tagasihoidlikuma suhtumisega muusikaline ühendus TPRI on paar kuud koos harjutanud seal, kus juhtub. Viimased korrad Anne noortekeskuse äsja valminud proovikas (pillikeeli ja trumminahku hoiavad seal soojas ka Mooses, Honey Power ja veel mõned nendega lähedalt seotud projektid). Anneka keldrikorrusele on tekkinud mõnes mõttes kui prooviruumide kobar, kus kolmes ruumis harjutavad nii suvalised punkbändid, noored kitarristid, kes tunde harjutavad Red Hot Chilli Peppersi lugusid, kui ka kollektiivid, kes viie aasta pärast raudselt kurdid on.
Instituut andis eile kontserdi Maarjaküla autistidele. Trummari Lauri Kulpsoo sõnul olid lapsed parim publik, kes neil kunagi olnud on. Just oma siiruse ning kaasa elamise võime osas. Ja polnud ka tavapärast kontserdi loogikat- mida kaugemale tiksub kell, seda enam tuleb inime
si. Publikut jagus kontserdi lõpuks sama palju, kui oli alguses.
Miks Supilinna biitlid? Täna olid Tartus traditsioonilised Supilinna päevad, kus peaesinejana just Tartu Popi ja Roki Instituut üles astus. Esimene osa kavast näitas, millises suunas on nende songwriting liikunud. Päris keeruline kraam. Suurim muudatud bändis on sitari kasutamine. Siim Randveer oma pikemaks kasvanud juustega tõi mulle paratamatult silme ette noore George Harrisoni, kes samuti selle pilli lummuses päris tükk aega oli ning seetõttu ka hoopis teise helipildi kogu biitlite loomingusse tõi. Uue liikmena kitarril võis märgata Huns ´i Shelton San´ist ja Moosesest.
Kui ma neid uusi lugusid läbi udupeene vihma kuulasin, käis mul peast läbi mõte, et kui üldse kuskil muusikat tehakse, siis on see Instituut: täiesti oma teema, märgatav areng veelgi paremuse poole ning mõikab. Ja kuidas veel.
Kui jõudis aeg tuttuavama materjalini, mida on võimalik aasta tagasi ilmunud suurepäraselt debüütalbumilt "Madise Margikogu" kuulata, läks asi võibolla veidi tasakaalust välja halva saundi tõttu. Vihma tibutas selleks ajaks päris mehe moodi ning probleeme oli monitoridega. Kuid mulle oli abiks lihtsalt kõrvus kumisev album. Täitsa huvitav oleks teada, kui võimsalt võiks kostuda nende uued lood stuudiovariandina.
Leidsin täna midagi, mis oli minu jaoks kadunud paari viimase päeva vältel: huvi muusika vastu. Üks tugev impulss oli TPRI ja teine, et tõin vanemate kodust nõukaaja vinüülimängija ning selle täna ära ühendasin. Esimene plaat, mille seal keerlema panin oli Orumetsa 7-tolline ja peale seda tuli Vennaskonna "Rigas Kaos". Aga üldiselt - elagu Eesti estraadiklassika. Muusikas on väge!
Tartu Popi ja Roki Instituut Myspace´is
Maailma kõige tagasihoidlikuma suhtumisega muusikaline ühendus TPRI on paar kuud koos harjutanud seal, kus juhtub. Viimased korrad Anne noortekeskuse äsja valminud proovikas (pillikeeli ja trumminahku hoiavad seal soojas ka Mooses, Honey Power ja veel mõned nendega lähedalt seotud projektid). Anneka keldrikorrusele on tekkinud mõnes mõttes kui prooviruumide kobar, kus kolmes ruumis harjutavad nii suvalised punkbändid, noored kitarristid, kes tunde harjutavad Red Hot Chilli Peppersi lugusid, kui ka kollektiivid, kes viie aasta pärast raudselt kurdid on.
Instituut andis eile kontserdi Maarjaküla autistidele. Trummari Lauri Kulpsoo sõnul olid lapsed parim publik, kes neil kunagi olnud on. Just oma siiruse ning kaasa elamise võime osas. Ja polnud ka tavapärast kontserdi loogikat- mida kaugemale tiksub kell, seda enam tuleb inime
si. Publikut jagus kontserdi lõpuks sama palju, kui oli alguses.Miks Supilinna biitlid? Täna olid Tartus traditsioonilised Supilinna päevad, kus peaesinejana just Tartu Popi ja Roki Instituut üles astus. Esimene osa kavast näitas, millises suunas on nende songwriting liikunud. Päris keeruline kraam. Suurim muudatud bändis on sitari kasutamine. Siim Randveer oma pikemaks kasvanud juustega tõi mulle paratamatult silme ette noore George Harrisoni, kes samuti selle pilli lummuses päris tükk aega oli ning seetõttu ka hoopis teise helipildi kogu biitlite loomingusse tõi. Uue liikmena kitarril võis märgata Huns ´i Shelton San´ist ja Moosesest.
Kui ma neid uusi lugusid läbi udupeene vihma kuulasin, käis mul peast läbi mõte, et kui üldse kuskil muusikat tehakse, siis on see Instituut: täiesti oma teema, märgatav areng veelgi paremuse poole ning mõikab. Ja kuidas veel.
Kui jõudis aeg tuttuavama materjalini, mida on võimalik aasta tagasi ilmunud suurepäraselt debüütalbumilt "Madise Margikogu" kuulata, läks asi võibolla veidi tasakaalust välja halva saundi tõttu. Vihma tibutas selleks ajaks päris mehe moodi ning probleeme oli monitoridega. Kuid mulle oli abiks lihtsalt kõrvus kumisev album. Täitsa huvitav oleks teada, kui võimsalt võiks kostuda nende uued lood stuudiovariandina.
Leidsin täna midagi, mis oli minu jaoks kadunud paari viimase päeva vältel: huvi muusika vastu. Üks tugev impulss oli TPRI ja teine, et tõin vanemate kodust nõukaaja vinüülimängija ning selle täna ära ühendasin. Esimene plaat, mille seal keerlema panin oli Orumetsa 7-tolline ja peale seda tuli Vennaskonna "Rigas Kaos". Aga üldiselt - elagu Eesti estraadiklassika. Muusikas on väge!
Tartu Popi ja Roki Instituut Myspace´is
reede, aprill 20
1. mail annab Seksound välja oma kümnenda reliisi - indiekogumiku "Kohalik ja Kohatu vol. 2"
Träkklist:
1. Fein Ruks & The Metallophon - Uilg
2. Ans.Andur - Parklate Linn
3. The Dildos - Nice Room
4. Galaktlan - Indigo Tuba
5. Barbariz - Muda
6. Orelipoiss - Jäin Kinni
7. Popidiot - Hey Girl!
8. Pastacas - Samptak
9. Mirabilia - Let It Shine
10. Erro - Koju
11. Vaiko Eplik Ja Eliit - November
12. Jakob Juhkam - Kas Näed
13. Pia Fraus - Yenissey
14. Picnic - Who Do You Love
15. Honey Power - Lights From Pillow
16. Soterios - Twisted Romance
17. Bad Apples - Dream Girl Salad Plate
18. Kago - Sipanuula
www.seksound.com
Osta
kolmapäev, aprill 18
Villased tudengibändid, suure ütlemisega nn rokkarid ja ebamäärane ning palju siunatud indie
Avastasin täna juhuslikult internetis kolades päris intrigeeriva blogi. Ajaveeb pole vana, esimene postitus 3. aprill 2007. Tekst on naljakas, üleolev ning asjatundmatu, kuid huvitavaks teeb kogu teema asjaolu, et autoriks on ansambli Helena Nova liige ning klubi Rock&Roll helimees.
Tekib tunne, et ma kirjutaksin enam-vähem samast asjast, kui Ekspress kuid tagasi Tartu ühe Hansapanga filiaali töötajatest, kes läbi Orkuti kliente sõimasid.
http://pannkoogid.blogspot.com/
Kommentaare lisaks pole tarvis. Soundinäide:
Helena Nova "24/7"
Tekib tunne, et ma kirjutaksin enam-vähem samast asjast, kui Ekspress kuid tagasi Tartu ühe Hansapanga filiaali töötajatest, kes läbi Orkuti kliente sõimasid.
http://pannkoogid.blogspot.com/
Kommentaare lisaks pole tarvis. Soundinäide:
Helena Nova "24/7"
Eliit esineb Mutant Discol kavaga “Best of Est”
Kodumaine muusikakooslus Eliit - koosseisus Vaiko Eplik (laul ja kitarr), Jarek Kasar (laul ja klahvpillid), Tursk (laul ja bass), Jaan Pehk (laul) ning Raul Saaremets (löökpillid) – astub sel reedel 20. aprillil toimuval Mutant Discol üles kavaga “Best of Est”.
Tallinnas Von Krahli baaris esitlusele tulevas spetsiaal-kavas esitab seekordne Eliidi koosseis paremaid – nii tuttuusi kui vanemaid – lugusid Eesti artistide Chalice, Vaiko Eplik & Eliit, Ans.Andur ja Röövel Ööbik loomingust. Sama kava ja sama koosseisuga hullutas Eliit mõne nädala eest riialasi. Krahlis toimuv on esimene ja viimane võimalus seda kuulda kodumaisel publikul.
Muusikakava “Best of Est” ees ja taga mängivad Mutant Discol plaadimuusikat DJd Rhythm Doctor, Ajukaja ja Siim Nestor.
Kodumaine muusikakooslus Eliit - koosseisus Vaiko Eplik (laul ja kitarr), Jarek Kasar (laul ja klahvpillid), Tursk (laul ja bass), Jaan Pehk (laul) ning Raul Saaremets (löökpillid) – astub sel reedel 20. aprillil toimuval Mutant Discol üles kavaga “Best of Est”.
Tallinnas Von Krahli baaris esitlusele tulevas spetsiaal-kavas esitab seekordne Eliidi koosseis paremaid – nii tuttuusi kui vanemaid – lugusid Eesti artistide Chalice, Vaiko Eplik & Eliit, Ans.Andur ja Röövel Ööbik loomingust. Sama kava ja sama koosseisuga hullutas Eliit mõne nädala eest riialasi. Krahlis toimuv on esimene ja viimane võimalus seda kuulda kodumaisel publikul.
Muusikakava “Best of Est” ees ja taga mängivad Mutant Discol plaadimuusikat DJd Rhythm Doctor, Ajukaja ja Siim Nestor.
Väljaprinditav flaier
Mutant Disco
teisipäev, aprill 17
Pet Shop Boys ja Popidiot
2. mail Tallinnas esineva intelligentse poppmuusika superstaari Pet Shop Boysi kontserdi erikülaliseks valis inglise kuulsaim popduo Eesti ainsa tõelise elektro-sünt-popp bändi Popidiot. Saku Suurhallis esitavad Eesti muusikud esmakordselt laiemale publikule materjali oma uuelt, käesoleva aasta sügisel ilmuvalt albumilt.
Popidioti liikmed Matti Juhani Peura ja Hendrik Luuk kommenteerivad: «Pet Shop Boysi seksuaalse alamtooniga siiras esteetika on perfektne popmuusika. Kui me Popidiot DJ-sette teeme, siis kõigi erinevate muusikastiilide hulgas lahterdub Pet Shop Boys stiiliks pet shop boys. Sinna pole midagi kõrvale panna - on ainult ette ja taha. Kunagi oli perfektseks popansambliks Fleetwood Mac. Kui hinnata bände hittide järgi, on Pet Shop Boys vähemalt Fleetwood Mac kuubis. Pet Shop Boys on õpetanud meid doominotega tantsima».
Mine kasvõi Popidioti pärast sinna konsale.
Tõnis Kahu kirjutas möödunud aasta jaanuaris Areenis Popidioti esikalbumist "1111" kuidagi liiga kahtlevalt. Kui ma Popidioti esimest korda Plink Plonk´il kuulsin, ei olnud minul mitte mingit kahtlust - lõi esimesel korral üsna pahviks. Album ning päris suure hulga Popidioti kontserdite nägemine/kuulamine on minus ammu tekitanud janu uue kauamängiva järele.
Mine kasvõi Popidioti pärast sinna konsale.
Tõnis Kahu kirjutas möödunud aasta jaanuaris Areenis Popidioti esikalbumist "1111" kuidagi liiga kahtlevalt. Kui ma Popidioti esimest korda Plink Plonk´il kuulsin, ei olnud minul mitte mingit kahtlust - lõi esimesel korral üsna pahviks. Album ning päris suure hulga Popidioti kontserdite nägemine/kuulamine on minus ammu tekitanud janu uue kauamängiva järele.
Popidiot Myspace´is
Tõnis Kahu "1111" arvustus Areenis
esmaspäev, aprill 16
Bright Eyes "Cassadaga"
(Saddle Creek, 2007)
Bright Eyes on metsikult produktiivne bänd USA-st, Nebraskast. Absoluutselt pole probleemi aastas väljastada 3 helikandjat, mis kõik pälvivad laialdast tähelepanu ning on oma helikeelelt erinevad. See aasta pole veel poole peal, aga Bright Eyes´il on ette näidata juba EP "Four Winds" ja kauamängiv "Cassadaga". "Cassadaga" on hea.
Bright Eyes on country mõjutustega indierock bänd või tegelikult on nad vist isegi rohkem country kui rock ja seal on veel midagi. See on ninamehe Conor Oberst´i isiksus.
Bright Eyes oma küllaltki pika ajaloo vältel pole kaotanud iseloomulikku ühiskonna kriitilist meelt ning irooniat valitseva korra kui ka iseenda pihta. See muusika pole vali, agressiivne, pealetükkiv, vaid sujuv, mahe ning kogu sõnum tuuakse kuulajani peenelt komponeeritud orkestriseadete ning Conor Oberst´i vahel veidi kurbliku hääle saatel.
Plaadilt ei leia hitte nagu "Another Travelling Song" ja "First Day Of My Life", mis pärinevad 2005. aastast, kuid siin peal on "Make A Plan To Love Me", mis jääb peale esmakordset kuulamist terveks päevaks kummitama: Some things you lose/You don't get back/So just know what you have/Make a plan to love me sometime soon. Imeilus naisvokaal taustal, mis läbib kogu albumit, andes sellele juurde sügavust ja õrnust.
Plaadi meeleolu on varieeruv ning mitmekülgne. Ausalt öeldes, on mul päris rakse midagi konkreetselt sellest albumist arvata. Ma olen seda vähemalt 20 korda kuulanud erinevates paikades. Tekitab palju mõtteid. Neid koondada on raske. Kahtlemata pole tegemist superalbumiga, aga Bright Eyes´is on midagi, mis mind kuulama ja mõtlema paneb. Sellest ajast peale, kui ma neti vahendusel paar aastat tagasi nende live´i otsa sattusin.
Bright Eyes ja nende ametlik kodukas
Bright Eyes Myspace´is
Bright Eyes on country mõjutustega indierock bänd või tegelikult on nad vist isegi rohkem country kui rock ja seal on veel midagi. See on ninamehe Conor Oberst´i isiksus.
Bright Eyes oma küllaltki pika ajaloo vältel pole kaotanud iseloomulikku ühiskonna kriitilist meelt ning irooniat valitseva korra kui ka iseenda pihta. See muusika pole vali, agressiivne, pealetükkiv, vaid sujuv, mahe ning kogu sõnum tuuakse kuulajani peenelt komponeeritud orkestriseadete ning Conor Oberst´i vahel veidi kurbliku hääle saatel.
Plaadilt ei leia hitte nagu "Another Travelling Song" ja "First Day Of My Life", mis pärinevad 2005. aastast, kuid siin peal on "Make A Plan To Love Me", mis jääb peale esmakordset kuulamist terveks päevaks kummitama: Some things you lose/You don't get back/So just know what you have/Make a plan to love me sometime soon. Imeilus naisvokaal taustal, mis läbib kogu albumit, andes sellele juurde sügavust ja õrnust.
Plaadi meeleolu on varieeruv ning mitmekülgne. Ausalt öeldes, on mul päris rakse midagi konkreetselt sellest albumist arvata. Ma olen seda vähemalt 20 korda kuulanud erinevates paikades. Tekitab palju mõtteid. Neid koondada on raske. Kahtlemata pole tegemist superalbumiga, aga Bright Eyes´is on midagi, mis mind kuulama ja mõtlema paneb. Sellest ajast peale, kui ma neti vahendusel paar aastat tagasi nende live´i otsa sattusin.
Bright Eyes ja nende ametlik kodukas
Bright Eyes Myspace´is
reede, aprill 13
Blogid: alateemaks muusika
Tänases Eesti Päevalehes kirjutab muusikakriitik Mart Niineste pikemalt Eestis leiduvatest muusikablogidest. Hommikul oli päris jalustrabav üllatus leida artikli juurest Penny Lane´i ajaveebi pilt eilsest postitusest.
Mart Niineste kirjutab:
Põhjalikumad käsitlused popmuusikast ning uute bändide tutvustamine on Eestis entusiastidest blogijate pärusmaaks olnud paaril viimasel aastal.
Kui SL Õhtulehe kõmulood poptähekestest ning debüüt-plaatidega maha saanud indie-bändide portreed Eesti Ekspressis välja arvata, kipub muusikast kirjutamine Eestis olema entusiastidest blogijate pärusmaa. Suunatud suhteliselt kitsale ringile, on n-ö musablogid oma valdkonnas põhjalikumad kui “päris ajakirjandus” olla kas saab, tahab või julgeb.
Põhimõtteliselt on muusikablogi kombinatsioon fanzine’ist ja veebipäevikust. Tavaliselt vahendab autor muljeid viimaste kontsertide-pidude kohta, tutvustab huvitavaid leide netiavarustest, kirjutab uutest bändidest ning rohkem või vähem värsketest plaatidest. Erinevalt ajalehe popiküljest ei sea eeldatav lugejate hulk, nende maitse-eelistused ja taustateadmised blogi sisule piiranguid.
Keskmise Eesti muusikablogi vanus jääb kahe aasta piiresse. Teadaolevalt vanimas, Martin Jõela veebipäevikus kannavad esimesed sissekanded aastaarvu 2001. Ma ei tea, kas küsimus on minu silmaringis ja eelistustes või üldises suunas, kuid tundub, et Eesti n-ö musablogijad kipuvad olema peamiselt põrandaaluse indie- ja elektroonilise muusika austajad. Märkimisväärne osa blogijatest huvitub just Eesti skenes toimuvast.
Üldjoontes tundub, et säärased blogid on toimiv alternatiiv, täitmaks peavoolumeedia katmata valdkonda. Tegijatel on huvi ja viitsimist kirjutada. Iseasi, kas ja kuidas potentsiaalsed lugejad blogideni jõuavad.
Alustuseks:
••Zone.ee/joela – põhjalik Eesti indie-skene kroonika. Meie aja Balthazar Russow (tegemist Penny Lane lemmikuma blogiga)
••Blog.jazzotheque.org – Eesti alternatiivmuusikast laiemalt
••Penny-l.blogspot.com –indie’st. Isiklikult.
••Vonbi.cmyk.ee – muusikast, isiklikult, irooniliselt ja naiselikult
••Microlips.blogspot.com – Skandinaavia ning muu maailma alternatiivmuusikast
Kahjuks on nimestikust välja jäänud üks väga hea ajaveeb - k6rvaklapp.blogspot.com - vajab päris kindlasti kohe äramärkimist.
Eesti Päevaleht
Artikkel
Kui SL Õhtulehe kõmulood poptähekestest ning debüüt-plaatidega maha saanud indie-bändide portreed Eesti Ekspressis välja arvata, kipub muusikast kirjutamine Eestis olema entusiastidest blogijate pärusmaa. Suunatud suhteliselt kitsale ringile, on n-ö musablogid oma valdkonnas põhjalikumad kui “päris ajakirjandus” olla kas saab, tahab või julgeb.
Põhimõtteliselt on muusikablogi kombinatsioon fanzine’ist ja veebipäevikust. Tavaliselt vahendab autor muljeid viimaste kontsertide-pidude kohta, tutvustab huvitavaid leide netiavarustest, kirjutab uutest bändidest ning rohkem või vähem värsketest plaatidest. Erinevalt ajalehe popiküljest ei sea eeldatav lugejate hulk, nende maitse-eelistused ja taustateadmised blogi sisule piiranguid.
Keskmise Eesti muusikablogi vanus jääb kahe aasta piiresse. Teadaolevalt vanimas, Martin Jõela veebipäevikus kannavad esimesed sissekanded aastaarvu 2001. Ma ei tea, kas küsimus on minu silmaringis ja eelistustes või üldises suunas, kuid tundub, et Eesti n-ö musablogijad kipuvad olema peamiselt põrandaaluse indie- ja elektroonilise muusika austajad. Märkimisväärne osa blogijatest huvitub just Eesti skenes toimuvast.
Üldjoontes tundub, et säärased blogid on toimiv alternatiiv, täitmaks peavoolumeedia katmata valdkonda. Tegijatel on huvi ja viitsimist kirjutada. Iseasi, kas ja kuidas potentsiaalsed lugejad blogideni jõuavad.
Alustuseks:
••Zone.ee/joela – põhjalik Eesti indie-skene kroonika. Meie aja Balthazar Russow (tegemist Penny Lane lemmikuma blogiga)
••Blog.jazzotheque.org – Eesti alternatiivmuusikast laiemalt
••Penny-l.blogspot.com –indie’st. Isiklikult.
••Vonbi.cmyk.ee – muusikast, isiklikult, irooniliselt ja naiselikult
••Microlips.blogspot.com – Skandinaavia ning muu maailma alternatiivmuusikast
Kahjuks on nimestikust välja jäänud üks väga hea ajaveeb - k6rvaklapp.blogspot.com - vajab päris kindlasti kohe äramärkimist.
Eesti Päevaleht
Artikkel
neljapäev, aprill 12
Uudiseid Seksound´ilt
Seksound on Eesti parim muusikaleibel. Ok, see pole eriline uudis, seda teatakse niigi. Seksound on sattunud itaaliakeelse saidi (www.indiepop.it) huviorbiiti. Sellega seoses on avaldatud plaadifirma all tegutsevate artistide salvestiste arvustusi: Pia Fraus, Dreamphish, Ans. Andur, Bad Apples, Honey Power, kogumik "Kohalik ja Kohatu". Kes keelt valdab, saab ehk midagi kasulikku kõrva taha panna ja ka mind informeerida. Kogu info leiab all pool antud lingilt.
Seksound on Eesti parim muusikaleibel. Ok, see pole eriline uudis, seda teatakse niigi. Seksound on sattunud itaaliakeelse saidi (www.indiepop.it) huviorbiiti. Sellega seoses on avaldatud plaadifirma all tegutsevate artistide salvestiste arvustusi: Pia Fraus, Dreamphish, Ans. Andur, Bad Apples, Honey Power, kogumik "Kohalik ja Kohatu". Kes keelt valdab, saab ehk midagi kasulikku kõrva taha panna ja ka mind informeerida. Kogu info leiab all pool antud lingilt.
Seksound on kohe peagi lettidele lajatamas suurejoonelist kogumikku "Kohalik ja Kohatu 2" - Eesti hetke independentmuusika parematest näidetest. Reliis on siis järg paar aastat tagasi ilmunud samanimelisele kogumikule. Plaadil on esindatud näiteks Vaiko Eplik, Jaan Pehk, Ans. Andur, Honey Power, Soterios (?) jpt.
Seksoundi rüpes on aga alustanud tegevust uus projekt, mis kannab nime Jaan ja Rein. Duo koosneb Jaan Pehk ´ist ja Seksound´i väsimatust eestvedajast Rein Fuks ´ist. Praeguseks on ilmunud kaks suurepärast lugu "Suusad on" ning "Puu". Esitaja Jaan, sõnad ja muusika Rein Fuks. Viimase loo näol on tegemist Ans. Andur meets Pia Fraus´iga. Mõnus on kuulata Orelipoissi ka tõsistemas toonides laulmas. Imeilusad sõnad, mõnus tunnetus ja armas metallofon. Singel "Puu" peaks olema saadetud ka parimatesse Eesti raadiotesse. Kas on oodata kauamängivat? Rein Fuks vastas, et kui jaksu, siis kindlasti.
Seksound´i uudistest ka veel nii palju, et Pia Fraus tegeleb hetkel aktiivselt uue materjali salvestamisega ning mõne aja pärast on võimsaid ja jalustrabavaid uudiseid oodata. Hoidke kõrv terav!
Itaalia keeles artikkel saidilt www.indiepop.it
Seksound
Pia Fraus
Seksoundi rüpes on aga alustanud tegevust uus projekt, mis kannab nime Jaan ja Rein. Duo koosneb Jaan Pehk ´ist ja Seksound´i väsimatust eestvedajast Rein Fuks ´ist. Praeguseks on ilmunud kaks suurepärast lugu "Suusad on" ning "Puu". Esitaja Jaan, sõnad ja muusika Rein Fuks. Viimase loo näol on tegemist Ans. Andur meets Pia Fraus´iga. Mõnus on kuulata Orelipoissi ka tõsistemas toonides laulmas. Imeilusad sõnad, mõnus tunnetus ja armas metallofon. Singel "Puu" peaks olema saadetud ka parimatesse Eesti raadiotesse. Kas on oodata kauamängivat? Rein Fuks vastas, et kui jaksu, siis kindlasti.
Seksound´i uudistest ka veel nii palju, et Pia Fraus tegeleb hetkel aktiivselt uue materjali salvestamisega ning mõne aja pärast on võimsaid ja jalustrabavaid uudiseid oodata. Hoidke kõrv terav!
Itaalia keeles artikkel saidilt www.indiepop.it
Seksound
Pia Fraus
Seekordse Stereoöö näol on tegemist Plektrumi soojenduspeoga. Visuaalsete helide Festival Plektrum toimub 26-28 aprillil nii Tallinnas kui ka Tartus.28. aprillil esitleb Sõbramajas oma debüütalbumit "Step Into Light" ka Under Marié Forwardsi sisse töötatud pidudesarja Sõprus Rokib! raames. Üles astub veel Popidiot. (Andmed on nüüd muutunud. Plaati eistletakse siiski uues klubis "Kellele ei meeldiks Johnny Depp". Tartu Kunstimuuseumi kõrval. Algus kl 22)
Samal õhtul, 28. aprillil, on klubis "Illusion" Brainstorm. Üleüldse toimuvad sellel ajal ka Tartu tudengite Kevadpäevad 2007.
Teretulemast Tartusse!
Plektrum
Under Marié
Popidiot
Forwards
Klubi Illusion
Tudengipäevad 2007
teisipäev, aprill 10
Punk on kolm aastakümmet vana. Kohe hakkab kummitama JMKE meie muusikaajaloo kivisse raiutud sõnad : paneme punki, paneme punki! Teate küll seda rida. Ühed lubavad, teised aga teevad. Punk pole surnud! Kindlasti mitte meie vabariigis.
Vahetu, ehe ja rabe näide on poolteist aastat koos ühes rütmis astunud Zhuut. Tegelikult on nii, et nad ise väga ei rõhutagi, et nad punki teevad. Suuremalt jaolt keegi nende hulgast seda stiili vabal ajal ei kuula. Hoopiski veedetakse aega näiteks Ultima Thule, Red Hot Chilli Peppers´i, post-rock´i ja organiseeritud müra seltsis.
Bändi põhikohaga trummar Maris Fläba, kes vahetevahel bassi käredaid keeli näpib, ei oska ka ise Zhuuti kuhugi paigutada. Tema sõnul teeb see sama välja kui küsida Einsteinilt, mis on elu mõte. Neid kannustab lakkamatu tahe teha muusikat ja tunda ennast mõnusalt. Täpselt nii see ka mõjub.
Maris ütles, et nad ei protesteeri mitte millegi vastu ega kanna mingisugust kindlat sõnumit. Seepärast polegi ehk õige öelda, et Zhuut on punkbänd. Neid on nimetatud vahel lihtsalt garaaźi emadeks.
Kui Zhuut 2005. aasta suvel JMKE kontserdist inspiratsiooni saades tugeva tahtejõu najal kokku sai, oli olukord samalaadne kui 1960ndate aastate alguses legendi järgi The Beach Boys´il: üldiselt tahaks teha bändi, aga pilli mängida ei oska. Kui The Beach Boys koosnes algselt vendadest Wilson´itest, ühest nende nõost ning lisaks võeti kampa hea sõber, siis Zhuut koosneb kahest klassiõest ning veel kahest lihasest õest.
Esimeses proovis võeti pillid esimest korda kätte ning lauldi esmakordselt mikrofoni. Tulemuseks oli kaos, mis mõne aja möödudes vaikselt korrastuma hakkas.
See, et Zhuut´i nelja liikme seas on kõik tüdrukud, on peamine, mida rõhutatakse: me oleme tsikid, oleme selle üle uhked ning tahame näidata, kui lahe on bändi teha. Nii lihtne see ongi, ei mingit põhjapanevat elufilosoofiat.
Kui Zhuut on enda sõnul laval tütarlapselikult tagasihoidlik, tiba häiritud ja siiras, siis 2006. aasta septembris välja antud salvestis "Vagiina ja 49 kulli" tõestab hoopis vastupidist. Plaadil on 6 lugu, 11 minutit toorest materjali. Võibolla ongi imekspandav tüdrukute julgus midagi nii käredat teha, tundmata piinlikkust veidi logisevate käikude ja paigast nihkunud tasakaalu ees. Tagasiohoidlikkusest on asi üsna kaugel. Kriipivast meeleolust võib selgelt välja lugeda tüdrukute enesekindlust ja muhedat ellusuhtumist.
Ise välja antud plaadi tiraaź oli 100, praeguseks on kõik eksemplarid leidnud omaniku. Lisaks käest-kätte andmisele/müügile, oli võimalik plaati saada ka Levikast, kuid sealne müügiedu majanduslikku kosutust et toonud. Rääkides veel rahast nendib Maris, et tegelikult on Zhuut üks ainulaadne bänd Eestis: meedias on nad saanud üsna suurt ja heakskiitvat vastukaja, on antud kümmekond kontserti (esimene oli muideks JMKE juubelikontsert Rock Cafe´s 700 inimese ees), millega on teenitud ehk 75 krooni.
Edasistest plaanidest räägib Maris unistusest teha korralik plaat - vähemalt 22 minutit. Hetkel nokitseb ta kodus arvuti taga remix´ide kallal ning mõtleb, mida kõike saaks teisiti ja võibolla paremini teha praeguseks linti võetud lugude juures. Aga raske on, kui bändi liikmed mööda maailma ringi luusivad, kes Inglismaal, kes Indias või Tais.
Tegelikult võikski nimetada Zhuuti visiitbändiks. Tehakse proovi siis, kui kõik kodumaal on. Praegu on ja ees ootavad ka mõned kontserdid. Kindlalt on paika pandud 21. aprill, kui Tartu publikul on võimalik tulla klubisse Rock & Roll. Plaanis on üles astuda ka eeloleval Plektrumi üritusel, 27. aprillil Tallinnas. Ja ehk mõni veel.
Zhuut on kindlasti elevust ning põnevust tekitav bänd. Teevad nii nagu torust tuleb, ei ole võltsi wannabelikku suhtumist ja seepärast ka siiras. Zhuut pole sinisilmsete tibide bänd, ei ole ka feministlikku maailmavaatesse kalduvad jõulised tüübid. Zhuut on avameelne, intelligentne ja punk.
Zhuut on neli 20ndates eluaastates olevat plikat:
Helen Russ - bassitsikk ja aegajalt kolistab trummide taga. Hetkel viibib Inglismaal, teeb seal tööd ja promob Zhuuti.
Livia Kurik - kidraguru, on tööinimene, unistab ja pürgib medõeks, erialale astub sisse sellel suvel.
Stella Kurik - vokaal, teeb tööd elektroonikafirmas mehaanilisel poolel.
Maris Fläba -trummid ja vahel bass. Teenib taskuraha elektroonikafirmas spetsialistina, selle kõrvalt tegeleb näiteks filmindusega.
Vahetu, ehe ja rabe näide on poolteist aastat koos ühes rütmis astunud Zhuut. Tegelikult on nii, et nad ise väga ei rõhutagi, et nad punki teevad. Suuremalt jaolt keegi nende hulgast seda stiili vabal ajal ei kuula. Hoopiski veedetakse aega näiteks Ultima Thule, Red Hot Chilli Peppers´i, post-rock´i ja organiseeritud müra seltsis.
Bändi põhikohaga trummar Maris Fläba, kes vahetevahel bassi käredaid keeli näpib, ei oska ka ise Zhuuti kuhugi paigutada. Tema sõnul teeb see sama välja kui küsida Einsteinilt, mis on elu mõte. Neid kannustab lakkamatu tahe teha muusikat ja tunda ennast mõnusalt. Täpselt nii see ka mõjub.
Maris ütles, et nad ei protesteeri mitte millegi vastu ega kanna mingisugust kindlat sõnumit. Seepärast polegi ehk õige öelda, et Zhuut on punkbänd. Neid on nimetatud vahel lihtsalt garaaźi emadeks.
Kui Zhuut 2005. aasta suvel JMKE kontserdist inspiratsiooni saades tugeva tahtejõu najal kokku sai, oli olukord samalaadne kui 1960ndate aastate alguses legendi järgi The Beach Boys´il: üldiselt tahaks teha bändi, aga pilli mängida ei oska. Kui The Beach Boys koosnes algselt vendadest Wilson´itest, ühest nende nõost ning lisaks võeti kampa hea sõber, siis Zhuut koosneb kahest klassiõest ning veel kahest lihasest õest.
Esimeses proovis võeti pillid esimest korda kätte ning lauldi esmakordselt mikrofoni. Tulemuseks oli kaos, mis mõne aja möödudes vaikselt korrastuma hakkas.
See, et Zhuut´i nelja liikme seas on kõik tüdrukud, on peamine, mida rõhutatakse: me oleme tsikid, oleme selle üle uhked ning tahame näidata, kui lahe on bändi teha. Nii lihtne see ongi, ei mingit põhjapanevat elufilosoofiat.
Kui Zhuut on enda sõnul laval tütarlapselikult tagasihoidlik, tiba häiritud ja siiras, siis 2006. aasta septembris välja antud salvestis "Vagiina ja 49 kulli" tõestab hoopis vastupidist. Plaadil on 6 lugu, 11 minutit toorest materjali. Võibolla ongi imekspandav tüdrukute julgus midagi nii käredat teha, tundmata piinlikkust veidi logisevate käikude ja paigast nihkunud tasakaalu ees. Tagasiohoidlikkusest on asi üsna kaugel. Kriipivast meeleolust võib selgelt välja lugeda tüdrukute enesekindlust ja muhedat ellusuhtumist.
Ise välja antud plaadi tiraaź oli 100, praeguseks on kõik eksemplarid leidnud omaniku. Lisaks käest-kätte andmisele/müügile, oli võimalik plaati saada ka Levikast, kuid sealne müügiedu majanduslikku kosutust et toonud. Rääkides veel rahast nendib Maris, et tegelikult on Zhuut üks ainulaadne bänd Eestis: meedias on nad saanud üsna suurt ja heakskiitvat vastukaja, on antud kümmekond kontserti (esimene oli muideks JMKE juubelikontsert Rock Cafe´s 700 inimese ees), millega on teenitud ehk 75 krooni.
Edasistest plaanidest räägib Maris unistusest teha korralik plaat - vähemalt 22 minutit. Hetkel nokitseb ta kodus arvuti taga remix´ide kallal ning mõtleb, mida kõike saaks teisiti ja võibolla paremini teha praeguseks linti võetud lugude juures. Aga raske on, kui bändi liikmed mööda maailma ringi luusivad, kes Inglismaal, kes Indias või Tais.
Tegelikult võikski nimetada Zhuuti visiitbändiks. Tehakse proovi siis, kui kõik kodumaal on. Praegu on ja ees ootavad ka mõned kontserdid. Kindlalt on paika pandud 21. aprill, kui Tartu publikul on võimalik tulla klubisse Rock & Roll. Plaanis on üles astuda ka eeloleval Plektrumi üritusel, 27. aprillil Tallinnas. Ja ehk mõni veel.
Zhuut on kindlasti elevust ning põnevust tekitav bänd. Teevad nii nagu torust tuleb, ei ole võltsi wannabelikku suhtumist ja seepärast ka siiras. Zhuut pole sinisilmsete tibide bänd, ei ole ka feministlikku maailmavaatesse kalduvad jõulised tüübid. Zhuut on avameelne, intelligentne ja punk.
Zhuut on neli 20ndates eluaastates olevat plikat:
Helen Russ - bassitsikk ja aegajalt kolistab trummide taga. Hetkel viibib Inglismaal, teeb seal tööd ja promob Zhuuti.
Livia Kurik - kidraguru, on tööinimene, unistab ja pürgib medõeks, erialale astub sisse sellel suvel.
Stella Kurik - vokaal, teeb tööd elektroonikafirmas mehaanilisel poolel.
Maris Fläba -trummid ja vahel bass. Teenib taskuraha elektroonikafirmas spetsialistina, selle kõrvalt tegeleb näiteks filmindusega.
Klubi Rock&Roll
Plektrum
laupäev, aprill 7
Jarvis Cocker "Jarvis"
(Rough Trade, 2006)
15-aasta vanune koolinolk Jarvis Cocker pani kokku oma esimese bändi ja sellele sai nimeks Arabacus Pulp, mõni aeg hiljem lihtsalt Pulp. Tõenäoliselt ei osanud ta sellel ajal ette ennustada, et teeb punti järgmised 24 aastat. Ok, kui sul on piisavalt vanemaid ahhetama panevat järjepidevust võid ju bändi teha veerandsada aastat ja veel kauemgi. Tiba keerulisem on aga minna muusikaajalukku kultusliku plaadiga. Pulp´i "Different Class" seda kindlasti on - hitid "Common People", "Disco 2000" jne. Aasta 1995. 24 kuud enne sajandivehtust reliisitud "This Is Hardcore" pole sugugi kehvem.
Möödunud aasta lõpus lõi Jarvis Cocker letti oma sooloplaadi. Mida ikka pikalt mõelda - "Jarvis" on antud üllitisele väga sobilik nimi. Lihte ja konkreetne nagu ka selle sisu.
"Jarvis" on aga niivõrd hea plaat, et ma olen seda viimased paar nädalat vähemalt korra päevas kuulanud. Ja ei tüüta ära. Albumi peen detailirohkus tõmbab. Avasingel "Don´t Let Him Waste Your Time" töötab esimesest taktist peale. Lugesin kuskilt kunagi, et tegelikult on kõne all olev lugu esmalt kirjutatud hoopiski Frank Sinatra tütrele Nancy Sinatrale, kelle 2004. aastal ilmunud plaadil see ka oli. Mõndade jaoks on Nancy Sinatra versioon parem. Ei oska kommenteerida, kuna pole seda ise kuulnud.
Üldiselt on albumi meeleolu rahulik, positiivne ja muhe ning so british: "Black Magic", "Disney Time", "Baby´s Coming Back To Me", "Tonite" kannavad endast sõbralikku ja elujaatavat emotsiooni. Sellel plaadil on kõike - kitarr, klaver, bass, trummid, sünt, erinevad efektid, saksofon, timpan, kellad, flööt, vibrafon, keelpilliorkester jne- kõik aga maitsekas tasakaalus. Ja Jarvis Cocker´i vokaali ei peagi kommenteerima. Penny Lane soovitab.
Peale Pulp´i puhkusele minekut on Cocker löönud kaasa ka koos Jason Buckle´iga projektis nimega Relaxed Muscle.
Möödunud aasta lõpus lõi Jarvis Cocker letti oma sooloplaadi. Mida ikka pikalt mõelda - "Jarvis" on antud üllitisele väga sobilik nimi. Lihte ja konkreetne nagu ka selle sisu.
"Jarvis" on aga niivõrd hea plaat, et ma olen seda viimased paar nädalat vähemalt korra päevas kuulanud. Ja ei tüüta ära. Albumi peen detailirohkus tõmbab. Avasingel "Don´t Let Him Waste Your Time" töötab esimesest taktist peale. Lugesin kuskilt kunagi, et tegelikult on kõne all olev lugu esmalt kirjutatud hoopiski Frank Sinatra tütrele Nancy Sinatrale, kelle 2004. aastal ilmunud plaadil see ka oli. Mõndade jaoks on Nancy Sinatra versioon parem. Ei oska kommenteerida, kuna pole seda ise kuulnud.
Üldiselt on albumi meeleolu rahulik, positiivne ja muhe ning so british: "Black Magic", "Disney Time", "Baby´s Coming Back To Me", "Tonite" kannavad endast sõbralikku ja elujaatavat emotsiooni. Sellel plaadil on kõike - kitarr, klaver, bass, trummid, sünt, erinevad efektid, saksofon, timpan, kellad, flööt, vibrafon, keelpilliorkester jne- kõik aga maitsekas tasakaalus. Ja Jarvis Cocker´i vokaali ei peagi kommenteerima. Penny Lane soovitab.
Peale Pulp´i puhkusele minekut on Cocker löönud kaasa ka koos Jason Buckle´iga projektis nimega Relaxed Muscle.
Jarvis Cocker Myspace´s
Relaxed Muscle Myspace´s
reede, aprill 6
Hea meel on teatada, et üks asjalikemaid muusikablogisid Microlips kohtub toreda üritusega Odessa POP.
Microlips on väike suur rahvusvaheline Eesti muusikablogi, mille kaastöötajad ei kohku tutvustamast välismaistele lugejatele Gunnar Grapsi ega siinsetele kõrvadele põhjamaist sündipoppi. Blogi tähelepanu teravik on suunatud lähimate naabrite – eriti Rootsi ja Soome - põrandaaluse popmuusika uutele tulijatele. Seda kõike sõnas, pildis, audios ja videos. Tänaseks on tegutsetud juba rohkem kui kaks aastat ja leitud parajalt väike ent püsiv lugejaskond kõigis suuremates muusikamaades USA-st Jaapanini.
Odessa POP on möödunud sügistalvel alustanud indie-kontserdite sari, mis tahab tuua Eesti pisiklubide lavadele väikest ja ilusat popmuusikat, kus abiks nii kitarrid kui kompuutrid. Edaspidi ei ole välistatud ka hämaramad-lärmakamad kõrvalepõiked. Seni on Odessa POPi egiidi all Eestit külastanud The Ladybug Transistor (US), Amy Linton (US), Pipas (UK), Harry Hunks (FIN), My Darling YOU! (SWE), The Zebras (AU) ja Tolbiac (FIN), keda toetasid kohalikud suurused Vaiko Eplik, Pia Fraus ja Popidiot. Kevadsuvel on oodata külalisi Põhja-Iirimaalt ja (taaskord) Austraaliast. Kuku klubiõhtul mängivad mõlema sugulasüritusega seotud tegelased – kirjutajad, sõbrad ja toetajad – oma hetke lemmikmuusikat. Piire ei seata ja hea maitse üle ei juurelda.
Microlips
Odessa POP
Kuku Klubi
teisipäev, aprill 3
Photo by Dmitri Kotjuh
Bullfrog Brown viis Eesti blues´i väärika võiduni
Pühapäeval, 1. aprillil, avaldas USA muusikaportaal Ultimate Band List ehk lühidalt UBL (www.ubl.com) mitu aastat väldanud võistluse tulemused. UBL koondab endas poolt miljonit bändi üle kogu maailma. Portaal jagab informatsiooni artistide, plaadifirmade ning näiteks erinevate kontserdite kohta. Ole mees ja otsi. Stiilipiiranguid pole.
Pühapäeval, 1. aprillil, avaldas USA muusikaportaal Ultimate Band List ehk lühidalt UBL (www.ubl.com) mitu aastat väldanud võistluse tulemused. UBL koondab endas poolt miljonit bändi üle kogu maailma. Portaal jagab informatsiooni artistide, plaadifirmade ning näiteks erinevate kontserdite kohta. Ole mees ja otsi. Stiilipiiranguid pole.
UBL´i suurejoonelisest ning palju tähelepanu pälvinud finaali jõudis ka Tartu delta blues trio Bullfrog Brown. Küsisin, kuidas väikese Eesti alternatiivne blues UBL´i 10 finalisti hulka pääses, vastas slide-kitarri mängiv ja enamike bändi lugude autor Andres Roots, et kümmekond aastat tagasi, kui portaal veel teist nime kandis, oli ta mingi bändi sinna lisanud, nii et kui ARTISTdirect portaali ära ostis ja ellu äratas, tuli talle kiri: „Tere, oleme tagasi, tulge teie ka." Andres tegi seepeale Bullfrog Brown´ile sinna kõige lihtsama tasuta lehe ja unustas kohe ka kogu asja – igasugu muusikaportaale on internet täis. Mõne aja pärast saabus järgmine kiri: „Meil on selline võistlus tulemas, olge hea ja võtke osa!" Osavõtt oli tasuta. Andres tuletas vajaliku parooli meelde, täitis avalduse ja saatis ära. Eelvoor põhines edukusel UBL´i kuulatavustabelis. Tol ajal arvas Andres, et ega Bullfrog Brown sellest asjast rohkem ei kuule – see oli 2005. aastal. Mullu tulid eelvooru tulemused – tuhandetest bändidest jõudis poolfinaali 120, Bullfrog Brown nende hulgas. Poolfinaalis oli igasugu huvitavaid bände – olid 80te diskotädid Bananarama, oli praegu Eestiski üsna pop Kosheen... Selles mõttes oli jälle tohutu üllatus, et Eesti trio pääses finaali ja sellised suurnimed mitte.
Teistest finalistidest rääkides jääb Andres kui ka bändi suupillimängija Üllar Kärt üsna napisõnaliseks. Andres ütleb, et on väga raske panna paremusjärjestusse kümmet bändi, kes teevad väga erinevat muusikat, sest muusika ei ole sport. See võistlus ei olnudki tingimata headuduse peale – olgugi, et finaalis ütles oma sõna ka UBLi ja ARTISTdirecti kohtunike zhürii, oli seal määravaks ikka pühendunud fännide arv.
Isiklikult hindavad bändi liikmed kõige rohkem hoopis võistluse käigus saadud teadmist, et neil on nii palju toredaid fänne. Bullfrog Brown sai kümneid tunnustavaid kirju nii oma Eesti fännidelt kui riikidest, kus on käidud esinemas - aga ka kaugematest paikadest, kus nende muusikat tuntakse vaid plaadi ja raadio vahendusel: USA Lõunaosariikidest, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Iisraelist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Belgiast jne. See motiveerib mehi edasi rabelema!
UBL´i finaali kohad jagunesid järgnevalt:
1. Kelli Pettit, Kanada
2. The Mary Dream, USA
3. Aquatic, Holland
4. The Scene, Kanada
5. Infinite Out, USA
6. Bullfrog Brown, Eesti
7. Brother 2 Brother, USA
8. JED, USA
9. Kevin Cahoon and Ghetto Cowboys, USA
10. Billy Cain, USA
Peagi algaval suvel on Bullfrog Brown´i ees ootamas mainekad festivalid Soomes, juuli keskel võetakse taas ette reis Śhotimaale. Eestis on triot aga võimalik kuulata juba aprilli lõpus nii Tartus, Narvas kui Haapsalu lähistel. Plaanis on salvestada ka uut materjali.
Bullfrog Brown on:
Alar Kriisa - vokaal
Andres Roots - kitarr
Üllar Kärt - suupill
Bullfrog Brown Myspace´s
Ultimate Band List ehk UBL
Teistest finalistidest rääkides jääb Andres kui ka bändi suupillimängija Üllar Kärt üsna napisõnaliseks. Andres ütleb, et on väga raske panna paremusjärjestusse kümmet bändi, kes teevad väga erinevat muusikat, sest muusika ei ole sport. See võistlus ei olnudki tingimata headuduse peale – olgugi, et finaalis ütles oma sõna ka UBLi ja ARTISTdirecti kohtunike zhürii, oli seal määravaks ikka pühendunud fännide arv.
Mida on toonud UBL´i finaali 6. koht Bullfrog Brown´ile? Väga head reklaami – veel enne, kui esikohad välja kuulutatud said, jõudis bluusimaailma suurima veebiajakirja BluesWax veergudele uudis sellest, kuidas ebatavalisel kombel jõudis taolise võistluse finaali kogunisti kaks bluusibändi, ja neist kõrgema koha sai mitte hiljuti kahele Grammyle esitatud Texase bluusrocki ansambel Brother 2 Brother, vaid akustiline Bullfrog Brown kuskilt ugrimugrimaalt!
Isiklikult hindavad bändi liikmed kõige rohkem hoopis võistluse käigus saadud teadmist, et neil on nii palju toredaid fänne. Bullfrog Brown sai kümneid tunnustavaid kirju nii oma Eesti fännidelt kui riikidest, kus on käidud esinemas - aga ka kaugematest paikadest, kus nende muusikat tuntakse vaid plaadi ja raadio vahendusel: USA Lõunaosariikidest, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Iisraelist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Belgiast jne. See motiveerib mehi edasi rabelema!
UBL´i finaali kohad jagunesid järgnevalt:
1. Kelli Pettit, Kanada
2. The Mary Dream, USA
3. Aquatic, Holland
4. The Scene, Kanada
5. Infinite Out, USA
6. Bullfrog Brown, Eesti
7. Brother 2 Brother, USA
8. JED, USA
9. Kevin Cahoon and Ghetto Cowboys, USA
10. Billy Cain, USA
Peagi algaval suvel on Bullfrog Brown´i ees ootamas mainekad festivalid Soomes, juuli keskel võetakse taas ette reis Śhotimaale. Eestis on triot aga võimalik kuulata juba aprilli lõpus nii Tartus, Narvas kui Haapsalu lähistel. Plaanis on salvestada ka uut materjali.
Bullfrog Brown on:
Alar Kriisa - vokaal
Andres Roots - kitarr
Üllar Kärt - suupill
Bullfrog Brown Myspace´s
Ultimate Band List ehk UBL
Tellimine:
Postitused (Atom)
.jpeg)
