Ö Stuudio esitleb: Köök, Tartu Popi ja Roki Instituut, lack of Eoins

Reedel, 9. oktoobril kutsub Tartus toimetav Ö Stuudio muusikahuvilisi Genialistide klubisse peole. Järjekordne üritus sarjast "Ö Stuudio esitleb" toob seekord lavale nii uut kui vana!

Pisikeselt mõttepausilt on tagasi Viljandi poiste ansambel lack of Eoins, kellest on suve jooksul saanud kolmeliikmeline punt - basskitarrist Mati Tubli otsustas bändist lahkuda. Hoopis teistlaadi kõlapildi omandanud Eoins, kes hetkel töötab hoolega paljutõotava uue materjali kallal, lubab peol ette kanda portsu seni kuulmata heliteoseid lisaks esikalbumilt "Echo Group" pärit uuenduskuuri läbinud maiuspaladele.

Üle pika-pika aja on lõpuks ometi võimalik kuulda üht omapärasemat eestikeelset indieorkestrit Tartu Popi ja Roki Instituuti. Seda ei mäleta vist keegi, millal nad viimati esinesid. Kuid nagu selgus, pole poisid ning tüdrukud niisama laiselnud, vaid hoopiski "salaja" Tallinnas salvestamas käinud. Millises suunas muusikateadlased oma samme seavad, see tõde selgub 9. oktoobri õhtul.

Hoopis teistsuguse kavaga, kui me tavaliselt oleme harjunud kuulma ja nägema, lubas üllatada supergrupp Köök. Mis täpsemalt, ei tea keegi... Igatahes avaldas solist Jaan Pehk lootust, et hiljemalt detsembriks valmib ka nende teine kauamängiv.

Plaadimasinate tagant leiab Ö Stuudio bossi Martin Kikase ning muusikablogija Penny Lane'i.

Algus kell 21:00
Pilet 75.-

Bad Apples "The Autumn People"

Sügiseks valmivad viljad...

Nõndaviisi jõuab kohe-kohe poelettidele ansambli Bad Apples teine kauamängiv "The Autumn People". 2003. aastal Henrik Esse pisikesest toanurgast alguse saanud projekt kasvas peagi korralikuks ansambliks, mille ridades kuuleb-näeb nn indieskene tuttavaid muusikuid: Rein Fuks trummidel, Rivo Järvsoo kitarril, Tõnis Kenkmaa bassil ja imeilus vokalist Helina Risti. 2006. aastal saadi maha oma esimese plaadiga, millele pandi nimi "When Colours Became Day and Night" (loe pikemalt).

1. oktoobril ametlikult Seksoundi alt reliisitav "The Autumn People" on mõnes mõttes jätk peaaegu kahe aasta tagusesse aega jäävale esikalbumile. Siin kõlab tuttav ensekindel rahulikkus, naivistlik lüürika. Liiga tuttavlik on bändi rütmisektsioon, (mida eriliselt rõhutab basskitarr), mis suurema kuulamise järel hakkab vaikselt muutusi ja mitmekülgsemat lähenemist nõudma. Juurde on tulnud rohkem lahedaid sündihelisid. Ja Esse vokaal on veelgi mahedam.


Aga siiski.

Senise kuulamise järel kuulub minu sümpaatia paladele "Hey Doctor", "Sun Boy Rain Girl", "Love" ja "In The Zoo". Mis ma oskan muud öelda - lihtsalt nii ilusad on!




Penny Lane võttis julguse kokku ja küsis mõned küsimused Bad Applesi selgroolt Henrik Esselt.

Kus kohas peab elama või kuidas oma päevi plaanima, et sünniks rahulik ja aus muusika?

Elada võiks seal, kus on hea ja kindel olla. Olla võiks omas kodus, omaette. Plaanima ei pea, hetk peab tekkima iseenesest, loomulikult.

Ja mida sööma, et selline muusika ka niiöelda pillidest ja häälepaeltest välja kostub?

Isetehtud maitsvat rooga.

The Autumn People on Bad Applesi teine kauamängiv, tüüpiline küsimus, kuid siiski - mille poolest need kaks plaati sinu jaoks kõige rohkem erineva? Milline oli Bad Apples paar aastat tagasi ja milline nüüd?

Uus plaat on konkreetsem, arendatum, ühtlasem, viisakam. Lühidalt öeldes popilikum. Lähtekoht on samuti teine: nüüd on selleks vana (hea) estraad kui selline, varem aga andsid tooni üksikud kindlad uuema aja bändid. The Autumn People on veelgi enam ''vanainimestemuusika''. Aga selles on rohkem põnevaid surinaid, pidulikke oreleid, kummastavaid hääli. Kihte on kasvanud juurde.

Esialgse kuulamise järel mulle tundub, et jätkate sealt, kus eelmine plaat lõppes. Meeleolu on enam-vähem samasugune. Kas saab järeldada, et osad lood olid teil juba olemas siis, kui esimene plaat tuli? Millised laulud on kõige hiljem ilmavalgust näinud?

Umbes nii on küll. Uue plaadi valmimine lugude kirjutamisest kuni salvestuse-miksimiseni kulges väga katkendlikult ligi kaks ja pool aastat. See on pikk aeg. "Mono Moon" oli mingil kujul eelmise plaadi ilmumise ajal olemas. Ta on üheks päris otseseks ühenduslüliks esimese plaadiga. Üsna pea tekkis "Love", mis kannustas meid aegajalt ikka proove tegema ja mitte päris punkti panema. Nõnda, väga vaikselt kulgedes oli 2008 suveks valmis umbes pool plaadist ja selle suvega sai ka ülejäänud osa ära vormistatud. "Play Time "ja "Faster Than The Light" on hiljutisem kraam.

Milline lugu ja miks sulle uue pealt endale kõige rohkem meeldib?

Vist "Sun Boy Rain Girl". Sellel on mu jaoks väga mitmeid tähenduskihte. Mulle meeldivad väga Ray Bradbury jutud, ka see lugu kõneleb mu meelest nende lugude maailmast. Teisalt mõjutas selle loo teket The Carpentersi hümn ''We've Only Just Begun'', ainult, et "Sun Boy Rain Girl" ei ole nii poleeritud. See on robustsem muinasjutt, mis ei muutu pärast kolmandat kuulamist imalaks. Naljakas veidi, sest enne plaadi kokkupanemist olin vahepeal veendunud, et too lugu peaks välja jääma.

Räägi lähemalt, kus kohas te plaati salvestasite ja kui kaua kulus selleks seekord aega?

Me salvestasime uut materjali mitu korda. Esimesed versioonid said tehtud paari päevaga Kärasil, Seksoundi suvekodus, maaidüllis. Siis mõtlesime, et suudame paremini. Jupp aega hiljem tegimegi uuesti ja korralikumalt linnas, Seksoundi stuudios. Nüüd oli ka lugusid tekkinud plaaditäie jagu. Lindistamisel kasutasime maksimaalselt koosoldud aega ära. Ajaliselt salvestamine ei olnud pikem kui esimese plaadi puhul võibolla, kuid materjal sai seekord rohkem settida. Mõelda võis rahulikult. Seetõttu peaks tervik olema ka küpsem kui varem.

Mis on sinu jaoks kõige olulisem, mis peaks Bad Applesi muusikas esile tulema? Millele paned kõige enam rõhku? Ja miks?

Mingisugune sisemise puhtuse tunne. Sisemine puhtus tehtava asja suhtes ja ka asi ise võiks olla seesmiselt puhas. Siis on tulemuseks ilu.

Kes on sinu suurimad eeskujud muusikas, kes on sind kõige enam inspireerinud?

Neid on palju. Ei oska öelda, kes on kõige rohkem laenguid andnud. Meeldib muusika ise oma võimalustega ja inimesed, kes seda armastavad ja on sellele pühendunud. Esimesena tuleb praegu pähe millegipärast Lepo Sumera.

Olen kuulnud, et üks hetk oli Bad Applesi leeris erimeelsusi, millest need tulid ja kuidas loomingulistest erimeelsustest on kõige tõhusam üle saada?

Loomingulistest erimeelsustest pole vaja tingimata üle saada, peaasi, et sellest ei kujune alaline võimuvõitlus. Meil ei kujunenud. Praegu on kõik väga hästi, olen väga tänulik oma bändikaaslastele, et nad on.

Millega peale muusika veel tegeled?

Käin aegajalt rabades loodust vaatamas-nautimas.

Sinu viimase aja suurim muusikaleid?

Uno Naissoo LP ''Mälestusi kodust'', Jaan Kumani sari ''Tantsurütme'' (nt kiire biit ''Lõpp peatus'')- muusika 70ndate aastate ENSV-st. Selle nädala meloodia on aga Stereolab "Nomus Et Phusis".


Henrik Esse peab ka blogi http://www.tirilirik.blogspot.com, kus lisaks rabas pildistatud fotode vaatamisele saab teada, kes ehitas esimesena ENSV-s süntesaatori.

Myspace
Seksound



Plaati esitletakse 2. ja 3. oktoobril.

02.10.2009 Juuksur, Tallinn, kell 20.00

LIVE:
Bad Apples
Barbariz

DJ:
Rein Fuks, Martin Jõela,

PILET: 50.-


03.10.2009 Genialistide klubi, Tartu, kell 21.00

LIVE:
Bad Apples
Galaktlan

DJ:
Rein Fuks, Taavi Laatsit, Martin Jõela

PILET: 50.-

Pildid: Tallinn Daggers @ von Krahl

Laupäeval, 26. septembrikuu päeval toimus paljude inimeste teiseks koduks muutunud von Krahlis festivali Plektrum raames Odessa Pop. Pole midagi öelda, meeleolukas üritus oli. Ning tundus, et sellest õhtust jäi enamikele kõige eredamalt meelde elektropopi duo Tallinn Daggers (Ardo Kivi ja Joosep Volk). Siin ta on, Painkilleri silma läbi:

Fotogalerii: Talbot klubis Plink Plonk

Paar postitust tagasi püüdsin jagada teiega Talboti vaimustust. Selle vaimustuse püüdis eelmisel reedel klubis Plink Plonk kinni Mammut, kes lahkel loal jagab oma fotosid ka Penny Lane'ga.

PS! 

Kui soovite pilte kuskil kasutada, palun kontakteeruge fotograafiga :)

mammut@baas.ee

Twitteriga fännide südametesse

Häid, palju häid uudiseid on täna minuni jõudnud. Aga põhiline, millest kohe kirjutama kibelen, on see, et Taanimaa rocki duo The Raveonettes reliisib oma neljanda stuudioalbumi juba 6. oktoobril.

"Peale pingelist kuuenädalast stuudiosessiooni pole ma siiani kindel, mis see album endast täpselt kujutab," rääkis bändi tugevam pool Sharin Foo juuli lõpus. "Ma tean vaid, et plaat on väga tugev ning terviklik."

"In and Out of Control" salvestamise muutis mõnevõrra pingelisemaks, kindlasti ka huvitavamaks bändiliikmete otsus välja selgitada, mismoodi mõjutavad erinevad suhtluskanalid loomeprotsesse. Valik langes, uskuge või mitte, ühele labasemale suhtuskeskkonnale Twitter. Twiterdamise kaudu hoiti fänne kursis stuudios toimuvaga ning riputati üles plaadile jõudvate palade demod, mida fännid vabalt kuulata ning hinnata said.

"In and Out of Control" on tiba popikam, kui möödunud aastal ilmunud "Lust Lust Lust", aga täiesti huviga kuulatav. Sümpaatia kuulub hetkel loole "Bang", mida oleks võinud vabalt laulda ka Debbie Harry. Seevastu liigub pala "Break Up Girl" A Place To Bury Strangers radadel, noisi rohkem kui rubla eest.

Kokkuvõtteks peab tunnistama küll, et plaat on terviklik ja täis energiat.


Kuula uuelt albumilt pala"Suicide":




Myspace
Twitter

Odessa Pop läheb Plektrumiga kohtingule

Reedel, 25. septembril toimub Tartus, Genialistide Klubis järjekordne kontsert-pidu sarjast Odessa POP. Seekordseks peaesinejaks on indie-popi legend St Christopher Inglismaalt. Kodumaist undergroundi koorekihti esindab Eesti parimaid laivansambleid Chungin & The Strap-on Faggots. Plaatidelt mängivad indie’t, aga mitte ainult Neeme Lopp (Id_rev, indis]it*ee) ja Tauno Maarpuu Odessa Popi korraldustiimist.

Uksed: kl 21
Pilet: 75.-

Laupäeval, 26. septembril ühendab Odessa POP jõud festivaliga Plektrum. Von Krahli Teatri saalis suurel laval astuvad üles indie-popi legend St Christopher Inglismaalt, äsja oma esikplaadi üllitanud Chungin & The Strap-on Faggots ning kohalik kahemehebänd Tallinn Daggers - tõusev täht Eesti undergroundis, mis segab veenvalt ja kaasakiskuvalt elektropoppi, new-wave’i ja meeldejäävaid popmeloodiaid.

Baaris esindavad parimat kohalikku girl-powerit süntpopduo QueeNNaive ning DJ-d Glorius Ingrido, Birgit Von Bi ja Penny Lane.

Uksed: kl 22
Pilet: 100.-/75.- (enne südaööd)

Odessa Popi põhisüüdlane Tauno Maarpuu soovitab sel korral kindlasti luubi alla võtta kaks uut tulijat - Tallinn Daggersi ning pundi QueeNNaive, mis opereerib Tauno arvates hea ning halva piiril, kuid mis kokku kõlab, on meeldiv.

Loe, kuula ja vaata esinejate kohta lähemalt Odessa Popi ametlikult leheküljelt:

www.odessapop.ee

Kuula:

Tallinn Daggers

QueeNNaive

Chungin & The Strap-on Faggots

St. Christopher

Talbot, kaks draakonit ja Tartu Pärmivabrik

Monday, come, come Monday!

Nädal on märkamatult vahetunud. Nagu igasse reede ja laupäeva õhtusesse menüüsse kuulub mõni hõrgutav kontsert, polnud seegi vahetus mingi erand. Võib-olla ehk nii palju, et sel korral sain mitu mõnevõrra chillimat elamust kui tavaliselt.

Reedel jõudsin sel hooajal esimest korda klubisse Plink Plonk. Nüüd on ka ülemine korrus avatud, kus tegutseb pubi või restoran või misiganes. Nimeks Vilde. Eestipärasem nimi, sisu sama, kui Wilde ajastul.

Aga hea oli jälle klubisse sisse astuda. Uksel seisis rõõmsameelne Lauri Liivak, kes mulle kohe templi randmele vajutas ja lahkesti edasi juhatas. Oli ka põhjust - Talbot oli juba peal. Rahvast oli palju, mis tegi meele heaks. Kuigi on rasked ajad ning muusikasõbrad vaatavad aina hoolikamalt, kuhu ja millal minna, siis tundub, et üldiselt elab meie "underground" suhteliselt vilgast elu.

Talbot

Ütlesin paarile sõbrale tere ning kobisin lava ette. Jaa, Talbot on endiselt sama kütkestav, kui neid viimati kuulsin. Ei mina oska seletada, mis imevägi nende kahe mehe sees tegutseb, et kogu kupatus nii usutav ja ennastunustav on. Ma tavaliselt üldse ei kuulagi sellist muusikat kuigi palju. Müstika. Igatahes on eestlastel jälle üks põhjus juures, miks uhkeks minna.

Kahju, et Tallinn Daggersit ei kuulnud (nad olid sel õhtul esimese artistina laval) . Paljud kiitsid. No, eks ma olen neid aeg-ajalt myspace'ist kiiganud. Jätab päris korraliku mulje. Eks võta kinni, kas see on nende õnn või õnnetus, et meil juba Popidiot on. Eks ma otsustan järgmisel laupäeval, kui tüüpe Odessa Popi ja Plektrumi ühisel üritusel von Krahlis kuulen. Tule ka!

Aga reedese õhtu peategelane oli Pedigree, kes uut albumit esitles. Vennad on asja päris põhjalikult ette võtnud, nägin eile telekast vilksamisi isegi nende plaadi reklaami. Kuna ma väga suur intustriaalmuusika huviline pole, siis paar lugu ära kuulates (korralik ja vihane kraam) otsustasin vaadata, mis elu elab Genialistide klubi.

Laupäeva hommikul suhteliselt vara bändiproovi ja juba oligi õhtu käes. Ma tükk aega mõtlesin, et kuhu minna, sest ahvatlusi oli palju. Lõpuks juhtusin hoopis Pärmivabrikusse, kus toimus nii öelda privaatne pidu. Seal esines üks Soome bänd, kes oli ka õhtu varem live'i andnud, kuid konsal polnud inimeste seas kuigi suurt menu. Mõni ime, isegi mina polnud kuulnud, et seal miskit üldse toimuks.

Jaakko Laitien ja Väärä Raha

Igatahes leidsin end istumas suures Pärmivabriku saalis, varbad vastu lavaäärt, saalis oli peale mind veel kümmekond inimest ning laval neljaliikmeline vokaal-instrumentaalansambel Jaakko Laitien ja Väärä Raha: kontrabass, bajaan, vokaal ja trompet. Ma tean, et mõned vaidleksid mulle vastu, aga mina tituleerisin nad indie-süldiks. Kahtlemata pillimeestena jällegi väga võimekas punt, erilised imetlused kuuluvad siinkohal trompeti tüübile. No, ja miks nad siis nii erilised olid?

Esiteks oli ootamatu juhuslikult sattuda kõledasse Pärmivabrikusse ja kuulata niivõrd intiimses õhkkonnas (samas üüratu suures saalis) soomlaste tõlgendust mustlasmuusikast. Suu oli pidevalt muigel ning naerul, nii mul kui muusikutel. Igatahes oli see üks veidramaid kontserte, kuhu ma sattunud olen.

Lugude vahele mölisedes kulges aeg nii kaugele, et otsustasin jällegi uurida, mida pakub Genklubi. Kuuldused, et Stereochemistry on esinemise lõpetanud ja kohe tuleb Ewert Sundja oma uue projektiga peale, panime gaasi põhja ja kiirustasime Magasini tänavale. Kiirustamine tasus kuhjaga ära, sest see, mis seal ees ootas, oli tänavuse varasügise suurim muusikaline üllatus.


Ewert Sundja & The Two Dragons

Olen Eweri tegemistega enam-vähem kursis olnud, käinud konsadel, kui ta mängis pundiga The Provokers, kus minu mäletamist mööda mängis bassi poisikese ohtu Tõnis Kivisild, kes hetkel tuntud ansambli Traffic ridadest. Ma ise olin suht tatt ikka sel ajal. Igatahes ma mäletan, et Ewertile see ansambel sobis. Siis tuli suurema projektina punt Thief. Selles suhtes suht õnnetu saatusega bänd, et plaat on aastaid valmis, aga seisab siiani Snowdog Recordsi sahtlites. Ja kas enam ongi mõtet seda tagantjärele reliisida. Ilmselt mitte. Mulle on alati tundunud, et nad pendeldavad määratlemata piiride vahemikus - pole või ei taheta suhestuda lihtalt lihtlabase popiga, aga indie skene jällegi neid avasüli vastu ei võta. Iseenesest täiesti korralikud lood, vähemasti nii palju, kui ma neid olen kuulma juhtunud.

Aga nüüd on Ewertil uus kollektiiv The Two Dragons, kuhu kuuluvad noorema generatsiooni nn professionaalsed pillimehed Kristjan Kallas ja Erki Pärnoja. Laupäeval oli neil kaasas ka Ivo Etti kitarril. Oktoobri alguses ilmub poistel debüütplaat kah.

Laupäeval istusin Genklubi kõige tagumises reas ja kuulasin. Mul oli nii hea meel, et esimese mõttena käis mul peast läbi, et lõpuks on Ewert leidnud ehk selle, mida ta on pidevalt otsinud. Ta on ise ka palju küpsemaks muutunud, et forsseeri oma häälega pidevalt üle. Ta elab loosse sisse, mitte ei püüa näidata, kui hästi ta laulda oskab. Selles ei kahtle niikuinii mitte keegi. Juba ammu.

Ma ei osanud mitte ühegi kandi pealt midagi sellist oodata, millega sai Ewert & The Two Dragons hakkama. Jube hea songwriting. Koguaeg nagu tahaks midagi plahvatada, aga viimasel hetkel lõigatakse juhtmed läbi. Üldiselt võib öelda, et kogu värk on rahulik, millele viitas ka asjaolu, et bändiliikmed olid kõik laval istet võtnud.

Laulud olid juba esimese kuulamiskorra juures nii huitavad, mitte kordagi ei hakanud igav, koguaeg oli, et mis järgmiseks.? Paraja vindiga üllatuste rohke pop. Siin kohal tahaks jällegi esile tuua trummarit. Ma isegi ei mäleta, mil ma nii loomingulist lähenemist säärase muusika juures kuulnud olen. Eriti ühe loo puhul, mille tarbeks oli laval veel üks nii öelda trummisett, mis koosnes kahest tomist ja kangaga kaetud basstrummist. Ei minegid taldrikuid. Appi, kuidas see mulle meeldis!!!

Ma loodan, et nad kõlavad sama hästi ka plaadil, mille ma püüan endalegi kuskilt hankida. Jah, veelkord, väga-väga positiivne üllatus :)

Õhtu jätkus Dahlinguga. Tuleb tunnistada, et ka nemad särasid ja eriliselt meeldejääva partii tegi sel korral bassimees Juhan Saharov.

Aitäh!

Midagi ka kitarrifriikidele

Mis saab siis, kui kinoekraanil kohtuvad kolm kidrageeniust Jack White, The Edge ja Jimmy Page? It Might Get Loud, pole kahtlustki.

"It Might Get Loud" on eelmisel aastal mööda olulisemaid filmifestivale tuuritanud dokumentaalfilm, mille peategelaseks on rockmuusika alustala elektrikitarr. Kaamera jälgib kolme erineva põlvkonna kitarristist suurmõtleja teekonda kodust LA-sse, kus nad kõik kokku saavad ning jämmima kukuvad. Kitarrikosmos.

Aga nagu filmi tutvustav ametlik teks ütleb, siis antud dokumentaal ei pane sind teistmoodi kitarri mängima, teisiti kuulma aga küll.

Huvitav, kas Eestis seda ka lähiajal kuskilt võimalik näha on?

Treiler:

Skandinaavia muusika spetsiaal

Rahune maha, tahaks endale praegu karjuda. Aga kisada ei tohi, on juba öörahu.

Istun oma elutoa põrandal ja kuulan vaheldumisi kahte uut albumit. Esimene neist kuulub Taani ansamblile Mew. Oma viiendale täispikale on leitud ilmselgelt liialt uhkeldav nimi "No More Stories / Are Told Today / I'm Sorry / They Washed Away // No More Stories / The World Is Grey / I'm Tired / Let's Wash Away". Lühidalt "No More Stories..."


Peab tunnistama, et Mew muusika jõudis minuni alles nende eelmise plaadi "And The Glass Handed Kites" näol. Oi, ma mäletan seda vaimustust. Kopeerisin plaadi arvutisse, toppisin mp3-d pleierisse ja astusin vastikult külma talve. See talv oli nii kontideni tungivalt käre, et sellest ajast peale kardan ma lund ega suuda mõista talispordisõpru. Aga mäletan, et ma muudkui kuulasin pala "The Zookeeper's Boy". Edasi, tagasi, osade kaupa jne. Pärast seda ma vist astusin kuskile kommuuni ka, mis oli mõeldud inimestele, kes kuulavad ühte ja sama pala lugematul hulgal uuesti ja uuesti. "Zookeeper's Boy" meeldib endiselt.

Võibolla tulenevalt sellest vastikult külmast talvest tundub mulle, et Mew ongi tehtud jääst ja lumest. Selle vahega, et see lumi meeldib mulle. Mewd ongi kõige kohasem kuulata ajal, kui inimesed hakkavad aina tihedamalt poodidest piparkoogitainast ostma. Seepärast oligi kuidagi ootamatu näha Mew uut plaati keset augusti. Nagu jõulukaunistuste odavmüük.

Ei tasu solvuda. Odav uus Mew pole. "No More Stories..." jätkab seal, kus eelmine plaat lõppes, endiselt on tugevalt esindatud südames valu tekitavad ilusad meloodiad, nurgelised rütmilahendused, esiletükkivad kidrariffid ja täidlased (vastik sõna, aga ei leidnud paremat) sündipartiid. Ja loomulikult see kergelt inisema kiskuv, peamiselt kõrgemates registrites opereeriv meesvokaal. Võimas, aga samas kuidagi veidral viisil kerge.

Aga hoopis uue liini toob Mew muusikasse sisse kolmanda loona kõlav "Beach", mis on ootamatult popikas ja tüüpidele iseloomuliku täis mängitud saundita. Praegu mõtlen, et seda võiks vabalt isegi mõnel rahulikumal tantsupeol mägida. Ilmselt sellest loost jätkab nende järgmine plaat.

Mõned tunnid tagasi ma polnud nii kindel, kas mulle Mew uus tulemine nii väga meeldibki. Kuidagi lahja ja igav tundus võrreldes eelmisega. Aga nüüd ma nii enam ei arvagi.

Aga jah, ei suuda mina mitte kiusatusele vastu panna, kuulame siis veelkord mõne aasta tagust elumuutvat lugu. Kuulake vaid trummi ja bassi vahlist koostööd:


Mew - Zookeepes's Boy

Hullud lood on minu teise lemmikuga, noore ja ilusa norrakaga Sondre Lerchega. Siiani on tema albumid olnud kõik täiesti erinevast puust. Aga need on mulle kõik suuremal või vähemal määral meeldinud. (Soundtracki filmile "Dan In Real Life" kuulanud pole.) Noh, ühest kohast on see ju tore, noor inimene, katsetab, proovib ja avastab. Miks ka mitte, kui sul käib jõud üle nii kergemast jazzist, popist, rockist...

Aga.

Mõned päevad tagasi reliisitud teos "Heartbeat Radio" mulle ei meeldi. Mu muulest on Lerche kuidagi ära väsinud või liiga kiiresti kolmekümnenda eluaasta lähenemist tundma hakanud. Või on ta liiga palju Jamie Cullumit kuulanud. Nii kahju. Ootasin siit sarnast lugu nagu eelmisel plaadil "Phantom Punch" kõlanud "Say It All". Aga nüüd kuulen ma siit mingit romantilist, detailideni viisakat muusikalitaolist kräppi. Nagu lugu "Words & Music". Ta oleks võinud antud loo kirjutamisega 20 aastat oodata.

Okei, ärge saage valesti aru, see nüüd nii hull plaat ka pole, aga noh, ootasin midagi kangemat. Et ma usku siiski ei kaotaks, siis back to the roots ehk Sondre Lerche esikalbumi "Faces Down" manu, mis ilmus tema kodumaal 2001. aastal. Sealt pealt pärinev lugu "Sleep On Needles" oli põhjus, miks ma kella kolmeni üleval istun ning püüan mõista, mis aastal 2009 temaga õigupoolest juhtus.

Sondre Lerche - Sleep On Needles

Pink Banana uus rõivakollektsioon

Homme, 18. septembril on kõikidel karmima liini huvilistel asja klubisse Plink Plonk. Industrial-rocki ansambel Pedigree esitleb oma tutikat albumit "Skeletal". Soojendajaks
Tallinn Daggers ning erikülaliseks duo Talbot.

Uus hooaeg Plink Plonkis tõotab tulla üsna huvitav ja mitmepalgeline. Näiteks 26. septebril esineb seal Mimicry, mõni nädal hiljem juba Momoko Pins ja novebris võib seal ehk kohata veel Ans. Andurit, Bad Apples'it ja Honey Powerit.

www.klubi.plinkplonk.ee

Rääkides veel Talbotist, õigemini ühest osapoolest Chopperist, tahan siin kohal siinsetele lugejatele südamele panna, et kindlasti tasub üle tsekkida lehekülg www.pinkbanana.ee. Chopperi "sulest" on valmis saanud suur ports vinget riidekraami. Hinnad on sõbralikud, hilbud stiilsed.

Mõned stiilinäited:


Aga vaata ise lähemalt:

http://www.pinkbanana.ee/pood

I Can Hear Music

Tolmunud Mesipuu. Photo (c) Evert Palmets

Jaa-jaa. On kuulda muusikat. Seda jätkub enamgi veel kui Eestile töötuid. Ja mul on stress - ma ei jõua kõike kuulata. Targad mehed on õnneks öelnud: kui kõike ei jõua, tee pool. Aga kui poolt ka ei jõua, kuid lähipäevade õhtud vabad, siis tasub mõnele konsale siiski attendida.

Näiteks juba homme, 17. septembril näeb von Krahlis Ewert Sundja uut projekti. Või noh, minu jaoks uut - Ewert & The Two Dragons. Värk ikka uus ei paista olevat, kuna tüüpidel on plaanis 8. oktoobril üllitada album "The Hills Behind the Hills". Õhtul kuuleb veel öösiti kõnijaid Stereochemistrit ning kümnendat tegutsemisaastat pidavat ansamblit Mild.

Peaaegu sama seltskond on paar päeva hiljem, 19. septembril Genialistide klubis. Mildi asemel Tartu plikade lemmik Dahling.

Samal päeval tasub läbi astuda ka klubist Plink Plonk. Kes veel ei tea, siis klubil uus hooaeg käib. Nädalavahetuse kuumimal päeval saab klubis kuulda äsja debüütalbumi "Puuse panen" reliisinud ansamblit Tolmunud Mesipuu.

Tolmunud Mesipuu näol tegemist tumedate põrandalaudade aluse instrumentaalmuusika kollektiiviga. Mehi on bändi täpselt kolm. Miski sunnib mind siinkohal mainima, et trummide tagant leiab ühe Eesti andekaima trummimasina Lauri Pajose.

Albumit ma ise tervikuna kuulda pole veel saanud, üksikuid palasid stuudioseinte vahel aga küll. Ei saaks öelda, et nende muusika, mida nad ise nimetavad gospel rockiks (no, hästi), mind kuidagi ärevust tekitavalt köitnud oleks. Ometi leiab mu kõrv neis midagi, mis korda läheb. Eks ole asi vast selles, et mulle on alati kärisevad kitarrisaundid meeldinud. Ja meeldib ka vahelduv taktimõõt. Mulle tundub, et tüüpidel tuleb see muusika kuidagi täiesti suvaliselt, nad ei muretse, kas see ka mõnele teisele korda läheb. Nad lihtsalt istuvad oma pillide taha ja hakkavad mängima, aeg-ajalt katsetades mõnd uut, huvitavat kõlalahendust.

Millegi pärast tärendab mul pidevalt kõrvus Shelton San, kui ma Tolmunud Mesipuud kuulan. Mõningane sarnane joon käib läbi, ent Tartu trio pole vast nii agressiivne ega vihane. Tõsine, kuid heatahtlik on küll.

Tolmunud Mesipuu @ Myspace

Erisaatest Euroopasse otse MTV vaatajate fookusesse

Tegelikult tahtsin ma juba ammu öelda, et kuni 11. oktoobrini peaksid kõik Popidioti ning Chungin & Strap-On Faggotsi talendi austajad ära käima interneti leheküljel www.mtvema.com. Ühesõnaga saab seal hääletada. Kui meie poisid suudavad piisavalt poolthääli koguda, võistlevad nad tänavusel Euroopma Muusikaauhundade keerises Euroopa Lemmiku tiitli eest. Mõnna.

Ära ei tasu ehmuda tõigast, et sträpakad on saanud sealses keskonnas uue nime - Chungin & Cats of Destiny. Õnneks on ju muusika jäänud samaks. Ja see on mõnus, mida tõestab ka poiste äsja väljalastud debüütalbum. Väga lahe kujundus ka pealekauba.

Ma tean, et nende kahe bändi vahel pole sugugi kerge valida. Mõnusalt sümpaatsed mõlemad.

Aga hääleta ikka, vastasel juhul võib vahevõit minna kas leedukatele või lätlastele. See ju ometi sündida ei tohi.

Aga meeldetuletuseks, millest jutt käib:

Popidiot - Hanging On Friday




Chungin & Strap-On Faggots - Zehn Jahre Alt



Leo ka, mida videote autorid rääkisid Penny Lane'ile videotegemisest:

1. Kuidas Popidioti lugu "Hanging On Friday" endale video sai

2. Veel Chunginist ja nende videost