Sätt Att Se

Ühel hommikul, kui olin suhteliselt alles ärganud, viskasin pilgu oma blogile ja miski tundus paigast ära olevat. Mõtlesin, et ah, lähen tööle, tee peal saab ehk pea selgemaks. Läksin tööle. Ikka sama jama - minu viimast postitust polnud. Ma olin endas ikka täitsa kindel, et ma nagu oleks hiljuti midagi kirjutanud. Igatahes selgus hiljem, et blogger oli selle lihtsalt ära korjanud. Ilmselt oli põhjuseks The Killersi lugu, mille üles riputasin.

Aeg on kiirelt lennanud... Et korraks tagasi minna, siis mõned pildid by Andrew Sneg:

Täna avastasin, et ühel minu lemmikul Rootsi bändil Dungenil on väljas uus plaat. Nimeks "4". Praegu kuulangi seda ei teagi mitmendat ringi. Aga nii äge ei tundu kui nende eelmine "Tio Bitar". Võibolla ootasin ma tiba rohkem vokaalset poolt ja vähem instrumentaalset. Oleks tahtnud jah kuidagi rohkem laulu.

Dungeni kodu

Momoko Pins "The Secret Part" EP

(2008)

Momoko Pins on pop-rocki ansambel Tallinnast, mille ridadesse kuuluvad mitmed tegelinskid, kes mängivad ka teistes bändides. Näiteks kitarrimees Oliver Laanet, kes teeb Diskreetse Mango Triot, Henry Vürst bassil Under Marie kambast. Viimase pundiga võib seostada ka lauljat Laura Noodaperat, kes pidanud UM-i manageri rolli. Teist kitarri väänab Allan Pilter, kes teinud koos Oliveriga noorusaegadel Eesti pop-bändi Idol. Ja trummidel Jarmo "Chopper" Nuutre, kes tagus kuulsaks Agent M-i. Praeguseks on Chopper bändist küll lahkunud kolimisplaanide tõttu. Aga see selleks.

Momoko Pins on selles suhtes päris huvitav nähtus, et nad on andnud vaid ühe laivi. Seda kunagi suve hakul Kalamajas. Pool salaja ja kutsutud sõpradele. Tahtsid proovida, kuidas see esinemine selle kambaga on. (Loe ivendist lähemalt siit.) Ja nüüd sügise hakul riputasid (tulles paljude jaoks eikusagilt) nad internetti üles EP jagu oma loomingut ning lasevad seda kõikidel tasuta oma arvutisse sikutada. Nime all "The Secret Part" hargneb lahti kuus ideede rohket lugu, üsna mõnusa ja korraliku saundiga.

Momoko Pins ei suuda minu jaoks oma EP-ga korrata seda haaravust ja energialaksu, mille nad võlusid välja sellel samal Kalamaja kontserdil. Kõige enam jääb kogu teema takerduma vokaali taha, mis mulle nii vägisi Under Marie solisti Leen Toome maneeri meenutab. Ühtlane, kindel kuid siiski ilus. Seda särtsu ja julgust, mida kuulsin lives, jääb Laural sellel EP-l kahjuks tiba väheseks.

Kuid see pisike miinus minu jaoks kaob ära kuulates instrumentaalset poolt. Momoko Pins mängib igal võimalusel taktimõõdu ja rütmiga, toob sisse pidevalt uusi teemasid, mis ei suuda siiski häirivaks muutuda. Need on kenasti kokku põimitud üheks tervikuks, vahele pikitud pisikesi heliefekte ja-vigureid.

"The Secret Part" on elurõõmus, entusiastlik ja positiivselt helge. Aga mitte kordagi naiivne. Detailideni laskumine ja pedantselt välja rihitud osad ei komista kordagi ega takista lugudel vabalt voolata ega muutuda kohmakaks.

Ja praegu ma mõtlen, kas tegu on uue Dreamphishiga?

Momoko Pins @ Myspace
(Sealt saab reliisi ka alla laadida)

Momoko Pins - Runner-Up

Grunge Noise Indie Party

Et siis järgmisel laupäeval saab kõvasti noisi, grunget ja isegi indiet. Ruumi saab ilmselt olema vähe, aga kes sellest ikka hoolib.

Koht: Levist Väljas
Aeg: umbes kell 22
Kes: Scarlet Scissors ja Honey Power
Erilist müra on lubanud plaadimasinast välja võluda Ingrid Kohtla.

Keegi ei saanudki nuga, mis ma ütlesin.

Tundub nii, et Kopli on järgmine sihtkoht, kus hakkavad toimuma linna parimad peod. Ja mine sa tea, ehk on võimalik niiviisi veel ka mõni noor elu päästa mitte kaotada.

Kolmapäeva õhtul toimunud üritus Death by Pop läks igasti korda. Vaatamata asjaolule, et enamikke ootas järgmisel päeval pikk ja vastutusrikas tööpäev, hoidsid vähesed end tagasi ning lasid haarata muusikast, mida mängisid väga vinged DJ-d. Või ajasid sõpradega õues juttu.

Stiilipuhas Helienna baar oli järsku täis sellist rahvast, mida koha perenaine ilmselt tükk aega kohanud pole. Aga paistis, et ta oli kundedega igati rahul.

Siia ka mõned pildid, tehtud Olja poolt:


Mõned jõudsid isegi lõpuni "ärkvel" olla

Popi kuuleb ka Koplis

Death by Pop

Et kui Koplis nuga ei saa, võib surma saada ka läbi pop-muusika, kui seda kütavad pealinna kõige äkilisemad ketta-käisitlejad.

17. septembril ehk juba ülehomme pannakse tuled kustu ka diskokuul keerlema kandis, kust isegi trammid ei julge edasi sõita. Aga pole vajagi. Lõpp-peatuse kõrval on kohe üks vahva baar, kus sel kolmapäeval siis nädala selgroog päris korralikult murtud saab.

Luumurdude eest vastutavad DJ-d:

teinetallinn.ee
johannes naan
tõnis hiiesalu
kaarel arb
aron urb
dj kräu
kata
jpt

Algus kell 22, pidu esimese trammini (5:10 peaks väljuma linna poole)
Pilet tühine 25.-

NB!
Eriti äge on, et baari ees õues on pehmed istmikualused, kus saab mõnusalt lösutada, kui sees palavaks kisub :)

R.E.M.

Photo by Mart Reinson

Reede. Eile esines plekkmajas, mida nimetatakse Saku Suurhalliks, legendaarne R.E.M. On küll legendaarne, see iseloomustav sõna pole siia juhuslikult kirjutatud.

Nagu enamikele inimestele, pole R.E.M. kuigi hard core lemmik. Noh, halb ju pole ka, aga nii tuliselt hea ka mitte. Vähemasti minuga on nii. Vaatamata sellele, olen R.E.M-i tegelikult päris palju kuulanud, juba põnnina, kui mu kuus aastat vanem naabripoiss ühel kenal õhtul mulle 1991. aastal reliisitud "Out of Time" kasseti kinkis. Seal peal kõlasid lood "Losing My Religion", "Shiny Happy People", "Radio Song", "Country Feedback" jpt. Head lood kõik.

Eilsele konsale läkisn ka suht külma kõhuga. No, muidugi tahtsin neid näha-kuulda, aga ei osanud kuidagi ärevaks minna. Soojendaja bändist We Are Scientists kuulsin kahjuks ainult kolme viimast lugu, mis kõlasid täitsa ägedalt, isegi, kui tuttav plekine saund mõnusalt mööda rahvast täis saali end mugavalt lahti laotas. Oleksin hea meelega nende terve esinemise tahtnud ära näha. Aga ehk siis teine kord.

R.E.M-i lavaletulekut ei pidanud õnneks kaua ootama (Erinevalt mõni nädal tagasi Tallinnas esinenud Snoop Doggile). Ei olnud mingit staaritsemist, laskuvaid treppe ega tulevärki. Mehed tulid lihtsalt ja alustasid kohe täiel tuuril looga uuelt plaadilt "Living Well Is The Best Revenge", millele järgnes mõned aastad tagasi raadiotes leirdatud pala "Bad Day". Michael Stipe oli alguses suhteliselt sõnaaher, pikkis lugude vahele lauset "Thanks A Lot", aga laulis esimesest noodist kuni kontserdi lõpuni täiest hingest. Ja seda oli väga hea kuulda ja näha. Stipe oli eile õhtul eriti sümpaatne, siiras ning (mul ei tule sõna meelde)...

Igatahes, mis ma öelda tahan on see, et mulle eilne kontsert väga meeldis ja ilmselt otsin oma fonoteegist R.E.M-i plaadid üles ja hakkan neid jälle kuulama. Vaatamata USA bändide ma ei tea kas kohustuslikust lausest või mis iganes repliigist: "Me tuleme USA-st, aga me vihkame oma valitsust", oli kõik kuidagi paigas, saund oli hea ja setlist üle prahi hea! Nagu lubatud, kaks tundi peaaegu katkematut mussi tuli ära ja mul ei tekkinud kordagi tunnet, et tahaks ära. Pidin ainult ühe korra kohta vahetama, kuna mu ees olev keskealine paarike ei saanud teineteiselt käsi lahti ega jutulõnga katkestatud. Teinekord tasuks sellistel inimestel hoida kontserdipileti raha kokku ja mõni hotellituba broneerida.

Pange end valmis - lack of Eoins "Childern´s Society" video!!

Bryan Adams

Head uut algust kõikidele, mis iganes see ka poleks. Kas uus kooliaasta, suitsetamisest loobumine, järjekordse Eclectica Tartusse saabumine või uued plaadid.

Tahtsin hõisata, et The Verve uus "The Forth" on täitsa hea kohe.

Eilsest on aga võimalik täitsa tasuta alla laadida värsket Eesti muusikat. Selline ansambel nagu Momoko Pins tegi EP ning pani selle netti, et kõik saaksid kuulata. Reliis kannab pealkirja "The Secret Part" ning foorumi rada7. ee keskkonnas on see valla päästnud taaskord diskussiooni kratirokk, popmuusika vs indie või midagi taolist, mille käigus on suudetud võrrelda lausa Dahlingut ja Bryan Adamsit. Ses suhtes tore lugemine vihmase ilmaga.

EP-d saab aga tõmmata siit