Pühapäeva õhtu Tartu Popi ja Roki Instituudiga

Täna õhtul kl 20:00 andis pea tunnise kontserdi Tartu Popi ja Roki Instituut. Ega ei saaks öelda, et nad kuigi tihti esinevad ja kui ma neid kuulama satun, on mul pärast jälle nii hea meel, et nad on.

Antoniuse õue poole mööda Toomemäge liikudes, kuulsin juba kaugelt, et miski bänd on peal, kostus nagu oleks TPRI ja nagu poleks ka. Äkki on mõni eelmine bänd peal, mõtlesin. Pärale jõudes oligi TPRI.

Mulletiga Kulpa oma uhkete uute Gretschi puna-mustade trummidega ja kaks uut liiget, keda ma varem pole TPRI-ga koos esinemas käinud: Liinale lisaks veel üks naislaulja ning flöödipuhuja. Ja mis mind täna kõige enam positiivselt üllatas, et kitarrivirtuoos Siimu ette oli tõstetud statiiv koos mikrofoniga, et ta saaks laulda. Ja lauliski. Ja see oli nii äge!

Instituudi kava koosnes täiesti uutest lugudest. Vähemasti polnud mina neid varem kuulnud. Väga hästi komponeeritud ja nii nendelikult huvitavad ja pisikese kiiksuga.

Nagu ei oskagi midagi muud lisada. Vaikne ja päikesepaisteline pühapäev koos TPRI-ga pani pikale töönädalale rõõmsa punkti. Aitäh!

Nädala pärast on Schilling!

Samamidon (USA)
Los Twang! Marvels (GER)
Muuan Mies (FIN)
Profeetta & Uusi Maailmanuskonto (FIN)
Dun Dun (LAT)
Wrupk Urei (EST)
Maikameikers (EST)
Stella (EST)

Algselt oli nimekirjas ka üks minu lemmikuid Guruhark, aga vist veel päris mitte ametlikel andmetel jääb nende esinemine ära ja asemele on kuuldatavasti sebitud kollektiiv Music For Your Plants.

Asukoht nagu ikka Kilingi-Nõmme!

The Verve ja uus singel

11 aastat pausi pidanud ansambel The Verve avaldas hoolikalt saladuses hoitud tõsiasja, et nad on nüüd valmis saanud uue albumi, millele saab nimeks "Four". Ilmavalgust näeb see vähemasti UK-s juba 18. augustil.

Plaadile tuleb 10 lugu, mille esimest singlit "Love Is Noise" on võimalik nende myspace´i kodukalt kuulata.

The Verve viimane album "Urban Hymns" ilmus 1997. aastal ning sellest on saanud omamoodi klassika. Minu üks lemmikuid.

Albumi "Four" träkklist:

Sit and Wonder
Love Is Noise
Rather Be
Judas
Numbness
I See Houses
Noise Epic
Valium Skies
Columbo
Appalachian Springs


Eile teatas uuest albumist ka Oasis. See ilmub oktoobris ja nimeks "Dig Out Your Soul".

The Verve @ Myspace

KUMU ÖÖ - trendirahva kokkutulek

Stella @ KUMU ÖÖ by maarinniraam.blogspot.com

KUMU ÖÖ kõlab kuidagi sumedalt, soojalt ja kergesti sulanduvalt. Sel aastal see igatahes nii polnud. Oli niiske, rõske ja hall. Õnneks mitte kõige külmem.

KUMU ÖÖst on saamas kohtumispaik, vanade suhete meeldetuletamine ja uuemate kinnistamine. Aastas korra toimuv üritus on justkui must-be ivent, kus tuleb ära käia, et näidata oma kutuurilembust.

Järjekorras oodates ei paistnud aga seda kultuuri, vaatamata detailselt viimistletud välimustele, kusagilt silma. Vähemasti, mis puudutab elementaarsesse viisakusse. Külaliste nimekirjast oma nime leidmine muutis enamiku seltskonnast nii elevaks ja edevaks, et mind, tenniste ja kulunud teksadega, sasipäist tsikki, ei peetud millekski. Viis või mõni minut enamgi, mis ma seal seisin, ei näinud ma ühtegi inimest, kes oleks pileti ostnud. Kõik olid kutsutute listis, näiteks Lauri Viikna jpt kaudu.

Tegelikult mulle meeldib, et KUMUs selline asi toimub ja mõnus on vaadata nii palju inimesi selles üüratus kompleksis ringi kõndimas, tuues sellesse majja hoopis teistsugusema, vabama hingamise. Ja suuremalt jaolt on kokku tulnud väga tore ja asjakohane seltskond, mõningate värvikamate eranditega.

Üritus toimus korraga kolmel laval, millest üks asus väljas. Ja ega ma sealt suurt kaugemale sel õhtul saanudki. Kui kohale jõudsin, võttis pillid kätte ansambel Köök, kes sel õhtul esines oma tuntud headuses: rahulikult, muhedalt ja sõbralikult. Minu väsinud kõrvade jaoks võibolla küll tiba vaikselt. Uuem looming pani vanade hittide kõrval päris kenasti jala tatsuma ja võluvad pillimehed ning Jaan Pehk mõjusid nii, et ma tahan ka peale seda live´i neid jälle kuulama minna.

Kui Köök oli lõpetanud, vahetati nad välja plaati "Love You Boy" esitleva Stella poolt. Mõtlesin, et lähen kuulan nende asemel hoopis ürituse peaesinejana välja hõigatud The Orbi. Mitte, et mul Stella vastu midagi on, vaid seetõttu, et neid on tulevikus palju suurem tõenäosus näha ja on omajagu juba kuuldud.

The Orbi konsaks saime ideaalse koha lava ette. Kõik tingimused selleks, et saada üks hea elamus. Kaks läpakaga meest (üks nägi välja nagu Rod Stewart), trummar (meenutas piraadipealiku rolli täitvat Johnny Deppi) ja mustanahaline solist, kes nägi välja nagu mõni USA tipp korvpallur. Noh, alguses tundus, et helid hakkavad tasapisi ilmet võtma, et sellist pisikest kruvimist oli tunda. Aga sinna see jäi. Ei tulnud midagi, mis mind oleks sundinud kuulama. Häirivaks osutus ülirõõmus solist, kes hüüdis alatasa: "Hands up!" ja näitas innukalt eeskuju. Ei olnud üldse võluv ning vahetasin oma sooja koha Stella vastu välja ja õigesti tegin. Stella oli sel õhtul suurepärane. Mõnus friikšõu, tulevärk ja kaasa kiskuv diskobiit. Plaadi näol keerleb see juba mitmendat korda ka mu pleieris.

Eesti on paksult head ja kvaliteetset muusikat täis, mõtlesin peale Stella esinemist. Õnnelikul ajal elan ses mõttes. Olen piisavalt heas vanuses, et viitsin veel ringi käia, häid elamusi ja plaate hankida ja osata sellest rõõmu tunda. Päris äge on praeguse generatsiooniga vananeda.

Mõni mu sõber siiski hiljem ütles, et Orb olevat olnud ikka päris hea, eriti lõpus. Täitsa usun. Minus ei suutnud nad siiski esimese 15 mintsaga huvi tekitada, pigem tüütust.

Häbiga pean tunnistama, et rohkem kedagi esinemas ei kuulnuki, sest nägin paljusi, keda polnud ammu kohanud ja KUMU siseõuel jutustades lendas aeg. Meeting people is easy.

Järgmisel aastal lähen varem kohale. Kahju oligi, et kuulmata jäi Tartu punt Maikameikers, kes sel õhtul samuti plaati esitles.

Aitäh korraldajatele ka!!!

Planningtorock

KUMU ÖÖ

Tervitus träänsisõpradele! KUMU ÖÖL annab peamiselt psy-trance muusikastiili viljelev kollektiiv Stella välja kauaoodatud esikalbumi. Sel puhul avaldame singlina kolm lugu tulevaselt plaadilt.

artishok.blogspot.com

P.S. tähelepanu, kollektsionäärid - Stella plaate on KUMU ÖÖL saada vaid piiratud koguses ning tegemist on erimärgistust kandva "KUMU ÖÖ Special Edition" seeriaga.

KUMU öö pakub aga homme veelgi kraami:

Kumu ÖÖ on võtnud eesmärgiks pöörata igal aastal eriliselt tähelepanu aktuaalsete ja omanäoliste Eesti artistide plaadiesitlustele ning sel korral on fookuses Järvamaa juurtega pärimuselektrot esitav Köök seniavaldamata lugusid sisaldava 7-tollise vinüülsingliga „Ereliukas“. Oma esikplaati „Päike ja jää" esitleb aastast 2004 tegutsenud meloodilist ja hingestatud omaloomingut viljelev Cloudspeak (Kadi Uibo, Paavo Eensalu, Eno Kollom). Samuti jõuab debüütalbumiga „8Hz“ avalikkuse ette Eesti dubmuusika esinimeks tõusnud Maikameikers. Lisaks tutvustab oma värskelt valminud plaati UMA ehk Aleksei Saks ja Robert Jürjendal

Välisartistide nimekiri on kolmandal Kumu ÖÖl pikem ja sisukam kui kunagi varem – peaesinejaks on Briti ambient-staar the ORB (meenutagem nende hitti „Little Fluffy Clouds“!), ja üles astuvad 21. sajandi Janis Jopliniks tituleeritud hulluse ja geniaalsuse piiril kõikuv Berliini videokunstnik ja muusik Plannigtorock, Norra laulja ja lugudekirjutaja Susanna (tuntud kollektiivist Susanna & the Magical Orchestra), Islandi indie-ime Mugison, üle-võlli lähenemisega Briti tantsupunt They Came From the Stars I Saw Them, erinevate klaveritehnikatega eksperimenteeriv saksa pianist ja helilooja Hauschka (Volker Bertelmann), Leedu trip-hop-punt Fusedmarc ja veel palju muud.

KUMU öö, 20.06 

Uksed kl 20

Pikemalt KUMU ööst ja artistidest siit

Coca-Cola Soundwave powered by MTV võitja on lack of Eoins

Pam-param-paa hüüavad pasunad! Bändikonkurss Coca-Cola Soundwave powered by MTV presenteerib uhkelt tänavust võitjat, kelleks osutus rahva tahtel Viljandi juurtega nurgelise indie-rocki kollektiiv lack of Eoins. Klubis Hollywood toimunud finaalgaalal napsas teise koha Keila alternatiivse rocki bänd The Nymph ja kolmanda positsiooni pälvis Tallinna garaaži-rokkarite ansambel Junk Riot.

Aprilli keskel alguse saanud võistluse finalistid valis välja auväärt žürii, kelle hulka kuulusid Erik Morna (Raadio 2), Sten Teppan (Raadio 2), Madis Aesma (FHM; Ans.Andur; Köök), Lauri Liivak (Forwards Records), Meelis Meri (Rulers Of The Deep) ja Ingrid Kohtla, Piret Järvis ning Martin Veisman (MTV Eesti). Edasi anti sõnajärg juba rahvale, kes sai oma lemmiku poolt hääle anda Soundwave´i kodulehel.

Coca-Cola Soundwave powered by MTV konkurss toimus samaaegselt kõigis kolme Balti riigis. Selles võisid osaleda nii vokaal- kui instrumentaalartistid. Kõigile kohalikele võitjatele toodetakse tipptasemel muusikavideo, millele garanteeritakse kõrge rotatsioon MTV mängukavas, esinemine augustis MTV Networks Baltic suurel sünnipäevakontserdil Riias ning Coke Live Music Festivalil Krakowis. Kui bändidel on piisavalt kvaliteeti ja lavasarmi, pole välistatud ka nominatsioon MTV Euroopa Muusikaauhinnale.

Palju õnne Viljandi poistele!

Rabarock

Rabarock on selleks aastaks läbi. Mis muud, kui oodata järgmist ja käia ära veel mõnel väga ägedal festivalil, mis sel suvel ees ootab. Ja neid on kõvasti.

Vaatamata sellele, et Järvakandil kallas laupäeval vihma päris mehe moodi, oli inimestel meeleolu hea ja rokiplatsil valitses suisa viisakas õhkkond.

Sellest aastast jääb kõige eredamalt meelde The Fall. Rabarockile seekord läksingi, et just Mark E. Smithi esitlust kuulda ja näha. Hea meel on, et läksin. The Falli värske album "Imperial Wax Solvent" kumises peas ja silmast-silma bändiga kohtuda oli täitsa meeliülendav. Eriti rõõmustas, et ära tuli minu lemmiklugu "50 Year Old Man"!

The Fall - 50 Year Old Man

Eksperimentaalansambel rasKatarsis esitleb debüütalbumit

Paar postitust tagasi kirjutasin natuke oma mõtetest, mis tekitas mulle ansambel rasKatarsis. Hea meel on nüüd teada, et neil on valmis plaat, mida täna esitlema asutakse:

Neljapäeval, 12. juunil esitleb NO99 teatri jazziklubis oma debüütplaati kolmeliikmeline Tallinna eksperimentaalansambel rasKatarsis, mille muusikalisi mõjutusi võib leida nii mogwailikelt postroki helivallidelt, kingcrimsonlikest progekeerdkäikudest kui ka ühemehebändide idiosünkraatilistest sepitsustest.

”Meie esimesele täispikale plaadile jõudnud muusika on ühtaegu lihtne ja keeruline, helge ning tume, kaasaegne ning ajatu. Sellest ei puudu ka metallist kajakate roostesed käuksatused ega tuulegeneraatorite mantralikud rütmid," kirjeldab esikalbumit bändi kitarrist Urmo Mets. rasKatarsise muusikaga suhtleb suurepäraselt ka meeldivalt ebatraditsioonilises formaadis plaadikujundus, mis sisaldab fotosid ja kollaaže bändiliikmetest, Narva linnast ja selle elanikest. Albumit on võimalik soetada nii esitlusõhtul kui ka hiljem plaadipoodidest.

Peale rasKatarsise astub nende esitluskontserdil lavale veel kaasahaaravaid ämbientseid meloodiaid esitav Zuuluis & Ideala ning eesti eksperimentaalproge skenes juba koha omastanud Rumour Is News.

Esitluskontsert leiab aset 12. juunil NO99 teatri jazziklubis, pilet maksab 50 krooni. Üritus algab ja esimene ansambel astub lavale kell 19.00.

http://www.myspace.com/raskatarsis
http://www.myspace.com/zuuluisideala
http://www.myspace.com/rumourisnews

Lenny Kravitz ja Spiritualized

Photo by Rauno Volmar

Saku Suurhall on spordisaal mitte kontsertpaik. Aga kuna meil paremat pole, siis tuleb Linnahalli stuudio põlvkonnale peale kasvatada järeltulijad, kes ei oskagi paremat tahta, kui metalset, nihkes ning kõrgsageduslikku saundi. Loota saab ainult ehk seda, et esinejatel endil on laval korralik heli.

Spordiväljakule, vaatamata jalgpalli EM-st, oli kogunenud päris palju rahvast. Jällegi palju ülelõhnastatud noormehi oma uusimates heledates teksapükstes ja valgetes särkides ning sihvakaid, geelküüntega tütarlapsi. Oli ka vanemat generatsiooni, tõelisi muusikafanaatikuid ja vaevalt teismeikka jõudnud sädistavaid poisse ning eriti tüdrukuid. Kontsert võis alata!

Ja algaski koos ansambliga Spiritualized. Üks lugu oli parem kui teine. Space-rokkari Jason Pierce eestvedamisel 90. aastate UK-s alguse saanud ansambel, kelle albumi "Ladies and Gentlemen We Are Floating in Space" NME 11 aastat tagasi aasta parimaks plaadiks nimetas, tundus poolpimedal laval nii armetu, et mul hakkas täitsa kahju. See osa publikust, kes end Lenny jaoks lava ette sättinud oli, seisis kivistunult, elavamad jutustasid kõva häälega. Bänd ise ei suhelnud publikuga kordagi. Kas oli see korraldusliku poole pealt keelatud või leidus mõni muu põhjus, aga mul on kahju, et nad nii kaugeks jäid. Tõeline raiskamine.

Mõnusalt gospeli-segune, shoegaze´ine ja imelise vokaaliga Spiritualized oleks võinud sel momendil olla hoopiski von Krahlis, et vältida õllevuntsidega Sunseti püsikundede kommentaare võtmes, et oleks võinud autos sellel ajal Terminaatorit kuulata või et loodetavasti selle ansambli fännid toredate sõprade abiga suudavad parandada oma muusikamaitset. Head paranemist teile ka :).

Igatahes suutis Spiritualized, vaatamata kohutavale saundile ja matslikule publiku hoiakule, minus tekitada tahtmist lülitada kogu nende diskograafia kiiremas korras oma pleilisti.

Lenny Kravitzi ajaks oli heli täitsa okei. Oma śõud alustas ta värskete singlitega äsja ilmunud albumilt "It Is Time for a Love Revolution", lavavalgustusele lükati viies käik sisse ja tossumasinad töötasid täiel võimsusel. Inimesed kisasid, hüppasid ja plaksutasid, Lenny julgustas aga takka.

Järgnes ports hitte. Ja siis tuli midagi täiesti ootamatut. Ühest loost sai tuim jämmimine, kus saatebändi liikmed ühele tuurile soleerima kukkusid - puhkpillidest kuni trummari mageda sooloni. Samal ajal käis Lenny laval ringi, jäi peatuma pillimehe kõrvale, kes oli parasjagu ametis näppudele valu andmisega. Minu jaoks kestis see terve igaviku ning muidu vinks-vonks Kravitz muundus järsku vanaldaseks James Browniks. Mitte et lugupeetud Brownil midagi viga oleks, aga ma ei osanud kuidagi suhestuda. Katkematud saksofonipartiid tapsid mu. Minus tekkis hirm, et järsku läheb Lenny veel lava taha riideid vahetama, mis oleks muutnud asja veelgi hullemaks. Õnneks midagi säärast ei juhtunud. Tahtsin koju. Veel enam, kui jälgisin publikut, kellest paljud ahmisid kogu seda jämmiosa suure vaimustusega. See on kummaline, et tuntud nimi paneb inimesi halbu asju heaks pidama. Igas teises olukorras oleks selline jauramine mõnes külakohvikus lõppenud kaklusega.

Ometi hoidis mind paigal asjaolu, et ehk tuleb ära veel "American Woman" ja "Fly Away". Minu kannatused kandsid vilja. Need tulidki ja teineteise otsa. Peale seda oli minu süda rahul ning saal pime. Rahvas jäi meist Lennylt lisa nõudma.

Autos The Beatlesit kuulates sain selle õhtu kõige suurema muusikaelamuse.

Bob Dylan – väike ja ülbe vanamees

Ise igale poole ei jõua, aga mõned sõbrad käivad palju ja viitsivad pärast ka midagi mulle kirjutada. Piret Konsap käis kuulamas Bob Dylanit ja arvab asjast nii:

Väike ja ülbe vanamees oli mu ema esimene kommentaar kontserdi lõppedes. Ja tõepoolest, terve kontserdi seisis vanahärra praktiliselt seljaga publikusse ning kuulajaskonna tungival nõudmisel lisalugu ei teinud.

4.juunil Saku Suurhallis toimunud Bob Dylani kontserdile olid kokku tulnud hallipäised hipid ning noorem muusikateadlik kuulajaskond. Seega inimatmosfäär oli mõnusaks kontserdiks igati kohane. Kahjuks aga neelas Saku Suurhall endasse kogu kontserdi intiimsuse ning eelkõige suurmeistri laululoomingu peamise elemendi – sõnad.

Ei teagi täpselt millest on tingitud pettumus kontserdielamuses – kas kontserdipaiga kehvas helis või kontserdi enda nõrkuses.

Bob Dylani laululoomingust võib leida nii iroonilist, koomilist kui ka tõsist ja ühiskonnakriitilist lüürikat. Kolmapäevasel kontserdil läks kõik see aga kaduma. Võib-olla seetõttu ootasin ka vanameistri kontakteerumist publikuga – kui sõnadega suhtlemisest jääb vajaka, tuleb appi võtta kehakeel. Kuna seda aga ei toimunud, siis justkui puudus kontakt artistiga. Tema ajas lava peal oma asja ning mina kuulajaskonnas oma.

Mis seal salata, kuulda oleks tahtnud ka Dylani hittlugusid. Ikkagi esimest ning arvestades tema 67 eluaastat võib-olla ka viimast korda siinsetel lavalaudadel. Seda enam, et teada-tuntud lugude puhul, millede sõnad mällu sööbinud, poleks tekkinud probleemi sõnade mittekuulmisest.

Bob Dylan on välja andnud üle 30 stuudioalbumi ning üle 50 singli. Tema repertuaaris on Ameerika, Inglise, Šoti ja Iiri folkmuusikat, kantrit, bluusi, gospelit, rock’n’rolli, rockabilly’t ning ka džässi ja swingi. Sellega võrreldes jäi tema kontsert minu jaoks muusikaliselt ühekülgseks ning möödus üllatuste ja suuremate emotsioonideta.

Kokkuvõtvalt võiks kontserdi kohta öelda – käidud, nähtud, kuulatud.

By Piret Konsap

lack of Eoins - keeruline punk!

lack of Eoins @ Genialistide Klubi

Internet on imeline. Ja kui messenger kenasti vastu peab, saab läbi viia päris ägedaid vestlusi. Üks toimus eile õhtul, kui ma voodis pikutades mõned küsimused Martin Järvekülje aknasse toksisin. Küsimused puudutasid Viljandi bändi lack of Eoins. Martin küll ise selles ansambli ei mängi, tema noorem vend Madis aga küll. Viimane ise oli ametis söögitegemisega ning Martin oli lahkelt nõus hõikama minu küsimused köögis toimetavale Madisele ning tema antud vastused omakorda minu aknasse trükkima.

Viljandi juurtega lack of Eoins kütab hetkel kirgi seetõttu, et on jõudnud bändikonkursi Soundwave (powered by MTV) kolme parema hulka ehk ihaldatud finaali. Sealt leiab veel Keila bändi The Nymph ja värske ning kiirelt populaarsust kogunud kollektiivi Junk Riot.



Alguses oli ansambel Mehmed Pehmised. Mis nimi see selline on?

Telekast tuli võrkpall ja Eesti sai just selle mängu pähe. Peale seda oli võistkonna treener Avo Keel öelnud umbes midagi sellist, et nii ei saa ju mängida, pehmised on platsil või siis, et mitte mehed vaid pehmised. Mehmed olid juba enne olemas, pehmised liitus sinna hiljem. Mehmed on lihtsalt ilus Eesti nimi.

Bänd sai alguse sundolukorrast, sest kooli jõulupidu oli tulekul. Seal pidi tulema meie esimene gig ja huvijuht nõudis plakatile nime ja sinna sai juba sõnaühend Mehmed Pehmised. See on ikka nii, et nimi ei taha tulla ja siis järsku on kiirelt midagi vaja. Lõpuks jääb see, mis hetkel pähe turgatab.

Kuidas sündis lack of Eoins?

Hakkas häirima, et nimi on eesti keeles ja muss inglise keeles ja rada (www.rada7.ee) intellektuaalne kriitika ka. Muidu polekski midagi juhtunud, keskmisele rahvale läheb Mehmed Pehmised väga hästi. Osadele meeldib see siiani väga. Aga radas kõvemate tegijate sõna tundus asjakohane. Nii see nimevahetus vaikselt teoks sai. Kõik pakkusid sõnu ning täiendasid, mina käisin ringi ja arutlesin nime üle.

Kuidas selle hääldusega on, ühed minu sõbrad ütlevad ühte ja teised teistmoodi ja mina hoopis omamoodi?

Aga selles asja võlu ongi (naerab). Kuskil piiblis olevat ka olnud Eoin ja seda oli hääldatud oin. Radas on jälllegi arvatud, et on õun. Mina väänan, kuidas tuju on, praegu hoidun veits sellest. Tegemis on Iiri mehe nimega... Iiri variant Owenist. lack of oli enne olemas.

(Madise poolt aksepteeritavad hääldused on: õuens, eoins ja oins. NB! Eions on lubamatu!)

Igal pool ja tihti nimetatakse lack of Eoinsit noortebändiks. Tavaliselt tähendab see, et bänd pole eriti pikka aega koos eksisteerinud, esinendud vbl ainult näiteks Lelle Alternatiivil või Nõo Kevadrockil. Kuidas Eoins ise ennast tunneb? Alagajaks bändiks teid ju nimetada justkui ei saaks, sest te olete esinetud ju omajagu ja aastaid vist ka päris mitu juba koos oldud?

Ses suhtes on noortebänd, et on osa võetud erinevatest konkurssidest ja liikmed on noored: 1989-90 sündinud. Aga noh, Viljandi Noortebändil enam sel aastal ei esinenud. Bänd alustas 2005. aasta varasügisel.

Üks asi, mis Eoinsi tavalisest noortebändist eristab on see, et muusika on ikka kordi keerulisem ja huvitavam, kui see tavaliselt kipub noortel inimestel olema. Tavaliselt teevad sellises vanuses poisid ja tüdrukud punki või rokiklassika kavereid, käivad tihti Vennaskonda kuulamas. Kas aastad 2005 ja 2008 erinevad loomingu poolest kardinaalselt või olete algusest peale sama rida ajanud?

Suht sama rida on olnud algusest peale. Lood on viimasel ajal läinud keerulisemaks, sest keerulisem on huvitavam. Mõtted tulevad sellised, nagu tulevad. Silmaringi arenedes areneb ka muusika, mida teed. Keskkond mõjutab asju, mida on kuulatud.

(varajasema loominguga saab tutvuda: http://www.zone.ee/lackofeoins/audiovideo.htm)

Ja pealegi on Vennaskond ikka väga hea bänd ja rokiklassikas on häid lugusid.

Olen nõus.

Aga ikkagi, te olete kõik suhteliselt noored. Millist muusikat sina eelkõige kodus kuulanud oled ja mida hommikuti söönud, et niivõrd hästi oskad tabada muusika nn mõtet?

Strokes oli see, mida tahtsime teha. Alguses kukkus enamvähem nii välja. Ja kõik need inglise keelsed bändid, kes tulid sellel ajal: Rakes, Dogs, Editors, Bloc Party. Need olid siis alguses. Praegu on fookuses shoegaze´i teema ja Kanada indieskene: Wolf Parade ja Arcade Fire. Natuke juurde ka elektroonikat ning vanemaid asju nagu Joy Division ja Pixies. Ega new rave´i asi pole ka päris mööda läinud. Eesti poole pealt on meid mõjutanud Ans. Andur, Pia Fraus ja Vaiko Eplik

Kas te olete sama suured Viljandi patrioodid kui Andurid Paide?

Ikka jah Viljandi patrioodid. Kui nüüd ülikooli Tallinna ja Tartu minnakse, siis vaevalt enam proovid Viljandis toimuma hakkavad. Mis peale seda saab, seda ei oska öelda.

Mis on loE ambitsioonid?

(Kehitab õlgu)

Feim, sull, plaat, EP?

Seda kõike otseloomulikult.

Hetkel osalete Soundwave´i konkursil, kuidas sinna sattusite ja miks?

Sest źürii on kordades pädevam kui tavalistel konkurssidel, korrektsem oleks öelda, et sobivam. Võrreldes näiteks Noortebändiga, kus laiutab ansambel Blacky oma eksidega. Oleme ka mujalt aktiivselt osa võtnud, aga sel korral tänu sellisele źüriile oli võimalik ka edasi jõuda. Auhinnad kuluksid ka ära muidugi ning inimesed pääsevad meile tänu Soundwave´ole kergemini ligi.

Lugu "children´s society", millega võistlustules olete, on üks geniaalsemaid palasid, mida ma viimasel ajal kuulnud olen. Sellegi poolest, kas sa ei arva, et keskmisele kuulajale võiks see tiba keeruline tunduda? Sound on rabe ning see ei järgi klassikalist poplooskeemi?

Vabalt võib nii olla jah (kehitab jälle õlgu), rütmilised imelikkusused on sellel lool olemas küll.

Sound on rabe vä? Mida see tähendab?

No seda, et ta pole nii kliin, kui tavaliselt harjutud kuulama?

Silutud saundi on nendes tingimustest keeruline saada (lack of Eoins salvestab oma pärleid Honey Poweri proovikas ja kogu miksimine toimub koduseinte vahel, powered by Martin Kikas Honey Powerist) ja see pole ka kõige lahedam. Selle loo puhul töötab rabe saund kõige paremini. Klassikalisele popskeemile see tõepoolest ei vasta, selleks on ta ilmselt ka liiga pikk. Aga loodetavasti piisavalt kätshi, et inimestele ka meeldib.

Kui sa vaatad ennast kõrvuti teiste finalistidega, siis mis võiks olla teie kõige suurem miinus ja kõige suurem pluss?

Meie lugu võib olla mõne jaoks liiga pikk ja veniv. Miks peab olema albumil kümme lugu, miks ei võiks olla ühes loos koos mitu lugu? Et see ongi lugu, milles on mitu erinevat lugu. Mis vahet sellel on, kas kahe loo vahel on vahe või mitte. Mind ennast ei väsita, kui on pikad lood erinevate teemadega. Plussiks see, et on ülesehituselt huvitavam kui teistel. See võib olla nii pluss kui miinus. Aga ilmselt pole see loo lõplik variant. Ja miinuseks võib olla vokaal, plussiks aga instrmentaalne pool. Tavalistele inimestele on vokaal kõige olulisem, meile aga just instrumentaal. Siit ka potentsiaalne konflikt tavakuulajaga. Sõnad on tähtsuselt üks viimaseid asju.

Kui võit taskus, mis sealt edasi?

20 000-pealisele publikule esinemine. Ja siis tahaks plaati ka teha. Selles suunas juba töö käib.


lack of Eoins on:

Mati Tubli
Kristjan Peterson
Madis Järvekülg
Kaur Kuslap

Kõik Soundwave kasutajad saavad peavõitja valimisel sõna sekka öelda, andes oma lemmikule hääle. Selleks on aega 15. juunini. Parim bänd võidab! Peavõitja kuulutatakse Soundwave.ee lehel välja 20. juunil.

Et oma hääl anda, tuleb registreerida kasutajaks ja lihtsalt vajutada nuppu "meeldib". www.soundwave.ee.
Sealt näeb ka videosid!

NB!
Madise mp3-pleierist leiab praegu nimed nagu : A Sunny Day In Glasgow, Band of Horses, Cloudland Canyon, Black Lips, Brian Jonestown Massacre, The Ponys, Last Shadow Puppets.

lack of Eoins - children´s society

Video? Köök - Klaasid on laual

Ken Lee on tagasi!

Mäletate, kui mingi aeg levis internetis link, mille klikkimisel sattusite youtube´i ja nägite südamlikku ja siirast punases õhtukleidis Bulgaaria tüdrukut, kes superstaari saate kohtunikele esitas loo "Ken Lee". Teate ju küll seda Mariah Carey kustumatut armastuslugu. (meeldetuletus)

Särkidele pole "Ken Lee" küll veel jõudnud, küll aga on Eestis, täpsemalt Tartus, sündinud loole remix. Ei pidavat olema päris valmis variant, aga mu meelest täitsa töötav.

Barthol Lo Mejor @ myspace

Penny Lane presents: Barthol Lo Mejor - Ken Lee amen

Veel üks laul, mis pole meie

Suur oli mu pettumus, kui Üllar saatis mulle sellise lingi. Ivo polegi minu jaoks enam nii suur sangar.

Palju õnne Reedale ka tema just ilmunud raamatu "Paljugi võiks öelda veel..." puhul.

Osta

Uued pärlid suures muusikameres

Momoko Pins

Jämedalt öeldes võib Eesti bändid jagada kahte tulpa. Ühest leiame need, kes reklaamivad oma tehtud muusikat ja sinna juurde kuuluvat üsna aktiivselt: kirjutavad pressiteateid väiksemagi liigutuse peale, postitavad tekste suhtluskeskkondades, saadavad kirju sõpradele jne. Teise gruppi kuluvad aga inimesed, kes on on pigem tagasihoidlikud, palju ei räägi ja kõrvalt vaadatuna ei tee suurt nagu midagi. Ainult mõned lähemad tuttavad on asjade käiguga natukenegi kursis. Kumb siis parem on? Kas äge pealetung, vaba väljaelamine või salajane roosa magamistoa unistus sellest, et äkki keegi ühel ilusal päeval märkab mu annet ja siis on mu südametunnistus puhas, et mina ise ennast pole peale pressinud? Ilmselt ei saagi nii küsida ja kui saab, siis mina sellele vasata ei oska.

Reedel, 30. mail, toimus arhitektuuribüroos Kauss väikest viisi kinnine kontsert, kuhu olid oodatud peaosaliste sõbrad ja tuttavad. Põhjus üks - tuliuus ja värske ansambel Momoko Pins korraldas oma sõprusansambliga rasKatarsis nn prooviesinemise.

Kalamajas asuv büroo oli ühek õhtuks muudetud hubaseks kontsertpaigaks, kohale veetud hulgaliselt tehnikat ja otseloomulikult ei puudunud ägedad DJ-d, kelle repertuaarist jäid kõige enam kõlama Morrissey kustumatud hitid. Kohale tulnud inimesed tundsid end hästi ja kõik toimis meeldivalt. Tulevikus ootan kasvõi kõrval asuvate majade elanikonna kiuste uusi kontserte või tantsupidusid.

Esimesena astus lavale kolm kuud proovis tulist tööd ja vaeva näinud viieliikmeline Momoko Pins, mis koosneb mõnest juba teatud pillimehest: kitarril ja sündil Oliver Laanet (Diskreetse Mango Trio, ex-Idol), trummidel Jarmo "Chopper" Nuutre (Plastic Whore, ex-Agent M), imeilusal lauluhäälel Laura Noodapera, kitarril kantrimees Allan Pilter (ex-Idol) ja bassil Henry Vürst (Under Marie).

Momoko Pins kandis ette kuus lugu, mis kõik olid rütmiliselt väga mitmekesised, kuvades kord silme ette natuke Tartu Popi ja Roki Instituuti, Coldplayd, The Sundaysi ja lisaks veel igasugu fragmente siit ja sealt. Kellele meeldib Belle&Sebastian ja Cardigans näiteks, siis järgmisele Momoko Pinsi livele tasuks minna. Pop-rock, kaasahaaravad kidrakäigud ja puusa nõtkuma panevad trummibiidid. Oli tunda, et Momoko Pinsi lood ei sünni kuigi juhuslikult, vaid eesmärgiga pakkuda pidevat vaheldust. Esimese etteaste kohta üllatavalt kindlakäeline ja valmis. Nii lood kui lavaline olek. Olen fänn.

Pärast tekkis küsimus, et miks nad ometi ei kuulutanud välja nn päris esinemise, piletiga ja puha. Oleks võinud täitsa vabalt.

Peale pisikest DJ etteastet täitus suviselt palav ruum karge islandiliku saundiga. Trumm, kitarr ja bass genereerisid vaikselt hämarduma hakkava päeva saateks katust ära viivaid helisid, et tahad ainult istuda ja kuulata. Postrock-eksperimentaal-instrumentaal-ansambel (:)) rasKatarsis on tegelikult koos käinud juba päris mitu head aega, aga esinenud nad millegipärast kuigi palju pole. Ja kui ma ei eksi, siis reedel oli alles teine kord. Jälle tekkis küsimus, et miks ometi??

rasKatarsis on Urmo Mets (kitarr), Lauri Eltermaa (trummid) ja Kaur Talpsep (bass ja poogen).

Ja seal ma siis istusin ja mõtlesin, kui palju on Eestis väikeseid peidetud pärleid, kelle elustav energia ainult pisikeste seltskondadeni jõuavad. Aga hea, et neid leidub. Tahan veel!


rasKatarsis @ Last.Fm