Tegan & Sara "The Con"

(Vapor/Sire, 2007)

Tegan ja Sara on identsed kaksikud ja nad tulevad vahtrasiirupi maalt Kanadast. Poisilikud tüdrukud ei ole siin, et sulatada südameid või halada kurvast armastusest. Pungiliku välimusega kaksikud on isepäised, mängivad pilli ja kirjutavad lugusid. Loomulikult laulavad ka. Koos. Hästi haakuvad hääled on nende kaubamärk. Vahel meenutades Gwen Stefani´t No Doubti aegadest. Kihvte käike mängivad kitarrid, mahedad trummibiidid ja aeg-ajalt juhuslikult kõlavad sündipartiid on albumil "The Con" omal kohal.

Viienda albumi juures tuli plikadele seltsiks Chris Walla, kes on tuntud bändist Death Cab for Cutie. Muusika iseloom pole sellel albumil siiski väga muutunud. Nad on nurgelised, kartmatud ja enesekindlad. Esilagsel kuulamisel väga meeldejäävaid meloodiaid pole. Nende helikeel ja maneer sobib ideaalselt muutuvasse maailmavaatesse, kus naised ei taha elada enam meeste poolt loodud maailmas. Nad pole sellest pääsemiseks agressiivsed vaid teevad seda, mis meele järgi ja huvi pakub. Ja seda väga lihtsas ja haaravas võtmes.

Myspace

Tegan And Sara - Relief Next To Me

Odessa POP

Laupäeval, 4. augustil avab pärast suvepuhkust uksed hubane vanalinna baar-klubi „Juuksur“ (asub Vaimu ja Pika tn nurgal).

Sügishooaja avaürituseks on selle suve viimane Odessa POP, millele annavad taaskord näo sõbralikud austraallased – tuntud ja tunnustatud laulukirjutaja Darren Hanlon Sidney'ist ja Melbourne'i scene'i tõusev täht Pikelet oma folk'i, indie-poppi ja psühhedeeliat segava soolokavaga. Plaatidel loob meelolu Mihkel Roosberg, kes 90-ndatel tegi raadios populaarset heamuusikasarja „Helisev Muusika“. Tänaseks on Mihkel kolinud Kohviraadio agedustele.

Darren Hanlon ja Myspace
Pikelet ja Myspace
Kohviraadio
Odessa POP

Lätlased on paremad kui eestlased

Penny Lane´i suurim hirm läks seekord täide: üle piiri Lätti ei pääsenud, mistõttu jäi nägemata kaua igatsetud Badly Drawn Boy ja palju muud. Kuid siinkohal on hea meel tervitada esimest külaliskirjutajat siinses keskkonnas, teemaks festival Positivus AB.

Penny Lane presents - Berit Niin:

Salacgriva oli väike ja kena koht männimetsas mere ääres, Lätis. Minu ootused Positivus AB suhtes olid suured, aga kui kohale jõudsime, siis sadas vihma ja üritus nägi üsna nukker välja. Inimesi oli vähe ja lavaesine porine. Hakkasin kohaletulekut peaaegu et kahetsema.

Õnneks laulis Badly Drawn Boy päikse välja ja edasi läks kõik ainult paremaks. Mumiy Troll meeldis lätlastele eriti ja esines üle 2 tunni.

Teisel päeval oli täielik festivali ilm ja inimesi oli palju rohkem. Üritusel oli palju eestlasi ja nägin ka mitmeid tuttavaid nägusid.

Lätlased on hoopis teistsugune publik kui eestlased, nad olid nii rõõmsad ja energilised ja ka kontsertide vahel võis pidevalt näha inimesi tantsimas.

Kogu ürituse parim esineja oli minu jaoks Stereophonics, tekkis ikka õige festivali tunne. Ka James küttis publiku üles ja kutsus inimesi lavale tantsima. Ei kujuta ette, et eestlased oleksid mõnel kontserdil laval nii ennastunustavalt tantsu vihtunud.

Ainuke, mille üle võiks nuriseda, oli toitlustus üritusel ja terves Salacgrivas. Festivalil ei olnud kuigi palju söögikohti ja ka mujal olid paljud kohvikud ja restoranid nädalavahetuseks suletud.

Üldiselt aga jäi Positivus AB-st ikka positiivne mulje ja kui järgmisel aastal sama lahedad esinejad on, lähen kindlasti veel.

Roy Strider kirjutab Päevalehes

Positivus AB Festival

Toimub Läti Vabariigis Salatsis (Salacgrīva), üsna Ikla piiripunkti lähedal. Seal on meri ja kaks päeva täis päris korralikku muusikat. Kui hakata järele mõtlema, siis ega siinmail nii tugevat line-up´i ette näidata pole.

Esimene päev ehk reede:
Reedest päeva alustavad kohalikud bändid, kellest kõige nimekam on ehk Goran Gora. Temast on siingi blogis varem juttu olnud.

Malcolm McLaren UK-st. Mees ajab hetkel vaikselt oma rida. Kui ta veel noorem ja kõbusam oli, manageeris legendaarset Sex Pistols´it ning on koostööd teinud näiteks Boy George´i ja Adam And The Ants´iga. Nii seisab vähemasti festivali kodulehel, kus on üleval ka härra McLareni mõned heliklipid, mis esialgu kuulates väga kummaliselt kõlavad. Aga tundub, et Tarantinole meeldis: mõnda lugu on kasutatud Kill Bill vol 2-s.

Mumiy Troll Venemaalt. No seda bändi teab iga teine eestlane. Vähemasti Eurovisioonilt. Omapärane lalisev vokaal, lohakas olek laval ja muhedad lood.

Brett Anderson UK-st. Kui poleks Suede´i, mis siis oleks saanud britpopist? Tõenäoliselt see sama, mis ta praegu on, kuid Suede kannab kogu selle arenguloos päris suurt rolli. See vokaal ja metsikud kitarrikäigud. Brett Anderson igatahes ajab nüüd ka oma soolorida, andis aasta alguses välja albumi, mis kriitikutele väga ei meeldinud. Aga tal on siiski olnud Suede ja The Tears.

Reedese päeva pärl minu jaoks on Badly Drawn Boy. Ja kui nüüd tuleb situatsioon, et ma ei saa üle piiri, kuna auto passis pole minu nime, siis... Ma parem ei mõtle. Geniaalne mees lihtsalt.

Viimane päev ehk laupäev:
Alguseks ports kohalikke bände ja siis Lätis laineid lööv Tanel Padar & The Sun. Ei ole vist ühtegi paika varsti, kus seda venda pole.

Laupäeva õhtu poole aga leiame eest rootslased, kes alles loetud päevad tagasi siinmail esinesid ehk The Concretes.

James UK-st. No, lugu "Sit Down" mängisid vist kõik raadiod. Eakaaslased Mumiy Troll´iga ehk turjal pea 26 aastat. Selle ajaga on jõutud välja anda hunnik albumeid, EP-d, kogumikke ja singleid.

Stereophonics UK-st. "Dakota" vast kõige tuntum lugu. Mul on kuskilt jäänud meelde, et saareriigi raadiojaamad on just seda singlit läbi aegade väga ohtrasti mänginud. Singel ise on umbes kolm aastat vana, kuid on näiteks vanade ABBA hittidega väärikal kohal pleilistides. Üks loogiline põhjus võib peituda ka selles, et lugu on peaaegu 5 minutit pikk. Ja vahel kuluvad nn head pikad raadiolood ühele DJ-le marjaks ära. Eetri täitmiseks.

Festivali koduleht

Ja uut muusikat:
The Concretes - Oh Boy

Penny Lane soovitab:

Barbariz - Eluslooduse viimased päevad
ehk rubriigi update (vt paremale)

Barbariz ise räägib loost: Saabunud on eluslooduse viimased päevad. Robotid marsivad tänavatel, inimesed on nende orjad. Inimpead on täidetud kummalisest mantrast, mis kõlab umbes nii: "I´m just a cup, a cup of cappucino". See laul kordub nii üha uuesti ja uuesti, retsiteerivana kui ürgeestlaste regilaul, kui ammusurnud Mati Nuude ja Tarmo Pihlap, kes laulavad bussides ja taksodes ning tekitavad turvalise äraoleva 80-ndate keskpaiga Vikerraadio tunde...

Seda kahjuks väline vaatleja ei kuule ega taipa, need alateadvusega manipuleerivad sõnad on peidetud tajupiiride sügavaimatesse koobastesse...

Siiski võib märgata hullunud robotit, kes rongkäigu sabas liikudes keerab teisi roboteid pea alaspidi ja üha enam roboteid pöördub pea peale ja kaotab identiteedi, asudes kummaliselt programmeerituna eelkõndivaid reipaid hõiskavroboteid tagurpidi keerama...

Barbariz - Eluslooduse viimased päevad

Kago aastal 2005 Tartus

Kago "Piimaś"/"Köngerjönks"

(Seksound, 2007)

Kago "Piimaś"/"Köngerjönks" on duubelplaat, mis sisaldab Kago kahte albumit, mille väljastas Õunaviks CD-R kujul. Kuna need päris kiiresti otsa said, kujundas Seksound uue ümbrise ja viis materjali tehasesse pressida ning lõi Kago uutele kuulajatele võimaluse 2003. ja 2005. aastal ilmunud plaadid korraga saada.

Paar aastat tagasi toimus Tartus Mailaul, kus ka Kago (kodanikunimega Lauri Sommer) esines. Oma esimese loo esitas ta tugevalt häälest ära keeratud kitarriga ning laulis sellele veidi närvilise häälega midagi peale. See etteaste külvas publiku sekka päris korralikku segadust ning kaks minu ees istuvat inimest otsustasid saalist lahkuda. "Mis ekstavagantsus see ometi siin on?", mõtlesid nad ehk.

Kago võiks olla vabalt Eesti Nick Drake. Ebaühtlase kvaliteedi ning üksikute heliefektidega salvestised tõmbavad lisaks paralleele veel Kago enda ajastukaaslastega: Pastacas, Barbariz, kuid ta on lihtsam, kasutades justkui niiskes õhus aastaid seisnud klaverit ning akustilist kitarri, mida poleks tükk aega keegi korralikult häälestada viitsinud. Viimast instrumenti valdab Kago imepäraselt hästi. Seto juurtega mees, kes uurinud teaduslikult Uku Masingut, laulab hea meelega rahvaviise, mahedaid ballaade ja mängib instrumentaalpalu.

Kago ei meeldi neile, kes armastavad ainult lihvitud ja kindlat struktuuri järgivat levimuusikat. Kago meeldib vahetut kontakti ja eesti luulet hindavatele inimestele.

Kagost veel
Õunaviks

Kago - Lill on iga inime

Inimeste heatahtlikkus, mis paneb imestama!

Kui üldse kuskilt alustada ja midagi kirjutada, siis seda, et inimesed on enamjaolt kõik ilusad ja head. Forwardsi tiimile suured tänud ja minu imetlus, kuidas suurt festivali korraldades jätkub aega ja tähelepanu väiksematelegi detailidele. Isegi tunnen, et olen täna palju parem kui eile.

Heli oli väga hea, et isegi StereoChemistry´t kuulasin. Mooses, vaatamata mõnele väsinud bändiliikmele, pani südame paraja tempoga käima, et sukelduda head muusikat täis päeva. Tartu Popi ja Roki Instituut, Shelton San ja Wrupk Urei kõlasid justkui paralleelselt ja kordamööda. Võimsad trummi- ja bassipartiid. Mooses võiks ikka mõelda konkreetsemalt albumi peale.

Mona De Bo kohta ei oska enam midagi öelda. Selle aasta parim bänd. Geniaalsemaid ansambleid vist üldse. Võrreldes viimase korraga, kui neid kuulsin, on nad läinud veelgi paremaks. Lagi. Mona De Bo isevalmistatud singlid müüdi peale live´i sekunditega maha.

Sitimaan oli selles suhtes tore, et mulle meeldis, et nad tundsid suurt rõõmu laval olemisest. Mõni lugu oli väga hea, enamuses suht keskpärane. Juhhuu ja lisalugu.

Eliit tekitas inimestes vastakaid tundeid. Kas meeldis või siis üldsegi mitte. Mulle meeldis ja eriti Vaiko Epliku Jarvis Cocker´i moodi outlook. Ja loomulikult võimsalt kokku sobivad vokaalid: Pehk, Chalice ja Eplik. Lihtsalt super!

Under Marié jäi vahele, Galaktlanit kuulasin telgi taga, sest see telk tekitas minus päris suures osas frustratsiooni. Mul oli koguaeg tunne, et ma ei mahu sinna ära ja ei näe korralikult. Galktlan kõlas väga hästi ka õues.

Red Carpet ja The Concretes olid minu jaoks üsna sarnased äktid, mis mõlemad iseloomustavad väga hästi skandinaavialikku heaoluühiskonna muretut muusikat. Ilusad inimesed, rõõmsad ja väga lihtsad. The Concretes´i heli oli lava ees vahuselt pehme.

Moj Rakety oli jube vali ja minu süvenenud vastumeel selle telgi suhtes muutis mind veelgi ettevaatlikumaks.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kolme aasta peale kõige parem Plink Plonk .

Ahjaa: Seksound´i reliiside arv tõusis just Plongi hommikul, kui otse tehasest toodi kaasa Kago duubel. Sellest pikemalt varsti.

Öösel saabus tänuSMS Mona De Bo Pikemalt Edgarsilt:
Thanks for your kind words! I wouldn´t lie if I said that much of Mona´s inner confidence was gained by finding out about the existance of Estonia with it´s sincere and crazy music-fans-dreamers-makers. Ant it´s thanks to You and Martin that this notion started to appear at all. Hugs&kisses! E

Veel pilte:
Evert Palmets
Orants
Heikki Leis
hhhea.blogspot.com

Surmamõistetud CD appihüüe

CD-d on minevik, arvavad paljud tulevikuvisionäärid. Minule, kui CD-plaatide ja vinüülide armastajale, ei meeldi selline jutt teps mitte. MP3 on küll väike, võtab vähe ruumi ning inimene saab oma meelispala hõlpsasti internetist alla laadida. Ametlikult ja väikese tasu eest ei tohiks selline viis muusikat omandada käia kellelegi üle jõu.

Reklaamiühiskonna inimestena ei peeta tihtipeale lugu enam mitte kogu albumi kunstilisest väärtusest ja terviklikkusest, vaid kindlat pleilisti omades kuulatakse oma lemmikloost väike osa ning "keritakse" üsna pea järgmise muusikapalani. Klipid, klipid ja vähene süvenemisvõime. On muidugi ka koos kujundusega ja muu säärasega MP3-s kätte saadavaid albumeid. Tegelikult ei saa ju sellise variandi vastu olla midagi, kui sama väljaannet oleks võimalik kätte saada ka füüsilisel kujul.

Albumimüügi numbrid kukuvad igatahes kolinal ning erinevad plaadifirmad mõtlevad uusi väljundeid. Visionääride poolt surma mõistetud CD-le püütakse siiski veel hing sisse puhuda ja viimane tarbijale senisest atraktiivsemaks muuta: Disney kompanii plaadifirma Hollywood Records toob augustis turule uue põlvkonna CD -plaadi ehk CDVU+.

Muusika on plaadil endiselt võtmekohal, kuid plaadil leidub hulganisti lisasid, mis peaks fännid poodi kihutama, sest seda kraami pole võimalik hankida kusagilt mujalt. CD-lisad on umbes sarnased nagu DVD-plaatidelt leitav lisakraam - digitaalne ajakiri artisti kohta, laulusõnad ja fotod. Kõik see peaks olema tarbijale lisapõhjus plaat osta.

Ühtlasi on lahti saadud plaadikattest - pakend on taaskasutatav. Lisasisu saab kasutada nii internetiühendusega arvuti abil, siis on võimalik veel ühtteist täiendavat juurde laadida, aga ka autonoomselt, ilma netis istumata.

Kõik lisad on toodetud spetsiaalselt plaadi jaoks, seega ei üritata ratsutada vana materjali seljas: vanu videoklippe plaadilt ei leia. Esimesena ilmub 7. augustil uues formaadis The Jonas Brothersi uus album.

Muusika - ei midagi uut

Muusikaajakiri Rolling Stone on toonud välja 20 paari rocklugusid, mis on teineteisega väga sarnased. Nagu iga-aastane Eurovisiooni temaatika: oi, see on ju puhas ABBA. Nimekiri on päris muljetavaldav:

1. Jet’s “Are You Gonna Be My Girl” ja Iggy Pop’s “Lust for Life”

2. The Beatles’ “Ob-La-Di, Ob-La-Da” ja Offspring’s “Why Don’t You Get a Job”

3. Nirvanas’s “Smells Like Teen Spirit” ja Bostons’s “More Than a Feeling”

4. Natsareth´s “Hair of the Dog” ja The Beatles´ “Day Tripper”

5. The Doors’ “Roadhouse Blues” ja Oasis’ “Put Yer Money Where Your Mouth Is”

6. Foo Fighters’ “Monkey Wrench” ja Elton John’s “Whipping Boy”

7. Sublime’s “What I Got” ja the Beatles’ “Lady Madonna”

8. Wilco´s “Walken” ja Spoon´s “Don’t Make Me a Target”

9. Akon’s “Don’t Matter” ja R. Kelly’s “Ignition” (Remix)

10. Billy Joel’s “Honesty” ja Elton John’s “Sorry Seems to be the Hardest Word”

11. Phish’s “Farmhouse” ja Bob Marley’s “No Woman No Cry”

12. Elastica’s “Connection” ja Wire’s “Three Girl Rhumba”

13. Bryan Adams’ “Summer of 69″ ja Green Day’s “Jesus of Suburbia”

14. Def Leppard’s “Pour Some Sugar on Me” ja Weezer’s “Beverly Hills”

15. Natalie Imbruglia’s “Torn” ja The Black-Eyed Peas “Where is the Love”

16. The Kinks “Picture Book” ja Green Day’s “Warning”

17. The Killers’ “When You Were Young” ja Bruce Springsteen’s “Born to Run”

18. Pearl Jam’s “Given to Fly” ja Led Zeppelin’s “Going to California”

19. Fergie’s “Fergalicious” ja J.J Fad´s “Supersonic”

20. Bruce Springsteen’s “Born to Run” ja Blondie’s “X Offender”

Rolling Stone

Moonbabies "Moonbabies At The Ballroom"
(Parasol, 2007)

Kui oled just klaarinud ära väga suure jama, mis on sind teinud paariks päevaks täiesti töövõimetuks ning koju jõudes kuulad käesolevat albumit, valdab tunne, et kõik läheb veelgi paremaks. Palju paremaks kui oli varem. Võiksid olla suisa võlur.

Moonbabies´i kolmas album on nii kergendava toimega ja õhuline, et see paistaks justkui läbi. Mehest ja naisest koosnev duo teeb pilvise õhtu päikesepaisteliseks hommikuks. Sellist muusikat ongi vaja ühele külmale Põhjamaa inimesele, kelle suurimaks igatsuseks enamikust aastast on soe suvi. Ehk seepärast ongi teispool Läänemerd tehtavas muusikas kuulda veidi naiivset kuid iseteadlikku tooni, mis rõhuvad pilverünkad laiali ajaks. Rootslaste "Moonbabies At The Ballroom" on kohati lohutavalt kurb ja hajameelne. Ja nii ilus pop-muusika, et ma kardan, et mul ei tule tänasest filmiõhtust midagi välja. Lasen end uputada unistavasse kajasse.

Myspace
Kodukas

See konkreetne lugu võib-olla ei iseloomusta kõige paremini kogu albumit (noh, et on kõige "magusam" sealt), kuid praegusel hetkel mõtlesin, et see kitarrikäik on nii ilus ja panin selle siia. PS! Hoidke oma sõpru!

Moonbabies - Walk On My Feet

Plink Plonk 2007 tuleb

Algus
Aasta siis oli ´65 pluss 40 otsa ehk kui Pedigree ühel ilusal kevadel Tartus Lutsu teatrimajas koos Stem´i ning Soome bändi Vanity Beach´ga kontserdi andis. Mis siis? Just tollane kevadine live külvas seemne, mis pool aastat jõudsalt idanes ning pani kasvama tänavu juba kolme aastaseks saava sõltumatu muusika festivali Plink Plonk suvise muru.

Mäletan selgelt esimese aasta stressivaba ja kommertsist priid õhkkonda, naeratavaid nägusid ning mitmekesist muusikat. Tartu laulukaare muruplatsidele oli ehitatud kaks lava (üks Plink ja teine Plonk) ning kuulda sai väga häid ja mitte nii häid Eesti ja piiritaguseid bände. Seal nägin ma näiteks esimest korda Popidiot´i ja pettusin lätlastes, keda tol korral esindas ansambel Kuba.

Järgmisel aastal ma juba ootasin juuli keskpaika ja veendusin veelkord festivali headuses. Ja pettusin venelastes (Revolver) ning üllatuisn lätlastes (Tribes Of The City). Inimesi oli juba palju rohkem, aga meeleolu püsis endiselt mõnus ja soe.

Et kuidas...
Arvatavasti annab sundimatule ja vabale õhkkonnale oma suure osa ürituse pingutamata organiseerimine. Plink Plonk´il ei ole aastaringselt tegutsevat kontorit, ei ole palgatud abijõude, vaid kogu töö teeb ära üsnagi väikene Forwardsi stuudio ümber koondunud sõpruskond, kes ärkab talveunest pool aastat enne juulit ning virgudes kogu muusikaüritusele paraja hoo sisse lükkab. Helistatakse erinevatele bändidele ja uuritakse maad. Tasapisi. Keegi trükib oma firmas särgid või kujundab plakatid. Toimumispäeval veetakse ise kaableid ja keeratakse heli. Keegi ei tee seda kasumi pärast.

Milliste kriteeriumite järgi käib ansamblite valik? Ühe peakorraldaja Lauri Liivaku sõnul ei eksisteeri kindlaid kriteeriume: "Kõik, mis tundub meile hetkel hea või tulevikus palju tõotav või kes on saanud just millegi huvitavaga hakkama. Stiililiselt piire pole. Muusikavalik on elektroonikast metalini." Tuleviku poole vaadates ei välista Liivak, et kunagi võib Plonk´il kuulda näiteks rockabilly´t, country´t või isegi puhkpilli orkestrit.

The Concretes
Sel aastal kuuleb Plonk´il elektroonikat, müra, siirast kitarripoppi ning vahtralehtedes ringi kihutavaid noortebände. Lauri Liivak ei tee saladustki, et tipp on siiski The Concretes Rootsist. Võib-olla on see ka üks festivali siiani külastanud bändidest kõige nimekam. The Concretes on väljastanud kolm täispikka stuudioalbumit, mõne EP ning paar kogumikku. Nende muusikat on kasutatud USA reklaamides ning nende lugudest on teinud remixe Austraalia kollektiiv The Avalanches. The Concretes iseloomustab väga hästi kogu skandinaavialikku armast kitarri-muusikat, millele on lisatud puhkpille, sünte ning elujaatavat energiat.

Red Carpet
Samasse kategooriasse mahub ära ka teine Skandinaavia bänd Red Carpet Soomest, kes tuleb alguses välja hõigatud Regina asemel. "Päris kehv tunne oli, kui Regina ootamatult ära ütles," tunnistab Liivak. "Et selliseid asju tulevikus ära hoida, peame hakkama mõtlema pliiatsite ja paberite peale ning kuivi lepinguid allkirjastama." See aga ei läheks jällegi Liivaku arvates festivali idee ning olekuga kuigi palju kokku. See pole ka esimene kord, kui mingid apsakad seoses esinejatega juhtuvad. On olnud kordi, kus vahetult enne kontserdit on saadud telefonikõne sisuga, et ups, me jäime lennukist maha. Siis pole aega käega lüüa või mõelda, et nüüd on kõik metsas. Siis tuleb tegutseda: kas leida uued piletid või uus bänd. Red Carpet´i kohta ütleb Liivak: "Nunnu värk".

Sitimaan
Eesti bändidest pakub ehk kõige suuremat uudishimu Sitimaan, kes tuleb Plink Plonk´iks üle pika aja taas kokku. Sitimaan alustas oma tegevust 17 aastat tagasi Pärnus ning ´90. aastate keskpaiku jäi bändi tegemine soiku erinevatesse linnadesse kolimiste ning tekkinud perede tõttu. Bändi frontmani Marek Taltsi sõnutsi inspireeris neid alguses The Pixies, The Stone Roses, My Bloody Valentine, The Smiths ja näiteks veel Brian Eno helimaailm. Marek Talts iseloomustab Sitimaani loomingut kui meloodilise müra elementidega alternatiivset poppi. Eesti shoegaze´i lipulaeva Pia Fraus´i ja plaadifirma Seksound juhtfiguuri Rein Fuksi arvates on tegemist tõeliselt professionaalsete pillimeestega, kes teavad täpselt, mis on hea ja kuidas seda saavutada. Tulemiks on "korralik musa". Hetkel on Sitimaan teinud järjepidevalt proove ja linti kolm tuliuut lugu. Kas tuleb lisa ja ka album? "Muusikalist materjali on hetkel paari plaadi jagu. Raskusi on sõnade leidmisega. See võtab rohkem aega kui harmooniajärjestustega tegelemine. Plaati me varem välja pole andnud. 1992. aasal ilmus helikassett "Naive" Uue albumi kohta hetkel ei oska midagi täpsemalt öelda," lausub Talts.

Mooses
"Mooses on nagu linnalegend" ütleb Lauri Liivak. Tegelikult on Mooses täiesti olemas ning eksisteerib juba mitu head aastat. Tartus. Peamiselt hõlmab bänd 7 inimest (vahel teevad kaasa ka külalised), kuid kui mõni liige vahepeal kuskil ära on, ei jää seepärast ükski live andmata. Et keegi puudu on, juhtub päris tihti, sest suurem osa Moosese inimestest on hõivatud teistesse bändidesse (Shelton San, TPRI, Honey Power jpt). Kui Mooses oma tegevust alustas, kasutasid nad peamiselt arvutipõhju, millele mängiti peale näiteks kitarre ja sünte. Praeguseks on põhjad kadunud, kuid sündimängija Indrek Martise ehk Heinu idee kohaselt peaks need taas tagasi tooma ja nende kallal rohkem nokitsema. Mooses on oma loomult kaootiline ning improvisatsiooniline kollektiiv, kellel väga palju nn valmis lugusid pole. Kui loo struktuur on enam-vähem paigas, küpseb see pidevalt edasi. Ja uusi lugusid väga palju ei tule ka, tunnistab Heinu: "Kuigi ei saa ka kurta, et neid praegu vähe oleks." Milline on Moosese muusika? "Mõjutusi on tegelikult päris palju. Alguses olime elektroonilisemat laadi. Praegu kisub ikka progeks ära. Kõige lihtsam oleks kõike kokku võtta sõnaga eksperimentaalne. Meil on kitarrid, sündid ja trumm. Vahel on meid võrreldud 90. aastate alguse shoegaze bändidega, vahel varajase Pink Floyd´iga." Mooseses on palju, muutuvat ja küpsevat. Kus kohast tuli aga selline nimi, Heinu mulle ei ütle, vaid vaatab kavala näoga otsa ja lausub lihtsalt: "Tänaval."

Veel
Sel aastal toob Plonk´i sõpruskond Eesti publiku ette suurepärase Mona De Bo Lätist, kes käesoleva aasta varakevadel Eestis ka paar kontserdi andis ning siinse nõudliku maitsega publiku südamed võitis. Venemaalt tuleb seekord Moy Raketi. Üles astuvad meie enda pilvetagust meeleolu loov Galaktlan ja alati üllatav Eliit. Kuulda ja näha on veel Under Marié ning StereoChemistry.

Afterparty
21. juulil 2007 Tartu Laululava muruosal toimuv festival toob kaasa uuendusi: Plink lava on kolinud suurde telki, kuhu koondub ka kogu õhtune osa. Peale kl 23 ei tohi enam värskes õhus müristada. Siis saab telgist aferparty ametlik toimumiskoht, kuhu on oodatud kõik festivali passi omanikud. Õhtu lõpetavad emorockbänd Aides, mürasaurus Shelton San Eestist ja elektroonilist muusikat tegev Pablik Leedust.

Paratamatult tahaks lausuda: be sure to wear some flowers. Nagu 40 aastat tagasi, kui korraldati Monterey Pop, millega pandi suurem nurgakivi rockmuusika festivalide traditsioonile.

Väravad avatakse kl 13, algus kl 14. Kestvus 14 tundi. Fotoaparaat/kaamera on lubatud. Piletid Piletilevist.

rada7
Plink Plonk

Ilusa muusika Festival Schilling

Kilingi-Nõmme Laululaval ja Kultuurimajas toimub sel aastal teist korda ilus päev hea muusika seltsis. Eelmise aasta üritus kogus vaid ülivõrdes kiidusõnu nii publikult kui ka esinejatelt.

Sel aastal:

Kimya Dawson (USA)
Darren Hanlon (Austraalia)
Wonuwali (Burkina Faso / Soome)
Erko Niit
Eliit
Lippajad
Erro
Müürilill
Rubik 3001

Lisaks peotäis DJ-d

07.07.07

Kodukas

Avalöök Plink Plongile

Round One: Eesti mürarokkarid Zahir´ist ning kärina eksperdid The Pope´ist kütavad kõrvad kuumaks 10. juulil Tartu klubis Rock&Roll, mis korraks suvepuhkuselt naaseb ning kõikidele Plongi sõpradele uksed avab. 21. juulil 3-aastaseks saav festival pakub esimeses voorus väärikat soojendust. Zahir, kes selle aasta alguses lõpuks albumiga "Green Means Go" maha sai, on Plongi publikule tuttav esimesest aastast. USA duo The Pope peaks pakkuma meelehead I Love Sarah austajatele veidi karmimas ja eksperimentaalsemas võtmes, arvab festivali korraldaja Lauri Liivak. The Pope esineb järgmisel päeval ehk 11. juulil ka Tallinnas Regge baaris.

The Pope ja Myspace
Zahir ja Myspace

Uus telekanal Seitse

Uus kultuuri- ja muusikakanal Seitse sai Kultuuriministeeriumilt ringhäälinguloa.

Priit Pedaniku eestvedamisel loodud telekanal Seitse sai Kultuuriministeeriumilt kolmeks aastaks ringhäälinguloa, mis võimaldab alustada saatetegevusega. Kanali suveprogrammiga on võimalus kõigil tutvust teha alates 7. juulist 2007.

Esialgselt TV4 nime all plaanitud telekanali nime muutuse põhjuseks on peamiselt programmi sisu – nädala seitse päeva on jaotatud seitsmeks muusika- ja programmivööndiks. Lisaks kõigele on ka ametlikuks eetrisse tuleku päevaks 07.07.2007.

Aprillis alustatud testperiood on edukalt läbitud, kõige töökindlamaks osutusid Elioni pakutavad teenused. Kanali käivitudes levib Seitse Elioni, STV ja Telseti kaabelvõrkudes. Leviala laiendamise läbirääkimised on käimas Starmani ja EMT-ga.

Programmi levipiirkondadeks on Harjumaa, Ida- ja Lääne-Virumaa, Jõgevamaa, Järvamaa, Läänemaa, Põlvamaa, Pärnumaa, Raplamaa, Tartumaa, Viljandimaa ning Võrumaa.

Bullfrog Brown "Snakes and Devils" + "Uncooked" EP
(KWAQ Records, 2007)

Mulle ei meeldi inimesed, kes palju ja kõva häälega räägivad. Mulle ei istu ka smalltalk. Parem on lihtsalt võõra inimesega sundimatult näiteks laua taga vaikides istuda, kui polegi midagi lausuda. Bullfrog Brown on oma iseloomult just täpselt selline võõras, kes üsna kiiresti omaks saab. Ilma tiheda vestluseta. Bullfrog Brown´iga pole mingit probleemi pikalt tõtt vaadata ja tunda ennast hästi. Ta on vahetu, lihtne ning tekitab huvi.

Peale pikka vaikimist räägib ta sulle vahetevahel käheda häälega oma kodutänava elust, vaesusest ja muusikast. Tema juttu kuulates kujutad sa ennast ette, kuidas istud peale südasuvist kuuma päeva jahedust pakkuva öö eel oma kodu aknal, kiigutad jalgu ning jälgid, kuidas mõni väsinud vana auto mööda kruusateed su puumajast mööda sõidab. Justkui oleksid aastas 1930 või kuskil seal. Mitte 21. sajandi alguse infomüras.

19 looga special edition, mis sisaldab 2005. aastal ilmunud albumit "Snakes and Devils" ja möödunud aastal reliisitud EP-d "Uncooked". Tõeliselt hea Emajõe deltabluus suitsuse vokaali, slide-kitarri ja suupilliga.


Tracklist:
1. The Wind Still Blows
2. Legacy Blues
3. Snakes Were Gettin'
4. Night
5. Missmeal Blues
6. Devil Went A-Walkin'
7. Feed the Habit
8. I'll See You, Mr. Blues
9. The Windows Are Shakin'
10. Saucer Full Of Cream
11. Whiskers
12. Blues For Tinkle
13. Sittin' By the Window
14. Build Me A Statue
15. Phantom Menace
16. Meansalot
17. Poltergeist Blues
18. Stolen Nocturne #9
19. Snake Girl Blues

Kodukas
Myspace

Bullfrog Brown - Build Me A Statue