
Rihanna on reklaami järgi hetke kuumim r&b artist maailmas. On ilmselt jah. Seda tõestas eilne Saku Suurhallis antud live, mis pani siinse matsirahva korraks unustama oma Lasnamäe korteri, rutiinsed töökohustused ja bensiini kalli hinna. Hall oli rahvast täis: väikeseid tüdrukutirtse, Dolce&Gabbana särkides tugevalt lõhnastatud mees- ning kõrgeid kontssaapaid kandvaid naistibisid. Nagu üks reedeõhtune läbilõige Tallinna kesklinna ööklubist.
Rihanna ja tema lavashõu oli umbes selline nagu ma ette kujutasin: tantupoisid-tüdrukud, rokkivad pillimehed ja võimekad taustalauljad ning mis kõige tähtsam - trepp, mida mööda Rihanna sai tervelt kolm või isegi neli korda alla laskuda ja tuua rahvas esile meeletu aplausi ja kisa. Nagu kõrgustest alla laskuv jumalanna, kes toob muredega kimpus olevatele lihtinimestele midagi enneolematult head. Kõigest 20-aastane Rihanna mängis selle rolli väga hästi välja ning see toimis ning tundus usutavalt.
Teda on loodus õnnistanud nii ilusasate proportsioonide kui iseloomuliku häälega. Tema vokaal, mis võib olla helimehe suur peavalu, teeb Rihannast veidi enam iseloomuga artisti, kui mõne teise lihtsalt nutva ja kahistava materjaliga naisterahva. Ilmselt olen ma seetõttu teda kuidagi ette kujutanud intelligentse naisena, kes tegelikult adub päris hästi, kus kohas ta on, mis muusikat ta täpselt teeb ning tal on visioon, mida edasi teha.
Pärast shõud ma enam nii väga ei arva. Esimese kahe või kolme loo jooksul näidatud pepuhõõritamised ja väristamised võisid tunduda kui publiku nn tunnetel mängimisena, kuid seda sama asja näha kuni live´i lõpuni, muutus kergelt paroodiaks ning mul hakkas temast veidi kahju. Eriti tema viimase seti kostüümi vaadates. Ilus naine, ülihea vokaal ja ilmselt ka temas peituv anne tööd teha on keeratud muusikatööstuse rahaveski orjaks, mis paneb su lõpuks inimestele pakkuma lateksrinnahoidjat, eest lukuga seelikut ning läbi lugema käsiraamatut: "Kuidas üles ehitada rokk-kontserti", kus esimestes peatükkides palutakse kindlasti välja selgitada, kus linnas parasjagu esinetakse ja seda võimalikult palju ka rahvale meelde tuletada, hüüda lavalt väikestele tüdrukutele, et nad on maailma parim publik, paluda neil kisada hei-hoo, käsi kokku lüüa ja pühendada suurim hitt just ainult neile. Ja see toimib!
Good Girl Gone Bad.
****
Hea uudis on see, et suvel tuleb Franz Ferdinand, halb on aga, et selliseid artiste peab tooma Õllesummerile ja näitama suurnimedele meie loomastunud kodanikke.