Klubi Plink Plonk tegijad hoiavad oma lubadustest kinni. Respect!
Märtsi lõpuks olgu aga klubi seinad kummist, sest 150.- eegu eest saab seal näha paari aasta taguse festivali tippartisti Monot Jaapanist. Kuuldavasti oli Mono tüüpidele Eestis nii meeldinud, et kibelesid kannatamatult siia tagasi. Puhtalt meie võit.
Läheb mõnusaks müristamiseks.
Täpne aeg siis 29. märts, koht klubi Plink Plonk. 150.- krooniseid pileteid saab piletilevist.
See oli põhikooli lõpp, kui mind ja mu väga head sõbrannat tabas täielik Claire's Birthday hullus. Mäletan väga selgesti, kui läksin mingisse muusikapoodi ja ostsin 75.- eegu eest, kui ma õigesti mäletan, nende kasseti. Kuulasin nii ühte kui teistpidi. Mäletan, kuidas sõitsime rongiga Tallinnast Raplasse, et Linnapea Juures Claires'i konsat kuulata. Ja milline kamm oli öömaja leidmisega. Aga savi - bändi pidi ju ikka nägema. Korduvalt. Meenub ka üks väga selge moment, kui kuskil lava ees olles karjusin sõbrannale kõrva, et kuidas on võimalik, et üks mees nii suure hääleulatusega on. Pidasin silmas Jaani. "Ladies love me".
Ma ei tea miks, aga Claire's Birthday kõnetas mind tol ajal päris korralikult. Tegelt teeb salamisi siiani. Midagi pole teha, "Venus" on üks parimaid poplugusid, mis Eestimaa pinnal sündinud. Aga umbes kümme aastat tagasi ei teinud vähemalt 500 km raaduises peaaegu mitte keegi sellist kraami. Ja kui sul olid kodus plaadimasinas keerlevad Oasise ja Bluri plaadid kulumiseni peas ning juhtusid olema ka hard core The Beatles'i ning Eesti estraadi fänn, oligi kõik otsustatud.
Ja siis tuli plaat "City Loves". Oiappi. Parim kolmest. Telekast nähtud laulust "Magic Mushrooms" saadud elamuse trumpasid üle palad "Europeans", "Sidewalks" jt. Mäletan Tartu plaadiesitlust Sõbra Majas. Seal nägin esimest korda Dahlingut. Aga silme ees on siiani, kuidas Eplik laval kitarriga püherdas ja laulis Forresteride dünastia keerulistest peresuhetest. Koduteel rebisin ühelt plangult esitlust reklaamiva plakati. See seisis mu Karlova korteri seinal mitu head aastat ja peaks mul siiani kuskil alles olema. Pilet maksis veel 50.-.
Kolmandast plaadiesitlusest Krahlis mäletan hästi Vanilla Ninja ebaõnnestunud etteastet ja seda kohutavat rahvamassi. Siis oli ju juba Eurovisioon. Aga enim kummitab sealt pealt kurblik-igatsev "Do You Remember".
Mõni kuu tagasi vist oli, kui postitasin siia CB maagiliste seente loo. Painkiller ostis eile Süda tänava vinüülipoest Venuse kasseti ning täna hõiskas Jaan Facebookis, et Claire's Birthday teeb veebruaris kaks konsat. Milline rõõm!
Penny Lane'i ehetekollektsiooni lisandub tasapisi uusi šedöövreid.
Muideks, kellel on tahtmist siit valikust miskit endale kõrva saada, siis tasub tsekkima tulla uhiuude ja lahedasse poodi Faktory, mis asub Zelluloosi kompleksis, umbes kohe täpselt Rock Cafe juures. Aadress Tartu mnt 80 E. Faktoryst saab kasutatud riideid, mööblit, nõusid, jalanõusid, natukene ka Eesti disainerite kraami ning erinevate tegijate poolt valmistatud ehteid.
Uskuge mind, ma pole kuigi suur Eurovisiooni austaja, kuid mis puudutab Eesti Laulu, siis postitan siia veel ühe loo. Tuleb see loomulikult Honey Powerilt, kes on hetkeks teinud muusikas kannapöörde ja suundunud kantri radadele.
Pala on salvestatud eelmise aasta suvel palavas Ö Stuudios. Pealkiri on "Get Country" ehk "Sõida maale". Pala tuleb ka kohe-kohe ilmuvale kogumikule "Kohalik ja kohatu" vol 3.
Kui Honey Poweri esimene plaat ilmus, küsisid mitmed, miks sõnu pole? Katsume end parandada. Palun:
Get Country
because today, all the beatmachines are left on standby and the only way out here is runway new rave is over, baby, bitter, quiet and lonely beat
today, all the new-school bands are into lo-fi and you look at me, I say, I see why new rave is over, baby, we're back to quiet and lonely beat
new rave is over, baby, we're back to quiet and lonely beat
Päriselt ka, sest kohe-kohe ilmub kolmas plaat sarjast "Kohalik ja kohatu".
Alates 2005. aastast on väikeplaadifirma Seksound tutvustanud Eesti alternatiivmuusika hetkeseisu läbi kogumiku "Kohalik ja Kohatu", mille kolmas osa ilmub nüüd ja kohe - 14 jaanuaril.
Seksound on valinud hoolikalt kogumikule 20 artisti, kes teevad Eesti oma indiemuusikat erinevates toonides.
Siin on karge Picnic ja nooruslik lack of Eoins. Uute üllatavate tulemusteni on jõudnud Ans. Andur, Honey Power ja Köök. Massiivset eestikeelset shoegaze'i pakub Imandra Lake ning Bad Apples pühendab loo oma iidolile Karen Carpenterile.
Teisalt leiab plaadilt siiramat avangardpoppi tegeva teismeliste tüdrukute ansambli Plixid, perfektpopiga on esindatud teeneline 3 Pead. Kuulda saab hetke coolimat tüdrukut, kelleks on kodulindistaja UnCandy.
Ewert & The Two Dragonsi muusika on salapäraselt pop ning armsat trubaduuri liini ajab Barbariz. Jaan Pärn & Pahad Seemned esitab maitsekat Tartu poppi ja rokki. Palavalt armastatud Marten Kuningas ansambliga Leegitsev Sidrun on jõudnud uue töökvaliteedini ning noored vihased tüübid liinilt Tallinn-Tartu-Luksenburg Badass Yuki teevad äraolevat mürapoppi.
Korraliku post-rocki laksu annavad Mooses, Music For Your Plants, Tolmunud Mesipuu ja Wrupk Urei. Sekskorraks on Doktor Noormanni rolli enda kanda võtnud Vaiko Eplik lauldes seksisaladustest.
Kogumik tähistab ka väikest juubelit. Viie aastaga on Seksound jõudnud veerandsajanda plaadini.
"Kohaliku ja kohatu" esitluskontserdid toimuvad 14. jaanuaril Tallinnas klubis Korter ning 16. jaanuaril Tartus klubis Plink Plonk.
Korteris astuvad lavale ansamblid Leegitsev Sidrun, Honey Power ja 3Pead ning tantsuks mängivad DJ-d Tauno Pääslane, Heiki Lepist ja Foto.
Tartus esinevad Picnic, Wrupk Urei ja lack of Eoins ning muusikat valivad Huns, Tõnis Kenkmaa ja Eve Komp.
Peod algavad kell 21.00 ning pilet on 75.-
TRACKLIST: 01. Bad Apples - Lead Sister 02. Mooses - Luhtunud Laulatus 03. UnCandy - Lovecool 04. Honey Power - Get Country 05. Imandra Lake - Vajun 06. Barbariz - Maasikalaul 07. 3 Pead - Soovide Puu 08. Picnic - Too Fast 09. Tolmunud Mesipuu - Lõpus Hakkab Sadama 10. Ewert & The Two Dragons - I Can See Yer House From 11. Leegitsev Sidrun - Lydia 12. Music For Your Plants - Agave Americana 13. Köök - Merelaul 14. Plixid - Blond 15. Vaiko Eplik - Seksisaladused 16. lack of Eoins - Astrologers Meal 17. Jaan Pärn & Pahad Seemned - Veider Vandaal 18. Badass Yuki - Krypton08' 19. Wrupk Urei - Spirituaal 20. Ans. Andur - Sinine
Teatavasti kukub homme, 7. jaanuaril Eesti Laul 2010 tähtaeg. Nii palju, kui ma siit-sealt kuulnud olen, siis on päris palju sõpru, kellel alternatiivsemat laadi ansamblid, käinud stuudios ja selle konkursi tarbeks pala salvestanud. Paljude seas ka Honey Power.
Mõned päevad ja jõulud on käes. Traditsiooniline Seksoundi jõululaul on ka valmis. Autoriteks Martin Kikas (Honey Power) ja Madis Järvekülg (lack of Eoins), kaasa teeb ka Martin Järvekülg (Honey Power)
Pala saab vabalt alla laadida Seksoundi kodulehelt. Nii siin kui seal on üleval pisikene video, mille meistriteks Rein Fuks ja Rele Liiv.
Kuna Penny Lane talvist ekstreemsporti eriti ei armasta, pani ta aluse hoopis oma pisikesele ehtetöökojale. Tegelikult juba suve lõpus, aga nüüd on näha esimesi tulemusi. Kõrvakad on valminud hea ja väga hea muusika taustal, seega mõnus vibe igas pärlis!
Penny Lane'i ehted on saadaval peagi avatavas Faktory poes!
Üle saja aasta on taas laval Eesti/Soome synthpopgrupp Popidiot. Et tantsu oleks ikka kogu raha eest on abiks veel ka QueeNNaive. Muusikat plaatidelt valivad Popidiot'i poisid isiklikult ning siis läheb asi ikka väga, väga, väga tantsuliseks. Hoidke piip ja prillid.
Nojah, Marten kukkus saatest välja, kahju muidugi, ent lumi sajab kõigele vaatamata siiski maha ja elu läheb edasi. Ja mine sa tea, võibolla ei sulagi jõul poriseks...
Olgu, kuidas on, kindel see, et neljapäeval, 17. detsembril peab Tartusse sõitma ja läbi astuma klubist Plink Plonk, sest näha-kuulda saab Ewert Sundjat koos draakonitega, lisaks on veel ka Honey Power.
Algus kell 22, pilet ainult 50.-
Uudiseid veel ka nii palju, et kohe varsti ilmub Seksoundi traditsiooniline jõululugu, mille autoriteks on sel aastal Martin Kikas Honey Powerist, Madis Järvekülg lack of Eoinsist. Kaasa teeb ka Martin Järvekülg (Honey Power). Tegemist on Kikka ja Madise eestikeelse debüüdiga. etteruttavalt võin lisada, et tulemas on õks õige ilus jõulupala. Ausalt ka. Kuid sellest siis juba varsti lähemalt.
Kindlasti on teile raamatupoodides ringi liikudes jäänud silma, et biitlitest on kirjutatud mitmeid ja mitmeid raamatuid. Päris tihti figureerib nelik kas koos või eraldi mõne populaarse muusikaajakirja esikaanel. Ikka ja jälle otsitakse bändi ajaloost midagi uut ja senikuulmatut. Millal jõuab asi nii kaugele, et tõesti mitte midagi enam uut ei tule?
Mida enam ma viimasel ajal olen Rock Cafes käinud, seda parema mulje see koht mulle jätab. Varem oli pidevalt vingumist ja hala saundi koha pealt jne. Nüüd tundub, et värk toimib. Või olen ma sattunud lihtsalt nii heade konsade peale. Näiteks nagu eelmisel neljapäeval toimunud Mimicry ja HU? ühiskontsert. Kõik kõlas nii hästi. HU?, mida nägin nüüd teist korda lives, jättis väga sümpaatse ja korraliku mulje. Mimicry jaoks on Rock Cafe vbl tiba suur, taustad kipuvad vaikseks jääma, kuid groovi ei nappinud sellegi poolest.
Ja täna oli AIR!
Tüüpiliselt pean kohe alguses ära mainima, et ma pole väga hardcore Airi austaja olnud. Kõik, mida olen neilt kuulnud, on mulle küll meeldinud, kuid sügavamat emotsiooni millegipärast nad minus esile pole kutsunud. Kui veel raadios töötasin, mängisin põhiliselt nende pala "Cherry Blossom Girl". Mulle väga meeldis, et nad tänasel kontserdil seda pala esitasid. Nii ilus.
Kogu nende sett oli oodatavalt imeliselt helge, õhuline, sume, klaar, armas, puhas. Nagu oleks olnud kuskil värvilises multifilmis (kui ainult mu taga poleks kaks venelasest kutti pidevalt kommenteerinud).. Ja kõik mõjus mulle nii retrona. Alustades soojendusbändi trummarist, kes nägi kohati välja nagu ABBA Benny Andersson. Sama joon kandus üle ka AIRile, alustades nende eriti kadestamisväärselt stiilse retrotehnikaga (moogi sündid ja staff), lõpetades Jean-Benoît Dunckeli mikrisse naeratavate grimassidega. Mina ei tea, mis minuga toimus, aga ma oleksin selle õhtu jooksul justkui viibinudki kuskil seitsmekümnendates. Ja mul polnud selle vastu mitte midagi. Vastupidi.
Kahju oli vaid, et mul kuskil poole konsa pealt läksid kõrvad lukku. Ei kujutagi ette, miks ja mispärast. Kahju oli ka sellest, et ei tulnud ära minu Airi viimase aja lemmikut laulu "Sing Sang Sung". Aga eks ma siis kostitan sellega end praegu. Täna juba vähemalt kuuendat, seitsmendat korda.
Ühesõnaga oli selle poolaasta parim live, kuhu sattunud olen, kindlasti. Aga suurt laksu ei saanud:(
You are such a workaholic boy That you kill everybody's joy Fill your head with some time to lose With some time to lose
Sing sang sung sing me a song Do did done don't be so down Ring rang rung give me a ring Please please please don't be so long
Mis muusikablogi see ikka on, kui vahelduseks ei teeks juttu ehetest. Täpsemalt kõrvarõngastest, mida teeb suur muusikahuviline ja melomaan Anu Tamm.
Need, kes Penny Lane'i blogi ei loe ega tunne juhtumisi Anut isiklikult, need saavad alles uuel aastal teada, et peagi avab end uus internetiportaal www.edevuselaat.ee. Võid juba praegu korraks tsekkida, miskit kumab.
Aga-aga. Kõik jõulude kallal ilkujad, pange suu kinni, midagi pole parata, need tuevad niikuinii ja ma ei tea kedagi, kes oleks mõnest lahedast jõulukingist ära öelnud. Edevuselaat pakub sulle igatahes võimaluse ja mu meelest oleks häbi asi seda eirata. Kõrvakad on kindlasti sinu sõbra või su enda väärilised.
Anu oli nii lahke ja saatis mulle mõned üksikud näited praeguseks valminud töödest. Tegemist on „patenteeritud“ valmistamisviisiga, mida kuskil mujal keegi pole kindlasti tellinud. Ka sina ise saad mõne pildi välja valida, selle Edevuselaadale saata ning vastu saad isikupärase paari kõrvakaid.
Uue aasta esimestel nädalatel on võimalik Edevuselaada kama lähemalt uurida peagi avatavas Tallinna kõige khuulimas poes Faktory, mille asukohaks saab Tartu mn 80 E, Rock Cafe külje all. Lähem info peagi tulekul.
Veljo Tormise "Pikse litaania" töötlus on stiilikatsetus. Originaal on olemuselt sõjaka ja ürgselt kurjakuulutava alatooniga ja nende omaduste tõttu tekkis mõte siduda seda muusikazhanriga, kus domineerivad samad meeleolud. Niisiis, EDASI "Pikse litaania" versiooni võiks nimetada black noise mix'iks. Siin on ühendatud black metali monotoonsel kordusel põhinev kiire ja voolav rütmika ning nn. harsh noise esteetika. Akustiliselt salvestatud pillidele on lisatud ragisevaid efekte nagu distortion ja overdrive, need on viimse piirini võimendatud ja esile on toodud keskmised helisagedused. Moodustub ühtlane staatilisele mürale lähenev kõlamassiiv, kus instrumente pole peaaegu võimalik üksteisest eristada. Ja siis hakkavad mõned detailid täiesti kaootiliselt, lähtuvalt löögitugevusest, heli kõrgusest või muust iseloomulikust, sellest massist esile kerkima.
Singli teise loo aluseks on võetud tänapäeval kõige tuntuma keskaja helilooja Hildegard von Bingeni monofooniline kooriteos. See töötlus sündis nagu ime, täiesti iseenesest. Olin süntesaatoril sissemänginud ühe korduva motiivi. Kuulasin ja mõtlesin mida sellega peale hakata, kuhu edasi arendada. Ajaviiteks panin samal ajal arvutis mängima Hildegardi plaadi, mille olin just omandanud. Puht juhuslikult oli sündikäik koorilauluga samas helistikus ja nad harmoneerusid omavahel täiuslikult. Põhimõtteliselt oligi lugu valmis.
Mõlemad lood põhinevad koorilaulul. Neis on nii mõndagi ühist, kuid on ka teravat kontrasti. Mõlemis on teatavat religioosset rituaalsust, puhtust ja lihtsust. Esimese iseloomujoonteks on pimedus, raskus, loomastunud maskuliinsus, tahumatus. Teise tunnusteks on eeterlik kergus ja peened harmoonia nüansid, mis võivad seostuda nii kirgastunud õnneseisundi kui pühaliku matusemeeleoluga.
Ööd on meil pimedad ja seepärast käib meil Pimedate Ööde Filmifestival. Ma küll pole PÖFFi blogija, kuid mainiksin hiiglama hea meelega ära filmi "It Might Get Loud", millest olen siin juba paaril korral rääkinud. Nüüd on kolmest kitarriheerosest vändatud ekraaniteos vaadatud. Emotsioon on üllatuslikult võrdlemisi neutraalne. Ja ma isegi täpselt ei tea, miks. Film oli ju hea.
"It Might Get Loud" päris valjuks ei lähegi. Ma kujutasin ette, kuidas Jimmy Page, Jack White ja The Edge ühes ruumis kokku saavad, võimud 11mne peale keeravad ja ludistama kukuvad. Minu õnneks seda ei juhtunud. Meeste koosmängu väga palju ei näidatudki, vaid pigem keskendus film tüüpide kujunemisloole, nende kolme tähtsamaile bändile: Led Zeppelin, White Stripes ja U2, milledest siis mehed eraldi olles (kodustuudiotes) rääkisid. Loomulikult mängisid nad ette kuulsamate palade geniaalseid ja muusikalukku läinud kidrakäike ning jutustasid lugusid lõpututest rännakutest helimaastikel. Ja mis puutub võimude 11mne peale keeramist, siis ma ei mäleta kumb, kas The Edge või Page mainis, et vaadates filmi "This Is Spinal Tap" ei naernud ta kordagi, sest kõik seal nähtu oli peaaegu tõsi.
Film tekitas tunde, et nüüd tuleb ise elektrikitarr välja otsida ja tinistama hakata, sest tegelikult on kidramäng ju nii lihtne. Õigeid sounde on vaid vaja ja mõnd kogemata avastatud käiku, kooskõla. Ühesõnaga polnud seal kordagi juttu, kuidas nad noorest põlvest näpud verel kuuekeelset kitarri harjutasid ja rokkstaari elust unistasid. Selle filmi pealkiri oleks võinud vabalt olla "It Might Happen To You". Elus on läbi juhuste kõik võimalik. Kui need on juhused...
Seda filmi vaadates sain aru, et ma unistan täpselt samasugusest vanaduspõlvest nagu Jimmy Page'il on. Tema ainus kohustuslik päevatöö on istuda maast laeni valgete riiulitega toas ja kuulata oma soliidselt suurt muusikakogu ning leida plaatidelt uusi helisid...
Kirjutati, et "It Might Get Loud" paneb sind muusikat teisiti kuulama. Võibolla mõnd panebki, aga kui oled portsu sarjast "Classical Albums" vaadanud, siis antud film kuulamist ei avarda. Pilti isiksustest aga päris kindlasti.
Aga siiski. Nüüd ma tahaksin samasugust filmi basskitarrist ka, palun!
Lõppu peab lisama veel, et Jack White on üks maailma khuulimaid meesolevusi :)
Mida päev edasi, seda enam langevad inimesed ja kaaskodanikud moodsa gripi küüsi. Aga nagu ikka on igal asjal helgem pool. Mida päev edasi, seda kiiremini jõuab kätte laupäev, kui Penny Lane'i üks lemmiküritusi Odessa Pop jõuab, uskuge või mitte, juba oma kolmanda sünnipäevani. See oli minu meelest ju nii alles, kui Taunot tema ürituse teise tähtpäeva puhul kiusasin. (Loe interjuud: Odessa Pop saab kaheseks. Kuidas see juhtus?). Aga olgu pealegi. Kui kolmas, siis kolmas.
Pidupäevaks on Odessa Pop üles seadnud kolm esinejat, kellest üks tuleb USA-st, teine Soomest ja kolmas Eestimaalt.
Samara Lubelski (USA) on NY skenes juba staažikas tegija, muusikaliselt midagi Vashty Bunyani, Stereolabi, psych-popi ja bossanova vahepealset. Ta on lähedalt seotud Sonic Youthi liikmete Thurston Moore'i (Lubelski uue plaadi produtsent ja väljaandja, Lubelski mängib Moore'i tuuribändis viiulit) ja Steve Shelley'ga (mängib tema uuel plaadil trummi). Varem andis tema plaate välja Social Registry (Gang Gang Dance jt), lisaks on ta produtsendina aidanud bände nagu Deerhunter, Fiery Furnaces ja Magic Markers (kes Õunpuu uues filmis mängis ja Eestiski käis).
Kuupuu (Soome) kuulub muusikaliselt samasse kampa, kuhu Fonali veidram ja folgim poolus (Islaja, Lau Nau jt). Tema plaadi andis välja USA leibel Time-Lag, mis on muuhulags andnud välja bände nagu Woods, MV+EE jt uuema psüheedeelia artistid. Aga ka ühe Lubelski 7-tollise.
Bad Apples peaks olema juba kõigile tuttav. Kui mitte, soovitan soojalt nende äsja ilmunud uut plaati kuulata - värske ja heade lugudega (indie-)pop. Kõik kiidavad ja mitte asjata:) Eriti hea on ka uus plaadil ilmumata raadiosingel "Lead Sister" (pühendatud Karen Carpenterile) - seda saab esialgu kuulata Kohviraadios.
Tundub, et oma kõrge vanuse juures on mind tabanud teine noorus või midagi. Või tegelikult hoopiski uus noorus. Ma vaatan nagu teismeline igal pühapäeval saadet "Eesti otsib superstaari". Hea sõbranna Kene välja langemise järel on värk muidugi hoobilt poole lahjem, aga õnneks on seal veel Leegitseva Sidruni solist Marten Kuningas. Ja see, mida ta eelmisel pühapäeval tegi, oli ikka nii super, et võtan selle õiguse ja ütlen, et minu mäletamist mööda oli see esinemine parim, mida ma läbi nende aastate näiud olen, kui TV3 talendisaadet korraldab. Igatahes ei meenu mulle, et keegi oleks varem suutnud ühe lihtlabase loo niivõrd "endaks" muuta.
Stiilsuse eest 10 punkti.
Oma lugupidamise juures loodan ma siiski, et Marten ei võidaks seda saadet, mine sa tea, käkitase jälle ära. Ja teiseks saaksin ma oma pühapäeva õhtuid millegi sisukamaga täita, kui lihtsalt superstaari passida.
JAH, teeb kadetaks, et ühte perre nii palju andekust jagatud on. Mäletan, kui mõned aastad tagasi Dahlingut kuulates rääkisin sõbraga, et Tanel Kuningas on Eesti üks parimaid meesvokaliste. Kui Marten duetivooru jõuab, võiks ta oma vennaga koos laulda.
No, tore-tore. Minu kaua oodatud film jõuabki lõpuks Eesti kinoekraanidele. Aitäh PÖFF.
28., 30. novembril KUMUs ja 6. detsembril Coca-Cola Plazas näidatakse filmi "It Might Get Loud."
Mida armastavad Led Zeppelini Jimmy Page, The White Stripesi Jack White ja The Edge U2-st kõige rohkem maailmas? Arvasite ära - loomulikult oma elektrikitarri ning nad ei häbene sellest teile rääkida. Kuigi kolme rokkari "pruut" on sama, armastab igaüks veidi erinevaid nüansse - Jack White'i oma on Detroidi vanakraamipoe nurgas vedelenud kõvera kaelaga, The Edge'ile meeldib ilustada tema soundi meetritekõrguse efektiplokkide reaga ning Jimmy Page on truuks jäänud vanale heale Stratocasterile. Üks on aga selge - kui hääl on sees, läheb ilma pikemata jututa asi valjuks. "Ebamugava tõe" eest Oscariga pärjatud Davis Guggenheim otsustas vanasse küüni kokku kutsuda kolm elavat kitarrilegendi rääkimaks endast, oma muusikast, elektrikitarridest. Tulemusena on poolteist tundi inforikast kihutamist rokkmuusika ajaloo kiirteel maailma parimate kitarristide juhtimisel. Mängitakse üksi ja üheskoos nii, et näpud verised ja maa väriseb ning puudu ei jää ka teravaid sõnavõtte üksteise elufilosoofia ja kitarrimänguoskuse aadressil. Tänavune festivalide lemmik toob kindlasti sära silmisse ka teil - uskuge mind - valjuks läheb kindlasti. Vaata täpsemalt www.poff.ee
Tampere Majas korraldatav näitus „Elame veel!“ on Lauri Kulpsoo esimene isikunäitus. Varem on tema fotosid lisaks ajalehtedele-ajakirjadele saanud näha Tartus kohvikus „Crepp“ (2004) ning ühisnäitustel Tartu Lastekunstikooli galeriis ( 2004) ning Athena keskuses (2007).
Tartlasest Lauri Kulpsoo (s. 1978) on vabakutseline fotograaf. Varem on ta töötanud fotograafina „Postimehes“ ning ajakirjas „Pere ja Kodu“, lisaks teinud kaastööd teistele nii Eesti kui ka Soome meediaväljaannetele.
Fotograafi huvide kohta mainitagu, et ta on mänginud aastaid trummi ansamblites Lloyd, Tartu Popi ja Roki Instituut, Jaan Pärnja Pahad Seemned ning Kuma. Kulpsoo objektiivi ette kipuvad ikka jääma boheemliku Tartu tundelised ja rõõmsad hetked. Ta näitab elu, mis koosneb väikestest rõõmsatest pisiasjadest ja on elamist väärt. Elame veel!
Tampere Maja galerii on avatud iga päev kella 9 – 18.
Sõidan parasjagu auto tagaistmel Tallinnast Tartusse. Õues on jube pime ja mul on raskusi õigete arvutiklahvide ülesleidmisega. Liigun kaugemale paigast, kus mõne tunni pärast algab Odessa Pop, kus esineb duo Hecuba USA-st. Eks mul on päris ausalt üsna kahju, et see värk mul kuulmata-nägemata jääb. Aga lõbustan end sellega, et panen kirja intervjuu Hecuba õrnema poole Isabellega. Intervjuu oleks pidanud mu blogisse jõudma kindlasti varem, aga tuuril olles pole bändiliikmetel mahti kohe kiirelt reageerida. Aga mis seal ikka...
Ma ei saa muud moodi, kui pean alustuseks küsima, milline on teie muusikaline taust? Kuulates Hecuba debüütplaati „Paradise“ lummab mind kõige enam minimalistlik lähenemine. Kus kohast see tuleb?
Jon on oma elus katsetanud väga palju alates laulmisest kirikukoorides kuni no wave ning punkbändide tegemiseni välja. Minu taust on natuke kitsam. Kasvasin üles kodus, kus ei kuulatud palju muusikat. Meil oli ainult kolm CD-d, kuid selle eest oli mul ja õel iga loo tarbeks oma tants. Kui me Joniga esimest korda kokku juhtusime, nokitses ta parasjagu oma imeilusa elektroonilise muusika kallal. Mind on huvitanud inimese hääl, olen kuulanud palju vokaalile keskenduvat muusikat, peaaegu a capellat. Kõige lahedam Hecuba alguses oli asjaolu, et hakkasime koos tegema sellist kraami, mida me kumbki polnud varem katsetanud. Olime mõlemad põnevil. Esmalt mõjutasid meid tugeval ulmefilmid ja kirjandus. Koostöö minu ja Joniga algas, kui pidime komponeerima ühe sci-fi ooperi jaoks muusikat. Selle tehnilised nõuded käisid meile tol korral üle jõu ning nõnda see soiku jäigi. Nii me suunasimegi oma pilgud käega katsutavama väljapääsu poole, mis juhtis meid popmuusika juurde. Algusest peale saadab Hecuba tegevust kaks märksõna - värskus ja fokuseeritus. Me taotleme kõlapilti, mida saab peaaegu puudutada.
Ma lugesin kuskilt, et sina oled näitleja ja Jon tegeleb filmindusega. Kas võib eeldada, et need ametid viisid teid kokku?
Jah, just nii see on. Muideks, tegelikult oligi meie esimene koostöö seotud filmikunstiga. Jon tegi ühe galerii tarbeks lühifilmi. See rääkis ühest UFOde poolt varastatud naisest. Mina kehastasingi seda naist. Meie koostöö sujus imeliselt ja kasvas tasapisi muusikaks.
Miks te teete sellist muusikat?
Muusika on meie jaoks kõige modernsem ja võimsam meedium, mille kaudu siiralt ja ulatuslikult suhelda. Samas jätab ta kuulaja jaoks piisavalt ruumi muusikat ise tõlgendada ning luua oma maailm. Muusika annab meile suurema vabaduse kui näiteks film. Aga me teeme filme ka. Meil on valmis kaks muusikavideot, mis minu meelest ongi justkui lühifilmid. Lähitulevikus valmib neid veel. Meie filmikunstiline aspekt muusikas tuleneb sellel, et me mõtlemegi oma lugudest kui filmidest. Meloodiatest jooksevad läbi reaalsed karakterid ja emotsioonid.
Milliseid rolle oled mänginud ja mis laadi filme teeb Jon?
Viimati tegime video meie loole „The Magic“. Video resižöör oli Isaiah Seret. Meie sooviks oli, et videot läbiks konkreetne narratiiv, jutustus. Ma kehastan seal üksidlast kunstikogujat. Jon rääkis palju kaasa, mis puudutas video/lühifilmi kunstilist poolt ning lõi kaasa ka näitlejana. Tema disainis video tarbeks kõik kostüümid. Ta tahtis, et selles oleks maagiat, nagu Stanley Kubricu „The Wizard Of Oz“. Kogu kupatuse tegemine oli suur ettevõtmine, kuid kokkuvõttes nautisin iga hetke.
Teie esimese albumi nimi on „Paradise“. Paradiis on midagi sellist, millest me kõik unistame. Milline näeb välja teie paradiis? Mis seal on, mida pole? Ja kas sinna on üldse võimalik pääseda?
See on huvitav, et sõnal paradiis on mitmeid tähendusi. Plaadi esimeses loos kordame seda nii palju, et lõpuks kaotab paradiis igasuguse tähenduse. Aga samas muudavad kordused mõiste tugevamaks. Tegelikult mõtlesime me päris palju, milline peaks „Paradise“ tulema. Enamus materjalist on salvestatud LA-s. LA on linn, kuhu tulevad inimesed, kes põgenevad millegi või kellegi eest. Meie lood valmisid vaid mõne tänava kaugusel Walt Disney stuudiost. Disney (nagu enamik Californiast pärit inimesi) loob paradiisi sisuliselt eimillestki. Nagu „Bambi“, mis joonistati tindiga paberile. Ja mulle tundub, et paradiisil on ka tumedam pool. Tundub, et paradiisi pole mitte kunagi võimalik siseneda, sinna poole võib küündida, aga paradiisi poleks justkui võimalik saavutada. See on justkui kujutlus. Nagu on armastusega või kui sa mõtled mälestusele ühest tantsupeost, mis lõppes hommikul. Paradiis on midagi, mis on ja justkui pole ka.
Nagu ma enne juba mainisin kõlab teie plaat perfektselt minimalistlikult. Kuidas toimus teie avanemine sellisele lähenemisele?
Meile meeldivad minimalistlikud filmid. Näiteks Charlie Chaplin ja Tarkovsky – nad loovad filme, mis ühest kohast suruvad sind karpi, aga samas annavad ruumi su enda kujutlusvõime tarbeks. Meie sõber Aza Jacobs tegi hiljuti filmi „Mama´s Man“. See on lihtsalt fantastiline film, kuigi selles puudub peaaegu igasugune dialoog. Meile tundub, et teinekord on väga vähesega väimalik väga palju öelda.
Oma muusikas te otsite uusi saunde. Mida te arvate, mis juhtub muusikaga, no ütleme, viiekümne aasta pärast? Kas siis on veel kuskile edadasi minna ja midagi täiesti uut ning põnevat luua?
Ma usun, et suurim areng toimub muusikas viisis, mis moodi me muusikat kuuleme. Näiteks surround-süsteemid toimivad filmivaatamisel väga efektiivselt, aga inimesed ei eksperimenteeri piisavalt palju kolmedimensioonilise muusikaga. Põhjus võib olla muidugi asjaolus, et see tehnoloogia on küllaltki uus ja noor. Aga mõelda vaid, millised on võimalused!!! Ja viiekümne aasta pärast peaks muusika olema tasuta, et mitte keegi ei peaks selle eest midagi maksma.
Kui te satute mõnele kontsertile, kus esineb bänd, kellest te pole mitte midagi kuulnud. Mida te sellelt ansamblit ootate, millisena see võiks kõlada?
Mulle meeldivad üritused, kus võib näha midagi täiesti ootamatut. Mäletan, kui nägime esmakordselt Lucky Dragonsi esinemist. See toimus ühes pisikeses paigas LA-s. Nende esinemine oli justkui tulevikust. Ma polenud varem mitte kunagi säärasel üritusel viibinud. Kõik tundus nii kutsuv aga samas tundsin end ebamugavalt Publik ei teadnud, mida teha. Kas kapselduda või minna lasta. Lõpuks otsustasid kõik kõigel juhtuda ning tulemuseks oli midagi sõnukirjeldamatut. Mulle meeldib, kui muusika kõlab ainulaadselt. Me andsime just ise Metzis ühe live´i ning nägime esinemas Busdriverit. See oli fantastiline. Ta lihtsalt seisab seal ja räpib kogu hingest Bachi muusika taustal. Uskumatu. Meile meeldib.
Kuldkala tuleb ja küsib: „Mis on teie kolm soovi, mida te tahaksite muusikas kaotada?“
Mitte midagi. Pigem võiks muusikas veel palju igasugu asju juhtuda.
Kolm asja, mille üle te Hecuba puhul eriliselt uhkust tunnete?
Me muutume pidevalt ja me eksperimenteerime.
Me kuulume väga kihvide artistide ringi, meid ümbritsevad toredad inimesed.
Meil on hea meel, et meie kunst jõuab ka Eestisse.
Kas sa oled viimast Flaming Lipsi albumit kuulanud?
Olen kuulnud ainult ühte singlit. See kõlas väga ebatavaliselt ja intrigeerivalt. Ma ei jõua oodata, mil koju jõuan, et kogu plaat otsast lõpuni ära kuulata. Terve London oli nende suurte postritega kaetud. Ma loodan, et meil õnnestub neid ka live´s näha. Jonile Flaming Lips väga meeldib. Meie ootused on igatahes kõrged. Nad on tõesti suurepärased.
Eraldi mainimist nõuab juba homme, neljapäeval von Krahli kahel korrusel aset leidev sündmus. Ehk siis lühidalt avatakse Sleepwalkers. Kella 22-st õhtul kuni kella 4-ni hommikul on võimalus näha bände nagu Point of Origin (FIN), Momoko Pins, One Dollar Project, Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida, Algorütmid, Kaido Kirikmäe, Cubuslarvik, Tagasi Tulevikku, Lätist tuuakse kohale ansambel Mofo, kes vähem kui aasta tagasi esines Ö Stuudio esimesel peol. Kohal on ka seltskond VJ-d: Emer Värk, Martu, VHK ja EKA tudengid jt.
Ahjaa, küla peal räägitakse, et homne kontsert jääb Momoko Pinsil koos Tursaga viimaseks.
Ah, te nii kui nii olete juba kuulnud, aga siiski ei saa ma mitte kuidagi välja hõiskamata jätta eeloleval reedel toimuvat üritust. See on "Seksound Goes Plink Plonk Klubi". Teid rõõmustavad Ans. Andur, Bad Apples ja Honey Power. Plaadimasinate tagant leiab soliidse naisplaadikeerutajate kamba: Eve Komp, Birgit VonBi ja Kärt Ojavee.
Kohtumiseni klubis Plink Plonk!!
Algus kl 22, pilet 75.-
Samal õhtu tasub piiluda ka Genialistide Klubisse, kus järjkordse Jazz Lessonsi raames võib lavalt leida kollektiivi Paul Cole & Great Outdoors. Peale kauba veel ports oma headuses tuntud DJ-d. Pilet 60.-
No ja tartlastel ei tasuks unustada, et reedel saab ka ansambli Mimicry Maailmas näha.
No ja Tallinna rahval pole muud kui, et Odessa Pop Mustpeade majas eesotsas Hecubaga. Loodetavasti sellest üritusest lähitundidel tiba täpsemalt.
Music is power!
Aga et mitte väga Eesti keskseks ära minna, siis üks tore ülesvõte Lätimaal tegutsevatest karudest, kes sel aastal festivalil Positivus üles astusid. Täitsa pandav kraam:
Pikad stuudiosessioonid on tegelikult väga inspireerivad. Sellel ajal, kui trumme sisse tehakse, on paras aeg koomikseid mõelda. Mõne kuu tagune lubadus sai täna teoks, kui vorpisin oma esimese koomiksi. Kui bassipartiid sisse saan, võibolla tuleb veel lisa..
Aga siin kohal tahaks teile anda veel ühe lingi. Nädal tagasi Kinomajas toimunud üritusel esines ansambel Malcolm Lincoln. Nad andsinnii usutava laivi, et olin sunnitud peale nende esinemist kiidusõnu jagama minema. Isegi nende myspace´i üles pandud kraam on nauditav.
.jpeg)
