Grunge Noise Indie Party

Et siis järgmisel laupäeval saab kõvasti noisi, grunget ja isegi indiet. Ruumi saab ilmselt olema vähe, aga kes sellest ikka hoolib.

Koht: Levist Väljas
Aeg: umbes kell 22
Kes: Scarlet Scissors ja Honey Power
Erilist müra on lubanud plaadimasinast välja võluda Ingrid Kohtla.

Keegi ei saanudki nuga, mis ma ütlesin.

Tundub nii, et Kopli on järgmine sihtkoht, kus hakkavad toimuma linna parimad peod. Ja mine sa tea, ehk on võimalik niiviisi veel ka mõni noor elu päästa mitte kaotada.

Kolmapäeva õhtul toimunud üritus Death by Pop läks igasti korda. Vaatamata asjaolule, et enamikke ootas järgmisel päeval pikk ja vastutusrikas tööpäev, hoidsid vähesed end tagasi ning lasid haarata muusikast, mida mängisid väga vinged DJ-d. Või ajasid sõpradega õues juttu.

Stiilipuhas Helienna baar oli järsku täis sellist rahvast, mida koha perenaine ilmselt tükk aega kohanud pole. Aga paistis, et ta oli kundedega igati rahul.

Siia ka mõned pildid, tehtud Olja poolt:


Mõned jõudsid isegi lõpuni "ärkvel" olla

Popi kuuleb ka Koplis

Death by Pop

Et kui Koplis nuga ei saa, võib surma saada ka läbi pop-muusika, kui seda kütavad pealinna kõige äkilisemad ketta-käisitlejad.

17. septembril ehk juba ülehomme pannakse tuled kustu ka diskokuul keerlema kandis, kust isegi trammid ei julge edasi sõita. Aga pole vajagi. Lõpp-peatuse kõrval on kohe üks vahva baar, kus sel kolmapäeval siis nädala selgroog päris korralikult murtud saab.

Luumurdude eest vastutavad DJ-d:

teinetallinn.ee
johannes naan
tõnis hiiesalu
kaarel arb
aron urb
dj kräu
kata
jpt

Algus kell 22, pidu esimese trammini (5:10 peaks väljuma linna poole)
Pilet tühine 25.-

NB!
Eriti äge on, et baari ees õues on pehmed istmikualused, kus saab mõnusalt lösutada, kui sees palavaks kisub :)

R.E.M.

Photo by Mart Reinson

Reede. Eile esines plekkmajas, mida nimetatakse Saku Suurhalliks, legendaarne R.E.M. On küll legendaarne, see iseloomustav sõna pole siia juhuslikult kirjutatud.

Nagu enamikele inimestele, pole R.E.M. kuigi hard core lemmik. Noh, halb ju pole ka, aga nii tuliselt hea ka mitte. Vähemasti minuga on nii. Vaatamata sellele, olen R.E.M-i tegelikult päris palju kuulanud, juba põnnina, kui mu kuus aastat vanem naabripoiss ühel kenal õhtul mulle 1991. aastal reliisitud "Out of Time" kasseti kinkis. Seal peal kõlasid lood "Losing My Religion", "Shiny Happy People", "Radio Song", "Country Feedback" jpt. Head lood kõik.

Eilsele konsale läkisn ka suht külma kõhuga. No, muidugi tahtsin neid näha-kuulda, aga ei osanud kuidagi ärevaks minna. Soojendaja bändist We Are Scientists kuulsin kahjuks ainult kolme viimast lugu, mis kõlasid täitsa ägedalt, isegi, kui tuttav plekine saund mõnusalt mööda rahvast täis saali end mugavalt lahti laotas. Oleksin hea meelega nende terve esinemise tahtnud ära näha. Aga ehk siis teine kord.

R.E.M-i lavaletulekut ei pidanud õnneks kaua ootama (Erinevalt mõni nädal tagasi Tallinnas esinenud Snoop Doggile). Ei olnud mingit staaritsemist, laskuvaid treppe ega tulevärki. Mehed tulid lihtsalt ja alustasid kohe täiel tuuril looga uuelt plaadilt "Living Well Is The Best Revenge", millele järgnes mõned aastad tagasi raadiotes leirdatud pala "Bad Day". Michael Stipe oli alguses suhteliselt sõnaaher, pikkis lugude vahele lauset "Thanks A Lot", aga laulis esimesest noodist kuni kontserdi lõpuni täiest hingest. Ja seda oli väga hea kuulda ja näha. Stipe oli eile õhtul eriti sümpaatne, siiras ning (mul ei tule sõna meelde)...

Igatahes, mis ma öelda tahan on see, et mulle eilne kontsert väga meeldis ja ilmselt otsin oma fonoteegist R.E.M-i plaadid üles ja hakkan neid jälle kuulama. Vaatamata USA bändide ma ei tea kas kohustuslikust lausest või mis iganes repliigist: "Me tuleme USA-st, aga me vihkame oma valitsust", oli kõik kuidagi paigas, saund oli hea ja setlist üle prahi hea! Nagu lubatud, kaks tundi peaaegu katkematut mussi tuli ära ja mul ei tekkinud kordagi tunnet, et tahaks ära. Pidin ainult ühe korra kohta vahetama, kuna mu ees olev keskealine paarike ei saanud teineteiselt käsi lahti ega jutulõnga katkestatud. Teinekord tasuks sellistel inimestel hoida kontserdipileti raha kokku ja mõni hotellituba broneerida.

Pange end valmis - lack of Eoins "Childern´s Society" video!!

Bryan Adams

Head uut algust kõikidele, mis iganes see ka poleks. Kas uus kooliaasta, suitsetamisest loobumine, järjekordse Eclectica Tartusse saabumine või uued plaadid.

Tahtsin hõisata, et The Verve uus "The Forth" on täitsa hea kohe.

Eilsest on aga võimalik täitsa tasuta alla laadida värsket Eesti muusikat. Selline ansambel nagu Momoko Pins tegi EP ning pani selle netti, et kõik saaksid kuulata. Reliis kannab pealkirja "The Secret Part" ning foorumi rada7. ee keskkonnas on see valla päästnud taaskord diskussiooni kratirokk, popmuusika vs indie või midagi taolist, mille käigus on suudetud võrrelda lausa Dahlingut ja Bryan Adamsit. Ses suhtes tore lugemine vihmase ilmaga.

EP-d saab aga tõmmata siit

Oasis - The Shock of Lightning

Hakkab kergeks traditsiooniks muutuma, et reedeti mõni uus video siinsesse keskkonda üles pandud saab. Jätkan siis sedapsi ka sel reedel.

On kuid ja kuid suitsu üles keeratud Oasise 6. oktoobril ilmuva plaadi "Dig Out You Soul" ümber. Et kes teeb sellele remixe, kes arvab, et Oasise uus materjal pole niivõrd pop jne. Igatahes on esimene singel koos videoga väljas ja mu meelest kõlab see nagu Oasis üldjuhul ikka kõlanud on.

Oasis - The Shock of Lightning

Ans. Andur, Klaxons ja Plixid ehk kui august läbi saab

Tuleb hakata jälle kirjutama lausega, et suvi saab kohe läbi... bla-bla-bla. Ja kui saabki, mis siis. Elu läheb edasi!

Esiteks tuleb hakata kiiremas korras neoonriideid ja helendavaid pulgakesi varuma ning neljapäeva hilisõhtuti vaatama MTV Eesti pealt saadet New Rave. Sest kui kaugel see oktoober enam on, kui selle kuuendal päeval saab ära kaeda selle imeliku ja uudse muusikastiili nimetuse käibele võtmise peasüüdlasi Klaxonsi. Et siis 6. oktoober klubis Hollywood näeme!

Aga enne võiks kokku saada hoopiski Tartus. 1. septembrit on heade mõtete linnas alati au sees hoitud ning sel aastal korraldatakse linnas kohe päris palju. Eelkõige veidi pisematele koolitüdrukutele- ja poistele mõeldud ürituselt saab iga õige muusikasõber omad palad kätte. Teie jaoks tuuakse kohale näiteks We Are But Man, Plixid ja Ans. Andur. On ka teisie muusikalisi üksusi, aga nende kolme pärast tasub end Tartu kesklinna ajada küll.

Linn täis muusikat:
LASTELAVA 14.00 - 17.00 - Tartu Kaubamaja mänguväljak
14:00 – 14:45 Ülenurme Laulustuudio
14:45 – 15:30 Laulustuudio Fa-diees
15:30 – 16:00 Külliki lauluaed
16:00 – 16:45 Laulustuudio Päikesekiired

Tuju tõstavad Lillepoiss ja Lilletüdruk

NOORTELAVA 16:30 - 19:00 - Tartu Kaubamaja ees

14:00 Õnneloos

16:00 Suur koolidevaheline teadmiste takistusriba ehk AARETE JAHT

16:30 - 17:15 We Are But Men

17:15 - 17:45 Plixid

17:45 - 18:30 Pärnu rockbänd DefRage

18:30 - 19:00 Lifti noorteprogramm

VABA LAVA* 16.00 - 19.00- Raekoja plats

(Kui ma plakati teisest arvutist kätte saan, riputan illustratsiooniks juurde)

Kerli Kõiv ja "Põdral maja metsa sees".

Welcome to the Creepshow! Kannab pealkirja 30. augustil toimuv MTV Eesti sünnipäev. Klubisse Hollywood tuuakse otse USA-st kohale äsja oma debüütalbumi „Love Is Dead“ avaldanud ja maailmas laineid lööv Kerli Kõiv.

Kerli on nii mitmeski aspektis üsna vastuoluline: ta igatseb Eestit, aga ometi ei taha ta siin elada. Ta tahab oma muusikaga lohutada kurbasid, aga paneb plaadile nimeks „Armastus on surnud.“ Kerli on blond ja siiras noor neiu, kelle riietumisstiilist õhkub välja midagi veidrat ja isegi ehk sünget.

„Kuidas teil seal ilm on,“ küsib läbi telefoni äsja voodist tõusnud Kerli rõõmsameelselt enne, kui jõuan midagi veel öelda. Tema siiras ning avatud olek kumab välja igas tema lauses ja mõttepausis.

Minu intervjuu, mis pidi kestma umbes 15 minutit, aga venis 45-ni, käigus rääkisime nii mõnestki, aga mul oli ainult üks käsi, millega asju üles märkida ja muist jäi välja.

Kus sa hetkel oled seal USA-s?
L.A-s. Ma just ärkasin, kuna pidin käime eile ühel peol.

Loodetavasti sa väga väsinud pole.
Ei-ei. Ootasin meie vestlust väga. Mulle väga meeldib eestlastega rääkida. Ma pigem vabandan, et intervjuu algus veidi viibis.

Kui kaua sa juba tead, et tuled Eestisse ning kas olid pakkumisega kohe nõus?
Tean seda praeguseks umbes nädala ning loomulikult olin kohe nõus. Eriti hästi klappis see aeg mu enda plaanidega, kuna septembris läheb käima minu Euroopa tuur. Ja ma otsustasin vahe peal mitte tagasi USA-sse minna, vaid veedan paar nädalat Eestis. Tahan minna koju ja teha suitsusauna. Näha oma kalleid sõpru, keda ma väga taga igatsen ning perekonnaga aega veeta.

Millal sa viimati üldse Eestis käisid?
Kusjuures üldsegi mitte ammu. Jõuludel.

Kas sa USA-s olles tunnetad ka, mis moodi siinne publik sinu muusikat vastu on võtnud?
Ma nii otseselt seda ei taju, aga ema ikka räägib mulle, kui telefoni teel vestleme. Enne plaati ilmus Eesti meedias üsna palju sellist veidi negatiivse alatooniga uudiseid, et Kerli on kadunud ning ei tea, mis ta teeb. Samuti ilmusid pildid, kus ma olin roosade värvitud huultega. Aga need pildid olid ju nii vanad ning ma olen ammu muutunud. Kui inimene enam ei muutu, siis on ju midagi valesti, kas pole? Aga samas ma tegutsesin ju pidevalt. Suured asjad võtavad lihtsalt kauem aega.

Kui sa nüüd Eestisse tuled esinema, on sul plaanis midagi erilist? Tean, et taustabändi paned sa kokku kohalikest pillimeestest. Kelle kampa võtad?
Eesti kontsert ei tule väga suur. Kasutame elektroonilisi trumme ning klaverit. Ehk võtan endaga kaasa ühe taustalaulja, kes ise väga tahab Eestisse tulla. Aga jah, pillimeestega on kokku lepitud, aga eks näis, kuidas me veel neid asju lahendame. Aga peamiselt kasutan ma fonot, sest omi muusikuid pole kahjuks mul võimalik kaasa tuua. Üks laul, mis on ka albumil, tuleb esitamisele hoopis uues versioonis.

Oled sa ise varem Hollywoodis käinud ja kujutad sa ette, mis sind ees ootab?
Kujutan küll, sest olen seal kontserditel korduvalt käinud. Minu kaks väga head sõpra Kallervo Karu ja Mari-Leen Kaselaan olid need, kellega Hollywoodis päris tihti pidudel käisime. Tore koht igatahes.

Kas sa tead, et sind soojendab Evestus?
Oi, ei teadnud üldse! Oleme palju omavahel kirjutanud. Aga, wau, väga lahe! Ootan suure huviga.

Sinu albumi „Love Is Dead“ tutvustavas tekstis räägid sa korduvalt sellest, et Eestis olles olid depressiivne ning ei leidnud päris oma kohta ning USA-sse minnes tulid sellest väja. Mis teema sul selle Eestiga on?
Deprekas oli Eestis seetõttu, et siin tehakse nii paljusid asju maha. Siin on OK, et lapsele vitsa antakse, aga USA-s pannakse selle eest vangi. Aga see ei tähenda seda, et ma Eestisse halvasti suhtun, vastupidi. Ma räägin oma sõpradele palju sellest, kui ilus loodus siin on jne. Aga siinne mõtteviis minuga ei haakunud. Sel ajal, kui ma Eestis elasin tundsin,et siin peavad olema kõik ühte moodi ja erineda oli väga raske. See kõik sai alguse juba koolis. Alates klassikaaslastest direktorini välja. Et kui käid teistmoodi riides, siis on imelik ja oled pinnuks silmas. Nagu anektoodis: on põrgu, mis on täis katlaid. Ühes katlas on juudid, kellede seast üks proovib põgeneda ning kõik ülejäänud on ühendanud jõud, et teda üle serva aidata. Samas kõrval on aga katel eestlastega, kus samuti üks vabadusse põgeneda proovib, kuid kõik ülejäänud tõmbavad teda meeleheitlikult tagasi. USA-s on inimesed avatud ning nad tõepoolest usuvad sellesse, et kõike on elus võimalik saavutada.

Rääkides veel su albumit tutvustavast tekstist, siis oled sa seal öelnud, et sinu muusika eesmärk on innustada inimesi, kellel pole läinud elus just kõige paremini, et sinu muusika peaks pakkuma lohutust ning andma lootust, et iga tunneli lõpus on alati valgus. Ometi oled sa pannud albumi pealkirjaks „Love Is Dead“, mis pole ju kuigi lootusrikas?
Hmm. Kusjuures väga hea küsimus. Aga ma oskan sellele vastata ka. See vastuolu tuleb sellest, et palad, mis plaadile said, on kirjutatud üsna pika perioodi vältel. Umbes viis aastat. Ja selle ajaga on nii mõndagi muutunud. Ja elu ongi selline, et on tõusud ja mõõnad. Üks raskemaid momente oli minu elus see, kui alustasime plaadi tegemist. Ma ei suutnud kuidagi kokkuleppele jõuda plaadifirmaga, kelle visioon minu omast erines päris palju. Ja need perioodid saidki mu albumile. Lood sellele valisime 150 laulu hulgast. Aga tulevikus ei paneks ma iialgi enam oma plaadi nimeks „Armastus on surnud“.

150 lugu on päris muljet avaldav. Nagu ma saan aru, siis sa päris ise kõiki lugusid kirjutanud pole, aga sõad on sinu tehtud. Kuidas üldse see laulukirjutamine sul käib?
Abiks oli mul sellel plaadil viis või kuus erinevat heliloojat, aga kirjutamise juures olen olnud ise. Et tavaliselt oleme stuudios akusilise kitarriga ning keegi mängib duure ning nii need meloodiad sünnivad.

Kuidas nägi välja sinu plaadi salvestamise protsess?
See oli hullumaja. Vaidlusi oli pidevalt. Pidin võitlema selle eest, kuidas mina asju nägin.Enne seda olin ju kaks aastat Rootsis, kus kirjutasin ainult lugusid. Selle aja vältel valmis tegelikult ka üks plaat, aga sellest materjalist kasvasin ma kiiresti välja ning polnud mõtet seda välja anda. Selles protsessis oligi kõige raskem aeg umbes poolteist aastat tagasi. Ma teadsin väga hästi, mida tahan, aga nii raske oli endale kindlaks jääda, pidin olema iseseisev, aga ma olen ju tegelikult nii tagasihoidlik ning võõraste inimestega ei kipu sutlema. Mind aitas mõtes, et ma ei tulnud niisama USA-sse. Ja siit ka moraal – tuleb jääda iseendaks, siis sünnivad suured asjad.

Sinu albumit „Love Is Dead“ kuulates jääb ilmselt paljudele, eriti eestlastele, kõrva laul „Creepshow“, mis räägib ühest veidrast riigist ning mille lõppu on pikitud eestikeelne lastelaul "Põdral maja". Mis on selle tagamaad?
„Creepshow“ sündis siis, kui olin saabubud just New Yorki ning külastasin ühte sünnipäevapidu, kus kõik olid supremodellid ja geid. Eestis polnud ma sel ajal midagi taolist kohanud. Elvas näiteks ei sallitud mustanahalisi, keegi polnud gei. Kõik olid vanades traditsioonised kinni. Ja see sünnipäev oli nii teine maailm minu jaoks, et hommikul ma mõtlesin tükk aega, kas see, mis Elvas on, on normaalne, või see, mis siin toimub, on õige? Peale seda läksin ühe sõbrannaga stuudiosse, kes hakkas nalja viskama, et on üks koht maailmas, mida keegi ei tea, asub see Venemaa kõrval, aga keegi seal ei käi. Eesti keelgi on siinsetele naljakas, see kõlab nagu haldjate keel. Sellest loost ei tasu valesti aru saada. Ma armastan Eestit ning räägin kõikidele, kui kaunis loodus seal on... Aga selle nalja peale lugu sündiski. Kindlasti laulan seda ka Eestis!

Räägi mulle oma stilistikast. Selles on ju ka mõneti vastuolu. Sa oled piltilus ja veidi nukulik blond tüdruk, samas värvid sa julgelt oma silmad mustaks ja sinust õhkub välja gootilikkust.
Jah, ma ise nimetangi seda stiili gooti Lolita. Aga kogu riietus, plaadiümbrised, videod on sündinud minu peas. Ja seal on tõepoolest taaskord vastuolu. Tahan olla ühest kohast naiivne, aga teisalt ka mõjuv.

Videos „Walking On Air“ tuleb see eriti hästi esile. Mis moodi nägi välja videotegemine?
Kusjuures jah, seal on mul kõrged strippari kingad, samal ajal olen kui nukk. Mulle üldse kingad väga meeldivad. Järgmisel nädalal kohtun kusjuures firmaga, kes mind kingade osas sponsoreerib ja kui kõik hästi läheb, saan endale oma kollektsiooni ning saan hakata kingi disainima. Selle video tegemine polnud eriti inspireeriv. Filmimine toimus sisuliselt rohelisel taustal. Ja kohati oli seda üsna raske teha, sest mu korsett tõmmati ikka täiesti pingule ning mul oli raske hingata. Aga huvitavam moment oli minu jaoks kindlasti see kivist voodi, mis oli päris ja mõjus väga veidralt.

Rääkides kontserditest, mis kohtades sa tavaliselt esined?
Noh, selle albumi raames meil veel kontserdid ei käi. On pisemad promoesinemised. Viimane suurem toimus eelmisel nädalal Chicagos, kus toimus pesapallivõistlus. Asi läheb lahti alles sügisel.

MTV Eesti tähistab oma teist sünnipäeva 30. augustil klubis Hollywood, kus lisaks Kerli Kõivule on erikülalisena laval Evestus. Plaadimuusikat kütavad Paul Oja ning Kert Klaus. Õhtujuhi rollis Piret Järvis.

Vt pikemalt

lack of Eoinsi video esmaesitlus

Ma olen juba ammu tahtnud seda öelda, et täna õhtul tuleb minna Polymeri! Põhjuseid on rohkem kui kaks, aga peamine on see, et täna presenteeritakse 12. korda toimuval Diletantide Avangardil ansambli lack of Eoinsi videot. Video aoutoriks mees, kes teinud koostööd näiteks Stemi ja Slide Fiftyga - Andzei Matsasukevits.

Video on iseenesest täitsa põnev, aga muusikavideona vbl mitte just kõige õnnestunum. Sest 2008. aasta üks geniaalsemaid Eestis kirjutatud lugusid Children´s Society" kaob tahaplaanile ning võimust võtab liigne filmilikkus.

Aga nagu ikka, pakub Diletantide Avangard festivali mõõtu programmi:
Stella
Maikameikers
Triophonix
Indigolapsed
Kõrgepinge Rajoon
Taavi Peterson & Üdi
Tõele näkku vaadates võib näha ükskõik mida
Kaja
RasKatarsis
Shining Moonlight Band
Rohutirtsu Surround
HRR + Vootele ego

dj-d:
Kurm (K6rgepinge Rajoon)
Käärkäsi ja Rafu (Džässiklubi)
Robert Laursoo (Džässiklubi)
Kati (Stella) ja Lauri
Martin Jõela
Daria & Cool
Kressa (Roheleek)
Robi (Mosaiik)
naftastischh (naf.)
Peekon (tnvvnüm)
Martinsookael

Pilet flaikuga: 100/ ilma 125

on ÖÖ ja varsti ÖÖlaulupidu. Kahel rindel

üks) kl 21 Lauluväljak


kaks) kl 22 von Krahl

http://oolaulupidu.postimees.ee/
http://www.featuring.ee/

Radiohead with lasers

Oasis keksis mõni aeg tagasi meedias, et Coldplay ning Radioheadi fännid on koledad ja igavad. Sellega ta ilmselt solvas ka hulka enda poolehoidjaid. See selleks. Radiohead on siis valmis saanud nüüd palju elevust tekitanud videoga, mis sai pildiks kaameraid kasutamata, aga selle eest laseritega.

Kuna see video ja eriti laul väga meeldivad, tuleb leppida tõsiasjaga, et olen kole ja igav.

Radiohead - House of Cards

Juuksur avab uksed. Lõpuks ometi

Olgem ausad. Suvi on peaaegu et otsas. Või siis pigem nagu polekski sel aastal alanud... Igatahes on päevad mingi aeg pikemad olnud, kui tavaliselt ning see peaks märku andma suvest küll.

Kel selle ajaga metsas, merel või erinevatel kontserditel seiklemisest soeng välja kasvanud ja moest väljas ongi viimane aeg Juuksurist läbi astuda. Mina kavatsen seda teha neljapäeval Tartus ja reedel Tallinnas.

Nimelt:

Reedel, 15. augustil Tallinnas Baaris "Juuksur" (Vaimu 1, Pika ja Vaimu nurgal) algusega kell 20.00:

JUUKSURI HOOAJA AVAMINE

Ansambel: PILVIKUD (Est)
http://www.myspace.com/pilvikud

Dj`d: Flanelli
Uims
Zet Kuus Bin

Pilet 50.-

Pidu nagu pidu ikka. Veel üllatusi:), aga need jäägu saladuseks.

Niipalju võiks veel lisada, et Juuksuri kontserdid jätkavad ka sel sügis-talvel eri stiilides muusika tutvustamist, lootes pakkuda huvitavaid ja ehedaid laivelamusi Aafrika kõrbemaastikelt kuni Kanada suurlinnadeni.

See, mis täpselt toimuma hakkab, saab lõplikult selgeks peagi, st kahe nädala jooksul ning ilmub siis www.rampade.org lehele ja myspace`i: www.myspace.com/rampadeorg

Olete oodatud,
Osasaama Bin Laadna

Robots Gonna Drop The Pressure

Tartus käib armastusfilmide festival TARTUFF, Gruusia ning Venemaa (ja mitte ainult) vahel sõda ning Pekingis Olümpia. Kaks viimast teemat on alates reedest haaranud enda alla kogu meedia.

Tänasest saab kuulata Franz Ferdinandi uut lugu otse internetist. Lubasid poisid kolmandale albumile tansulisemat biiti, kuid "Lucid Streams" jääb vähemasti minu jaoks tiba tuimaks ja just tantsima eriti ei kisu. Lugu saab kuulata siit.

Mina käisin vahepeal Lätis, noh, Valkas, kus laupäeval toimus üritus nimega Borderrock. Pole ammu suutnud end kohale tarida nii igavate bändidega ivendile. Tagatipuks õnnestus mul ilma igasuguse põhjuseta astuda märga ja mudasesse kraavi, mis tõttu ei suutnud ma väga palju selle õhtu parimat ansamblit Mofo kuulata. Kahju muidugi, aga külm sai võitu. Mofo on siis Läti bänd, kuhu kuulub ka Mona De Bo laulja ning kitarrist Edgars Rubenis. Festivali kodulehel kirjutatakse nende kohta nii:

Ansambli neli liiget osalevad erinevates muusikalistes projektides alates üheksakümnendate aastate keskelt – The Satellites, Piimavedaja seiklused, Kuba, Driving South, Mona DeBo jt. (Nii Kuba kui Mona De Bo on esinenud Plink Plonkil.)

Ansamblis Mofo mängib igaüks oma lemmikmuusikat, mida ei ole võimalik üheselt määratleda, kuid siiski, vähemalt lokaalses kontekstis on see popmuusika kõrgendatud tundlikkuse ja ülepaisutatud tajumusega.

Tore bänd oli.

Aga head muusikat on tehtud viimasel ajal ka Tartus. Loodetavasti õnnestub mul saada peagi Leegitseva Sidruni verivärske singel, kuid enne presenteerib Penny Lane taaskord siinses keskkonnas artisti nimega Barthol Lo Mejor:

Barthol Lo Mejor - Robots Gonna Drop The Pressure (Mylo vs Kraftwerk)

Reedene vile nr 1

Et reede pärastlõuna kiiremini nädalavahetuseks üle läheks, pakun teile vaatamiseks-kuulamiseks lugu folk-rock ansamblilt Noah & The Whale. Vilistagem kaasa!

Noah & The Whale - 5 Years Time

Rada7 saab üheksa

Ega ükski endast lugupidav muusikasõber Eesti Vabariigis saa ilma alternatiivmuusika portaalita rada7 hakkama. Või täitsa võiks ju öelda, et kes rada7 ei kasuta või pole sellest midagi kuulnud, pole ka õige muusikasõber.

Rada7 on arhiiv, oma ette folkloor, infoabi ja kurbade päevade meelelahutaja.

Ja nüüd saab ta juba märkamatult üheksa ning peab sünnipäeva 22. augustil kohvikus Popular aadressil Vana-Viru 6. Sünnipäevalaps ootab külla kella 22-st ega aja kedagi enne hommikut koju. Plaadimuusikat saab ka.

Palju õnne!

www.rada7.ee

Täna saab tasuta muusikat.

Täna annab ansambel Keane kõigile oma fännidele võimaluse internetist tasuta alla laadida oma uhiuue loo.

Pala "Spiralling" on vabalt kätte saadav bändi kodulehel ning lugu saab oma arvutisse tõmmata terve nädala jooksul.

Ilmselt ilmub sama lugu ka nende kolmandal stuudioalbumil, mis peaks välja tulema 13. oktoobril.

Kuidas minust sai Pickney Tiger

Rõõmus esmaspäev.

Nädalavahetusel sai end Levimuusika festivali raames kenasti välja puhata ning kaks kustumatut kontsertelamust kogutud. Lilled ja mesi lähevad Orelipoisi väga armsa ja siira etteaste eest teele, eriti suur tänks lille laulu eest. Suured austusavaldused ka loomulikult Ans. Andurile. Süda kuulub jäägitult teie muusikale!

Uue töönadala alguses aga ootas mind ees üllatus.

Hommikune shoping viis mind ajaleheleti juurde. Uus KesKusi number oli ilmunud ja nagu ma mäletan, siis siin blogis mõni postitus tagasi üles pandud intervjuu Scandinavian Music Groupiga pidi ilmuma just selles samas numbris. Otsisin siis muusikasektsiooni üles ja mis ma näen. Aimar Ventsel alias Pickney Tiger on samuti Plink Plonkil üles astunud soomlastega inteka teinud ja osanud küsida täpselt samasuguseid küsimusi, vestelnud samuti skaibis ja arvanud samamoodi, et SMG on maiad folk-rokkarid.

Huvitav kokkusattumus, kas pole?

Positivus AB Lätis

Samal ajal, kui meie siin Plink Plonki hüvesid nautisime, toimus Lätimaal järjekordne ja suurejooneline festival nimega Positivus AB. Ilmselt oli sel aastal väga paljudel dilemma, kumma festivali kasuks otsustada. Paljud läksid piiri taha, paljud lustisid suvises Tartus. Elamusi said kõik.

Minu elamused olid Plongilt sel korral väga rahulikud ja isiklikud. Aga üldiselt ma ei tea ühtegi teist üritust, kus on tunne, et kõik õiged poisid ja tüdrukud on koos ühel eesmärgil - kuulata head muusikat veidi felgmaatilises õhkkonnas koos säravate ning heade inimestega. Kuna festivalil on kõik nii paigas, siis teinekord ei pahandagi, et teravaid muusikaelamusi ei saa. Noh, mina sel aastal ei saanud, aga midagi nuriseda ka pole. Muusikalise poole pealt päästis muidugi Mono kogu asja ära, kes küll midagi nii üllatavat ja originaalset polnud, aga siin kohal tahaks kümmet näppu visata nende ühele kitarristile. Ja mõned mürahetked ikka kammisid ära. Oehh, tegelikult oli ikka täitsa hea.

Aga Positivus AB-l käis Berit Niin, kes nagu eelmiselgi aastal, oli nõus paari sõnaga kribama, mida lätlased sel aastal korda saatsid.



Berit kirjutas nii:


Lätis, Salacgrivas teist korda toimunud PositivusAB festivali peaesinejad olid Travis, Manic Street Preachers ja Fatboy Slim. Kuna Salacgriva on Eestile nii lähedal ja eelmisest aastast olid mul head mälestused, külastasin festivali ka tänavu.

Festival algas I’m from Barcelonaga, kellest ma paraku lootsin midagi paremat. Bändi liikmeid oli ligi 15 ja kõik laval toimuv jättis pigem mulje nagu oleks tegemist rõõmsa lasteaiarühmaga.

Travis tõi kuuldavale kõik oma suuremad hitid ning kiitis ka publikut kaasaelamise eest. „Flowers in the Window“ pani kõiki kaasa õõtsuma ja viimase loo „Why Does it Always Rain on Me?“ ajal hüppas kogu publik kaasa nagu üks mees.

Manic Street Preachers esitas samuti oma tuntumaid lugusid nagu näiteks „Everlasting“ ja „Ocean Spray“, kuid enda hittide sekka esitati ka Rihanna „Umbrella“, mis rahvale loomulikult väga meeldis.

Hea mulje jättis ka British Sea Power, kes lisaks muusikale kostitas viimase loo ajal rahvast ka jõu- ja ilunumbritega.

Seekord oli festivalil rahvast rohkem kui eelmisel aastal. Tundus, et kohale oli tulnud ka päris palju eestlasi.

Ka ilmaga vedas sel aastal. Oli hea ja soe ning kuna üritus toimus mere ääres, oli lisaks kontsertide kuulamisele ka võimalik ujumas käia või niisama rannas peesitada.

Nagu eelmiselgi aastal, nuriseksin ka seekord festivali toitlustuse üle. Põhimõtteliselt pakuti kõikides kohtades ühesugust toitu ning kõikvõimalikud sildid olid lätikeelsed. Paraku ei osanud kõik teenindajad ka nii palju inglise keelt, et neid välismaalastele lahti seletada.

Seevastu olid inimesed sõbralikud ja energiat täis. Hüpeldi ja tantsiti rõõmsalt ka siis kui kedagi parajasti laval polnud ning ühtegi tusast nägu silma ei hakanud.

Lõpetuseks võin öelda, et ma ei kahetse seda, et otsustasin Eestis samal ajal toimunud Plink Plongi asemel hoopis Lätisse sõita. Loodetavasti toimub PositivusAB ka järgmisel aastal. Ootan põnevusega.

Manic Street Preachers - Umbrella

Levimuusika festival 2008. Folk elagu oma elu

Plonk on selleks korraks jälle selja taga, hea uudis on muidugi see, et järgmisel aastal saab jälle. Aga ega vahe peal elu siis seisma jää! Kuigi tihti on see tunne, kui midagi tükk aega oodanud oled.

Paar päeva taastumiseks ja kibedaks töötegemiseks ja siis jälle kõva muusikalaks. Ei, mitte folk, vaid Levimuusika festival:

Sel nädalavahetusel Viljandis! Elekripillid! Puhas rock! Levi- ja hevimuusika! Kõrva kriipiv kitarr! Levimuusika festival Seltsimaja Rockers pakub meelelahutust neile, kelle kõrv õhtuks midagi teravamat igatseb.

Peavoolust astuvad kõrvale niisugused tegelased nagu Leedu DJ-duo Metal on Metal (needsamad, kes hiljuti Riias Chemical Brothersit soojaks ajasid), Moskva kultuslik undeground-electro grupp Musroom Killers ja poola bänd Jet-sons Rockabilly Trio, kes mängib ehtsat vana kooli rockabillbyt. Üritusele paneb laupäeva õhtul väärika hüüumärgi Lasnamäe noorte geeniuste vokaal-instrumentaalrühmitus nimega Junk Riot.

Väärikat Viljandi seltsimaja ehmatavad oma ülesastumistega veel soome venelaste punt Kakaokamkami, Phlox, Kelder, Orelipoiss ja Ans. Andur. Bände on veel ja DJ-sid ka.

Koht: Viljandi seltsimaja, Jakobsoni 18
Ühe päeva pilet: 75.-
Kolme päeva pilet flaieriga: 150.-


Neljapäev, 24.07
21.00 - DJ-d

23.00 - Phlox
http://www.myspace.com/phloxmkdk

00.00 - The Jet Sons Rockabilly trio (poola)
http://www.myspace.com/jetsons

01.00 - Allan Vainola & Kelder
http://www.av.ee/mp3.html

02.00 - Metal on Metal (leedu)
http://www.myspace.com/nesakykmamai

03.00 - 05.00 ja bändide vahel DJ-d KO & Evol


Reede, 25.07
21.00 - DJ-d

23.00 - Tolmunud Mesipuu
http://www.myspace.com/tolmunudmesipuu

00.00 – J-Stick
http://www.myspace.com/jstickband

01.00 - Leegitsev Sidrun
http://www.myspace.com/leegitsevsidrun

02.00 - Mushroom Killers (vene)
http://www.myspace.com/mushroomkillers

03.00 - 05.00 ja bändide vahel DJ-d Viljaveski Soundsystem: Jyri Lotman ja Ott Kelpman


Laupäev, 26.07
21.00 - DJ-d
23.00 – Orelipoiss
http://www.myspace.com/orelipoiss

00.00 - Ans. Andur
http://www.myspace.com/ansandur

01.00 - Kakaokamkami (soome)
http://www.myspace.com/kakaokamkami

02.00 - Junk Riot
http://www.myspace.com/junkriot

03.00 - 05.00 ja bändide vahel DJ-d Uims & Kati

Scandinavian Music Group - maiad folk-rokkarid

Juba neljandat aastat peavad ökoterroristid Tartu lauluväljaku muruosal pidu nimega Plink Plonk. Päev ja öö täis kvaliteetset muusikat ja ilusaid inimesi. Sel aaastal on oodata esinejaid Tartust Jaapanini, kõlab muusika elektroonilisest stoner-rockini välja. Ühena artistidest saabub Soomest peaaegu orkestri täis muusikuid, kes koonduvad nime alla Scandinavian Music Group, mis teeb soomekeelset folgi ja kantri mõjudega mahedat ja väga kaunist rocki.

Ühel kaunil päikesepaitselisel päeval ajasin Skype´i vahendusel ansambli laulukirjutaja Joel Melasniemiga juttu, et teada saada, kas peale viimast külaskäiku Eestisse on ansamblis midagi muutunud ning millest nad koos aega veetes armastavad rääkida.



Külastades teie Myspace.com lehekülge hakkab kohe silma, et olete teinud kaveri ansambli Dingo loost „Levoton Tuhkimo“. See on üks nende kuulsamaid hitte Eestis ning mõni aeg tagasi tegi sellest loost ka üks meie pop-artist oma versiooni. Kui aus olla, siis mulle meeldib teie variant palju rohkem. Aga siiski oli seda teie lehelt üllatav leida. Kuidas tuli mõte midagi säärast teha?

Meie plaadifirma Elements Music tegi ettepaneku. Nad on kunagi koostanud tribuutalbumi Leevi And The Leavingsi auks. Nüüd neil tekkis sama mõte Dingoga. Me pole varem kunagi midagi sellelaadset teinud ja seepärast tuli ka „jah“ sõna väga kiiresti. Elus peab kõike vähemalt korra proovima. Tuuribussis lisasime sellele akustilised kitarrid ja banžo ning leidsime, et kokku võib tulla midagi väga lahedat ja isegi veidrat.

Ma arvan, et see tuli teil päris hästi välja.

Oi, tänan väga. Kohe, kui kõrvale jätta süntesaatorid ja make-up, saavutad sa paugult hoopis midagi uut.

Plink Plongil ka seda teete?

Meil oli kunagi jutuks, et seda live´is kindlasti ei tee, aga võib-olla tuleb eestlaste jaoks erand.

Tavaliselt meeldib eestlastele küsimus, mida sa Eestist tead. Meile meeldib kuulata ülistuslaulu siinsest kenast loodusest, riigi väiksusest ja imelisest Tallinna vanalinnast. Mis sulle aga Eesti juures üldse ei meeldi?

Nooh, ma väga palju varjukülgedest ei teagi. Terhi (SMG solist) visati ükskord taksost välja.. Ta teeskles, et räägib oma nn venelasest kõrilõikaja poiss-sõbraga ning seepeale pandi ta korraga tänavanurgal maha.

Oi, appi! Nii palju siis Eesti asjast. Et aga rääkida SMG algusest, tuleb minna ajas päris kõvasti tagasi ja peatuda ansambli Ultra Bra juures. (UB koosnes peaaegu samast seltskonnast, kes praegu SMG teeb, tegutses aastatel 1994-2001). Nagu ma aru saan, oli UB väga populaarne ja edukas momendil, kui otsustasite lõpetada ja alustada SMG-ga. Mis juhtus?

Ega me ei uskunudki, et UB nii kaua üldse toimib. Tol momendil polnud meil kellelgi erilisi oskusi ning ambitsioone. Meil oli kuidagi koguaeg teada, et peale UB hingusele saatmist teeme midagi muud. Terhile tehti ettepanek soolo albumiks, aga otsustas siiski bändis laulmise kasuks. Nii me oma jõud koondasime!

Targad ajaloofaktid väidavad, et UB oli soomlaste seas väga tuntud, aga ei saavutanud piiri taga mingit läbimurret. Kas põhjuseks võiks olla asjaolu, et laulsite soome keeles ja teie muusikaline välimus on ka, kuidas nüüd öelda, väga soomelik? Või te ei pidanud edu võõrsil oluliseks?

Ei pidanud jah. Meil ei tulnud mõttessegi keelt vahetada. Pealegi oli tõeline tsirkus kõikide nende tuuride korraldamistega. Jäime truuks Soome muusikamammonale.

Nimi Scandinavian Music Group kõlaks justkui lavale oleks oodata tervet orkestrit. Põhikoosseisu kuulub neli liiget ja siis on mõned külalismuusikud?

Praegu ma tegelikult ütleksin, et meid on seitse.

No, siis ongi nagu orkester... Kas sa seda mäletad, et 2003. aastal, kui olite alles alustanud ja täis entusiasmi, ütlesite ühele Eesti muusikasõbrale, et korralik bänd peaks aastas vähemasti ühe plaadi reliisima vältimaks laisaks minemist. Kas sa siiani arvad nii?

Jah. Aga meie oleme juba laisaks muutunud. Stuudiosse läheme järgmisel sügisel. Seega ehk venitab ühe plaadi pooleteise aasta peale välja. Et praegu on meil aktuaalne see Dingo lugu.

Kui pilk teie suvisele tuurigraafikule heita, siis on see ikka päris muljet avaldav. Järelikult peate üksteise seltskonda päris palju kannatama. Millest te räägite?

Tavaliselt räägime, milliseid komme keegi eelistab, muusikast, kahuritest, muretseme Austria monarhia pärast. Aga peamiselt võrdleme erinevat tüüpe komme.

Kas teil kõigil on ka mõni ühine lemmik?

Mingi Menthose moodi asi oli, aga täpselt kohe ei meenu.

Aga ehk tuletad hiljem meelde, saaksin Plongi korraldajatele edasi öelda, et nad neid teile lava taha tooks.

See oleks tobe. Meile piisab õllest.

Tavaliselt ammutavad muusikud oma inspiratsiooni kuulates teisi artiste. Sina oled laululooja. Kus kohast tulevad sinu ideed?

Ma lihtsalt tunnetan häid meloodiaid. Suuremad mõjutavad võivad ehk olla Townes Van Zandt, Sufjan Stevens ja Iron And Wine. Tegelikult on nii, et alles pärast mingi loo tegemist võid aimata kellegi teisega sarnasusi.

Ma loodan väga, et SMG kestab igavesti, aga oletame, et ühel hetkel enam seda pole. Mis oleksid sinu jaoks uued väljakutsed või muusikastiilid, mida tahaksid proovida?

Mis mõttes, kui midagi juhtuks? Midagi ei juhtu. Päris tõsiselt. Meie tegemised nüüd nii tihedada ka pole ja mul on kõrvalt aega teiste huvitavate projektidega nokitseda. Püüan teistele inimestele lugusid kirjutada.

Seda on rõõm kuulda... Üks minu sõber, kes teie muusikast väga lugu peab, nägi teie esinemist, kui sügisel Odessa Popil käisite. Ta ütles, et teil on väga ilus laulja ning palus mul küsida, et ehk on võimalik tema telefoninumbrit kuidagi saada?

Ainult siis, kui ta on kõrilõikajast venelane, et Terhi ei peaks kunagi enam Tallinna taksojuhtidele bluffima.



Plink Plonk toimud 19. juulil Tartu lauluväljaku muruosal. Lähemat informatsiooni www.plinkplonk.ee

Intervjuu peaks ilmuma ka ajalehes KesKus

Scandinavian Music Group @ Myspace.com

Dr. Dog "Fate"

(Park the Van, 2008)

Vanakool on alati moes!

"Tere armasad muusikasõbrad! Pakume teile võimalust reisida ajas tagasi nelikümmend aastat!
Reisi alustamiseks käivitage: mp3 fail(id), CD või asetage nõel vinüülivakku..."

Umbes nii jah. Ütlen kohe ära, et tegu pole taustaplaadiga. Vähemalt isiklikult ei suuda ma nii hästi komponeeritud mussi teravdatud tähelepanuta jätta.

The Beatles`i võrdlus siin pole mingi sõnade pildumine nagu seda pahatihti kerge retrohõngu puhul armastatakse teha. Siin kodeeritakse lahti kogu 60ndate lõpu rokenroll ja kohe on tuppa astumas David Bowie.

Me teame kõiki neid lugusid, valemid on selged! Kindla retoorikaga taustavokaalid, kontrabassilik bassiliin, puukasti "The Band" solnik ja saunalinaga kaetud "Ringo" suur tom, gospeliorel ja George Harrison kitarril. Lisaks lõputu hulk ajastuspetsiifilisi vidinaid, nagu verbid, mida enam ükski produtsent kasutada ei julge (sest see jätvat amatööri mulje) ja loomulikult koolipoisilikult helistike ja lugude vahel hüppamine nii, et teoreetilis-muusikalised kalvinistid salga kaupa minestavad.

Tore on täheldada mingi kaasaegse mõtteviisi täielikku puudumist, mis tekkitab mulje, et Philadelphia kutid elavad kuskil suletud ruumis, uusim plaat riiulil aastast 71 "Who`s Next", mille peale eriti hästi enam ei vaadata, et liiga raju või nii.

Tegelikult moodustab Dr. Dog kogu oma diskograafiaga muljetavaldava terviku ja suudab iga albumiga korrata teatud kvaliteeti ja teha seda, mis tundub neil väga hästi õnnestuma.

Niiet ääri-veeri samu iseloomujooni jagavad ka nende 2005. aasta album "Easy Beat" ja "We All Belong" aastast 2007.


by Maxwell Silver Hammer


Dr. Dog @ Myspace

Dr. Dog - My Friend

Coldplay tasuta uus lugu

Coldplay pole veel oma värskelt ilmunud plaadilt korralikult singleidki jõudnud välja andma hakata, kui juba paiskavad internetti uut materjali. Tänutäheks kõikidele neile, kes esmaspäeval alanud maailmaturnee konsadele pileteid ostnud on.

Lugu nimega "Death Will Never Conquer" ripub üleval nende kodukal ja on täiesti tasuta alla laetav. Lugu on iseenesest lihtne ja lühike ja traditsionaal, mille autor trummar Will Champion.

Coldplay - Death Will Never Conquer

Enne Plink Plonki on Päris Hea

Ehk siis teeme sooja enne mättale istumist ning ohakem õndsalt Genialistides ringi vaadates ning meenutagem kõiki neid toredaid pidusid, mis selle seinte vahel toimunud on. Ilusad ajad, väga head konsad ning toredad inimesed.

Esinevad Tartu Popi ja Roki Instituut koos Phloxiga, plaadimussi serveerivad Al Flanelli, Huns, Liiviste ja Jaan Pehk.

Hüvasti ja tere tulemast!

Muidugi metsa ehk huvitavatest muusikablogidest

On ütlemata tore ning tervitatav nähtus see värske õhk ja vaba loodus. Eriti kui kohtad seal mõnd muusikablogijat.

Ikka kogemata juhtub vahest, et mõni peatükk su armastatud ajaveebist kahe silma vahele jääb või lihtsalt kuidagi mööda libiseb. Aga pole probleemi. Selle mure lahendab NAK, kes suviti päevi peab ning kuhu mul õnnestus juhtumisi sattuda.

Kui targad sõnasepad huvitavate ettekannete vahel pause tegid, sooritas oma etteaste mulle lugupeetud Popop teemal "5 populaarsemat Eesti muusikablogi". Või sõnastas ta selle kuidagi teisiti, mõte jääb aga ikka samaks. Ühesõnaga on ajakiri [digi] ära märkinud muusikablogide maastikul uitajaid ja paari lausega neid iseloomustanud. Blogis filmsmusic on need kõik kenasti välja toodud, aga korrata võib ju ikka:


Eestis on indie-muusikast blogijad kõige elujõulisemad. Selle tõestuseks on Penny Lane'i head ja halvad sõnad indie-plaatide ja -ürituste kohta. Isiklikut ja vahetult. penny-l.blogspot.com

Kõrvaklappidest käib läbi kõik, alustades Eurovisiooniga ja lõpetades räpaste keldriurgaste vihase indie'ga. Ei puudu ka külastatud kontsertide ülevaated. k6rvaklapp.blogspot.com

Polkast rokini ja diskost metal'ini, aga põhirõhk klubiseinte vahele jääval muusikal, kõik see mõnusas huumorikastmes. viljaveski.blogspot.com

Popop annab ülevaate olukorrast popmuusikarindel. Esindatud on ülevaated ja mõtted mitmetest erinevatest stiilidest ja lähenemistest. www.popop.ee

Muusikablogi, mida teeb rohkem inimesi kui ühel käel sõrmi. Põnevaid muusikaleide nii Eestist kui ka mujalt, põhirõhuga Skandinaavia maadest väljaimbuval heliloomingul. microlips.blogspot.com


PS! Ja üks pisike mõttetera kõikidele blogijatele, mis samuti pärit NAKilt Tõnis Hiiesalu ettekandest: ära kunagi blogi halva tujuga!

White Denim "Workout Holiday"

(RCRD LBL (USA), Fulltime Hobby (Euroopa), 2008)

Siit tuleb nüüd selle aasta parim album, mida mul on õnnestunud kuulda. Austini (Texas, USA) lõõmava kuumuse käes juba mõned aastad küpsenud bändi White Denim kauamängiv "Workout Holiday" ei jäta ruumi kahtlusteks, kellel on plaanis ülelombi rokimaastikul buldooseriga paar jõulisemat ringi teha ja miks mitte ka siin.

Album lüüakse kohe kiirete trummibreikidega lahti ja "siit ma nüüd tulen" pungikas kidra ei reeda tegelikult veel mitte midagi. See ongi lihtsalt krunt mis on tarvis tõsisemate pintslitõmmete tarvis lõundile kanda.

Mida lugu edasis, seda julgemaks muutuvad rütmid ja haaravamaks meloodiad. Samas mingit revolutsiooni helimaastikul ei korraldata, kõik on puhas "soul ja punk, mis hängivad kuskil Austini peal ringi ja võibolla teevad väikese LSD,aga äkki ei tee ka". Igatahes on viiendaks rajaks ("Mess Your Hair Up") mulle selge, et käesolev album on vinüülkettana troffee igas plaadikogus. Hea uudis on see, et tervelt seitse lugu on veel ees, mis ei anna ohje kordagi käest.

Kohati tekib tugev seos Vietnami konflikti aegsete bändide teatava toore ja jõulise helipildiga, aga siin pole Napalme, siin on lihtsalt ilus päikesepaisteline päev täis seiklusi, kuskil džunglites kus Jeep`i raadiost tuleb Patti Smith, millele mustanahaline sõdur mingit soulipõhist meloodiat peale ümiseb. Nii see sõit jätkub.

Postpunki leidub siin muidugi pea igas loos, aga umbes sellises võtmes nagu oleks Jimi Hendrix kas Televisioni, The Jamiga, või siis Wire´iga koos mänginud.

Garaaž ja proge, punk ja soul, King Crimson ja Jim O`Rourke.

by Maxwell Silver Hammer



White Denim @ Myspace

White Denim - All You Really Have To Do

MGMT muudab noorust

On lihtsalt üks lugu, millest ma ei saa viimastel päevadel ei üle ega ümber. See on mu pleieris teinud ilmselt sadu ringe juba. Kuulub pala New Yorgi ansamblile MGMT (The Management).

Tüübid debüteerisid eelmisel aastal albumiga "Oracular Spectacular", mille tulek on minust kuidagi mööda läinud. Telkust olen paaril korral näinud videot loole "Electric Feel", aga need harvad korrad pole kuigi palju kikkinud.

Tervikuna albumit kuulates olen suht lummatud. On paar väga kihvti lugu nagu näiteks "Kids", "Weekend Wars" ja käredam "Time To Pretend".

Aga minu südame on võitnud pala "The Youth". Lihtsalt nii ilus. Panen teile ka kuulamiseks. 3 minutit ja 47 sekundit on see teie noorusest väärt!

Kuskilt oleks nagu silma jäänud, et tüübid nokitsevad hetkel vaikselt uue helikonservi kallal.


The Youth

This is a call of arms to live and love and sleep together
We could flood the streets with love or light or heat whatever
Lock the parents out, cut a rug, twist and shout
Wave your hands
Make it rain
For stars will rise again

The youth is starting to change
Are you starting to change?
Are you?
Together

In a couple of years
Tides have turned from booze to tears
And in spite of the weather
We could learn to make it together

The youth is starting to change
Are you starting to change?
Are you?
Together

The youth

MGMT - The Youth

Franz Ferdinand

Mis ma oksan öelda. See üritus, mis juba 15 aastat järjest Tallinna Lauluväljaku kaare all iga juulikuu alguses toimub, on ikka kordi hullem, kui ma oma suures pessimismis olin suutnud ette kujutada. Olgu selle kultuuriprogrammiga kuidas on, see ei tee olematuks kogu seda loomastumist, mis enamimikul alal kõigi silme all toimub. Vähemasti nende, kelle silm seal midagi seletada suudab.

Veidi enne Franz Ferdinandi algust kohale jõudes suundusin otse joones kontsertpaika ning kohale sättinud rahvamass üllatas mind ausalt öeldes küll. Positiivselt. Ja mul hullupööra vedas ka inimestega, kelle kõrvale end live´i ajaks trügisin, et Glasgow vendi võimalikult lähedalt näha.

Esimene pool kavast tõmbas käima, tõeline hitisadu, saund oli täitsa hea ja inimeste minek energiline. Franz Ferdinand on selles suhtes tore ansambel, et nad on suutnud kirjutada ikka mõned väga head lood, mis on mingi eluhetke hümniks. Hea oli vaadata, kuidas ka tüübid ise ennast laval vabalt tundsid ning publikuga suhtlesid. Kõik nagu justkui klappis. Teine pool vajus minu jaoks tiba uimaseks ja et mitte massist väga pannkoogistatuna lahkuda, lipsasin mõned lood varem oma magusalt kohalt minema. Reaalsusesse tagasi tulla oli muidugi suht valulik. WC järjekorras tuli üks pool lääbakil noormees väitma, et ta seisis enne mind järtsis. Noh, ma ei mäleta aega, mil ma oleks varem täiskasvanud meesterahvaga sellel teemal vaielnud.

Samas ma nüüd ei tea, kas see oli mingil moel märgi kirja saamine, et FF nähtud sai. Omalt poolt ta ikka mõne kustumatu momendi kinkis. Ma ei taha viriseda või kuidagi ennast paremaks pidada, aga kardan, et kui järgmisel aastal uue suurnimega siiani seda massüritust vältinud skenet meelitama hakatakse, siis ma pole kindel, kas suudaksin selle teekonna uuesti ette võtta.

Pete Doherty veremaalingud

On aeg kangelasteks! Tom Sawyer tühine verega antud allkirjaga on minevik!

Babyshamblesi eestvedaja Pete Doherty on asja tõsisemalt ette võtnud ning suutnud šokeerida suisa kunstinäitust korraldanud seltskonda.

Pildinäited:

Primal Scream ei saa minna tagasi, aga nad on tagasi!

21. juulil on ilus tulevik neid ootamas, kes armastavad Primal Screami. Sel päeval tuleb välja nende üheksas stuudioalbum, mille avasingel tõotab palju enamat, kui oli nende viimane katsetus 2006. aastal plaadi "Riot City Blues" näol.

"Beautiful Future" koosneb kümnest loost ning esimeseks singliks on valitus "Can't Go Back"

Primal Scream - Can't Go Back