Top 1

17. oktoobri kuu päeval toimus imeilusas kuid veidi kõledavõitu Ateena keskuse vast valminud ruumides Rampade Org poolt kooraldatud kontsert nimega Bluusi-Luu. Suhteliselt kummalise nimega üritus või vähemasti ei oska ma sellest suurt midagi arvata. Samas, mis vahet sellel üldse on, mis saab kontserti nimeks, kui esinejad on korralikud.

Üritus viibis. Nagu siinmail kombeks on. Selle üle ei viitsi eriti enam virisedagi. Kui me kohale jõudsime, olid Ateena keskuse punaste vaipadega kaetud põrandad praktiliselt täiesti tühjad. DJ mängis nurgas mõnele saali uudistama tulnud inimesele muusikat. Läbi mitme korruse oli käputäis inimesi. Kõik oli oma pidulikkuse juures kuidagi nukker kuid väärikas.


Kui kell oli tugevalt üle 22 kostus saalist müdinat, mis viitas, et esimene bänd läks peale: Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida, kes tuli Tallinnast. See on vist päris uus punt. Bändi bassimees on Sven Oeselg, kes enne kuulunud näiteks Les Diamants´i ja Kwing-Kungks´i ridadesse. Nägi oma kehahoiakult välja nagu Vaiko Epliku vanem ent veidi tagasihoidlikum vend. TNVVNÜM koosnes lisaks bassimehele veel trummarist, kitarristist, sündimängijast ja bongode tüüo, kes kandis eest nööpidega veidi välja veninud pruuni kampsunit koos kaabuga, mis sobis talle imehästi ja meenutas sellega loomulikult veidi Pete Doherty´t.

Esimene pika-nimega-bändi lugu meenutas mulle "OK Computer" aegset Radiohead´i. Peamiselt on tegemist instrumentaalset muusikat tegeva ansambliga, kes aeg-ajalt ka midagi laulavad. Ent kuna eilne heli oli pehmelt öeldes nii hägune, siis ei saanud ma silpigi aru. Nad olid tegelikult üleüldse suht sõnakehvad: publikuga ei suheldud üldse.

Teine lugu meenutas juba midagi raskemakoelist. Bändi leivanumber on kindlasti tihedalt muutuv taktimõõt. Ja neil tuleb kõik kenasti välja, mis eeldab väga head rütmitaju ja üksteise tunnetamist.

Minule see bänd meeldis, põnev oli, kvaliteetne oli, usutav oli. Psühhedeelne, proge ja rokk.


Pärast väga-väga pikka vaheaega tuli lavale minu kontsertikülastuste lähiajaloo vaieldamatu top 1 bänd tüütuse kategoorias - Cosmo Jones Beat Machine Soomest.

Mis nad siis olid? 6 väikest kasvu tola, kelle klouni mängimine ammendas ennast päris kiiresti ära. Paras friikshõu. Solist tõstis ja väänas oma jalgu pidevalt, tal justkui poleks olnud kulme ning kogu tema valge näolapp, mis paistis välja suure kübara alt, oli nii õõvastas. Lisaks mingi eriti tobe plastikust madu, mis rippus mikrofoni küljes. Kõik jättis kuidagi ülepakutud ja üle vindi tunde, kus kohati vananevad muusikud tahavad öelda jube palju, aga lõpuks jääb see kuidagi kõik üheks pulli tegemiseks.

Ühest kohast oli kindlasti tegemist omamoodi laheda bändiga. Pillimeestena kahtlemata tugev punt, väga rütmiline ja täpne. Soomlaste kohta ääretult energilised ja millegipärast meenutas kogu see värk filmi "O Brother, Where Art Thou?". Viimase loo ajal oleks saanud vabalt line-tantsu teha, kui oleks tuju olnud. Mina aga kogu selle kaktuse-roki vältel võitlesin mõttega, kas minna koju või mitte. Ei läinud. Tahtsin Andureid kuulda.


Et Ans. Andur lavale jõuaks ei läinud nii palju aega kui soomlastel. Üsna tühjale saalile, kuhu enamik inimesi oli tulnud listi alusel, pole kuigu inspireeriv mängida, ma arvan. Aga kui oled artist, siis valikut pole. Tuleb mängida.

Sellise "helindusega" ma polegi Andureid kunagi kuulnud. Kuulsin väga selgelt ära kõik Paju kitarripartiid ja paljud Loki trummiosad ei kostunudki lava ette. Ses suhtes oli päris põnev isegi. Andurid ise panid oma tavalise mängu juures seekord päris palju kala. Loo "Mu binoklis" ära ootamine tasus enda siiski kuhjaga ära ja mu enesetunne paranes peale Cosmo Jones´i põhjustatud traumat.

Et mis siis kokkuvõtteks? Jube väsinud olen.

Plaanin end siiski kokku võtta. Laupäeval toimub Genialistide klubis millegipärast väga vähe mainimist leidnud kontsert, kus esinevad Popidiot ja Köök. Kl 22.

Cosmo Jones Beat Machine ja Myspace
Ans. Andur ja Myspace
Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida
Genialistide klubi
Ateena keskus

Ja kui mind enam pole, siis hakkad minust puudust tundma

Morrissey´l on uus lugu, mis jõudis läbi telekanali esmakordselt ka suurema kuulajaskonna kõrvadeni. Nii kirjutab NME. Loo nimi on "All You Need Is Me". Päris korralik lugu mu meelest. Loodetavasti ei kavatse Morrissey veel kusagile lõplikult ära kaduda. Igatahes Youtube vahendab sellest teleshõust video:

Morrissey - All You Need Is Me"

Jens Lekman "Night Falls Over Kortedala"

(Secretly Canadian, 2007)

Kus kohast alustada? Hea küsimus. Ma ei tea. Võib-olla ütlen kohe ära, et rootslase Jens Lekman´i värske album on kindlasti sel aastal minuni jõudnud plaatide seast üks paremaid. See klikkis juba esimese loo esimestel sekunditel ega lasknud mitte kusagilt järele ka viimase loo viimastes taktides.

"Night Falls Over Kortedala" koosneb 12 loost, mis on salvestatud aastatel 2004-2007. Vaatamata päris pikale perioodile on album uskumatult sidus ja hästi haakuv. Üdini rõõmsameelne ja lihtsalt kaunis. Kaunis oma unelevas melanhoolsuses, kus unistused võivad olla küll käe ulatusest väga kaugel, kuid ometi lähevad need kunagi täide.

Jens Lekman´i lüürika on tihe ega armsta kasuta riime. Alguses mulle tundus, et vokaal ja instrumentaalne osa ei haaku omavahel. Instrumentaalne pool on kerge ja läbipaistev: keelpillid, kristallselged kellad, puhkpillid, klaver, käteplaksud ja nipsud, mis on paljudes lugudes ääristatud haldjaslike naisvokaalidega. Jens Lekman ise laulab nagu Morrissey. Ta jutustab lugu, mis ei jälgi alati kindlat rütmi, vaid kulgeb oma teed. See võib tunduda kuidagi kohmaka ja tahumatuna. Kuid lõpuks ei ole enam eraldatust, vaid on meloodiline kooslus.

Lekman´i kolmanda kauamängiva esimene träkk "And I Remember Every Kiss" juhatab ülivõmsa orkestreeringuga sisse kogu selle, mis läbi teiste lugude vaikselt lahti harutatud saab. Lugu on väga pidulik ja suursugune, justkui millegi väga suure ja olulise algus. Natuke muusikali-laadne, natuke filmilik.

Minu vaieldamatu lemmik plaadilt on lugu "It Was a Strange Time in My Life": "People seem to think a shy personality equals gifted/ But if they would get to know one I'm sure that idea would have shifted/ Most shy people I know are extremely boring/ Either that or they are miserable from all the shit they've been storing." Väga meeldejäävaks muudab loo veel selle alguses, keskel ja lõpus kasutatav sämpel lapse nooti mitte tabavast viisijupist. Super ilus lugu.Üleüldse kasutab Lekman palju sämpleid, mis teeb kogu tema loomingu mitmetahuliseks ja vahelduvaks.

Ilus album.

Kodu

Jens Lekman - It Was A Strange Time In My Life

Uus särk Seksoundilt

Ilus nagu ka Kago muusika.

www.seksound.com

Never Get Old

(9. oktoober 1940 - 8. detsember 1980)

And I'm running down the street of life
And I'm never gonna let you die
And I'm never ever gonna get old
And I'm never ever gonna get
I'm never ever gonna get
I'm never ever gonna get old
And I'm never ever gonna get
And I'm never ever gonna get
Never ever gonna get old

-David Bowie

Sõpruse Puiestee jaoks on kõik inimesed endiselt ilusad ja head

Kolm aastat on möödunud Sõpruse Puiestee viimase albumi "XX sajandi lapsed" ilmmumisest. Mehed on saanud vahepeal vanemaks, vahetunud on sündimängija ning nüüd ollakse Kulundpea managemendi all. 5. oktoobril alustab ansambel oma kolmanda täispika plaadi "Oota mind ära" esitlustuuri.

Sõpruse Puiestee loomise idee sai alguse 1992. aastal Andres Rooväli peas, kes mõtles välja bändi identiteedi, sõnumi sisu ja väljundite vormi. Läbi aastate on neid ideid püütud ellu viia ja täiendada ning albumil "Oota mind ära" on need siiani kõige ehedamalt realiseerunud.

Ansambli peamise sõnade ja elektrooniliste põhjade autori Mait Vaigu sõnul on sõber Andres Rooväli nende kõige parem kriitik, kes aga kunagi ise loomingusse ei sekku.

"Oota mind ära" salvestamine läks laulja ja kitarristi Allan Vainola sõnul uskumatult kiirelt, kuna põhilise osa põhjadest ja partiidest tegid Mait ja sündimängija Margus Tammela kodus arvutites valmis - oli ainult ümbervõtmise vaev ja sinna juurde siis laulu, bassi ja trummide mängimine stuudios. Maidu sõnul tekkis ainus raskuspunkt vokaali üles võtmisel, kuna Allanil on väga spetsiifiine hääletämber, mille peale on varemgi helimehed murelikult kukalt kratsinud.

Vaeva tasub aga näha, sest Maidu sõnul on Allan Vainola Eesti kõige parem laulja ning teda ei vahetaks ta mitte kellegi vastu. Ja miks? Kuna Sõpruse Puiestee on väga oluliseks pidanud just edastatavat sõnumit, siis Allan tabab väga hästi sõnumi sisu ning oskab seda suurepäraselt edasi anda. Paljudel praegustel nn tipprokkaritel on selle koha pealt veel pikk tee käia.

Sõpruse Puiestee on oma siiani kahe stuudioalbumiga näidanud, et nad on olnud algusest peale kuidagi küpsed, eneseteadlikud ja -kindlad. Allan Vainola arvates on ennast väga raske ise hinnata, ent lisab, et järjepidevus ja kogemused on kindlasti väga olulised. Bänd koosneb ka valdavalt profesionaalsetest muusikutest, mis teeb kogu asja kindlaks. Maidu arvates tuleneb nende tugevus elukogemusest, raskest elust ja julgusest. Allan on näiteks hääletanud läbi Siberi ning Mait on olnud sunnitud elama 4 aastat Venemaal.

Kolmas album "Oota mind ära" on elektroonilisem ning selgemalt välja joonistatud. Allan ütleb, et ideed on seekord kindlapiirilisemad või teadlikumad ja kogu materjal ühtlasem: "Algul plaanisime stiilset - 100% elektroonilist albumit. Hiljem tervikut üle kuulates lisasime ikkagi plaadile ka mõned n.ö. kidra/trummi-lood, mis tegelikult täiendavad tervikut ja muudavad seda huvitavamaks". Mait on saanud siiani väga vastakat vastukaja uue albumi kohta. Mõned on öelnud, et see on täielik jama ja saast ning teised on jällegi uut materjali taevani kiitnud: "See võib kujuneda kuulajale harjumatuks".

2003. aastal ilmunud plaat "Mustale merele" ja aasta hiljem järgnenud "XX sajandi lapsed" anti lisaks CD-kujule välja ka kassetina. Seekord jäädakse püsima ainult CD-formaadile. Vinüüli variandist rääkides arvab Mait, et see oleks liialt kallis, kuid soundi mõttes parim variant. "Vinüülist rääkides võiks siis lähenemine olla täielikult “digital- free”, ilma igasuguste konvertimiste, arvuti, hiire ja muu jamata. Lindi pealt laul otse plaadipressi alla. Teeme seda edaspidi kindlasti": sõnas Allan.

Sõpruse Puiestee esitleb oma plaati 7 kontserdiga üle Eesti. Soojendajaks on kaasa kutsutud sama managemendi all olev Agent M, kellega Allan Vainola sõnul ühendab neid bändide meloodiakeskne lähenemine muusikale.

Kodu

Kellele ei meeldiks Tõnis Mägi?

Kui Tõnis Mägi osaline ümberkehastus nooremas generatsioonis ehk Chalice tegi Tartusse klubi "Kellele ei meeldiks Johnny Depp?" oleks ta vabalt võinud Kentuckys sündinud USA näitleja nime asemel Mägi oma kasutada.

Jah, Johnny Depp on filmidest lugupidava inimese üheks lemmikuks või siis vähemasti meelepärane. Enamjaolt on tema rollid olnud sellised, mis jäävad selgelt meelde ehk siis paraja kiiksuga: "Edward Scissorhand", "Don Juan DeMarco" või osa filmis "Penny & Joon". See ongi täiesti loomulik, et sulle Depp meeldib. Sama loogiline, et kui tahta abiellu astuda, pead lausuma kõlava ja selge häälega "Jah!" Ja kui sa ütled "Ei!", siis, oh, seda imestust ja segadust.

Nii kerkis ka minu kulm päris mitu sentimeetrit, kui mõned päevad tagasi sõbrannaga vesteldes tuli jutuks, et viimane oli sattunud ühel näituse avamisel kõrvuti istuma vanema naisterahvaga, kes oli talle uhkelt kuulutanud, et talle Tõnis Mägi üldse ei meelde. Ja mitte ainult. Daam oli väljendanud suisa oma vihkamist.

Raske juhus. Tekitab küsimuse, et kuidas see saab võimalik olla? Tõnis Mägi on oma välja ütlemistes olnud alati äärmiselt tasakaalukas ning inimlik. Ja pealegi on ta kirjutanud meile loo "Koit"!

Vihata suurepärast lauljat ja heliloojat? Ma küll mõistan toda daami natuke hukka (kuid jätan talle õiguse arvata, mida ta paremaks peab). Vahel lihtsalt tunduvad mõned asjad nii loomulikud. Nagu näiteks: kellele ei meeldiks Johnny Depp?

Veel üks tore ivent

Sügishooaja esimene Odessa POP toimub laupäeval 29. septembril Von Krahli baaris ning seekordseks peaesinejaks on TV-Resistori - soomekeelse indie-popi viimaste aastate kuumim nimi, esindades peamiselt psühhedeelse folgiga üleilmset tuntust kogunud Fonal Recordsi vahetumat poolust.

Külalised juhatab sisse kodumaine Id_Rev, kes on võtnud viimasel ajal otsustava suuna eestikeelsele post-rockile.

Niigi mitmekesist meeleolu rõhutavad ja tantsimagi õhutavad DJ-d: Eesti undergoundi esi-niiditõmbaja Aivar Tõnso (HUH) ning sõprade seas tuntud melomaanid Ulla (Saar) ja Martin (Jõela).

Ühtlasi on tegemist iga-aastaselt Tallinnas toimuva eklektilise muusika suursündmuse Hea Uus Heli ehk HUH'i ametliku soojenduspeoga. HUH'i kohta vt lisainfot siit www.huh.ee

Uksed: 22

Kodu
Hea uus heli

Muusikablogide eri

Dahling, Honey Power ja Lack of Eoins annavad ühise kontserti

5. oktoobril kell 21 toimub Genialistide Klubis kontsert, kus üle pika aja astub publiku ette üks Eesti britpop-muusika alustalasid - ansambel Dahling. Bändi ülesastumised on erakordselt haruldased - nende viimastel aastatel antud avalikud esinemised võib napilt kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Läbi aastate ustavat kuulajaskonda enda ümber kogunud Dahling on hoidnud oma fänne pikalt ärevil ka uudistega peatselt ilmuvast kauaoodatud plaadist.

Koos Dahling´uga astub üritusel üles Lõuna-Eesti mitteametlik lo-fi kuningas, ansambel Honey Power. Bändi esimese albumi - kriitikute heakskiidu nii siin- kui sealpool piiri pälvinud "Macrosilly" -ilmumisest on möödunud juba aasta ning nelik nokitseb hetkel hoogsalt uue materjali kallal. Sellest, kuhu suunda ansambel oma värskes loomingus tüürib, saab aimu kontserdil.

Õhtu kolmas esineja Lack of Eoins saabub Viljandist. Bändi muusikat on naljaga pooleks iseloomustatud kui krutskiga indie-rock'i. Vaatamata oma noorusele on Briti uue muusika hoovuseid hästi tunnetav nelik suutnud vanemates tegijates parasjagu nii kadedust kui ka imetlust pälvida.

Lisaks toimub ühise kontserti raames ka tantsupidu märksõnaga „Eesti muusikablogijate eri". DJ puldist leiab kolm Eesti parimat muusika-ajaveebnikku, kes lasevad muusikat, mida nad oma blogides kirglikult kajastanud on.

Plaate keerutavad*

K6rvaklapp (www.k6rvaklapp.blogspot.com),
Martin Jõela (www.zone.ee/joela) ja
Penny Lane (penny-l.blogspot.com)

5. oktoober

Genialistide Klubi, Lutsu 2, Tartu

Algus kl 21

Pilet 50.-

www.myspace.com/dahlingband

www.myspace.com/powerhoney

www.myspace.com/lackofeoins

Bullfrog Brown "Tundra"

(KWAQ, 2007)

Bluesi trio Bullfrog Brown hoiab oma kuulajaskonda pidevalt ärkvel üsna tihedasti ilmuva materjaliga; olgu see siis mõni EP, kogumik või täispikk album. Alles mõned kuud tagasi esitlesid Tartu mehed special edition´it "Snake and Devils/Uncooked"

"Tundra" on aga 6 looga EP, mis on ehk iseloomult mõnevõrra intensiivsem ja kärsitum kui viimased Bullfrog Browni reliisid. Jõulisem on läbi kitarrivõimendi mängitud suupilli sound ning viimane soleerib julgelt läbi kogu plaadi. Ometi on siin kõik omajagu tuttav: kitarrikäigud ja kähisev vokaal. Lisaks tuumikusse kuuluva Andres Rootsi, Alar Kriisa ja Üllar Kärti teeb plaadil kaasa Raul Terep trummidel.

Nagu varem öeldud on "Tundra" üsna tempokas, kuid lugude teemad on nukrameelsed kõneledes vaesusest, aukudest hammastes ning püksitaskutes. Kuid vaatamata on meloodiad lõbusad ning ehk see annab lootust, et viletsamad ajad asenduvad päris kindlasti parematega.

EP-lt tõstaksin eriti esile teise träki "Blues For Masters", mille trummipartii nagu poleks bluesile väga omane, kuid paneb loo hästi tööle ning toob päris korraliku annuse värskust. Kui sõna blues tundub igav ning mitte midagi uut pakkuv, siis "Blues For Masters" lükkab selle arusaama kindlasti ümber.

Kodu
MySpace

Bullfrog Brown - Blues For Masters

Indiehümn klubimuusikaks

Hea uudis kõikidele Peter, Bjorn and John´i ja nende loo "Young Folks" austajatele.

Mõni aeg tagasi niitis see lihtne ja siiralt armas lugu järjest ja aina laialdasemalt maha minu-suguseid inimesi ning sõprade keskis sai "Aasta vilet" läbi torujas huulte sadu kordi puhuda.

Nüüd on tulnud träänsi tüübid Belgiast selle peale, et miks mitte proovida antud meloodiat kasutada veidi "elavamalt". Kes sellist lihtsat soigumist ikka kaua talub, vastasel juhul võib roolis või kipsplaat näppus magama jääda.

Siit see tuleb: Minimalistix - Whistling Drive

The Go! Team "Proof Of Youth"

(Sub Pop, 2007)

Nagu Arcade Fire suutis sel aastal tõestada, et pärast ülieduka ja imetlust kogunud debüütalbumi järel on võimalik pakkuda kuulajale veel ja veel ning tugev teine album, on seda teinud ka Briti bänd The Go! Team.

6-liikmeline üksus võiks suisa energiast plahvatada. Järg esikplaadile "Thunder, Lightning, Strike" nn. strikes again ning asjaolu, et oled noor, eluvõimeline ja tahtmist täis on leidnud tõestust.

"Proof of Youth" pole leppinud allahindlusega ühegi koha pealt. Heliloojatest, lauljatest ja pillimeestest on võetud kõik, mis nad suudavad anda. Siin on tonnide viisi puhkpille, erinevaid sämpleid ning haaravaid kitarrikäike. Plaadil on segamini girl power´i ilmingud, rokk, tantsumuusika, vanakooli hip-hop ja killukesi `70.-` 80. peavoolu muusikailmingutest.

Liiga palju ühele plaadile? Kusjuures mitte. Arvesse võttes kogu seda esmapilgul moodustunud kompotti ei teki ülekuhjatud tunnet ning kogu asja juures võib vabalt hinge tõmmata. Näites on plaadile lülitatud kaks instrumentaalpala, millest esimene "My World" võiks olla üdini positiivse animafilmi, näiteks "Leiutajate küla Lotte", saatemuusika.

Ülidselt tekitab albumi kuulamine tunde, et kõnnid kuskil tiheda liiklusega tänaval ning närviliste inimeste asemel jalutavad vastu lõputult elurõõmsad ja üdini positiivsed kodanikud. "Proof of Youth" annab mõista, et see elu polegi võib-olla nii kole. See on väga hea tunne.

Kodu
MySpace

The Go! Team - Grip Like a Vice

[ndiesh]t*ee

Lõpuks ta tuleb jälle. Kohtumiseni!

Urbaanika made my day

Shalaya blogis Urbaanika kirjutab, et sel sügisel võib Eesti pinnale maanduda legendaarne kollektiiv The Fall.

Bänd on eksisteerinud veidi üle 30 aasta ja ainuke originaalliige (vahetusi on bändis olnud üle 50) on The Fall´i aju, süda ja selgroog Mark E. Smith. Pidevalt muutuv kooslus on pea iga aasta välja andnud mõne stuudioalbumi, singli, kogumiku või midagi taolist. Selle aasta alguses reliisiti 26. album "Reformation Post TLC".

Nagu räägitakse, on The Fall päris tugevalt mõjutanud kogu nn indie-skenet üle kogu maailma. Ja tõenäoliselt mõjutab ka edaspidi.

Urbaanika
Myspace

Kummastav Kreatiivmootor ja jäädmurdev Ben Frost

Ilmselt tehti neljapäeva õhtul Rokiklubis ajalugu. Esmakordselt esitles Kreatiivmootor Tartu publikule oma plaati ning veidi hiljem võis laval (täpsemalt lava ees) näha kuute kitarristi korraga. Neljapäeva õhtu kohta oli ka inimesi väga palju.

Kreatiivmootor tekitab minus segadust. Mis ta siis on? Labane kräunumine ja originaalitsemine? Või siis midagi sügavamat ja ironiseerivat? Igatahes on Kreatiivmootori näol tegemist tähelepanu pälviva kooslusega, et mis nüüd edasi, mis nad järgmiseks teevad? Veidi eelnevalt materjali kuulanuna mõtlesin, et nn ühekordseks kasutamiseks kõlbab küll. Mitu korda ei teki tahtmist kuulata. Eilne live oli päris pöörane ja tundub, et Kreatiivmootor on väga selgelt oma külge haakinud eksperimentaalsemast kultuurist lugupidavad inimesed: perfomance, happening, absurd.

Kreatiivmootor lõhub päris korralikult traditsiooni, samas ülistab ka lihtlabaseid võtteid. Aga ei võta mitte midagi tõsiselt. Arvatavasti ei taotle nad ka ise, et neisse tõsiselt suhtutakse.


Päris hulluks läks eile siis, kui islandlane Ben Frost oma kaadervärgiga väikese Rokiklubi üle ujutas. Kuus nn kohalikku kitarristi seisid reas, klapid peas ning vihtusid üle poole tunni igaüks oma käiku. Järjest, ilma muutusteta. Kahju, et mul fotokat kaasas polnud, sest need kuus kitarristi moodustasid päris põneva vaatepildi. Ben Frost ise oli helipuldis ja miksis helidemassi kokku. Koha peal sündinud heliteost iseloomustab Islandile omane kargus, mida on kuulda Sigur Ros´i või Björk´i muusikas.

Ühe käigu raiumine tegi nii mõnegi pillimehe kukla higiseks ja käe kangeks. Kuulajalgi oli tükk tegu, et saalis püsida. Vahepeal kiskus muusika füüsiliselt raskesti talutavaks. Liialdatud bass surus kogu rindkere kokku ja segas hingamist. Inimesed muutusid veidi rahutuks ning ma isegi ei teadnud, kas panna oma käed püksi- või mantlitaskusse. Aga jäin ellu ja rahule. Jätke Ben Frost´i nimi igaks juhuks meelde.

Eclectica@Rock&Roll

Toimub palju huvitavat ühel õhtul!

BEN FROST'i projekt
www.myspace.com/theghostofbenfrost

KREATIIVMOOTOR'i uue plaadi esitlus
www.myspace.com/kreatiivmootor

Lisaks bändidele toimub veel akustiline version projektist nimega "6 guitars".
Ehk siis vaja oleks kuut kohalikku kitarristi selle jaoks!!!
helinäide:
http://ethermachines.com/sound/6GuitarsExcerpt.mp3

Ben Frost annab igale kitarristile mingi käigu ja seda tuleks siis ca 40 minutit järjest täie rauaga mängida ja ta miksib neid kokku. Omamoodi vastupidavustest, nagu ta ütleb.Eelistatud on punk- ja metaltaustaga kitarristid.


http://www.eclectica.ee

Uksed 21.00-02.00
75/50(KK)

Pidu lõpeb Undergroundis!!!
www.underground.ee

Chalice+Eplik+Tursk+Saaremets=ELIIT

Mulle millegipärast tundus, et suvi polnud sel aastal Tartus sugugi vaikne. Kui ma reedel peale nädalast eemalolekut siiakanti tagasi juhtusin, sain kultuuriśoki. Järsku olid kõik minu lemmikkohad täitunud uute ja noorte nägudega. Neid oli palju ja oh seda rõõmu ja juubeldamist. Õigus. Kooliaeg.

Esmaspäeva õhtul andis üle tunnise kontserdi Tartu Raekoja platsil ansambel Eliit. Kooli alguse puhul. Üliõpilastele. Kuigi peale paari lugu tuli eespoolt publiku seast soov, et Eliit teeks Plongilt hitiks saanud loo "Tissid", seda siiski ei tehtud. Eliit oli sel korral teistsugune kui suvisel murufestialil.

Päeval Forwardsis proovi teinud nelik kandis ette Vaiko Epliku kahe plaadi pealt enamiku lugudest, laule Chalice´i loomingust ning esitusele tuli ka Ans. Anduri "Ma töötan ajalooarhiivis". Vaiko Epliku, Chalice´i ning Orelipoisi kõrval tungib jõudsalt eliidi hulka ka poistebänd Paidest. Ja ma usun, et ei lähe väga palju enam aega, kui tavaline eestlane suudab nimetada peale Raul Vaigla veel mõnda bassimängijat. Tsiteerides Vaikot: "Bassivõlur Tursk".

Kontsert oli väga hea. Heatujulisi noori oli kogunenud ikka päris muljetavaldavalt palju ning enamus olid seal, et muusikat kuulata. Vaba ja lohv, kaasakiskuv ning nutikas. Need võiksid olla kontserdi kirjeldamiseks mõned märksõnad. Ja muidugi liialdatult palju tossu. Taaskord. Millal sellest asjast lõpuks üle saadakse?

Oi, maailma muusikaturg, millised talendid siinkandis ikka elavad.

Foto by Azad (rada7)

Anne Veski

Pühapäeval esitles Genialistide Klubis oma duubelplaati Lõuna-Eesti Nick Drake ehk Kago. Varem Õunaviksi alt ilmunud kaks EP-d said Seksoundi abil ühistete kaante vahele ning seda sündmust kogunes tähistama tubli hulk inimesi, kelle seas ka tuntud kultuuritegelased. Meeleolu oli rahulik ja intelligentne.

Kago esinemist kuulas publik täies vaikuses ja tähelepanelikult. Ta ise oli lihtne, õrn ning ladus üksteise otsa geniaalseid kitarrikäike. Ilus. Ilus. Ilus. Ja parajas koguses mahedat huumorit.

Bad Apples püüdis sel õhtul pilku imekauni solisti Helina Risti julge outlook´iga. Suurem osa Eesti naistest sulgeb ennast lapse ootel olles nelja seina vahele, loevad sadu beebiraamatuid ja lõpetavad suhtlemise vallaliste sõbrannadega. Helina aga astub julgelt lavale, nõksutab kelmikalt laulude rütmis jalga ja tunneb tähelepanust suurimat naudingut. Võib-olla oli see üks meeldejäävamaid Bad Applesi esinemisi. Huvitav kooslus.

Ja Honey Power. Noh, võib öelda, et HP tundis ennast laval hästi, sest heli oli hea ja kõike oli korralikult kuulda. Kuigi prožektorivalgus paistis otse silma ja publikut ei näinud, tundus, et läks korda.

Peale üritust suundusime Riiga ning Tursk näitas meile Youtube´st videot noorest Anne Veskist. Sellest ka postituse pealkiri. No, see oli ka tegelikult päris suur elamus meile. Siit see video tuleb:

Anne Veski - Ehavalgus

Penny Lane soovitab:

Loretta´s Scars - Home Acid
ehk rubriigi update (vt. paremale)

Loretta´s Scars on ühe-mehe-projekt, mille nimi on laenatud Lõuna-Eesti muusiku Martin Kikase (Honey Power) lemmik bändi ühelt loolt. Lugude tegemisel kasutab ta midisüntesaatorit, elektrikitarri ja oma häält (ja muid ette jäävaid asju) ning kogu selle kupatuse võiks liigitada taaskord sõnapaari lo-fi alla.

Lugu "Home Acid" on universaalne reklaam majapidamishapetele, millega saab nii plekke eemaldada kui ka äravoolu ummistusi likvideerida. Seda laadi tegevuse jaoks on nüüdsest olemas saundträkk.

Seksound Goes Total Lo-Fi

2. septembril Tartus Genialistide klubis ja 6. septembril Viljandis kinos Rubiin toimub üritus .

Ühtlasi on tegu Kago uue kogumikplaadi esitlusega. Tartus esinevad Eesti iselindistajate ideoloogiline isa Kago, kohaliku lo-fi kuninga Henrik Esse ansambel Bad Apples ja Tartu lo-fi meistrid Honey Power.

Viljandis esinevad Kago, Bad Apples ja hõllandusliku indie-elektroonika saadikud rühmitusest 3pead: Erro, Müürilill ja Ruubik 3001.

Plaate mängivad Rein Fuks ja Villem Valme.

www.seksound.com

Architecture In Helsinki "Places Like This"

(Polyvinyl, 2007)

Kindlasti oled kuulnud lugusid sellest, et teispool maakera kõnnivad inimesed pea alaspidi. On see pärit mõnest lasteraamatust või teadsid seda juba vanad eestlased, ei oska öelda. Igatahes on meie telekanalite vahendusel ekraanile jõudnud näiteks sarjad "Neighbours" ning "Home And Away" tõestanud, et austraallased on täiesti tavalised inimesed. Vähemasti need, kes elavad Summer Bay´s.

Ma siiski arvan, et maailma väikseim kontinent peidab endas selliseid inimesi, kes jalutavad tagurpidi ja võtavad seda loomuliku osana elust. Kui Savage Garden esindab rahumeelset väikelinna kokkuhoidvat kogukonda, siis Architecture In Helsinki pea alaspidi liiklejaid.

6 multiinstrumentalistist koosnev loominguline ühendus oleks justkui elanud isolatsioonis või väikeses kohas, kuhu satub haruarva mõni suurlinnast pärit turist, kes oma juhuslikul sattumisel eraldatud kommuuni mõne eseme tsivilisatsioonist kingitusest jätab. Need meened aga sulatatakse oskuslikult ja nutikalt kokku.

A I H muusika kulgeb rõõmsalt ja energiliselt. Selles on vabadust ja parajalt segadust nagu tipptunni ajal Tallinna kesklinnas, kus juhuslikult kokku sattunud helid omavahel midagi kokku moodustavad. Aga see pole närviline. Segaduse keskel torisema kippuva eestlase asemel on elurõõmus ning huumorimeelega austraallane, kes keskmise näpuga vehkimise asemel täiel rinnal kaosest rõõmu tunneb.

Hiljuti Helsingi muusikafestivali "Flow" väisanud A I H kolmas täispikk album laenab kohati mõnusat 80. discobiiti ("Red Turned White"), võtteid B 52´s-lt ("Hold Music") ning keerab vindi peale pop-muusika taevasse tõusnud Scissor Sisters´ile ("Debbie").

Kodukas

Architecture In Helsinki - Debbie

Caribou "Andorra"

(Merge, 2007)

Justkui põgusalt käteldes My Bloody Valentine´i viib Kanadast pärit ühe mehe bänd meid head mitu aastakümmet ajas tagasi. Kõrgelt haritud Dan Snaith on püüdnud oma järjekordse albumi peale kohati The Animals´i fiilingut, kuid jäänud pikemalt peatuma meeleolukasse Brian Wilsoni ja The Beach Boys´i maailma.

9 looga "Andorra" jälgiks nagu mingil määral aja kulgu. Mida pala edasi, seda rohkem kuuleb tänasele päevale iseloomulikke helisid ja rütme. Albumi viimane rada "Niobe" võiks olla veidi töödeldes päris kõva klubihitt. Enamiku aja seikleb Caribou (varem tegutsenud ka nime all Manitoba) 1960. aastate ulmelises psühhedeelses muusikas, ent ei luba sellel hajuda, vaid valab helid paremini jälgitavatesse kuid mitmekihilistesse nn. pop-vormidesse. Kihtide loomiseks kasutab ta traditsiooniliste bändiintstrumentide kõrval erinevaid sämpleid, flööte, keelpille.

Ta ei loo uut heli. Ei peagi seda tegema. Ma usun, et ta ei pahandaks, kui tooksin paralleeli The Shins´iga. Ta ei pahandaks, sest ta teab, et tema loomingus on päris tugev annus Dan Snaith´i. Tugev kogus ilusaid meloodiaid.

Kodukas

Caribou - Melody Day

Augustibluus tuleb taas

17.-18. augustil Haapsalus toimuval Augustibluusil on lisaks kontserditele kavas ka Soome kunstniku Katja Juhola bluusiteemaline maalinäitus "Wang Dang Doodle" ning Briti suupillivirtuoosi Steve Lury' suupilli-õpituba.

Linnuselaval esinevad reedel (17.aug):
Latvian Blues Band (Läti)
D11 Blues Band (Läti)
Louie Ujvarosy (Ungari)
Bullfrog Brown (Eesti)
Musaklubi (Eesti)

Laupäeval (18.aug):
SF Blues feat. Pepe Ahlqvist, Eero Raittinen & Jukka Gustavson (Soome)
Jimmie 'Bluesman' Lawson (USA), Crossfire (Eesti) feat. Joél Terry (Kuuba)
U. Pasanen Band (Soome)
Dogs & Catfish (Läti)
The Real Deal (Eesti).

Raudteemuuseumis toimub laupäeva pärastlõunal kontsert Delta Blues Special, millel osalevad:
Mike Westhues Trio (USA)
Black River Bluesman (Soome)
Steve Lury (Inglismaa)
LR Phoenix (Inglismaa)
Bullfrog Brown (Eesti)

Mõlemad päevad lõppevad jämmiga kultuurikeskuse bluusiklubis.

Augustibluus

LCD Soundsystem ja Arcade Fire

... on ühendanud jõud ning kavatsevad välja anda 7-tollise split-singli. Ühele poolele tuleb Kanada ime Arcade Fire´i versioon Serge Gainsbourg´i loost "Poupee de Cire, Poupee De Son", mis 1965. aastal pani kinni Eurovisiooni lauluvõistluse. Teise poole täidab LCD Soundsystem´i tõlgendus Joy Division´i palast "No Love Lost".

Singlit müüakse kahe muusikahiiu ühistuuril USA-s ning valitud veebikülgedel.

Tuur:
17.09 Morrison, CO - Red Rocks
20.09 Los Angeles, CA - Hollywood Bowl
30.09 St. Paul, MN - Roy Wilkins Auditorium at RiverCent
03.10 Louisville, KY - Waterfront Park Music Today
05.10 Columbus, OH - LC Pavilion
06.10 New York, NY - Randall's Island

LCD Soundsystem
Arcade Fire

Ja lõpuks originaalesitlus:
France Gall "Poupee de Cire, Poupee De Son"

24 Hour Party People

Pühapäeva hommikul ärgates silmasin raamaturiiulil nime Tony Wilson. Ma olin korduvalt sellelt silmad üle lasknud. Paar tundi hiljem lugesin ma blogist Popop, et ta oli mõned päevad varem 57-aastaselt surnud. Imelik kokkusattumus ühte päeva. Neeruvähki.

Kes on vaadanud 2002. aastal valminud filmi "24 Hour Party People" või lugenud Wilsoni enda poolt kirjutatud samanimelist raamatut, teavad pimesilmi nimetada vähemalt kolme bändi, kelle ajakirjanikust mees suurema kuulajaskonna ette tõi: Joy Division/New Order, James ja Happy Mondays. Olles plaadifirma Factory Records ja ööklubi Hacienda omanikke, viis ta Manchesteri muusika maailma keskpunkti. Tõenäoliselt oli ta esimene, kes kandis teles (oma shõus "So It Goes") üle Sex Pistols´it.

Kummastava ikooni Ian Curtis´e elust peaks erinevatel andmetel ilmuma film. Veel sel aastal. Pealkirjaks "Control", mille juures on teinud kaastööd ka noorelt lahkunud muusiku abikaasa Deborah Curtis. Ja loomulikult: vaadake filmi ööpäevaringselt pidutsevatest inimestest.

Filmi "Control" kodukas
Popop

Muusikafestivali elamus Norrast

Penny Lane presents - Merlin Kikas:

Øya- öko rokib!

Kõik algas 1999. Norra üks kuulsamaid ning praeguseks ennast igati õigustanud (rock?!?)muusikafestivale andis ka sellel aastal oma mitmemõõtmelise avalöögi. 7.- 11. augustil üles astunud korralik eriliste ja mitte nii eriliste artistide vankumatu plejaad tegi oma töö, kuigi kuulajas- ning vaatajaskonna vähesus pole käesoleva ürituse puhul küll probleemiks. Pigem ikka vastupidi.

Tuleb tunnistada, et siinkirjutajat hämmastas festivali asukoht (Middelalderparken), sest reeglina töötab Oslo muinsuskaitse hästi ning keskaegsete müüride vahele rokifestivali tavaliselt ei paigutata (arvestades üritusega kaasaskäivaid faktoreid…), eriti kui läheduses kõrgub PriceWaterhouseCoopers’i üüratu majalahmakas ning kui kogu ürituse saab panna ühise nimetaja alla- kesklinn. Hoopis vastupidi, see kokofoonia oli turvaline, hea kuulata ja igati nauditav ning taaskasutatavas pakendis pealekauba.

Selgitamaks viimast lauset tuleb mainida, et Øya korraldajad on päris algusaegadest peale rõhutanud festivali öko-sõbralikkust. Sellest ka asukoha valik ning kogu pakutava aura. Iga toote ette käib ÖKO, kõikjal propageeritakse taaskasutamist. Näiteks sai iga õllesõber oma plastiktopsi tagastamise eest ühe krooni ja kui selle veel suitsukonisid täis korjasid, siis võitsid 35 Norra krooni, lisaks tasustati veel paberi kogumist. Jagus hordide kaupa noorukeid, kes rahva käest topse kokku korjasid. Ja jagus tuhandeid inimesi, kes rõõmsalt neid ka ulatasid. Mõnus! Aga õlu öko ei olnud…

Sattusin külastama festivali kolmandat päeva. Jube palavus ning rahvamass (mida oli ka oodata, sest kõik piletid olid välja müüdud). Loomulikult tegid nägemata artistid meele mõrudaks, aga suur tükk ajab suu lõhki. Alustaks sellega mis soovitutest nägemata jäi ja siinkohal oleks see ka valikuline ülevaade (suht-koht pealiskaudne nii kui nii, aga kogu üles astunud artistide listi võib näha koduleheküljel (leiad alt) ja siis ise hambaid kiristada) ühtedest tublimatest tegijatest- Ida Maria (SWE), Maribel (NO), New Violators (NO), Montee (NO), Pleasure (UK), Woven Hand (US), Superfamily (NO), Architecture In Helsinki (AU), Spoon (US), Battles (US), Devendra Banhart (US), The Jesus & Mary Chain (UK), The Grand (NO), Cheeseburger (US), Bladed (NO), The Besnard Lakes (CA), The Go! Team (UK), King Midas (NO), Primal Scream (UK) pluss kümneid ja kümneid teisi veel (rapist doomini), lihtsalt see line-up tuleks liiga pikk. Loomulikult leidus ka siin apsakaid, nimelt kellegi õnneks-õnnetuseks tõmmati esinemise päeval nimekirjast maha kauaoodatud Amy Winehouse. Pressi andmetel sattus haiglasse, narkoüledoosi tõttu. Vaat kus lops!

Kogu tegevus ja möll toimus neljal laval. Pealava (Enga) toetas kaks ülisuurt ekraani, millest üks oli paigutatud vastu lava, et suurema massi korral kõik nägudeni jõuaksid. Helist me ei räägi, äärmiselt kvaliteetne ja tõi mõne jässakama jänki pudedad (loe: kalli alkoholi timmitud) riffid konkreetselt avalikkuse ette. Seda et rahva lõbustamisega tõsiselt tegeleti näitasid ka pidevad ülevaated kogu platsil toimuvast ja seda tänu trossidele riputatud (ei-tea-mille-poolt-juhitud) kiiresti liikuvatele kaameratele mis võtsid mitmeplaaniliselt ja imelähedalt iga beebi-punkari mähkmesilti ja nende igaveseks V-ks kokku surutud näppe.

Sellest neljapäevast tuli ilus päev. Päeva alustas kohalik bänd Real Ones. Ääretult positiivsed ja head, ka Norra parimaks live bändiks nimetatud indie-folk-rock grupp kes kasutab oma lugudes banjot, mandoliini ja sitarit. Tõelised lavanaudisklejad ning nende eklektiline süntesaator avaldas tõeliselt muljet.

Siis kohtasin hammustavat naist. Tegelikult jättis sellise mulje artist nimega Planningtorock (DE/UK), kes telklavas suutis luua tõelise installatsiooni etenduse põimides rap’i, klassikalise muusika, jõulise janisjopliniliku hääleulatuse ning kaleidoskoopilise videoprojektsiooni. Suhteliselt pealetükkivate lugude jada. Plaati ei ostnud, sest visuaalne pilt oleks sel puhul puudunud.

Moving Oos on Norra raadiote lemmik. Oma looga “Romancer“ teinud ilma küll ja veel. No selline 60ndate lõpu ja 70ndate alguse rock’ist ja soul’ist inspireeritud kaheksaliikmeline kooslus, kes teevad inglisekeelset rahva muusikat. Nauditavalt ning omas kastmes. Kaldun arvama, et Pete Townshend ansamblist The Who annaks neile viiest neli.

Jazkamer üllatas mind tõsiselt. Nojah, et kui asjasse süvenesin siis lugesin siit-sealt, et nad on andnud välja parima underground albumi (Mojo andemtel) ning viinud elektroonilise roki ja ekstreemse metal’i sümbioosi uuele tasemele, kuid jäid live’s siiski kuidagi ühekülgseks. Mitte et nii maruline detsibellindus oleks raske taluda olnud. Lihtsalt arusaamine, et see aeg mil kitarri tümitamine vastu kõlarit parema heli, žesti või muu jaoks jäi möödanikku tuleb siinkirjutaja jaoks taas ümber lükata. Aga kindlasti ei mõtle kõik nii. Ja nii peabki.

Punkrokkarid Gogol Bordellos (US) pakkusid tõeliselt tsirkust ja leiba. Kui lugeja manab silmade ette Borat’it rokkimas on see täielik peegelpilt. Kõik mustlasmuusika elemendid esindatud ja sealjuures mitte ühtegi mustlast kohal. 99 %-liselt mitte-ameeriklastest koosnev (peamiselt ida-euroopa juurtega) kooslus kasutab sovjetlikku temaatikat ning vürtsitab laulu sõnu musta huumoriga. Samas ei erista lugusid mitte mingisuguse valemiga. Aga võib-olla on see ka taotluslik!

Kanadast pärit Malajube oli maheda loomuga ja meenutas Rootsist pärit ansamblit Kent. Prantuse keeles laulva ja taas laialivalguva sildi “indie-rock“ alla liigitatava kollektiivi meloodiline kulgemine oli nauditav ja lugu “Le Crabe“ lugu pani tähele täpid peale.

Rap’i, disco ja rock’i sugemetega õekeste Coco Rosie (US) magasin maha, sest öko-hamburgeri saba oli meeletu. Propaganda!

Järgnevalt pakkus pealava välja kohalikku raskeroki trio El Caco. Midagi sarnast sellisele USA bändile nagu Helmet või Iiri Therapy. Kaunis stoilised ning soliidsed. Midagi eriliselt silma ja kõrva ei jäänud.

Väga eriliseks ja mahlaseks (nii keele kui muusika poolest) kujunes USA garage-rock grupi Eagles of Death Metal etteaste. Esiteks on juhtliige Jesse Hughes küllaltki karismaatiline võitmaks oma puusanõksu ja pideva mölapidamatusega iga inglise keelt oskava kuulaja hetkeemotsiooni. Kuigi nende esinemist ei saa enamjaolt tõsiselt võtta seisad sa publiku hulgas ja oled täiesti uskumatul moel äraostetav. Taotluslikult “have a good time“ muusika teeb oma töö ja kui nad juba Rolling Stones’i loo “Brown Sugar“ üles võtavad laulad sa hüpeldes kaasa. Tõeliselt hea live bänd, nende lugusid pelgalt plaadilt kuulates ei saa pooltki võimalikust emotsioonist.

Ja siis tuli Tool. Musikaalselt ja etteastelt täielik eelneva vastand. Ääretult kõrge tehniline tase ning videoinstallatsioon taustal, lisaks kõrgpunktis laserkiirte mäng. Tool’il on iseloomu. Lisaks juba teada faktile, et nad üsnagi „alalhoidlikud“ on (minimaalne afišeerimine pressis, vastuseis Napster’ile), paistis see silma ka siis. Esmalt ei kasutatud nende esinemise jooksul kordagi laiekraane bändi näitamiseks. Ainult loetud minutid demonstreeriti ekraanidel Tool’ile omaseid pinevaid evolutsiooniteemalisi graafilisi lõike (mida mõned muusikakanalid, sealhulgas MTV, on liiga arrogantseks pidanud). Teisalt oli tunda ülimat professionaalsust kõiges (teades, et ka silpide arv on teatud lugudes kindel ning matemaatiliselt kalkuleeritud) ning muidugi ka bändi paigutus laval (mis loomulikult läbimõeldud) aitas leevendada visuaalse pildi puudumist tagaridades.

Konkreetsed “Good evening“ ja “Nice to meet you“ jäid ainukesteks ilma muusikalise saateta lähetatud verbaalseks suhtlemiseks publikuga. Kuuldavasti oli seegi Tool’i puhul palju aga umbes kaheksale tuhandele inimesele piisas. Ja rohkemgi veel.

Muidugi jäid ööd lõpetama ja hommikut alustama veel teisedki artistid. Paljud Oslo klubid hingasid festivaliga sama rütmi ja pakkusid lavaruumi uutele tegijatele ja vanadele olijatele. Tiheda kavaga Øya festival jätkus ka järgmisel ning ülejärgmisel päeval. Hilisest Oslost bussiga välja sõites ja kabanossi süües sai nostalgia minust võitu ja lubasin endale, et Øya’t peab minu silm- kõrv veel näha- kuulda saama.

Festivali kodukas

Kaks ilmunud ja kaks ilmuvat reliisi

The Magic Numbers, kelle Koit Raudsepp tituleeris Inglismaa Sõnajalgadeks (bänd koosneb kahest paarist õest-vennast, kes on abielusuhetes) annab endast taas märku. Vähem kui kuu pärast ehk 3. septembril tuleb müüki peale kahte albumit 6 looga EP "Undecided", millel on suurema osa laulu vaevast enda peale võtnud Angela Gannon. Lugude kirjutaja Romeo Stodart on lubanud, et Angela hääl sulatab ka kõige jäisemad südamed.

EP-lt leiab neli tuliuut lugu, lisaks on väske kuue saanud "Let Somebody In" (ilmus albumil "Those The Brokes", 2006, nagu ka EP nimilugu "Undecided"). Uuele versioonile on lisatud keelpillid, mille kallal on töötanud Robert Kirby - mees, kes on oma sõna sekka öelnud Nick Drake´i albumite "Five Leaves Left" ning "Bryter Layter" juures.

Loodetavasti leiab EP-lt väärilist jätku nende debüüdil ilmunud loole "Forever Lost". Teine plaat seda järge minu jaoks kahjuks ei pakkunud.

Hetkel tuuritab nelik ringi mööda UK-d ning veedab aega Rufus Wainwright´i kontserttuuril USA-s.

Kodukas


Oktoobri alguseks on lubanud oma kolmandat kauamängivat ka inglihäälne Katie Melua, keda on kahe esimese plaadiga saatnud suursugune edu, tõstes ta 2006. aastal enim plaate müünud briti naisartistiks maailmas.

Gruusias sündinud ja Inglismaal sirgunud naine on öelnud oma peagi ilmuva plaadi kohta, et see on eelnevatest küpsem, kuna ta ise on vahepeal vanemaks saanud. Ehk siis 22-aastaseks!! Album saab nimeks "Pictures". Praeguseks on väljas esimene singel "If You Were a Sailboat"

Kodukas


Vahepeal on oma debüütalbumitega saanud hakkama Air Traffic ja GoodBooks. Mõlemad ikka ja jälle ning taaskord UK-st.


Air Traffic´u "Fractured Life" on saanud päris korraliku stuudiolihvi ning sellel kõlab võib-olla veidi rohkem klaverit kui Coldplay loomingus, kuid muu on üsna sarnane. Isegi frontmani vokaal. Aga on kohti, mis mulle meeldivad. Kui vaadata bändi kahte videot singlitele "Charlotte" ja "Shooting Star", siis neist viimane rõhub selgelt teismelistest tüdrukute kuulajaskonnale. Kurblik bänd, meloodiliste lugudega ning jõulise trummariga.

Kodukas


GoodBooks kõlab esialgu nagu Good Shoes, nime poolest ma mõtlen, kuid nende muusika on palju põnevam. "Control" võib olla hetkel aktuaalne, kuid mõne aja pärast unustatakse. Tõenäoliselt. Viletsa kliimaga riigist tuleb kitarripõhist popmuusikat nagu maiustusi Kalevi kommivabrikust. Kõik ei maitse, kõiki ei jõuagi maitsta. Ja nii jäävadki mõned igavesti poeriiulitele. Kui GoodBooks´i esikalbum oleks assortiikarp, siis mõned suutäied valiksin sealt välja küll.

Kodukas

Air Traffic - Shooting Star

Uus singel: The Hoosiers "Worried About Ray"

The Hoosiers tuleb UK-st. Bändis on kolm meest ning kui neil kõik plaanipäraselt laabub, annavad nad 10. septembril välja oma esimese albumi, mille nimeks saab "Trick To Life".

Praegu on neil väljas singel "Worried About Ray", mis vaatab ühest kohast 1960. aastate lõppu, kui võidutses The Turtles, teisalt hoiab singel tugevalt kinni sellest, millele rajas suuresti teed The Futureheads ja The Libertines ning mille sabas sörgivad enamik praegusi bände.

The Hoosiers´i muud kraami ma kuulnud ei ole, kuid käesolev singel jätab päris sümpaatse mulje.

Kodukas

The Hoosiers - Worried About Ray

Kuri Proge 2007

Toimub Hiiumaal 4. augustil. Kell 11:30

Esinevad:
Morte Macabre (SWE) - mellotroniga;
Emma Nordenstam (SWE);
Octopus Syng (FIN);
Phlox (EST);
Luarvik Luarvik (EST);
Tartu Popi ja Roki Instituut (EST)

Rohkem informatsiooni pole selle ürituse kohta leidnud.

Tegan & Sara "The Con"

(Vapor/Sire, 2007)

Tegan ja Sara on identsed kaksikud ja nad tulevad vahtrasiirupi maalt Kanadast. Poisilikud tüdrukud ei ole siin, et sulatada südameid või halada kurvast armastusest. Pungiliku välimusega kaksikud on isepäised, mängivad pilli ja kirjutavad lugusid. Loomulikult laulavad ka. Koos. Hästi haakuvad hääled on nende kaubamärk. Vahel meenutades Gwen Stefani´t No Doubti aegadest. Kihvte käike mängivad kitarrid, mahedad trummibiidid ja aeg-ajalt juhuslikult kõlavad sündipartiid on albumil "The Con" omal kohal.

Viienda albumi juures tuli plikadele seltsiks Chris Walla, kes on tuntud bändist Death Cab for Cutie. Muusika iseloom pole sellel albumil siiski väga muutunud. Nad on nurgelised, kartmatud ja enesekindlad. Esilagsel kuulamisel väga meeldejäävaid meloodiaid pole. Nende helikeel ja maneer sobib ideaalselt muutuvasse maailmavaatesse, kus naised ei taha elada enam meeste poolt loodud maailmas. Nad pole sellest pääsemiseks agressiivsed vaid teevad seda, mis meele järgi ja huvi pakub. Ja seda väga lihtsas ja haaravas võtmes.

Myspace

Tegan And Sara - Relief Next To Me