Galvanic Elephants - Tartu popsensatsioon, kellest veel mitte keegi kirjutanud pole

Nägin ja kuulsin tutikat ja värsket Tartu kvartetti esimest korda nende täiesti esimesel kontsertil, mis toimus veidikene enam kui aasta tagasi kõige tartulikumas kohas Genialistide Klubis, ühe ägedaima Tartu üritustesarja "Ö Stuudio esitleb" raames. Ürituse plakat oli pilkupüüdev - keset ööd seisavad kaks viisakat tüüpi elevandi kujutisega paberkotid peas, kaugemal jookseb mööda valgustatud lumerada rohelise välikäimla poole porgandpaljas mees, samuti pabrekott peas. Sellist promofotot omades ei saa ju mitte kuidagi olla kuivik.

Ö Stuudiol veab, sest satub päris tihti ja teinekord ka ootamatult uute huvitavate bändide otsa. Õnneks pole nad kitsid ning jagavad esimesel võimalusel kogu maailmaga oma vaimustust. Nii sattuski 2010 aastal loodud Galvanic Elephants eelmise aasta veebruaris järsku lavale koos Badass Yuki ja Tolmunud Mesipuuga. Galvanic Elephants esitas sel pidulikul õhtul vaid umbes viis lugu. Sett jäi napiks, ent polnud kahtlustki, et rockipõllule hoogsalt elektroonilisi helisid külvavatele ambitsioonikatele poistele tuleb natukene enam aega anda ning siis võib sündida midagi väga lahedat.

Peale esimest esinemist ei läinudki kuigi kaua, kui anti välja EP nimega "B Side". EP on galvaanikute koduleheküljel kõigile tasuta kättesaadav (juhuu!). Pala "Rum Rumble" köitis sel ajal kõige enam mu tähelepanu. Varsti meisterdas Hanna Samoson ka efektse video loole "Moonstruck", mis lennutati otsemaid Eesti Top 7 edetabelisse, kus see püsis tervelt 11 nädalat. Praeguseks hetkeks on EP-d alla tõmmatud umbes kuuesajal korral. Internetist leiab palju nii kodumaiseid kui piiritaguseid saite, mis lingivad nii EP-le kui videole. Millegipärast on jagajad aga jäänud bändi tutvustamisel väga napisõnaliseks.

Leppisime Galvanic Elephantsi poistega kokku, et teeme nende bändi ajaloo esimese intervjuu. See leidis aset ühel kaunil pühapäevasel õhtul Skype'is, mõni hetk peale paaripäevast stuudiosessiooni ja bändiproovi, kus valmistuti kohe-kohe algavaks Tallinn Music Weekiks.

Küsimustele vastasid laulja Taavi-Peeter Liiv (TP), bassimees Gert Look (GL), Tartu-Tallinn bussis netiga hädas olev trummar Mihkel Ronk (MR). Kidramees Kaido Paapstel oli sel hetkel teistel jahimaadel.


Ma just guugeldasin teid lootuses, et ma leian teist mõne arvustuse, väikese nupukese. Minu üllatus oli suur, kui selgus, et ka parima tahtmise juures ei suuda ma sealt mitte midagi välja pigistada. Ainult lingid teie EP-le ja videole. Berk Vaher on teid ühes Tartu Postimehe essees maininud. Kuidas siis nii on juhtunud?

TP: No järelikult oled sa esimene, kes on tahtnud meiega pikemalt rääkida. Me pole kellelegi ära öelnud.
GL: Samas on kõik nii läinud, et mingit promopingutust pole teinud. 21. sajandi värk - paned kraami netti ja kõik laikivad.

Jah, te pole ise ka oma muuusika kohta, bändi tutvustamiseks pressiteadete laadseid tekste kirjutanud.

GL: See on selline A-Rühma teema - kui inimesed on huvitatud, siis nad leiavad meid ise üles.

Esimest korda kuulsin teie olemasolust oma Tartu sõpradelt, kes rääkisid, et on olemas üks äge ja silmapaistev uus punt. Siis sattusin ise kuulama ja väga ei uskunud, et Tartust…

MR: Olgem täpsed - kõik lagas ikkagi Tallinnast.
GL: Bändi juured ulatuvad umbes seitsme aasta tagusesse aega, kui ma Mihkli ja Kaidoga head kraami tegin. Igasuguseid erinevaid projekte oli, oli nii hevi kui folgi sugemeid. Ühel hetkel mõtlesime, et peaksime ka midagi asjalikku tegema ning asusime lauljat otsima.
TP: Mind kutsuti bändi umbes kaks aastat tagasi (okei, tegelikult tegin ma ise ettepaneku).
GL: Jah, umbes poolteist aastat tagasi tuli Taavi-Peeter nagu välk selgest taevast.
TP: Ma otsisin rada7 kaudu bändi ja sattusin kuttide demo otsa. Kirjutasin mingisugused sõnad, laulsin viisijupi peale ja läksin Tallinnasse proovi. Proov toimus siis Telliskivis.

Et siis alguses oli pigem tegemist Tallinna pundiga?

TP: Mina olen ainuke puhas tartlane. Aga praegu on Galvanic Elephants ikka Tartu bänd, sest neljast liikmest kolm tudeerivad hetkel taaralinnas.

Aga Taavi-Peeter, kas sa ei kartnud natukene, kui esimest korda peale rada7-s tutvumist Tallinna poiste proovikasse sattusid?

TP: Kartsin väga. Esimene proov oli päris õudne. Aga ju see asi kõik kuidagi klikkis.
GL: Taavi-Peeter oli täiesti cool vend, tuli kohale ja rokkis sokid jalast.
TP: Jahusime mitu tundi ühte lugu. Aga kõik klappis. Klapib siiani.

Milline on teie muusikaline taust ja millist muusikat te näiteks keska ajal kuulasite?

TP: Enne muusikaga tegelemist olin ma spordimees. Mängisin korvpalli.
GL: Taavi-Peeter mängis meistriliigas.
TP: Laulnud olen ühes Tartu meeskooris, aga see oli aktuaalne umbes paar kuud ainult. Koolis mulle muusikatunnid ka väga ei meeldinud. Keska ajal kuulasin päris palju Radioheadi, Bowie't, Mogwaid jne. Sinna juurde elektroonikat.
GL: Mina ja Kaido olime klassikaaslased 11 aastat. Mina õppisin klaverit, tema akordionit ka kitarri. Põhiline muusikategemine läks lahti kaheksandast klassist koos Black Sabbathi ja Motörheadi kaveritega. Keskkooli ajal sai kuulatud sellist vinget hevi, mitte mingit Manowari, sest see on liiga gay.
MR: Ma nägin kunagi kaugel ajal mustvalgest telekast Gunnar Grapsi trummikooli saadet, kus Graps vaevu taldrikumere tagant välja paistis. Hetkega oli kõik selge.
GL: Aga miks ma bassi mängima hakkasin? See polnud seepärast, et kõik teised instrumendid olid ära võetud, vaid ma lugesin kuskilt, et bassimehed saavad kõige rohkem naisi.
MR: Ilus päikeseloojang paistab praegu bussiaknast.
TP: Mihkel on meie bändi romantik.
GL: Bussiromantik.

Kes teil peale romantiku veel bändis on?

TP: Üks arst.
GL: Jah, üks doc, insener ja disainer.
TP: Kainet mõistust on vaja. Arst esindab meil siis seda tahku. Ise õpin praegu Tartu Ülikoolis kirjandust.

Bändis üks disainer, ehk see seletab ära, et teie bändi visuaalne külg on üsna tugev. Alates logost jne. Teil on oma koduleht, mida enam ju nii naljalt teha ei viitsita või ei leita sellel mõtet.

GL: Logo on pärit ühelt USA kunstimehelt. Otsisime Kaidoga elevandi pilte netist.
TP: Kaido leidiski selle elevandi joonistuse, küsis luba, kas võib seda kasutada.
GL: Ja siis lubatigi.
TP: Muus asjad on Mihkli tehtud: kodukas, esimene EP kujundus jne.

Kelle idee olid paberkotid?

GL: Mini oma loomulikult
TP: Paljaksvõtmine oli ka Gerdi idee.

Olete EP senise käekäiguga rahul?

TP: Sinna said meie kõige esimesed lood. Me ei arvanudki, et midagi suurt kohe juhtuma peab. "Rum Rumble" kogus Soundcloudis paari tunniga üle tuhande kuulamise. See oli küll väike üllatus.

Kuulan hetkel teie äsja salvestatud uue loo poolikut versiooni. Kui ma ei teaks, et see on teie lugu, siis ma esimese raksuga ei oskaks arvata, et tegemist on Galvanic Elephantsiga. See on esialgne miks, aga selle alusel võiks öelda, et te olete palju rahulikumaks muutunud.

TP: Ma usun, et see on hea. Toimub teatud liikumine ja otsimine. Mis puudutab rahulikkust, siis ma arvan, et asi on konkreetselt selles loos. Aga võib-olla olemeka. Niiviisi on ennast analüüsida päris keeruline.
GL: Vahel tuleb ju hitte ka teha, kogu aeg ei saa sellist arti toota.

Esinete nüüd Tallinn Music Weekil. Mida ootate?

TP: Lähme teeme oma asja ja loodetavasti tullakse kuulama ka.
GL: Ma loodan, et keegi toob pärast laivi neid magusaid präänikuid. Kuigi seal vist pole backstage'i, kus saaksime koos fännidega muhedalt präänikuid süüa.

Aga Gert, ka siis bassimängijana saad rohkem naisi, kui teised?

GL: Ma järgmise inteka ajaks hakkan nüüd Taaviga arvet pidama. Ta on meil praegu põhiline naistekütt olnud.
TP: Bla-bla-bla...

Galvanic Elephants esineb Tallinn Music Weekil reedel, 30. märtsil kell 20:30 Rock Café B saalis.

http://www.galvanicelephants.com/

https://www.facebook.com/GalvanicElephants