kolmapäev, detsember 22

Jean Dean - Steps

Eesti värskel bändil Jean Dean valmis roadmovie'lik video loole "Steps" (režissöör: Margit Korbe; operaator: Mart Ratassepp; kunstnik: Kristjan Suits; monteerija: Kaisa Pitsi; produtsent: Kristjan Pütsep; miks ja master Martin Kikas Ö Stuudiost).

Jean Dean on neljaliikmeline Tallinna kollektiiv, kes ei häbene kõlada robustselt ning käsitleda instrumente vahel suisa primitiivselt. Tolmustes keldrites kolades, vanu filme vaadates ning miilide viisi erinevat heliloomet avastades sündinud lood kirjeldavad bändi nägemust tänapäevase läänemaailma aasadest.

Jean Dean - Steps


Koosseis:
Kene Vernik - laul, kitarr
Allan Pilter - kitarr, sündid, suupill, elektroonika
Margit Korbe- sündid, taustalaul
Inga Nõlvak- bass, taustalaul

Lingid:
http://www.myspace.com/jeandean
http://www.facebook.com/pages/Jean-Dean/186041024739923

reede, november 26

Kaheksa küsimust kõigile artistidele

Juko-Mart Kõlar kirjutab Sirbis kaheksast küsimusest, mida iga artist võiks enda käest küsida.


Artikli leiab siit:

neljapäev, november 25

Kohviradio maraton


Kes reedel siiski arvab, et targem on kodus passida, siis kruttige end Kohviraadio sagedustele. Sealt saab kuulata seitsmetunnist laivsaadet uue stuudio avamiselt.



Remiks, miks?

Tallinn Daggers sai sel aastal hakkama ülikõva muusikavideoga loole "Flesh Parade". Seda on nähtud juba mitmeid ja mitmeid kordi ja sellest ma pikemalt siin kohal ei räägiks ka.

Postitan siia hoopis Barthol Lo Mejori remiksi eelpool nimetatud loole.


Tuletan meelde, et juba homme on Tartu klubis Plink Plonk võimalik näha-kuulda Ans. Andurit ja pool aastat laividega vahet pidanud Honey Powerit.


reede, november 19

Teate küll, see muusikaüritus



Pime on.


Aga peale äärmiselt hämara olemise on ka täna veel Odessa Popi neljas sünnipäev. Tallinnas. Homme Tartus!







neljapäev, november 18

Veel Robotaanikat

Augustikuu esimene pool paiskas erinevatesse suhtlusportaalidesse laiali sadu ja tuhandeid fotosid Robotaanika festivalist. Tundus, et kõik käisid seal. Vähemalt mõni lähedane sõber kindlasti.

Nüüd on aeg aga suurepäraseks videokokkuvõtteks, mille autor on Elina Kasesalu.
Mitut tuttavat näed sina?


kolmapäev, november 17

Midagi kütkestavat - Jim Noir



Jim Noir - Zooper Dooper EP
(2010)

Jim Noir' nimi kõlab täpselt nagu Briti kultussarja The Mighty Boosh tegelase Vince Noir' oma. Minugi poolest võiksid nad vabalt vennad olla. Nad ei varja oma täiskasvanu ikka kaasa toodud lapsemeelsust, pigem panevad nad liiga täiskasvanulikku olemist oma eakaaslastele ja vanematelegi pahaks. Smiley tempel näos lähevad nad igast suuremast ja väiksemast jamast võitjana läbi. Kui nad oleksidki päriselt vennad, oleks neil Human League kassette kuulates palju rääkida, näiteks viimastest moevooludest ja uutest põnevatest muusikaavastustest.

Kahjusk on Vince Noir, keda kehastab Eestis Gary Nymani kuulamas käinud Noel Fielding, kõigest välja mõeldud tegelane ja Jim Noir artistnimi Manchesterist pärist 28-aastasele Alan Robertsile.

Alan Roberts, kellest sai suuremaks sirgudes Jim Noir, pani juba üheksaselt oma sõbraga kokku bändi, kuulas suu ammuli biitleid ja ahmis isa vinüülikogust endasse The Kinksi ja The Beach Boysi. Teismelise ikka jõudes otsustas tema sõber/bändikaaslane üksi ja omaette kodus elektroonilist muusikat komponeerida. Noir aga sukeldus märkamatult võib-olla veidi rutiinsesse suurte inimeste maailma ning hakkas oma demosid plaadifirmadele laiali saatma, et ehk õnnestub. Ja õnnestuski.

Novembris ilmunud kuuelooline EP "Zooper Dooper" (mis on Noir' kolmas reliis) ei lase lapsepõlve lemmikuid kuulderaadiusest. Paneb sinna paraja portsu elektroonikat ja raputab heatahtlikkust veel pealegi. Aga me ei ela ju enam kuuekümnendates, aasta on siiski 2010 ja nüüd tehakse, eriti indies, kõike ise: vokaalid, sündid, bassid, trummid, kitarrid, perkussioonid, muud efektid. Salvestatakse ka ise. Jim Noir, nagu paljud teisedki, kasutavad bändi vaid live'e andes.

EP väga soojalt soovitatud! Eriti viies rada "Map"!!


Tracklist:
01 – Kitty Cat
02 – She Flies Away With My Love
03 – Zooper Dooper
04 – Do You Like Games
05 – Map
06 – Car




laupäev, oktoober 9

pühapäev, oktoober 3

Jazzituli ootab süütamist!

Kumb siis on, kas eestlased on hästi haritud rahvas või siis mitte? Kas meil on liiga palju kõrgharidusega kasutuid kodanikke või napib meil spetsialiste? Oleneb, kes kus kandi pealt vaatab ja mida vaadata tahab.

Mina vaatan nüüd selle kandi pealt, et jazzi tunde on meil Tartus peetud märkamatult juba kümme aastat jutti, mis tähendab, et põhiharidus on käes ning mõned aastad veel ja saaks keskharidust tõendava dokumendi kätte küll. Lõdva randmega. Lektorid on ka väga head olnud. Ja siinkohal tuleb küll öelda, et päris kõva saavutus.

Penny Lane esitas paar tagasihodlikku küsimust üritustesarja Jazz Lessons peasüüdlasele härra Erki Pruulile või siis teisisõnu vastab küsimustele DJ Errki!

Kes ikka veel aru ei saanud, siis sel reedel, 8. oktoobril peab Jazz Lessons oma kümnendat sünnipäeva. Palju õnne!


Kümme aastat tagasi ehk kui 2000. aastal asi käima läks, kas oli kohe plaan, et noh, vähemalt kümme aastat tuleb küll selle sarjaga ära?

Ei tea, alguses plaanisime ühe teha. Jalgratta leiutamine oli see ikka, siis oli kõik teistmoodi ju, Illekas polnud tehnikat ega midagi, kõik tuli kohale vedada üle Tartu ja järgmine päev läks kraami tagasivedamisele. A noh esimene kord õnnestus, 250 inimest oli, mina ei tea kuhu nad kõik mahtusid, aga vaib oli hea ja tundus, et peab edasi tegema.


Miks nimi Jazz Lessons? Kas seepärast, et alustasite toona legendaarses Illekas?

Eiei, jazz oli siis teema meie jaoks ja Illegaard oli lihtsalt lahe kelder. Eks see nimi meil mõnes mõttes kiviks on ka kaelas olnud aga noh, annab samas palju tõlgendamisvõimalusi ka minuarust.


Millal sealt ära kolisite ja kus kohas veel jazzitunde peetud on?

Erinevatel põhjustel - näiteks mõtlesime et väikseks jääb, praegu tundub see naljakas muidugi. Aga eks seal oli muid põhjuseid ka, seesama tehnika kokku vedamine oli tüütu ja kogu see asjaajamine nendega seal. Kuigi tõe huvides peab märkima, et Illegaardi poolne suhtumine oli positiivne ja näiteks renti ei maksnud me neile kunagi. Peale remonti kadus ka nagu midagi ära - intellektuaalidest parmude jaoks oli koht liiga fancy järsku. Praegu pole sellest meeleolust muidugi absoluutselt midagi järgi enam.

Sadamateatris tegime paar korda, Ülikooli kohvikus ja siis tuli Genklubi.


Mõned eredamad tegijad, kes selle aja jooksul läbi käinud on?

Ega me erilisi staare rihtinud pole, pigem otsinud tundmatuid-huvitavaid tegijaid ja oleme ka spetsiaalselt selle ürituse jaoks kooslusi tegema õhutanud. Muidu Ryo Kawasaki käis ükskord ja näiteks Berk Vaher tegi meie intsiatiivil oma debüüdi meie peol.

"Ereda tegija" tiitel läheb pigem jagamisele Grigori Lotmani ja Pasapetsi vahel, kes on ka meie peo püsikundede hulka kuulunud.


Mitu üritust on mahtunud kümnesse aastasse?

Ei tea, sassi on läinud ammu juba, kvantiteet pole eesmärk ka olnud. Viimased aastad oleme teinud rütmiga üks sügisel, üks kevadel.


Mis on Jazz Lessonsi nii öelda kaubamärk?

Hmm.. tobe küsimus... (ei ole tobe küsimus - Penny Lane) mis su bassikäikude kaubamärk on? (lihtsus, harmoonilisus, reeglipäratus - Penny Lane). Kaubamärk on meil korralik muidu, Mammuti välja töötatud logo ja kogu visuaalne kontseptsioon. Kasutakski seda kohta Mammuti tänamiseks hoopis, nagu "thanks to" on plaadiümbristel. Ilma temata oleks see hoopis midagi muud ja võibolla polekski üldse, kes teab.


Mis on kümnendaks sünnipäevaks plaanis?

Klassikaline Jazz Lessons kontsert-disko, esinejateks seekord enamasti oma sõbrad-tuttavad, et oleks hea turvaline omade ringis sünnipäeva puhul viina visata. Esinejate nimekirja leiab igaüks www.myspace.com/jazzlessons, aga tähelepanu juhiks plakatinäitusele, kus on peaaegu kõik JL plakatid läbi aegade ja "JL shopile", kust saab võileivahinnaga soetada spets juubeli tarbeks valminud särke ja Heliremondi Katsetehase JLX mixteipi kassetil. (Heliremondi Katsetehas on Errki ja Snafu ehk JL korraldajad.)


2002 rääkisid, et Laulupeo korraldajatelt oleks palju õppida. Laulupeol pole kunagi publikust puudust. Ning miks mitte süüdata ka jazzituli. Kas kogemused jagatud ja jazzituli süüdatud?

Kule käisin viimasel laulupeol kogemusi saamas, ei ole ikka päris see, tuleb sõnad tagasi võtta - ülerahvastatud, kallis söök-jook ja peaaegu kõik lood läksid kordamisele. Tuli on ka veel süütamata.


Jazz Lessons 10 toimub reedel, 8. oktoobril Tartus, Genialistide Klubis kl 21:00.

Näeme!


reede, oktoober 1

Jim Morrison ja Johnny Depp


Imelik. Noh, võibolla pole ka, et maailmas on mõned asjad-nähtused-misiganes, millest saab lõputult lugusid rääkida. Aina uuesti ja uuesti, erinevatest vaatenurkadest, lähtepositsioonidest, erinevate inimeste suust jne jne. Ma ei usu, et keegi oskaks kokku lugeda, kui palju on tehtud näiteks loodusfilme, mis näitavad lõhekalade tuhandete kilomeetriteni küündivatest rännakutest kudemispaikadesse. Kes teab, kui mitu korda on jutustatud Punamütsikesest, tõstke käsi? Ja siis on ports bände, kellest saab ka rääkida. Lõputult.

Üks neist ansamblitest on kindlasti The Doors. Nahkpüksid. Noorelt surra. Ja vahel polegi rohkem vaja.

Üks täitsa tore biograafiline film The Doorsist valmis Oliver Stone'i käe all 1991. aastal Val Kilmeriga peaosas. Kandis see sama nime, mis bändki.

Mõned päevad tagasi vaatasin ära hiljuti tehtud dokumentaali "When Your're Strange: A Film About The Doors". Filmitegijad on kõvasti arhiivides kolanud ja väga oskuslikult kokku monteerinud kompaktse ülevaate ansambli ajaloost. Pärl on muidugi Jim Morrisoni enda filmitud filmikatked, mis laiema avalikkuse ette varem pole jõudnud. Ja väga pahaks ei saa panna asjaolu, et kogu lugu jutustab Johnny Depp.

Igatahes soovitan vaadata. Ei tasuks muidugi eitada fakti, et tegemist on siiski tüüpilise filmiga, mis näitab järjekordset lugu alguses täiesti tavalistest noortest meestest, kelle kirg on muusika, luule, kuid aja möödudes aina enam tuntust kogudes oma eduga toime ei tule.

Treiler:



"When the doors of perception are cleansed, things will appear to man as they truly are...infinite."



neljapäev, september 23

Talbotist tuleb dokumentaalfilm "Tour de Talbot"

(Foto (C) Mammut)


Loetud päevade pärast ehk täpsemalt 27. septembril alustab kahe mehe doom-metal tandem Talbot peadpööritavat maailmaturneed. Jah, just, maailmaturneed, mitte lihtsalt pisikest tuurikest naaberriikidesse. Esimeses järgus käiakse ära Venemaal, teise satsuga küntakse Ida-Euroopa auklikke maanteid ja kolmandas etapis on eesmärgiks sõita teisele poole maakera ehk Austraaliasse. Kokku kestab tuur umbes kaks kuud ja peaaegu igal õhtul on laiv. Tihe treeningprogramm.

Lisaks Talboti djuudidele Chopperile ja Magnusele sõidab tumerohelise tuuribussiga kaasa helimees Raido ning muidu graafilise disainerina tuntud Martin Rästa aka Mammut. Mammut ei sõida niisama maailma avastama nagu mõni saab teha 2000.- eegu eest päevas Tätte ja Matverega. Mammut teeb hoopis tuurist dokumentaalfilmi "Tour de Talbot". Äge, onju!

(Foto (C) Mammut)

Küsisin Mammuti käest, et mis värk on?


Kus kohast selline idee ja miks?

Idee Talbotist film teha tuli 12. märts 2010, spontaanselt. Täpselt päev enne seda kui ma sain 30-e aastaseks. Aga see ei puutu asjasse. Chopper viskas mind oma bussiga kalamajast (näituse"MMMT10" SooSoo galeriis avamiselt) Mustamäele ja sõidu käigus rääkis eelmistest tuuridest. Jutuga paralleelselt hakkasid mu silme ees kaadrid jooksma. Kohe. See teema tundus siis ja tundub praegu veelgi rohkem, pehmelt öeldes, kaasakiskuv. Vähetuntud bänd (maailma mastaabis) "mittekusagilt" sõidab oma väikse tuuribussiga ringi, annab kontserte ja elab oma elu nii nagu see nende jaoks olema peaks. Ootamata "printsessi valgel hobusel", allumata "paratamatusele", kartmata läbikukkumist või mis iganes takistusi. Mulle tundub, et nad isegi ootavad neid taksitusi, mis tuuril ette tulevad. Aga sellest on veel vara rääkida.

Ilmselt oli oma osa ka sellel, et vaadates oma viimase kümne aasta tööd galerii seintelt tekkis mul paaniline vajadus teha midagu muud, midagi uut või unustatud vana. Murda välja. Mitte, et plakatid oleks mind ära väsitanud, aga tean, et pean liikuma või vähemalt ennast liigutama. Tagantjärgi olen (juba) aru saanud, kui loogiline samm see minu jaoks oli.


Paljud ütlevad, et säärane tuuritamine, mis Talbot on ette võtnud, on hulljulge. Kuidas sina seda kõike näed?

Üritan esialgu hoiduda sellistele küsimustele vastamisest. Seda ma ju lähengi uurima! Kui mul juba oleks vastused ees siis poleks protsess huvitav ja ma oleksin jälgijana palju subjektiivsem. Pigem kogun erinevaid küsimusi ja ootan, et vastuseid jõuavad minuni siis kui õige hetk on käes.

Elamine on üldse hulljulge. Paljude jaoks.


Millisena sa praegu seda filmi ette kujutad, mida sa ootad, et tuuril juhtub?

Talboti muusika ei ole lähedal. See on Seal. Kusagil eemal. Sinna peab neile järgi ronima, et osa saada ja ronides on lihtne eksida, kuna Talboti helide massiivsus võib olla eksitav. Kohale jõudes ootab sind avatud platvorm. Tõlgendusruum on avar. Minu jaoks on oluline mitte luua ühest ettekujutust bändist, vaid pigem tekitada sarnane, avatud platvorm, kus vaataja saab ise oma pildi Talbotist kokku panna või hoopis koost lahti võtta. Niisiis kujutan ma seda filmi praegu ette pigem seisundifilmina kui narratiivse dokumentaalina. Ilmselt tuleb mitu versiooni, üks veidi informatiivsem film tele jaoks ja siis teine, lahtisem versioon - nö directors cut.

Kõige rohkem ootan, et tuuril juhtub midagi sellist, mida ma ei oska oodata, et juhtub.


Mida sa kõige rohkem kardad, mida kõige rohkem ootad?

Kui aus olla, siis ei oska midagi väga karta. Muidugi võib juhtuda, et magan midagi olulist maha või siis tehnika veab alt, näiteks kaamera akud saavad valel ajal tühjaks vms. Aga milleks karta? See kartus ei aita mind mitte kuidagi. Ma olen täiesti kindel, et kõik läheb nii nagu peab minema. Eelaimus on, et läheb väga hästi.

Kõige rohkem ootan ilmselt seda aega, kui kogu materjal on purgis, see tähendab, et lahingud on peetud ja ma võin võidurõõmsana stuudios saaki üle vaadata. Teades, et "rahu" on käes ja et mind on ootamas pikk monteerimisperiood.

Milliste vahenditega sa opereerid? Kui suur tiim on selle dokumentaali taga?

Vahendid on üsna piiratud mitmel põhjusel. Kõigepealt pole tuuribussis palju ruumi, et võtta kaasa palju tehnikat. Muidugi võiks olla eraldi sõiduvahend filmimeeskonna jaoks, aga see ajaks eelarve täiesti pööraseks ning kaoks ära vahetuse moment. Plaanin olla tuuril nö pereliige ja olla sündmustele võimalikult lähedal. See tähendab, et pean hakkama saama paljude ülesannetega, mis kohati kattuvad - esimene kaamera, teine kaamera ja helimees korraga. Ja sellest tuleneb ka teine põhjus, mis vahendite valikut piirab - kõik peab olema lihtsalt opereeritav ning piisavalt kompaktne, et ma suudaks seda üksi transportida. Üks piiravaid asjaolusid tehnika valikul on muidugi ka piiratud ressursid. Filmin kahe Canoni kaameraga - foto peegelkaamera ja väike aga tubli videokaamera.

Tiim on sammuti piiratud. Montaaž, režissööri- ja operaatoritöö jääb minu kanda. Produtsent on Esko Rips Naftast (http://nafta.ee/), kus tehakse ka järeltöötlus ning helimontaaži teeb Martin Kikas Ö Stuudiost (http://www.ostuudio.ee/).

Millal võiks ideaalis valmida?

Ideaalis võiks 2011 kevadel "Tour de Talbot" valmis olla. Kuupäeva ei saa lubada aga 12. märts oleks ilus tähtaeg.


Millist tagasisidet sa ootaksid, sooviksid?

Ei oska vastata sellele küsimusele, ausalt. Äkki hoopis "Mida sa loodad saavutada?"? Loodan vaatajate uudishimu mitte alt vedada, loodan, et tulemus on Talboti vääriline ning loodan, et see film võiks ärgitada inimesi, kes ootavad, et nende elu pihta hakkaks, oma ootusi ise ellu viima.


Kõik.

Kõik

**********
Nädalajagu tagasi käis Mammut vaatamas, kuidas karmid rokimehed oma argipäeva veedavad ja lõikas materjalist kokku lühikese treileri. Treilerit saab vaadata Facebookist.

**********

Tuurigraagik näeb välja selline:

Tour de Talbot

TOUR DE SAMOVAR 2010

Venemaa

28.09 Pskov

29.09 Petrozavodsk

30.09 Velikiy Novgorod

01.10 St. Peterburg

02.10 Moskva

TOUR DE FALL 2010

Ida-Euroopa

14.10 Preili, Läti

15.10 Vilnius, Leedu

16.10 Kaunas, Leedu

17.10 Gdansk, Poola

18.10 Wroclaw, Poola

19.10 Brno, Tšehhi Vabariik

20.10 Bratislava, Slovakkia

21.10 Budapest, Ungari

22.10 Kecskemet, Ungari

23.10 Timisoara, Rumeenia

24.10 Sibiu, Rumeenia

25.10 Cluj-Napoca, Rumeenia

26.10 Chisinau, Moldova

27.10 Odessa, Ukraina

28.10 Kiev, Ukraina

29.10 Krakow, Poola

30.10 Helsinki, Soome

TOUR DE WOMBAT 2010

Austraalia

04.11 Melbourne

05.11 Melbourne

06.11 Adelaide

07.11 Adelide

08.11 Melbourne

09.11 Canberra

10.11 Bendigo

11.11 Newcastle

12.11 Orange

13.11 Sydney

14.11 Wollongong

15.11 Toowoomba

16.11 Brisbane




kolmapäev, september 22

Welcome back!


Hello! I'm back!

Veits imelik on isegi tagasi olla. Ma pole sada aastat siia blogisse isegi vaadanud. Mkm, ei ole vastik või vastumeelne, lihtsalt vahel lähevad isegi armsaks saanud asjad meelest või jäävad korraks tahaplaanile.

Ma ei hakka kaotatud aega tasa tegema. See oleks liiga hull, sest niii palju on juhtunud alates sellest, kui märsi lõpus siia viimati postitasin.

Ainult nii palju teen tasa, et panen siia üles artikli, mille augusti viimastel päevadele imearmsale kultuurilehele Müürileht kirjutasin. Koostasin pisikese referaadi septembri alguses toimunud festivali Eclectica peaesineja Vladislav Delay kohta.

Siin see on:

„Pole vahet, millist muusikastiili ta puudutab – olgu selleks kas mahe vokaaliga üle ujutatud
house, minimalistlik elektrooniline muusika või dubtechno – tulemus on alati lihtsalt
suurepärane,“ on öelnud üks internetiavarustest leitud fänn Soomest pärit elektroonilist
muusikat taltsutava Vladislav Delay kohta.

Vladislav Delay. Ei kõla eriti Soome nimena? Mkm, ei kõla. Äkki oleks parem nimetus Sasu
Ripatti, mis vaatab vastu punaste passikaante vahelt? Aga vahet pole, sama hästi võib talle
külge pookida ka tähekombinatsioonid Luoama, Sistol, Uusitalo või Conoco. Mees jääb samaks.
Suurem osa inimestest teab teda siiski Vladislav Delayna.

Kui legendaarsest Moskva Olümpiast oli möödas umbes aasta, haaras Sasu Ripatti aka Vladisalv
Delay kätte trummipulgad ja otsustas viieselt, et temast peab saama jazztrummar. Mitte ainult
hobikorras vaid professionaalsel tasemel. Pinnas oli soodne, sest
Põhja-Soome linnas Oulus asunud lapsepõlvekodus kuulati palju jazzi ja klassikalist muusikat.
Ja erinevaid asju meeldis talle ka väga toksida. Kuni kahekümnenda eluaastani mängis ta
mitemete kollektiivide ridades, töötades jupp aega stuudios perkussionistina ning oma talenti
jagades popi, rocki ja jazzi vahel. Keeruline oli mööda minna ka Soomes laialt juurdunud
raskemuusikast. Ent see ei paelunud teda kuigivõrd. Oma teismelise eas seikles ta siiksi
kirglikult 1950-60. aastate jazziradadel ja soovis aina enam ja enam minna sügavamale, kuni
otsustas New Yorki seda jazzi asja põhjalikumalt õppima suunduda. Miljonite võimaluste linn
tegi talle üsna kiiresti selgeks, et ta on kõike üle romantiseerinud ja mõnikümmend aastat
tagasi tegutsenud ideaalid sellises vormis enam ammugi ei toimi. Nii ta polnud küll endale
oma tulevikku ette kujutanud. Ta müüs ära aastatega soetatud trummikola, viskas mõtte
jazztrummari karjäärist prügikasti ning hakkas tasapisi kompima stuudiotest tuttavaks saanud
midimaailma pimedaid piire.

Vladislav Delay on öelnud, et talle meeldib eksperimenteerida erinevate helide ja rütmidega.
See ka mõni uudis, võiks selle peale ju kobiseda. „Lihtlabased“ popmuusika suured ja
väiksemadki heerosed tegelevad värskete helide otsimistega, et kõrvu kumisema ajavast
mürast esile kerkida. Aga nii see kord on, et ühel tuleb mingi asi paremini välja kui teisel.

Aina enam hakkas härra Dealy enda jaoks avastama elektroonilisi vidinaid, millega sai nii
öelda õhust genereerida pööraseid helisid. Esialgu sattus ta stuudio seinte vahel üksi olles nii
hoogu, et tema loomingust puudusid igasugused pidepunktid ja kord. Ta kuhjas oma stuudio
erinevaid masinaid täis ning püüdis neist kõigist midagi välja võluda, pidevalt juurde õppides,
mida elektroonilisel maailmal pakkuda on. Üsna varsti sai ta aru, et kõike „selgeks“ õppida on
võimatu missioon ning stuuiosse erineva kama kogumine hakkab segama muusikategemist.
Ja mida ta sel hetkel üldse elektroonilisest muusikast teadis? Mitte tuhkagi. Soomes sellest
kraamist eriti keegi ei rääkinud või vähemalt temani antud teema ei jõudnud. Oli kuulda
kellestki nõmedast Prodigyst, kes tegevat elektroonilist muusikat, aga see tundus vastik.

Mingite tulnukate muusika, arvas Delay. Arusaam elektroonilisest muusikast tuli ajapikku ja
eelkõige siis, kui Vladislav Delay mõni aeg Berliinis peatus.

Lapsepõlvest armsaks saanud erinevate esemete kolkimine ja toksimine pole teda siiani maha
jätnud. Mida aeg edasi, seda enam vajab Vladislav Delay iga keharakk juurde ekstreemsemaid
helisid, sämpleid, mida modifitseerida, et pakkuda enneolematut kuulmisnaudingut nii
endale kui teistele. Ta ei karda eksida, minna liiga kaugele või läbi kukkuda. Vastupidi. Ta ei
pelga erroreid ega vigu. Ta lausa ootab neid. Tema arvates ei vii kindla peale minek mitte
millegi uueni. Hoopiski vead, ootamatud takistused panevad muusikut kiirelt kaasa mõtlema,
leidma lahendusi tekkinud probleemile. See kannustab olema loov, tähelepanelik ning
keskendunud. Live’e andes pakuvad eikuskilt tekkinud vead väljakutseid. Kui need puuduvad,
läheb kõik igavaks. Igavaks nii artistile kui kuulajale. Iga avalik etteaste olgu seiklus nii tegijale
kui vastuvõtjale. Seepärast reastab Vladislav Delay endale meelega lõkse üles, kuhu sisse
kukkuda. Lihtsalt üksinda laval turvaliselt arvuti või muu kasti abil muusikat teha on liiga mugav.
Muusikas peaks toimuma suhtlus nagu suurema koosseisu puhul liikmete vahel. Nii püüab
Vladisalv laval luua vestlust iseendaga.

Vladislav Delay loomingu jaoks pole oluline, kus maailmapunktis ta parasjagu on. Kas istub
Jamaikal ning kuulab lõõskava päikese alla regget, ahmib endasse Berliini multikultuurset vibe’i
või istub rahulikult mõnes oma kodumaa kohvikus. Keskkond, kus ta viibib, tema muusikat
otseselt ei mõjuta. Tema lood ei lähe näiteks Hispaanias puhates meloodilisemaks või Islandil
karget õhku kopsudesse tõmmates mõtlikult kulgevaiks. Füüsiline olemine ja muusika on
rangelt lahus. Ta ei eitagi, et ümbruskond teda justkui üldse ei kõigutaks. Kõigutab ikka. Eri
paigust kogutud uued maitsed, lõhnad või helid läbivad teekonna läbi filtrite ja muutuvad
märkamatult uuteks vormideks, mis võibolla alles päris pika ajalise distantsi järel muusikas
avalduda võivad.

Aga miks peab ühel artistil olema nii palju erinevaid nimesid? Vladislav Delay , Sistol, Uusitalo,
Conoco jne. Okei, ta teeb nende nimede alt võibolla natukene erineva suunitlusega muusikat.
Aga siiski. Miks ei võiks segaduste vältimiseks kasutada ühte ja sama? Infoühiskonna kõrgel
temperatuuril ülekeevas supipajas pole mõtet peitust mängida. Artistina vähemalt küll
mitte. Vladislav Delay jaoks on see kõik mõnus ja huvipakkuv sõnademäng, mis on talle
koguaeg meeldinud. Oma nime kasutamine on temas tekitanud ebamugavusi. Esimeses
nooruses seadusega pahuksis olemise tõttu oli üsna praktiline päris nime mitte eksponeerida.
Pigem eelistab ta olla anonüümne jättes osadele koostöödele allkirja suisa panemata. Eriti
projektidele, mis on seatud popmuusikaga. Ei, ta ei vihka sõna pop ega selle kasutamist samas
lauses muusikaga. Ta ei suuda suhestuda popi laialdase levikualaga ja avaliku huviga. Tal pole
vahet, kas teeb punki, metalit või siis popi. Muusikategemine kui protsess on üks olulisemaid
asju, mille nimel Vladislav elab. See on nauding. Ühes intervjuus on ta isegi öelnud, et kõige
pealt on muusika, alles siis kõik muu, ülejäänud elu. Liigne tähelepanu tema isiksuse ümber on turn off.

Ebamugavus, mida põhjustab talle avalik tähelepanu, kajastub tema hääletoonis ja joonistub
välja tema näos, kui keegi tema käest midagi teada tahab ja küsimustega pinnib. Soomlasele
kohaselt on ta reserveeritud, kõne ühetooniline, laisalt rahulik ja kohati katkendlik. Üldiselt
tundub ta olema tõsine. Enda sõnul võtab ta ka muusikat väga tõsiselt. See on ainus asi, millega
ta ju tegeleb. Ja kõike, mille kallal ta töötab, tahab ta teha nii hästi kui see vähedegi võimalik on.

Tõsine ja järjepidev suhtumine tehtavasse loomingusse on Delayle toonud ka rahvusvahelise
tuntuse. Kas või tema Myspace’i lehekülge vaadates hakkab silma väga tihe live-programm.
Täna siin, homme seal, nagu ütleb üks tuntud laulutekst. Üks päev Jaapanis, teine päev Austrias,
siis kodumaal ja septembri alguses näiteks Eestis, täpsemalt Tartus. Tema reliise on andnud
välja plaadifirmad nagu Chain Reaction ja Mille Plateaux . Viimasel ajal annab ta oma
välja enda loodud plaadifirma Huume alt. Koostöid on ta teinud näiteks Massive Attacki, Scissor
Sistersi, Craig Armstrongi, Black Dice’I ja paljude teiste artistidega.

Ja kuidas kirjeldada muusikat, mida Vladislav Delay teeb? Aivar Tõnso kirjutab kümneaasta
taguses Eesti Ekspressis väga tabavalt: „Delay ligi 20 minutilised lood on küll üsna
minimalistlikud ja muutumatud oma meeleolu poolest, kuid vägagi keerulised ja abstraktsed
ülesehituse osas. Puudub tavalisele masinamuusikale omane luupide mehhaaniliste korduste
kõla. See on muusika, kus terviklikule ja ühtsele meeleolule vaatamata toimub pidev
muutumine, erinevad ideed tulevad ja lähevad ning loo lõppedes ei mäleta enam selle algust.
Nii on Delay muusikat nimetatud tabavalt digitaalse evolutsiooni sümfooniaks.”

* * * * * * * * * * * * *
* * * * * * * * * * * * * *
** * * * * * * * * * * * * *

Ja siia lõppu boonusena tänase päeva, võib isegi julgelt öelda, et selle nädala lugu nr üks! Leidsin selle oktoobri MOJOga kaasas olevalt plaadilt, mis sisaldab biitlite kavereid. Kogu album Let It Be.

Kaverdajateks Kanada indie poisid ja tüdrukud ansamblist Besnard Lakes ja pala on "I've Got A Feeling"

Kuulamiseks külasta blogi http://theashtraysays.wordpress.com



Mõnusat sügist!

kolmapäev, märts 24

Rubik teeb nalja ja tõsist muusikat!


Eestlastel on Romb ja soomlastel on Rubik. Rombi ma tean juba päris jupp aega. Rubikust kuulsin alles suht hiljuti ning nende plaat "Dada Bandits" sattus mu kätte alles eelmisel nädalal.

Kui ma seoses Tallinn Music Weekiga teada sain, et keegi Rubik Soomest esineb Odessa Popil, siis ma isegi ei oska öelda miks, aga minus see nimi mingit uudishimu ei tekitanud. Kui väikese aja möödudes nende myspace'i lehe avastasin vajus mul suu ammuli lahti. Ei, mitte seepärast, et sealne pleier oleks mänginud ennastunustavalt lummavaid lugusid. Mkm. Ma esteks ei jõudnudki nii kaugele, et muusikat kuulama hakata... Minu ees avanes põhjalik pildigalerii ilmselt öö läbi kestnud mitte just kõige viisakamast peost - uimaste silmadega näod, lauad-põrandad täis tühjasid pudeleid, triiksärgi lahti läinud nööpide vahelt pitsitasid välja heale toitumusele viitavad kõhud...

"Mingi joodikute bänd on see Rubik vä," küsisin läbi messengeri Taunolt.

Vaatasin veel pilte. Ametlikud bändifotod olid väga lahedad. Karvased ja tursked soome mehed. Mõnel seljas kampsun, mõnel päevi näinud lahe pintsak või ruuduline pluus, triibuline sall.

Millist muusikat küll sellised tüübid teha võiksid?

Jõudsingi siis lõpuks kõige olulisema juurde - muusika. Päris üllatav oli, et sellised tüübid säärast rida ajavad. Odessa Popi kodukal on Rubikut võrreldud suisa Arcade Fire'iga. Suhtusin sellesse skeptiliselt, aga kui olin nende lugusid juba mitmendat ringi kedranud ei kahelnud ma võrdluse hetkekski. Jah, neil on samasugust minekut ja energiat kui kanadakatel.

Ja tõesti nad kõlavad hästi. Ei ühtegi üleliigset, läbimõtlemata hetke. Ja ausalt öeldes ei jõua ma ära oodata, millised nad veel live'is on..

Postituse üleval oleval pildil võib näha nelja meest. Eestisse saabub Rubik kuueliikmelisena. Nagu üks õige Rubiku kuubik olema peab.

Paarile Penny Lane'i esitatud küsimusele andis vastuseid vokaalset tahku esindav Artturi Taira.


Teie myspace'i leht oli minu jaoks omaette seiklus, kui sinna esimest korda sattusin. Esimesed hetked visuaalses maailmas ringi liikudes ei andnud kuidagi mõista, et teie muusika nii ilus ja meloodiline olla saaks.

Mul on muidugi kahju, et pean sinu ettekujutust lõhkuma. Need peopildid on tehtud umbes aasta tagasi. Me tahtsimegi mõjuda klišeena. Millegipärast seostatakse rock-muusikat ohtra alkoholiga jne. See on rõve ning just seda me rõhutada üritasimegi. Ja nagu sa ise ütlesid, selline elustiil justkui ei klapiks meie tehtava muusikaga kokku. Ja pealegi, päris ausalt, me oleme väga viisakad ja viksid noored mehed.

Mis tüübid te üldse olete?

Me oleme kamp djuude, kellele meeldib koos natuke müristada. Nii lihtne see ongi! Me oleme pärit erinevatest linnadest, kuid hetkel pesitseb suurem osa siiski Helsingis. Kui ma nüüd ei eksi, siis bändi hakkasime tegema 2002. aastal. Suuremat osa praegustest bändikaaslastest tean juba 1995. aastast. Peamiselt tegeleme loodusega ja puutöödega ning ainult üks meie seast vihkab sporti.

Millega Rubik hetkel tegeleb?

Praegu vorbime oma stuudios, kus ühtlasi ka proove teeme, uusi lugusid. Kirjutame, arranžeerime ja salvestame. Nagu need asjad käivad. Aga üldisemas plaanis oleme eesmärgiks seadnud uue albumi!

Rubik pole tuntud mitte üksnes oma kodumaal vaid leidnud kõlapinda rahvusvahelisel areenil. Tallinn Music Week püüab aidata Eesti kui ka lähinaabrite talente piiri taha. Üldises plaanis rääkides, mis sa arvad, mis on ühe artisti juures kõige olulisem, et rahvusvaheliselt läbi lüüa: muusika, see sõnuseletamatu "miski", muusik kui isiksus, manager või raha? Mis on Rubiku jaoks kõige olulisem?

Mulle meeldiks arvata, et kõige olulisem on omanäoline muusika, aga enam ma selle peale kihla vedada ei julge. Ei tohi ära unustada, et vahel võib lihtsalt vedada. Pime juhus. Noh see õigel ajal õiges kohas olemise värk, tead ju küll. Liiga optimistlik ei saa ka olla. Mulle viimasel ajal tundub, et suurem osa muusikast suunatakse teatud grupile inimestele, kes on rohkem huvitatud kindla elustiili viljelemisest kui muusikast endast. Selles suunas kipub asi liikuma. Vaatamata kõigele on bänditegemine üks eriti vinge võimalus. Isegi, kui teed muusikat vaid endale.


Kui oluliseks peate huumorit?

No nalja peab ju igaühe elus olemas, on mul õigus? Ma ei kujutaks bänditegemist ilma huumorita ausalt öeldes isegi ette.

Ma ei saa muidu, kui pean ikka küsima, et mis värk on Soomel ja raskemuusikal?

Soome ja heavy muusika vahele võrdusmärgi tõmbamine on kohati õigustatud. Meie hevikatel läheb ju mujal maailmas täitsa kenasti. Aga Soome muusikaelu vaid sellelt lähtepunktilt vaadata on selgelt aegunud. Meil on olemas täiesti korralik indie- või underground muusika skene. Mida aeg edasi, seda avatumad soomlased ka muu muusika suhtes on.

Nimeta mõned hetkel tegutsevad Soome ansamblid, kes teile meeldivad.

Paavoharju, Islaja, Underwater Sleeping Society, Neufvoin...

Aga räägi nüüd, milleks reedesele Odessa Popile tulevad inimesed peavad valmis olema?

Ma loodan ja arvan, et reedest tõotab tulla väga lahe õhtupoolik. Oleme kuuekesi laval. Palju müra, pasunaid, trumme ja õnnelikke nägusid. Ma ei jõua ära oodata.







esmaspäev, märts 22

Tallinn Music Week


Alanud nädala võib vist julgelt ristida Tallinn Music Weeki nädalaks. Põhjus on lihtne ja loogiline. Sellel nädalal toimubki Tallinna Music Week. Hahaa.

Aeg on kiiresti lennanud ja ma polegi jõudnud sel aastal üritusest kuigi palju kirjutada.

Kui eelmisel aastal aitasin natukene veebi teha, siis sel aastal osalen TMW-l artistina.

Täna näitas TV3 uudistesaade, kuidas Tallinn Music Weeki reklaamposte soditi. Honey Power oli julgelt esindatud :)

Täna toimus Nordic Hotel Forumis nn bändidele mõeldud infotund, kus tutvustati showcase'i korraldajaid, nimetati üles bände, kes, kus ja millal esinevad ja räägiti promojutte. Mind ikka veidi paneb muigama, kuidas mõne showcase'i eestvedaja ei suuda oma üritusel üles astuvaid artiste meeles pidada. Kelle ja mis rida me siis nagu ajame siin?

Kohati seal istudes tundsin, et muusikuid peetakse ikka suht puupeadeks. Võibolla annavad osad selleks ka põhjust, kuid üldiselt ma ei tahaks kuulda üleolevaid jutte ja ettepanekuid kolmanda tsee klassi tasandil. Ma ei hakka eraldi välja tooma, mis mind kohutavalt häiris, vaid lisan ikkagi siia tõiga, et infotunnist oli muidugi kasu ka. Sain kinnitust oma mõtetele ja natuke lisa ka. Kahju, et pidin varem lahkuma..

Tegelikult on väga tänuväärne, et on osa inimesi, kes tunnevad vajadust eksportida Eesti muusikat piiri taha, ent olgem realistlikud. Välisest hiilgusest ja kohati "tugevam ja kirjum jääb ellu" mantaliteedist tähtsam on muusika ise. Ja see kõnetab kogenud muusikapärleid otsivat inimest momentaalselt.

Head ja ühtlast ülevaadet nn indiemuusikast tasub otsima tulla reedel Mustpeade Majja Odessa Popile. Edastan siin kohal ka väikese uudise:

Loosime välja 1+1 priipiletit 26.3 showcase'ile "Odessa Pop esitleb". Lisaks annab Honey Power kaasa spetsiaalselt Tallinn Music Weeki jaoks vorbitud kolmeloolise demoplaadi. Selleks saada Tauno Maarpuu'le Facebooki kaudu sõnum õige vastusega küsimusele: "Milline tuntud indibänd on teinud loo nimega "Honey Power"?"



Kui hästi läheb, saab siit blogist üsna pea lähemalt lugeda ka Soomest saabuvast bändist Rubik. Ütlen ette ära, et nende plaati tasub küll kuulata :)




pühapäev, märts 21

Popidioti remix Honey Poweri loost "Get Country"


Kas teil on tulnud ette, et peate pühapäevasel pealelõunal pärast kilose kebabieine ära söömist pilli haarama ja proovi tegema? Minuga juhtus see täna. Räägitakse, et punnis kõhuga on raske laulda. Tuleb välja, et ka pill kaelas seista on kunst omaette. Nii vaimse kui füüsilise teravuse säilitamiseks soovitan bändiproovi puhkepausi ajal mitte süüa. Vastasel juhul istud sa jalad tagumiku all keset prooviruumi põrandat ning paljud noodid jäävad mängimata, kuna plokinuppe tuleb ju ka käega siise-välja lülitada. Kiirtoidu-rokk väsitab ja teeb uniseks. Nagu mõni igav Eesti bänd.

Honey Power tegi nädalavahetusel üle hulga aja proovi. Sellega seoses meenus mulle, et võiks siia blogisse üles panna Popidioti vorbitud remiksi palast "Get Country". Muideks. Seoses Tallinn Music Weekiga annab Honey Power välja pisikese plaadi, kus peal kokku täpselt kolm pala: "80s Party", "Get Country" ja seni avaldamata pala "Fade Out". Kui kellelgi huvi, kirjutage, lepime kokku. Kogus on väike.


Iiiihaaa.

Honey Power "Get Country" (Popidiot remix)

neljapäev, märts 18

Mimicry käis metsas

Peamine muusikavideote väljund - MTV Eesti on minevik, ent sellegi poolest tehakse meite maal päris aktiivselt muusikale visuaalset poolt juurde. Ja mulle tundub, et üsna varsti tõstab pead ALO TV. Esimesed märgid on juba ammu õhus..

Siit siis ansambli Mimicry video loole "Heat"

kolmapäev, märts 17

Artishok Records esitleb: Moriarty



Tauno Maarpuu nime laiendiks kasutatakse juba väga sageli sõnapaari Odessa Pop. Pole ka ime. Mitu head aastat järjepidevalt oma rida ajanud kontsertsari pole enam muusikast lugupidavale inimesele midagi uut. Midagi uut selles mõttes, et teada ju on, et head ja huvitavat kuuleb sealt alati. Mainiksin kohe ära, et järgmine Odessa Pop toimub juba ülejärgmisel reedel ehk 26. märtsil Mustpeade Maja keldris. Tallinn Music Weeki raames toimuval ivendil esitavad oma parimaid palasid Rubik Soomest ja Eesti bändidest saab kuulda Antoninat, Id_Revi, Maria Minervat ja Honey Powerit.

Aga juba sel laupäeval, 20. märtsil toimub Juuksuri vahetus läheduses asuvas kohas nimega EAST Penny Lane'i sõprusblogi Artishoki korraldatud üritus Artishok Records - pidu ja teooria. Just seal esitleb oma kümme aastat tagasi salvestatud EP-d "Moriarty 2000" Tauno Maarpuu artistinime all Moriarty.

Mis on või õigemini oli Moriarty? Vastab loomulikult Tauno Maarpuu:

Millal alustasid?

Seal EP-l on lihtsalt mõned juhuse tahtel pinnale ujunud lood, mida
aastal 2000 koduse arvutiga teha proovisin. Ei enne ega pärast ei ole
muusika loomisega kokkupuudet olnud.

Kuidas teed?

Õigem öelda - tegin. Kas seda muusikaks või loominguks saab üldse
nimetada on ka vaieldav, kuna kõikide "lugude" tegemiseks kulunud aeg
on võrdne nende pikkusega. Ehk siis puhas arvutiimpro - käivitasin
programmi ja keerasin nuppe. Trummid on mingid sämplingud, mis on
luupima pandud. Kui tundus, et enam paremaks ei lähe, vajutasin
stoppi.

Milline su muusika on?

Ilmselt liigituks elektroonilise muusika alla, ambiendi, techno ja
trance'i elementidega.

Miks su muusika on?

Ajendiks sai esimese arvuti tekkimine koju, kuhu soetasin kiiresti ka
kohatult kalli helikaardi, mille võimalustest ilmselt kasutasin u
1%. Sa küll seda ei küsi, aga see EP ilmub tänu faktile, et üks lugu
("Rubber Fat") jäi kõrva Artishoki ühele tegijale Maarinile.
(Tervitused Maarinile - PL)

Milline näeb välja su laupäevane ülesastumine?

Loodetavasti seisan (veel parem, kui istun) hämaras nurgas ja mängin
CD-lt need EP-l olevad lood ette. Võib-olla ka mõned muud lood, mida
seal ei ole.

Kus ja millal sa oma muusikat veel oled esitanud, avaldanud...?

Umbes kuu aega tagasi "Juuksuris" üritusel Revolving Door of
Perfomances, aga seal ei saanud vist keegi aru, et ma "esinen", kuna
ma CD-mängija juures ei seisnud. Varsti pandi see ära ka, kuna
järgmine esineja läks peale ja seda peeti plaadimuusikaks
lihtsalt..mida ta ka oli. Üht lugu on mänginud DJ Kati (Stella) oma
DJ-setis Kinomajas, kui saali oli jäänud u 5 inimest.

Suure melomaanina, kas sa üritad oma muusikas väljendada seda, mida sa tavaliselt teistes otsid või kuulda tahad? Kui jah, kas see on sul enda arvates õnnestunud?

Ausaltöelda ei mõelnud ma neid lugusid tehes ilmselt suurt midagi,
programmide proovimise käigus sündinud helid, vaeva nähtud ei ole
absoluutselt. Edaspidi, kui kunagi peaksin veel muusikat teha
proovima, luban kindlasti midagi väljendada ka.

Moriarty - väike komm nime kohta. Vaatasin, et USAs on sellenimeline indifolk bänd :)

Täitsa võib olla, ilmselt ka nemad on selle võtnud Sherlock Holmesi
raamatust või filmist. Mind inspireeris seda nime võtma Moriarty
tegelaskuju 80ndatel jooksnud Vene telesarjas - iseäranis kuri
professor. Osad lood, mida sellel EP-l ei ole, olid ka üsna jõhkra
kõlaga.

Millised olid tehnilised võimalused, millega tegid ja kuidas nüüd tagantjärgi kuulata on?

Helikaardiga koduarvuti + Kadaka turult pärit piraatprogrammid. Need 4
lugu + intro ja outro ongi ausaltöelda kõik, millega julgeks
avalikkuse ette tulla. Kuigi ka neis pole hoobelda millegagi. Selline
nostalgiatripi ja pullitegemise segune akt see EP üllitamine.



Helinäide Moriarty EP-lt varsti tulekul!

laupäev, märts 13

Pia Fraus on puhkusel, aga muusika elab edasi. Jee!



Nonii, palju õnne Malcoln Lincolnile suure võidu puhul. Poisid, hoidke pea selge ja kõik läheb kenasti!

Et igati tipp-topp tulemus ja mina olen ka rahul. Tore värk oli üldse eile seal Nokia kontsertmajas. Aga ma ei viitsi sellest praegu pikemalt jaurata.

Postitan siia parem tänase värske video, mis on tehtud Indias meie ilmselt tegelikult kõige kuulsamale bändile piiri taga - Pia Frausile.

Mute The Birds (Ulrich Schnauss versioon)



reede, märts 12

Täna valitakse Eesti Laul 2010

Näide Märt Avandi ja Ott Sepa laulukonkursilt, mis toimub 12. märtsil EESTI LAUL 2010 finaali sees.

Rezhissöör Rene Vilbre, muusika Madis Aesma, grimeerijad Maarja Sild ja Kaire Hendrikson, kostüümid Anu Lensment, operaatorid Peeter Semjonov ja Ergo Treier, valgustaja Tauno Pääslane, helirezhissöör Peeter Määrits, produtsendid Ruth Heinmaa ja Mart Normet.


neljapäev, märts 11

Not just another Müürilille täika





Et siis jah, juba laupäeval pakivad kihvtid inimesed oma asjad Tartu Genialistide klubis lahti ja hakkavad kauplema. Eelmisel korra, kui ise täikal käisin, jäin väga-väga rahule ja soovitan soojalt läbi astuda, sest vingeid asju leiab kindlasti ja väga hea hinna eest. Ise sain näiteks 18.- maksva suure õlakoti, millel oli sang natukene katki. Parandasin ära ja nüüd käin juba kolmandat nädalat järjest.

Ja lisaks: breaking news melomaanidele!
seekordse müürilille täika letid on erakordselt plaadirikkad.
oma müügisoovi on konfirminud diskorid Alari Orav, Erkin Antov, Madis Nestor, plaadikollektsionäär Martin Jõela (loe müürilille blogist tema seiklustest helsinki plaadipoodides!), Estrada, "eha tänava poiss" Kaarel Valter (pidi olema lisaks paar nahktagi ka), Matti Peura (kohvritäis cd-sid) ja tiigi antikvariaat.
lisaks on avatud ka vinüülipood Fonofon.


Ja õhtul saab pidu ka nagu alati.

MALCOLM LINCOLN live

ALARI ORAV
ESTRADA
ERRKI