Veits imelik on isegi tagasi olla. Ma pole sada aastat siia blogisse isegi vaadanud. Mkm, ei ole vastik või vastumeelne, lihtsalt vahel lähevad isegi armsaks saanud asjad meelest või jäävad korraks tahaplaanile.
Ma ei hakka kaotatud aega tasa tegema. See oleks liiga hull, sest niii palju on juhtunud alates sellest, kui märsi lõpus siia viimati postitasin.
„Pole vahet, millist muusikastiili ta puudutab – olgu selleks kas mahe vokaaliga üle ujutatud
house, minimalistlik elektrooniline muusika või dubtechno – tulemus on alati lihtsalt
suurepärane,“ on öelnud üks internetiavarustest leitud fänn Soomest pärit elektroonilist
muusikat taltsutava Vladislav Delay kohta.
Vladislav Delay. Ei kõla eriti Soome nimena? Mkm, ei kõla. Äkki oleks parem nimetus Sasu
Ripatti, mis vaatab vastu punaste passikaante vahelt? Aga vahet pole, sama hästi võib talle
külge pookida ka tähekombinatsioonid Luoama, Sistol, Uusitalo või Conoco. Mees jääb samaks.
Suurem osa inimestest teab teda siiski Vladislav Delayna.
Kui legendaarsest Moskva Olümpiast oli möödas umbes aasta, haaras Sasu Ripatti aka Vladisalv
Delay kätte trummipulgad ja otsustas viieselt, et temast peab saama jazztrummar. Mitte ainult
hobikorras vaid professionaalsel tasemel. Pinnas oli soodne, sest
Põhja-Soome linnas Oulus asunud lapsepõlvekodus kuulati palju jazzi ja klassikalist muusikat.
Ja erinevaid asju meeldis talle ka väga toksida. Kuni kahekümnenda eluaastani mängis ta
mitemete kollektiivide ridades, töötades jupp aega stuudios perkussionistina ning oma talenti
jagades popi, rocki ja jazzi vahel. Keeruline oli mööda minna ka Soomes laialt juurdunud
raskemuusikast. Ent see ei paelunud teda kuigivõrd. Oma teismelise eas seikles ta siiksi
kirglikult 1950-60. aastate jazziradadel ja soovis aina enam ja enam minna sügavamale, kuni
otsustas New Yorki seda jazzi asja põhjalikumalt õppima suunduda. Miljonite võimaluste linn
tegi talle üsna kiiresti selgeks, et ta on kõike üle romantiseerinud ja mõnikümmend aastat
tagasi tegutsenud ideaalid sellises vormis enam ammugi ei toimi. Nii ta polnud küll endale
oma tulevikku ette kujutanud. Ta müüs ära aastatega soetatud trummikola, viskas mõtte
jazztrummari karjäärist prügikasti ning hakkas tasapisi kompima stuudiotest tuttavaks saanud
midimaailma pimedaid piire.
Vladislav Delay on öelnud, et talle meeldib eksperimenteerida erinevate helide ja rütmidega.
See ka mõni uudis, võiks selle peale ju kobiseda. „Lihtlabased“ popmuusika suured ja
väiksemadki heerosed tegelevad värskete helide otsimistega, et kõrvu kumisema ajavast
mürast esile kerkida. Aga nii see kord on, et ühel tuleb mingi asi paremini välja kui teisel.
Aina enam hakkas härra Dealy enda jaoks avastama elektroonilisi vidinaid, millega sai nii
öelda õhust genereerida pööraseid helisid. Esialgu sattus ta stuudio seinte vahel üksi olles nii
hoogu, et tema loomingust puudusid igasugused pidepunktid ja kord. Ta kuhjas oma stuudio
erinevaid masinaid täis ning püüdis neist kõigist midagi välja võluda, pidevalt juurde õppides,
mida elektroonilisel maailmal pakkuda on. Üsna varsti sai ta aru, et kõike „selgeks“ õppida on
võimatu missioon ning stuuiosse erineva kama kogumine hakkab segama muusikategemist.
Ja mida ta sel hetkel üldse elektroonilisest muusikast teadis? Mitte tuhkagi. Soomes sellest
kraamist eriti keegi ei rääkinud või vähemalt temani antud teema ei jõudnud. Oli kuulda
kellestki nõmedast Prodigyst, kes tegevat elektroonilist muusikat, aga see tundus vastik.
Mingite tulnukate muusika, arvas Delay. Arusaam elektroonilisest muusikast tuli ajapikku ja
eelkõige siis, kui Vladislav Delay mõni aeg Berliinis peatus.
Lapsepõlvest armsaks saanud erinevate esemete kolkimine ja toksimine pole teda siiani maha
jätnud. Mida aeg edasi, seda enam vajab Vladislav Delay iga keharakk juurde ekstreemsemaid
helisid, sämpleid, mida modifitseerida, et pakkuda enneolematut kuulmisnaudingut nii
endale kui teistele. Ta ei karda eksida, minna liiga kaugele või läbi kukkuda. Vastupidi. Ta ei
pelga erroreid ega vigu. Ta lausa ootab neid. Tema arvates ei vii kindla peale minek mitte
millegi uueni. Hoopiski vead, ootamatud takistused panevad muusikut kiirelt kaasa mõtlema,
leidma lahendusi tekkinud probleemile. See kannustab olema loov, tähelepanelik ning
keskendunud. Live’e andes pakuvad eikuskilt tekkinud vead väljakutseid. Kui need puuduvad,
läheb kõik igavaks. Igavaks nii artistile kui kuulajale. Iga avalik etteaste olgu seiklus nii tegijale
kui vastuvõtjale. Seepärast reastab Vladislav Delay endale meelega lõkse üles, kuhu sisse
kukkuda. Lihtsalt üksinda laval turvaliselt arvuti või muu kasti abil muusikat teha on liiga mugav.
Muusikas peaks toimuma suhtlus nagu suurema koosseisu puhul liikmete vahel. Nii püüab
Vladisalv laval luua vestlust iseendaga.
Vladislav Delay loomingu jaoks pole oluline, kus maailmapunktis ta parasjagu on. Kas istub
Jamaikal ning kuulab lõõskava päikese alla regget, ahmib endasse Berliini multikultuurset vibe’i
või istub rahulikult mõnes oma kodumaa kohvikus. Keskkond, kus ta viibib, tema muusikat
otseselt ei mõjuta. Tema lood ei lähe näiteks Hispaanias puhates meloodilisemaks või Islandil
karget õhku kopsudesse tõmmates mõtlikult kulgevaiks. Füüsiline olemine ja muusika on
rangelt lahus. Ta ei eitagi, et ümbruskond teda justkui üldse ei kõigutaks. Kõigutab ikka. Eri
paigust kogutud uued maitsed, lõhnad või helid läbivad teekonna läbi filtrite ja muutuvad
märkamatult uuteks vormideks, mis võibolla alles päris pika ajalise distantsi järel muusikas
avalduda võivad.
Aga miks peab ühel artistil olema nii palju erinevaid nimesid? Vladislav Delay , Sistol, Uusitalo,
Conoco jne. Okei, ta teeb nende nimede alt võibolla natukene erineva suunitlusega muusikat.
Aga siiski. Miks ei võiks segaduste vältimiseks kasutada ühte ja sama? Infoühiskonna kõrgel
temperatuuril ülekeevas supipajas pole mõtet peitust mängida. Artistina vähemalt küll
mitte. Vladislav Delay jaoks on see kõik mõnus ja huvipakkuv sõnademäng, mis on talle
koguaeg meeldinud. Oma nime kasutamine on temas tekitanud ebamugavusi. Esimeses
nooruses seadusega pahuksis olemise tõttu oli üsna praktiline päris nime mitte eksponeerida.
Pigem eelistab ta olla anonüümne jättes osadele koostöödele allkirja suisa panemata. Eriti
projektidele, mis on seatud popmuusikaga. Ei, ta ei vihka sõna pop ega selle kasutamist samas
lauses muusikaga. Ta ei suuda suhestuda popi laialdase levikualaga ja avaliku huviga. Tal pole
vahet, kas teeb punki, metalit või siis popi. Muusikategemine kui protsess on üks olulisemaid
asju, mille nimel Vladislav elab. See on nauding. Ühes intervjuus on ta isegi öelnud, et kõige
pealt on muusika, alles siis kõik muu, ülejäänud elu. Liigne tähelepanu tema isiksuse ümber on turn off.
Ebamugavus, mida põhjustab talle avalik tähelepanu, kajastub tema hääletoonis ja joonistub
välja tema näos, kui keegi tema käest midagi teada tahab ja küsimustega pinnib. Soomlasele
kohaselt on ta reserveeritud, kõne ühetooniline, laisalt rahulik ja kohati katkendlik. Üldiselt
tundub ta olema tõsine. Enda sõnul võtab ta ka muusikat väga tõsiselt. See on ainus asi, millega
ta ju tegeleb. Ja kõike, mille kallal ta töötab, tahab ta teha nii hästi kui see vähedegi võimalik on.
Tõsine ja järjepidev suhtumine tehtavasse loomingusse on Delayle toonud ka rahvusvahelise
tuntuse. Kas või tema Myspace’i lehekülge vaadates hakkab silma väga tihe live-programm.
Täna siin, homme seal, nagu ütleb üks tuntud laulutekst. Üks päev Jaapanis, teine päev Austrias,
siis kodumaal ja septembri alguses näiteks Eestis, täpsemalt Tartus. Tema reliise on andnud
välja plaadifirmad nagu Chain Reaction ja Mille Plateaux . Viimasel ajal annab ta oma
välja enda loodud plaadifirma Huume alt. Koostöid on ta teinud näiteks Massive Attacki, Scissor
Sistersi, Craig Armstrongi, Black Dice’I ja paljude teiste artistidega.
Ja kuidas kirjeldada muusikat, mida Vladislav Delay teeb? Aivar Tõnso kirjutab kümneaasta
taguses Eesti Ekspressis väga tabavalt: „Delay ligi 20 minutilised lood on küll üsna
minimalistlikud ja muutumatud oma meeleolu poolest, kuid vägagi keerulised ja abstraktsed
ülesehituse osas. Puudub tavalisele masinamuusikale omane luupide mehhaaniliste korduste
kõla. See on muusika, kus terviklikule ja ühtsele meeleolule vaatamata toimub pidev
muutumine, erinevad ideed tulevad ja lähevad ning loo lõppedes ei mäleta enam selle algust.
Nii on Delay muusikat nimetatud tabavalt digitaalse evolutsiooni sümfooniaks.”
* * * * * * * * * * * * *
* * * * * * * * * * * * * *
** * * * * * * * * * * * * *
Ja siia lõppu boonusena tänase päeva, võib isegi julgelt öelda, et selle nädala lugu nr üks! Leidsin selle oktoobri MOJOga kaasas olevalt plaadilt, mis sisaldab biitlite kavereid. Kogu album Let It Be.
Kaverdajateks Kanada indie poisid ja tüdrukud ansamblist Besnard Lakes ja pala on "I've Got A Feeling"
Mõnusat sügist!