Nädalavahetusel sai end Levimuusika festivali raames kenasti välja puhata ning kaks kustumatut kontsertelamust kogutud. Lilled ja mesi lähevad Orelipoisi väga armsa ja siira etteaste eest teele, eriti suur tänks lille laulu eest. Suured austusavaldused ka loomulikult Ans. Andurile. Süda kuulub jäägitult teie muusikale!
Uue töönadala alguses aga ootas mind ees üllatus.
Hommikune shoping viis mind ajaleheleti juurde. Uus KesKusi number oli ilmunud ja nagu ma mäletan, siis siin blogis mõni postitus tagasi üles pandud intervjuu Scandinavian Music Groupiga pidi ilmuma just selles samas numbris. Otsisin siis muusikasektsiooni üles ja mis ma näen. Aimar Ventsel alias Pickney Tiger on samuti Plink Plonkil üles astunud soomlastega inteka teinud ja osanud küsida täpselt samasuguseid küsimusi, vestelnud samuti skaibis ja arvanud samamoodi, et SMG on maiad folk-rokkarid.
Samal ajal, kui meie siin Plink Plonki hüvesid nautisime, toimus Lätimaal järjekordne ja suurejooneline festival nimega Positivus AB. Ilmselt oli sel aastal väga paljudel dilemma, kumma festivali kasuks otsustada. Paljud läksid piiri taha, paljud lustisid suvises Tartus. Elamusi said kõik.
Minu elamused olid Plongilt sel korral väga rahulikud ja isiklikud. Aga üldiselt ma ei tea ühtegi teist üritust, kus on tunne, et kõik õiged poisid ja tüdrukud on koos ühel eesmärgil - kuulata head muusikat veidi felgmaatilises õhkkonnas koos säravate ning heade inimestega. Kuna festivalil on kõik nii paigas, siis teinekord ei pahandagi, et teravaid muusikaelamusi ei saa. Noh, mina sel aastal ei saanud, aga midagi nuriseda ka pole. Muusikalise poole pealt päästis muidugi Mono kogu asja ära, kes küll midagi nii üllatavat ja originaalset polnud, aga siin kohal tahaks kümmet näppu visata nende ühele kitarristile. Ja mõned mürahetked ikka kammisid ära. Oehh, tegelikult oli ikka täitsa hea.
Aga Positivus AB-l käis Berit Niin, kes nagu eelmiselgi aastal, oli nõus paari sõnaga kribama, mida lätlased sel aastal korda saatsid.
Berit kirjutas nii:
Lätis, Salacgrivas teist korda toimunud PositivusAB festivali peaesinejad olid Travis, Manic Street Preachers ja Fatboy Slim. Kuna Salacgriva on Eestile nii lähedal ja eelmisest aastast olid mul head mälestused, külastasin festivali ka tänavu.
Festival algas I’m from Barcelonaga, kellest ma paraku lootsin midagi paremat. Bändi liikmeid oli ligi 15 ja kõik laval toimuv jättis pigem mulje nagu oleks tegemist rõõmsa lasteaiarühmaga.
Travis tõi kuuldavale kõik oma suuremad hitid ning kiitis ka publikut kaasaelamise eest. „Flowers in the Window“ pani kõiki kaasa õõtsuma ja viimase loo „Why Does it Always Rain on Me?“ ajal hüppas kogu publik kaasa nagu üks mees.
Manic Street Preachers esitas samuti oma tuntumaid lugusid nagu näiteks „Everlasting“ ja „Ocean Spray“, kuid enda hittide sekka esitati ka Rihanna „Umbrella“, mis rahvale loomulikult väga meeldis.
Hea mulje jättis ka British Sea Power, kes lisaks muusikale kostitas viimase loo ajal rahvast ka jõu- ja ilunumbritega.
Seekord oli festivalil rahvast rohkem kui eelmisel aastal. Tundus, et kohale oli tulnud ka päris palju eestlasi.
Ka ilmaga vedas sel aastal. Oli hea ja soe ning kuna üritus toimus mere ääres, oli lisaks kontsertide kuulamisele ka võimalik ujumas käia või niisama rannas peesitada.
Nagu eelmiselgi aastal, nuriseksin ka seekord festivali toitlustuse üle. Põhimõtteliselt pakuti kõikides kohtades ühesugust toitu ning kõikvõimalikud sildid olid lätikeelsed. Paraku ei osanud kõik teenindajad ka nii palju inglise keelt, et neid välismaalastele lahti seletada.
Seevastu olid inimesed sõbralikud ja energiat täis. Hüpeldi ja tantsiti rõõmsalt ka siis kui kedagi parajasti laval polnud ning ühtegi tusast nägu silma ei hakanud.
Lõpetuseks võin öelda, et ma ei kahetse seda, et otsustasin Eestis samal ajal toimunud Plink Plongi asemel hoopis Lätisse sõita. Loodetavasti toimub PositivusAB ka järgmisel aastal. Ootan põnevusega.
Plonk on selleks korraks jälle selja taga, hea uudis on muidugi see, et järgmisel aastal saab jälle. Aga ega vahe peal elu siis seisma jää! Kuigi tihti on see tunne, kui midagi tükk aega oodanud oled.
Paar päeva taastumiseks ja kibedaks töötegemiseks ja siis jälle kõva muusikalaks. Ei, mitte folk, vaid Levimuusika festival:
Sel nädalavahetusel Viljandis! Elekripillid! Puhas rock! Levi- ja hevimuusika! Kõrva kriipiv kitarr! Levimuusika festival Seltsimaja Rockers pakub meelelahutust neile, kelle kõrv õhtuks midagi teravamat igatseb.
Peavoolust astuvad kõrvale niisugused tegelased nagu Leedu DJ-duo Metal on Metal (needsamad, kes hiljuti Riias Chemical Brothersit soojaks ajasid), Moskva kultuslik undeground-electro grupp Musroom Killers ja poola bänd Jet-sons Rockabilly Trio, kes mängib ehtsat vana kooli rockabillbyt. Üritusele paneb laupäeva õhtul väärika hüüumärgi Lasnamäe noorte geeniuste vokaal-instrumentaalrühmitus nimega Junk Riot.
Väärikat Viljandi seltsimaja ehmatavad oma ülesastumistega veel soome venelaste punt Kakaokamkami, Phlox, Kelder, Orelipoiss ja Ans. Andur. Bände on veel ja DJ-sid ka.
Koht: Viljandi seltsimaja, Jakobsoni 18 Ühe päeva pilet: 75.- Kolme päeva pilet flaieriga: 150.-
Juba neljandat aastat peavad ökoterroristid Tartu lauluväljaku muruosal pidu nimega Plink Plonk. Päev ja öö täis kvaliteetset muusikat ja ilusaid inimesi. Sel aaastal on oodata esinejaid Tartust Jaapanini, kõlab muusika elektroonilisest stoner-rockini välja. Ühena artistidest saabub Soomest peaaegu orkestri täis muusikuid, kes koonduvad nime alla Scandinavian Music Group, mis teeb soomekeelset folgi ja kantri mõjudega mahedat ja väga kaunist rocki.
Ühel kaunil päikesepaitselisel päeval ajasin Skype´i vahendusel ansambli laulukirjutaja Joel Melasniemiga juttu, et teada saada, kas peale viimast külaskäiku Eestisse on ansamblis midagi muutunud ning millest nad koos aega veetes armastavad rääkida.
Külastades teie Myspace.com lehekülge hakkab kohe silma, et olete teinud kaveri ansambli Dingo loost „Levoton Tuhkimo“. See on üks nende kuulsamaid hitte Eestis ning mõni aeg tagasi tegi sellest loost ka üks meie pop-artist oma versiooni. Kui aus olla, siis mulle meeldib teie variant palju rohkem. Aga siiski oli seda teie lehelt üllatav leida. Kuidas tuli mõte midagi säärast teha?
Meie plaadifirma Elements Music tegi ettepaneku. Nad on kunagi koostanud tribuutalbumi Leevi And The Leavingsi auks. Nüüd neil tekkis sama mõte Dingoga. Me pole varem kunagi midagi sellelaadset teinud ja seepärast tuli ka „jah“ sõna väga kiiresti. Elus peab kõike vähemalt korra proovima. Tuuribussis lisasime sellele akustilised kitarrid ja banžo ning leidsime, et kokku võib tulla midagi väga lahedat ja isegi veidrat.
Ma arvan, et see tuli teil päris hästi välja.
Oi, tänan väga. Kohe, kui kõrvale jätta süntesaatorid ja make-up, saavutad sa paugult hoopis midagi uut.
Plink Plongil ka seda teete?
Meil oli kunagi jutuks, et seda live´is kindlasti ei tee, aga võib-olla tuleb eestlaste jaoks erand.
Tavaliselt meeldib eestlastele küsimus, mida sa Eestist tead. Meile meeldib kuulata ülistuslaulu siinsest kenast loodusest, riigi väiksusest ja imelisest Tallinna vanalinnast. Mis sulle aga Eesti juures üldse ei meeldi?
Nooh, ma väga palju varjukülgedest ei teagi. Terhi (SMG solist) visati ükskord taksost välja.. Ta teeskles, et räägib oma nn venelasest kõrilõikaja poiss-sõbraga ning seepeale pandi ta korraga tänavanurgal maha.
Oi, appi! Nii palju siis Eesti asjast. Et aga rääkida SMG algusest, tuleb minna ajas päris kõvasti tagasi ja peatuda ansambli Ultra Bra juures. (UB koosnes peaaegu samast seltskonnast, kes praegu SMG teeb, tegutses aastatel 1994-2001). Nagu ma aru saan, oli UB väga populaarne ja edukas momendil, kui otsustasite lõpetada ja alustada SMG-ga. Mis juhtus?
Ega me ei uskunudki, et UB nii kaua üldse toimib. Tol momendil polnud meil kellelgi erilisi oskusi ning ambitsioone. Meil oli kuidagi koguaeg teada, et peale UB hingusele saatmist teeme midagi muud. Terhile tehti ettepanek soolo albumiks, aga otsustas siiski bändis laulmise kasuks. Nii me oma jõud koondasime!
Targad ajaloofaktid väidavad, et UB oli soomlaste seas väga tuntud, aga ei saavutanud piiri taga mingit läbimurret. Kas põhjuseks võiks olla asjaolu, et laulsite soome keeles ja teie muusikaline välimus on ka, kuidas nüüd öelda, väga soomelik? Või te ei pidanud edu võõrsil oluliseks?
Ei pidanud jah. Meil ei tulnud mõttessegi keelt vahetada. Pealegi oli tõeline tsirkus kõikide nende tuuride korraldamistega. Jäime truuks Soome muusikamammonale.
Nimi Scandinavian Music Group kõlaks justkui lavale oleks oodata tervet orkestrit. Põhikoosseisu kuulub neli liiget ja siis on mõned külalismuusikud?
Praegu ma tegelikult ütleksin, et meid on seitse.
No, siis ongi nagu orkester... Kas sa seda mäletad, et 2003. aastal, kui olite alles alustanud ja täis entusiasmi, ütlesite ühele Eesti muusikasõbrale, et korralik bänd peaks aastas vähemasti ühe plaadi reliisima vältimaks laisaks minemist. Kas sa siiani arvad nii?
Jah. Aga meie oleme juba laisaks muutunud. Stuudiosse läheme järgmisel sügisel. Seega ehk venitab ühe plaadi pooleteise aasta peale välja. Et praegu on meil aktuaalne see Dingo lugu.
Kui pilk teie suvisele tuurigraafikule heita, siis on see ikka päris muljet avaldav. Järelikult peate üksteise seltskonda päris palju kannatama. Millest te räägite?
Tavaliselt räägime, milliseid komme keegi eelistab, muusikast, kahuritest, muretseme Austria monarhia pärast. Aga peamiselt võrdleme erinevat tüüpe komme.
Kas teil kõigil on ka mõni ühine lemmik?
Mingi Menthose moodi asi oli, aga täpselt kohe ei meenu.
Aga ehk tuletad hiljem meelde, saaksin Plongi korraldajatele edasi öelda, et nad neid teile lava taha tooks.
See oleks tobe. Meile piisab õllest.
Tavaliselt ammutavad muusikud oma inspiratsiooni kuulates teisi artiste. Sina oled laululooja. Kus kohast tulevad sinu ideed?
Ma lihtsalt tunnetan häid meloodiaid. Suuremad mõjutavad võivad ehk olla Townes Van Zandt, Sufjan Stevens ja Iron And Wine. Tegelikult on nii, et alles pärast mingi loo tegemist võid aimata kellegi teisega sarnasusi.
Ma loodan väga, et SMG kestab igavesti, aga oletame, et ühel hetkel enam seda pole. Mis oleksid sinu jaoks uued väljakutsed või muusikastiilid, mida tahaksid proovida?
Mis mõttes, kui midagi juhtuks? Midagi ei juhtu. Päris tõsiselt. Meie tegemised nüüd nii tihedada ka pole ja mul on kõrvalt aega teiste huvitavate projektidega nokitseda. Püüan teistele inimestele lugusid kirjutada.
Seda on rõõm kuulda... Üks minu sõber, kes teie muusikast väga lugu peab, nägi teie esinemist, kui sügisel Odessa Popil käisite. Ta ütles, et teil on väga ilus laulja ning palus mul küsida, et ehk on võimalik tema telefoninumbrit kuidagi saada?
Ainult siis, kui ta on kõrilõikajast venelane, et Terhi ei peaks kunagi enam Tallinna taksojuhtidele bluffima.
Plink Plonk toimud 19. juulil Tartu lauluväljaku muruosal. Lähemat informatsiooni www.plinkplonk.ee
"Tere armasad muusikasõbrad! Pakume teile võimalust reisida ajas tagasi nelikümmend aastat! Reisi alustamiseks käivitage: mp3 fail(id), CD või asetage nõel vinüülivakku..."
Umbes nii jah. Ütlen kohe ära, et tegu pole taustaplaadiga. Vähemalt isiklikult ei suuda ma nii hästi komponeeritud mussi teravdatud tähelepanuta jätta.
The Beatles`i võrdlus siin pole mingi sõnade pildumine nagu seda pahatihti kerge retrohõngu puhul armastatakse teha. Siin kodeeritakse lahti kogu 60ndate lõpu rokenroll ja kohe on tuppa astumas David Bowie.
Me teame kõiki neid lugusid, valemid on selged! Kindla retoorikaga taustavokaalid, kontrabassilik bassiliin, puukasti "The Band" solnik ja saunalinaga kaetud "Ringo" suur tom, gospeliorel ja George Harrison kitarril. Lisaks lõputu hulk ajastuspetsiifilisi vidinaid, nagu verbid, mida enam ükski produtsent kasutada ei julge (sest see jätvat amatööri mulje) ja loomulikult koolipoisilikult helistike ja lugude vahel hüppamine nii, et teoreetilis-muusikalised kalvinistid salga kaupa minestavad.
Tore on täheldada mingi kaasaegse mõtteviisi täielikku puudumist, mis tekkitab mulje, et Philadelphia kutid elavad kuskil suletud ruumis, uusim plaat riiulil aastast 71 "Who`s Next", mille peale eriti hästi enam ei vaadata, et liiga raju või nii.
Tegelikult moodustab Dr. Dog kogu oma diskograafiaga muljetavaldava terviku ja suudab iga albumiga korrata teatud kvaliteeti ja teha seda, mis tundub neil väga hästi õnnestuma.
Niiet ääri-veeri samu iseloomujooni jagavad ka nende 2005. aasta album "Easy Beat" ja "We All Belong" aastast 2007.
Coldplay pole veel oma värskelt ilmunud plaadilt korralikult singleidki jõudnud välja andma hakata, kui juba paiskavad internetti uut materjali. Tänutäheks kõikidele neile, kes esmaspäeval alanud maailmaturnee konsadele pileteid ostnud on.
Lugu nimega "Death Will Never Conquer" ripub üleval nende kodukal ja on täiesti tasuta alla laetav. Lugu on iseenesest lihtne ja lühike ja traditsionaal, mille autor trummar Will Champion.
Ehk siis teeme sooja enne mättale istumist ning ohakem õndsalt Genialistides ringi vaadates ning meenutagem kõiki neid toredaid pidusid, mis selle seinte vahel toimunud on. Ilusad ajad, väga head konsad ning toredad inimesed.
Esinevad Tartu Popi ja Roki Instituut koos Phloxiga, plaadimussi serveerivad Al Flanelli, Huns, Liiviste ja Jaan Pehk.
On ütlemata tore ning tervitatav nähtus see värske õhk ja vaba loodus. Eriti kui kohtad seal mõnd muusikablogijat.
Ikka kogemata juhtub vahest, et mõni peatükk su armastatud ajaveebist kahe silma vahele jääb või lihtsalt kuidagi mööda libiseb. Aga pole probleemi. Selle mure lahendab NAK, kes suviti päevi peab ning kuhu mul õnnestus juhtumisi sattuda.
Kui targad sõnasepad huvitavate ettekannete vahel pause tegid, sooritas oma etteaste mulle lugupeetud Popop teemal "5 populaarsemat Eesti muusikablogi". Või sõnastas ta selle kuidagi teisiti, mõte jääb aga ikka samaks. Ühesõnaga on ajakiri [digi] ära märkinud muusikablogide maastikul uitajaid ja paari lausega neid iseloomustanud. Blogis filmsmusic on need kõik kenasti välja toodud, aga korrata võib ju ikka:
Eestis on indie-muusikast blogijad kõige elujõulisemad. Selle tõestuseks on Penny Lane'i head ja halvad sõnad indie-plaatide ja -ürituste kohta. Isiklikut ja vahetult.penny-l.blogspot.com
Kõrvaklappidest käib läbi kõik, alustades Eurovisiooniga ja lõpetades räpaste keldriurgaste vihase indie'ga. Ei puudu ka külastatud kontsertide ülevaated.k6rvaklapp.blogspot.com
Polkast rokini ja diskost metal'ini, aga põhirõhk klubiseinte vahele jääval muusikal, kõik see mõnusas huumorikastmes.viljaveski.blogspot.com
Popop annab ülevaate olukorrast popmuusikarindel. Esindatud on ülevaated ja mõtted mitmetest erinevatest stiilidest ja lähenemistest.www.popop.ee
Muusikablogi, mida teeb rohkem inimesi kui ühel käel sõrmi. Põnevaid muusikaleide nii Eestist kui ka mujalt, põhirõhuga Skandinaavia maadest väljaimbuval heliloomingul.microlips.blogspot.com
PS! Ja üks pisike mõttetera kõikidele blogijatele, mis samuti pärit NAKilt Tõnis Hiiesalu ettekandest: ära kunagi blogi halva tujuga!
Siit tuleb nüüd selle aasta parim album, mida mul on õnnestunud kuulda. Austini (Texas, USA) lõõmava kuumuse käes juba mõned aastad küpsenud bändi White Denim kauamängiv "Workout Holiday" ei jäta ruumi kahtlusteks, kellel on plaanis ülelombi rokimaastikul buldooseriga paar jõulisemat ringi teha ja miks mitte ka siin.
Album lüüakse kohe kiirete trummibreikidega lahti ja "siit ma nüüd tulen" pungikas kidra ei reeda tegelikult veel mitte midagi. See ongi lihtsalt krunt mis on tarvis tõsisemate pintslitõmmete tarvis lõundile kanda.
Mida lugu edasis, seda julgemaks muutuvad rütmid ja haaravamaks meloodiad. Samas mingit revolutsiooni helimaastikul ei korraldata, kõik on puhas "soul ja punk, mis hängivad kuskil Austini peal ringi ja võibolla teevad väikese LSD,aga äkki ei tee ka". Igatahes on viiendaks rajaks ("Mess Your Hair Up") mulle selge, et käesolev album on vinüülkettana troffee igas plaadikogus. Hea uudis on see, et tervelt seitse lugu on veel ees, mis ei anna ohje kordagi käest.
Kohati tekib tugev seos Vietnami konflikti aegsete bändide teatava toore ja jõulise helipildiga, aga siin pole Napalme, siin on lihtsalt ilus päikesepaisteline päev täis seiklusi, kuskil džunglites kus Jeep`i raadiost tuleb Patti Smith, millele mustanahaline sõdur mingit soulipõhist meloodiat peale ümiseb. Nii see sõit jätkub.
Postpunki leidub siin muidugi pea igas loos, aga umbes sellises võtmes nagu oleks Jimi Hendrix kas Televisioni, The Jamiga, või siis Wire´iga koos mänginud.
Garaaž ja proge, punk ja soul, King Crimson ja Jim O`Rourke.
On lihtsalt üks lugu, millest ma ei saa viimastel päevadel ei üle ega ümber. See on mu pleieris teinud ilmselt sadu ringe juba. Kuulub pala New Yorgi ansamblile MGMT (The Management).
Tüübid debüteerisid eelmisel aastal albumiga "Oracular Spectacular", mille tulek on minust kuidagi mööda läinud. Telkust olen paaril korral näinud videot loole "Electric Feel", aga need harvad korrad pole kuigi palju kikkinud.
Tervikuna albumit kuulates olen suht lummatud. On paar väga kihvti lugu nagu näiteks "Kids", "Weekend Wars" ja käredam "Time To Pretend".
Aga minu südame on võitnud pala "The Youth". Lihtsalt nii ilus. Panen teile ka kuulamiseks. 3 minutit ja 47 sekundit on see teie noorusest väärt!
Kuskilt oleks nagu silma jäänud, et tüübid nokitsevad hetkel vaikselt uue helikonservi kallal.
The Youth
This is a call of arms to live and love and sleep together We could flood the streets with love or light or heat whatever Lock the parents out, cut a rug, twist and shout Wave your hands Make it rain For stars will rise again
The youth is starting to change Are you starting to change? Are you? Together
In a couple of years Tides have turned from booze to tears And in spite of the weather We could learn to make it together
The youth is starting to change Are you starting to change? Are you? Together
Mis ma oksan öelda. See üritus, mis juba 15 aastat järjest Tallinna Lauluväljaku kaare all iga juulikuu alguses toimub, on ikka kordi hullem, kui ma oma suures pessimismis olin suutnud ette kujutada. Olgu selle kultuuriprogrammiga kuidas on, see ei tee olematuks kogu seda loomastumist, mis enamimikul alal kõigi silme all toimub. Vähemasti nende, kelle silm seal midagi seletada suudab.
Veidi enne Franz Ferdinandi algust kohale jõudes suundusin otse joones kontsertpaika ning kohale sättinud rahvamass üllatas mind ausalt öeldes küll. Positiivselt. Ja mul hullupööra vedas ka inimestega, kelle kõrvale end live´i ajaks trügisin, et Glasgow vendi võimalikult lähedalt näha. Esimene pool kavast tõmbas käima, tõeline hitisadu, saund oli täitsa hea ja inimeste minek energiline. Franz Ferdinand on selles suhtes tore ansambel, et nad on suutnud kirjutada ikka mõned väga head lood, mis on mingi eluhetke hümniks. Hea oli vaadata, kuidas ka tüübid ise ennast laval vabalt tundsid ning publikuga suhtlesid. Kõik nagu justkui klappis. Teine pool vajus minu jaoks tiba uimaseks ja et mitte massist väga pannkoogistatuna lahkuda, lipsasin mõned lood varem oma magusalt kohalt minema. Reaalsusesse tagasi tulla oli muidugi suht valulik. WC järjekorras tuli üks pool lääbakil noormees väitma, et ta seisis enne mind järtsis. Noh, ma ei mäleta aega, mil ma oleks varem täiskasvanud meesterahvaga sellel teemal vaielnud.
Samas ma nüüd ei tea, kas see oli mingil moel märgi kirja saamine, et FF nähtud sai. Omalt poolt ta ikka mõne kustumatu momendi kinkis. Ma ei taha viriseda või kuidagi ennast paremaks pidada, aga kardan, et kui järgmisel aastal uue suurnimega siiani seda massüritust vältinud skenet meelitama hakatakse, siis ma pole kindel, kas suudaksin selle teekonna uuesti ette võtta.
21. juulil on ilus tulevik neid ootamas, kes armastavad Primal Screami. Sel päeval tuleb välja nende üheksas stuudioalbum, mille avasingel tõotab palju enamat, kui oli nende viimane katsetus 2006. aastal plaadi "Riot City Blues" näol.
"Beautiful Future" koosneb kümnest loost ning esimeseks singliks on valitus "Can't Go Back"
.jpeg)
