Veel üks tore ivent

Sügishooaja esimene Odessa POP toimub laupäeval 29. septembril Von Krahli baaris ning seekordseks peaesinejaks on TV-Resistori - soomekeelse indie-popi viimaste aastate kuumim nimi, esindades peamiselt psühhedeelse folgiga üleilmset tuntust kogunud Fonal Recordsi vahetumat poolust.

Külalised juhatab sisse kodumaine Id_Rev, kes on võtnud viimasel ajal otsustava suuna eestikeelsele post-rockile.

Niigi mitmekesist meeleolu rõhutavad ja tantsimagi õhutavad DJ-d: Eesti undergoundi esi-niiditõmbaja Aivar Tõnso (HUH) ning sõprade seas tuntud melomaanid Ulla (Saar) ja Martin (Jõela).

Ühtlasi on tegemist iga-aastaselt Tallinnas toimuva eklektilise muusika suursündmuse Hea Uus Heli ehk HUH'i ametliku soojenduspeoga. HUH'i kohta vt lisainfot siit www.huh.ee

Uksed: 22

Kodu
Hea uus heli

Muusikablogide eri

Dahling, Honey Power ja Lack of Eoins annavad ühise kontserti

5. oktoobril kell 21 toimub Genialistide Klubis kontsert, kus üle pika aja astub publiku ette üks Eesti britpop-muusika alustalasid - ansambel Dahling. Bändi ülesastumised on erakordselt haruldased - nende viimastel aastatel antud avalikud esinemised võib napilt kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Läbi aastate ustavat kuulajaskonda enda ümber kogunud Dahling on hoidnud oma fänne pikalt ärevil ka uudistega peatselt ilmuvast kauaoodatud plaadist.

Koos Dahling´uga astub üritusel üles Lõuna-Eesti mitteametlik lo-fi kuningas, ansambel Honey Power. Bändi esimese albumi - kriitikute heakskiidu nii siin- kui sealpool piiri pälvinud "Macrosilly" -ilmumisest on möödunud juba aasta ning nelik nokitseb hetkel hoogsalt uue materjali kallal. Sellest, kuhu suunda ansambel oma värskes loomingus tüürib, saab aimu kontserdil.

Õhtu kolmas esineja Lack of Eoins saabub Viljandist. Bändi muusikat on naljaga pooleks iseloomustatud kui krutskiga indie-rock'i. Vaatamata oma noorusele on Briti uue muusika hoovuseid hästi tunnetav nelik suutnud vanemates tegijates parasjagu nii kadedust kui ka imetlust pälvida.

Lisaks toimub ühise kontserti raames ka tantsupidu märksõnaga „Eesti muusikablogijate eri". DJ puldist leiab kolm Eesti parimat muusika-ajaveebnikku, kes lasevad muusikat, mida nad oma blogides kirglikult kajastanud on.

Plaate keerutavad*

K6rvaklapp (www.k6rvaklapp.blogspot.com),
Martin Jõela (www.zone.ee/joela) ja
Penny Lane (penny-l.blogspot.com)

5. oktoober

Genialistide Klubi, Lutsu 2, Tartu

Algus kl 21

Pilet 50.-

www.myspace.com/dahlingband

www.myspace.com/powerhoney

www.myspace.com/lackofeoins

Bullfrog Brown "Tundra"

(KWAQ, 2007)

Bluesi trio Bullfrog Brown hoiab oma kuulajaskonda pidevalt ärkvel üsna tihedasti ilmuva materjaliga; olgu see siis mõni EP, kogumik või täispikk album. Alles mõned kuud tagasi esitlesid Tartu mehed special edition´it "Snake and Devils/Uncooked"

"Tundra" on aga 6 looga EP, mis on ehk iseloomult mõnevõrra intensiivsem ja kärsitum kui viimased Bullfrog Browni reliisid. Jõulisem on läbi kitarrivõimendi mängitud suupilli sound ning viimane soleerib julgelt läbi kogu plaadi. Ometi on siin kõik omajagu tuttav: kitarrikäigud ja kähisev vokaal. Lisaks tuumikusse kuuluva Andres Rootsi, Alar Kriisa ja Üllar Kärti teeb plaadil kaasa Raul Terep trummidel.

Nagu varem öeldud on "Tundra" üsna tempokas, kuid lugude teemad on nukrameelsed kõneledes vaesusest, aukudest hammastes ning püksitaskutes. Kuid vaatamata on meloodiad lõbusad ning ehk see annab lootust, et viletsamad ajad asenduvad päris kindlasti parematega.

EP-lt tõstaksin eriti esile teise träki "Blues For Masters", mille trummipartii nagu poleks bluesile väga omane, kuid paneb loo hästi tööle ning toob päris korraliku annuse värskust. Kui sõna blues tundub igav ning mitte midagi uut pakkuv, siis "Blues For Masters" lükkab selle arusaama kindlasti ümber.

Kodu
MySpace

Bullfrog Brown - Blues For Masters

Indiehümn klubimuusikaks

Hea uudis kõikidele Peter, Bjorn and John´i ja nende loo "Young Folks" austajatele.

Mõni aeg tagasi niitis see lihtne ja siiralt armas lugu järjest ja aina laialdasemalt maha minu-suguseid inimesi ning sõprade keskis sai "Aasta vilet" läbi torujas huulte sadu kordi puhuda.

Nüüd on tulnud träänsi tüübid Belgiast selle peale, et miks mitte proovida antud meloodiat kasutada veidi "elavamalt". Kes sellist lihtsat soigumist ikka kaua talub, vastasel juhul võib roolis või kipsplaat näppus magama jääda.

Siit see tuleb: Minimalistix - Whistling Drive

The Go! Team "Proof Of Youth"

(Sub Pop, 2007)

Nagu Arcade Fire suutis sel aastal tõestada, et pärast ülieduka ja imetlust kogunud debüütalbumi järel on võimalik pakkuda kuulajale veel ja veel ning tugev teine album, on seda teinud ka Briti bänd The Go! Team.

6-liikmeline üksus võiks suisa energiast plahvatada. Järg esikplaadile "Thunder, Lightning, Strike" nn. strikes again ning asjaolu, et oled noor, eluvõimeline ja tahtmist täis on leidnud tõestust.

"Proof of Youth" pole leppinud allahindlusega ühegi koha pealt. Heliloojatest, lauljatest ja pillimeestest on võetud kõik, mis nad suudavad anda. Siin on tonnide viisi puhkpille, erinevaid sämpleid ning haaravaid kitarrikäike. Plaadil on segamini girl power´i ilmingud, rokk, tantsumuusika, vanakooli hip-hop ja killukesi `70.-` 80. peavoolu muusikailmingutest.

Liiga palju ühele plaadile? Kusjuures mitte. Arvesse võttes kogu seda esmapilgul moodustunud kompotti ei teki ülekuhjatud tunnet ning kogu asja juures võib vabalt hinge tõmmata. Näites on plaadile lülitatud kaks instrumentaalpala, millest esimene "My World" võiks olla üdini positiivse animafilmi, näiteks "Leiutajate küla Lotte", saatemuusika.

Ülidselt tekitab albumi kuulamine tunde, et kõnnid kuskil tiheda liiklusega tänaval ning närviliste inimeste asemel jalutavad vastu lõputult elurõõmsad ja üdini positiivsed kodanikud. "Proof of Youth" annab mõista, et see elu polegi võib-olla nii kole. See on väga hea tunne.

Kodu
MySpace

The Go! Team - Grip Like a Vice

[ndiesh]t*ee

Lõpuks ta tuleb jälle. Kohtumiseni!

Urbaanika made my day

Shalaya blogis Urbaanika kirjutab, et sel sügisel võib Eesti pinnale maanduda legendaarne kollektiiv The Fall.

Bänd on eksisteerinud veidi üle 30 aasta ja ainuke originaalliige (vahetusi on bändis olnud üle 50) on The Fall´i aju, süda ja selgroog Mark E. Smith. Pidevalt muutuv kooslus on pea iga aasta välja andnud mõne stuudioalbumi, singli, kogumiku või midagi taolist. Selle aasta alguses reliisiti 26. album "Reformation Post TLC".

Nagu räägitakse, on The Fall päris tugevalt mõjutanud kogu nn indie-skenet üle kogu maailma. Ja tõenäoliselt mõjutab ka edaspidi.

Urbaanika
Myspace

Kummastav Kreatiivmootor ja jäädmurdev Ben Frost

Ilmselt tehti neljapäeva õhtul Rokiklubis ajalugu. Esmakordselt esitles Kreatiivmootor Tartu publikule oma plaati ning veidi hiljem võis laval (täpsemalt lava ees) näha kuute kitarristi korraga. Neljapäeva õhtu kohta oli ka inimesi väga palju.

Kreatiivmootor tekitab minus segadust. Mis ta siis on? Labane kräunumine ja originaalitsemine? Või siis midagi sügavamat ja ironiseerivat? Igatahes on Kreatiivmootori näol tegemist tähelepanu pälviva kooslusega, et mis nüüd edasi, mis nad järgmiseks teevad? Veidi eelnevalt materjali kuulanuna mõtlesin, et nn ühekordseks kasutamiseks kõlbab küll. Mitu korda ei teki tahtmist kuulata. Eilne live oli päris pöörane ja tundub, et Kreatiivmootor on väga selgelt oma külge haakinud eksperimentaalsemast kultuurist lugupidavad inimesed: perfomance, happening, absurd.

Kreatiivmootor lõhub päris korralikult traditsiooni, samas ülistab ka lihtlabaseid võtteid. Aga ei võta mitte midagi tõsiselt. Arvatavasti ei taotle nad ka ise, et neisse tõsiselt suhtutakse.


Päris hulluks läks eile siis, kui islandlane Ben Frost oma kaadervärgiga väikese Rokiklubi üle ujutas. Kuus nn kohalikku kitarristi seisid reas, klapid peas ning vihtusid üle poole tunni igaüks oma käiku. Järjest, ilma muutusteta. Kahju, et mul fotokat kaasas polnud, sest need kuus kitarristi moodustasid päris põneva vaatepildi. Ben Frost ise oli helipuldis ja miksis helidemassi kokku. Koha peal sündinud heliteost iseloomustab Islandile omane kargus, mida on kuulda Sigur Ros´i või Björk´i muusikas.

Ühe käigu raiumine tegi nii mõnegi pillimehe kukla higiseks ja käe kangeks. Kuulajalgi oli tükk tegu, et saalis püsida. Vahepeal kiskus muusika füüsiliselt raskesti talutavaks. Liialdatud bass surus kogu rindkere kokku ja segas hingamist. Inimesed muutusid veidi rahutuks ning ma isegi ei teadnud, kas panna oma käed püksi- või mantlitaskusse. Aga jäin ellu ja rahule. Jätke Ben Frost´i nimi igaks juhuks meelde.

Eclectica@Rock&Roll

Toimub palju huvitavat ühel õhtul!

BEN FROST'i projekt
www.myspace.com/theghostofbenfrost

KREATIIVMOOTOR'i uue plaadi esitlus
www.myspace.com/kreatiivmootor

Lisaks bändidele toimub veel akustiline version projektist nimega "6 guitars".
Ehk siis vaja oleks kuut kohalikku kitarristi selle jaoks!!!
helinäide:
http://ethermachines.com/sound/6GuitarsExcerpt.mp3

Ben Frost annab igale kitarristile mingi käigu ja seda tuleks siis ca 40 minutit järjest täie rauaga mängida ja ta miksib neid kokku. Omamoodi vastupidavustest, nagu ta ütleb.Eelistatud on punk- ja metaltaustaga kitarristid.


http://www.eclectica.ee

Uksed 21.00-02.00
75/50(KK)

Pidu lõpeb Undergroundis!!!
www.underground.ee

Chalice+Eplik+Tursk+Saaremets=ELIIT

Mulle millegipärast tundus, et suvi polnud sel aastal Tartus sugugi vaikne. Kui ma reedel peale nädalast eemalolekut siiakanti tagasi juhtusin, sain kultuuriśoki. Järsku olid kõik minu lemmikkohad täitunud uute ja noorte nägudega. Neid oli palju ja oh seda rõõmu ja juubeldamist. Õigus. Kooliaeg.

Esmaspäeva õhtul andis üle tunnise kontserdi Tartu Raekoja platsil ansambel Eliit. Kooli alguse puhul. Üliõpilastele. Kuigi peale paari lugu tuli eespoolt publiku seast soov, et Eliit teeks Plongilt hitiks saanud loo "Tissid", seda siiski ei tehtud. Eliit oli sel korral teistsugune kui suvisel murufestialil.

Päeval Forwardsis proovi teinud nelik kandis ette Vaiko Epliku kahe plaadi pealt enamiku lugudest, laule Chalice´i loomingust ning esitusele tuli ka Ans. Anduri "Ma töötan ajalooarhiivis". Vaiko Epliku, Chalice´i ning Orelipoisi kõrval tungib jõudsalt eliidi hulka ka poistebänd Paidest. Ja ma usun, et ei lähe väga palju enam aega, kui tavaline eestlane suudab nimetada peale Raul Vaigla veel mõnda bassimängijat. Tsiteerides Vaikot: "Bassivõlur Tursk".

Kontsert oli väga hea. Heatujulisi noori oli kogunenud ikka päris muljetavaldavalt palju ning enamus olid seal, et muusikat kuulata. Vaba ja lohv, kaasakiskuv ning nutikas. Need võiksid olla kontserdi kirjeldamiseks mõned märksõnad. Ja muidugi liialdatult palju tossu. Taaskord. Millal sellest asjast lõpuks üle saadakse?

Oi, maailma muusikaturg, millised talendid siinkandis ikka elavad.

Foto by Azad (rada7)

Anne Veski

Pühapäeval esitles Genialistide Klubis oma duubelplaati Lõuna-Eesti Nick Drake ehk Kago. Varem Õunaviksi alt ilmunud kaks EP-d said Seksoundi abil ühistete kaante vahele ning seda sündmust kogunes tähistama tubli hulk inimesi, kelle seas ka tuntud kultuuritegelased. Meeleolu oli rahulik ja intelligentne.

Kago esinemist kuulas publik täies vaikuses ja tähelepanelikult. Ta ise oli lihtne, õrn ning ladus üksteise otsa geniaalseid kitarrikäike. Ilus. Ilus. Ilus. Ja parajas koguses mahedat huumorit.

Bad Apples püüdis sel õhtul pilku imekauni solisti Helina Risti julge outlook´iga. Suurem osa Eesti naistest sulgeb ennast lapse ootel olles nelja seina vahele, loevad sadu beebiraamatuid ja lõpetavad suhtlemise vallaliste sõbrannadega. Helina aga astub julgelt lavale, nõksutab kelmikalt laulude rütmis jalga ja tunneb tähelepanust suurimat naudingut. Võib-olla oli see üks meeldejäävamaid Bad Applesi esinemisi. Huvitav kooslus.

Ja Honey Power. Noh, võib öelda, et HP tundis ennast laval hästi, sest heli oli hea ja kõike oli korralikult kuulda. Kuigi prožektorivalgus paistis otse silma ja publikut ei näinud, tundus, et läks korda.

Peale üritust suundusime Riiga ning Tursk näitas meile Youtube´st videot noorest Anne Veskist. Sellest ka postituse pealkiri. No, see oli ka tegelikult päris suur elamus meile. Siit see video tuleb:

Anne Veski - Ehavalgus