Muusika filmile "Jan Uuspõld läheb Tartusse"
(Mortimer Snerd, 2007)

Pungil täis head poppi, väike kõrvalepõige teknosse, Eesti klassikasse kuuluvad lood. Ometi ei lase Sten Śeripovi ning Vaiko Epliku kirjutatud muusika lahti sellest, mis on Eesti filmimuusikale nii omane ja armastatud.

Jan Uuspõld kohtub oma rännakul erinevate karakteritega, kes kokku moodustavad lühidalt võetuna selle, milliste inimeste keskel me elame ning kuigi Eesti on väike, on seltskond kirju ning oma viguritega. Meil on suve nautivaid hipisid, eeskujulikke ja karme bussijuhte, autoarmastajaid, küladraama keskel elavaid kodanikke, Reet Linna ning Erich Krieger. Meil on pahesid ja on voorusi, armastust ning head muusikat.

Saundträkil kõlavad vanad hitid nagu näiteks Fix´i "Tsirkus", uued lood uuemas kuues nagu Inese "Väike saatan" ning kaunis "Soo folk", mis oleks kui filmist Nipernaadi tuntuks saanud loo "Rändaja õhtulaul" väiksem vend.

Käesolev plaat on täiesti arvestatav kuulamine vaatamata sellele, et on filmimuusika ning osade lugude ette on kleebitud repliigid filmist.

Liina Vahtrik - Väike saatan

Placebo - oli siis või ei olnud?

Placebo on tore bänd. Oma au ja kuulsuse on nad 100% välja teeninud ning ma ei pane absoluutselt pahaks, et pidin troll nr. 6 üle poole tunni lõõskava päikese käes ootama, et see mind ja veel kümneid ja kümneid needitud ning kettides emonoori Saku suurhalli kohale viiks.

Sisse sain hõlpsasti. Rõdult alla kiigates jäi silma nii mõnigi tuttav. Saal oli päris tühi, kui esinema asus Soome bänd ManBoy, kes valiti esialgu plaanitud USA Evaline´i asemele. Viimastel oli probleeme viisadega. ManBoy oli päris jube. Ainuke nn päikesekiir oli triost trummar. Kohati. Mõttetu bänd mõttetu muusikaga. Ja siinkohal pole asi maitses. Asi pole ka saundis (suurhalli special). Oli igav, sest lood olid igavad ja nad ise ka.

Enne Placebo rahva ette astumist võeti katted lavalt maha, hunnikute viisi kitarride juures tegutsesid tehnikud-abilised ning seda oli päris huvitav jälgida. Saali tuli inimesi pidevalt juurde ning nendes noortes, kes olid ennast lava ette hüppama sättinud, kasvas ärevus iga sekundiga, sest väikseimgi liigutus lavatööliste poolt pälvis aplausi. Ja kui bänd lõpuks publiku ette tuli, tõusis kätemeri väikeste peanupukeste kohale.

Mis ma neist oskan kirjutada... Ehk mõned paremad hetked? Neid oli täpselt kaks. Esimene see, kui piitspeenike ja pikk Stefan Olsdal laval pikali kukkus pärast seda, kui ta seal võimude peal oli turninud. Teine oli see, kui läksin WC-sse ning kuulasin Brian Molko vokaali bändi sügamise taustal. Ja mõtlesin, et päris tuus on käia siis WC-s, kui paarisaja meetri kaugusel mängib selline bänd.

Kui ma praegu siin istun, siis tegelikult mul polegi sellist tunnet, et oleksin seal üldse viibinud. Vahetult peale kontserdigi ei tekkinud dialoogi, mis oleks hakanud lahkama äsja kogetud muusikat täis tunde. Ma ei saanud elamust. Võibolla oleksin pidanud olema ka üks sellest massist, kes all näppu viskas ja higistas? Võimalik. Teist korda ma Placebot vaatama minna ei taha. Aga üldse ei kahetse ka.

Pilk lähipäevadele

ehk
mõned kohe-kohe ilmuvad plaadid, mis võiksid tähelepanu köita:

* Tiny Dancers "Free Scool Milk"
Bänd tuleb UK-st, teevad alternatiivset folkrokki ning nende debüütalbumit produtseerib John Leckie, kelle kätt on tunda ja kuulda näiteks Radiohead´i albumi "The Bends", My Morning Jacket´i "Z" või The Verve´i "Storm In Heaven" peal. Tiny Dancers on jõudnud oma imeväikese tegutsemise ajaga soojendada näiteks Bob Dylanit ja Richard Aschrofti.
www.myspace.com/tinydancers

* Mumm-Ra "These Things Move In Threes"
7 aastat tegutsenud briti bändi esimene album. Täidlane saund, ilus meloodiline kitarri-pop. Punt veab livedel kaasas oma maskotti, milleks on mänguhani.
www.myspace.com/mummra

* Moonbabies "Moonbabies At The Ballroom"
Rootsi duo kolmas album. Algselt peeti eeskujudeks My Bloody Valentine´i ja The Pixies´t, kuid kukkus välja sootuks pop ning peaks olema midagi The Beach Boys´i laadset.
www.myspace.com/moonbabies

* Garbage "Absolute Garbage"
1994. aastast tegutsenud punt tutvustamist ei vaja ning seda nad teavad ise ka. Seepärast arvas Garbage, et on paras aeg oma loomingust teha kokkuvõte ning panna parimad hitid ühele helikandjale. Loomulikult leiab sealt lood "Stupid Girl", "The World Is Not Enough", "Shut Your Mouth" jpt.
www.myspace.com/Garbage

* The White Stripes "Icky Thump"
Kolm nädalat kestnud salvestamine viib peagi duo oma 6. stuudioalbumini, mis peaks jõudma poelettidele juunikuu esimesel poolel.
www.myspace.com/thewhitestripes

* Editors "An End Has A Start"
Kahe aasta taguse debüüdi "The Back Room" järg. Kui Editors laiemale areenile ilmus, lõi ta letti paar tugevat hitti nagu "The Blood", "Munich" (mis oli vast nende kõige edukam singel, jõudes Briti singlimüügi edetabelis 10. kohale) ja "All Sparks", mida erinevad raadiod üle maailma usinasti mängisid. Uuelt albumilt on väljas juba ka lugu, mis kannab pealkirja "Smokers Outside The Hospital Doors".
Kodukas

* The Polyphonic Spree "The Fragile Army"
Dallase omanäolise koosseisu kolmas stuudioalbum. Koosluses on umbes kolm põhimeest ja siis on seal veel oma 10-40 teist liiget. Tegemist siis suure orkestriga, kes teeb rokki ja teeb seda väga hästi.
Kodukas


Samuti tuleks raha kõrvale hakata panema näiteks Marylin Manson´i ja Queen Of The Stoneage´i austajatel.

Stuudios lihvivad uut materjali ka The Thrills, kelle album peaks ilmuma juulis ning kaks kuud hiljem ehk septembris on lubanud Eestiski käinud Animal Collective´i mehed kauamängivat.

Uus singel:
Interpol - The Heinrich Maneuver

KUMU ÖÖ
(kutsub jälle)

Kumu ÖÖ’st on saamas iga-aastane kultuurisündmus, mil üheks ööks aastas on terve Kumu alumine korrus ja sisehoov põnevaima muusika ja visuaalkunstide päralt. Programm toimub läbi öö kolmel laval: fuajees, suures näitussaalis ja auditooriumis. Uksed avatakse külastajatele kell 22:00 õhtul ja pidu kestab hommikutundideni. Avatud on ka kohvik ja siseõu baaridega ning festivali mõõtu kontsert-peole oodatakse ligi 2000 inimest.

Muusikavalik saab olema sel aastal avar. Alguse on saanud ka üks oluline traditsioon - Kumu ÖÖst on saamas sündmus, kus igal aastal esitletakse ka värskelt ilmunud olulist eesti muusikat. Eelmisel aastal esitles uut plaati Wochtzchee, sel aastal astuvad aga verivärske materjaliga üles koguni kaks kollektiivi: Broken Time Orchestra ning Vaiko Eplik & Eliit.

Kumu ÖÖ-l esinevad:
Jah Wobble & the English Roots Band(UK)
Jimi Tenor & Kabu Kabu (FIN)
Mira Calix (UK, Warp records)
Clark (UK, Warp records)
Islaja (FIN, Fonal records)
Bersarin Quartett (GER)
Lubomyr Melnyk (Ukraina)
Vaiko Eplik & Eliit (EST)
Broken Time Orchestra (EST)
Miss Katrin & Kautechre (EST)
Aivar Tõnso
Siim Nestor
+
Videoprogramm

Pilet 295.-

Kumu öö
FBI

Rufus Wainwright "Release The Stars"
(Geffen, 2007)

33-aastane Rufus Wainwright on elav filmimaterjal. Ta sündis tunnustatus folkmuusikute perekonda, kelle suguvõsa juured ulatuvad 17. sajandisse, jõudes New York´i ajaloo läteteni. 6-selt õppis klaverimängu ning tuuritas oma ema, tädi ja õega. Teismelisena käis ta palju erinevatel kontserditel, põletas elu ning kuulates isaga Blondie "Heart Of Glass´i" tunnistas ta esimest korda oma huvi samasooliste vastu. Praegusel ajal peetakse Rufus Wainwrighti üheks peamiseks gei-ikooniks. Tema tormiline elu alates tõsistest narkoprobleemidest, vägistamisjuhtumist, põgusast sõprusest Jeff Buckley´ga vahetult enne viimase uppumist kuni esinemisteni Stingi, Sean Lennoni jpt on vaid tema positsiooni superstaarluses kinnistanud.

Tõelise aristokraadina armastab ta ooperit, mille mõjutusi ta oma loomingus, mida võib südamerahuga nimetada pop-muusikaks, ei püüagi varjata. Erinevad kriitikud nimetavad teda kui popera (pop opera) stiili esindajaks. Tabav. Termin võtab väga hästi kokku artisti 6. stuudioalbumi "Release The Stars", mis on tema diskograafia nimestus vast kõige kommertslikuma kõlaga kunstiteos. Kindlasti annab sellel tooni Pet Shop Boys´i liikme Neil Tennati osalus produtseerimisel. Orkester, klaver, kitarr ja Rufus Wainwright´i vabalt voolav vokaal. Hetkel on mees andnud nõusoleku päris oma ooperi kirjutamiseks.

Aga plaadi juurde. Vaatamata tõelisele rahutule hingele ja erinevatele kuulujuttudele on tema muusika tasakaalukas, mõtestatud ning selles on tunda perekonna ajaloolisele päritolule vastavat väärikust. Ta laulab armastusest, linnaelust, korduvatest situatsioonidest, igavusest jne. Kokku kõlab Rufus Wainwright oma kindla stiili ja vokaaliga ikkagi värskendavalt ning kordumatult. Ilusad meloodiad on imehästi kokku sulatatud pillipartiidega, eriti loos "Nobody´s Off The Hook". See on plaat, mille seltsis võib vabalt päevi veeta.


Rufus Wainwright Myspace´is
Rufus Wainwright ja ametlik kodukas

Ruffus Wainwright - Going To A Town

Vaiko Eplik esitleb oma teist albumit "2 - Aastaajad". Plaadil 16 lugu.

Vaiko Eplik ja Eliit Myspace´is
Johnny Depp

Mikronid 1968. aastal, mil pandi alus rockfestivalide traditsioonile Eestis.

Kogumikplaat "Biitpiraadid 2"
(Rampade Org, 2007)

1960. aastate Eesti biitmuusika ajaloominutid jätkuvad. Seekordne kogumik viib kuulaja aega, kui Eestis peeti maha esimene nn. rockfestival. Aasta siis oli 1968 ning kohaks valiti kino Kosmos. Kohale tuli palju noori muusikahuvilisi, kuigi teati, et taolist üritust korraldada väga ei tohiks. Sellest kontserdist on plaadil 10 livelugu.

Kogumikult leiab mitmeid instrumentaalpalu, kavereid ning mõnusaid emakeelseid naiivseid poplugusid. Kogu plaat on tõeliselt lo-fi, mis iseloomustab väga ehedalt kogu tolleaegset vahetut suhtumist muusikasse. Eesti Raadio ja ETV fonoteegi ning tolleaegsete biitmeeste käest saadud rariteetsed materjalid on ajaga saanud kannatada, kuid sellest hoolimata on need plaadile pressitud ja 21. sajandi muusikasõbrani toodud. Nii ei ole koostajad probleemi teinud tõigast, et osad lood võivad venitada, kumiseda või ragiseda. Super!

"Biitpiraadid 2" plaadil on esindatud näiteks Omega, Kristallid, Poppojad, Virmalised, Optimistid jpt. Sarja esimesel kogumikul laineid löönud kollektiiv Kogudus looga "Ära süüdista saatust", mille hiljem tänapäevastas DJ Critical, on ka käesoleval albumil esindatud väga kihvti palaga "Ühiselamu", mille sõnad peaksidki nii mõnelegi naabritega kimpus olevale inimesele äratundmise rõõmu valmistama.

"Biitpiraadid 2" esitluskontsert toimub 16. mail algusega kell 19.00 baaris "Juuksur" (Vaimu 1), kus esinevad Ans. Andur, Soterios ja Vaiko Eplik Eesti biitmuusika bändide töötlustega omas tõlgenduses.

Rampade Org
Myspace
Telli @ Mudamusic

Mikronid - I´m A King Bee

Aitäh lugejatele ja ürituse korraldajatele. Mis oleks elu ilma muusika ja kultuurita? Pusa on soe ja rohelisest tassist joon mõnuga kohvi.

Ajaveeb 2007 tulemused
Ajaveeb 2007 uudis
Eesti Päevalehe artikkel

Vinüül

Saavad kokku kiiresti populaarsust kogunud, veits sellist girlpowerlikku diskot esitav Stella Tallinnast ning eelmise postituse kangelane Chalice Tartust ja panevad küljed kokku. Selle kohtumise korraldas Raul Saaremetsa plaadifirma Umblu. Kohtumise tulemuseks on 7-tolline singel. Stella esitab ühel küljel loo "First Kiss" ning Chalice "Teise planeedi saladus". Kuna tegemist on vinüüliga, siis pressitakse neid ainult 200. Seega üsna rariteetne. Kujunduse autor on noor ja andekas Margus Tamm. Singlit presenteeritakse 18. mail Tallinnas Mutant Diskol. Koht: Von Krahl.

Chalice "Taevas ja Perse"
(Umblu, 2007)

Mulle Chalice meeldib. Miks? Sest ta on aus. Ei ole fa-fa-faa-ma-olen-nii-lahe suhtumist, mida tema tehtav muusika võiks vabalt väljendada. Kes Jarek Kasari tegemisi kuulnud on, teab seda ju isegi, et ta on lahe. Fotośoppimata pildid albumi kujundusel rõhutavad tema vahetut olekut veelgi. Iga pildi peal ei pea naeratama ja olema ilusam, poseeritum kui tavaelus. Täpselt selline on ka Chalice´i muusika ja sõnad. Üks mõte: "Hakka elama ja ela nii et viimasel päeval ei taha teha midagi erilist."

Vastandliku nimega plaat "Taevas ja perse" on Chalice´i kolmas album. Ja on väga hea. Chalice võtab kõike vabalt, korratult, hullumeelselt ja tema maneer oma sõnumit esitada on nii siiras, isegi siis, kui ta laulab siivututel teemadel. Ta on tõsine, irooniline, krutskitega. Sõnas ja muusikas. Ei ole ainult hip-hop. On Chalice´i pingutamata süntees erinevatest Eesti kvaliteetsetest ja mõjukamatest näidetest: Tõnis Mägi, Sven Grünberg, Vaiko Eplik, Orelipoiss, Chalice... "Kas tantsukingad löövad pilli juba või ei?" Löövad küll.

Umblu 14. reliis muudab kindlasti midagi sinus või vähemalt mõned hetked päevas. Selline tunne on, et midagi head, kvaliteetset ja maitsekat on Eesti muusikas juures. Muud sodi, väliselt enneolematult suureks puhutud, kuid sisult tühje kõlkse, tuleb pidevalt peale. Lõpuks nimetavad end muusikuteks kõik. Chalice on Muusik ja Luuletaja selle kõige tähendusrikkamas mõttes.

Chalice - ilu p22stab

12. mail kohtuvad Tallinnas "Juuksuris" need inimesed, kes blogisid peavad ja seda üsna hästi teevad. Üritusele on oodatud loomulikult ka ajaveebide lugejad ja sõbrad. Õhtul kl 19 algaval üritusel antakse kätte erinevate kategooriate parimatele ka auhindu. Muusikat jagab Galaktlan Grupp & Balzam.

Ajaveeb 2007 nominendid

[eadkü]l*mis ehk Indieshit. Eelmisest juubeliüritusest kummitab siiani kõrvus:
Boo Radleys - Wake Up Boo

Guruhark - traagiline minevik, plaanideta tulevik

Mõned aastad enne sajandivahetust veidikeseks ajaks Tartu bändi Nyrok City ridadest eemaldunud kitarrist ja laulja Edy (Kalevi Kaaviste) veetis aega enesekeskis, näppis oma pilli ning pani kokku bändi, millele sai veider nimi - Guruhark. See nimetus meenutas mulle esialgu midagi tudengivillast ja tartulikku. Laenasin plaadi ja üllatusin.

Bändi muusikast ja väljendusviisist õhkub midagi kummalist, salapärast ja eemalolevat. Oli kord ansambel, kus laulis imeilusa häälega noor neiu Katariina, kirjutas sõnu ja naeratas. Tuli välja album "Saba ja sarved" 24-looga.

Janno Zõbin kirjutas 2001. aastal Areenis: "Kui keegi death- või mõne teise metal`istiili sõber ootab siit (lugedes albumi nime) mingit järjekordset trippi läbi pimeduse, hauakambrite ja musta, jubeda metsa koos kuraditega ümberringi, peab ta tugevalt pettuma./.../ Guruhark on erand ja, mis kõige veidram, mul ei tule ette ühtegi bändi, kes kusagil mujal maailmanurgas siukest rida ajaks. Sõnad jutustavad masendusest, nostalgiast. Ning on osaliselt appihüüd mineviku punkromantikale."

Albumit kuuldes jääb kõrva bändile väga iseloomulik kitarrikõla, mis annabki ehk kõige rohkem tooni kogu nende muusikale. Edy: "Häda on sellest, et kõik me sõbrad on neegrid ja grupi loomisest peale pole erilist stiili otsimist toimunud. Kitarri kajaga mängimine hakkas mulle algusest peale meeldima nii, et veetsin aastaid tinistades, ennast unustades. Üleüldse kaja kui selline: metsa hüüdmine, majade vaheline kaja, Ele ja Kaja Kõlar..." Plaadil on esindatud ka üks lugu, mis sattus filmi "Sigade revolutsioon" soundtrack´ile.


2006. aasta lõpus kirjutasid ajalehed: "23. detsembril kella 10.52 ajal toimus liiklusõnnetus Nõo vallas Tõravere alevikus Jõhvi-Tartu-Valga mnt 154 kilomeetril, kus sõiduauto BMW 525, mida juhtis alkoholijoobes ja ilma juhtimisõiguseta Jürgen Baražinski (s 1988), kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastutuleva sõiduautoga Volkswagen Golf, mida juhtis Katariina Reinoja (s 1981). Volkswageni juht hukkus sündmuskohal. BMW juht ja kaassõitja Marko (s 1988) toimetati Tartu Ülikooli kliinikumi"
(mkiis´i postitus www.rada7.ee)

Edy sõnul on Katariina hukkumine suur tragöödia: "Mina isiklikult tundsin Katariinat vähe, mäletan, et lasime bändiga pillid pool tooni allapoole ja tema hääl sobis. Juba teiseks prooviks tõi enda tekstid: "Pueriilne", "Humanoia" jne. Lindistasime paar lugu Forwardsi stuudios. Ta oli noor ja vanemad arvasid vist, et halb värk - kontserdid õhtul hilja, poole ööni üleval... Nüüd on tal seitse reedet nädalas, inglitiivad ja igavene praegu."

Praegu on Guruhark koos ja teeb proove. Peagi ilmub uus album, mille sound tõotab tulla Edy sõnade kohaselt ühtlasem, lood on korraga mängitud. Uus album "SAEPURU JA GIBOABOA" salvestati 2000. aastal. Nuppe keeras Dead Next Door´i Andres. Üks Valner Valme lugu on tehtud koos Mart Elleriga Bizarre ´st.

Guruhark oma täies koosseisus astub üle pika aja publiku ette 26. mail Tallinnas toimuval Paljassaare RockFestil. Seepärast tehakse ka hetkel tihedamalt koos bändi. Edy peab seda üritust hüppelauaks ja annab lootust, et ehk peale seda tullakse veel kokku ja antakse kontserte. "Sõbrad all vehivad kätega: noh, hüppa!".

Guruhark on:
Martini (Tarmo Vahtra) - bass
Sven Antson - kitarr, laul
Edy (Kalevi Kaaviste) - kitarr,laul
Aladar Rebane - trummikoplekt
Lauri Pajos - sünteetiline heli
KO (Kristjan Ots) - orgunn

Sewercide.ee
Janno Zõbini arvustus Areenis
Guruhark ja LastFm
Paljassaare RockFest

Guruhark "P.I.L"

Eesti sõltumatu muusika kogumik "Kohalik ja Kohatu 2"
(Seksound, 2007)

"Kohalik ja kohatu 2" viib kuulaja endaga kaasa avastama ühes rütmis hingavaid kui ka erinevaid ja teineteisest eristuvaid Eesti helimaastikke, mis asuvad tegelikult kitsal ja piiratud territooriumil, põimuvad, mõjutavad, vastanduvad.

Kogumikult leiab kokku 18 lugu, pikkustes 0:47 - 5:19 minutit. Kuuleb nii eesti kui inglise keeles või sootuks sõnadeta palasid. Ilus Eesti muusika on pakendatud vastavalt ka väga kauni kujundusega ümbrisesse.

Eesti on rikas ja peaks selle üle oskama uhkust tunda. "Kohalik ja kohatu 2" on vaid väikene läbilõige sellest, mida tehakse praegusel hetkel stuudiotes, kodudes või sõprade pool. Siiralt ja armastusest muusika vastu. Kui leidub ikka veel inimesi, kes peavad Eesti nn indiemuusikat uimerdavaks, ambitsioonituks ja mingiks suvaliseks nühkimiseks, võivad leida siit küll mingil määral kinnitust, kuid samapalju ka materjali oma arusaamade korrigeerimiseks, silmaringi laiendamiseks.

Minu jaoks on käesoleva salvestise laeks Mirabilia "Make It Shine", Pia Fraus "Yenissey", Picnic "Who Do You Love". Vaiko Epliku & Eliidi lugu "November" viib ikka täiesti oma radapidi ekslema ning kisub sind kuskile magusalt ja veidi igatsevalt kaasa. See on nii hea ja kohalik. Samas leiab aset meeldiv taaskohtumine Ans. Anduriga "Parklate linn", Barbariziga "Muda", Orelipoisiga...

"Kohalik ja Kohatu 2" oma eelkäijaga on kingitus igale muusikast lugupidavale inimesele. Neilt kogumikelt võib kuulda artiste, keda ehk jääbki vaid antud üllitis esindama, aga kindlasti ka tulevikutegijaid.

Osta

Esitluskontserdid tulekul :
Seksoundi Tantsupidu Goes Crazy
11. mai Tartus, Rock&Roll (Honey Power, Ans. Andur, Goodnight Monsters (FIN))
12. mai Viljandi, Rubiin (Lack Of Eoins, Ans. Andur, Goodnight Monsters (FIN))

Vaiko Eplik ja Eliit - November

Head ööd, kollid!

Aasta aega tagasi lahvatas kogu Euroopa Eurovisiooni fännide seas enneolematu kollide kultus tänu Soome sensatsioonilisele võidule Paadamile unetuid öid põhjustavale eemm... lauluvõistlusele. Ülepakutud tulevärgiga ja laste seas hirmu külvav Lordi massiivne pealetung annab kõneainet veel siiani. Soomlased on uhked.

Nüüd on aeg aga koletistele ja üle vindi keeratud glämmile soovida ilusat und ning tervitussõnad öelda siirale ja vahetule Turku ansamblile Goodnight Monsters.

Auväärse legendi 22-Pistepirkko plaadifirma Bone Voyage Recording Company all tegutseva bändi tuumikusse kuulub peamiselt kaks meest Matti Jasu ja Valtteri Virtanen, keda saadavad kontserditel ja muul sellisel sõbrad-abilised.

Tegelikult saab neid tervitada siinmail juba teist korda. Goodnight Monsters käis esimest korda Eestis möödunud suvel palju kiidetud üritusel Schilling Kilingi-Nõmmel. Festivali meenutab Valtteri mõnuga ning mainib ära tõiga väikesest vahejutumist, kui enne nende viimase loo esitamist elekter 20-ks minutiks kadus. Kui kitarrivõimud uuesti surisema hakkasid, esitati viimane lugu kenasti ära. Lihtsakoelise kitarri-sündi-trummi muusika vastuvõtt oli soe ning seepärast tõmbab Eestisse ka tagasi.

Kilingi-Nõmmel sõlmiti sõprus nelja Paide poisiga, mis päädis Ans. Anduri esimese välislähetusega aasta alguses Turkus. Goodnight Monsters räägib Anduritest kui väga toredatest inimestest ja mõnusa muusika tegijatest. Nende viimast albumit "Topeltvikerkaar" nimetavad põhjanaabrid lausa fantastiliseks.

Goodnight Monsters salvestas oma esimese plaadi "The Brain That Wouldn't Die" 2004. aasta suvel. Lindistamise käigus ei mõelnud poisid kuigi palju helikvaliteedile ning nende salvestist on nimetatud suhteliselt lo-fi-ks, mis annab aga Valtteri sõnade järgi nende muusikale juurde soojust ja orgaanilisust. Kahekesi salvestatud albumilt võib leida 2-minutilisi poplugusid ja pikemaid instrumentaalseid vahepalasid. Hetkel käib nokitsemine uue plaadi kallal, kuhu on juba kaasatud ka nende abistajad-sõbrad :)

Rääkides Soome alternatiivsest muusikast mainib Valtteri, et hetkel on nende maal plahvatuslikult tekkinud erinevaid nn indie-bände ning ta prognoosib selle aja jätkumist. Sarnane olukord Eestile. Parima näitena toob ta välja kollektiivi Penniless, kes on juba üsna pikka aega tegutsenud ja tõmbab paralleeli Pixies´ega, kuid peab neid veel paremateks.

Goodnight Monsters esineb koos Ans. Anduriga kolm korda:

10. mai Von Krahli teatri baar. Kontserdite sari Odessa Pop. Kolmas osapool Põhja-Iirimaa elektropop-duo Oppenheimer.

11. mai Tartu klubi Rock&Roll. Seksoundi tantsupidu: kogumikplaadi "Kohalik ja Kohatu 2" esitlus. Kolmas osapool Honey Power.

12. mai Viljandi Rubiin. Seksoundi tantsupidu: kogumikplaadi "Kohalik ja Kohatu 2" esitlus. Kolmas osapool Viljandi tõusev täht Lack Of Eoins.

Goodnight Monsters Myspace´is
Goodnight Monsters ja ametlik kodukas
Penniless Myspace´is
Seksound
Odessa Pop

Under Marié "Step Into Light"
(Forwards, 2007)

"Step Into Light" on Tallinna 6-liikmelise bändi Under Marié esimene album. Väga heas stuudios keeratud korralik sound, süstemaatiline promo ning avatud suhtumine. Keskmist muusika kuulajat ei häiri siin miski: viimistlus on lihvitud ja purugi korralikult kokku pühitud.

Bänd ja nende pop-rockilik debüütalbum moodustaks kokku justkui malbe naisterahva. See naine püüab põgusalt flirtida kõikidega, kuid ei kavatsegi ennast kellelegi pühendada. Riietatud peatänava kaupluste vaateakendelt leiduvate hilpudega, sammub üsnagi enesekindlalt läbi mehi täis ruumi ja teeb silma.

Mulle tundub, et Under Marié ei saa ka ise päris täpselt aru, mida ta tahab teha ja millist muusikat mängida, laulda või kirjutada: bossanovalik, rokilik, jazzilik ja rõhutatud tahe olla alternatiivne. Et võita kellegi süda, tuleb otsustada. Kõike ei saa. Under Marié üritused käia moevooluga kaasas, tuues sisse erinevaid nn poppe sündisounde ja elektroonilisi trumme, lõppeb siiski vanamoodsa kõlaga. Under Marié ei tee vähemalt selle albumiga omapoolseid uuendusi ega suuda ennast iseloomulikult särama panna.

Õrn, ilus ja puhas naisvokaal laulab ühtlase maneeriga albumi algusest lõpuni ning pöörab oma ilu ja omanäolisuse enda suurimaks miinuseks. Seepärast pakub mõnusat vaheldust lugu "The Keys", kus naishääle kõrvale on lisatud ka meesterahva oma. Siirast ja vahetut kontakti pakuvad ka palad "Go!" mõnusa naerupahvakuga ning "Be Not Here", kus on hästi kuulda solisti Leen Toome hingamist.

Veidikene särtsu lisab limiteeritud koguses välja antud albumiga kaasa lisatud remixide kogu, kus on sõna kaasa öelnud sellised tegijad nagu näiteks Pia Fraus, Pinktool, Tursk, Stem, Chalice jpt. Kõige töötavam remix on Seth´i nägemus loost "Waiting For".

All Rights Reserved. All Wrongs Reversed - seisab albumi tagaküljel.

www.undermarie.ee

Under Marié - What What