Patrick Wolf "The Magic Position"
(Loog, 2007)

Patrick Wolf on Lõuna-Londonis sündinud 23- aastane noor geenius: laulab, kirjutab muusikat, mängib erinevaid pille alustades viiulist ning lõpetades harfi ja oreliga, omab tänase päeva seisuga kolme täispikka stuudioalbumit. On kena välimusega ning sarmika olemisega. Võiks öelda ju et täiuslik. Teeb kadedaks. Jah, teeb küll.

Patrick Wolf´i muusikaline haridus sai alguse rangetest viiulitundidest ning laulmisest kirikukooris. Tõenäoliselt puutus ta sellel ajal tihedalt kokku klassikalise muusikaga. Viimase mõjutusi on kuulda läbi kogu "The Magic Position" albumi, eriti selle viimases loos "Finale", mis plaadist eraldi seisvana kuulates võiks mõningate eranditega paigutada orkestrimuusika kategooriasse.

Üldse on kogu album kui teekond läbi erinevate pillide, helide, rütmide ja stiilide, mida seob Patrick Wolf´i küps, mehelik ja tõsine vokaal. Distantsid, mida läbida, on erineva intensiivsusega ning varjeeruvad sisekaemuslikest momentidest "The Bluebell", "Magpie" täiesti pööraste ja kaoseid tekitavate elamusteni "Secret Garden". Albumilt kuuleb ka kergelt popilikke lugusid nagu "(Let´s Go) Get Lost", "The Magic Positions".

Patrick Wolf, ühes käes viiul, teises poogen, elaks justkui omas maailmas, oma helide ja pillide (klaver, sarved, ukulele, viiul, kontabass, löökriistad, elektroonika jnejne) keskel, kutsudes kuulajat sellest osa saama. Kohati tundub, et plaat on mõeldud tõsistele täiskasvanutele, kellele ei tuleks kahjuks korraks unustada suurte inimeste mured nind minna päikese kätte mängima ja meenutada mõnd muinasjuttu. (Ehk on sellele vihje ka albumi kaanepildil.) Kogu lapseliku mängu juures on aga hämmastava panevalt küps helikeel ning keerulised ülesehitused.

Aga mis ta siis on? Pop, eksperimentaalne muusika, folk? Raske öelda. Igatahes ilus plaat on.

Patrick Wolf Myspace´is
Patrick Wolf ´i ametlik kodukas

Leia 10 erinevust:


Riho Sibul



Kohalik Palanga kunstnik, Leedu


Tõnu Pedaru koos Röövel Ööbikuga

Tere Penny!

reedel 23/02
kl 18 - 21
Von Krahli baaris
(Rataskaevu 10, Tallinn)

PLAADITURG

3. korda toimuv vaba kauplemiskeskond, kus võimalik
osta-müüa-vahetada muusikat nii vinüül- kui cd-formaadis.

Esindatud lai valik stiile ja hindu.

Avatud on ka Mudamusicu lett. Mõne leibeli hinnad veelgi
soodsamad kui netipoe vahendusel.

Sissepääs kõigile tasuta.

kõike head,
Mr Muda

Ian Brown

Palju õnne!

Täna oleks oma 40. sünnipäeva pidanud grunge-muusika talasid, laulja, helilooja ja kitarrist Kurt Donald Cobain. Vaieldamatult üks karismaatiline tegelane, kes ise on lausunud: "Kuulsus on viimane asi, mida tahta". Kuulsus sai igatahes esimeseks (palju kirjutati tema abielust laulja Country Love´iga). Pideva meedia tähelepanu tõttu otsis ta meelerahu narkootikumidest. 1994. aastal leiti Cobain oma kodust surnuna, püssilasuga pähe. Nirvana jõudis oma viimase kontserdi anda sama aasta 1. märtsil Münchenis, paar kuud enne Cobaini väidetavat enesetappu.

Täna peab oma tähtpäeva ka Ian Brown (44), kelle elu tundub Cobain´i omaga võrreldes palju helgem. Peale The Stone Roses´i laialiminekut 1996. aastal, alustas ta soolokarjääri ning on välja andnud 4 sooloalbumit. Kõige edukamad singlid on olnud "My Star" (1998) ja "Dolphins Were Monkeys" (2000). Ian Brown, kes näeb välja nagu tüüpiline britt, on lubanud, et ei esine mitte kunagi Iisraelis, kuna Iisrael on tema arvates kõige suurem vang maailmas.

Minu uus armastus Mona De Bo Lätist

Homme, 17. veebruaril toimub Tallinna vanalinnas baar-klubis "Juuksur" järjekordne kontsert sarjast Odessa POP. Seekordsel meeleolukal indie-peol astuvad üles ansamblid The Zebras Austraaliast ja Tolbiac Soomest. Plaadimuusikaga võõrustab külalisi Tallinna indie-legend Holger Loodus (Dallas, Mirabilia). Pidu algab kl 19.30, sissepääs 100 / 75 ("Juuksuri" talvekavaga).

Peobänd Zahir

Lihtne ja mugav oleks alustada sõnadega: Eesti müraroki ja undregroundmuusika legend ja lipulaev Zahir... bla-bla-bla.

Kuulates nende muusikat, saades küsimustele vastuseid, tekib endaski trots ning ükskõiksuse tunne. Mitte muusika vastu, vaid et miks üldse midagi püüda kirja panna ja lähemalt teada saada, kui kogu Zahiri olek ja väljanägemine iseloomustab kõike iseenesest.

Midagi jääb siiski kripeldama. Kripeldab see pool, et tegelikult liiguvad jutud ja arvamused Zahiri kohta suhteliselt kitsas ringis inimestelt inimesteni ja kirjapaberile on jõudnud väga vähe. Kasvõi nende kodulehekülge www.zahirious.com külastades: plaat on väljas, mis pillid, mõned toredad lingid ja ongi kõik. Lühidalt.

Üks lugudest, mis bändi kuulajaskonna seas liikunud, on mitme aasta taugune väidetav trio steitment, et nad on nii kõva live bänd ja plaati ei tule kunagi. Sellest kuuldusest on vähemalt Zahiri kitarrist-laulja Tambet Jurno, kes on sama konkreetne kui bändi kodukas, väsinud ja lükkab kuuldused ümber, kuna ei viitsi lähemalt aru anda. Hyper.Recordsi alt välja antud plaat "Green Means Go" on igatahes nüüd tehtud ning alates jaanuari kuu lõpust ka plaadipoodides saadaval olnud.

Müra nad teevad. See on kindel. Rocki ka. Juba alates 1993. aastast saadik. Küsimusele, kas selle aja jooksul on nende muusikas ja kogu suhtumises midagi muutunud, vastab Tambet, et bändi pole keegi neist kunagi elumuutvalt tõsiselt võtnud ning seepärast ei ole saanud läbi selle ka nende suhtumises kardinaalseid kannapöördeid olla. Muusika tuleb iseenesest, ilma pingutamata ja loomulikult. See ehk ongi kogu ansambli, mis koosneb kahest kitarrist ja trummist, eksisteermise alus.

Zahir on tegutsenud vahelduva eduga, mõned liikmed on muutunud, kuid bänd on püsinud. Praegu moodustavad trio Raul Reinup (kitarr), Margo Pajula (trumm) ja Tambet Jurno (laul-kitarr). Tambeti arvates on nende kuulajaskond jäänud sama vanaks nagu kümme aastat tagasi ning aina uusi inimesi tuleb peale. Zahir pole kunagi tegelenud maailma parandamisega või mingi sõnumi edastamisega, pigem on nauditud hetkeolukordi, pikemalt kriitilistele probleemidele mõtlemata. Tambeti arvates on Zahir peobänd ning eesmärk on lihtsalt mängida rock´n`rolli. Ei tasu otsida midagi põhjapanevat, sest koos muusika tegemine on olnud kõikide liikmete jaoks lihtsalt nauding ning ultrasügava mambo-jamboga mehed ei tegele. Peamine, et ka endal on lõbus ja seda see on.

Ometi nii öelda bändi lõbu pärast tegemise juures kõlab muusika tõsiselt, enesekindlalt ja ülbelt. Zahiri jaoks pole oluline, kus kohas ja mismoodi Eesti üldises muusika hetkeseisus paiknetakse. Leian, et seepärast ei peaks ka muretsema, sest kvaliteetne muusika kõneleb enda eest ja kõnetab kuulajat. Iga kell, igal pool.

Mõnda lugu plaadilt saab kuulata www.myspace.com/zzzahir.

Tartu klubi Rock´n`Roll andmetel peaks Zahir kontserdi andma 2. märtsil.

Happy Valentine´s Day!!



The Beatles "All You Need Is Love"

Sondre Lerche "Phantom Punch"
(Astralwerks, 2007)

Kadestamisväärselt paljuga oma 24 eluaasta jooskul hakkama saanud Norra andekas laulja-laulukirjutaja ja kitarrist Sondre Lerche on tõendiks, et mõni nõrgem loomeperiood vaheldub tugevamaga. Jõulisema poole näitaja on käesoleval aastal ilmumud mehe neljas stuudioalbum "Phantom Punch", mis paneb pika puuga ära tema möödunud aastasele swingilik-jazzilikule üllitisele "Duper Sessions", mis on sisuliselt nagu Jamie Cullum´i "Twentysomething". Käesolev plaat on suurepärane jätk debüütalbumile "Faces Down", mis ilmus 2001. aastal.

Lerche on jõudnud tagasi oma meloodiate juurde ning jätkanud maitsekat pop-rokilikku liini ja see tuleb tal ka väga hästi välja. LA-s koos oma bändiga salvestatud plaadile on püütud primitiivsemaid helisid, mõned lood on võetud nn ühe võttega live´is, taotletud on lihtsust.

Kõige enam jäävad kõrva lood "Say It All", "Face The Blood", "She´s Fantastic", kus tuleb välja Lerche omanäoline viiside meisterdamise oskus, positiivne lähenemine ja pulbitsev energia. Plaadilt kuuleb palju haaravaid meloodiaid, kaasakiskuvaid pillikäike ja mõnusalt vahel veidi kärisevat vokaali.

KööK "Lotosõbrad"

Vaieldamatult üks minu lemmikumaid Eesti muusikalisi ühendusi, kes eelmisel aastal väljastas albumi "Telegramm". Möödunud suvi läks "vaata, kuidas tantsin läbi elu" tähe all ning ei kurda üldse. Pehu-Jaani falsetiga vokaal ja Tursa minimalistlik-naiivne taustade loomise oskus on leidnud tee ka muusikavidosse. Puhas rõõm.

Larrikin Love "Six Queen".
Sattusin juhuslikult kuskil täna peale neljaliikmelisele bändile Larrikin Love Londonist. Debüütalbum "The Freedom Spark" anti välja 2006. aasta septembris. Esmamuljel tundub, myspace´i näiteid kuulates, et nad on oma lühikese aja jooksul püüdnud väga mitmeid erinevaid asju katsetada. Taas sarnane bändiga The Libertines, The Clash.

XXI Sajandi Orkester "Kaheksa"
(XXI Sajandi Orkester, 2007)

Valdavalt professionaalsetest noortest muusikutest koosnev XXI Sajandi Orkester loodi seitse aastat tagasi eesmärgiga elavdada erinevate projektidega Eesti muusikaelu ja lähendada publikut orkestrimuusikaga. Repertuaar on suur ja lai hõlmates muusikat XVIII sajandist tänapäevani välja. Näiteks on koostööd tehtud filmi "Nimed Marmortahvlil" muusika salvestamisel.

"Kaheksa", nagu nimigi ülteb, koosneb kaheksast Eesti pop-hitist, mis peaksid olema ka kõige laiemale kuulajaskonnale tuttavad. Oma laule või lemmiklugusid esitavad Jaan Pehk, Hendrik Sal-Saller, Peeter Oja, Ivari Põllu, Lauri Saatpalu, Koit Toome, Jaagup Kreem ja Tanel Padar.

Iseenesest pole kogu idee sugugi midagi uut. Estonian Dream Big Band on samuti erinevaid seadeid Eesti hästi müünud pop-artistidele teinud ja väljastanud kauamängiva Riho Sibula ning Hendrik Sal-Salleriga. Kuid seekord siis puhas orkestrimuusika.

"Kaheksa" pealt leiab vesiseid ballaade (Koit Tooma "Allikas") kui ka tabava huumoriga hitte (Jaan Pehk "Maiu on piimaauto", Peeter Oja "Deja Vu"). Mõndade lugude puhul on tegelikult õnnestunud väga kihvte orkestriseadeid luua, vast kõige parem näide on Tanel Padari loo "Kuu on päike" arranźeering, kuhu on peidetud legendaarse Vremja tunnusmuusika. Väga barokilikult ja dramaatiliselt kõlab Ivari Põllu "Täna ma ei skoori" ja kõige õnnestunum ballaad on Sal-Salleri "Ma palun andeks su käest".

Imelikul kombel on plaadile sattunud vaid meesartistide poolt lauldud lood ja ühtegi nasihäält sealt ei leia. Aga iseenesest eesmärk populariseerida orkestrimuusikat peaks olema selle albumi näol kindlasti täidetud: on mindud suhteliselt kergema vastupanu teed, kasutades mõne erandiga meinstriimi lauljaid ja lugusid, mida võib pea iga teise teismelise mobiiltelefonist leida.

Clap Your Hands Say Yeah "Some Loud Thunder"
(Self-Released, 2007)

Läbi muusikablogide üle maailma populaarsust kogunud Clap Your Hands Say Yeah teine album "Some Loud Thunder" minu käsi vaimustusest plaksutama ei pannud. Enamgi veel... Esimesel korral ei suutnud ma plaati lõpunigi kuulata, sest vokaal käis mulle avaloost peale nii närvidele ega lasknud mul kuidagi rahulikult olla. Kuigi olen nende esimest albumit, mida müüdi üle 100 000 koopia ja mis lasti samuti omadel jõududel välja, mitmeid ja mitmeid kordi varem kuulanud. Ma olin enam-vähem teadlik, mis mind umbes ees võib oodata.

Lasin plaadil paar päeva seista ja võtsin ta uuesti ette. Polnud enam nii ebamugav. Katsusin end suruda läbi iniseva ja kaebliku vokaali instrumentaalse poole peale ning sealt leidsin enda jaoks nii mõndagi huvitavat ja köitvat: kohati tuhmid trummid, veidrad sündi- ja klaverikäigud, akordion, lahedad bassi- ja kitarripartiid jnejne. Neid tahke on sellel albumil lõputult.

Kui algselt lööbki vokaal pildi eest mustaks (iseenesest on laulja hääl suuresti üks bändi omapära artikleid), siis hiljem sellest läbi närides tuleb esile Clap Your Hands Say Yeah väga omanäoline kiiks. Vokaali ei tohi sootuks kõrvale jätta, sest meloodiad, mis sulanduvad kogu muu toimuvaga kokku, on väga kihvtid. Mida enam süübid, seda enam hakkab asi tööle.

Tegelikult on kõik lood eraldi võetuna väga mitmekesised ja tähelepanuväärsed, kuid järjest kuulatuna võib saada mingi hetk limiit täis. Ja seepärast ma ei teagi, kas kogu albumit saab heaks nimetada. Albumit kui tervikut. Aga "Jaiks!" (yeah!) ütlen küll.

Happy Eurovision!

Pia Fraus "You Look Fine" (mitteametlik video)

Nädal tagasi umbes vedas Liisa mind ühte pisikesse poodi, kus kaugetel aegadel asus kaltsukas ja kunagi väga ammu-ammu burgeriputka. Nüüd on väike majake saanud uue elu ja seal on mõni kuu tegutsenud stuudio-kauplus Karp. Astusin sealt ka eile läbi. Eelmisel korral oli seal müüja, kes õmbles laua taga, eile luges arhitektuuri mingit raamatut. Väga kihvt ja armas väike pood.

Müügiks on seal enamasti noorte (tekstiili)disainerite tehtud tööd: vanadest kohvipakenditest rahakotid, vildist kõrvarõngad, imeilusad lõhnaküünlad jnejne. Mis aga kõige kihvtim, et seal on ka üks väike riiul, kus müüakse Eesti muusikat plaadifirmadelt Seksound, Kohvirecords, Õunaviks. Haarasingi Kago "Jögerjönks" plaadi kaasa ja olen väga rahul.

Stuudio-kauplus Karp on avatud nn vabas vormis kl 10-20. Aadress Munga 14, Tartu.

Menomena "Friend And Foe"
(Barsuk Records, 2007)

Kolmeliikmeline eksperimentaalse rockmuusika bänd rooside linnast Portlandist. Käesoleva aasta esimestel nädalatel ilmunud multiinstrumentalistidest trio kolmas täispikk album "Friend And Foe" demontsreerib hästi, et uus aeg toob kaasa uued võimalused, vaja on vaid nutikust ja julgust. Menomena kasutab ise välja mõeldud arvutiprogrammi Digital Looping Recorder, mille ümber kogu loomeprotsess keerlebki. Arvuti pannakse mängima mõnda riffi või trummibiiti, mis kordub nii kaua, kuni kogu bänd selle peale midagi terviklikult uut loob. Nad on ise väitnud, et nad ilma selle programmita ei suudaks ealeski eksisteerida. Seega võiks Menomena hulka lugeda ka neljanda liikme.

Tänu kasutusel olevale soft´ile on kuulda läbi albumi keerukaid ja vahelduvaid trummibiite ("Duel", "West" jpt) mille ümber teised pillid oma teemat arendama hakkavad. Pillidena pole kasutusel vaid kitarr, bass ja trumm, aga ka klaver, ksülofon ning väga kihvtilt kasutatud alt- ja baritonsaksofon ("Evil Bee", "Air Aid", "Weird" jne).

Minu jaoks on plaadi tipphetk lugu "Pelican", mis algab kaebliku vokaaliga ning raskete klaveriakordidega, kuid veidi hiljem võtab juhtnööri üle laisalt mängitud ja kohati vilesse minev kitarr. See rada kannaks nagu kogu nende loomingulist potentsiaali ja jõudu, mis ka loo lõpuks ei rauge vaid järsult katkestatakse.

"Friend And Foe" puhul on palju detaile, mida kuulata. Menomena nagu püüaks mingil määral tekitada kaost, kuid ometi on miski, mis ei lase neil üle piiride valguda, teadlikult. Kogu oma keerukuses alluvad pillid ja kogu toimuv kontrollile.

The Shins "Wincing The Night Away"
(Sub Pop, 2007)

Peaaegu 10 aastat koos tegutsenud The Shins´i järjekorralt kolmas album aitas mul esimesed tõeliselt külmad talveilmad sel aastal üle elada ning seetõttu on mul plaadi 11 looga ka eriline suhe. Õnneks on maailmas paiku, kus paistab päike ja on soe ning mille värskendavat energiat on võimalik ka teisele poole maailma üle Atlandi ookeani transportida. Muusika näol siis.

The Shins tundus mulle esmalt nagu The Beach Boys aastal 2007 võiks umbes kõlada: "Phantom Limb", "Turn On Me", "Red Rabbits". Oma lihtsuses ja siiras vormis muusikat tegev The Shins, kelle populaarsus saabus filmiga "Garden State" 2004. aastal, jääbki seetõttu kõrva, et ta on kuidagi harmooniliselt kulgev ja seal puudub kaasaja rahutu meelsus, samas pole see ebalevalt vanamoodne vaid mahedalt kindlameelne.

"Wincing The Night Away", mis lekkis internetti nädal enne albumi ametlikku tähtaega, on muusikalises mõttes väga ühtlane, lastes kõlada nukramatel ("Black Wave", "Split Needles") kui lõbusamatel lugudel ("Sleeping Lessons") . Kitarrid, sündid ja trummid on kuidagi kõik leidnud enda jaoks õige koha bändi ninamehe James Mercer´i keldrikorruse stuudios salvestatud albumil. Samas on The Shins´il väga meisterlikult välja tulnud erinevate elementide sidumine loomingusse. Näiteks hip-hopi sugemed loos "Sea Legs", kuid ometi kõlab see nagu The Shins. Oma panuse annab meloodiliselt kulgev vokaal, mis kohati meenutab Morrissey´le iseloomulikku hüpliku maneeri ("Australia")

Võrreldes bändi eelmise albumiga "Cutes Too Narrow", mis ilmus 2003. aastal, on käesoleva aasta oma saanud kuidagi täiskasvanumaks ja küpsemaks, kuid kindlasti mitte igavamaks ja koormatumaks, pigem õhulisemaks ja vilunumaks.

Kui ma oleksin külmetushaiguste arst, siis kirjutaksin välja retsepti: The Shins "Wincing The Night Away" paar korda päevas. Tervis garanteeritud.

Selle nädala lugu nr1.


The Flaming Lips "Do You Realize?"

Do You Realize - that you have the most beautiful face
Do You Realize - we're floating in space -
Do You Realize - that happiness makes you cry
Do You Realize - that everyone you know someday will die

And instead of saying all of your goodbyes - let them know
You realize that life goes fast
It's hard to make the good things last
You realize the sun doesn't go down
It's just an illusion caused by the world spinning round

Do You Realize - Oh - Oh - Oh
Do You Realize - that everyone you know
Someday will die -

And instead of saying all of your goodbyes - let them know
You realize that life goes fast
It's hard to make the good things last
You realize the sun doesn't go down
It's just an illusion caused by the world spinning round

Do You Realize - that you have the most beautiful face
Do You Realize

Endine Black Sabbath´i solist, reality-show kangelane ja soolo artistina USA-s umbes 27 miljonit albumit müünud Ozzy Osbourne peaks tulema kõigi eelduste kohaselt Eestisse, seda juba 4. juunil. Kontsert antakse ebamugavas Saku Suurhallis ning eeldatavasti saab seal kuulda uuemat loomingut, kuna ümmarguste prillidega ehitud peas pidi keerlema mõte välja anda uus toorema ja raskema materjaliga sooloalbum.

Laulev Revolutsioon
(Mountain View Production/Allfilm/Northern Light Production, 2006)

Ameerikalikult üleromantiseeritud pooleteise-tunnine dokumentaalfilm Eesti laulupidude traditsioonist ja kuidas tänu sellele suutis Eesti end vabaks laulda. Film, mis on vändatud läbi võõramaalaste silma ja tõstnud Eesti inimese kangelase rolli (tilkagi verd valamata võideldi kätte kaua igatsetud vabadus), jätab ehk mõned teravad teemad tahaplaanile, kasvõi tõik filmi lõpus, kus räägitakse Eesti praegusest vabadusest, selle taustal mere ääres rõõmsalt jooksmas ema koos lapsega.

Aga üldiselt jättis film minule kui eestlasele sügava mulje. Loodetavasti kasutavad koolid tulevikus seda õppematerjalina, kasvõi seda osa, mis puudutab II Maailmasõja aegseid sündmusi, 50-60ndaid aastaid. Ülevaatliku ettekujutuse saab kindlasti.

Suurema tähelepanu alla olid võetud muidugi 80ndate viimased ja 90ndate esimesed pöördelised aastad: miitingud Hirvepargis, öölaulupidu, Interrinde aktsioonid, teletorni ründamine jnejne. Dokkaadrite vahele rääkisid sündmustest Mart Laar, Lagle Parek, Marju Lauristin, Arnold Rüütel, Lennart Meri jpt. Kindlasti oli ka nende kõnest valitud välja see kõige mahlasem pool, aga siiski.

Kõige enam muutis filmi elavaks loomulikult kasutatud laulud: tavapärane laulupidude repertuaar, ärkamisaja pop-lood. Usun, et need tähendavad ühe normaalse eestlase jaoks palju. Tuli meelde aeg, kui mu enda koduski seisis laual või teleka peal au sees Eesti lipp jne.

Harva juhtub, kui filmi lõppedes aplodeeritakse. Eile Sadamateatris just nii oli.

Kuidas külmast võitu saada?

Avastasin paar päeva tagasi üsna lihtsa viisi külma eemale peletamiseks. Tuleb haarata põrandalt, külmkapi pealt või kust iganes korralikud kõrvaklapid (mitte need väiksed mummud, vaid ikka suured, kuhu kõrv sisse mahub) ja võtta cd-pleier või mp3-mängija, sisestada hetke lemmik album (soovitavalt mitte väga pähe kulunud) ja õue minna. Abiks on loomulikult ka traditsioonilisemad vahendid nagu korralik jope, kindad, sall jnejne. Igatahes ei lase kuulatav muusika sul pidevalt endale korrutada, et jube külm on ja sõrmeotsad valutavad. Nõndaviisi ringi liikudes avastad sa enda suult naeratuse ja mõtte, et elu on ilus. Kui praegu ei leidu head labumit, mida kuulata, siis omalt poolt soovitan soojalt The Shins ´i paar päeva tagasi ilmunud "Vincing The Night Away".

The View "Hats off to the Buskers"
(1965 Records, 2007)

2005. aasta alguses väikeses kohakeses Śotimaal kokku tulnud punk-rocki punt The View demonstreerib hästi 21. sajandi järjekordse aasta alguses, et teatud muusikakatsetused ei kao kusagile.

Eelmise aasta suvel ilmusid raadiote play-listidesse debüütsingel "Wasted Little DJ-s", mis ehk ongi kõige mõistlikum valik tutvustamaks maailmale uut neljast noorest kutist koosnevat positiivset ja energilist bändi: "They told me if I write this song for them. That they would cut my hair for free."

Kõige kõnekam fakt, mis nende kasuks räägib, on see, et esialgu lindistatud demo saadeti kuulamiseks viimasel ajal väga palju meedia ruumi enda alla haaranud Pete Doherty´le, kelle vastu hakkas nende muusika kõnelema ning kutsus poisid Babyshambles´it rahvusvahelisele tuurile soojendama. Samas on Pete Doherty vast üks kõige mõttetumaid nn rokkstaare käesoleval sajandil, kelle probleemid narkootikumide ja naistega jätab tema muusika teisejärguliseks.

The View puhul ongi tegemist järjekordse üritusega olla (mitte teadlikult) uus The Libertines, eelmisel aastal ebaõnnestunud teise albumi välja andnud Jet või näiteks The Strokes. Kohati meenutab McFly´d poisiliku vokaali poolest, mis ei ole püüdnud olla poisilik, vaid ongi lapselik.

Debüütalbumi avalugu "Comin´Down" algab küll üsna pretensioonikalt, justkui andmas märku, et jäta kõrvalised asjad ning keskenda oma tähelepanu kuulatavale. See tähelepanu kaob üsna kiirelt. Meloodiline pop kergeks meelelahutuseks, mis tipneb viimase loo näol veel ebaõnnestunud püüdlusega olla naljakas.

Ratatat: Me võime kõlada nagu lurjused, aga see on lõbus!

Ratatat ütleb midagi? Jah? Ei? Selliseid nimesid nagu Franz Ferdinand, The Killers, Mogwai, Tortoise tead?

Ratatat on indietronica duo (kitarril Mike Stroud, süntesaatoril Evan Mast) linnast, mis mitte kunagi ei maga, linnast, kus elab 8.1 miljonit inimest. Seda energiat, mida ühes maailma kunsti-, muusika- ja äripealinna lõpututel tänavatel kohata võib, kannab ka Ratatat ´i instrumentaalne muusika kuulaja kõrvadeni ja sealt loodetavasti edasi. Vaheldusrikas, liuglev, kärisev, ärevalt pulseeruv ja mõtisklev, minnalaskev. Nagu lubaksid kuskil hämaras metroos istudes enda ümber toimuva mööda ja keskendud mõtetele. Vahel tiba murelik. See on New York. See on Ratatat´i möödunud aastal ilmunud album "Classics". Miks selline nimi, küsisin? Aga seepärast, et enne, kui kriitikud plaadile ligi saavad, tuleb see ise klassikaliseks, klassikaks nimetada: ”Kui me nii ütleme, võime kõlada nagu lurjused, aga see on lõbus!”

Ratatat kuulub plaadifirma XL Recordings alla, mille hõlma all on näitseks sellised staarid nagu White Stripes, Prodigy, Thom Yorke, Peaches jpt.

2001. aastast koos musitseerinud Ratatat´i ilmselt nii kergelt kellegi teisega segi ei aja, omanäolist iseloomu jätkub. Ka nende 2004. aastal ilmunud debüütalbumit kuulates. Uut LP-d hakkab duo alates laupäevast maailmale tutvustama. 27. jaanuaril läheb lahti tuur, mis jõuab UK-sse, Mandri- Euroopasse ja üle ookeani USA-sse, kus 18. aprillil antakse viimane kontsert, kodulinnas New York´is.

29. jaanuaril oma maailmatuuri teisel livel annab Ratatat kontserdi Eestis, täpsemalt Kunstiakadeemias Tallinnas uue kontserdisarja "SineDesign" avaüritusel. Küsimusele, mis teeb Ratatat´i nii eriliseks, et eestlased peaksid kindlasti kuulama tulema, vastasid nad, et lived erinevad tavalistest nn rock-kontserditest. Nende looming segab oma vahel rocki , elektroonika, hip-hopi ja võibolla isegi klassikalise muusika elemente ning see võib tunduda kohati veidi segadust tekitavana. Ometi jälgivad mehed suure tähelepanuga meloodia kulgu, mis hoiabki lugusid lagunemast. Oma kontserditel on nad püüdnud alati kasutada erinevaid lavalisi elemante: valgusśõud, visuaalsed lahendused jne. Pealegi pole pilligeeniused kindlad, kas neid enam Eestisse kutsutakse. Esmaspäev võib jääda viimaseks võimaluseks.

Duo loodab Eestit külastades veidikene ka Tallinnas ringi liikuda, kuid tõenäoliselt asjatult, sest vaadates nende graafikut, on livede vahel olematu aeg. Küsimuse peale, kas nad ei karda mõne nädala möödudes surmani ära väsida, ütlesid mehed, et eks see tiba hirmutav on, aga samas ka põnevust tekitav. Peale eelmise aasta augusti on Ratatat väga palju ringi tuuritanud ja kurnatust tunda saanud, kuid kõik uued kohad: Uus-Meremaa, Austraalia, Mehhiko, Jaapan, on olnud energiat andvalt huvitavad. Ratatat´i oodatakse igale poole tagasi. Suurepärane kontsertelamus nende meeste poolt on garanteeritud!

Koos Ratatat´iga astuvad Tallinnas üles karismaatiline Luarvik Luarvik, kes muideks andis 1998. aastal oma esimese kontserdi just Kunstiakadeemias, ning romantilise spacerocki edendaja Galaktlan Grupp. Piletid on saadaval tund enne kontserdi algust, uksed avatakse kl 19:00, esimene bänd läheb lavale kl 20:00.

Aga loetletud nimed loo alguses? Need on mõned bändid, kellega koos Ratatat viimasel ajal koos esinenud on.

Mihkel Raud ja tema arvamuslugu Päevalehes Vaiko Epliku kõrvaldamisest R2 hommikuprogrammist ja üldisest seisust raadiomaastikul. Minu meelest suhteliselt julge etteaste. Nagu ta isegi mainib, pureb ta mingil määral kätt, mis teda toidab. Arvasin, et ehk on ka Mihkel Raua töökoht tule alla, kuid Üllar arvas, et ilmselt läheb peatoimetaja koha pealt varsti hoopiski Heidy Purga. Eks aeg näitab.