Nädal tagasi umbes vedas Liisa mind ühte pisikesse poodi, kus kaugetel aegadel asus kaltsukas ja kunagi väga ammu-ammu burgeriputka. Nüüd on väike majake saanud uue elu ja seal on mõni kuu tegutsenud stuudio-kauplus Karp. Astusin sealt ka eile läbi. Eelmisel korral oli seal müüja, kes õmbles laua taga, eile luges arhitektuuri mingit raamatut. Väga kihvt ja armas väike pood.

Müügiks on seal enamasti noorte (tekstiili)disainerite tehtud tööd: vanadest kohvipakenditest rahakotid, vildist kõrvarõngad, imeilusad lõhnaküünlad jnejne. Mis aga kõige kihvtim, et seal on ka üks väike riiul, kus müüakse Eesti muusikat plaadifirmadelt Seksound, Kohvirecords, Õunaviks. Haarasingi Kago "Jögerjönks" plaadi kaasa ja olen väga rahul.

Stuudio-kauplus Karp on avatud nn vabas vormis kl 10-20. Aadress Munga 14, Tartu.

Menomena "Friend And Foe"
(Barsuk Records, 2007)

Kolmeliikmeline eksperimentaalse rockmuusika bänd rooside linnast Portlandist. Käesoleva aasta esimestel nädalatel ilmunud multiinstrumentalistidest trio kolmas täispikk album "Friend And Foe" demontsreerib hästi, et uus aeg toob kaasa uued võimalused, vaja on vaid nutikust ja julgust. Menomena kasutab ise välja mõeldud arvutiprogrammi Digital Looping Recorder, mille ümber kogu loomeprotsess keerlebki. Arvuti pannakse mängima mõnda riffi või trummibiiti, mis kordub nii kaua, kuni kogu bänd selle peale midagi terviklikult uut loob. Nad on ise väitnud, et nad ilma selle programmita ei suudaks ealeski eksisteerida. Seega võiks Menomena hulka lugeda ka neljanda liikme.

Tänu kasutusel olevale soft´ile on kuulda läbi albumi keerukaid ja vahelduvaid trummibiite ("Duel", "West" jpt) mille ümber teised pillid oma teemat arendama hakkavad. Pillidena pole kasutusel vaid kitarr, bass ja trumm, aga ka klaver, ksülofon ning väga kihvtilt kasutatud alt- ja baritonsaksofon ("Evil Bee", "Air Aid", "Weird" jne).

Minu jaoks on plaadi tipphetk lugu "Pelican", mis algab kaebliku vokaaliga ning raskete klaveriakordidega, kuid veidi hiljem võtab juhtnööri üle laisalt mängitud ja kohati vilesse minev kitarr. See rada kannaks nagu kogu nende loomingulist potentsiaali ja jõudu, mis ka loo lõpuks ei rauge vaid järsult katkestatakse.

"Friend And Foe" puhul on palju detaile, mida kuulata. Menomena nagu püüaks mingil määral tekitada kaost, kuid ometi on miski, mis ei lase neil üle piiride valguda, teadlikult. Kogu oma keerukuses alluvad pillid ja kogu toimuv kontrollile.

The Shins "Wincing The Night Away"
(Sub Pop, 2007)

Peaaegu 10 aastat koos tegutsenud The Shins´i järjekorralt kolmas album aitas mul esimesed tõeliselt külmad talveilmad sel aastal üle elada ning seetõttu on mul plaadi 11 looga ka eriline suhe. Õnneks on maailmas paiku, kus paistab päike ja on soe ning mille värskendavat energiat on võimalik ka teisele poole maailma üle Atlandi ookeani transportida. Muusika näol siis.

The Shins tundus mulle esmalt nagu The Beach Boys aastal 2007 võiks umbes kõlada: "Phantom Limb", "Turn On Me", "Red Rabbits". Oma lihtsuses ja siiras vormis muusikat tegev The Shins, kelle populaarsus saabus filmiga "Garden State" 2004. aastal, jääbki seetõttu kõrva, et ta on kuidagi harmooniliselt kulgev ja seal puudub kaasaja rahutu meelsus, samas pole see ebalevalt vanamoodne vaid mahedalt kindlameelne.

"Wincing The Night Away", mis lekkis internetti nädal enne albumi ametlikku tähtaega, on muusikalises mõttes väga ühtlane, lastes kõlada nukramatel ("Black Wave", "Split Needles") kui lõbusamatel lugudel ("Sleeping Lessons") . Kitarrid, sündid ja trummid on kuidagi kõik leidnud enda jaoks õige koha bändi ninamehe James Mercer´i keldrikorruse stuudios salvestatud albumil. Samas on The Shins´il väga meisterlikult välja tulnud erinevate elementide sidumine loomingusse. Näiteks hip-hopi sugemed loos "Sea Legs", kuid ometi kõlab see nagu The Shins. Oma panuse annab meloodiliselt kulgev vokaal, mis kohati meenutab Morrissey´le iseloomulikku hüpliku maneeri ("Australia")

Võrreldes bändi eelmise albumiga "Cutes Too Narrow", mis ilmus 2003. aastal, on käesoleva aasta oma saanud kuidagi täiskasvanumaks ja küpsemaks, kuid kindlasti mitte igavamaks ja koormatumaks, pigem õhulisemaks ja vilunumaks.

Kui ma oleksin külmetushaiguste arst, siis kirjutaksin välja retsepti: The Shins "Wincing The Night Away" paar korda päevas. Tervis garanteeritud.

Selle nädala lugu nr1.


The Flaming Lips "Do You Realize?"

Do You Realize - that you have the most beautiful face
Do You Realize - we're floating in space -
Do You Realize - that happiness makes you cry
Do You Realize - that everyone you know someday will die

And instead of saying all of your goodbyes - let them know
You realize that life goes fast
It's hard to make the good things last
You realize the sun doesn't go down
It's just an illusion caused by the world spinning round

Do You Realize - Oh - Oh - Oh
Do You Realize - that everyone you know
Someday will die -

And instead of saying all of your goodbyes - let them know
You realize that life goes fast
It's hard to make the good things last
You realize the sun doesn't go down
It's just an illusion caused by the world spinning round

Do You Realize - that you have the most beautiful face
Do You Realize

Endine Black Sabbath´i solist, reality-show kangelane ja soolo artistina USA-s umbes 27 miljonit albumit müünud Ozzy Osbourne peaks tulema kõigi eelduste kohaselt Eestisse, seda juba 4. juunil. Kontsert antakse ebamugavas Saku Suurhallis ning eeldatavasti saab seal kuulda uuemat loomingut, kuna ümmarguste prillidega ehitud peas pidi keerlema mõte välja anda uus toorema ja raskema materjaliga sooloalbum.

Laulev Revolutsioon
(Mountain View Production/Allfilm/Northern Light Production, 2006)

Ameerikalikult üleromantiseeritud pooleteise-tunnine dokumentaalfilm Eesti laulupidude traditsioonist ja kuidas tänu sellele suutis Eesti end vabaks laulda. Film, mis on vändatud läbi võõramaalaste silma ja tõstnud Eesti inimese kangelase rolli (tilkagi verd valamata võideldi kätte kaua igatsetud vabadus), jätab ehk mõned teravad teemad tahaplaanile, kasvõi tõik filmi lõpus, kus räägitakse Eesti praegusest vabadusest, selle taustal mere ääres rõõmsalt jooksmas ema koos lapsega.

Aga üldiselt jättis film minule kui eestlasele sügava mulje. Loodetavasti kasutavad koolid tulevikus seda õppematerjalina, kasvõi seda osa, mis puudutab II Maailmasõja aegseid sündmusi, 50-60ndaid aastaid. Ülevaatliku ettekujutuse saab kindlasti.

Suurema tähelepanu alla olid võetud muidugi 80ndate viimased ja 90ndate esimesed pöördelised aastad: miitingud Hirvepargis, öölaulupidu, Interrinde aktsioonid, teletorni ründamine jnejne. Dokkaadrite vahele rääkisid sündmustest Mart Laar, Lagle Parek, Marju Lauristin, Arnold Rüütel, Lennart Meri jpt. Kindlasti oli ka nende kõnest valitud välja see kõige mahlasem pool, aga siiski.

Kõige enam muutis filmi elavaks loomulikult kasutatud laulud: tavapärane laulupidude repertuaar, ärkamisaja pop-lood. Usun, et need tähendavad ühe normaalse eestlase jaoks palju. Tuli meelde aeg, kui mu enda koduski seisis laual või teleka peal au sees Eesti lipp jne.

Harva juhtub, kui filmi lõppedes aplodeeritakse. Eile Sadamateatris just nii oli.

Kuidas külmast võitu saada?

Avastasin paar päeva tagasi üsna lihtsa viisi külma eemale peletamiseks. Tuleb haarata põrandalt, külmkapi pealt või kust iganes korralikud kõrvaklapid (mitte need väiksed mummud, vaid ikka suured, kuhu kõrv sisse mahub) ja võtta cd-pleier või mp3-mängija, sisestada hetke lemmik album (soovitavalt mitte väga pähe kulunud) ja õue minna. Abiks on loomulikult ka traditsioonilisemad vahendid nagu korralik jope, kindad, sall jnejne. Igatahes ei lase kuulatav muusika sul pidevalt endale korrutada, et jube külm on ja sõrmeotsad valutavad. Nõndaviisi ringi liikudes avastad sa enda suult naeratuse ja mõtte, et elu on ilus. Kui praegu ei leidu head labumit, mida kuulata, siis omalt poolt soovitan soojalt The Shins ´i paar päeva tagasi ilmunud "Vincing The Night Away".

The View "Hats off to the Buskers"
(1965 Records, 2007)

2005. aasta alguses väikeses kohakeses Śotimaal kokku tulnud punk-rocki punt The View demonstreerib hästi 21. sajandi järjekordse aasta alguses, et teatud muusikakatsetused ei kao kusagile.

Eelmise aasta suvel ilmusid raadiote play-listidesse debüütsingel "Wasted Little DJ-s", mis ehk ongi kõige mõistlikum valik tutvustamaks maailmale uut neljast noorest kutist koosnevat positiivset ja energilist bändi: "They told me if I write this song for them. That they would cut my hair for free."

Kõige kõnekam fakt, mis nende kasuks räägib, on see, et esialgu lindistatud demo saadeti kuulamiseks viimasel ajal väga palju meedia ruumi enda alla haaranud Pete Doherty´le, kelle vastu hakkas nende muusika kõnelema ning kutsus poisid Babyshambles´it rahvusvahelisele tuurile soojendama. Samas on Pete Doherty vast üks kõige mõttetumaid nn rokkstaare käesoleval sajandil, kelle probleemid narkootikumide ja naistega jätab tema muusika teisejärguliseks.

The View puhul ongi tegemist järjekordse üritusega olla (mitte teadlikult) uus The Libertines, eelmisel aastal ebaõnnestunud teise albumi välja andnud Jet või näiteks The Strokes. Kohati meenutab McFly´d poisiliku vokaali poolest, mis ei ole püüdnud olla poisilik, vaid ongi lapselik.

Debüütalbumi avalugu "Comin´Down" algab küll üsna pretensioonikalt, justkui andmas märku, et jäta kõrvalised asjad ning keskenda oma tähelepanu kuulatavale. See tähelepanu kaob üsna kiirelt. Meloodiline pop kergeks meelelahutuseks, mis tipneb viimase loo näol veel ebaõnnestunud püüdlusega olla naljakas.

Ratatat: Me võime kõlada nagu lurjused, aga see on lõbus!

Ratatat ütleb midagi? Jah? Ei? Selliseid nimesid nagu Franz Ferdinand, The Killers, Mogwai, Tortoise tead?

Ratatat on indietronica duo (kitarril Mike Stroud, süntesaatoril Evan Mast) linnast, mis mitte kunagi ei maga, linnast, kus elab 8.1 miljonit inimest. Seda energiat, mida ühes maailma kunsti-, muusika- ja äripealinna lõpututel tänavatel kohata võib, kannab ka Ratatat ´i instrumentaalne muusika kuulaja kõrvadeni ja sealt loodetavasti edasi. Vaheldusrikas, liuglev, kärisev, ärevalt pulseeruv ja mõtisklev, minnalaskev. Nagu lubaksid kuskil hämaras metroos istudes enda ümber toimuva mööda ja keskendud mõtetele. Vahel tiba murelik. See on New York. See on Ratatat´i möödunud aastal ilmunud album "Classics". Miks selline nimi, küsisin? Aga seepärast, et enne, kui kriitikud plaadile ligi saavad, tuleb see ise klassikaliseks, klassikaks nimetada: ”Kui me nii ütleme, võime kõlada nagu lurjused, aga see on lõbus!”

Ratatat kuulub plaadifirma XL Recordings alla, mille hõlma all on näitseks sellised staarid nagu White Stripes, Prodigy, Thom Yorke, Peaches jpt.

2001. aastast koos musitseerinud Ratatat´i ilmselt nii kergelt kellegi teisega segi ei aja, omanäolist iseloomu jätkub. Ka nende 2004. aastal ilmunud debüütalbumit kuulates. Uut LP-d hakkab duo alates laupäevast maailmale tutvustama. 27. jaanuaril läheb lahti tuur, mis jõuab UK-sse, Mandri- Euroopasse ja üle ookeani USA-sse, kus 18. aprillil antakse viimane kontsert, kodulinnas New York´is.

29. jaanuaril oma maailmatuuri teisel livel annab Ratatat kontserdi Eestis, täpsemalt Kunstiakadeemias Tallinnas uue kontserdisarja "SineDesign" avaüritusel. Küsimusele, mis teeb Ratatat´i nii eriliseks, et eestlased peaksid kindlasti kuulama tulema, vastasid nad, et lived erinevad tavalistest nn rock-kontserditest. Nende looming segab oma vahel rocki , elektroonika, hip-hopi ja võibolla isegi klassikalise muusika elemente ning see võib tunduda kohati veidi segadust tekitavana. Ometi jälgivad mehed suure tähelepanuga meloodia kulgu, mis hoiabki lugusid lagunemast. Oma kontserditel on nad püüdnud alati kasutada erinevaid lavalisi elemante: valgusśõud, visuaalsed lahendused jne. Pealegi pole pilligeeniused kindlad, kas neid enam Eestisse kutsutakse. Esmaspäev võib jääda viimaseks võimaluseks.

Duo loodab Eestit külastades veidikene ka Tallinnas ringi liikuda, kuid tõenäoliselt asjatult, sest vaadates nende graafikut, on livede vahel olematu aeg. Küsimuse peale, kas nad ei karda mõne nädala möödudes surmani ära väsida, ütlesid mehed, et eks see tiba hirmutav on, aga samas ka põnevust tekitav. Peale eelmise aasta augusti on Ratatat väga palju ringi tuuritanud ja kurnatust tunda saanud, kuid kõik uued kohad: Uus-Meremaa, Austraalia, Mehhiko, Jaapan, on olnud energiat andvalt huvitavad. Ratatat´i oodatakse igale poole tagasi. Suurepärane kontsertelamus nende meeste poolt on garanteeritud!

Koos Ratatat´iga astuvad Tallinnas üles karismaatiline Luarvik Luarvik, kes muideks andis 1998. aastal oma esimese kontserdi just Kunstiakadeemias, ning romantilise spacerocki edendaja Galaktlan Grupp. Piletid on saadaval tund enne kontserdi algust, uksed avatakse kl 19:00, esimene bänd läheb lavale kl 20:00.

Aga loetletud nimed loo alguses? Need on mõned bändid, kellega koos Ratatat viimasel ajal koos esinenud on.

Mihkel Raud ja tema arvamuslugu Päevalehes Vaiko Epliku kõrvaldamisest R2 hommikuprogrammist ja üldisest seisust raadiomaastikul. Minu meelest suhteliselt julge etteaste. Nagu ta isegi mainib, pureb ta mingil määral kätt, mis teda toidab. Arvasin, et ehk on ka Mihkel Raua töökoht tule alla, kuid Üllar arvas, et ilmselt läheb peatoimetaja koha pealt varsti hoopiski Heidy Purga. Eks aeg näitab.

Bullfrog Brown @ Scotland Yard. Photo by Evert Palmets

Huvitav, kas see aeg ka tuleb, kui suusatamine spordialana välja sureb? Kui omal lapsed, siis vist tasuks suusatrenni asemel panustada näiteks muusikakoolile.

Aga siiski, laupäevahommikune "Maahommik" jäi ära ja näidati hoopis murdmaasuusatamist. Ei viitsinud eriti jälgida ja seepärast haarasin arvuti voodisse ja vaatasin filmi "Babel" (2006). Film võttis mind terveks päevaks päris korralikult läbi. Hästi pingeline. Samas soovitan julgelt vaadata, kuid tuleks veits aega varuda.

Veidi hiljem ostsin poest uue kultuuriajakirja Muusa. Kohutavalt ilusa kujundusega ajakiri. Eestis teist sellist kindlasti ei leia. Lihte, puhas, maitsekas ja stiilne. Lausa lust on seda kasvõi üksnes kujunduse pärast sirvida. Kogu pealtnäha korrektse viimistluse juures on juhuslikult ja meelega poetatud mõni tindi- või veeplekk. Teksti on väga hea ja lihtne jälgida ning pildimaterjaliga pole üle pakutud. Ja sisu ei jää vormile sugusi alla. Ise pole veel jõudnud tervenisti läbi lugeda, sest ajakiri on paks ja mõtlemisruumi tekstide vahele on päris palju vaja.

Kõige enam jäi loetust meelde Kivisildniku arutlus Eestis kaitset vajavate vaalade kohta ning lugu Eesti nukufilmi sangarlikest tegudest maailma festivalidel, nukufilm, mida tehakse, aga keegi pole näinud ega kuulnud oma kodumaal, samal ajal tunnustab riik suurelt vaid meie sportlasi, mis pole iseenesest ju sugugi halb, aga noh. Proportsioonid, seltsimehed.

Ok Go "Here It Goes Again"

Reet Linna saab oma muusikasaate...

..lugesin tänasest Postimehest. Saade otse-eetris pühapäeviti ETV-s, kannab pealkirja "Soovikas" ja hakkab näitama kodumaiseid muusikavideosid - vanemaid, uuemaid. Vaatasin paari kommentaari ka, mis oli online´s artikli juurde jäetud. Inimesed ohkavad, et millal küll Reet Linna kaadri taha jääb.

"Laulge kaasa" pole tõesti Reet Linnale kuigi sobilik ja ehk on tema mainet tugevalt kahjustanud noorema generatsiooni silmis, kuid samas võiks osata hinnata tema osalust ja teadmisi aastakümnete tagusest ajast, kui ta väga aktiivselt oma sõna sekka ütles. Või umbes nii. Aga eks vaatab üle selle asja, siis saab edasi arvata.

Little Miss Sunshine (2006) tõestab taas, et normaalsed inimesed tunduvad esialgu veidrikena, kuna nad ei püüagi varjata oma komplekse ja vigu. Need, kes kiitlevad, ennast teistest paremaks ja edukamateks peavad, osutuvad kõige mõttetumateks. Kui hästi läheb, võivad kõik muutuda.

Kihvt vaatamine, midagi enneolematult originaalset filmi karakterites ei leia: Nietzsche´t päevade kaupa lugev ja meelega mitte sõnakestki ütlev üksildane teismeline perepoeg, kes kõiki ja kõike vihkab, kuidas-olla-võitja koolitusi lugev pereisa, enesetappu katsetanud geyst pereema vend ja siivutuid ajakirju sirviv "elutark" vanaisa, kes on oma lapselapsele, väikesele rõõmsameelsele ja veidi ülekaalulisele tüdrukule suureks eeskujuks. Tüdrukutirts loomulikult ei tea, et vanaisa pidevalt kokaiini ninna tõmbab. Suurte prillidega raamistatud silmadega väikese tüdruku unistus on saada missiks...

Veidraid situatsioone pakkuv ja lõbus film. Täitsa soovitan.

Barbariz "Auh!"
(Kohvirecords, 2006)

Lõpuks ometi leidis see plaat tee minu juurde. Paar kuud ootamist on õnneks end kuhjaga ära tasunud.

Ma ootasin seda albumit sellest ajast peale, kui Eero mulle läbi MSN-i esimese näite saatis - "Metsade keskele rajaksin talu". (Selles loos võib kuulda ka Maarini häält)

Mulle nii meeldib. Kõige juram on see, et ma isegi ei oska põhjendada, et miks see mulle meeldib. Võib-olla ei mõista ma sõnadesse panna loomade keelt või siis pigemini mõtete-eelseid häälitsusi, nagu Barbariz ise nendib.

See plaat on keeruline: justkui juhuslikult kõlavad trummirütmid, vokaalne osa ja kogu lugude kokkukõlavus ja ülesehitus. Kuulad ja koguaeg on huvitav. See plaat on lihtne: Barbariz´ile iseloomulik akustilise kitarrri-sound, juhuslikud laulusõnad, kodus salvestatud materjal. Meenutab kohati Pastacat (sama leibeli mehed). Meenutab tõenäoliselt seepärast, et ma ei oska mitte ühtegi teist näidet siia kõrvale tuua.

Õudselt meeldib ka Barbarizi plaadi juures kujundus. Sest ükskõik, mis pidi sa murrad plaadi esikaane voldiku, pole sa valesti teinud. Üks pool punane, teine roheline. Kunsti alal on mehel ju annet ja taipu ka, joonistab Postimehes karikatuure.

Aga Barbariz kõlab täpselt enda moodi ja mulle meeldib, mida mu kõrvad kuulevad. Täiesti oma nägu Eesti muusikas. Muideks, eelmisel hooajal käis Barbariz ühena kümnest Eesti bändist BUME-s meie riiki esindamas. Ma ei teagi, kuidas tal läks. Aga minu plaadimasinas läheb tal väga hästi.

Ans. Andur @ Rock´n`Roll, 13. jaanuar 2007. Video by Margus Kiis.

Ans. Andur "Topeltvikerkaar"
(Seksound, 2007)

Võtad ja vaatad. Must-valge kaas, mille peal istuks toolil esmapilgul nagu veidi nukker vaba käega kritseldatud kass, tass käes. Aga tegelikult ta vist naeratab. Ja põhjust peaks selleks ju olema kuhjaga.

Topeltvikerkaare leiab alles siis, kui avad karbikaane ja üllatud, sest ümbrises olevale plaadile on pressitud värvilised pliiatsid; mõjub rõõmustavalt ootamatult ja väga värviliselt. Aga tõeline vikerkaar avaneb, kui oled võtnud plaadi ja selle helid tuppa lasknud.

Ans. Anduri teise "päris albumi" avalugu on "Idiootide kateeder", mis on ka ühtlasi esimene singel. Miks just selline lugu singliks? Ise põhjendavad, et olevat kõige raadiosõbralikum. Noh, mina seda poleks valinud. Sest lood, mis järgnevad, ei iseloomusta esimene kuigi palju.

Kohati tunduks, nagu Ans. Ansur võtaks hästi ülevaatlikult oma plaadil kokku kogu praeguse nn. indie-muusika (Eesti oma siis) hetke ladviku. Teine träkk "Parklate linn" meenutab esimestel taktidel Shelton Sani, aga just nii kauaks, kuni vokaal sisse lendab. Esimene lugu loob paralleelid Pehu Jaaniga (falseti ja mitmehäälsuse tõttu), kes on küll selles loos ainult plaksutama pandud. Kolmas lugu "Fuji" viib mõtted Pia Frausi peale ning "Pidu võõraste inseneridega" kõlab kohati nagu Vaiko Eplik ja Eliit "Lühidalt Supernoovadest" (see võrdlus vist oli ära toodud ka Areeni arvustuses), kuid siiski on pidu kõlaliselt ikka Andur, kuigi võrreldes nende debüütalbumiga "Tuled peale", on palju enam sõna saanud süntesaator(id), mis aga pole kitarri sugugi tahaplaanile jätnud. Noh, et need on nagu katked vaid, kuid mida enam kuulata, muutub see Anduriks. See mulle meelib, sest Ans. Andur on vaieldamatult ise hetke ladvik.

Minu kõige lemmikum on "Alt kummiga". Kui pealkiri võiks lubada absurdinalja, siis lugu iseenesest on nii kurb. Ja kogu see mõtisklev instrumentaalosa laulu lõpus:

"Palun väikene koola
keskmise rummiga
kunstnahast tagi
alt kummiga
Saadaksin end kui saaks
sünditrummiga
mööduvad minutid, sekundid,
tunnid ja
elu."

Minu teine lemmik "Hydro" kaob sellel plaadil teiste lugude vahele ära ega tule esile. Kuigi oleks väärt.

Ja siis ma tõstaks esile veel lood "Õhk", "Audiovaras, "Ma töötan ajaloo arhiivis", "Plaane pole" (väga kihvt lugu), "Tallinn". Ja nii saabki vist kõik. Mitte ühtegi ei saa jätta kõrvale.

Kui Bad Apples pani ilusa punkti möödunud aasta ilusale aastale, siis Ans. Andur annab uuele aastale väga tugeva avapaugu.

Photo by Evert Palmets

Photo by Evert Palmets

Ulrich Schnauss minu midi-klaviatuuriga Von Krahli laval, lava ees väga palju inimesi. Näpud käisid sellel vennal tõesti nobedalt. Mõnus. Ja üllatavalt hästi mõjus ka rahvast täis saalis kogu tema musa.

Photo by Aron Urb

Ilus pood Tallinnas, Rävala pst. 7. "Motel Paradise".

Tartu legend, alternatiivse bluesi vapper trio, käis möödunud aasta lõpus Suurbritannias tuuril, andes mitmeid edukaid kontserte suurematel ja väiksematel lavadel. Õnneks ei tuldud tagasi tühjade kätega, vaid lisaks hulgaliselt põnevatele reisimeenutustele võeti kaasa ka tuuri käigus valminud video loole "Build Me A Statue", mis ilmus 2006. aasta Bullfrog Brown´i EP-l "Uncooked". Ise välja antud salvestise nime võis leida ka möödunud aasta Tartu "Aasta tegu 2006" kandidaatide hulgast.