neljapäev, märts 29
kolmapäev, märts 28
Destroyer "Destroyer´s Rubies"
(Merge, 2006)
Suund Kanadasse. Mis esimesena meenub? Hoki, väliseestlased, Arcade Fire... Mul on hea meel, et Arcade Fire pääses kaosest, mis tihtilugu tabab esimese ülieduka albumi väljastamise järel paljusid bände. "Neon Bible" on väga hea plaat. Arcade Fire on elujõuline ning võimas. Keep The Car Running...
Destroyer tuleb ka Kanadast, sama leibeli alt, kust ka Arcade Fire. Tegelikult seisab peamiselt selle taga mees nimega Daniel Bejar, kes kasutab erinevaid pillimehi. Dan Bejar alustas muusikukarjääri kodus salvestades ning sai linti terve albumi jagu materjali ning 1996. aastal debüteeris LP-ga "We´ll Build Them A Golden Bridge". Seal peal on 16 lugu, mõned lühemad kui minut. Tema viimane töö "Destroyer´s Rubies" ilmus aasta aega tagasi, seal on 10 lugu. Avalugu "Rubies" on 9.25 min pikk. Aga väga hea träkk on; nagu ka ülejäänud 9.
Dan Bejar laulab nagu noor Bob Dylan. Lood kõlavad üsna popilikult ja mõnusalt, kuid nende lüürika on minu jaoks komistuskivi. Meloodiad justkui toetavad mahedust ja mõnusat äraolemist, kuid need sõnad... Ei, need pole koledad ega kohatud või midagi kolmandat. Minule isiklikult jäävad sõnad lihtsalt arusaamatuks. Millest ta siis lõppkokkuvõttes räägib? Raske on tabada. See on minu komistuskivi, mis ei ole Destroyer´i nõrkus. Lõikeid laulusõnadest on võimalik tsekkida: bejar-o-matic.
Suund on endiselt Kanadal. Maailma suuruselt teine riik. Nimed: Bryan Adams, Celine Dion, Alanis Morrissette, Daniel Powter, Nickelback, Avril Lavigne, Nelly Furtado, Rufus Wainwright, Hot Hot Heat, Broken Social Scene, Death From Above 1979, Feist, The Dears jnejne.
Nimi Daniel Bejar eelmainitute seast hakkaks kindlasti silma kui kõige tundmatum. Destroyer võibolla ka. Aga see pole ainus, millega mees tegeleb. Koostööd on ta teinud ja teeb siiani üsna ambitsioonika pundiga The New Pornographers, kellel peaks sel aastal ilmuma neljas stuudioalbum.
Blur´i ninamees Damon Albran pani kokku The Clashi bassimehest, Verve kitarristist ja mustanahalisest trummarist Tony Allanist nn supergrupi The Good, The Bad and The Queen, kellelt käesoleva aasta esimetsel päevadel ilmus samanimeline debüütalbum. Muusikakriitikute lemmik. Kuulasin, hea on, aga mitte nii hea. Ilusad ja armsad lood. Aga kogu selle edu taga on kuulsad tegijad. Ma lihtsalt ei saa võtta seda kui bändi vaid pigem projekti.
Eelmise aasta lõpus ilmus album "Beast Moans" Kanada ansablilt Swan Lake. Selle taga on taaskord Daniel Bejar. Tegemist peaks olema ka supergrupiga, kuhu kuuluvad liikmed kollektiividest Wolf Parade, The New Pornographers, Frog Eye, Sunset Rubdown. Eesti supergruppi kutsutakse Eliidiks. Mulle meeldib Eliidi idee palju enam.
Nüüd sai vist liiga palju nimesid. Aga mis ma tahtsin öelda? Destroyer´i "Rubie" on väärt kuulamist.
Destroyer Myspace´s
The New Pornographers
Swan Lake
Arcade Fire "Neon Bible" arvustus Areenis by Siim Nestor
Dan Bejar laulab nagu noor Bob Dylan. Lood kõlavad üsna popilikult ja mõnusalt, kuid nende lüürika on minu jaoks komistuskivi. Meloodiad justkui toetavad mahedust ja mõnusat äraolemist, kuid need sõnad... Ei, need pole koledad ega kohatud või midagi kolmandat. Minule isiklikult jäävad sõnad lihtsalt arusaamatuks. Millest ta siis lõppkokkuvõttes räägib? Raske on tabada. See on minu komistuskivi, mis ei ole Destroyer´i nõrkus. Lõikeid laulusõnadest on võimalik tsekkida: bejar-o-matic.
Suund on endiselt Kanadal. Maailma suuruselt teine riik. Nimed: Bryan Adams, Celine Dion, Alanis Morrissette, Daniel Powter, Nickelback, Avril Lavigne, Nelly Furtado, Rufus Wainwright, Hot Hot Heat, Broken Social Scene, Death From Above 1979, Feist, The Dears jnejne.
Nimi Daniel Bejar eelmainitute seast hakkaks kindlasti silma kui kõige tundmatum. Destroyer võibolla ka. Aga see pole ainus, millega mees tegeleb. Koostööd on ta teinud ja teeb siiani üsna ambitsioonika pundiga The New Pornographers, kellel peaks sel aastal ilmuma neljas stuudioalbum.
Blur´i ninamees Damon Albran pani kokku The Clashi bassimehest, Verve kitarristist ja mustanahalisest trummarist Tony Allanist nn supergrupi The Good, The Bad and The Queen, kellelt käesoleva aasta esimetsel päevadel ilmus samanimeline debüütalbum. Muusikakriitikute lemmik. Kuulasin, hea on, aga mitte nii hea. Ilusad ja armsad lood. Aga kogu selle edu taga on kuulsad tegijad. Ma lihtsalt ei saa võtta seda kui bändi vaid pigem projekti.
Eelmise aasta lõpus ilmus album "Beast Moans" Kanada ansablilt Swan Lake. Selle taga on taaskord Daniel Bejar. Tegemist peaks olema ka supergrupiga, kuhu kuuluvad liikmed kollektiividest Wolf Parade, The New Pornographers, Frog Eye, Sunset Rubdown. Eesti supergruppi kutsutakse Eliidiks. Mulle meeldib Eliidi idee palju enam.
Nüüd sai vist liiga palju nimesid. Aga mis ma tahtsin öelda? Destroyer´i "Rubie" on väärt kuulamist.
Destroyer Myspace´s
The New Pornographers
Swan Lake
Arcade Fire "Neon Bible" arvustus Areenis by Siim Nestor
esmaspäev, märts 26
reede, märts 23
kolmapäev, märts 21
Eesti telemaastikul alustab peagi tööd uus muusika- ja kultuurikanal TV 4
Aprillis alustab Eesti kaabeltelevisioonivõrgus testperioodi uus meelelahutuslik, kuid kultuurselt hariva eesmäriga kanal TV 4. Esialgu on tegemist muusikakanaliga, kus mängivad viimaste kümnendite parimad hittlood, kuid sügisest alustatakse juba kvaliteetse täisprogrammi saadete edastamisega.
Projekti käimalükkajaks on Priit Pedanik koos professionaalse meeskonnaga, kellel tele- ja meediavaldkonnas ligi kümme aastat kogemust – seltskond, kellel on olemas tehnilised teadmised, vahendid, ideed ning vaimujõud teha midagi enamat kui kuiv muusikakanal.
Pedaniku sõnul on sügisest alustav programm suunatud eelkõige mõtlevale ja arutlevale, veidi teistsuguse nurga alt kultuurist huvitet inimesele.
“Tahame kaasata protsessi võimalikult palju auditooriumi, rääkida ühiskonna valupunktidest ja vahel ka neisse sisse torgata, mida ei saa ehk nii teravalt teha teistes kanalites. Filmi- ja muusika osas on soov koostööd teha ajakiri Muusa kultuuri- ja filmipealiku Dagmar Reinoltiga. Oma käe kokkupuutepunktide leidmiseks on ulatanud meile Eesti suurima muusikateemalise internetikeskkonna Rada7.ee tegijad,” rääkis Pedanik. Tema sõnul kiitis idee heaks ka Ilmar Raag, kes andis lubaduse nõu ja jõuga kanali käivitamise juures abiks olla. Programmikonsultandina on meeskonda värvatud FHMi peatoimetaja Robert Kõrvits.
Saadetes ja uudistes leiavad kajastust erinevad tahud linnakultuuris, kino, kunsti- ja teatrimaailmas toimuvast. Ekraanile jõuavad ka pisemad sündmused, mis ehk mujal silma ei torka, kuid on oma sisult teinekord kvaliteetsemadki. Kindlasti tulevad käsitluse alla ka disaini- ja tehnikateemad, poliitika, erinevad telemängud ning huvitavad eksperimendid. TV 4 meeskond on avatud koostööle kõikide programmitootjatega.
TV 4 plaanid on esialgu tehtud viie aasta peale, hetkel oodatakse ringhäälinguloa saamist ning käivad läbirääkimised kaasfinantseerijatega. Kaabellevioperaatoritest on pakkumised esitatud nii STV-le kui Elionile, läbirääkimised käivad Starmani ja Telsetiga. Programmi on plaanis edastada pea kogu Eestis.
Aprillis alustab Eesti kaabeltelevisioonivõrgus testperioodi uus meelelahutuslik, kuid kultuurselt hariva eesmäriga kanal TV 4. Esialgu on tegemist muusikakanaliga, kus mängivad viimaste kümnendite parimad hittlood, kuid sügisest alustatakse juba kvaliteetse täisprogrammi saadete edastamisega.
Projekti käimalükkajaks on Priit Pedanik koos professionaalse meeskonnaga, kellel tele- ja meediavaldkonnas ligi kümme aastat kogemust – seltskond, kellel on olemas tehnilised teadmised, vahendid, ideed ning vaimujõud teha midagi enamat kui kuiv muusikakanal.
Pedaniku sõnul on sügisest alustav programm suunatud eelkõige mõtlevale ja arutlevale, veidi teistsuguse nurga alt kultuurist huvitet inimesele.
“Tahame kaasata protsessi võimalikult palju auditooriumi, rääkida ühiskonna valupunktidest ja vahel ka neisse sisse torgata, mida ei saa ehk nii teravalt teha teistes kanalites. Filmi- ja muusika osas on soov koostööd teha ajakiri Muusa kultuuri- ja filmipealiku Dagmar Reinoltiga. Oma käe kokkupuutepunktide leidmiseks on ulatanud meile Eesti suurima muusikateemalise internetikeskkonna Rada7.ee tegijad,” rääkis Pedanik. Tema sõnul kiitis idee heaks ka Ilmar Raag, kes andis lubaduse nõu ja jõuga kanali käivitamise juures abiks olla. Programmikonsultandina on meeskonda värvatud FHMi peatoimetaja Robert Kõrvits.
Saadetes ja uudistes leiavad kajastust erinevad tahud linnakultuuris, kino, kunsti- ja teatrimaailmas toimuvast. Ekraanile jõuavad ka pisemad sündmused, mis ehk mujal silma ei torka, kuid on oma sisult teinekord kvaliteetsemadki. Kindlasti tulevad käsitluse alla ka disaini- ja tehnikateemad, poliitika, erinevad telemängud ning huvitavad eksperimendid. TV 4 meeskond on avatud koostööle kõikide programmitootjatega.
TV 4 plaanid on esialgu tehtud viie aasta peale, hetkel oodatakse ringhäälinguloa saamist ning käivad läbirääkimised kaasfinantseerijatega. Kaabellevioperaatoritest on pakkumised esitatud nii STV-le kui Elionile, läbirääkimised käivad Starmani ja Telsetiga. Programmi on plaanis edastada pea kogu Eestis.
teisipäev, märts 20
Ahvide vabariik
Lugesin täna kuskilt, et aprillis tuleb kontserttuur "Armastatud superhitid läbi aegade" või midagi taolist. Üles astuvad näiteks praegu Eurovisiooni laineharjal surfav Gerli Padar ja endised meistrid Ivo Linna, Maarja, Koit Toome ja oli vast paar artisti veel. Kogu paraadi, kus tulevad esitamisele näiteks Abba ja Robbie Williamsi looming, juhib (tõenäoliselt) Juhan Paadami mantlipärija Marko Reikop, kes avaldas imestust, et sellist asja pole Eestis varem tehtud. Reikop on muidu tark ning laia silmariniga mees, kuid kindel rahategemine võib ka nutikamad pead segi ajada.
Muusikalidest vettinud Eesti toodab aina juurde kulunud ideid ning enamik meie rahvast mälub heakskiitvalt kaasa. Hea näide on kasvõi Mari-Leeni või Leenu tituleerimine Eesti Muusikaauhindade jagamisel aasta uustulijaks. Ja kuidas ta tuli? Paksuks söönud Sven Lõhmuse produtseeritud kaveriga (peamine hitt "Rahutu tuhkatriinu"). Lõhmus on samuti tark mees, mis puudutab läbi muusika raha tegemist. Kurvaks tegev on ka tõik sellelt samalt ürituselt, et meie vabariigi üks parimaid laulukirjutajaid Vaiko Eplik sai ainsa tunnustuse nn hittloo eest, mis pole tema enda kirjutatud. See on kaver, seega ohutu.
Suure suuga kollasest ja roosast nõretav Kanal 2 saade "Reporter", kes teeb iga päev mingitest eriti mõttetutest taludest Rain Kelgu juhtimise all otselülitusi, lubas teha väikese ülevaate sellest, mis Illusioonis toimus. Ma kannatasin eile terve saate teise poole kannatlikult välja, et näha, kuidas meedia üritust kajastab. Sain vaid kaadri Tannust ja Sal-Sallerist (maksimaalselt 10 sekundit). Aga eks see ongi olulisem, mis kuskil Võrumaal Mardi talus toimub. Ja nii palju saavad siis sõna peale The Sun´i teised Eesti muusikud.
Ja ega enne sind ei võetagi tõsiselt, kui sind pole olnud seltskonna veergudel. Korduvalt, korduvalt ja korduvalt, jälle ning uuesti. Enne ei julgeta sinu headuses või "headuses" veenduda. Kes ikka usaldab oma mõistust ja vaistu. Nii käib "kitarrivirtuoos" Francis Goya naistepäeval meie daamide südameid murdmas aina enam lahjemaks minevate armastuslugudega. Nii me otsime superstaari USA eeskujul, sest rahvas nõuab ju ka siin superstaari! Seepärast me avastamegi enda keskelt aina enam ja enam ahvipärdikuid. Solaariumis kollaseks päevitunud näod.
Muusikalidest vettinud Eesti toodab aina juurde kulunud ideid ning enamik meie rahvast mälub heakskiitvalt kaasa. Hea näide on kasvõi Mari-Leeni või Leenu tituleerimine Eesti Muusikaauhindade jagamisel aasta uustulijaks. Ja kuidas ta tuli? Paksuks söönud Sven Lõhmuse produtseeritud kaveriga (peamine hitt "Rahutu tuhkatriinu"). Lõhmus on samuti tark mees, mis puudutab läbi muusika raha tegemist. Kurvaks tegev on ka tõik sellelt samalt ürituselt, et meie vabariigi üks parimaid laulukirjutajaid Vaiko Eplik sai ainsa tunnustuse nn hittloo eest, mis pole tema enda kirjutatud. See on kaver, seega ohutu.
Suure suuga kollasest ja roosast nõretav Kanal 2 saade "Reporter", kes teeb iga päev mingitest eriti mõttetutest taludest Rain Kelgu juhtimise all otselülitusi, lubas teha väikese ülevaate sellest, mis Illusioonis toimus. Ma kannatasin eile terve saate teise poole kannatlikult välja, et näha, kuidas meedia üritust kajastab. Sain vaid kaadri Tannust ja Sal-Sallerist (maksimaalselt 10 sekundit). Aga eks see ongi olulisem, mis kuskil Võrumaal Mardi talus toimub. Ja nii palju saavad siis sõna peale The Sun´i teised Eesti muusikud.
Ja ega enne sind ei võetagi tõsiselt, kui sind pole olnud seltskonna veergudel. Korduvalt, korduvalt ja korduvalt, jälle ning uuesti. Enne ei julgeta sinu headuses või "headuses" veenduda. Kes ikka usaldab oma mõistust ja vaistu. Nii käib "kitarrivirtuoos" Francis Goya naistepäeval meie daamide südameid murdmas aina enam lahjemaks minevate armastuslugudega. Nii me otsime superstaari USA eeskujul, sest rahvas nõuab ju ka siin superstaari! Seepärast me avastamegi enda keskelt aina enam ja enam ahvipärdikuid. Solaariumis kollaseks päevitunud näod.
neljapäev, märts 15
kolmapäev, märts 14
Andrew Bird "Armchair Apocrypha"
(Fat Possum Records, 2007)
Kui jälgida viimaseid plaate, mida olen siin üles täheldanud, on märgata teatavat kalduvust pikema arutelu alla võtta sooloartiste. Mingi sarnasus jookseb neist kõigist läbi - noored, andekad, mängivad mitmeid pille ning kirjutavad väga häid lugusid. Kas olen ise kuidagi ühekülgseks muutunud või pole ükski uuem bänd mind piisavalt erutada suutnud, et tahaks kohe kirjutada. Võib-olla midagi kolmandat, ma ei tea. Ehk hakkab praegune suund liikuma lihtsalt sinnamaale, et üksi muusikat tehes on tulemus huvitavam, nauditavam, enam ütlevam. Või on 2007. aasta selle poole pealt lihtsalt väga rikkalik. Kes teab. Igatahes olen leidnud taas tee ühe oma kauaaegse lemmiku juurde. On ka põhjust, kuna Andrew Bird´il on väljas uus album.
Andrew Bird on 33-aastane ja pärit USA-st, õppinud viiulit ja osalenud väga paljudes projektides erinevate tunnustatud muusikutega (Ani DiFranco, My Morning Jacket, Dosh). Andrew Bird olekski justkui rahumeelne ning harmoonilile pillimees, kes elab muusikale ja viimane tema sees. Kõik, mida ta puudutaks, muutuks jutkui pehmeks ning siiraks. Ja kui tema laulud ja mahe vokaal su hinge poeb, muutubki see vahetuks ning laseb sul unustada välkuvate reklaamidega üleküllastunud ja võltsi maailma. Hetk iseendale.
Andrew Bird on oma muusikukarjääri jooksul tegelenud mitmete stiilidega: jazz, swing, rock ja folk; viimane album kahe viimasega. Tema lugude puhul on tunda küpset käekirja, need on kiirustamata loodud ning juba teist albumit järjest väga iseloomulikud vaid temale. Iseloomu lisab minu meelest tema kaubamägiks kujunenud vilistamine, mida ta kasutab üsna palju. Vilistamine kõlab pehmelt ning kosmiliselt, venivalt. Esile tõstaksin lood "Imitosis" ning "Heretics". Võrreldes tema eelmise 2005. aastal ilmunud albumiga "The Mysterious Production of Eggs" on uuel kuulda enam elektrikitarre ning lood on veidi karaktsemad.
Andrew Bird on 33-aastane ja pärit USA-st, õppinud viiulit ja osalenud väga paljudes projektides erinevate tunnustatud muusikutega (Ani DiFranco, My Morning Jacket, Dosh). Andrew Bird olekski justkui rahumeelne ning harmoonilile pillimees, kes elab muusikale ja viimane tema sees. Kõik, mida ta puudutaks, muutuks jutkui pehmeks ning siiraks. Ja kui tema laulud ja mahe vokaal su hinge poeb, muutubki see vahetuks ning laseb sul unustada välkuvate reklaamidega üleküllastunud ja võltsi maailma. Hetk iseendale.
Andrew Bird on oma muusikukarjääri jooksul tegelenud mitmete stiilidega: jazz, swing, rock ja folk; viimane album kahe viimasega. Tema lugude puhul on tunda küpset käekirja, need on kiirustamata loodud ning juba teist albumit järjest väga iseloomulikud vaid temale. Iseloomu lisab minu meelest tema kaubamägiks kujunenud vilistamine, mida ta kasutab üsna palju. Vilistamine kõlab pehmelt ning kosmiliselt, venivalt. Esile tõstaksin lood "Imitosis" ning "Heretics". Võrreldes tema eelmise 2005. aastal ilmunud albumiga "The Mysterious Production of Eggs" on uuel kuulda enam elektrikitarre ning lood on veidi karaktsemad.
Andrew Bird Myspace´s
esmaspäev, märts 12
Viimaks ometi ilmus selle kohta ka infi, et Eestis hakatakse muusikaauhindu jagama. Siit-sealt on imbunud kuuldusi, kes ja millises kategoorias üles seatud on. Eks see kõik veidi kaheldava väärtusega on, mis puudutab kategooriaid ja nendesse asetust, aga sellegi poolest:
Eesti Muusikaauhinnad jagatakse välja 15 kategoorias ja nominendid on:
1. Aasta Album
Dagö - Joonistatud mees
Tanel Padar and The Sun - 100% rock n roll
Vaiko Eplik ja Eliit – 1
2. Aasta Uus Tulija
Mari-Leen - Rahutu tuhkatriinu
Supernova – Supernova
Tartu Popi ja Roki Instituut - Madise margikogu
3. Aasta Hiphop/RnB Artist
A- Rühm – Leegion
Def Räädu feat. J.O.C. – Succiety
Tommy Boy - Suur Pilt
4. Aasta Elektroonikaartist
Köök – Telegramm
Rhythm Doctor - Tulgu malakas!
Rulers of the Deep - Next evolution
5. Aasta Metal/Punkartist
No Big Silence - War in Wonderland
Shelton San - Spontaneous Black
Taak – Koerapööriöö
6. Aasta Rockartist
Kosmikud - Pulmad ja matused
Tanel Padar and The Sun - 100% rock n roll
Vaiko Eplik ja Eliit – 1
7. Aasta Jazzartist
Novikov, Unt, Melvin – Paintings
Toomas Rull - Going North
Vind Project - Twilight Patterns
8. Aasta Etno/Folkartist
Anu Taul - Engi aig
Diskreetse Mango Trio - Prigadi-pragadi
Ilves, Pulk ja Rahman - Murõt ei olõ
9. Aasta Naisartist
Hedvig Hanson - Ema laulud
Helin- Mari Arder - Kuulates Legrandi En ecoutant Legrand
Maarja ja Rannap - Läbi jäätund klaasi
10. Aasta Hittlugu
A- Rühm – Palmisaar
Tanel Padar and The Sun - Võta aega
Vaiko Eplik ja Eliit - Kosk
11. Aasta Ansambel
Dagö - Joonistatud mees
Tanel Padar and The Sun - 100% rock n roll
Vaiko Eplik ja Eliit – 1
12. Aasta Meesartist
Allan Vainola – Unenäopüüdjad
DJ Critikal – Mixtape
Ivo Linna - Üksi, iseendas üksi...
13. Aasta Albumikujundus
Erinevad esitajad – Innovatsioon
Köök – Telegramm
Vaiko Eplik ja Eliit – 1
14. Aasta Muusikavideo
Cool D - Aitäh elu eest
Ithaka Maria – Confession
Vaiko Eplik and Eliit - Pihtas põhjas
15. Panus Eesti muusikasse
Olav Ehala
Anne Erm
Üritus ise toimub Tartus Illusioonis ning külalisesineja on Läti uus tegija Goran Gora ja kõigi eelduste kohaselt peaksid Mona De Bo tüübid esimesega koos üles astuma.
Goran Gora Myspaces´s
Goran Gora Myspaces´s
pühapäev, märts 11
laupäev, märts 10
Lõpuks on käes märts. Pimedad talvekuud on möödas. Vähemalt selleks korraks. Kolme kuuga on siinmail kui ka kaugemal ilmunud mõnustalt palju väga korralikke ja häid plaate, mis on aidanud lootusrikkalt vaadata lähitulevikku ning oodata hea aja jätku. Selle aasta plaatide lemmik on vaieldamatule Patrick Wolf´i "The Magic Position" ja kõige mõttetumaks kuulatud albumitest peaksin Kaiser Chiefs´i "Yours Truly Angry Mob"- üleshaibitud bänd igavate lugudega, kes oleks võinudki anda albumi asemel välja lihtsalt singli "Ruby". Eesti poole pealt on teadagi, mis parim sellel aastal siiani ilmunud plaat, vihjeks Paide, viletsamatest ei oska rääkida.
Muusa leidsin ka poest, noore ajakirja teise numbri. Ehmatasin millegipärast ära, kui esimeste lehtede vahele piilusin. Leidsin sealt oma blogi väljavõtte sellest, mida olin puhtjuhuslikult esimese numbri kohta kirjutanud. Kui ma veidikene toibunud olin, siis mõtlesin, et see on siiski päris lahe. Teine number on igatahes sama tugev kui esimene. Hea meel on minul selle üle.
Patrick Wolf
Kaised Chiefs
Muusa
Muusa leidsin ka poest, noore ajakirja teise numbri. Ehmatasin millegipärast ära, kui esimeste lehtede vahele piilusin. Leidsin sealt oma blogi väljavõtte sellest, mida olin puhtjuhuslikult esimese numbri kohta kirjutanud. Kui ma veidikene toibunud olin, siis mõtlesin, et see on siiski päris lahe. Teine number on igatahes sama tugev kui esimene. Hea meel on minul selle üle.
Patrick Wolf
Kaised Chiefs
kolmapäev, märts 7
teisipäev, märts 6
Tulge kuulake oma naabreid!
Ma olen armunud. Ja kuidas veel. Tavaliselt on see kadedaks ajav tunne, kuna sellel perioodil kogeb inimene väga teravalt ja suurelt positiivseid emotsioone ning on alatasa rõõmsameelne. Füsioloogiliselt on ka eriline olla. Vähemalt minuga on nii.
Kõik need veidrad protsessid on käima lükanud kaks väga sümpaatset lätlast. Ühesõnaga on minus kevadised tunded äratanud Riiast pärit duo Mona De Bo muusika.
Eestil on Lätiga palju ühist: pikk nõukaaeg, keskmist palka teenivale inimesele käib kinnisvara ostmine selgelt üle jõu ning nooremad inimesed otsivad õnne piiri tagant. Samas on meil ka palju erinevusi, eriti, mis puudutab hetke olukorda muusikas. Kuigi lätlasi on eestlastest pea miljoni jagu enam, on sealne muusikaturg üsna nukras seisus. Lätlastel on vaid üks peaaegu sõltumatu muusikaleibel, samal ajal on meil aktiivselt tegutsevaid üllatavalt palju. Selle üle on Eestil põhjust kuhjaga uhke olla. Lõunanaabrite muusikapoed on kesised. Riia vanalinnas on vaid üks enam-vähem mingi koht "Randoms", mille nimi kõneleb poe plaadivaliku eest ise.
Vast kõige tuntumad Läti artistid eestlaste jaoks on Brainstorm, eurovisiooni fännidele Maria N, Plink Plonk´i murufestivali külastanutele Tribes Of The City ning Kuba ja ehk ütleb ka nimi Raimonds Pauls midagi. Ülevaatlikult kõik. Ometi elame kõrvuti.
Kogu seda tausta arvestades olin niivõrd üllatunud, kui kuulsin esimest korda lives Mona De Bo´d - täiesti omaette teema, oma nägu ja pilkupüüdvalt ekstravagantne. Külmavärinad jooksid üle selja. Mitu korda. Nende muusika kui ka lavalise oleku pärast.
Mona De Bo on kahemehe bänd. Neil on üks eesnimi Edgars ning on õppinud kunagi ühes koolis Jelgavas, kuid lähemalt hakkasid suhtlema Riiga kolides. Duo on koos mänginud umbes kaks aastat ja plaaditäis materjali ootab võimalust saada "kaante vahele". Bänd koosneb kitarristist, kes ühtlasi ka laulab ja trummarist.
Mona De Bo ütleb ise oma tehtava muusika kohta, et see on eksperimentaalne pehme mürarokk, millesse on põimitud helilised konstruktsioonid koos teravmeelsuse ja emotsiooniga. Tõsi, emotsioone pakub see küll ja üllatusi ka. See, mida kitarrist-Edgars oma pillidest suudab välja võluda, on vaimustav. Lood on täis ootamatuseid ja loogikavastaseid järgnevusi. Aga kokku kõlab see kuidagi läbi mõeldult ja harmooniliselt.
Mona De Bo erilisusele annab veelgi kaalu juurde tõik, et laulud on lätikeelsed. Ma ei tea, millest lood räägivad, kuna ei mõista keelt, kuid need tunduvad ilusad ja sobituvad hästi meloodiatesse. Mul isiklikult on hea meel, et nad laulavad oma emakeeles, sest tihtilugu kipub lätlaste ja leedukate inglise keeles olema häiriv aktsent. Ja eestlastel ka. Mona De Bo jaoks vast polegi edastatav sõnum esmajärguline. Nende jaoks on meloodia kui taevas ehk olulisim.
Eeskujudeks nimetavad nad tagasihoidlikult Läti Raadio 2, mis ei tümista päevad läbi top40 artiste, vaid annab eetrit meinstriimist kõrvale kalduvatele muusikutele. Läbi selle tutvusid nad Sonic Youth´i loominguga ja sealt hargnes mõttelõng edasi. Praegustest lemmikutest tõstavad nad esile Deerhoof´i, mille mõjutusi võib Mona De Bo muusikast kuulda küll.
Ühe asja üle on veel väga hea meel. Mona De Bo tuleb Eestisse. Seda juba nädala pärast. Seepärast küsisin, et mida nad arvavad eestlastest ja teavad Eesti muusikast. Lätis üldiselt pole artiste Eestist ega Leedust, kes oleksid hästi teatud kogu riigis. Vanemast generatsioonist on Lätis tuntumad nimed Gunnar Graps, Tõnis Mägi, Ivo Linna. Kitarrist-Edgars ütleb, et tegelikult ei teadnud ta peale Pia Frausi ühtegi teist praegu tegutsevat Eesti bändi. Paari nädalaga on ta aga tänu uutele sõpradele Eestist tutvunud lähemalt Ans. Andur´i, Luarvik Luarvik´u, Vaiko Eplik´u ning Honey Power´i loominguga. Ja see meeldib väga. Eestlaste kohta ülteb ta, et viimased on aeglase loomuga.
Arvan, et Mona De Bo peaks Eesti publikule väga meeldima. Eriti, kes austavad ka eelpool nimetatud bändide muusikat. Ma julgen arvata, et Mona De Bo sobiks Eestisse palju enam kui Lätti. Nii nad juba kaaluvad pool naljaga siiamaile kolimist. Meile kuluks üks Mona De Bo vabalt ära. Puhas võit. Loodan väga, et suvel oleks duot võimalik meite maal kuulata-vaadata suurematel lavadel.
Mona De Bo annab Eestis kaks kontserti: 16. märtsil Tartus, klubis Rock & Roll ja 17. märtsil Valga rokiklubis. Koos Mona De Bo´ga astuvad lavalaudadele rock´n`rolli ansambel Brainers Leedust ning Tartu nelik Honey Power.
Mona De Bo (www.myspace.com/monadebo)
Brainers (www.myspace.com/brainers)
Honey Power (www.myspace.com/powerhoney)
Deerhoof (www.myspace.com/deerhoof)
Ma olen armunud. Ja kuidas veel. Tavaliselt on see kadedaks ajav tunne, kuna sellel perioodil kogeb inimene väga teravalt ja suurelt positiivseid emotsioone ning on alatasa rõõmsameelne. Füsioloogiliselt on ka eriline olla. Vähemalt minuga on nii.
Kõik need veidrad protsessid on käima lükanud kaks väga sümpaatset lätlast. Ühesõnaga on minus kevadised tunded äratanud Riiast pärit duo Mona De Bo muusika.
Eestil on Lätiga palju ühist: pikk nõukaaeg, keskmist palka teenivale inimesele käib kinnisvara ostmine selgelt üle jõu ning nooremad inimesed otsivad õnne piiri tagant. Samas on meil ka palju erinevusi, eriti, mis puudutab hetke olukorda muusikas. Kuigi lätlasi on eestlastest pea miljoni jagu enam, on sealne muusikaturg üsna nukras seisus. Lätlastel on vaid üks peaaegu sõltumatu muusikaleibel, samal ajal on meil aktiivselt tegutsevaid üllatavalt palju. Selle üle on Eestil põhjust kuhjaga uhke olla. Lõunanaabrite muusikapoed on kesised. Riia vanalinnas on vaid üks enam-vähem mingi koht "Randoms", mille nimi kõneleb poe plaadivaliku eest ise.
Vast kõige tuntumad Läti artistid eestlaste jaoks on Brainstorm, eurovisiooni fännidele Maria N, Plink Plonk´i murufestivali külastanutele Tribes Of The City ning Kuba ja ehk ütleb ka nimi Raimonds Pauls midagi. Ülevaatlikult kõik. Ometi elame kõrvuti.
Kogu seda tausta arvestades olin niivõrd üllatunud, kui kuulsin esimest korda lives Mona De Bo´d - täiesti omaette teema, oma nägu ja pilkupüüdvalt ekstravagantne. Külmavärinad jooksid üle selja. Mitu korda. Nende muusika kui ka lavalise oleku pärast.
Mona De Bo on kahemehe bänd. Neil on üks eesnimi Edgars ning on õppinud kunagi ühes koolis Jelgavas, kuid lähemalt hakkasid suhtlema Riiga kolides. Duo on koos mänginud umbes kaks aastat ja plaaditäis materjali ootab võimalust saada "kaante vahele". Bänd koosneb kitarristist, kes ühtlasi ka laulab ja trummarist.
Mona De Bo ütleb ise oma tehtava muusika kohta, et see on eksperimentaalne pehme mürarokk, millesse on põimitud helilised konstruktsioonid koos teravmeelsuse ja emotsiooniga. Tõsi, emotsioone pakub see küll ja üllatusi ka. See, mida kitarrist-Edgars oma pillidest suudab välja võluda, on vaimustav. Lood on täis ootamatuseid ja loogikavastaseid järgnevusi. Aga kokku kõlab see kuidagi läbi mõeldult ja harmooniliselt.
Mona De Bo erilisusele annab veelgi kaalu juurde tõik, et laulud on lätikeelsed. Ma ei tea, millest lood räägivad, kuna ei mõista keelt, kuid need tunduvad ilusad ja sobituvad hästi meloodiatesse. Mul isiklikult on hea meel, et nad laulavad oma emakeeles, sest tihtilugu kipub lätlaste ja leedukate inglise keeles olema häiriv aktsent. Ja eestlastel ka. Mona De Bo jaoks vast polegi edastatav sõnum esmajärguline. Nende jaoks on meloodia kui taevas ehk olulisim.
Eeskujudeks nimetavad nad tagasihoidlikult Läti Raadio 2, mis ei tümista päevad läbi top40 artiste, vaid annab eetrit meinstriimist kõrvale kalduvatele muusikutele. Läbi selle tutvusid nad Sonic Youth´i loominguga ja sealt hargnes mõttelõng edasi. Praegustest lemmikutest tõstavad nad esile Deerhoof´i, mille mõjutusi võib Mona De Bo muusikast kuulda küll.
Ühe asja üle on veel väga hea meel. Mona De Bo tuleb Eestisse. Seda juba nädala pärast. Seepärast küsisin, et mida nad arvavad eestlastest ja teavad Eesti muusikast. Lätis üldiselt pole artiste Eestist ega Leedust, kes oleksid hästi teatud kogu riigis. Vanemast generatsioonist on Lätis tuntumad nimed Gunnar Graps, Tõnis Mägi, Ivo Linna. Kitarrist-Edgars ütleb, et tegelikult ei teadnud ta peale Pia Frausi ühtegi teist praegu tegutsevat Eesti bändi. Paari nädalaga on ta aga tänu uutele sõpradele Eestist tutvunud lähemalt Ans. Andur´i, Luarvik Luarvik´u, Vaiko Eplik´u ning Honey Power´i loominguga. Ja see meeldib väga. Eestlaste kohta ülteb ta, et viimased on aeglase loomuga.
Arvan, et Mona De Bo peaks Eesti publikule väga meeldima. Eriti, kes austavad ka eelpool nimetatud bändide muusikat. Ma julgen arvata, et Mona De Bo sobiks Eestisse palju enam kui Lätti. Nii nad juba kaaluvad pool naljaga siiamaile kolimist. Meile kuluks üks Mona De Bo vabalt ära. Puhas võit. Loodan väga, et suvel oleks duot võimalik meite maal kuulata-vaadata suurematel lavadel.
Mona De Bo annab Eestis kaks kontserti: 16. märtsil Tartus, klubis Rock & Roll ja 17. märtsil Valga rokiklubis. Koos Mona De Bo´ga astuvad lavalaudadele rock´n`rolli ansambel Brainers Leedust ning Tartu nelik Honey Power.
Mona De Bo (www.myspace.com/monadebo)
Brainers (www.myspace.com/brainers)
Honey Power (www.myspace.com/powerhoney)
Deerhoof (www.myspace.com/deerhoof)
esmaspäev, märts 5
Yoko Ono "Yes, I´m A Witch"
(Astralwerks, 2007)
Kui ma päris esimest korda kuulsin midagi Yoko Onost ja temast fotosid nägin, oli minu reaktsioon pigem negatiivne kui positiivne. Minule, kui tulihingelisele biitlite fännile, läks hinge jutt, et Yoko Ono oli peamine põhjus, miks The Beatles laiali läks ning neliku omavahelised suhted lagunesid. See kõik oli üsna ammu...
Mõne aja pärast leidsin, et tegu on intelligentse naisega, kelles on mingi salapärane ja üli tugev kunstnikuvaim. Kõik temas tundus väga kaalutletud ja kindlameelsena. Ometi meeldib Yoko Ono´le pigem mõelda ning fantaseerida, kui midagi konkreetset käega katsutavat valmistada. Ka oma näituste külalistelt ootas ta võimet laskuda piiritutesse fantaasiatesse ja kujutada endale näiteks ette, et kogu valge pind on tegelikult spektri värve täis.
Ka tema muusikat kuulates kajab läbi mingi müstiline joon, mingi hoopis teine maailm ja tunnetus. Võibolla kohati veidi kõhe ja arusaamatu, kuid päris kindlasti teistmoodi ja jääb meelde.
Yoko Onol on albumeid üllatavalt palju, alustades 1968. aastast, kui anti Lennoniga kahesse välja "Unfinished Music No.1: Two Virgins" lõpetades käesoleva aasta üllitiseg "Yes, I´m A Witch", millele muideks on järge oodata juba selle aasta aprillis. Kõige selle vahele jääb plaate ja remixide kogumikke tublisti üle 20.
Käesoleva albumi puhul on tegemist remixide kogumikuga, kus on kasutatud peamiselt Yoko Ono vokaali erinevatest lugudest läbi mitme aastakümnendi ning tehtud tänapäevased, (peamiselt tantsulised) põhjad alla. Remixide tegijad on väga auväärsed: The Peaches, Le Tigre, Cat Power, The Polyphonic Spree, The Flaming Lips, Antony And The Johnsons jne.
Kõige enam jääb kõrva The Peaches´i remiks loole "Kiss, Kiss, Kiss", mis kõlab nagu kvaliteetne klubihitt. Antony And The Johnsonsi versioon träkist "Toy Boat" on väga õhuline ning lihtsalt ilus, veidi nukker ning Flaming Lipsile kohaselt on tehtud "Cambridge 1969"´st kiiksuga, kuid lahedalt kõlav rokilugu.
Mõne aja pärast leidsin, et tegu on intelligentse naisega, kelles on mingi salapärane ja üli tugev kunstnikuvaim. Kõik temas tundus väga kaalutletud ja kindlameelsena. Ometi meeldib Yoko Ono´le pigem mõelda ning fantaseerida, kui midagi konkreetset käega katsutavat valmistada. Ka oma näituste külalistelt ootas ta võimet laskuda piiritutesse fantaasiatesse ja kujutada endale näiteks ette, et kogu valge pind on tegelikult spektri värve täis.
Ka tema muusikat kuulates kajab läbi mingi müstiline joon, mingi hoopis teine maailm ja tunnetus. Võibolla kohati veidi kõhe ja arusaamatu, kuid päris kindlasti teistmoodi ja jääb meelde.
Yoko Onol on albumeid üllatavalt palju, alustades 1968. aastast, kui anti Lennoniga kahesse välja "Unfinished Music No.1: Two Virgins" lõpetades käesoleva aasta üllitiseg "Yes, I´m A Witch", millele muideks on järge oodata juba selle aasta aprillis. Kõige selle vahele jääb plaate ja remixide kogumikke tublisti üle 20.
Käesoleva albumi puhul on tegemist remixide kogumikuga, kus on kasutatud peamiselt Yoko Ono vokaali erinevatest lugudest läbi mitme aastakümnendi ning tehtud tänapäevased, (peamiselt tantsulised) põhjad alla. Remixide tegijad on väga auväärsed: The Peaches, Le Tigre, Cat Power, The Polyphonic Spree, The Flaming Lips, Antony And The Johnsons jne.
Kõige enam jääb kõrva The Peaches´i remiks loole "Kiss, Kiss, Kiss", mis kõlab nagu kvaliteetne klubihitt. Antony And The Johnsonsi versioon träkist "Toy Boat" on väga õhuline ning lihtsalt ilus, veidi nukker ning Flaming Lipsile kohaselt on tehtud "Cambridge 1969"´st kiiksuga, kuid lahedalt kõlav rokilugu.
teisipäev, veebruar 27
Patrick Wolf "The Magic Position"
(Loog, 2007)
Patrick Wolf on Lõuna-Londonis sündinud 23- aastane noor geenius: laulab, kirjutab muusikat, mängib erinevaid pille alustades viiulist ning lõpetades harfi ja oreliga, omab tänase päeva seisuga kolme täispikka stuudioalbumit. On kena välimusega ning sarmika olemisega. Võiks öelda ju et täiuslik. Teeb kadedaks. Jah, teeb küll.
Patrick Wolf´i muusikaline haridus sai alguse rangetest viiulitundidest ning laulmisest kirikukooris. Tõenäoliselt puutus ta sellel ajal tihedalt kokku klassikalise muusikaga. Viimase mõjutusi on kuulda läbi kogu "The Magic Position" albumi, eriti selle viimases loos "Finale", mis plaadist eraldi seisvana kuulates võiks mõningate eranditega paigutada orkestrimuusika kategooriasse.
Üldse on kogu album kui teekond läbi erinevate pillide, helide, rütmide ja stiilide, mida seob Patrick Wolf´i küps, mehelik ja tõsine vokaal. Distantsid, mida läbida, on erineva intensiivsusega ning varjeeruvad sisekaemuslikest momentidest "The Bluebell", "Magpie" täiesti pööraste ja kaoseid tekitavate elamusteni "Secret Garden". Albumilt kuuleb ka kergelt popilikke lugusid nagu "(Let´s Go) Get Lost", "The Magic Positions".
Patrick Wolf, ühes käes viiul, teises poogen, elaks justkui omas maailmas, oma helide ja pillide (klaver, sarved, ukulele, viiul, kontabass, löökriistad, elektroonika jnejne) keskel, kutsudes kuulajat sellest osa saama. Kohati tundub, et plaat on mõeldud tõsistele täiskasvanutele, kellele ei tuleks kahjuks korraks unustada suurte inimeste mured nind minna päikese kätte mängima ja meenutada mõnd muinasjuttu. (Ehk on sellele vihje ka albumi kaanepildil.) Kogu lapseliku mängu juures on aga hämmastava panevalt küps helikeel ning keerulised ülesehitused.
Aga mis ta siis on? Pop, eksperimentaalne muusika, folk? Raske öelda. Igatahes ilus plaat on.
Patrick Wolf Myspace´is
Patrick Wolf ´i ametlik kodukas
Patrick Wolf´i muusikaline haridus sai alguse rangetest viiulitundidest ning laulmisest kirikukooris. Tõenäoliselt puutus ta sellel ajal tihedalt kokku klassikalise muusikaga. Viimase mõjutusi on kuulda läbi kogu "The Magic Position" albumi, eriti selle viimases loos "Finale", mis plaadist eraldi seisvana kuulates võiks mõningate eranditega paigutada orkestrimuusika kategooriasse.
Üldse on kogu album kui teekond läbi erinevate pillide, helide, rütmide ja stiilide, mida seob Patrick Wolf´i küps, mehelik ja tõsine vokaal. Distantsid, mida läbida, on erineva intensiivsusega ning varjeeruvad sisekaemuslikest momentidest "The Bluebell", "Magpie" täiesti pööraste ja kaoseid tekitavate elamusteni "Secret Garden". Albumilt kuuleb ka kergelt popilikke lugusid nagu "(Let´s Go) Get Lost", "The Magic Positions".
Patrick Wolf, ühes käes viiul, teises poogen, elaks justkui omas maailmas, oma helide ja pillide (klaver, sarved, ukulele, viiul, kontabass, löökriistad, elektroonika jnejne) keskel, kutsudes kuulajat sellest osa saama. Kohati tundub, et plaat on mõeldud tõsistele täiskasvanutele, kellele ei tuleks kahjuks korraks unustada suurte inimeste mured nind minna päikese kätte mängima ja meenutada mõnd muinasjuttu. (Ehk on sellele vihje ka albumi kaanepildil.) Kogu lapseliku mängu juures on aga hämmastava panevalt küps helikeel ning keerulised ülesehitused.
Aga mis ta siis on? Pop, eksperimentaalne muusika, folk? Raske öelda. Igatahes ilus plaat on.
Patrick Wolf Myspace´is
Patrick Wolf ´i ametlik kodukas
esmaspäev, veebruar 26
reede, veebruar 23
neljapäev, veebruar 22
Tere Penny!
reedel 23/02
kl 18 - 21
Von Krahli baaris
(Rataskaevu 10, Tallinn)
PLAADITURG
3. korda toimuv vaba kauplemiskeskond, kus võimalik
osta-müüa-vahetada muusikat nii vinüül- kui cd-formaadis.
Esindatud lai valik stiile ja hindu.
Avatud on ka Mudamusicu lett. Mõne leibeli hinnad veelgi
soodsamad kui netipoe vahendusel.
Sissepääs kõigile tasuta.
kõike head,
Mr Muda
teisipäev, veebruar 20
Ian Brown
Palju õnne!
Täna oleks oma 40. sünnipäeva pidanud grunge-muusika talasid, laulja, helilooja ja kitarrist Kurt Donald Cobain. Vaieldamatult üks karismaatiline tegelane, kes ise on lausunud: "Kuulsus on viimane asi, mida tahta". Kuulsus sai igatahes esimeseks (palju kirjutati tema abielust laulja Country Love´iga). Pideva meedia tähelepanu tõttu otsis ta meelerahu narkootikumidest. 1994. aastal leiti Cobain oma kodust surnuna, püssilasuga pähe. Nirvana jõudis oma viimase kontserdi anda sama aasta 1. märtsil Münchenis, paar kuud enne Cobaini väidetavat enesetappu.
Täna peab oma tähtpäeva ka Ian Brown (44), kelle elu tundub Cobain´i omaga võrreldes palju helgem. Peale The Stone Roses´i laialiminekut 1996. aastal, alustas ta soolokarjääri ning on välja andnud 4 sooloalbumit. Kõige edukamad singlid on olnud "My Star" (1998) ja "Dolphins Were Monkeys" (2000). Ian Brown, kes näeb välja nagu tüüpiline britt, on lubanud, et ei esine mitte kunagi Iisraelis, kuna Iisrael on tema arvates kõige suurem vang maailmas.
Täna peab oma tähtpäeva ka Ian Brown (44), kelle elu tundub Cobain´i omaga võrreldes palju helgem. Peale The Stone Roses´i laialiminekut 1996. aastal, alustas ta soolokarjääri ning on välja andnud 4 sooloalbumit. Kõige edukamad singlid on olnud "My Star" (1998) ja "Dolphins Were Monkeys" (2000). Ian Brown, kes näeb välja nagu tüüpiline britt, on lubanud, et ei esine mitte kunagi Iisraelis, kuna Iisrael on tema arvates kõige suurem vang maailmas.
esmaspäev, veebruar 19
reede, veebruar 16
Homme, 17. veebruaril toimub Tallinna vanalinnas baar-klubis "Juuksur" järjekordne kontsert sarjast Odessa POP. Seekordsel meeleolukal indie-peol astuvad üles ansamblid The Zebras Austraaliast ja Tolbiac Soomest. Plaadimuusikaga võõrustab külalisi Tallinna indie-legend Holger Loodus (Dallas, Mirabilia). Pidu algab kl 19.30, sissepääs 100 / 75 ("Juuksuri" talvekavaga).
neljapäev, veebruar 15
Lihtne ja mugav oleks alustada sõnadega: Eesti müraroki ja undregroundmuusika legend ja lipulaev Zahir... bla-bla-bla.
Kuulates nende muusikat, saades küsimustele vastuseid, tekib endaski trots ning ükskõiksuse tunne. Mitte muusika vastu, vaid et miks üldse midagi püüda kirja panna ja lähemalt teada saada, kui kogu Zahiri olek ja väljanägemine iseloomustab kõike iseenesest.
Midagi jääb siiski kripeldama. Kripeldab see pool, et tegelikult liiguvad jutud ja arvamused Zahiri kohta suhteliselt kitsas ringis inimestelt inimesteni ja kirjapaberile on jõudnud väga vähe. Kasvõi nende kodulehekülge www.zahirious.com külastades: plaat on väljas, mis pillid, mõned toredad lingid ja ongi kõik. Lühidalt.
Üks lugudest, mis bändi kuulajaskonna seas liikunud, on mitme aasta taugune väidetav trio steitment, et nad on nii kõva live bänd ja plaati ei tule kunagi. Sellest kuuldusest on vähemalt Zahiri kitarrist-laulja Tambet Jurno, kes on sama konkreetne kui bändi kodukas, väsinud ja lükkab kuuldused ümber, kuna ei viitsi lähemalt aru anda. Hyper.Recordsi alt välja antud plaat "Green Means Go" on igatahes nüüd tehtud ning alates jaanuari kuu lõpust ka plaadipoodides saadaval olnud.
Müra nad teevad. See on kindel. Rocki ka. Juba alates 1993. aastast saadik. Küsimusele, kas selle aja jooksul on nende muusikas ja kogu suhtumises midagi muutunud, vastab Tambet, et bändi pole keegi neist kunagi elumuutvalt tõsiselt võtnud ning seepärast ei ole saanud läbi selle ka nende suhtumises kardinaalseid kannapöördeid olla. Muusika tuleb iseenesest, ilma pingutamata ja loomulikult. See ehk ongi kogu ansambli, mis koosneb kahest kitarrist ja trummist, eksisteermise alus.
Zahir on tegutsenud vahelduva eduga, mõned liikmed on muutunud, kuid bänd on püsinud. Praegu moodustavad trio Raul Reinup (kitarr), Margo Pajula (trumm) ja Tambet Jurno (laul-kitarr). Tambeti arvates on nende kuulajaskond jäänud sama vanaks nagu kümme aastat tagasi ning aina uusi inimesi tuleb peale. Zahir pole kunagi tegelenud maailma parandamisega või mingi sõnumi edastamisega, pigem on nauditud hetkeolukordi, pikemalt kriitilistele probleemidele mõtlemata. Tambeti arvates on Zahir peobänd ning eesmärk on lihtsalt mängida rock´n`rolli. Ei tasu otsida midagi põhjapanevat, sest koos muusika tegemine on olnud kõikide liikmete jaoks lihtsalt nauding ning ultrasügava mambo-jamboga mehed ei tegele. Peamine, et ka endal on lõbus ja seda see on.
Ometi nii öelda bändi lõbu pärast tegemise juures kõlab muusika tõsiselt, enesekindlalt ja ülbelt. Zahiri jaoks pole oluline, kus kohas ja mismoodi Eesti üldises muusika hetkeseisus paiknetakse. Leian, et seepärast ei peaks ka muretsema, sest kvaliteetne muusika kõneleb enda eest ja kõnetab kuulajat. Iga kell, igal pool.
Mõnda lugu plaadilt saab kuulata www.myspace.com/zzzahir.
Tartu klubi Rock´n`Roll andmetel peaks Zahir kontserdi andma 2. märtsil.
Kuulates nende muusikat, saades küsimustele vastuseid, tekib endaski trots ning ükskõiksuse tunne. Mitte muusika vastu, vaid et miks üldse midagi püüda kirja panna ja lähemalt teada saada, kui kogu Zahiri olek ja väljanägemine iseloomustab kõike iseenesest.
Midagi jääb siiski kripeldama. Kripeldab see pool, et tegelikult liiguvad jutud ja arvamused Zahiri kohta suhteliselt kitsas ringis inimestelt inimesteni ja kirjapaberile on jõudnud väga vähe. Kasvõi nende kodulehekülge www.zahirious.com külastades: plaat on väljas, mis pillid, mõned toredad lingid ja ongi kõik. Lühidalt.
Üks lugudest, mis bändi kuulajaskonna seas liikunud, on mitme aasta taugune väidetav trio steitment, et nad on nii kõva live bänd ja plaati ei tule kunagi. Sellest kuuldusest on vähemalt Zahiri kitarrist-laulja Tambet Jurno, kes on sama konkreetne kui bändi kodukas, väsinud ja lükkab kuuldused ümber, kuna ei viitsi lähemalt aru anda. Hyper.Recordsi alt välja antud plaat "Green Means Go" on igatahes nüüd tehtud ning alates jaanuari kuu lõpust ka plaadipoodides saadaval olnud.
Müra nad teevad. See on kindel. Rocki ka. Juba alates 1993. aastast saadik. Küsimusele, kas selle aja jooksul on nende muusikas ja kogu suhtumises midagi muutunud, vastab Tambet, et bändi pole keegi neist kunagi elumuutvalt tõsiselt võtnud ning seepärast ei ole saanud läbi selle ka nende suhtumises kardinaalseid kannapöördeid olla. Muusika tuleb iseenesest, ilma pingutamata ja loomulikult. See ehk ongi kogu ansambli, mis koosneb kahest kitarrist ja trummist, eksisteermise alus.
Zahir on tegutsenud vahelduva eduga, mõned liikmed on muutunud, kuid bänd on püsinud. Praegu moodustavad trio Raul Reinup (kitarr), Margo Pajula (trumm) ja Tambet Jurno (laul-kitarr). Tambeti arvates on nende kuulajaskond jäänud sama vanaks nagu kümme aastat tagasi ning aina uusi inimesi tuleb peale. Zahir pole kunagi tegelenud maailma parandamisega või mingi sõnumi edastamisega, pigem on nauditud hetkeolukordi, pikemalt kriitilistele probleemidele mõtlemata. Tambeti arvates on Zahir peobänd ning eesmärk on lihtsalt mängida rock´n`rolli. Ei tasu otsida midagi põhjapanevat, sest koos muusika tegemine on olnud kõikide liikmete jaoks lihtsalt nauding ning ultrasügava mambo-jamboga mehed ei tegele. Peamine, et ka endal on lõbus ja seda see on.
Ometi nii öelda bändi lõbu pärast tegemise juures kõlab muusika tõsiselt, enesekindlalt ja ülbelt. Zahiri jaoks pole oluline, kus kohas ja mismoodi Eesti üldises muusika hetkeseisus paiknetakse. Leian, et seepärast ei peaks ka muretsema, sest kvaliteetne muusika kõneleb enda eest ja kõnetab kuulajat. Iga kell, igal pool.
Mõnda lugu plaadilt saab kuulata www.myspace.com/zzzahir.
Tartu klubi Rock´n`Roll andmetel peaks Zahir kontserdi andma 2. märtsil.
kolmapäev, veebruar 14
esmaspäev, veebruar 12
Sondre Lerche "Phantom Punch"
(Astralwerks, 2007)
Kadestamisväärselt paljuga oma 24 eluaasta jooskul hakkama saanud Norra andekas laulja-laulukirjutaja ja kitarrist Sondre Lerche on tõendiks, et mõni nõrgem loomeperiood vaheldub tugevamaga. Jõulisema poole näitaja on käesoleval aastal ilmumud mehe neljas stuudioalbum "Phantom Punch", mis paneb pika puuga ära tema möödunud aastasele swingilik-jazzilikule üllitisele "Duper Sessions", mis on sisuliselt nagu Jamie Cullum´i "Twentysomething". Käesolev plaat on suurepärane jätk debüütalbumile "Faces Down", mis ilmus 2001. aastal.
Lerche on jõudnud tagasi oma meloodiate juurde ning jätkanud maitsekat pop-rokilikku liini ja see tuleb tal ka väga hästi välja. LA-s koos oma bändiga salvestatud plaadile on püütud primitiivsemaid helisid, mõned lood on võetud nn ühe võttega live´is, taotletud on lihtsust.
Kõige enam jäävad kõrva lood "Say It All", "Face The Blood", "She´s Fantastic", kus tuleb välja Lerche omanäoline viiside meisterdamise oskus, positiivne lähenemine ja pulbitsev energia. Plaadilt kuuleb palju haaravaid meloodiaid, kaasakiskuvaid pillikäike ja mõnusalt vahel veidi kärisevat vokaali.
Lerche on jõudnud tagasi oma meloodiate juurde ning jätkanud maitsekat pop-rokilikku liini ja see tuleb tal ka väga hästi välja. LA-s koos oma bändiga salvestatud plaadile on püütud primitiivsemaid helisid, mõned lood on võetud nn ühe võttega live´is, taotletud on lihtsust.
Kõige enam jäävad kõrva lood "Say It All", "Face The Blood", "She´s Fantastic", kus tuleb välja Lerche omanäoline viiside meisterdamise oskus, positiivne lähenemine ja pulbitsev energia. Plaadilt kuuleb palju haaravaid meloodiaid, kaasakiskuvaid pillikäike ja mõnusalt vahel veidi kärisevat vokaali.
reede, veebruar 9
KööK "Lotosõbrad"
Vaieldamatult üks minu lemmikumaid Eesti muusikalisi ühendusi, kes eelmisel aastal väljastas albumi "Telegramm". Möödunud suvi läks "vaata, kuidas tantsin läbi elu" tähe all ning ei kurda üldse. Pehu-Jaani falsetiga vokaal ja Tursa minimalistlik-naiivne taustade loomise oskus on leidnud tee ka muusikavidosse. Puhas rõõm.
kolmapäev, veebruar 7
Larrikin Love "Six Queen".
Sattusin juhuslikult kuskil täna peale neljaliikmelisele bändile Larrikin Love Londonist. Debüütalbum "The Freedom Spark" anti välja 2006. aasta septembris. Esmamuljel tundub, myspace´i näiteid kuulates, et nad on oma lühikese aja jooksul püüdnud väga mitmeid erinevaid asju katsetada. Taas sarnane bändiga The Libertines, The Clash.
Sattusin juhuslikult kuskil täna peale neljaliikmelisele bändile Larrikin Love Londonist. Debüütalbum "The Freedom Spark" anti välja 2006. aasta septembris. Esmamuljel tundub, myspace´i näiteid kuulates, et nad on oma lühikese aja jooksul püüdnud väga mitmeid erinevaid asju katsetada. Taas sarnane bändiga The Libertines, The Clash.
teisipäev, veebruar 6
XXI Sajandi Orkester "Kaheksa"
(XXI Sajandi Orkester, 2007)
Valdavalt professionaalsetest noortest muusikutest koosnev XXI Sajandi Orkester loodi seitse aastat tagasi eesmärgiga elavdada erinevate projektidega Eesti muusikaelu ja lähendada publikut orkestrimuusikaga. Repertuaar on suur ja lai hõlmates muusikat XVIII sajandist tänapäevani välja. Näiteks on koostööd tehtud filmi "Nimed Marmortahvlil" muusika salvestamisel.
"Kaheksa", nagu nimigi ülteb, koosneb kaheksast Eesti pop-hitist, mis peaksid olema ka kõige laiemale kuulajaskonnale tuttavad. Oma laule või lemmiklugusid esitavad Jaan Pehk, Hendrik Sal-Saller, Peeter Oja, Ivari Põllu, Lauri Saatpalu, Koit Toome, Jaagup Kreem ja Tanel Padar.
Iseenesest pole kogu idee sugugi midagi uut. Estonian Dream Big Band on samuti erinevaid seadeid Eesti hästi müünud pop-artistidele teinud ja väljastanud kauamängiva Riho Sibula ning Hendrik Sal-Salleriga. Kuid seekord siis puhas orkestrimuusika.
"Kaheksa" pealt leiab vesiseid ballaade (Koit Tooma "Allikas") kui ka tabava huumoriga hitte (Jaan Pehk "Maiu on piimaauto", Peeter Oja "Deja Vu"). Mõndade lugude puhul on tegelikult õnnestunud väga kihvte orkestriseadeid luua, vast kõige parem näide on Tanel Padari loo "Kuu on päike" arranźeering, kuhu on peidetud legendaarse Vremja tunnusmuusika. Väga barokilikult ja dramaatiliselt kõlab Ivari Põllu "Täna ma ei skoori" ja kõige õnnestunum ballaad on Sal-Salleri "Ma palun andeks su käest".
Imelikul kombel on plaadile sattunud vaid meesartistide poolt lauldud lood ja ühtegi nasihäält sealt ei leia. Aga iseenesest eesmärk populariseerida orkestrimuusikat peaks olema selle albumi näol kindlasti täidetud: on mindud suhteliselt kergema vastupanu teed, kasutades mõne erandiga meinstriimi lauljaid ja lugusid, mida võib pea iga teise teismelise mobiiltelefonist leida.
"Kaheksa", nagu nimigi ülteb, koosneb kaheksast Eesti pop-hitist, mis peaksid olema ka kõige laiemale kuulajaskonnale tuttavad. Oma laule või lemmiklugusid esitavad Jaan Pehk, Hendrik Sal-Saller, Peeter Oja, Ivari Põllu, Lauri Saatpalu, Koit Toome, Jaagup Kreem ja Tanel Padar.
Iseenesest pole kogu idee sugugi midagi uut. Estonian Dream Big Band on samuti erinevaid seadeid Eesti hästi müünud pop-artistidele teinud ja väljastanud kauamängiva Riho Sibula ning Hendrik Sal-Salleriga. Kuid seekord siis puhas orkestrimuusika.
"Kaheksa" pealt leiab vesiseid ballaade (Koit Tooma "Allikas") kui ka tabava huumoriga hitte (Jaan Pehk "Maiu on piimaauto", Peeter Oja "Deja Vu"). Mõndade lugude puhul on tegelikult õnnestunud väga kihvte orkestriseadeid luua, vast kõige parem näide on Tanel Padari loo "Kuu on päike" arranźeering, kuhu on peidetud legendaarse Vremja tunnusmuusika. Väga barokilikult ja dramaatiliselt kõlab Ivari Põllu "Täna ma ei skoori" ja kõige õnnestunum ballaad on Sal-Salleri "Ma palun andeks su käest".
Imelikul kombel on plaadile sattunud vaid meesartistide poolt lauldud lood ja ühtegi nasihäält sealt ei leia. Aga iseenesest eesmärk populariseerida orkestrimuusikat peaks olema selle albumi näol kindlasti täidetud: on mindud suhteliselt kergema vastupanu teed, kasutades mõne erandiga meinstriimi lauljaid ja lugusid, mida võib pea iga teise teismelise mobiiltelefonist leida.
esmaspäev, veebruar 5
Clap Your Hands Say Yeah "Some Loud Thunder"
(Self-Released, 2007)
Läbi muusikablogide üle maailma populaarsust kogunud Clap Your Hands Say Yeah teine album "Some Loud Thunder" minu käsi vaimustusest plaksutama ei pannud. Enamgi veel... Esimesel korral ei suutnud ma plaati lõpunigi kuulata, sest vokaal käis mulle avaloost peale nii närvidele ega lasknud mul kuidagi rahulikult olla. Kuigi olen nende esimest albumit, mida müüdi üle 100 000 koopia ja mis lasti samuti omadel jõududel välja, mitmeid ja mitmeid kordi varem kuulanud. Ma olin enam-vähem teadlik, mis mind umbes ees võib oodata.
Lasin plaadil paar päeva seista ja võtsin ta uuesti ette. Polnud enam nii ebamugav. Katsusin end suruda läbi iniseva ja kaebliku vokaali instrumentaalse poole peale ning sealt leidsin enda jaoks nii mõndagi huvitavat ja köitvat: kohati tuhmid trummid, veidrad sündi- ja klaverikäigud, akordion, lahedad bassi- ja kitarripartiid jnejne. Neid tahke on sellel albumil lõputult.
Kui algselt lööbki vokaal pildi eest mustaks (iseenesest on laulja hääl suuresti üks bändi omapära artikleid), siis hiljem sellest läbi närides tuleb esile Clap Your Hands Say Yeah väga omanäoline kiiks. Vokaali ei tohi sootuks kõrvale jätta, sest meloodiad, mis sulanduvad kogu muu toimuvaga kokku, on väga kihvtid. Mida enam süübid, seda enam hakkab asi tööle.
Tegelikult on kõik lood eraldi võetuna väga mitmekesised ja tähelepanuväärsed, kuid järjest kuulatuna võib saada mingi hetk limiit täis. Ja seepärast ma ei teagi, kas kogu albumit saab heaks nimetada. Albumit kui tervikut. Aga "Jaiks!" (yeah!) ütlen küll.
Lasin plaadil paar päeva seista ja võtsin ta uuesti ette. Polnud enam nii ebamugav. Katsusin end suruda läbi iniseva ja kaebliku vokaali instrumentaalse poole peale ning sealt leidsin enda jaoks nii mõndagi huvitavat ja köitvat: kohati tuhmid trummid, veidrad sündi- ja klaverikäigud, akordion, lahedad bassi- ja kitarripartiid jnejne. Neid tahke on sellel albumil lõputult.
Kui algselt lööbki vokaal pildi eest mustaks (iseenesest on laulja hääl suuresti üks bändi omapära artikleid), siis hiljem sellest läbi närides tuleb esile Clap Your Hands Say Yeah väga omanäoline kiiks. Vokaali ei tohi sootuks kõrvale jätta, sest meloodiad, mis sulanduvad kogu muu toimuvaga kokku, on väga kihvtid. Mida enam süübid, seda enam hakkab asi tööle.
Tegelikult on kõik lood eraldi võetuna väga mitmekesised ja tähelepanuväärsed, kuid järjest kuulatuna võib saada mingi hetk limiit täis. Ja seepärast ma ei teagi, kas kogu albumit saab heaks nimetada. Albumit kui tervikut. Aga "Jaiks!" (yeah!) ütlen küll.
pühapäev, veebruar 4
reede, veebruar 2
Tellimine:
Postitused (Atom)
.jpeg)
