See oligi täpselt aasta 2001 (juba kümme aastat tagasi!!), kui ilmus imelikku ja täiesti omanäolist muusikat täis album "Kõrvaklapid" kelleltki artistilt Pastacas, kelle kohta teati rääkida, et tal on tihedad seosed Soomega ja on üldse päris tegija tüüp. Endast lugupidava inimesena pidin ka mina selle plaadi saama. Sain ka. Kõik kiitsid ja lõid kahte kätt kokku. See siis ongi Eesti elektrooniline muusika, mõtlesin. Ja mulle see Eesti elektrooniline muusika meeldis. Üks hetk ilmus mu toaseinale ka sinise pastakaga kritseldatud kribusid täis plakat. Muusika meeldis seepärast, et arvestades väga keerukat ja ootamatut rütmikat, imelikke hääli ja muid veidrusi, millest ma tol korral päris hästi aru ei saanud, et miks, võis selle muusika taustal täiesti vabalt valmistuda näiteks filosoofia suuliseks eksamiks. Siis oli tunne, et vaatamata ammu surnud tarkade meeste endasse imevatele ja kohati kuivaks kiskuvatele mõttekäikudele suudan ma hoida sidet kaasaja moodsa maailmaga. Sest päris alguses, esimest korda Pastaca muusikaga kohtudes, muutus minu maailm palju moodsamaks. Või lubagem ehk kasutada kulunud väljendit - popimaks ja noortepärasemaks. Kuigi ma ise olin sel ajal veel alla kahekümnene.
Ja siis, kui ma mõni aeg hiljem (aastat ja kohta kahjuks ei mäleta) esimest korda Pastaca kontserdile sattusin oli minu üllatus üpris suur. Suur seepärast, et ootasin lavale uusimasse rõivatrendi rüütatud energilist ja natuke üleolevat artisti. Selle asemel sain hoopis tagasihoidliku, närveeriva ja endas kahtleva meesterahva, kes nägi välja võib-olla natuke sedasi, nagu metropolist nimega Tallinn pärit kodanikud endale Tartu suleseppa või maalikunstnikku ette kujutavad. Praegu ma aga ei suudaks Pastacat mitte kuidagi teistmoodi ette kujutada, kui sellisena nagu ta on. Aga milline ta siis on?
Pastacas teeb muusikat, mille sarnast siinmail keegi teine ei tee. Ta on hoobilt, esimesest taktist äratuntav. Isegi, kui jõuad tema kontsertile hilinemisega, eristab su kõrv läbi mitme ukse ja sumiseva rahvamassi, et Pastacas on laval. Ta ise peab end millegipärast kordi andetumaks, kui ta tegelikult on. Imekspandav on, et aastate pikkune kriitikute heakskiit, temast dokumentaalfilmi tegemine, publiku soe vastuvõtt kontserditel, albumite müük piiri taga ja seiklusrohked kontserdid välismaal pole ikka suutnud Ramo Tederit kätevärinast võõrutada. Järelikult ta on täpselt selline nagu ta on, algusest peale tema ise ja mitte keegi teine.
8. oktoobril astub Pastacas üles minifestivalil CitySonic. Sel korral mitte üksi koos oma trobikonna instrumentidega, vaid koos natuke vähem kui aasta tagasi Odessa Popil publikut härdaks ajanud Jaapani duoga Tenniscoats.
Nüüd jäin lobisema. On aeg lasta meie loo kangelasel ka ise natuke suud paotada.
Kas Pastaca ja Tenniscoatsi tihedam koostöö algas siis, kui nad eelmisel korral Eestis käisid? Mis see on, mis teid seob?
Hakkas vist jah siis rohkem või noh, tegelt selle koostöö võiks suisa nagu nelja etappi jagada. Umbes nii, et alguse sai tegelt juba natsa minu esimesest Jaapani käigust. Olin seal esimest korda 2002. aasta novembris ja Hannes Praks kohvirecordsist orgunnis mulle Tokyosse ühe esinemise. Varusin siis endale veel seal olekuks kümme päeva, et lihtsalt veel seda linna ja kultuuri näha. Olin aastal 2000 vahetusüliõpilasena Helsingi UIAH-is ja tutvusin seal ühe teise vabade kunstide vahetusüliõpilasega, kes oli pärit Jaapanist. Saime headeks sõpradeks. Ja ta oli valmis lahkelt mind kümneks päevaks enda juurde võtma. Mu tollane esinemine nägi välja nii, et panin kodus kõrvetatud CD-plaadilt mängima oma lood ilma soolodeta ja live’s mängisin taustale veidi kitarri ja flööti peale... Sellisel esinemisel oli muidu saund suht OK, aga esinemised ise olid täiesti mõttetud (vastupidiselt mu praegusele luuperi esinemistele, kus mu saund on väga halb, aga mängin 100% live’s). Sellel üritusel oligi kohal ka just Ueno Tenniscoatsist, kes kohe peale minu esinemist ütles, et neil on umbes nelja päeva pärast kontsert ühel festivalil kusagil Tokyos, et kui ma nüüd just siin olen, et kas ma ei tahaks seal neile flööti mängida... Tollal oli Tenniscoats suur bänd, mitu kidrat, bass, mitmed löökriistad, sünt, saksofon ja veel igast kellukesed ja muud kolinad... Tegime ühe proovi ja mängisingi kuidagimoodi kaasa!
Teine etapp oli kaks aastat tagasi, kui ma olin teist korda Jaapanis koos Mari Kalkuni ja Hannes Praksiga. Siis oli Tenniscoats Tokyo üritusel meie soojendajaks. Kolmas etapp oli umbes aasta tagasi, kui Tenniscoats oli Rootsi-Soome-Eesti tuuril.
Neljas etapp oligi see päris koostöö algus. Hannes Praks kirjutas sellest väga hästi, tema tekst oli selline: "Mäletan, et Aivar Tõnso Kultuuripealinnast helistas, et jaapanlastel on tiba raha üle ning Tallinn 2011 abiga saaks selle hõlpsasti kätte, kui vaid Jaapanist mõne lolli leiaks, kes Pastacaga koostööd teeks. Õnneks ei olnudki vaja pikalt mõelda. Pastaca vana sõbra endisel girlfriendil oli just sobilik bänd olemas. Mõeldud-tehtud. Saatsime paar kirja teele ja ansambel Tenniscoats jäigi nõusse."
Aga seda, et mis meid seob? Ma ehk ei oskagi nii otse öelda. Kui nüüd Jaapanis olin, siis me lihtsalt, mängisime koos seal Osakas ühes nende tuttavate kohvik-klubis koos natsa ja sõime ja rääkisime juttu ja jõime kohvi, õlut ja veidi saket. Ja mängisime jälle ja isegi joonistasime koos. Just seal, selle viie päeva jooksul tuli mul kuidagi tuttav tunne vaadates ja kuulates, kuidas Saya (Tenniscoatsi süda, enamuse lugude autor ja laulja) mängis ja proovis ja nagu nii öelda haakus muusikaga, et see on küll loomulikult teistsugune kui minu suhtumine, aga samas kuidagi mingil moel väga sarnane (tundsin ennast selles suhtumises ära).
Käisid just nüüd jälle Jaapanis ja andsid seal paar kontserti. Kuidas läks? Vastus "hästi" ei lähe arvesse ;) Milline oli publik? Kui palju ja kas üldse sealne vastuvõtt erines näiteks eestlaste omast?
Afterhours Records orgunnis mulle Kyotosse ühe kontserdi ja siis Tenniscoats orgunnis kaks esinemist Osakasse just sinna samma Avon kohvik-klubisse, millest enne rääkisin. Kyotos tegin üksi oma luuperiga esinemise ja see läks, noh, tiba alla keskmise. Ma teen palju vigu eriti siis, kui ma ennast väga hästi ei kuule ja natuke see kuulmisprobleem seal Kyotos oligi. Aga rahvas elas hullult kaasa ja plaksutasid viimase loo ajal kaasa ja lisaloo ajal samuti. Osakas tahtsid Saya ja Ueno, et me mängiks algul koos ja siis teises osas, kui ma oleksin pidanud luuperi esinemise tegema selgus, et miski pisike junn sellest transformerist, sellest kastist, mis teeb Jaapani voolust Euroopa voolu, on puudu ja mul jäigi teine luuperi esinemine seetõttu tegemata, tegime hoopis täitsa akustiliselt oma lugusid.
Eestlastest erineb see Jaapani publik ehk sellega, et neid mahub nagu väiksele alale kuidagi palju rohkem vaikselt kokku ja nad kuidagi pühendunumalt kuulavad. Isegi, kui ma mängin täiesti mööda ja vigadega. Ikka on vaikus saalis.
Esined nüüd koos Tenniscoatsiga Eestis. Kuidas möödusid teie ühised proovid ja milline võiks välja näha teie ühine ülesastumine Von Krahlis?
See esinemine saab olema orgaaniline jätk koostööle. Me saime tegelt üsna vähe koos proovida ega teagi veel päris täpselt, mis sellest tuleb. Ma usun, et esinemisel see meie koostöö tulemus on võib-olla tiba rohkem Tenniscoatsi maiguline, kuna ma tunnen ennast esinejana siiski kuidagi rohkem luuperi muusikuna. Selles koostöös me ilmselt luuperit ei kasuta kordagi vaid mängime otse instrumente ja laulame.
Club 2011: CitySonic toimub laupäeval, 8. oktoobril Von Krahli kahel korrusel. Õhtul ja öösel esinevad kokku 10 bändi.
Vaata lähemalt: http://www.citysonic.ee
Ja Facebookist: http://www.facebook.com/event.php?eid=266563156697349
Ja muidugi radaseitsmes ürituse teema: http://www.rada7.ee/yritus/56025/
Lugu ilmus foorumis www.rada7.ee
.jpeg)
