(Superbandiit, 2011)
Laika Virgini samanimelisest debüütplaadist on tegelikult juba hilja kirjutada. Hilja seepärast, et kogu elevus, mis sai alguse eikusagilt kuulderaadiusesse ilmunud ansambli karuselli-videost "Nähtamatu", on ammu raugenud. Uudishimu, mis bänd see on, mille solist teeb vabalt ära kõikidele senistele falsetti kasutanud eesti meeslauljatele ning kannab Coldplay garderoobist laenatud suurevõitu jakki, on lahtunud. Looga "Nähtamatu" kaasnenud aplodeeriv tähelepanu muutus singel singli järel ennast kordama kippuva ansambli suhtes aina kriitilisemaks. Tõsiasi, et ühest ja samast teepakist mitut suurt tassitäit head tõmmist ei saa, leidis kinnitust. Kui plaat lõpuks ilmus, oligi justkui kõik. Pandi punkt, millest edasi enam dialoogi minu sees ei tekkinud, sest ühestki seni kuulmata loost polnud midagi enam avastada, millest tahaks kõigile rääkida. Pealegi on Laika Virginit saatnud pikalt mingi müstiline segadust tekitav olustik - kes sinna bändi lõppkokkuvõttes siis kuuluvad, kes seal laulavad, kas nad on üldse "päris" bänd? Laika Virgini senine looming on kui pudru ja kapsad, üks sabas sörkiv popurii Von Krahli, Genialistide Klubi, Telliskivi Loomelinnaku kontserte armastavate inimeste lemmiklaste nagu Vaiko Epliku, Marten Kuninga, Chalice'i, Robin Juhkentali jne lauludest. Enamik loetletutest on ka plaadile häält tegema kutsutud, igaüks omas mahlas. See aga jätab Laika Virgini kui bändi tagaplaanile. Tegu oleks justkui ainult tausta kütvate muusikutega. Jah, bändipoisid on ise varem ühes intervjuus öelnud,et hoitke alt, meie plaat tuleb eklektiline ning et paljudele see ilmselt ei meedli. Prohveteering on täitunud. Eklektikas, mitmenäolisuses pole ju midagi taunitavat. Lubamatu on aga see, et kogu selle staariparaadi alla on mattunud bändi oma identiteet, mille kõige suurem potentsiaal väljendus kahjuks ainult nende esimeses singlis.
Arvustus ilmus Müürilehes nr 16 (Festivali eri)
.jpeg)
