Happy birthday mr. Lennon!

Jazzituli ootab süütamist!

Kumb siis on, kas eestlased on hästi haritud rahvas või siis mitte? Kas meil on liiga palju kõrgharidusega kasutuid kodanikke või napib meil spetsialiste? Oleneb, kes kus kandi pealt vaatab ja mida vaadata tahab.

Mina vaatan nüüd selle kandi pealt, et jazzi tunde on meil Tartus peetud märkamatult juba kümme aastat jutti, mis tähendab, et põhiharidus on käes ning mõned aastad veel ja saaks keskharidust tõendava dokumendi kätte küll. Lõdva randmega. Lektorid on ka väga head olnud. Ja siinkohal tuleb küll öelda, et päris kõva saavutus.

Penny Lane esitas paar tagasihodlikku küsimust üritustesarja Jazz Lessons peasüüdlasele härra Erki Pruulile või siis teisisõnu vastab küsimustele DJ Errki!

Kes ikka veel aru ei saanud, siis sel reedel, 8. oktoobril peab Jazz Lessons oma kümnendat sünnipäeva. Palju õnne!

Kümme aastat tagasi ehk kui 2000. aastal asi käima läks, kas oli kohe plaan, et noh, vähemalt kümme aastat tuleb küll selle sarjaga ära?

Ei tea, alguses plaanisime ühe teha. Jalgratta leiutamine oli see ikka, siis oli kõik teistmoodi ju, Illekas polnud tehnikat ega midagi, kõik tuli kohale vedada üle Tartu ja järgmine päev läks kraami tagasivedamisele. A noh esimene kord õnnestus, 250 inimest oli, mina ei tea kuhu nad kõik mahtusid, aga vaib oli hea ja tundus, et peab edasi tegema.

Miks nimi Jazz Lessons? Kas seepärast, et alustasite toona legendaarses Illekas?

Eiei, jazz oli siis teema meie jaoks ja Illegaard oli lihtsalt lahe kelder. Eks see nimi meil mõnes mõttes kiviks on ka kaelas olnud aga noh, annab samas palju tõlgendamisvõimalusi ka minuarust.

Millal sealt ära kolisite ja kus kohas veel jazzitunde peetud on?

Erinevatel põhjustel - näiteks mõtlesime et väikseks jääb, praegu tundub see naljakas muidugi. Aga eks seal oli muid põhjuseid ka, seesama tehnika kokku vedamine oli tüütu ja kogu see asjaajamine nendega seal. Kuigi tõe huvides peab märkima, et Illegaardi poolne suhtumine oli positiivne ja näiteks renti ei maksnud me neile kunagi. Peale remonti kadus ka nagu midagi ära - intellektuaalidest parmude jaoks oli koht liiga fancy järsku. Praegu pole sellest meeleolust muidugi absoluutselt midagi järgi enam.

Sadamateatris tegime paar korda, Ülikooli kohvikus ja siis tuli Genklubi.

Mõned eredamad tegijad, kes selle aja jooksul läbi käinud on?

Ega me erilisi staare rihtinud pole, pigem otsinud tundmatuid-huvitavaid tegijaid ja oleme ka spetsiaalselt selle ürituse jaoks kooslusi tegema õhutanud. Muidu Ryo Kawasaki käis ükskord ja näiteks Berk Vaher tegi meie intsiatiivil oma debüüdi meie peol.

"Ereda tegija" tiitel läheb pigem jagamisele Grigori Lotmani ja Pasapetsi vahel, kes on ka meie peo püsikundede hulka kuulunud.

Mitu üritust on mahtunud kümnesse aastasse?

Ei tea, sassi on läinud ammu juba, kvantiteet pole eesmärk ka olnud. Viimased aastad oleme teinud rütmiga üks sügisel, üks kevadel.

Mis on Jazz Lessonsi nii öelda kaubamärk?

Hmm.. tobe küsimus... (ei ole tobe küsimus - Penny Lane) mis su bassikäikude kaubamärk on? (lihtsus, harmoonilisus, reeglipäratus - Penny Lane). Kaubamärk on meil korralik muidu, Mammuti välja töötatud logo ja kogu visuaalne kontseptsioon. Kasutakski seda kohta Mammuti tänamiseks hoopis, nagu "thanks to" on plaadiümbristel. Ilma temata oleks see hoopis midagi muud ja võibolla polekski üldse, kes teab.

Mis on kümnendaks sünnipäevaks plaanis?

Klassikaline Jazz Lessons kontsert-disko, esinejateks seekord enamasti oma sõbrad-tuttavad, et oleks hea turvaline omade ringis sünnipäeva puhul viina visata. Esinejate nimekirja leiab igaüks www.myspace.com/jazzlessons, aga tähelepanu juhiks plakatinäitusele, kus on peaaegu kõik JL plakatid läbi aegade ja "JL shopile", kust saab võileivahinnaga soetada spets juubeli tarbeks valminud särke ja Heliremondi Katsetehase JLX mixteipi kassetil. (Heliremondi Katsetehas on Errki ja Snafu ehk JL korraldajad.)

2002 rääkisid, et Laulupeo korraldajatelt oleks palju õppida. Laulupeol pole kunagi publikust puudust. Ning miks mitte süüdata ka jazzituli. Kas kogemused jagatud ja jazzituli süüdatud?

Kule käisin viimasel laulupeol kogemusi saamas, ei ole ikka päris see, tuleb sõnad tagasi võtta - ülerahvastatud, kallis söök-jook ja peaaegu kõik lood läksid kordamisele. Tuli on ka veel süütamata.

Jazz Lessons 10 toimub reedel, 8. oktoobril Tartus, Genialistide Klubis kl 21:00.

Näeme!

www.myspace.com/jazzlessons

Jim Morrison ja Johnny Depp

Imelik. Noh, võibolla pole ka, et maailmas on mõned asjad-nähtused-misiganes, millest saab lõputult lugusid rääkida. Aina uuesti ja uuesti, erinevatest vaatenurkadest, lähtepositsioonidest, erinevate inimeste suust jne jne. Ma ei usu, et keegi oskaks kokku lugeda, kui palju on tehtud näiteks loodusfilme, mis näitavad lõhekalade tuhandete kilomeetriteni küündivatest rännakutest kudemispaikadesse. Kes teab, kui mitu korda on jutustatud Punamütsikesest, tõstke käsi? Ja siis on ports bände, kellest saab ka rääkida. Lõputult.

Üks neist ansamblitest on kindlasti The Doors. Nahkpüksid. Noorelt surra. Ja vahel polegi rohkem vaja.

Üks täitsa tore biograafiline film The Doorsist valmis Oliver Stone'i käe all 1991. aastal Val Kilmeriga peaosas. Kandis see sama nime, mis bändki.

Mõned päevad tagasi vaatasin ära hiljuti tehtud dokumentaali "When Your're Strange: A Film About The Doors". Filmitegijad on kõvasti arhiivides kolanud ja väga oskuslikult kokku monteerinud kompaktse ülevaate ansambli ajaloost. Pärl on muidugi Jim Morrisoni enda filmitud filmikatked, mis laiema avalikkuse ette varem pole jõudnud. Ja väga pahaks ei saa panna asjaolu, et kogu lugu jutustab Johnny Depp.

Igatahes soovitan vaadata. Ei tasuks muidugi eitada fakti, et tegemist on siiski tüüpilise filmiga, mis näitab järjekordset lugu alguses täiesti tavalistest noortest meestest, kelle kirg on muusika, luule, kuid aja möödudes aina enam tuntust kogudes oma eduga toime ei tule.

Treiler:

"When the doors of perception are cleansed, things will appear to man as they truly are...infinite."

IMDB