Seksound soovib häid jõule!

Mõned päevad ja jõulud on käes. Traditsiooniline Seksoundi jõululaul on ka valmis. Autoriteks Martin Kikas (Honey Power) ja Madis Järvekülg (lack of Eoins), kaasa teeb ka Martin Järvekülg (Honey Power)

Pala saab vabalt alla laadida Seksoundi kodulehelt. Nii siin kui seal on üleval pisikene video, mille meistriteks Rein Fuks ja Rele Liiv.

Kuula

Ehted Penny Lane'ilt

Kuna Penny Lane talvist ekstreemsporti eriti ei armasta, pani ta aluse hoopis oma pisikesele ehtetöökojale. Tegelikult juba suve lõpus, aga nüüd on näha esimesi tulemusi. Kõrvakad on valminud hea ja väga hea muusika taustal, seega mõnus vibe igas pärlis!

Penny Lane'i ehted on saadaval peagi avatavas Faktory poes!

'

I'm so indie

http://greip.tumblr.com/

All rights reserved

Nüüd teame, kus kohast Usher inspiratsiooni ammutab.

Tseki youtube'st.

Kohe saab poppi naiivsust

Üle saja aasta on taas laval Eesti/Soome synthpopgrupp Popidiot. Et tantsu oleks ikka kogu raha eest on abiks veel ka QueeNNaive. Muusikat plaatidelt valivad Popidiot'i poisid isiklikult ning siis läheb asi ikka väga, väga, väga tantsuliseks. Hoidke piip ja prillid.

Kohaks Plink Plonk. Algus kell kümme, pilet 75.-

Mägede taga on mäed

Nojah, Marten kukkus saatest välja, kahju muidugi, ent lumi sajab kõigele vaatamata siiski maha ja elu läheb edasi. Ja mine sa tea, võibolla ei sulagi jõul poriseks...

Olgu, kuidas on, kindel see, et neljapäeval, 17. detsembril peab Tartusse sõitma ja läbi astuma klubist Plink Plonk, sest näha-kuulda saab Ewert Sundjat koos draakonitega, lisaks on veel ka Honey Power.

Algus kell 22, pilet ainult 50.-

Uudiseid veel ka nii palju, et kohe varsti ilmub Seksoundi traditsiooniline jõululugu, mille autoriteks on sel aastal Martin Kikas Honey Powerist, Madis Järvekülg lack of Eoinsist. Kaasa teeb ka Martin Järvekülg (Honey Power). Tegemist on Kikka ja Madise eestikeelse debüüdiga. etteruttavalt võin lisada, et tulemas on õks õige ilus jõulupala. Ausalt ka. Kuid sellest siis juba varsti lähemalt.

Aga neljapäeval siis näeme!

Kogu tõde biitlitest

Kindlasti on teile raamatupoodides ringi liikudes jäänud silma, et biitlitest on kirjutatud mitmeid ja mitmeid raamatuid. Päris tihti figureerib nelik kas koos või eraldi mõne populaarse muusikaajakirja esikaanel. Ikka ja jälle otsitakse bändi ajaloost midagi uut ja senikuulmatut. Millal jõuab asi nii kaugele, et tõesti mitte midagi enam uut ei tule?

Vaadake ise:

Ö Stuudio - parim paik Tartu Kultuuritehases

Nonii.

Aeg on haarata klapid, sest Penny Lane käis nädalavahetusel Tartus ning tõi kaasa intervjuu, mis räägin õige põnevast ja armsast kohast, Ö Stuudiost.

Kui on bänd ja vaja salvestada, tasub iga kell ja igas asendis minna Ö Stuudiosse.

Esialgsed kontaktid leid lehelt www.ostuudio.ee

Jutu vahele kuulete lõike värskest Tartus küpsevast muusikast.

1. Mooses - Luhtunud laulatus
2. Honey Power - Fade Out
3. Tolmunud Mesipuu - Lõpus hakkab sadama
4. lack Of Eoins - CRURA
5. Leegitsev Sidrun - Lydia
6. Wrupk Urei - Spirituaal
7. Jaan Pärn ja Pahad Seemned - Veider vandaal
8. Voog - (nimeta)

Kuula:

(love is in the) AIR!

Mida enam ma viimasel ajal olen Rock Cafes käinud, seda parema mulje see koht mulle jätab. Varem oli pidevalt vingumist ja hala saundi koha pealt jne. Nüüd tundub, et värk toimib. Või olen ma sattunud lihtsalt nii heade konsade peale. Näiteks nagu eelmisel neljapäeval toimunud Mimicry ja HU? ühiskontsert. Kõik kõlas nii hästi. HU?, mida nägin nüüd teist korda lives, jättis väga sümpaatse ja korraliku mulje. Mimicry jaoks on Rock Cafe vbl tiba suur, taustad kipuvad vaikseks jääma, kuid groovi ei nappinud sellegi poolest.

Ja täna oli AIR!

Tüüpiliselt pean kohe alguses ära mainima, et ma pole väga hardcore Airi austaja olnud. Kõik, mida olen neilt kuulnud, on mulle küll meeldinud, kuid sügavamat emotsiooni millegipärast nad minus esile pole kutsunud. Kui veel raadios töötasin, mängisin põhiliselt nende pala "Cherry Blossom Girl". Mulle väga meeldis, et nad tänasel kontserdil seda pala esitasid. Nii ilus.

Kogu nende sett oli oodatavalt imeliselt helge, õhuline, sume, klaar, armas, puhas. Nagu oleks olnud kuskil värvilises multifilmis (kui ainult mu taga poleks kaks venelasest kutti pidevalt kommenteerinud).. Ja kõik mõjus mulle nii retrona. Alustades soojendusbändi trummarist, kes nägi kohati välja nagu ABBA Benny Andersson. Sama joon kandus üle ka AIRile, alustades nende eriti kadestamisväärselt stiilse retrotehnikaga (moogi sündid ja staff), lõpetades Jean-Benoît Dunckeli mikrisse naeratavate grimassidega. Mina ei tea, mis minuga toimus, aga ma oleksin selle õhtu jooksul justkui viibinudki kuskil seitsmekümnendates. Ja mul polnud selle vastu mitte midagi. Vastupidi.

Kahju oli vaid, et mul kuskil poole konsa pealt läksid kõrvad lukku. Ei kujutagi ette, miks ja mispärast. Kahju oli ka sellest, et ei tulnud ära minu Airi viimase aja lemmikut laulu "Sing Sang Sung". Aga eks ma siis kostitan sellega end praegu. Täna juba vähemalt kuuendat, seitsmendat korda.

Ühesõnaga oli selle poolaasta parim live, kuhu sattunud olen, kindlasti. Aga suurt laksu ei saanud:(

You are such a workaholic boy 
That you kill everybody's joy 
Fill your head with some time to lose
With some time to lose   

Sing sang sung sing me a song 
Do did done don't be so down 
Ring rang rung give me a ring 
Please please please don't be so long

Elu on ilus!

Pikemalt ei jaksa lihtsalt kribada. Sry.

Edevuselaat

Mis muusikablogi see ikka on, kui vahelduseks ei teeks juttu ehetest. Täpsemalt kõrvarõngastest, mida teeb suur muusikahuviline ja melomaan Anu Tamm.

Need, kes Penny Lane'i blogi ei loe ega tunne juhtumisi Anut isiklikult, need saavad alles uuel aastal teada, et peagi avab end uus internetiportaal www.edevuselaat.ee. Võid juba praegu korraks tsekkida, miskit kumab.

Aga-aga. Kõik jõulude kallal ilkujad, pange suu kinni, midagi pole parata, need tuevad niikuinii ja ma ei tea kedagi, kes oleks mõnest lahedast jõulukingist ära öelnud. Edevuselaat pakub sulle igatahes võimaluse ja mu meelest oleks häbi asi seda eirata. Kõrvakad on kindlasti sinu sõbra või su enda väärilised.

Anu oli nii lahke ja saatis mulle mõned üksikud näited praeguseks valminud töödest. Tegemist on „patenteeritud“ valmistamisviisiga, mida kuskil mujal keegi pole kindlasti tellinud. Ka sina ise saad mõne pildi välja valida, selle Edevuselaadale saata ning vastu saad isikupärase paari kõrvakaid.

Uue aasta esimestel nädalatel on võimalik Edevuselaada kama lähemalt uurida peagi avatavas Tallinna kõige khuulimas poes Faktory, mille asukohaks saab Tartu mn 80 E, Rock Cafe külje all. Lähem info peagi tulekul.

Igatahes on Anu kontakt anu@edevuselaat.ee.

Artishok Records annab teada!

EDASI


"PIKSE LITAANIA"
"APPAREO DECET NIHIL MUNDITIA?"


Veljo Tormise "Pikse litaania" töötlus on stiilikatsetus. Originaal on olemuselt sõjaka ja ürgselt kurjakuulutava alatooniga ja nende omaduste tõttu tekkis mõte siduda seda muusikazhanriga, kus domineerivad samad meeleolud. Niisiis, EDASI "Pikse litaania" versiooni võiks nimetada black noise mix'iks. Siin on ühendatud black metali monotoonsel kordusel põhinev kiire ja voolav rütmika ning nn. harsh noise esteetika. Akustiliselt salvestatud pillidele on lisatud ragisevaid efekte nagu distortion ja overdrive, need on viimse piirini võimendatud ja esile on toodud keskmised helisagedused. Moodustub ühtlane staatilisele mürale lähenev kõlamassiiv, kus instrumente pole peaaegu võimalik üksteisest eristada. Ja siis hakkavad mõned detailid täiesti kaootiliselt, lähtuvalt löögitugevusest, heli kõrgusest või muust iseloomulikust, sellest massist esile kerkima.

Singli teise loo aluseks on võetud tänapäeval kõige tuntuma keskaja helilooja Hildegard von Bingeni monofooniline kooriteos. See töötlus sündis nagu ime, täiesti iseenesest. Olin süntesaatoril sissemänginud ühe korduva motiivi. Kuulasin ja mõtlesin mida sellega peale hakata, kuhu edasi arendada. Ajaviiteks panin samal ajal arvutis mängima Hildegardi plaadi, mille olin just omandanud. Puht juhuslikult oli sündikäik koorilauluga samas helistikus ja nad harmoneerusid omavahel täiuslikult. Põhimõtteliselt oligi lugu valmis.

Mõlemad lood põhinevad koorilaulul. Neis on nii mõndagi ühist, kuid on ka teravat kontrasti. Mõlemis on teatavat religioosset rituaalsust, puhtust ja lihtsust. Esimese iseloomujoonteks on pimedus, raskus, loomastunud maskuliinsus, tahumatus. Teise tunnusteks on eeterlik kergus ja peened harmoonia nüansid, mis võivad seostuda nii kirgastunud õnneseisundi kui pühaliku matusemeeleoluga.


EDASI värsked lood leiad aadressilt http://artishok.blogspot.com/2009/12/artishok-records-esitleb-edasi.html
Kuula hääli oma peas!

PÖFF: It Might Get Loud

Ööd on meil pimedad ja seepärast käib meil Pimedate Ööde Filmifestival. Ma küll pole PÖFFi blogija, kuid mainiksin hiiglama hea meelega ära filmi "It Might Get Loud", millest olen siin juba paaril korral rääkinud. Nüüd on kolmest kitarriheerosest vändatud ekraaniteos vaadatud. Emotsioon on üllatuslikult võrdlemisi neutraalne. Ja ma isegi täpselt ei tea, miks. Film oli ju hea.

"It Might Get Loud" päris valjuks ei lähegi. Ma kujutasin ette, kuidas Jimmy Page, Jack White ja The Edge ühes ruumis kokku saavad, võimud 11mne peale keeravad ja ludistama kukuvad. Minu õnneks seda ei juhtunud. Meeste koosmängu väga palju ei näidatudki, vaid pigem keskendus film tüüpide kujunemisloole, nende kolme tähtsamaile bändile: Led Zeppelin, White Stripes ja U2, milledest siis mehed eraldi olles (kodustuudiotes) rääkisid. Loomulikult mängisid nad ette kuulsamate palade geniaalseid ja muusikalukku läinud kidrakäike ning jutustasid lugusid lõpututest rännakutest helimaastikel. Ja mis puutub võimude 11mne peale keeramist, siis ma ei mäleta kumb, kas The Edge või Page mainis, et vaadates filmi "This Is Spinal Tap" ei naernud ta kordagi, sest kõik seal nähtu oli peaaegu tõsi.

Film tekitas tunde, et nüüd tuleb ise elektrikitarr välja otsida ja tinistama hakata, sest tegelikult on kidramäng ju nii lihtne. Õigeid sounde on vaid vaja ja mõnd kogemata avastatud käiku, kooskõla. Ühesõnaga polnud seal kordagi juttu, kuidas nad noorest põlvest näpud verel kuuekeelset kitarri harjutasid ja rokkstaari elust unistasid. Selle filmi pealkiri oleks võinud vabalt olla "It Might Happen To You". Elus on läbi juhuste kõik võimalik. Kui need on juhused...

Seda filmi vaadates sain aru, et ma unistan täpselt samasugusest vanaduspõlvest nagu Jimmy Page'il on. Tema ainus kohustuslik päevatöö on istuda maast laeni valgete riiulitega toas ja kuulata oma soliidselt suurt muusikakogu ning leida plaatidelt uusi helisid...

Kirjutati, et "It Might Get Loud" paneb sind muusikat teisiti kuulama. Võibolla mõnd panebki, aga kui oled portsu sarjast "Classical Albums" vaadanud, siis antud film kuulamist ei avarda. Pilti isiksustest aga päris kindlasti.

Aga siiski. Nüüd ma tahaksin samasugust filmi basskitarrist ka, palun!

Lõppu peab lisama veel, et Jack White on üks maailma khuulimaid meesolevusi :)