Kohviraadio näitab nüüd ka pilti!

Kohviradio.com laiendas formaati - nüüd saab jaama lisaks kuulamisele ka vaadata. Nädalapäevad on ühel pööningul üleval olnud LIVE veebikaamera mis kannab reaalajas üle vapsikute (W.A.P.S) tegevust. Pildiga koos saab mõistagi kuulata ka raadioprogrammi.

Erileht asub aadressil: http://sys.estpak.ee/vapsik/

Head kuulamist-vaatamist

Mimicry - trendidest sõltumatu elektrooniline süntpop

Ma usun, et on paljusid, kes ei kujutaks oma elu muusikafoorumita www.rada7.ee ette. Kunagi ütles mu sõber, et kui üks Eestis tegutsev muusik pole midagi rada7-st kuulnud, siis ta pole ikka päris õige muusik.

Sel reedel, 28. augustil peab Rada oma auväärset kümnendat sünnipäeva ning kutsub kõiki aktiivseid ja vähem mölisevaid radalasi von Krahli, kus peetakse maha üks korralik pidu. Lisaks bändidele Ans Andur, Astro Zombies ja Forgotten Sunrise astub lavale ka kollektiiv Mimicry. Ja just Mimicryst ma nüüd tahaksingi pikemalt rääkida. Või õigemini, mina küsin ja vastab pundi selgroog Paul Lepasson.


Kes on Mimicry?

Mitmeti mõistetav küsimus. Kui bändi personifitseerida, siis on Mimicry eskapistlikul suunal liikuva tantsumuusika projekt. Kui mõeldud on inimesi, siis on minuga koos laval ka vokalistid Kene Vernik ja Jaanus Telvar, bassimängija Kaspar Ehlvest ning kitarrist Timmo Linnas. Teisest küljest ongi Mimicry siiani olnud suuremalt jaolt mina ise ja mu kodused nokitsemised ja enda loominguline väljaelamine, kuigi viimasel ajal on aktsiad hakanud veidi laiali jaotuma.


Miks on Mimicry?

Teistmoodi ei saa. Ma ei oska olla ilma muusikat ja uusi maailmu loomata, isegi kui seda ainult endale teen. Häbi hakkab enda ees. See, miks see on vormistunud Mimicryna, on ühest küljest eneseteostuse ja teisest küljest mugavuse küsimus.

Mimicry on selline just sellepärast, et täpselt sellist energiat või fiilingut kellelgi teisel pole, olgu see hea või halb. Ja ma tunnen, et seda on vaja.


Räägi lähemalt arengust liinil Depoo, Kosmosepoiss ja Mimicry.

Kosmosepoiss sündis paar aastat pärast Depood, kui ma hakkasin üpris juhuslikult elektroonilise muusikaga katsetusi tegema. Kosmosepoisist sai Mimicry, kuna see nimi väljendas mingist hetkest mu taotlusi üpris täpselt. Depooga sellel erilisi seoseid tegelikult polegi, kui välja arvata (hetkeseisuga) 80% ulatuses samad liikmed (mis on jällegi seotud rohkem mugavuse, usaldamise ja sõpradega). Või kui, siis see, et Mimicry kavasse on läinud tõlgendused paljudest mu ideedest, mis Depoo ülejäänud liikmete jaoks kuigi haaravad polnud, kuid mida ma polnud mingi hinna eest nõus kõrvale jätma. Kui see välja jätta, on kahe projekti ühine ajalugu lihtsalt meie sõpruskonna ajalugu. Ei saa öelda, et üks oleks teisest välja kasvanud vm.

Kuidas ansambel hetkel toimib, proovid, kontserdid, salvestamine, elu bändiruumis? Kuidas tulevad lood, mis vahendeid kasutatakse...?

See, mida ma projekti heaks üksi kodus teen, on alati põhimõtteliselt sama ja väga püsiv. Ülejäänud bänd on siiani töötanud koos ainult enne laive. Vokalistid teevad mõnikord ka vahepealsel ajal uut kraami. Hetkel on proovid täies hoos, esimene paanika ja mälulüngad on võidetud, töörezhiim on olemas ja enesekindlust tuleb muudkui juurde.

Proovides käib töö valmis taustade järgi, bassi- ja mõnikord ka vokaaliosad on enne valmis kirjutatud, kitarride jaoks tuleb veidi jämmida. Üldiselt ongi selline lugude paikaloksumine ja harjutamine.

Kontserte me tihti ei anna, sest me pole jõudnud millegi kindlani, millega ennast ise pushima hakata. Üldiselt tuleb laive mõnekuuste vahedega. See on piisav aeg, et kõik vahepeal ära unustada ja teistmoodi selgeks õppida, mis võib jällegi olla nii hea kui halb. Üritame igat laivi eraldi võtta ja selleks vastavalt valmistuda, mitte mingit tuima standardit luua.

Salvestamine tuleb siis, kui on olemas materjal, millega ma end kindlalt tunnen. Järgmine kord, kui pärisstuudiosse ronime, on tegu täispika salvestamisega. Proovis pusime mõnikord ka, et oleks omal kindlam tunne ja midagi sõpradele näidata.

Bändiruum on suviti üpris rahulik, kuid vaikselt on see hakanud jälle ellu ärkama. Teeme proovi Tartus Pärmivabriku kõrval, meil on väike armas tuba, millega me üpris rahul oleme. Seal veedame ka muidu palju aega. Saaks interneti ka veel sisse, siis ei peakski kodus käima.

Lood teen alguses mina. Iga päev tekib arvutisse vähemalt paar uut projektifaili juurde, need mis paremini toimivad, saadan laiali. Proovis tehakse neist omakorda valik, sest iga asi igaleühele ei sobi. Mingit spetsi valemit või töömeetodit pole, kõik on kvantiteedi filtreerimise ja fiilingu küsimus.

Vahendid? Pillid? Kitarr, bass, sündid-bäkkträkid arvutist väikse midikontrolleri abiga, üks efektiprose peamiselt selleks, et saaks ise vokaalile spetsimaid kajasid keerata... That's it. Kui plaanidest rääkida, on juba kaua aega soolas ka trummar, kuid tema kaasamiseks on vaja väga palju ümberarranzheerimist. Üks huvitav plaan on veel ka visuaalide rakendamine, kuna üks meie bändiliikmetest tegeleb veidi animatsiooniga ning video integreerimisega keskkonda. Meil on sellel suunal paar põnevat ideed, kuid kõik võtab aega.


Milline ei taha Mimicry kunagi olla, aga milliseks sooviks saada?

Mimicry ei taha kunagi olla igav, ülemäära ettearvatav ega sunniviisiliselt trendidest sõltuv. Ei taha olla bänd, mis on energiast tühi ja kannab võltse emotsioone. Ei taha olla üliprofessionaalne ja huumorivaene.

Sooviks jõuda sinnamaale, kus bänd ise ja iga bändiliige on leidnud oma koha ja funtsiooni, selle probleemiga maadlevad kõik ansamblid. Tahaks jõuda rohkemate kuulajateni, anda rohkem laive, olla endas kindel ja suuta kõik ideed võimalikult puhtalt (st nii nagu nad pähe tekivad) realiseerida. Tahaks et meie muusika kõlbaks nii tantsimiseks kui üksi tähtede vahtimiseks ja seiklustest unistamiseks.


Mida lahedat on Mimicryl rada7 sünnipäevaks plaanis?

Plaanis on energiline kava ja palju segadust. Mõned uued lood, mõned vanad lood, mõned uuendatud vanad lood. Võib-olla määrime näod millegagi kokku, võib-olla mitte jne... Peamine on meelelahutust pakkuda ja me püüame seda teha mitte masinate, vaid inimestena.

Myspace
LastFm
Kodu

Uut Eesti muusikat

Nädalapäevad veel ja käes ongi september, mis ühtlasi tähendab, et suvi on sisuliselt läbi. Raske tunnistada, ma tean. Aga õnneks on sellest suvest päris palju häid asju sügisel-talvel meenutada Ühe viimase sündmusena tasub veel kaasa haarata sel reedel von Krahlis toimuv Rada7 kümnes juubel. Muideks, radalaste magamata öödest ja töid täis päevadest saate pikemalt lugeda sel neljapäeval ilmuvast Eesti Ekspressist.

Kui vaadata siin-seal tibake ringi, siis sügise algus ei tõotagi nii nukker tulla, kui esialgu paista võib. Nojah, selle vastu ei saa, et ööd pimedad on ja tänavavalgustuse pealt kokku hoitakse. Saan aga rõõmustada kõiki orkestri Chungin & Strap-On Faggotsi austajaid. Just-just, te aimate õigesti - septembrikuu esimesel poolel ilmub kaua-kaua oodatud esikalbum. Kannab see sama nime, mis ansambelgi.

Praegu ripub poiste myspace'i kodukal üleval ka kaks plaadile jõudvat lugu "Cats of Destiny" ja "The Professional Skinny Girl". Esikplaadile tuleb kokku 11 rada. Esitlused toimuvad nii Tallinnas kui Tartus, aga neist pikemalt natukene hiljem.

Et siis myspace'i leiab siit

Muusikadieet on läbi

"Tere, võõras," peaksin vist enda kohta siin ütlema. Aga pole probleemi, saame tuttavaks!

Suvi vist seepärast ongi, et oleks põhjust heaks mitmeks nädalaks kontakt korralikult seinast tõmmata. Mina käisin interneti ja muusika võõrutusravil ühes pisikeses Itaalia mägikülas. Polnud ei telekat, arvuteid, ajalehti. Oli vaid üks kohalik muusikaraadio Radio Kapital. Täitsa okei musavalikuga. Aga ühest asjast sain ma esimese nädala lõpuks juba aru - Itaalia inimesed ei armasta muusikat. Poodides, kohvikutes, vabaõhuüritustel valitseb vaikus. Oli vist vaid üks riietepood, kus tuli muusikat ja siis ka kordades kõvemini kui Tartu Kaubamaja Terranovas. Radio Kapital andis aimu, et ka Itaalia kohaliku popmuusikaga pole asjalood eriti kiita. Täitsa hale hakkab tegelikult. Eriti nüüd, kui mul mängib taustaks Vaiko Epliku uus plaat "Neljas". Eestlased on üks õnnelik rahvas.

Päris kuival ma seal Itaalias tegelikult polnud ka. Meie kõrval majas peatus üks UK-st pärit äsja abieluranda jõudnud paar Victoria ja Andrew. Victorial oli kaasas kitarr ja mis veel parem, ta oskas seda mängida. Ja mis veel-veel parem, tuli välja, et ta kirjutab ise lugusid ning ei kõhelnud hetkekski, kui palusime tal mõned neist meile ette kanda. Tema myspace'i leiab siit: http://www.myspace.com/victorianeale

Ühel õhtul sattusime ka kontserdile, kus astus üles kõrval oleva küla poprockansambel. Tundus, et tegemist on ikkagi kohaliku suurnimega, sest inimesi oli kuulama kogunenud päris arvestatav hulk ja võis märgata, kuidas paljudel suu kaasa laulis. Aga noh, tegelikult oli bänd ikka suht masendav. Ei teagi kas öelda, et parem kui mitte midagi.


Eks ma nüüd püüan vaikselt jälle "normaalsesse" ellu tagasi tulla ja end kurssi viia, mis siin kui mujal maailmas toimub. Hea uudis on muidugi, et Badass Yuki võitis Soundwave'i konkursi. Paha on vaid, et ei näinud Momoko Pinsi. Noh, vaatame, ehk annab seda viga kuidagi veel heastada.

Aga aitab minevikust. Vaadakem rõõmsalt tulevikku! Neljapäeval saab Krahlis jälle Featuringi. Mis aga põhiline - Odessa Pop tuleb ka lõpuks suvepuhkuselt tagasi ja peab kohe maha kaks üritust. Reedel Tartus, laupäeval Tallinnas. Kolmanda hooaja avapeol astuvad üles Austraalia artist Pikelet ja meie oma multiinstrumentalist ja mida kõike veel Pastacas. Tartu rahvas näeb lisaks veel ka Mari Kalkunit.



Vaata, loe ja kuula lähemalt www.odessapop.ee

Aga nagu igale augustikuu lõpule kohane toimub ka sel aastalTallinas Kultuuritehase festival. Vii end asjadega korralikult kurssi http://festival.kultuuritehas.ee/

Welcome back!

Noor Eesti metalbänd tegi video

Lükkame heebli põhja ja lähme seikleme natuke karmima muusika radadel. Põhjuseks ansambli Still Haunts Me tutikas video.

Still Haunts Me koosneb viiest noorest kutist, kes on täis tahtmist teha energilist muusikat ja seda edasi anda võimalikult hästi. Ise loodavad nad jätta kuulajatele hea elamuse lavalise liikumise, oleku ja loomulikult muusikaga. "Muidu oleme lihtsalt tavalised rahulikud tüübid. Vaatamata karmile stiilile ei kanna me tanksaapaid, nahkpükse ega patse. Pole saatanakummardajad:) Tuleb lihtsalt meid tunda ja kuulata, et teada milline ansmabel on Still Haunts Me," räägib bändi trummar Kaarel Sein.

Video loole "Truth of the Matter" valmis pool aastat Tallinnas tegutsenud produktsioonifirmas Mollusk Productions, mis tegeleb reklaamiga, lühifilmiga ja muusikavideotega. Firma portfooliost leiab näiteks video ansambli Dahling loole "Crystal" ja Mushy palale "Generation Improved".

Meeskonda kuuluvad neli Balti Filmi- ja Meedikakooli meediaosakonna tudengit: Eiko Kink ja Oskar Lehemaa, kelle ametiks on reklaamide ja muusikavideode ideede väljatöötamine ja lavastamine, produtsendina lööb kaasa Sten-Erik Toos ning montaažimuskliks on Helen Takkin.

Aga las asjaosalised räägivad ise.

Videotegija Eiko Kink:

Alustuseks, kuidas tekkis kontakt teie agentuuri ja Still Haunts Me vahel?

Eesti muusika, video, ja muusikavideo maastik on väike, SHM poisid valisid Mollusk Produktsiooni tõenäoliselt tänu eelnevalt õnnestunud töödele. Üks päev tuli e-mail postkasti ja sealt edasi suhtlesime juba vabas vormis, mis on äärmiselt tore.


Milliste sõnadega sina isiklikult iseloomustaksid/kirjeldaksid ansamblit Still Haunts Me?

Väga vahvad vuntsid. Tore on koostööd teha, kui on tunda, et kogu meeskond, kaasa arvatud bänd mõtleb ühes suunas ja töötab ühiselt, et võimalikult tore video teha, ja, et tehes ka igav ei hakkaks. Kolleegid on rääkinud lugusid kuidas bändi ja muude kaasosalistega intriige tekib ja üksteist kirvega taga ajada tahaks, mina ei ole õnneks midagi sellist kogenud. Karmi muusika autorid on päris elus väga toredad inimesed.


Kes on põhilised tegelased, kes video kallal nokitsesid?

Video on Mollusk Produktsiooni lapsuke, kokku töötas selle projekti kallal otseselt üle kahekümne ja kaudselt veel suur hulk inimesi. Pean ära mainima suurepärase näitlejate kollektiivi, kes ilma suurema juhendamiseta omandasid oma veidrad rollid silmapilkselt ja viimasel võttepäeval tervele meeskonnale veel pooletunnise vaatemängu pakkusid. Kõige tähtsam mees võttel oli vist lõppkokkuvõttes kohalik keevitaja, kes purunenud generaatori starteri appendiksi käia ja keevitajaga ära parandas.

Kus kohas ja kui kaua videot filmiti? Räägi videotegemise protsessist lähemalt!

Filmimised võtsid aset kahel päeval Rapla maakonnas Purilas. Kohalikele oli võtteperiood nii suur sündmus, et 48 tunni jooksul ei lastud meid kordagi silmist. Kohalikud noored olid autode, rollerite ja jalgrattastega pidevalt platsis, et õlut juua, suitsu teha ja igasugu tehnilise kola kohta päringuid esitada. Puudu ei olnud ka kohalikud meelelahutajad, kes meeskonnale oma toreduses palju nalja pakkusid.


Kuidas hakkas sinu peas sündima selle konkreetse video ideed?

Ideed tulevad minuni täiesti suvalistel hetkedel, täiesti suvalistest motivaatoritest tingituna, tihtipeale enne magama jäämist, sageli sõpradega õlut juues-ei oskagi kuidagi kokku võtta. SHM video puhul brainstormisime kolleeg Oskar Lehemaaga terve hunniku ideid valmis, aga ükski ei tabanud päris naela pead, lõpuks tuli see õige ikkagi täiesti tühjast ruumist. Selle video idee on tegelikult muutunud kolm korda. Kui lõpuni aus olla, siis see video ei pretendeeri narratiivsele kõrvalloole, kogu see klounide osa on tegelikult puhtalt fotograafiline. Mõtlesime, mis näeb äge välja-klounid, rõvedad klounid. Nii hakkasimegi, luudele liha peale viskama. Kõige viimase lihvina lisasime bändi osale pöörleva pildi, selle mõtte peale tulime kolm päeva enne võtteid. Ise kutsume seda agregaati hellitavalt Wheel of Terroriks. Päris aukartustäratav näeb välja.
Mida sa oled varem teinud ja mis on suuremad asjad, mida oled eelnevatest muusikavideote tegemisest õppinud?

Eellugu Still Haunts Me videole ulatub umbes pool aastat tagasi, kui sai muusikavideo tehtud Pärnu metalcore ansamblile Mushy, teos Generation Improved. Väga hea kogemustepagas sai nendelt päevadelt kaasa võetud. Lisaks on vändatud omajagu lühifilme, reklaame jms. Tore on see, et oleme Molluskis kõik nö mängufilmi taustaga, seda on meie projektides tunda, võib isegi öelda, et see on meie omapära ja kvaliteedimärk. Filmilik lähenemine klassikaliselt mitte nii kuninglikele meediumitele nagu reklaamid ja muusikavideod annab väga omapärase väljanägemise, mis on mõneti kujunenud meie motoks. Igat detaili ja nüanssi saab hästi teha, tähelepanu detailidele on see, mis lõpptulemuse suurepäraseks teeb. Minu meelest pole mõtet ühtegi projekti lihtsalt ärategemise pärast teha. Kui režissöör oma töösse ei usu, siis on tulemus hukule määratud.

Tore on see, et iga projektiga, mis seljataha jääb, kaasneb uusi katsumusi, mille lahendustest, saab kaasa võtta teadmisi järgmisteks väljakutseteks, mis aitavad omakorda järgmiseks korraks veel paremini ette valmistuda. Praeguseks momendiks võib öelda, et tänu suurepärasele meeskonnale ja võimalusele nii toredates projektides osaleda on meie workflow nüüdseks päris hästi välja kujunenud. Tunne on selline nagu võiks T-särgis Mont Blanci tippu ronida.


Mis on just sinu jaoks kõige raskem moment muusikavideote tegemisel?

AD/editor Helen Takkin hakkaks selle küsimuse peale naerma ja hõikaks kohe, et graafikust kinni pidamine. Tegelikult ma naudin oma tööd, kui kogu masinavärk ilusti jookseb ja on näha, et materjal on hea, siis on täiesti võimalik ära unustada, et magamata on 38 tundi, hinge all on 3 kohvi ja seitse energia jooki.

Kui sul oleks pappi lõputult ja sa saaksid valida oma lemmikansambli, siis mis bänd see oleks ja milline võiks idee poolest välja näha neile tehtav video?

Ma teeks raju täispika muusikali.


Ja räägib bändi trummar Kaarel Sein:

Millest video räägib ja miks just selline?

Video räägib viiest n-ö "klounist", kes elavad väga hirmsas ja räämas mõisas. Nad näevad väga jubedad ja hirmuäratavad välja. Põhimõtteliselt video alguses hakkavad nad erinevates paikades liikuma ja elavad oma igapäeva elu. Lõpuks jõuavad nad väga võikale õhtusöögile. Üldine teema on selline haunted mansion. See oleks väga lühidalt sellest videost.Kui valmis saab, siis saab igaüks oma järelduse teha vastavalt oma fantaasiale. Üldiselt on video päris kuri ja bändiosa on väga intensiivne ja brutaalne. Meil algul puudus selline kindel idee. Käis mitmeid erinevaid ideid läbi ja saime mitmeid kordi Molluski tüüpidega ennem kokku. Muutsime päris mitu korda video kontseptsiooni. Ühel hetkel olime mingi asja ära otsustanud ja siis tuli see idee video meestel ja me olime kõik väga vaimustuses. Panime kõik pead kokku ja saime väga hea tulemuse.

Mis oli sulle video puhul kõige raskemini teostatav moment?

Kõige raskem ja kurnavam oli filmimise protsess. 60 või enam kordi enda lugu läbi mängida võtab ikka täitsa läbi. Igal korral veel täiega kaasa moshides annab kaelale veel siiamaani tunda. Üldiselt hoidis seltskond meeleolu hea ja kohalikud tegid ka meile paari päeva jooksul meeldiva huumorielamuse nii, et vaatamata kõigele raskele, oli üldiselt kõik väga tsill ja meeldiv.











Myspace - http://www.myspace.com/stillhauntsme