pühapäev, juuni 28

Mina olengi Peeter Paan ja ma tahaksin elada igavesti


... ütles Michael Jackson dokumentaalfilmis "Living With Michael Jackson".

Kui midagi väga tahta, siis nii ka läheb.

Viimased päevad on meedia popikuningale seoses tema surmale minu jaoks ootamatult palju tähelepanu pööranud: BBC uudistest erinevate muusikakanaliteni välja.

Jacksoni fenomenist ma rääkima ei hakka (taevani kiitmisi on viimaste päevade sisse mahtunud küll ja küll). Nädalavahetusel sai mitmete sõpradega tema teemat lahatud, kuni täna meenutasime üht vahejuhtumit, mis leidis aset aastal 1996, kui britpopi suurkuju Jarvis Cocker Brit Awardside jagamisel järsku lavale ilmus ning Michael Jacksoni südantlõhestava ballaadi "Earth Song" "ära rikkus".

Vaadake ise:



Ja mida Jarvis selle peale ise ütles?

"My actions were are form of protest at the way Michael Jackson sees himself as some kind of Christ-like figure with the power of healing. The music industry allows him to indulge his fantasies because of his wealth and power, " explained Cocker.


Aga siiski, puhka rahus, Jacko!




pühapäev, juuni 21

Kuidas Popidioti lugu "Hanging On Friday" endale video sai


Nädalapäevad tagasi esitles sünt-pop ansambel Popidiot Tartu klubis Plink Plonk pidulikult oma esimest muusikavideot. Kui kevade lähenedes hakkasid linna peal liikuma kõlakad, et trio peas keerlevad mõtted videost, olin ma üsnagi kindel, et liisk langeb loole "Friday's Revenge". Aga võta näpust. Loosi läks albumi "Antenna Of Love" kõige rahulikum, aga ka kõige ilusam pala "Hanging On Friday".

Kui ma esimest korda video käima panin, tahtis mingil põhjusel just kui Elgula laulma hakata: "Hei, sina seal..." Aga ei hakanud õnneks seekord.

Kindlasti on tegemist tähelepanuväärse videoga, eriti meie oma konnatiigi kallaste vahel. Mõndadele meeldib, osadele mitte. On tulnud etteheited, et on liiga reklaamilik või igav või et pole korralikku ideed ja et Popidiot oleks väärinud midagi enamat. Aga kriitika Eestis tehtud muusikavideote pihta on olnud alati ja ma loodan, et on ka tulevikus.

Video valmides riputati see ka youtube'i keskkonda, aga eemaldati sealt üsna pea. Lubati, et varsti pannakse tagasi. Kes youtube'i ära ei jõua oodata, keeraku sel nädalal kindlasti MTV lahti, sest seitsmeks päevaks anatakse Popidiotile Fresh tiitel, mis toob kaasa kõvasti mängukordi. Ja seda siis üle Baltikumi. Video on homsest nähtaval ka MTV Eesti kodulehel www.mtveesti.ee.

Video "Hanging On Friday" režissöör on Balti Filmi ja Meediakooli kolmanda kursuse režiitudeng Heleri Saarik, kes igapäevaselt tegutseb vabakutselisena ning nokitsebki enamasti reklaamide ja filmide kallal. Muusikavideosid ta varem pole teinud. Sellest unistanud aga küll.

Ja mida ikka reedel teha, kui pärida video autorilt endalt, et kuidas ikka see rakse asi - panna kokku muusika ja pilt - välja näeb? Ja mis selgub - muusikavideosid on võimalik sisuliselt tasuta teha.



Enne, kui läks videotegemiseks, kui palju sa olid Popidiotiga kokku puutunud?

Kuulasin nende muusikat :-)


Milline nägi välja ideede kogumise protsess, et lõpuks saada ettekujutus, milline lõpptulemus võiks umbes välja näha?

Kuna tegemist oli no-budget videoga, siis istusime operaatori Erik Põllumaa ning kunstnik Reet Brandtiga mitmeid õhtuid koos ning alguses polnud meil õrna aimugi mida teha :-). Paljud ideed kandsime eos maha, kuna pidime arvestama, mis antud võimalustes on teostatav ning mis mitte. Kuidagi jõudsime projektsiooniideeni, läksime kohe välja katsetama, kas see võiks töötada ning see meeldis meile kõigile.


Räägi lähemalt, kuidas käis videotegemine, mitu päeva filmiti, ühesõnaga kostüümidest montaažini?

Ettevalmistustöö oli päris pikk, tegelikult alustasime juba veebruarist, aga siis töötasime sellise talveune tempoga. Alguses mõtlesime teha videot üldse loole "Friday's Revenge". Siis aga hakati eelnimetatud lugu aga raadios väga palju mängima, mistõttu Popidioti tüübid arvasid, et ehk võiks mõnele muule loole teha. Valisime siis järgmise "reede loo".

Põhjalikumat ettevalmistusaega oli umbes kuu, aga eks see ettevalmistus ka venis, kuna kogu meeskond tegi seda videot oma põhitööde ja -tegemiste kõrvalt. Aga kui asjaks läks, siis töötas umbes 30-liikmeline meeskond 2 nädalat jutti ainult selle video huvides.

Võtted kestsid põhimõtteliselt kokku 7 päeva, ning hiljem tegime mõned lisavõtted. See oli väga intensiivne periood, sest päevasel ajal võtsime materjali üles ning öösiti projetseerisime juba võetud materjali linnaruumi. Umbes kolmandal öösel olime kõik natuke uimased, väsinud ja pahurad, aga seejärel tulid kohe hetked, kus kogu meeskond töötas nagu kellavärk ja vahepeal polnud isegi sõnu vaja - see oli suur rõõm.

Kuna filmisime maikuus, siis olid ööd juba niivõrd valgeks läinud, et pimedat aega, mida meil projetseerimiseks vaja oli, jäi iga ööga nähtavalt vähemaks. Jooksime koiduga sõna otseses mõttes võidu. Iga öö lõpuks oli planeeritud Mustamäele jõudmine, kuid iga kord, kui kohale jõudsime ja asjad valmis panime, saime aru, et jäime jälle hiljaks.

Võtted toimusid peamiselt Tallinnas. Jooksime kogu aeg mööda linna ringi. Kasutasime ära kõik vähegi laheda 1. korruse fassaadiga majad Tallinnas ja avastasime, et ega neid palju ei olegi :-) Ja paljude ees ei lubatud filmida ka.

Kostüümikonseptsioonid on kõik välja töötatud kunstnik Reet Brandti poolt. Istusime koos ja mõtlesime, mis tegelased võiksid videos olla ja siis Reet kleepis ja joonistas nad paberile.

Teostusega tegelesid kostüümikunstnikud Helina Risti ja Kristiina Ago ning grimmikunstnikud Merlit Mieländer ja Liisi Roht. Olime Reedaga mõlemad väga õnnelikud kui nägime, et tegelased ongi "paberilt välja hüpanud".

Montaaž oli juba lihtsam, sest monteerija Jaak Ollino on mu väga hea sõber ja kuna ta platsil oli "tehniline väeülem", siis oli montaažiperiood suhteliselt lühike, kuid see-eest väga lõbus.


Kui tihe oli koostöö, arutelu videotegijate ja bändimeeste vahel?

Koostöö oli väga lahe. Hendrik Luuk , Matti Peura ja Rein Fuks usaldasid meid täielikult ja andsid meile vabad käed. See on iga videorežissööri unistus.

Samas olid nad kogu aeg protsessi kaasatud. Vahepeal saime Krahlis kokku ja vaatasime, mis neile meeldib, mis mitte. Enamus asju õnneks meeldisid.


Tõik, et videos näidatakse bändiliikmeid vaid vilksamisi, tuli sinu või bändi poolt?

See tulenes mitmest asjast. Kuna teadsime algusest peale, et video tuleb natuke teistmoodi, siis tahtsime seda igas aspektis välja mängida. Ei kujutanud siis ette, et keegi võiks kuskil tänavanurgal pilli mängida ja ei kujuta ka nüüd. (Kuigi ma aiman, et fännid tunnevad sellest puudust - ikkagi popid poisid).

Otsustavaks sai tegelikult nii Popidioti kui ka võtteperioodi tihe graafik. Aga sellest fantaseerisime küll, et oleks lahe, kui osad võtted saaks Eestis ning osad Soomes teha. Ja mida kõike veel.


Sa pole varem muusikavideosid teinud. Kui julgelt sa sellele väljakutsele vastu läksid?

Vist suhteliselt julgelt, sest esiteks olid Hendrik, Matti ja Rein nii toetavad. Nad võtsid asja väga vabalt ning meile kõigile oli see rohkem katsetamise projekt ning tegelikult mitte kordagi ei mõeldud, et video "peab õnnestuma".

Kuna mulle oli see esimene muusikavideo, siis loomulikult ise põdesin kohutavalt, aga samas olin ilmselt ka sama palju entusiasmi ja särtsu täis.

Ning kuna mu ümber olid inimesed, kellega on väga hea koos töötada, siis polnud suurt midagi karta.


Paljud on öelnud, et see video on põhjamaiselt karge või isegi külm. Kuidas kommenteerid?

Mulle meeldib, et nõnda öeldakse. :-) Kõlab kenasti.

Omaette taotlus see aga otseselt ei olnud, kuigi tahtsin, et sõnum, millest "Hanging On Friday" tegelikult räägib, kajastuks ka video atmosfääris.

Lõppeks on muusikavideo siiski väga huvitav ja palju võimalusi pakkuv vorm väljendada nii muusikat kui ka (režissöörina) oma fantaasiat.

Vaatajale on minu arvates rõõm, kui näiteks tema viimase aja lemmiklugu avatakse hoopis uue nurga alt. Mulle vähemalt tundub nii, kui mõtlen enese lemmikvideotele.









kolmapäev, juuni 17

Läheb diskoks



Suvisel pööripäeval 20. juunil toimub Tallinnas Patarei vangla hoovis (Kalaranna 2) ühepäevane alternatiivmuusikafestival "Pööripunk". Päevane bändimaraton pakub muusikat pungist psühhedeelia ja progeni, õhtune DJ-ralli trallitab trajektooril reggae-dubstep-breakcore.

Värskeid helisid Tallinna põrandaaluse muusikamaastiku salamaailmast pakuvad folgiduo Jaan Felsland & Jarmo Lõhmusaar, psühhedeelne müratrio Tolmunud Mesipuu, Viimsi tantsuprogekvartett Kaja, kellele Pööripunk on ka esikalbumi esitluskontsert, meie oma pasunaküllast mustlaspunki viljelev Varuväljapääs ning tantsupunki tulistav Chungin & The Strap-On Faggots.

Vanadest tegijatest on platsis muidugimõista vanameister Villu Tamme bänd J.M.K.E. ning alati aus ja otsekohene Psychoterror.

Kui päeval pööritavad bändid, siis õhtul valivad head ja paremat seinast-seina tantsumuusikat diskobändi Stella tüdrukud, Iv6l, Karu, Selektor Pabek, Kyberkaru, Naabrimees & Laas ning Sibul.

Peole annavad hõngu juurde jurta ja tipid, kus põlev lõke jutustab pidulistele muinasjutte.Südaööl näeb tuleshoud. Kohapeal saab süüa ja juua. Pööripunk hakkab pöörlema laupäeval 20. juunil kell 16.00, pilet maksab lenduriga 75.- ilma 100.- krooni.


teisipäev, juuni 16

Sonic Youth "Sacred Trickster"


Umbes nädal tagasi või nii reliisis veteranbänd (saab vist öelda nii küll) Sonic Youth oma 16. albumi, millel nimeks "The Eternal". Vaatasin korraks netis ringi, et uurida, kui palju on erinevad väljaanded sellele plaadile punkte raatsinud panna. Päris maksimumi pole ükski silma jäänud ajakiri nõuks võtnud panna, teravaid kriitikanooli ei hakanud samuti silma.

Albumi esimene lugu on "Sacred Trickster", mis oli ühtlasi esimene pala, mida juhtusin uuest materjalist kuulama. Meeldis kohe. Mõnusalt toorevõitu.

Igatahes on sellele samale palale tehtud ka video, mida täna facebooki keskkonnas rõõmsalt välja reklaamiti.

Albumit saab endiselt tasuta kuulata siit: http://ilike.com/artist/Sonic+Youth/album/The+Eternal

Sonic Yout "Sacred Trickster"



pühapäev, juuni 14

Rabarock 2009 - kõige hullem festivalikogemus

Laupäeva ennelõunal Tartust Järvakandi poole sõitma asudes, poleks ma ka oma hullemates unenägudes osanud ette näha, mis toimuma hakkab. Ilmaga siis. Esimest metsapeatust tehes kuskil Põltsamaa kandis värvus meie ees olev taevas täiesti tumesiniseks ning kaugusest oli kosta kõuemürinat, mille peale ütles Huns lohutavalt, et see on kõigest Antrax, mis peale läks. Jäin uskuma. Aga seda usku ei jagunud mulle siiski kauaks, sest juba mõne aja pärast kaunistasid autoaknaid jämedad vihmapiisad, mis saatsid meid sihtpaigani.

Parkisime auto kummuli kukkunud jalgratta kõrvale, ajasin oma kummijaki selga, tõmbasin sügavalt hinge ja läksin pääsme järgi. Käepael randmel avastasin festivalialale sisenedes, et mu teksad on juba läbimärjad ja tunnen, kuidas taldade vahelt sokkidesse vett immitseb. Aga mis seal ikka ning lõppude lõpuks ei läinud ma Järvakandile mitte huvist ilmanähtuste vaid siiski muusika vastu.

Peab tunnistama, et meeldejäävamaks artistiks jääb sellest korrast Ladytron. Eks ta oli bänd ka, mille pärast ma kõige rohkem Rabarockile kippusin, kuid ma poleks siiski lootnud niivõrd sümpaatset laivi. Läheksin kuulaksin neid täna õhtul veel, kui see võimalik oleks.



Gary Numanist ma nii väga midagi ei oodanud, aga sain üllatavalt hea elamuse osaliseks. Üle 50-aastase mehe kohta näeb ta laval ikka väga vinge välja. Ja muidugi, mis kõige olulisem - vokaal. Sellepärast peab seda tüüpi nüüd natuke põhjalikumalt kuulama hakkama. Hea-hea oli.

Pettumuse valmistas ehk Robots In Disguise, kes kahe-kolme esimese looga ütlesid kõik ära, mis see bänd is all about ning lõpuks hakkas juba tüütuks minema. Ja klounid pole mulle kunagi meeldinud. Oleks võinud kuidagi vabamalt võtta. Selle konsa ajal tabas Järvakandit vist aasta vihmasadu, mille krooniks oli alasti üle muruplatsi jooknud mees, keda ajas taga nelja- või viiepealine turvameeskond.

Noh, kokkuvõtteks võiks öelda, et pole halba ilma, on vaid hea muusika.

Lõpuks ma olin vaatamata võimsale kummijakile ikka täitsa ligunenud ja porine. Selle peale oli väga lohutav saada kahelt oma sõbralt sõnumit. Üks neist oli Prantsusmaal ja kirjutas, et kell 23 õhtul on sooja 25 C ja natuke hiljem kirjutas tüüp Hispaaniast, et kell on 23 ja õues on sooja 30 C. Oh, kaunis on see Eestimaa suvi.

Ahjaa, VIP-telgis salvestas MTV Eesti kaadreid Celebrity Charti saadete jaoks. Kaamerate ette püüti Gary Numan, Antrax, Ladytron, Robots In Disguise ja A.Human. Kui kõik laabub, siis juulis peaksid saated eetrisse minema. Püsi lainel.

Aga et siis pilte ka. Autoriks Painkiller:


Esimene Rabarocki päev olevat välja näinud selline


Teine päev oli igatahes täpselt just niisugune





Ladytron lava taga


Teekond VIP-telki


Gary Numan räägib MTV-le oma kümnest meeldejäävamast muusikavideost




Ladytron rääkis ka




Õhtu lõppes Numaniga. Siis lõppes ka vihmasadu.

Kõige enam pani mind imestama, et öösel, kui me hakkasime tagasi sõitma, ei märganud ma mitte kuskil mitte ühtegi politseinikku. Eelnevatel aastatel on ikka puhuma pandud jne, mis peaks olema ikka suht elementaarne. Nii me nägime mitut enda eest sõitvat autojuhti, kelle liikumistrajektoori kohta ei saanud öelda, et see sirge oleks olnud.

Mõne aja pärast tirisime ühe mehe kraavist välja, kes oli naaberalevikku burksi ostma läinud. Teada-tuntud tõde on aga see, et üksi heategu ei jää mitte karistuseta. Juba tunni pärast sõitsime ise kraavi, mille peale peaaegu pool küla meie juurde kogunes ja eestlastele omase abivalmidusega taas õigele teele aitasid.

Sel Rabarockil juhtus vist kõigiga mingi äpardus, aga tundub, et vaatamata kõigele, on muusikasõbrad õnnelikud ja rahulolevad ning ootavad juba järgmise aasta rockipidu.