Penny Lane presents - Merlin Kikas:
Øya- öko rokib!
Kõik algas 1999. Norra üks kuulsamaid ning praeguseks ennast igati õigustanud (rock?!?)muusikafestivale andis ka sellel aastal oma mitmemõõtmelise avalöögi. 7.- 11. augustil üles astunud korralik eriliste ja mitte nii eriliste artistide vankumatu plejaad tegi oma töö, kuigi kuulajas- ning vaatajaskonna vähesus pole käesoleva ürituse puhul küll probleemiks. Pigem ikka vastupidi.
Tuleb tunnistada, et siinkirjutajat hämmastas festivali asukoht (Middelalderparken), sest reeglina töötab Oslo muinsuskaitse hästi ning keskaegsete müüride vahele rokifestivali tavaliselt ei paigutata (arvestades üritusega kaasaskäivaid faktoreid…), eriti kui läheduses kõrgub PriceWaterhouseCoopers’i üüratu majalahmakas ning kui kogu ürituse saab panna ühise nimetaja alla- kesklinn. Hoopis vastupidi, see kokofoonia oli turvaline, hea kuulata ja igati nauditav ning taaskasutatavas pakendis pealekauba.
Selgitamaks viimast lauset tuleb mainida, et Øya korraldajad on päris algusaegadest peale rõhutanud festivali öko-sõbralikkust. Sellest ka asukoha valik ning kogu pakutava aura. Iga toote ette käib ÖKO, kõikjal propageeritakse taaskasutamist. Näiteks sai iga õllesõber oma plastiktopsi tagastamise eest ühe krooni ja kui selle veel suitsukonisid täis korjasid, siis võits
id 35 Norra krooni, lisaks tasustati veel paberi kogumist. Jagus hordide kaupa noorukeid, kes rahva käest topse kokku korjasid. Ja jagus tuhandeid inimesi, kes rõõmsalt neid ka ulatasid. Mõnus! Aga õlu öko ei olnud…
Sattusin külastama festivali kolmandat päeva. Jube palavus ning rahvamass (mida oli ka oodata, sest kõik piletid olid välja müüdud). Loomulikult tegid nägemata artistid meele mõrudaks, aga suur tükk ajab suu lõhki. Alustaks sellega mis soovitutest nägemata jäi ja siinkohal oleks see ka valikuline ülevaade (suht-koht pealiskaudne nii kui nii, aga kogu üles astunud artistide listi võib näha koduleheküljel (leiad alt) ja siis ise hambaid kiristada) ühtedest tublimatest tegijatest- Ida Maria (SWE), Maribel (NO), New Violators (NO), Montee (NO), Pleasure (UK), Woven Hand (US), Superfamily (NO), Architecture In Helsinki (AU), Spoon (US), Battles (US), Devendra Banhart (US), The Jesus & Mary Chain (UK), The Grand (NO), Cheeseburger (US), Bladed (NO), The Besnard Lakes (CA), The Go! Team (UK), King Midas (NO), Primal Scream (UK) pluss kümneid ja kümneid teisi veel (rapist doomini), lihtsalt see line-up tuleks liiga pikk. Loomulikult leidus ka siin apsakaid, nimelt kellegi õnneks-õnnetuseks tõmmati esinemise päeval nimekirjast maha kauaoodatud Amy Winehouse. Pressi andmetel sattus haiglasse, narkoüledoosi tõttu. Vaat kus lops!
Kogu tegevus ja möll toimus neljal laval. Pealava (Enga) toetas kaks ülisuurt ekraani, millest üks oli paigutatud vastu lava, et suurema massi korral kõik nägudeni jõuaksid. Helist me ei räägi, äärmiselt kvaliteetne ja tõi mõne jässakama jänki pudedad (loe: kalli alkoholi timmitud) riffid konkreetselt avalikkuse ette. Seda et rahva lõbustamisega tõsiselt tegeleti näitasid ka pidevad ülevaated kogu platsil toimuvast ja seda tänu trossidele riputatud (ei-tea-mille-poolt-juhitud) kiiresti liikuvatele kaameratele mis võtsid mitmeplaaniliselt ja imelähedalt iga beebi-punkari mähkmesilti ja nende igaveseks V-ks kokku surutud näppe.
Sellest neljapäevast tuli ilus päev. Päeva alustas kohalik bänd Real Ones. Ääretult positiivsed ja head, ka Norra parimaks live bändiks nimetatud indie-folk-rock grupp kes kasutab oma lugudes banjot, mandoliini ja sitarit. Tõelised lavanaudisklejad ning nende eklektiline süntesaator avaldas tõeliselt muljet.
Siis kohtasin hammustavat naist. Tegelikult jättis sellise mulje artist nimega Planningtorock (DE/UK), kes telklavas suutis luua tõelise installatsiooni etenduse põimides rap’i, klassikalise muusika, jõulise janisjopliniliku hääleulatuse ning kaleidoskoopilise videoprojektsiooni. Suhteliselt pealetükkivate lugude jada. Plaati ei ostnud, sest visuaalne pilt oleks sel puhul puudunud.
Moving Oos on Norra raadiote lemmik. Oma looga “Romancer“ teinud ilma küll ja veel. No selline 60ndate lõpu ja 70ndate alguse rock’ist ja soul’ist inspireeritud kaheksaliik
meline kooslus, kes teevad inglisekeelset rahva muusikat. Nauditavalt ning omas kastmes. Kaldun arvama, et Pete Townshend ansamblist The Who annaks neile viiest neli.
Jazkamer üllatas mind tõsiselt. Nojah, et kui asjasse süvenesin siis lugesin siit-sealt, et nad on andnud välja parima underground albumi (Mojo andemtel) ning viinud elektroonilise roki ja ekstreemse metal’i sümbioosi uuele tasemele, kuid jäid live’s siiski kuidagi ühekülgseks. Mitte et nii maruline detsibellindus oleks raske taluda olnud. Lihtsalt arusaamine, et see aeg mil kitarri tümitamine vastu kõlarit parema heli, žesti või muu jaoks jäi möödanikku tuleb siinkirjutaja jaoks taas ümber lükata. Aga kindlasti ei mõtle kõik nii. Ja nii peabki.
Punkrokkarid Gogol Bordellos (US) pakkusid tõeliselt tsirkust ja leiba. Kui lugeja manab silmade ette Borat’it rokkimas on see täielik peegelpilt. Kõik mustlasmuusika elemendid esindatud ja sealjuures mitte ühtegi mustlast kohal. 99 %-liselt mitte-ameeriklastest koosnev (peamiselt ida-euroopa juurtega) kooslus kasutab sovjetlikku temaatikat ning vürtsitab laulu sõnu musta huumoriga. Samas ei erista lugusid mitte mingisuguse valemiga. Aga võib-olla on see ka taotluslik!
Kanadast pärit Malajube oli maheda loomuga ja meenutas Rootsist pärit ansamblit Kent. Prantuse keeles laulva ja taas laialivalguva sildi “indie-rock“ alla liigitatava kollektiivi meloodiline kulgemine oli nauditav ja lugu “Le Crabe“ lugu pani tähele täpid peale.
Rap’i, disco ja rock’i sugemetega õekeste Coco Rosie (US) magasin maha, sest öko-hamburgeri saba oli meeletu. Propaganda!
Järgnevalt pakkus pealava välja kohalikku raskeroki trio El Caco. Midagi sarnast sellisele USA bändile nagu Helmet või Iiri Therapy. Kaunis stoilised ning soliidsed. Midagi eriliselt silma ja kõrva ei jäänud.
Väga eriliseks ja mahlaseks (nii keele kui muusika poolest) kujunes USA garage-rock grupi Eagles of Death Metal etteaste. Esiteks on juhtliige Jesse Hughes küllaltki karismaatiline võitmaks oma puusanõksu ja pideva mölapidamatusega iga inglise keelt oskava kuulaja hetkeemotsiooni. Kuigi nende esinemist ei saa enamjaolt tõsiselt võtta seisad sa publiku hulgas ja oled täiesti uskumatul moel äraostetav. Taotluslikult “have a good time“ muusika teeb oma töö ja kui nad juba Rolling Stones’i loo “Brown Sugar“ üles võtavad laulad sa hüpeldes kaasa. Tõeliselt hea live bänd, nende lugusid pelgalt plaadilt kuulates ei saa pooltki võimalikust emotsioonist.
Ja siis tuli Tool. Musikaalselt ja etteastelt täielik eelneva vastand. Ääretult kõrge tehniline tase ning videoinstallatsioon taustal, lisaks kõrgpunktis laserkiirte mäng. Tool’il on iseloomu. Lisaks juba teada faktile, et nad üsnagi „alalhoidlikud“ on (minimaalne afišeerimine pressis, vastuseis Napster’ile), paistis see silma ka siis. Esmalt ei kasutatud nende esinemise jooksul kordagi laiekraane bändi näitamiseks. Ainult loetud minutid demonstreeriti ekraanidel Tool’ile omaseid pinevaid evolutsiooniteemalisi graafilisi lõike (mida mõned muusikakanalid, sealhulgas MTV, on liiga arrogantseks pidanud). Teisalt oli tunda ülimat professionaalsust kõiges (teades, et ka silpide arv on teatud lugudes kindel ning matemaatiliselt kalkuleeritud) ning muidugi ka bändi paigutus laval (mis loomulikult läbimõeldud) aitas leevendada visuaalse pildi puudumist tagaridades.
Konkreetsed “Good evening“ ja “Nice to meet you“ jäid ainukesteks ilma muusikalise saateta lähetatud verbaalseks suhtlemiseks publikuga. Kuuldavasti oli seegi Tool’i puhul palju aga umbes kaheksale tuhandele inimesele piisas. Ja rohkemgi veel.
Muidugi jäid ööd lõpetama ja hommikut alustama veel teisedki artistid. Paljud Oslo klubid hingasid festivaliga sama rütmi ja pakkusid lavaruumi uutele tegijatele ja vanadele olijatele. Tiheda kavaga Øya festival jätkus ka järgmisel ning ülejärgmisel päeval. Hilisest Oslost bussiga välja sõites ja kabanossi süües sai nostalgia minust võitu ja lubasin endale, et Øya’t peab minu silm- kõrv veel näha- kuulda saama.
Festivali kodukas
.jpeg)
