Patrick Wolf "The Magic Position"
(Loog, 2007)

Patrick Wolf on Lõuna-Londonis sündinud 23- aastane noor geenius: laulab, kirjutab muusikat, mängib erinevaid pille alustades viiulist ning lõpetades harfi ja oreliga, omab tänase päeva seisuga kolme täispikka stuudioalbumit. On kena välimusega ning sarmika olemisega. Võiks öelda ju et täiuslik. Teeb kadedaks. Jah, teeb küll.

Patrick Wolf´i muusikaline haridus sai alguse rangetest viiulitundidest ning laulmisest kirikukooris. Tõenäoliselt puutus ta sellel ajal tihedalt kokku klassikalise muusikaga. Viimase mõjutusi on kuulda läbi kogu "The Magic Position" albumi, eriti selle viimases loos "Finale", mis plaadist eraldi seisvana kuulates võiks mõningate eranditega paigutada orkestrimuusika kategooriasse.

Üldse on kogu album kui teekond läbi erinevate pillide, helide, rütmide ja stiilide, mida seob Patrick Wolf´i küps, mehelik ja tõsine vokaal. Distantsid, mida läbida, on erineva intensiivsusega ning varjeeruvad sisekaemuslikest momentidest "The Bluebell", "Magpie" täiesti pööraste ja kaoseid tekitavate elamusteni "Secret Garden". Albumilt kuuleb ka kergelt popilikke lugusid nagu "(Let´s Go) Get Lost", "The Magic Positions".

Patrick Wolf, ühes käes viiul, teises poogen, elaks justkui omas maailmas, oma helide ja pillide (klaver, sarved, ukulele, viiul, kontabass, löökriistad, elektroonika jnejne) keskel, kutsudes kuulajat sellest osa saama. Kohati tundub, et plaat on mõeldud tõsistele täiskasvanutele, kellele ei tuleks kahjuks korraks unustada suurte inimeste mured nind minna päikese kätte mängima ja meenutada mõnd muinasjuttu. (Ehk on sellele vihje ka albumi kaanepildil.) Kogu lapseliku mängu juures on aga hämmastava panevalt küps helikeel ning keerulised ülesehitused.

Aga mis ta siis on? Pop, eksperimentaalne muusika, folk? Raske öelda. Igatahes ilus plaat on.

Patrick Wolf Myspace´is
Patrick Wolf ´i ametlik kodukas

Leia 10 erinevust:


Riho Sibul



Kohalik Palanga kunstnik, Leedu


Tõnu Pedaru koos Röövel Ööbikuga

Tere Penny!

reedel 23/02
kl 18 - 21
Von Krahli baaris
(Rataskaevu 10, Tallinn)

PLAADITURG

3. korda toimuv vaba kauplemiskeskond, kus võimalik
osta-müüa-vahetada muusikat nii vinüül- kui cd-formaadis.

Esindatud lai valik stiile ja hindu.

Avatud on ka Mudamusicu lett. Mõne leibeli hinnad veelgi
soodsamad kui netipoe vahendusel.

Sissepääs kõigile tasuta.

kõike head,
Mr Muda

Ian Brown

Palju õnne!

Täna oleks oma 40. sünnipäeva pidanud grunge-muusika talasid, laulja, helilooja ja kitarrist Kurt Donald Cobain. Vaieldamatult üks karismaatiline tegelane, kes ise on lausunud: "Kuulsus on viimane asi, mida tahta". Kuulsus sai igatahes esimeseks (palju kirjutati tema abielust laulja Country Love´iga). Pideva meedia tähelepanu tõttu otsis ta meelerahu narkootikumidest. 1994. aastal leiti Cobain oma kodust surnuna, püssilasuga pähe. Nirvana jõudis oma viimase kontserdi anda sama aasta 1. märtsil Münchenis, paar kuud enne Cobaini väidetavat enesetappu.

Täna peab oma tähtpäeva ka Ian Brown (44), kelle elu tundub Cobain´i omaga võrreldes palju helgem. Peale The Stone Roses´i laialiminekut 1996. aastal, alustas ta soolokarjääri ning on välja andnud 4 sooloalbumit. Kõige edukamad singlid on olnud "My Star" (1998) ja "Dolphins Were Monkeys" (2000). Ian Brown, kes näeb välja nagu tüüpiline britt, on lubanud, et ei esine mitte kunagi Iisraelis, kuna Iisrael on tema arvates kõige suurem vang maailmas.

Minu uus armastus Mona De Bo Lätist

Homme, 17. veebruaril toimub Tallinna vanalinnas baar-klubis "Juuksur" järjekordne kontsert sarjast Odessa POP. Seekordsel meeleolukal indie-peol astuvad üles ansamblid The Zebras Austraaliast ja Tolbiac Soomest. Plaadimuusikaga võõrustab külalisi Tallinna indie-legend Holger Loodus (Dallas, Mirabilia). Pidu algab kl 19.30, sissepääs 100 / 75 ("Juuksuri" talvekavaga).

Peobänd Zahir

Lihtne ja mugav oleks alustada sõnadega: Eesti müraroki ja undregroundmuusika legend ja lipulaev Zahir... bla-bla-bla.

Kuulates nende muusikat, saades küsimustele vastuseid, tekib endaski trots ning ükskõiksuse tunne. Mitte muusika vastu, vaid et miks üldse midagi püüda kirja panna ja lähemalt teada saada, kui kogu Zahiri olek ja väljanägemine iseloomustab kõike iseenesest.

Midagi jääb siiski kripeldama. Kripeldab see pool, et tegelikult liiguvad jutud ja arvamused Zahiri kohta suhteliselt kitsas ringis inimestelt inimesteni ja kirjapaberile on jõudnud väga vähe. Kasvõi nende kodulehekülge www.zahirious.com külastades: plaat on väljas, mis pillid, mõned toredad lingid ja ongi kõik. Lühidalt.

Üks lugudest, mis bändi kuulajaskonna seas liikunud, on mitme aasta taugune väidetav trio steitment, et nad on nii kõva live bänd ja plaati ei tule kunagi. Sellest kuuldusest on vähemalt Zahiri kitarrist-laulja Tambet Jurno, kes on sama konkreetne kui bändi kodukas, väsinud ja lükkab kuuldused ümber, kuna ei viitsi lähemalt aru anda. Hyper.Recordsi alt välja antud plaat "Green Means Go" on igatahes nüüd tehtud ning alates jaanuari kuu lõpust ka plaadipoodides saadaval olnud.

Müra nad teevad. See on kindel. Rocki ka. Juba alates 1993. aastast saadik. Küsimusele, kas selle aja jooksul on nende muusikas ja kogu suhtumises midagi muutunud, vastab Tambet, et bändi pole keegi neist kunagi elumuutvalt tõsiselt võtnud ning seepärast ei ole saanud läbi selle ka nende suhtumises kardinaalseid kannapöördeid olla. Muusika tuleb iseenesest, ilma pingutamata ja loomulikult. See ehk ongi kogu ansambli, mis koosneb kahest kitarrist ja trummist, eksisteermise alus.

Zahir on tegutsenud vahelduva eduga, mõned liikmed on muutunud, kuid bänd on püsinud. Praegu moodustavad trio Raul Reinup (kitarr), Margo Pajula (trumm) ja Tambet Jurno (laul-kitarr). Tambeti arvates on nende kuulajaskond jäänud sama vanaks nagu kümme aastat tagasi ning aina uusi inimesi tuleb peale. Zahir pole kunagi tegelenud maailma parandamisega või mingi sõnumi edastamisega, pigem on nauditud hetkeolukordi, pikemalt kriitilistele probleemidele mõtlemata. Tambeti arvates on Zahir peobänd ning eesmärk on lihtsalt mängida rock´n`rolli. Ei tasu otsida midagi põhjapanevat, sest koos muusika tegemine on olnud kõikide liikmete jaoks lihtsalt nauding ning ultrasügava mambo-jamboga mehed ei tegele. Peamine, et ka endal on lõbus ja seda see on.

Ometi nii öelda bändi lõbu pärast tegemise juures kõlab muusika tõsiselt, enesekindlalt ja ülbelt. Zahiri jaoks pole oluline, kus kohas ja mismoodi Eesti üldises muusika hetkeseisus paiknetakse. Leian, et seepärast ei peaks ka muretsema, sest kvaliteetne muusika kõneleb enda eest ja kõnetab kuulajat. Iga kell, igal pool.

Mõnda lugu plaadilt saab kuulata www.myspace.com/zzzahir.

Tartu klubi Rock´n`Roll andmetel peaks Zahir kontserdi andma 2. märtsil.

Happy Valentine´s Day!!



The Beatles "All You Need Is Love"

Sondre Lerche "Phantom Punch"
(Astralwerks, 2007)

Kadestamisväärselt paljuga oma 24 eluaasta jooskul hakkama saanud Norra andekas laulja-laulukirjutaja ja kitarrist Sondre Lerche on tõendiks, et mõni nõrgem loomeperiood vaheldub tugevamaga. Jõulisema poole näitaja on käesoleval aastal ilmumud mehe neljas stuudioalbum "Phantom Punch", mis paneb pika puuga ära tema möödunud aastasele swingilik-jazzilikule üllitisele "Duper Sessions", mis on sisuliselt nagu Jamie Cullum´i "Twentysomething". Käesolev plaat on suurepärane jätk debüütalbumile "Faces Down", mis ilmus 2001. aastal.

Lerche on jõudnud tagasi oma meloodiate juurde ning jätkanud maitsekat pop-rokilikku liini ja see tuleb tal ka väga hästi välja. LA-s koos oma bändiga salvestatud plaadile on püütud primitiivsemaid helisid, mõned lood on võetud nn ühe võttega live´is, taotletud on lihtsust.

Kõige enam jäävad kõrva lood "Say It All", "Face The Blood", "She´s Fantastic", kus tuleb välja Lerche omanäoline viiside meisterdamise oskus, positiivne lähenemine ja pulbitsev energia. Plaadilt kuuleb palju haaravaid meloodiaid, kaasakiskuvaid pillikäike ja mõnusalt vahel veidi kärisevat vokaali.

KööK "Lotosõbrad"

Vaieldamatult üks minu lemmikumaid Eesti muusikalisi ühendusi, kes eelmisel aastal väljastas albumi "Telegramm". Möödunud suvi läks "vaata, kuidas tantsin läbi elu" tähe all ning ei kurda üldse. Pehu-Jaani falsetiga vokaal ja Tursa minimalistlik-naiivne taustade loomise oskus on leidnud tee ka muusikavidosse. Puhas rõõm.

Larrikin Love "Six Queen".
Sattusin juhuslikult kuskil täna peale neljaliikmelisele bändile Larrikin Love Londonist. Debüütalbum "The Freedom Spark" anti välja 2006. aasta septembris. Esmamuljel tundub, myspace´i näiteid kuulates, et nad on oma lühikese aja jooksul püüdnud väga mitmeid erinevaid asju katsetada. Taas sarnane bändiga The Libertines, The Clash.

XXI Sajandi Orkester "Kaheksa"
(XXI Sajandi Orkester, 2007)

Valdavalt professionaalsetest noortest muusikutest koosnev XXI Sajandi Orkester loodi seitse aastat tagasi eesmärgiga elavdada erinevate projektidega Eesti muusikaelu ja lähendada publikut orkestrimuusikaga. Repertuaar on suur ja lai hõlmates muusikat XVIII sajandist tänapäevani välja. Näiteks on koostööd tehtud filmi "Nimed Marmortahvlil" muusika salvestamisel.

"Kaheksa", nagu nimigi ülteb, koosneb kaheksast Eesti pop-hitist, mis peaksid olema ka kõige laiemale kuulajaskonnale tuttavad. Oma laule või lemmiklugusid esitavad Jaan Pehk, Hendrik Sal-Saller, Peeter Oja, Ivari Põllu, Lauri Saatpalu, Koit Toome, Jaagup Kreem ja Tanel Padar.

Iseenesest pole kogu idee sugugi midagi uut. Estonian Dream Big Band on samuti erinevaid seadeid Eesti hästi müünud pop-artistidele teinud ja väljastanud kauamängiva Riho Sibula ning Hendrik Sal-Salleriga. Kuid seekord siis puhas orkestrimuusika.

"Kaheksa" pealt leiab vesiseid ballaade (Koit Tooma "Allikas") kui ka tabava huumoriga hitte (Jaan Pehk "Maiu on piimaauto", Peeter Oja "Deja Vu"). Mõndade lugude puhul on tegelikult õnnestunud väga kihvte orkestriseadeid luua, vast kõige parem näide on Tanel Padari loo "Kuu on päike" arranźeering, kuhu on peidetud legendaarse Vremja tunnusmuusika. Väga barokilikult ja dramaatiliselt kõlab Ivari Põllu "Täna ma ei skoori" ja kõige õnnestunum ballaad on Sal-Salleri "Ma palun andeks su käest".

Imelikul kombel on plaadile sattunud vaid meesartistide poolt lauldud lood ja ühtegi nasihäält sealt ei leia. Aga iseenesest eesmärk populariseerida orkestrimuusikat peaks olema selle albumi näol kindlasti täidetud: on mindud suhteliselt kergema vastupanu teed, kasutades mõne erandiga meinstriimi lauljaid ja lugusid, mida võib pea iga teise teismelise mobiiltelefonist leida.

Clap Your Hands Say Yeah "Some Loud Thunder"
(Self-Released, 2007)

Läbi muusikablogide üle maailma populaarsust kogunud Clap Your Hands Say Yeah teine album "Some Loud Thunder" minu käsi vaimustusest plaksutama ei pannud. Enamgi veel... Esimesel korral ei suutnud ma plaati lõpunigi kuulata, sest vokaal käis mulle avaloost peale nii närvidele ega lasknud mul kuidagi rahulikult olla. Kuigi olen nende esimest albumit, mida müüdi üle 100 000 koopia ja mis lasti samuti omadel jõududel välja, mitmeid ja mitmeid kordi varem kuulanud. Ma olin enam-vähem teadlik, mis mind umbes ees võib oodata.

Lasin plaadil paar päeva seista ja võtsin ta uuesti ette. Polnud enam nii ebamugav. Katsusin end suruda läbi iniseva ja kaebliku vokaali instrumentaalse poole peale ning sealt leidsin enda jaoks nii mõndagi huvitavat ja köitvat: kohati tuhmid trummid, veidrad sündi- ja klaverikäigud, akordion, lahedad bassi- ja kitarripartiid jnejne. Neid tahke on sellel albumil lõputult.

Kui algselt lööbki vokaal pildi eest mustaks (iseenesest on laulja hääl suuresti üks bändi omapära artikleid), siis hiljem sellest läbi närides tuleb esile Clap Your Hands Say Yeah väga omanäoline kiiks. Vokaali ei tohi sootuks kõrvale jätta, sest meloodiad, mis sulanduvad kogu muu toimuvaga kokku, on väga kihvtid. Mida enam süübid, seda enam hakkab asi tööle.

Tegelikult on kõik lood eraldi võetuna väga mitmekesised ja tähelepanuväärsed, kuid järjest kuulatuna võib saada mingi hetk limiit täis. Ja seepärast ma ei teagi, kas kogu albumit saab heaks nimetada. Albumit kui tervikut. Aga "Jaiks!" (yeah!) ütlen küll.

Happy Eurovision!

Pia Fraus "You Look Fine" (mitteametlik video)