Peske siis järgmisel aastal rohkem hambaid, olge õnnelikud ning naeratage!

Selle aasta viimased päevad on käes.

Erinevad väljaanded teevad kokkuvõtteid. Eile avaldas näiteks Ekspress (Areen) mööduva aasta parimad albumid, rada7-s on rubriik, kus inimesed nimetavad oma lemmikuid üllitisi aastal 2006. Raadio Uno mingisuguse edetabeli pani võidukalt kinni Tanel Padar & The Sun (Nagu Kikas ütles, võiks The Sun´i iga lugu pealkirjastada - "Lasen ennast täis"). Peagi läheb eetrisse Raadio 2 Aastahitt jne jne... Noh, tegelikult suht kirev aasta. Eestis kindlasti.

Ma ise mõtlesin ka mingeid asju, et mis siis nagu olid need kõige paremad minu jaoks. Aga loobun sel aastal kokkuvõtetest, sest ma hirmsasti kardan, et ma unustan midagi ära. Võib-olla Eesti omi ei unusta, aga välismaalt kindlasti.

Hea meel on selle üle, te isiklik plaadiriiul sai juurde palju väga häid asju nii sellest aastast kui ka kaugematest aegadest. Aasta jooksul toimus väga häid kontserte. Minu ehk meeldejäävamaid oli Morrissey Helsingis.

Aga üldiselt. Midagi väga suurejoonelist piiritagusest muusikast kohe ei meenu. Noh, mis oleks pauguga pikali löönud. Aga Eesti muusikas oli ilus aasta, minu jaoks küll.

Ans Andur @ CT. Photo by Robert Laid

Ans. Andur on ennast mühinal suurema muusikapubliku ees tõestanud. Lõppeva aasta jooksul on nad andnud tihedasti kontserte, et neil endilgi tundus juba, et läheb paljuks ja pisukese pausi võtsid, öeldes ära mitmetest ja mitmetest pakkumistest. Viimased ülesastumised olidki vist septembris Krahlis koos Lucksmiths´iga ja detsembris CT-s Röövel Ööbikuga.

Kontserditel käivad inimesed tudengibändi aegadest verivärskete fännideni välja. Osad peavad Andureid siiani nagu naljabändik, tõsisemad muusika kuulajad on nn edasi arenenud (hehee) ja leiavad sealt hoopis midagi muud.

Mõne nädala pärast esinetakse koos - veidi uskumatu - Ulrich Schnaussiga.

Vähe juhtub seda, et Laseringi pannakse enne plaadi ilmumist üles võimalus albumit ette tellida. Ans. Anduri puhul see nii täpselt just ongi.

Ja oodata on hoopis midagi muud, kui oli nende esimene.

Enam ma vist ei kuula tükk aega midagi - mängin ise. Lõpuks saabusid mu klahvid.

Aktuaalse Kaamera reporter: "Kas Teie toetasite Filatovi kodakondsuse saamist?"
Edgar Savisaar: "Ma olin valmis ära kuulama kõikide arvamuse ja ma olin ühtlasi valmis ka toetama kõiki neid, kes Eesti kodakondsust taotlesid - nii see seisukoht ka kujunes."

Ja tegemist on jah või ei küsimusega.

Käisin eile Tartu Kõrgema Kunstikooli jõulukal Sadamateatris. Tundub, et legendid nn pöörasest iga-aastasest koosviibimisest hakkab kaduviku hõlma vajuma. Seal polnud sisuliselt midagi, välja arvata väga jubeda muusikamaitsega DJ, kellel oli õnnestunud suvalisest raadiopopist välja noppida selle õudsem pool. ÕÕÕ. Noh, et nagu tulevased kultuuritegijad või nii. Aga eks selle kooli sees ole ka oma kaks leeri vähemalt, kes asju korraldavad. Kui üks saab enamuse, siis teine eirab üritust täielikult.

Suur saal oli praktiliselt pime. Seepärast istusingi enamuse ajast fuajees, Noh, mis enamuse ajast - paarkümmend minutit ehk.

Ainuke selline nn läbimõeldud asi selle õhtu jooksul oli bänd. Sel aastal Diskreetse Mango Trio. Kuulasin ära ja sammusin mööda lumiseid tänavaid koju mandariine sööma.

Esimese korraliku lume saabumisega tuli ka esimene jõuluüllatus. Hommikul vara. Töökoha välisukse külge oli kinnitatud punane pakk. Kuulasin, ei tiksu - pole pomm. Hoopis The Smiths - "Queen Is Dead" ja George Harrisoni raamat. Kinkija tunneb mind hirmhästi. Aitäh!

Eile õhtul panin oma külmiku taga elavale hiirele piparkoogi. Endast märke jätmata, oli maius hommikuks läinud. Jõuluaeg - andmise aeg.

Aga kuidas siis on? Kas teha bändi, mis ei tee muud kui kavereid või siis üldse mitte teha, kui ei ole laulukirjutamise oskust? Ja milliseid kavereid? Ja milleks siis üldse bänd? Ma ka ei tea.

Mina ei teeks bändi, mis teeb ainult kavereid. Üks ühele. Ma siis kuulaksin kodus lihtsalt ja mõtleksin teiste loodule lihtsalt aktiivselt kaasa. Ja pillimäng? On ka teisi võimalusi.

Bad Apples

Oodatuim plaat Mari-Leen "Rahutu tuhkatriinu". Haa-haa.

Päris ilusa punkti lõppevale aastale Eesti muusikas paneb kindlasti Bad Apples "When Colours Become Day and Night". Ilus nii seest, väljast, küljepealt ning terviklikult. Eriti meeldivad mulle plaadile pressitud kuldsed õunad. Lihtsalt nii ilus.

Paljud on Bad Applesile ette heitnud, et on igav ja uimane - tavaliselt livedel. Noh, seal polegi mingit powerit ja meeletut jõulist minekut. Mul on tunne, et viimasel ajal ootab keskmine kuulaja muusikalt, et viimane muudaks kroonilise väsimuse ja tülpinud oleku natukenegi energilisemaks, ilma, et nad ise mõtleksid muusikale midagi vastu anda. Bad Apples seda just nõuab, et sa kuulaksid päriselt, mitte pealiskaudselt. Ja muusika puhul ei tohiks olla see liiga palju nõutud. Eriti, kui asi on kuulamist väärt.

Midagi lihtsat kompressitud helide vahele.

Mis on Bad Applesi eripära, võiks ju küsida? Aga ehk see ongi. Mitte karta seepärast, et ei saada tõenäoliselt mujal raadio eetrit kui Nestoris ja Mornas. Mitte karta seepärast, et võib tunduda, et mehed bändis ei oska pille hästi mängida. Mitte karta seepärast, et võib tunduda, et vokaal ei pretendeeri muusikalide lavale...

Bad Apples on oma loomult väga flegmaatiline, mõnede kiiremate tundepuhangutega. Väga inimlik muusika. Seda võib ehk kõige paremini kuulda plaadi viimases loos "Sleeping". Magades oleme me need, kes me oleme - lihtsad, alasti, maskita.

Jätkuvale magamatusele andis kamaluga lisa eilne üritus. Ma kaotasin taas oma südame Röövel Ööbikule, kes alustas oma setti minu lemmikuga - maailma kõige ilusama kidrakäiguga looga "Driving Me Insane". Selle peale võib öelda küll, et kade olen, et ise seda välja ei mõelnud. Hehee! Lugu "Contact" ma nende asemel livedel ei teeks, ei tule välja selle loo iseloomulik mõjusus.

Röövel Ööbik on laval väga lööv. Teistmoodi löövusega ei jäänud kindlasti alla ka Ans. Andur, kes veidi virisev-nägudega üle pika aja live andsid. Kahju veits sellest, et mingid fännid siiani karjuvad: "Vale, vale!!!". Paar lugu tuli esitusele ka uuelt peagi ilmuvalt plaadilt. Ilus. Jaa-jaaa, olen üle keskmise andurite fänn, aga R2 live plaati ikka ei võitnud. Hehee.

Mingid sahinad käivad, et Ans. Andurite "Topeltvikerkaar" plaadiesitlusele tuleb legend Saksamaalt Ulrich Schnauss. Kui see nii juhtuma peab, siis ma hoiatan ette, asi läheb 11. jaanuaril Krahlis hulluks.

Rääkides uutest plaatidest, siis maitsesin eile natuke halbu õunu ka, väga maitsev.

Mul pole erilist tuju täna millekski, sest ma olen väsinud ja pahur. Lõpuks ometi - ajee - sain ise osa legendidest müütilistest Taisto bussidest, mis keset Tallinn-Tartu maanteed ära väsivad ja hingusele suunduvad. Eriti mõnus on siis, kui kiirustad pealinnast, et mõned tunnid magada ja siis varakult tõusta uutele tegudele.

Bussijuhid võiksid oma suhtumisega ikka midagi tõsiselt ette võtta. Mitte ükski reisija ei teinud asjast numbrit, kui me ma-ei-tea-mitu-tundi Põltsamaa ristil passisime ja tema pidi kõikidele nähvama. Igatahes algas minu reis kl 21.15 ja lõppes 01.30 kodus.

Mõned head uudised on ka. Mulle meeldib, et Bad Applesi plaat on Areeni nädala album. Ega väga tihti juhtugi, kui esimene (Bad Applesi puhul esimene "päris") Areenis pälvib nii kõrge tunnustuse. Noh, ma siis mõtlengi - olla nädala plaat. Tahaks juba kuulata. Noh, nädala pärast on see mul niikuinii juba peas. Hehhee.

Ja lõpuks võitsin mingi asjaliku pääsme ka elus. Saan õhta minna R2 livele puhta tasuta. Noh, lollidel ikka veab vahel.

RinneRadio. Muusikud Soomemaalt alates aastast 1988. Detsembri keskpaigas 2006. aastal Tartus Jaani kirikus jõulukavaga "Püha öö". RinneRadio on vist selle aasta JõuluJazzi peamine tõmbenumber.

Ma kujutan ette, et kunagi üheksakümnendate keskel või millalgi võis selline muusika olla tavapublikule täielik hämming. Elektroonika ja njuu-jazz, saksofon, klarnet, erinevad löökriistad... Mind ei eruta enam ammu pikad noodid, sügavmõttelised pausid, üksikud toonid. See kõik on olnud, on praegu ja jääb.

Jaani kirik oli rahvast täis. Istusin ise kuskil kuuendas reas ja nägin väga selgesti, kuidas vanem generatsioon särasilmis kaasa elas ja noorem põlvkond rahulikult koha peal istus ja kuulas. Minu kõrval oleval vanahärral oli väga sügav kontsertelamus, selle peale võin kihla vedada.

Tegelikult oli RinneRadio väga kihvt ja kvaliteetne ning sobis väga hästi kogu selle valgusteemaga, mis ajaloolise Jaani kiriku seintele kuvati. Lõpp kokkuvõttes päris igav mul ka just ei hakanud, aga erilist laengut ka kahjuks ei saanud, kuigi olin sellele väga avatud. Sain suurema elamuse enne kodus nende salvestusi kuulates.

Ahjaa - mida väiksem saksofon, seda vähem mulle see pill meeldib. Õnneks oli RinneRadio liidril Tapani Rinnel suur saksofon.

R2 LIVE EXTRA! @ ISICLUB

Live: RÖÖVEL ÖÖBIK
Live: ANS. ANDUR
DJ KOZY
DJ PAUL OJA
Õhtut juhib R2 LIVE saatejuht STEN TEPPAN
Pilet: 70.- / ISIC kaardiga 35.- / Esimene tund kõigile 35.-
KLUBIKAARDIGA TASUTA!
KLUBI AVATAKSE KELL 22:00
14. detsember, Club Tallinn

Mulle meeldib, kui mingid asjad saabuvad. Eile tulid kohale The Stone Roses "Stone Roses" ja The Sundays "Static & Silence". Keerulistel asjaoludel ma neid kuulata eile ei jõudnud, vaid lasin oma kõrvadel mõnuleda veidi klassikalise muusika lainel. Noh, see päris klassikaline, teate küll: Haydn, Chopin, Vivaldi jnejne. Igast ajastust, valimatult. Väga mõnus oli.

Aga mul on veelgi parem mõelda, et homme saabub mu õde. Nagu päriseks, mitte enam puhkuseks või külaskäiguks. Täitsa päriseks pärast 5 pikka aastat. Ja ma lähen talle lennujaama vastu. Ja seda juba kõike homme.

Rääkides klassikalisest muusikast, siis täna 1792 aastal äsja Viini saabunud 22-aastane Ludwig van Beethoven kirjutas oma päevikus, et tal on 15 tukatit, millest piisas esimeseks muusikatunniks Franz Joseph Haydn juures.

Indieshit

Päike paistab, aga ennustatakse tormi.

Tänase esmaspäevase päeva soovitus on Tajo Kadajas "Ära tule". Jajaaa. See sama Tajo Kadajas, kes praegu tiirutab mööda Eestit erinevate südantlõhestavate lembelugudega, et oma pensionipõlve kindlustada või midagi. Aga see, mida ta tegi mõni aeg tagasi, väärib tähelepanu.

8. detsember märgib muusika ajaloos üsna olulist kuupäeva. Noh, ta pole just nüüd nii oluline, et sellest peaks pasundama, pigem on minu jaoks natuke oluline või nii.

Täna 1943. aastal sündis James "Jim" Douglas Morrison, keda peetakse rokkmuusika ajaloo üheks karismaatilisemaks frontmaniks. Kogu sellist müstilisuse hõngu mehe ümber lisab veelgi tema surm 1971. aastal Pariisis ja sellele järgnenud salapärased matused. Legend noorelt surnud andekast muusikust. The Doors ei ole minu jaoks väga oluliselt midagi avanud. Kuigi olen peamisi lugusid väga palju kuulanud ja mingi The Doorsi plaat oli üks esimesi originaalplaate, mille ma ise ostsin. Mulle meeldib Jim Morrisoni väljanägemine mõndadel piltidel. Kui ma krokiis käisin, siis kodus ikka harjutasin vahel joonistamist ja temastki sai mõni pilt valmis vorbitud. Igatahes palju õnne kuskile sinna!

Täna 26 aastat tagasi lasti New Yorkis maha veel üks muusika legend. Ta polnud küll just oma esimeses nooruses, aga ka mitte viimases vanaduses. Selline surm on temagi külge pookinud erinevaid kõlakad ja spekulatsioone. Igatahes on teda tuntud mitmel korral kummitamas endiste bändikaaslaste seas kui ka hiljuti olevat John Lennoni vaim Liam Gallagheril külas käinud (tal võib igasugu asju külas käia).

Sellest, kui palju on biitlid minu teed muusikani mõjutanud, ei hakka ma kirjutama. Igatahes mängin täna John Lennoni auks midagi töö juures. Veel mõtlen.

Allan Vainola @ Juuksur. Photo by Evert Palmets

Juuksuris Tallinnas käib praegu Allan Vainola plaadi "Unenäopüüdjad" esitluskontsert. Täna kui koju jõudsin, kuulasin selle plaadi vähemalt neli korda algusest lõpuni läbi. Tegin toaakna lahti ja mahe, ebaharilikult soe detsembrialguse tuul kõigutas kardinaid ning põrandal istudes mõjusid plaadilt tulevad helid nii ehtsalt. Korraks tunduski, et viibin kuskil mujal.

Meenus soe varasuvine hilisõhtu, kui jalutasime kuskilt minu kodu pool ja Vanemuise teatri ees oleval muruplatsil kostusid akustilise kitarri helid. Lähemale jõudes tundsime pillimehes ära Vainola, kes parasjagu soundtśekki tegi. Istusin maha ja kuulasin.

Allan Vainola plaadi iseloomustamiseks saab öelda, et see kõlab täpselt nagu Allan Vainola. Enam täpsemalt ei saa. Plaat polegi ju iseenesest midagi erilist (ei peagi olema ja seda pole taodeldud), aga tugeva omanäolisuse annab lihtsal Allan Vainola ise. Väga ühtlane ning terviklik, mõtisklev plaat. Lugu "Õele" on tuttav juba kogumikult "Toatuur".

Kogu Allan Vainola käekirja, mida on nii mõneski legendaarses Eesti bändis kuulda, iseloomustab metsikult suur loomepotentsiaal oma tagasihoidlikus ja soliidses vormis. Mees, kes teeb ja mõjutab palju, ei tüki ise kunagi esile. Rahumeelne ja veidi nukker "Unenäopüüdjad" on praegugi mu masinas ja kahju, et ise ei saa olla Tallinnas Juuksuris ja püüda ilus-sügavaid unenägusid.

Huvitav, missuguste huvidega inimesed elavad sellises korteris Annelinnas, Tartus. Päevad läbi tallud laipade peal, vahelduseks piilud telekat maskide karmi pilgu all. Prrr! Veits kõhe või nii.

PÖFF. Pimedate Ööde FilmiFestival. Ööd on tõesti pimedama, kuigi palju soojemad ja vihmasemad, kui nad sellel ajal tohiksid olla. Aga kes neid siis ikka keelata saab? Las olla. Ööd on siin mustad anyway.

Pöffi piletipaanikat polnudki sel aastal Tartus, vähemalt mis puudutab nendesse filmidesse, mida mina vaatamas käisin. Aga teistlaadset paanikat on olnud küll ja isegi väljaspool ülikooli linna. Oli see vist Jõhvis, kus filmiseansile tuli a´la 5 inimest ja esmakordselt filmi käivitanud meeste närv üles ütles ning film tagurpidi ja siis veel mitutmoodi valeti käivitati, mille peale publikunatuke saalist lahkus. Tartu Jaani kirikus leidis aset midagi samalaadset, kuigi suurema rahva hulga ees.

Igatahes võtsin eile mõnusalt koha sisse Jaani kirikus ja vaatasin ära Makedoonia-Saksamaa mängufilmi "Kontakt". Seal meeldis mulle üks korraks vilksatuv tegelane, kes oli ametilt elektrik, südamelt muusik ja talle meeldis väga teha näiteks laulvaid toole. Istud peale ja tool mängib eriti lõbusat ja entusiastlikku meloodiajuppi. Ja kujuta ennast ette seal istumas kurvalt ja mornilt, kuidagi kohatu. Kogu see film oli täis kohatusi, vahel ka kohmakusi, kuid armsaid momente samuti.

Aga veelgi entusiastlekemaid laule filmi otsast lõpuni sai aga kuulda Lutsu Teatrimajas linastunud Soome teoses "Kelle ridades seisad?" Noh, sellele lainele viis meid kõigepealt popurii õllepruulijast saaremaa valsini kohaliku filmitehniku lemmikpleilist. Kultuuri kui palju. Tekkis kohe tunne, et olen sattunud kolkaküla vanasse kultuurimajja kohalikule suvisele tantsuõhtule. See tunne polnud kuigi meeldiv. See oli kohatu.

Minu poolest oleks võinud see film aga olla täpselt poole lühem, siis oleks algusest lõpuni huvitav jälgida. Mingi moment ammendas ära, aga idee väga hea. Soome heaoluühiskonna 70ndate aastate noored, kes nägid sotsialismis ja kommunismis võimalust eralduda nn meinstriimist, vorpides muusikalises mõttes väga ühtemoodi kõlavad lööklaule.

Ööd on mustad, aga inimesi Tartu vanalinna tänavail oli sagimas sellegipoolest väga palju. Pimedatelt tänavatelt pimedatesse kinosaalidesse suunduvad hinged.

Mul said sokid märjaks ning nüüd on nii külm. Ja alles on hommik.

Jet

Kolmandaks kõlab mu klappides veel üks Austraalia bänd, sedapuhku Jet ja nende teine album "Shine On" (2006). Ei anna eriti võrrelda nende esimesega "Get Born" (2003), mida ma olen põhjalikult mitmeid ja mitmeid kordi kuulanud ja mis oli päris tugevaks läbimurdeks maailma, müües kolm ja pool miljonit koopiat. Noh, tegelikult annab võrrelda küll, nende originaalsus ja uudsus on selle aasta LP-ga kadunud.

Esimene singel viimaselt plaadilt "Put Your Money Where You Mouth Is" tuletas meelde, et vana hea Jet on tagasi. Võibolla veidi käredamalt, kui kõlas mõni aasta tagasi "Are You Gonna Be My Girl" ja "Rollover DJ". Ja imeilusale ballaadile "Look What You´ve Done" ei saa ka vastu selle albumi nimilugu "Shine On", kuigi loo võimendamiseks on koor taustaks kõlama pandud.

Võibolla ongi ühe bändi jaoks kõige raskem moment teise albumi välja andmine, ma ei tea. Noh, samas ei saaks öelda, et see täielik kräpp oleks. Kõlab ikka nii, et saab aru, et on Jet ja biitlite väga suur mõju (eriti "Come On Come On") avaldub ka käesoleval plaadil. "Get Born" oli vast väga suur verstapost, kus kohast edasi minna. Aga pole viga. Ootame veel kolm aastat ja vaatab, mis Jet siis meieni toob. Plaat töötab igatahes.

Teisena võtsin ette Wolfmother´i self-titled albumi ehk siis nimega "Wolfmother". Ma pole selle grupiga just väga palju kokku puutunud, seega kuulan seda sisuliselt esimest korda.

Tegemist kolm aastat koos tegutsenud veidi raskemat rokki mängiva Austraalia pundiga. Tegelikult pole ta nüüd midagi nii raske, ikkagi kohati popilik ("White Unicorn") ja pungilik ("Apple Tree")ning psühedeelne.

Nende kodumaal tuli debüütalbum välja eelmise aasta oktoobris ja sai sealmail ülipopulaarseks, UK ja USA reliis saabus käesoleva aasta alguses. Nende lugusid on kasutatud nii reklaamides, videomängudes kui ka teleseriaalide tunnusmuusikana.

Energiat neil jätkub. Käredad kitarrid, vahelduv taktimõõt ja procul harumlikud orelisaundid. Oma suure panuse annab eelkõige vokaal. See polegi ehk midagi erilist ja omanäolist, enneolematut, kuid stiililiselt nii paigas. Ja kui Tanel Padar räägib millestki rock´n`rollist, siis mõelgu ikka paar korda põhjalikult järgi.

Võtsin täna õhtuks ette mõned plaadid, mida tahan läbi kuulata. Surusin oma kulunud klapid pähe, istusin laua taha, kohvi vasakul ja küpsised paremal pool läpakat, suur tekk üle tõmmatud ja jalad mu punase kuningliku tooli peal.

Esimesena käivitasin Belle and Sebastiani käesoleval aastal ilmunud albumi "The Life Pursuit". Tegelikult on mul plaadilt peaaegu pooled lood peas. Aga ma polegi seda jõudnud tähelepanelikult otsast lõpuni kuulata. Mind on Belle and Sebastiani juures alati võlunud see lõputu positiivsus, millega nad juba kümme aastat inimesi turgutanud. See on vahel kuidagi nukker positiivsus ja siis jällegi siiras ning vahetu.

Minu jaoks kõige kõnekam lugu käesolevalt albumilt on "Funny Little Frog", mida ma ka esimesena uuelt plaadilt kuulsin, kui see singlina millalgi selle aasta alguses välja lasti. Ja kui ma seda praegu kuulan, siis paneb jala ikka korralikult tatsuma ka lood "For the Price of a Cup of Tea", "Act of the Apostle", "We are the Sleepyheads" ning samuti vist singlina välja tulnud "The Blues are Still blue"...

Lihtsalt armas ja ilus, õhuline ning heatahtlik muusika, mis sobib vist oma olemuselt kõige paremini kuhugi kevadisse aega, kui kõik on alles värskelt roheline, kuid mitte toores.

Ongi uus nädal jälle käes, esimene küünal märgistamaks jõulude saabumist süüdatud ning "Tantsud tähtedega" leidnud oma lõpu. Sellest pritsivad tänased ajalehed suure rahuldusega. Mart Sandri omashõu rütmis on mitu kuud eriti SL Õhtulehe ajakirjanikud hinganud. Eks nüüd saab Eesti rahvas keskenduda rahulikumalt uuele ootusele: ei tea, mida Mart Sander vananemise suures kartuses ette võtab? Ja SL Õhtuleht jääb kindlasti palju kiduramaks, polegi seda palju hommikuti võimalik ette lugeda.

Axis

Tahtsin natukene kirjutada eilsest "Low Fidelity" üritusest Tartu klubis Rock´n`Roll ja peamiselt Leedu bändist Axis, kelle üle on mul siiralt hea meel, et nad külla sõitsid, missest et kõigest kahekesi.

Axis võitis Balti Uue Muusika Edetabeli 2006. aastal looga "Radiophonic". Seda üritust kajastas eelmisel hooajal ka R2, kui sel aastal millegipärast keelduti ning ka teised raadiojaamad ja telekanalid polnud nõus eestlasteni tooma uut muusikat Lätist, Leedust ja Eestist. Tegelikult on sellest väga kahju, sest kui palju üks keskmine eestlane suudab nimetada Läti ja Leedu bände. Eeemmm.... Igatahes on käimas BUME uus hooaeg ja seni on eestlastel läinud tegelikult väga hästi.

Axise eilne live on väga hea näide sellest, mis kõik juhtuda saab, et esinemine metsa läheks. Alguses softi jamad, midagi seal ei läinud tööle. Lõpuks saadi siiski mingi taust alla ja ise mängisid kitarre ja üks neist ka laulis. Ei möödunudki kaua, kui põhjad jukerdama hakkasid ja mehed laval õlgu kehitasid ja püüdisd endast parimat anda, ise väga positiivselt meelestatud.

Lõpuks ei pidanud Rolli närv enam vastu ning ta ronis lavale trummide taha ning mõne aja pärast võis märgata Madist koos basskitarriga. Ja oligi Axis uues koosseisus olemas, ja mulle meeldis. Ja live ei jäänudki ära (: Eks veidi kohmakas oli, kuid see-eest huvitav.

Pärast kiitsin neid veel mitu korda. Tüübid koos bändiga resideeruvad hetkel hoopiski Islandil, teevad muusikat, elamiseks värvivad katuseid. Island pidi olema ikka väga põnev koht ja hulgaliselt, hunnikute viisi täis head muusikat. Selle peale vastasin, et arusaadav, seal polegi ju peale muusika mitte midagi suurt teha. Plaati käib Axis momendil Riias salvestamas, kuna nad BUME kinni panid, peavad nad selle mingiks tähtajaks purki saama. Kui tuleb plaat, tahan endale ka!

Täna sõitsid nad edasi Tallinna R2 livet salvestama. Hirmutasin neid eile veel sellega, et saate kuulatavus on väga kõrge, et nad siis kindlasti hästi teeksid.

Igatahes tahan öelda veelkord suur aitäh Axisele positiivse emotsiooni eest. Tõsiselt toredad inimesed.