Galvanic Elephants - Tartu popsensatsioon, kellest veel mitte keegi kirjutanud pole

Nägin ja kuulsin tutikat ja värsket Tartu kvartetti esimest korda nende täiesti esimesel kontsertil, mis toimus veidikene enam kui aasta tagasi kõige tartulikumas kohas Genialistide Klubis, ühe ägedaima Tartu üritustesarja "Ö Stuudio esitleb" raames. Ürituse plakat oli pilkupüüdev - keset ööd seisavad kaks viisakat tüüpi elevandi kujutisega paberkotid peas, kaugemal jookseb mööda valgustatud lumerada rohelise välikäimla poole porgandpaljas mees, samuti pabrekott peas. Sellist promofotot omades ei saa ju mitte kuidagi olla kuivik.

Ö Stuudiol veab, sest satub päris tihti ja teinekord ka ootamatult uute huvitavate bändide otsa. Õnneks pole nad kitsid ning jagavad esimesel võimalusel kogu maailmaga oma vaimustust. Nii sattuski 2010 aastal loodud Galvanic Elephants eelmise aasta veebruaris järsku lavale koos Badass Yuki ja Tolmunud Mesipuuga. Galvanic Elephants esitas sel pidulikul õhtul vaid umbes viis lugu. Sett jäi napiks, ent polnud kahtlustki, et rockipõllule hoogsalt elektroonilisi helisid külvavatele ambitsioonikatele poistele tuleb natukene enam aega anda ning siis võib sündida midagi väga lahedat.

Peale esimest esinemist ei läinudki kuigi kaua, kui anti välja EP nimega "B Side". EP on galvaanikute koduleheküljel kõigile tasuta kättesaadav (juhuu!). Pala "Rum Rumble" köitis sel ajal kõige enam mu tähelepanu. Varsti meisterdas Hanna Samoson ka efektse video loole "Moonstruck", mis lennutati otsemaid Eesti Top 7 edetabelisse, kus see püsis tervelt 11 nädalat. Praeguseks hetkeks on EP-d alla tõmmatud umbes kuuesajal korral. Internetist leiab palju nii kodumaiseid kui piiritaguseid saite, mis lingivad nii EP-le kui videole. Millegipärast on jagajad aga jäänud bändi tutvustamisel väga napisõnaliseks.

Leppisime Galvanic Elephantsi poistega kokku, et teeme nende bändi ajaloo esimese intervjuu. See leidis aset ühel kaunil pühapäevasel õhtul Skype'is, mõni hetk peale paaripäevast stuudiosessiooni ja bändiproovi, kus valmistuti kohe-kohe algavaks Tallinn Music Weekiks.

Küsimustele vastasid laulja Taavi-Peeter Liiv (TP), bassimees Gert Look (GL), Tartu-Tallinn bussis netiga hädas olev trummar Mihkel Ronk (MR). Kidramees Kaido Paapstel oli sel hetkel teistel jahimaadel.


Ma just guugeldasin teid lootuses, et ma leian teist mõne arvustuse, väikese nupukese. Minu üllatus oli suur, kui selgus, et ka parima tahtmise juures ei suuda ma sealt mitte midagi välja pigistada. Ainult lingid teie EP-le ja videole. Berk Vaher on teid ühes Tartu Postimehe essees maininud. Kuidas siis nii on juhtunud?

TP: No järelikult oled sa esimene, kes on tahtnud meiega pikemalt rääkida. Me pole kellelegi ära öelnud.
GL: Samas on kõik nii läinud, et mingit promopingutust pole teinud. 21. sajandi värk - paned kraami netti ja kõik laikivad.

Jah, te pole ise ka oma muuusika kohta, bändi tutvustamiseks pressiteadete laadseid tekste kirjutanud.

GL: See on selline A-Rühma teema - kui inimesed on huvitatud, siis nad leiavad meid ise üles.

Esimest korda kuulsin teie olemasolust oma Tartu sõpradelt, kes rääkisid, et on olemas üks äge ja silmapaistev uus punt. Siis sattusin ise kuulama ja väga ei uskunud, et Tartust…

MR: Olgem täpsed - kõik lagas ikkagi Tallinnast.
GL: Bändi juured ulatuvad umbes seitsme aasta tagusesse aega, kui ma Mihkli ja Kaidoga head kraami tegin. Igasuguseid erinevaid projekte oli, oli nii hevi kui folgi sugemeid. Ühel hetkel mõtlesime, et peaksime ka midagi asjalikku tegema ning asusime lauljat otsima.
TP: Mind kutsuti bändi umbes kaks aastat tagasi (okei, tegelikult tegin ma ise ettepaneku).
GL: Jah, umbes poolteist aastat tagasi tuli Taavi-Peeter nagu välk selgest taevast.
TP: Ma otsisin rada7 kaudu bändi ja sattusin kuttide demo otsa. Kirjutasin mingisugused sõnad, laulsin viisijupi peale ja läksin Tallinnasse proovi. Proov toimus siis Telliskivis.

Et siis alguses oli pigem tegemist Tallinna pundiga?

TP: Mina olen ainuke puhas tartlane. Aga praegu on Galvanic Elephants ikka Tartu bänd, sest neljast liikmest kolm tudeerivad hetkel taaralinnas.

Aga Taavi-Peeter, kas sa ei kartnud natukene, kui esimest korda peale rada7-s tutvumist Tallinna poiste proovikasse sattusid?

TP: Kartsin väga. Esimene proov oli päris õudne. Aga ju see asi kõik kuidagi klikkis.
GL: Taavi-Peeter oli täiesti cool vend, tuli kohale ja rokkis sokid jalast.
TP: Jahusime mitu tundi ühte lugu. Aga kõik klappis. Klapib siiani.

Milline on teie muusikaline taust ja millist muusikat te näiteks keska ajal kuulasite?

TP: Enne muusikaga tegelemist olin ma spordimees. Mängisin korvpalli.
GL: Taavi-Peeter mängis meistriliigas.
TP: Laulnud olen ühes Tartu meeskooris, aga see oli aktuaalne umbes paar kuud ainult. Koolis mulle muusikatunnid ka väga ei meeldinud. Keska ajal kuulasin päris palju Radioheadi, Bowie't, Mogwaid jne. Sinna juurde elektroonikat.
GL: Mina ja Kaido olime klassikaaslased 11 aastat. Mina õppisin klaverit, tema akordionit ka kitarri. Põhiline muusikategemine läks lahti kaheksandast klassist koos Black Sabbathi ja Motörheadi kaveritega. Keskkooli ajal sai kuulatud sellist vinget hevi, mitte mingit Manowari, sest see on liiga gay.
MR: Ma nägin kunagi kaugel ajal mustvalgest telekast Gunnar Grapsi trummikooli saadet, kus Graps vaevu taldrikumere tagant välja paistis. Hetkega oli kõik selge.
GL: Aga miks ma bassi mängima hakkasin? See polnud seepärast, et kõik teised instrumendid olid ära võetud, vaid ma lugesin kuskilt, et bassimehed saavad kõige rohkem naisi.
MR: Ilus päikeseloojang paistab praegu bussiaknast.
TP: Mihkel on meie bändi romantik.
GL: Bussiromantik.

Kes teil peale romantiku veel bändis on?

TP: Üks arst.
GL: Jah, üks doc, insener ja disainer.
TP: Kainet mõistust on vaja. Arst esindab meil siis seda tahku. Ise õpin praegu Tartu Ülikoolis kirjandust.

Bändis üks disainer, ehk see seletab ära, et teie bändi visuaalne külg on üsna tugev. Alates logost jne. Teil on oma koduleht, mida enam ju nii naljalt teha ei viitsita või ei leita sellel mõtet.

GL: Logo on pärit ühelt USA kunstimehelt. Otsisime Kaidoga elevandi pilte netist.
TP: Kaido leidiski selle elevandi joonistuse, küsis luba, kas võib seda kasutada.
GL: Ja siis lubatigi.
TP: Muus asjad on Mihkli tehtud: kodukas, esimene EP kujundus jne.

Kelle idee olid paberkotid?

GL: Mini oma loomulikult
TP: Paljaksvõtmine oli ka Gerdi idee.

Olete EP senise käekäiguga rahul?

TP: Sinna said meie kõige esimesed lood. Me ei arvanudki, et midagi suurt kohe juhtuma peab. "Rum Rumble" kogus Soundcloudis paari tunniga üle tuhande kuulamise. See oli küll väike üllatus.

Kuulan hetkel teie äsja salvestatud uue loo poolikut versiooni. Kui ma ei teaks, et see on teie lugu, siis ma esimese raksuga ei oskaks arvata, et tegemist on Galvanic Elephantsiga. See on esialgne miks, aga selle alusel võiks öelda, et te olete palju rahulikumaks muutunud.

TP: Ma usun, et see on hea. Toimub teatud liikumine ja otsimine. Mis puudutab rahulikkust, siis ma arvan, et asi on konkreetselt selles loos. Aga võib-olla olemeka. Niiviisi on ennast analüüsida päris keeruline.
GL: Vahel tuleb ju hitte ka teha, kogu aeg ei saa sellist arti toota.

Esinete nüüd Tallinn Music Weekil. Mida ootate?

TP: Lähme teeme oma asja ja loodetavasti tullakse kuulama ka.
GL: Ma loodan, et keegi toob pärast laivi neid magusaid präänikuid. Kuigi seal vist pole backstage'i, kus saaksime koos fännidega muhedalt präänikuid süüa.

Aga Gert, ka siis bassimängijana saad rohkem naisi, kui teised?

GL: Ma järgmise inteka ajaks hakkan nüüd Taaviga arvet pidama. Ta on meil praegu põhiline naistekütt olnud.
TP: Bla-bla-bla...

Galvanic Elephants esineb Tallinn Music Weekil reedel, 30. märtsil kell 20:30 Rock Café B saalis.

http://www.galvanicelephants.com/

https://www.facebook.com/GalvanicElephants

Soome The New Tigers Tallinn Music Weekil

The New Tigers on kärisevat kitarripoppi mängiv Turku ansambel, kuhu kuuluvad trummar Waltteri Katajamäki, bassist Janne Kauppinen ning laulvad kitarristid Appu Jasu ja Valtteri Virtanen. Nende muusika kohta on öeldud, et see on nagu istuda lennukis mootori lähedal ja kuulata pleierist 60ndate poppi natuke liiga kiiresti. Grupi muusika on mõjutatud paljudest stiilidest ja artistidest, kuid rohkem on neid võrreldud bändidega nagu Galaxie 500 ja Yo La Tengo. TNT debüüt-EP ilmus 2010 ja on tänaseks läbi müüdud. 2011 väljastas Soome plaadifirma Soliti grupi omanimelise täispika albumi, mis sai rohkelt kiitvaid arvustusi nii peavoolu muusikameedias kui blogides. Lisaks aastate jooksul antud paljudele kontserditele nii kodumaal kui Rootsis astuti veebruaris üles kahe kontserdiga suurel Norra muusikafestivalil by:Larm. 2011.a. augustis soojendas The New Tigers USA indie-folgi suurnime Kurt Vile'i viimase Tavastia kontserdil.

Küsimustele vastas jõudumööda terve bänd.

Lubage alustuseks öelda, et teie muusika on viimastel päevadel toonud sellesse Eestimaa rõskesse hallusesse midagi rõõmsat ja ilusat. Eriti lugu "Velvet Jam" ja selle lihtne aga geniaalne kidrakäik! Aitäh teile selle eest!
Appu: Väga meeldiv kuulda, suur tänu!
Valtteri: Tänan!
Janne: Aitäh! See on ka üks minu lemmikutest ja hea lugu laivis mängimiseks!

Palun tutvustage end - kes te olete ja millega peale bänditegemise veel tegelete? Milline on teie taust?
Appu: Mina mängin bändis kitarri ja laulan; peale selle õpin Turus fotograafiat.
Valtteri: Ma mängin ka kitarri ja laulan, ja töötan Turus ühes kunstigaleriis.
Kece: Mina mängin bändis trummi ja argipäeviti tegelen „rahvusvaheliste arendustega“.
Minu pärisnimi on Waltteri, Kece on omamoodi kunstikunimi. Pole kindel, et kuigi lahe. Ilmselt mitte.
Janne: Mina hoolitsen bändis basskitarri eest. Mõnikord kasutan ka klahvpille, et põnevam oleks.
Et rohkem raha saada, õpetan koolis matemaatikat.

Kirjeldage lühidalt oma tavalist päeva Turus.
Valtteri: Sel talvel ma suusatasin päris palju. Tavaliselt on palju tegemist ka muusika vallas, samuti lihtsalt sõpradega väljaskäimist. Kodus veedan palju aega kitarri mängides või siis lugedes.
Kece: Mina olen bändis ainus, kes elab Helsinkis, mis paneb mind aeg-ajalt teiste poiste järgi igatsust tundma. Ma käin siiski küllalt tihti Turus.
Appu: Argipäevadel liigun põhiliselt kodu ja kooli vahel.

Milline sündmus on teie elu viimasel ajal kõige enam mõjutanud?
Janne: Kolimine uude ja suuremasse korterisse.
Appu: Janne väljakolimine oma vanast korterist.

Turku on ülikoolilinn ja ilmselt küllaltki nooruslik. Võiks eeldada, et The New Tigers on sündinud kuskil ühikatoas või mõnes sarnases kohas. Aga tegelikult sai ansambel alguse hoopiski pulmas. Kuidas see juhtus?
Valtteri: Sellega oli nii, et tundsin Appu't oma venna kaudu, Kece on mu vana sõber ja me kõik olime juhtumisi sel ajal seal pulmas. Mõte bänd luua tuli meil üsna hilja õhtul, ja siis tegime isegi ka mõned promopildid. Olen suhteliselt kindel, et sealsamas otsustasime bändile nimeks panna New Tigers, ainult “The” lisandus hiljem. Imelisel kombel alustasime juba mõne nädala pärast proovidega. Natuke hiljem lisandus Janne, kuna meile tundus, et vajame siiski ka bassimängijat.
Kece: Jah, see oli üks neist haruldastest juhustest. Pidudel on loodud palju bände, aga väga harva saab neist ka päriselt asja. Mul on hea meel, et sellest bändist asja sai.

Milliste muusikaprojektidega te peale The New Tigersi veel seotud olete?
Valtteri: Mina mängin lisaks veel bändis nimega Goodnight Monsters. Kunagi esinesime isegi Tartus koos Honey Power'iga!
Appu: Ma teen muusikat ka nime Anselmus all ja mängin improvisatsioonilises bändis nimega Cawein.
Kece: Mina olen tiigritele truu.
Janne: Mina laulan ja mängin kitarri ka bändis nimega Kauppilan Puutarha.

The New Tigers on esinenud palju Soomes, aga ka Rootsis ja Norras. Kas olete kuskil veel esinenud ja milline on olnud seni meeldejäävaim kontsert ja miks?
Valtteri: Meie kontsert Oslos (mõeldud on esinemist festivalil By: Larm - toim. ). Graafik oli nii tihe, et soundcheck'iks ei olnud aega ja rahvast oli nii palju, et meil oli raske oma pillidega lavale pääseda. Seal esines palju bände, nii et rahvarohkuse põhjuseks ei olnud meie, eh-eh. See kõik sundis meid andma lühikese, kiire ja enegilise set'i, mis minu arvates kukkus ka päris hästi välja. Pärast kontserti oli rangelt keelatud backstage'is õlut juua. See oli lõbus õhtu!
Kece: Meie esimene kontsert legandaarses Helsinki klubis Tavastia oli ka küllaltki meeldejääv, eriti kuna meil oli võimalus soojendada suurepärast Kurt Vile'i.
Janne: Oslo ja Tavastia kontserdid on mõlemad minu jaoks väga olulised. Alates kõige esimesest korrast, kui Tavastiasse sattusin, olen unistanud seal esinemisest. Muuseas – et kõik faktid oleks õiged – oleme andnud ühe laivi ka Belgias.

Mis peab laval juhtuma, et pärast esinemist saaks öelda - “ära tegime!”?
Appu: Oma viimasel kontserdil mängisime üht uut lugu esimest korda laivis, ja see kõlas väga hästi. Tookord vist olimegi sellele väga lähedal.
Valtteri: Alati, kui lisalugu tuleb mängida, tundub, et “oleme pidurdamatud”.

Milline on teie unistuste publik?
Valtteri: Inimesed, kellele kasvõi natukene meeldib meie muusika.
Kece: Ausaltöelda enamus publikust, kes meil seni on olnud, on olnud päris hea!

Üllitasite oma esimese albumi möödunud aasta septembris. Kuidas plaadil läinud on ja millist vastukaja see on pälvinud? Mis on olnud teie jaoks kõige olulisem, mida selle kohta on öeldud?
Valtteri: See on saanud tõesti head vastukaja. Paljudele meie sõpradele meeldis see plaat ja paljud arvustused on olnud väga positiivsed. Seda, mis sa intervjuu alguses ütlesid, et meie muusika on toonud rõskesse hallusesse midagi rõõmsat ja ilusat, oli väga hea lugeda!

Kas saab küsida, et milline muusika on teie jaoks hea ja milline halb? Kui jah, siis milliste märkide järgi ära tunda head ja halba?
Janne: Häire! See on illegaalne küsimus. Me võime vangi minna, kui üritame vastata!
Valtteri: Hea muusika definitsoon on väga isiklik asi, mulle tundub. See on, kui midagi puudutab su hinge või sa haakud sellega kuidagi. Nii et ma ei ole kindel, kas on olemas kedagi, kes tegelikult võiks sildistada muusikat heaks või halvaks üldisemal tasandil.

Kui teile antakse ülesanne tervele maailmale tutvustada Soome muusikat ja te saate selleks nimetada vaid ühte nime, siis kes see oleks ja miks?
Kece: Kui maailm ei ole veel avastanud M.A. Numminen'i, siis nüüd on selleks küll viimane aeg. See mees on geenius.
Janne: Minu jaoks oleks see ilmselt Kari Peitsamo. Ta on lasknud välja umbes 60 albumit alates 1977. aastast. Mulle tulndub, et ta on üks vähestest, kui mitte ainus, kes suudab kirjutada korralikke laulusõnu soome keeles.
Appu: Ma sooviks ilmselt tutvustada maailmale Jan Anderzén'i või tema bändi Kemialliset Ystävät – koostööprojekt, kus teevad kaasa mitmed andekad muusikud. Nad on teinud mitmeid imelisi eksperimentaalseid plaate.

Turku oli eelmisel aastal koos Tallinnaga Euroopa kultuuripealinn. Milliseid põnevaid muusikaprojekte, uusi kontsertpaiku või midagi muud sellesarnast see ellu kutsus? Kas jäite selle aastaga rahule?
Valtteri: Suve jooksul olid mõned vabaõhukontserdid jms, avati ka üks suur multifunktsionaalne konterdipaik.
Janne: Sellel ei olnud minule eriti suurt mõju. Võib-olla seda raha oleks saanud kulutada targemalt, raske öelda. Näiteks kui rääkida kultuurist, siis tänapäeval on aina raskem korraldada filmiklubide jaoks linastusi ja muud sarnast, kuna Turus on järele jäänud ainult üks korralik kino. See on häbiasi!

Millised plaanid/ambitsioonid on The New Tigers'il edaspidi? Palun ärge vastake, et “tahame lihtsalt sõpradega muusikat teha”: )
Valtteri: Me võtame mais ja juunis korraks aja maha, pärast seda anname mõned kontserdid ja hakkame plaanima uut albumit.
Kece: Jah, pärast kevadpuhkust ootavad meid tõesti mõned põnevad laivid. Mulle tundub, et meil on uue albumi jaoks umbes pooled lood juba valmis kirjutatud, nii et loodetavasti jõuame uue plaadi reliisida millalgi järgmisel aastal. Ja muidugi me tahame ka “lihtsalt sõpradega muusikat teha” - see vist ongi kogu asja mõte, kas pole?
Janne: Minu jaoks on ainus, mis loeb, luua bändiga võimalikult palju häid lugusid. Neid on siis meil suur rõõm mängida ja publikul kuulata. Pärast seda, kui uusi lugusid on piisavalt palju kordi mängitud, on neid lihtne salvestada ja album ongi valmis! Nii et pärast laulude sündimist juhtub kõik muu juba enam-vähem automaatselt.
Appu: Minu arust on ka põnev saada rohkem uusi laule valmis. Õigupoolest on kevadel või suve alguses oodata üht uut The New Tigersi reliisi.

Teie viimase aja totaalsed lemmikud muusikas? Filmis?
Appu: Minu viimase aja lemmikud on Tarkovski “Solaris” ja Fleetwood Mac'i ja Steve Reich'i muusika.
Kece: Mulle tundub, et olen viimasel ajal järjekordselt Pearl Jam'i lummuses.. Muidugi ei jõua ma ka ära oodata Soome jalgpallihooaja algust!
Janne: Momendil Velvet Underground'i, Scott Walker'i ja Neil Young'i muusika ning John Cassavetes'e filmid.
Valtteri: Olen viimasel ajal kuulanud palju Todd Rundgren'i albumit "A wizard, a true star" ja samuti Mehhiko bändi nimega Hey Chica!

The New Tigers esineb 30. märtsi öösel kl 1:00 kinos „Sõprus“, Tallinn Music Weeki showcase'il „Brainlove Records, Projekta & Odessa Pop esitlevad“.

Showcase'ist lähemalt:
http://www.rada7.ee/yritus/60403 http://www.odessapop.ee

Kuula The New Tigers'i muusikat:
http://soundcloud.com/thenewtigers/

Loo „Velvet Jam“ video:
http://www.youtube.com/watch?v=W1ujWuxzKGc

Pastacas, see üldse päris tegija tüüp

See oligi täpselt aasta 2001 (juba kümme aastat tagasi!!), kui ilmus imelikku ja täiesti omanäolist muusikat täis album "Kõrvaklapid" kelleltki artistilt Pastacas, kelle kohta teati rääkida, et tal on tihedad seosed Soomega ja on üldse päris tegija tüüp. Endast lugupidava inimesena pidin ka mina selle plaadi saama. Sain ka. Kõik kiitsid ja lõid kahte kätt kokku. See siis ongi Eesti elektrooniline muusika, mõtlesin. Ja mulle see Eesti elektrooniline muusika meeldis. Üks hetk ilmus mu toaseinale ka sinise pastakaga kritseldatud kribusid täis plakat. Muusika meeldis seepärast, et arvestades väga keerukat ja ootamatut rütmikat, imelikke hääli ja muid veidrusi, millest ma tol korral päris hästi aru ei saanud, et miks, võis selle muusika taustal täiesti vabalt valmistuda näiteks filosoofia suuliseks eksamiks. Siis oli tunne, et vaatamata ammu surnud tarkade meeste endasse imevatele ja kohati kuivaks kiskuvatele mõttekäikudele suudan ma hoida sidet kaasaja moodsa maailmaga. Sest päris alguses, esimest korda Pastaca muusikaga kohtudes, muutus minu maailm palju moodsamaks. Või lubagem ehk kasutada kulunud väljendit - popimaks ja noortepärasemaks. Kuigi ma ise olin sel ajal veel alla kahekümnene.

Ja siis, kui ma mõni aeg hiljem (aastat ja kohta kahjuks ei mäleta) esimest korda Pastaca kontserdile sattusin oli minu üllatus üpris suur. Suur seepärast, et ootasin lavale uusimasse rõivatrendi rüütatud energilist ja natuke üleolevat artisti. Selle asemel sain hoopis tagasihoidliku, närveeriva ja endas kahtleva meesterahva, kes nägi välja võib-olla natuke sedasi, nagu metropolist nimega Tallinn pärit kodanikud endale Tartu suleseppa või maalikunstnikku ette kujutavad. Praegu ma aga ei suudaks Pastacat mitte kuidagi teistmoodi ette kujutada, kui sellisena nagu ta on. Aga milline ta siis on?

Pastacas teeb muusikat, mille sarnast siinmail keegi teine ei tee. Ta on hoobilt, esimesest taktist äratuntav. Isegi, kui jõuad tema kontsertile hilinemisega, eristab su kõrv läbi mitme ukse ja sumiseva rahvamassi, et Pastacas on laval. Ta ise peab end millegipärast kordi andetumaks, kui ta tegelikult on. Imekspandav on, et aastate pikkune kriitikute heakskiit, temast dokumentaalfilmi tegemine, publiku soe vastuvõtt kontserditel, albumite müük piiri taga ja seiklusrohked kontserdid välismaal pole ikka suutnud Ramo Tederit kätevärinast võõrutada. Järelikult ta on täpselt selline nagu ta on, algusest peale tema ise ja mitte keegi teine.

8. oktoobril astub Pastacas üles minifestivalil CitySonic. Sel korral mitte üksi koos oma trobikonna instrumentidega, vaid koos natuke vähem kui aasta tagasi Odessa Popil publikut härdaks ajanud Jaapani duoga Tenniscoats.

Nüüd jäin lobisema. On aeg lasta meie loo kangelasel ka ise natuke suud paotada.

Kas Pastaca ja Tenniscoatsi tihedam koostöö algas siis, kui nad eelmisel korral Eestis käisid? Mis see on, mis teid seob?

Hakkas vist jah siis rohkem või noh, tegelt selle koostöö võiks suisa nagu nelja etappi jagada. Umbes nii, et alguse sai tegelt juba natsa minu esimesest Jaapani käigust. Olin seal esimest korda 2002. aasta novembris ja Hannes Praks kohvirecordsist orgunnis mulle Tokyosse ühe esinemise. Varusin siis endale veel seal olekuks kümme päeva, et lihtsalt veel seda linna ja kultuuri näha. Olin aastal 2000 vahetusüliõpilasena Helsingi UIAH-is ja tutvusin seal ühe teise vabade kunstide vahetusüliõpilasega, kes oli pärit Jaapanist. Saime headeks sõpradeks. Ja ta oli valmis lahkelt mind kümneks päevaks enda juurde võtma. Mu tollane esinemine nägi välja nii, et panin kodus kõrvetatud CD-plaadilt mängima oma lood ilma soolodeta ja live’s mängisin taustale veidi kitarri ja flööti peale... Sellisel esinemisel oli muidu saund suht OK, aga esinemised ise olid täiesti mõttetud (vastupidiselt mu praegusele luuperi esinemistele, kus mu saund on väga halb, aga mängin 100% live’s). Sellel üritusel oligi kohal ka just Ueno Tenniscoatsist, kes kohe peale minu esinemist ütles, et neil on umbes nelja päeva pärast kontsert ühel festivalil kusagil Tokyos, et kui ma nüüd just siin olen, et kas ma ei tahaks seal neile flööti mängida... Tollal oli Tenniscoats suur bänd, mitu kidrat, bass, mitmed löökriistad, sünt, saksofon ja veel igast kellukesed ja muud kolinad... Tegime ühe proovi ja mängisingi kuidagimoodi kaasa!

Teine etapp oli kaks aastat tagasi, kui ma olin teist korda Jaapanis koos Mari Kalkuni ja Hannes Praksiga. Siis oli Tenniscoats Tokyo üritusel meie soojendajaks. Kolmas etapp oli umbes aasta tagasi, kui Tenniscoats oli Rootsi-Soome-Eesti tuuril.

Neljas etapp oligi see päris koostöö algus. Hannes Praks kirjutas sellest väga hästi, tema tekst oli selline: "Mäletan, et Aivar Tõnso Kultuuripealinnast helistas, et jaapanlastel on tiba raha üle ning Tallinn 2011 abiga saaks selle hõlpsasti kätte, kui vaid Jaapanist mõne lolli leiaks, kes Pastacaga koostööd teeks. Õnneks ei olnudki vaja pikalt mõelda. Pastaca vana sõbra endisel girlfriendil oli just sobilik bänd olemas. Mõeldud-tehtud. Saatsime paar kirja teele ja ansambel Tenniscoats jäigi nõusse."

Aga seda, et mis meid seob? Ma ehk ei oskagi nii otse öelda. Kui nüüd Jaapanis olin, siis me lihtsalt, mängisime koos seal Osakas ühes nende tuttavate kohvik-klubis koos natsa ja sõime ja rääkisime juttu ja jõime kohvi, õlut ja veidi saket. Ja mängisime jälle ja isegi joonistasime koos. Just seal, selle viie päeva jooksul tuli mul kuidagi tuttav tunne vaadates ja kuulates, kuidas Saya (Tenniscoatsi süda, enamuse lugude autor ja laulja) mängis ja proovis ja nagu nii öelda haakus muusikaga, et see on küll loomulikult teistsugune kui minu suhtumine, aga samas kuidagi mingil moel väga sarnane (tundsin ennast selles suhtumises ära).

Käisid just nüüd jälle Jaapanis ja andsid seal paar kontserti. Kuidas läks? Vastus "hästi" ei lähe arvesse ;) Milline oli publik? Kui palju ja kas üldse sealne vastuvõtt erines näiteks eestlaste omast?

Afterhours Records orgunnis mulle Kyotosse ühe kontserdi ja siis Tenniscoats orgunnis kaks esinemist Osakasse just sinna samma Avon kohvik-klubisse, millest enne rääkisin. Kyotos tegin üksi oma luuperiga esinemise ja see läks, noh, tiba alla keskmise. Ma teen palju vigu eriti siis, kui ma ennast väga hästi ei kuule ja natuke see kuulmisprobleem seal Kyotos oligi. Aga rahvas elas hullult kaasa ja plaksutasid viimase loo ajal kaasa ja lisaloo ajal samuti. Osakas tahtsid Saya ja Ueno, et me mängiks algul koos ja siis teises osas, kui ma oleksin pidanud luuperi esinemise tegema selgus, et miski pisike junn sellest transformerist, sellest kastist, mis teeb Jaapani voolust Euroopa voolu, on puudu ja mul jäigi teine luuperi esinemine seetõttu tegemata, tegime hoopis täitsa akustiliselt oma lugusid.

Eestlastest erineb see Jaapani publik ehk sellega, et neid mahub nagu väiksele alale kuidagi palju rohkem vaikselt kokku ja nad kuidagi pühendunumalt kuulavad. Isegi, kui ma mängin täiesti mööda ja vigadega. Ikka on vaikus saalis.

Esined nüüd koos Tenniscoatsiga Eestis. Kuidas möödusid teie ühised proovid ja milline võiks välja näha teie ühine ülesastumine Von Krahlis?

See esinemine saab olema orgaaniline jätk koostööle. Me saime tegelt üsna vähe koos proovida ega teagi veel päris täpselt, mis sellest tuleb. Ma usun, et esinemisel see meie koostöö tulemus on võib-olla tiba rohkem Tenniscoatsi maiguline, kuna ma tunnen ennast esinejana siiski kuidagi rohkem luuperi muusikuna. Selles koostöös me ilmselt luuperit ei kasuta kordagi vaid mängime otse instrumente ja laulame.

Club 2011: CitySonic toimub laupäeval, 8. oktoobril Von Krahli kahel korrusel. Õhtul ja öösel esinevad kokku 10 bändi.

Vaata lähemalt: http://www.citysonic.ee

Ja Facebookist: http://www.facebook.com/event.php?eid=266563156697349

Ja muidugi radaseitsmes ürituse teema: http://www.rada7.ee/yritus/56025/

Lugu ilmus foorumis www.rada7.ee

Laika Virgin "Laika Virgin"

(Superbandiit, 2011)

Laika Virgini samanimelisest debüütplaadist on tegelikult juba hilja kirjutada. Hilja seepärast, et kogu elevus, mis sai alguse eikusagilt kuulderaadiusesse ilmunud ansambli karuselli-videost "Nähtamatu", on ammu raugenud. Uudishimu, mis bänd see on, mille solist teeb vabalt ära kõikidele senistele falsetti kasutanud eesti meeslauljatele ning kannab Coldplay garderoobist laenatud suurevõitu jakki, on lahtunud. Looga "Nähtamatu" kaasnenud aplodeeriv tähelepanu muutus singel singli järel ennast kordama kippuva ansambli suhtes aina kriitilisemaks. Tõsiasi, et ühest ja samast teepakist mitut suurt tassitäit head tõmmist ei saa, leidis kinnitust. Kui plaat lõpuks ilmus, oligi justkui kõik. Pandi punkt, millest edasi enam dialoogi minu sees ei tekkinud, sest ühestki seni kuulmata loost polnud midagi enam avastada, millest tahaks kõigile rääkida. Pealegi on Laika Virginit saatnud pikalt mingi müstiline segadust tekitav olustik - kes sinna bändi lõppkokkuvõttes siis kuuluvad, kes seal laulavad, kas nad on üldse "päris" bänd? Laika Virgini senine looming on kui pudru ja kapsad, üks sabas sörkiv popurii Von Krahli, Genialistide Klubi, Telliskivi Loomelinnaku kontserte armastavate inimeste lemmiklaste nagu Vaiko Epliku, Marten Kuninga, Chalice'i, Robin Juhkentali jne lauludest. Enamik loetletutest on ka plaadile häält tegema kutsutud, igaüks omas mahlas. See aga jätab Laika Virgini kui bändi tagaplaanile. Tegu oleks justkui ainult tausta kütvate muusikutega. Jah, bändipoisid on ise varem ühes intervjuus öelnud,et hoitke alt, meie plaat tuleb eklektiline ning et paljudele see ilmselt ei meedli. Prohveteering on täitunud. Eklektikas, mitmenäolisuses pole ju midagi taunitavat. Lubamatu on aga see, et kogu selle staariparaadi alla on mattunud bändi oma identiteet, mille kõige suurem potentsiaal väljendus kahjuks ainult nende esimeses singlis.

Arvustus ilmus Müürilehes nr 16 (Festivali eri)

Schilling - mõnusa atmosfääri festival

(C) painkiller

Schilling on aegade algusest peale end reklaaminud kui ilusa muusika festival. Kõhklusteta võib öelda, et siin pole reklaam kordagi eksitanud. Nii ongi. Schilling on ilusa muusikaga festival. Aga rohkem kui muusika kõnetab sealne õhkkond, fiiling, flow (nimetage, kuidas paremaks peate.) Nii väga, kui seda ka ei tahaks, jääb muusika tahaplaanile. Suur lava, eemal olevad pingiread ja kaugusesse jääv muruosa lõikab sideme bändiga hopsti ära. Tagasihoidlikud ja end veidi ebakindlalt tundvad muusikud mängiksid justkui natuke oma ette, publik vestleb omavahel, paljusid pole ju kaua näinud: "Kuidas läheb, kuidas meeldib, läheks sööks midagi." Ja siis ongi tunne, et istud üüratu suures välirestoranis, kus mängivad hästi valitud muusikud. Muidugi mõista taustaks. Restorani muusikajuhil on õnneks hea maitse. Ainsad julged, kes päikesevalgust ei karda, on lava ette mängima sättinud lapsed - vähene publik, kellega esimestel bändidel on au ehk mingitki kontakti leida. Suured inimesed koguvad veel julgust. Ja alles siis, kui on natuke hämaram, tõusevad esimesed vaprad, et uurida seda hiiglaslikku lavale laotud puuriita, stroboga täidetud traktorit ja alguses pisikeste täppidena tundunud pillimehi/naisi.

(c) painkiller

Sel aastal tundus Schillingu muusikavalik ühtlane. Ühtlaselt hea. Üks bänd pani haigutama (ilmtingimata oli neil vaja loost nii pikk ja lohisev versioon teha) ja üks pani rohkem kuulama (Design a Wave). Tegelikult võiks bändidel ja kogu festivali alal toimuvast pikemalt kirjutada, aga on tunne, et see oleks veidi üleliigne veel kord mainida, et Schilling on väga viis ja eeskujulik festival. Lihtsal on ja kõik. Absoluutne lemmik. Võin mainida, et Zõbini korraldatud oleng "salaaias" oli mõnus vaheldus, kiriku juures olev järv oli liiga mudane ja ilm... Nagu ühele korraldajatest öeldud sai, siis pole nagu mitte millegi kallal norida. On vaid lisada mõned pisikesed detailid, milleta saab ka lõdvalt hakkama, aga kui miskit veel paremaks lihvida, võiks ju mainida. Näiteks võiks olla pisikene jalgrattapark, kuhu saab oma velo kinnitada. Peaprogrammi piletiga võiks klubisse saada.

(c) painkiller

Ainuke virin tulebki nüüd klubi kontole. Kuhu oli sõitnud klubi ees olev burksiveok? Miks oli pileteid müüma pandud prouad, kes pole kiire teenindusega harjunud (see oli koht, kus lihtsalt ei tohiks liialt schillida)? Keegi ei saa vastutust võtta kohale tulnud inimeste osas, aga nähes teab-kus-kohast sisse rännanud jorsse, kaob kogu mõnus fiiling paugust. Ja sellest oli äärmiselt kahju. Peamist bändi, mida ma sel aastal näha tahtsin - Kreatiivmootor - jäi kuulmata, sest pidin tegelema sellega, et keegi mulle teist korda küünarnukkidega põske ei sõidaks, et kaklevate tsikkide käekotiga vastu pead ei saaks ja kuidas oma joogitopsist teenindaja pillatud euromündid kätte saaks. Ja Laulan Sinule on üks halvimaid näiteid praegu tegutsevatest Eesti bändidest. oli ta õudne KUMU ööl, oli ta õudne ka Schillingul. Põhjendanud olen seda piisavalt ja enam ei jaksa. Aga vaatamata sellele, suutsin ma mingi hetk kaotsi läinud tuju üles leida ja klubi ees vanade ja uute tuttavatega rääkida. Kui publikul ehk seal klubis kõige mugavam polnud, siis esinejad kiitsid tingimusi taevani. Mõni polevat nii head vastuvõttu varem kohanud. Selle eest korraldajatele muidugi "viska viis".

Aga jah. Mulle meeldib, et Schillingu meeskond oma üritust veidi "kiiksuga" tutvustab. See paneb omakorda blogijad, kriitikud ka sündmusest elavamalt, humoorikamalt kirjutama. Pole ime, kui Schillingust saab suviste festivalide liider.

(c) Aron Urb

http://schilling.ee/2011/

Lihtsalt Schilling

Pole mõtet hakata kordama kõike seda, mida juba sadu kordi Schillingust kirjutatud on. Kõik niikuinii teavad, et 2. juulil pole muud, kui nokk Kilingi-Nõmme poole suunata ja hiljemalt kella kolmeks päeval end kohale toimetada. Sest tegelt ka, kui midagi nüüd totaalselt nihu pole läinud, siis on tegemist Eesti ühe parema festivaliga. Võin väita seda toetudes eelmise aasta kogemusele.

Kes ikka veel ei tea, mis või kes on Schilling, on loll. Õnneks see ei pea nii jääma. Vaata siia ja kasva suureks - www.schilling.ee

Schillingu pealava muusikaprogrammi kuuluvad sel aastal Oddfellows Casino (UK), Ultima Thule (EST), If We (RUS), Design A Wave (UK), Starmetis (LAT), Imandra Lake (EST), Pastacas(EST).

Igaks juhuks mainin ära, et peale festivali põhiprogrammi on järelpidu ka. Klubis. See on eraldi piletiga. Klubis toimuval järelpeol esinevad karismaatiline kontsertbänd Kreatiivmootor oma juba Inglismaalgi laineid löönud uhiuue kavaga ja humoorikat eestikeelset elektroonilist poppi mängiv show-grupp Laulan Sinule. Tantsupeo eest vastutavad Yön Syke DJ-d Soomest ja DJ Super Luks, lisaks tümistatakse tantsubiiti Rando Sule Hausitoas.

Muidugi käib ilusa muusika festivaliga kaasas ka pisikene plaat - Schampler 2011, mis sisaldab parimaid palu kõigilt selle aasta Schillingu esinejatelt. Kogumik on ühtlasi plaadifirma kohviradio.com kolmandaks väljaandeks. Seda on võimalik võileivahinna eest soetada ka festivaliplatsilt.

Eelmise aasta Schillingu pilte saab näha näiteks Orantsi blogist

Vaata reklaami ka:

Schilling 2011 reklama from taav zbanski on Vimeo.

Ewert And The Two Dragons "Good Man Down"

(I Love You Records, 2011)

Ewert And The Two Dragonsi teine kauamängiv "Good Man Down" on olnud ilmumisest peale Eesti plaadimüügi edetabelite lemmiklaps. Ja mitte ainult Eesti. Ka albumi reliisinud plaadifirma I Love You Recordsi kodumaal Lätis saadavad meie poisse heakskiitvad muhelused. Selle üle tasub ainult rõõmus olla, et eriliste mainstream ambitsioonideta õrn, rahumeelne ja folki armastav indie-pop suudab vankumatult raadiosüldile "ära teha".

Peale seda, kui ma mõned aastad tagasi Ewert And The Two Dragonsit esimest korda esinemas kuulsin, tundus mulle, et see on üks selline Eesti bänd, mis pole justkui nagu päris õige bänd. Õppinud muusikute ja telesaadetest tuntud nägude mekk oli küljes - mõne manageri kokku pandud peamiselt ruudulisi särke kandvate ilusate poiste ansambel. Tekkis küsimus, et kas nad on ikka head sõbrad, kes tahavad koos pilli mängida ja laulda või on see lihtsalt üks järjekordne lühike, ajutine projekt. Aga muusika, mida see mitte justkui päris õige bänd tegi, klikkis esimesest taktist peale. Meeldis. Meeldib siiani.

Ajapikku on nad suutnud mulle tõestada, et nad pole pelgalt lihtsalt projekt vaid nende poiste vahel on tunda ühise suuna poole liikumist, ühes rütmis hingamist, ühiseid arusaamu. Ja minu arust on neil koos lõbus. Mulle meeldib, et ma kuulen albumilt "Good Man Down" veel enam, kui debüütplaadilt, kõikide liikmete suurt panust iga loo sündmisse ja kooskõlasse. Ja praegu taipan, et mul polnud kahtlustki, et Dragonsite ketas võiks mind ühegi kandi pealt alt vedada. Kõik kümme lugu on ühtviisi head. Aga siit ehk tuleb ka poiste suurim nõrkus - võimetus millegagi üllatada.

Facebook

Myspace

Arvustus ilmus Müürilehes

Badass Yuki "Black Apple Trip"

(Mortimer Snerd Records, 2011)

Kange kiusatus on kohe ära öelda, et tegemist on täiesti hullumeelse albumiga. Kiusatus sai, nagu näha, minust võitu. Ütlesingi ära. Ja võin korrata. Tänaseks duost trioks kasvanud, mõni aasta tagasi mitte kusagilt orbiidile lennanud Badass Yuki debüütplaat "Black Apple Trip" on täiesti pöörane. Ja et seda pöörasust kuidagi tähtedes, sõnades ja lausetes edasi anda, tuleb vist kasutada metafoore. Mul on neid umbes kaks. Vaatab, kas neid üldse vaja läheb. Aga enne paar vihjet neile, kes ei tea, pole kuulnud, mis muusikat noored kutid liinilt Tartu-Luxemburg õigupoolest teevad. Märksõna Madchester: The Stone Roses, Northside, Happy Mondays. Tants, psühhedeelia, alternatiivne rockmuusika. Badass Yuki on seda kõike. Sinna otsa tuleb lisada muidugi umbes 20-aastane ajaline distants. Ja algsed koostisosad ongi enam-vähem koos.

Aga sellega asi loomulikult ei piirdu. „Black Apple Tripp“ hakkab õrritama. Näiteks lood „Changeling“, „Camel“, „Fiji“, „Rollercoaster Town“ jt panevad puusa nõksutama. Tants on juba peaaegu täies hoos, kui vahele tuleb mõni hüsteeriline kitarrikäik, loosse vihisevad sihitud helid ja kindlana tunduvad struktuurid mattuvad mürasse ja lagunevad koost. Selle plaadi ajal ei saa ühtegi tantsu lõpuni tantsida ega ainsatki laulu viimase taktini laulda. Badass Yuki poistel on ühe looga öelda liiga palju, et suruda kolme, nelja või kaheteistkümnesse minutisse juba välja käidud mõtteid. Ja milleks, kui peas tormab ringi mustmiljon uut ideed, mida tahaks kohe katsetada.

„Black Apple Trip“ plaadimasinas ei saa sõita mööda joonlauaga tõmmatud sirget maanteed, mis kulgeb läbi USA lõputute tühermaade, kus ainsaks vaatamisväärsuseks on horisont. See on reis kiirkäigul mööda mandreid, ookeane, taevaid ja galaktikaid, kus maastik, öö ja päev vahelduvad sekunditega. Pole aega mõttesse vajuda. Tänu oma intensiivsusele albumit mitu korda järjest kuulata ei saa, sest lühikesse aega kokku pandud elamused vajavad siiski natuke settimist enne, kui uuele elamusterohkele reisile sõita.

Halva tujuga ka kuulata ei soovita. Aga üldiselt must have plaat!

Arvustus ilmus Müürilehe kevadnumbris

Intervjuu Soome indie-pop bändiga French Films

French Films on värske Helsinki viisik, kelle surfi ja post-pungi mõjudega ning tugevate meloodiatega muusikat on võrreldud selliste uuema põlve indie-bändidega nagu The Drums ja Wavves. 2010 sügisel ilmunud EP “Golden Sea” on saanud suurt tähelepanu muusikablogides üle maailma ja bändi on mitmetes aastalõpu indie-kokkuvõtetes nimetatud “kuumaks uueks tulijaks”, keda tasuks 2011. aastal silma pidada. EP nimilugu on saanud tähelepanu ka Pitchfork'i veebilehel. Kevadsuvel ilmub EP lisalugudega versioon ka Jaapanis ning bänd plaanib anda rohkelt kontserte Euroopa festivalidel ja klubides, et tutvustada lugusid oma selle aasta lõpus või 2012.a. alguses ilmuvalt debüütalbumilt.

French Films esineb reedel 25.3.2011 kl 00:30 Tallinn Music Weekil, Odessa Popi showcase'il Mustpeade Majas.

Penny Lane'i küsimustele vastas Johannes (laul).

Intervjuu ilmus rada7-s

Poisid, kes te olete? Mida te peale French Films'i veel teete? Kirjeldage natuke oma argielu Helsingis.

Tead, ei midagi erilist. Lihtsalt veedame aega sõpradega, käime palju väljas, vaatamas teisi bände ja muu selline.

Olete viis noort Soome meest, kes mängivad rõõmsameelset muusikat. Märgates teie kirjelduses sõna “surf”, tuli muidugi esimesena meelde Beach Boys. Millised on teie suurimad muusikalised mõjutajad? Kuidas need on teie elu muutnud?

Kuulame kõike, mis on hea. Kuigi me kuulame paljusid samu artiste, on igaühel ka oma lemmikud. Noorena vaimstusime kõik hip-hopist. Me armastus muusika vastu sai alguse sellest. Wu-Tang Clan'il on meile suur mõju olnud. Bändid nagu The Strokes, Mando Diao ja The Libertines panid meid tahtma ka ise bändi teha. Muusika ajaloost on meile suurt mõju avaldanud The Beatles, The Beach Boys, The Smiths, The Jesus And Mary Chain, Joy Division, The Stone Roses jne

Kui mõtlete erinevate skenede peale Soomes, kuhu peate end kuuluvaks? Milliste teiste Soome bändidega end võrdleksite?

Raske öelda. Ei meenugi kedagi sarnast.

Kujutage ette, et istute kohvikus ja kuulete juhuslikult kampa kõrvallaua noormehi rääkimas teie bändist, kuid te ei kuule päris täpselt, mida nad räägivad. Mis on see, mida teile meeldiks kuulda, et inimesed French Films'ist räägivad?

Mida iganes nad parasjagu mõtlevad. Peaasi, et ausalt.

Mis on teie bändi suurim nõrkus?

Kaldume mõnikord liialt keskenduma pisiasjadele.

Bändidele räägitakse tihti, et edu saavutamiseks peab neil olema kindel eesmärk. Oma metsikumates unenägudes, kuhu te arvate, et French Films võiks ühel päeval jõuda?

Saada heaks popbändiks, mida mäletatakse ja kuulatakse veel ka 68. sajandil.

Te andsite välja oma debüüt 12” EP 2010.a. sügisel ja saite küllalt suurt tähelepanu muusikablogides. Kui te suudate nii mõelda, siis mis on teie jaoks olulisem – olla “suur” blogides või saada mainitud nt NME's?

Mõlemat laadi tähelepanu on oluline. Ühte ei saa teisest paremaks pidada. Blogisid kirjutavad tavaliselt sõltumatud inimesed. See on viis, kuidas tänapeval info uute bändide kohta kõigepealt levima hakkab. Raske on ette kujutada, et keegi ei teadnud varem bändist, mida NME's haipima hakatakse. Neid kahte on tõesti võimatu lahutada.

Teie esikalbum ilmub veel sel aastal või 2012 alguses. Mida te ootate, et see endaga kaasa toob?

Loodame, et see aitab inimestel meie muusikani jõuda ja et me saame anda rohkem kontserte üle maailma.

Kui tihti te esinete viimasel ajal? On see piisav või unistate rohkemast tuuritamisest?

Saame viimasel ajal aina rohkem laive. Tahaksime esineda niipalju, kui vähegi võimalik.

Mis juhtub Tallinn Music Week'il? Mida teilt oodata?

Head muusikat, head showd!

Kuula:

http://soundcloud.com/french-films

Vaata ka:

www.tallinnmusicweek.ee

www.odessapop.ee

Heliosphere festival – neli päeva eksperimentaalset ja psühhedeelset muusikat!

Viimasel ajal muusikute ja muusikasõprade ringkondades liikudes on õhus tunda teatavat elevust ja ootusärevust. Muude tähtsate juttude seest kerkib ikka ja jälle üles tuttavaks saanud küsimus – kas sul on juba Heliosphere`i pilet taskus?

Aga mis salapärane üritus see siis on, mis nii palju kõneainet pakub ja pöidlaid üles poole suunama sunnib? Festivali korraldustiimi üks ja ainus liige, multitalent ja pööraste ideede elluviija, agentuuri Talk Left-Handed bossi Jarmo Nuutre sõnul peaks von Krahli kahel korrusel toimuv sündmus täitma tühjaks jäänud koha. Tema meelest pole Eestis varem säärast üritust toimunud, mis toob ühte kohta kokku soliidse hulga eksperimentaalset ja psühhedeelset muusikat tegevaid artiste. 17 väljamaa ja ühe Eesti koosluse seas on elektroonikuid ja traadipunte, postrocki ja doomi bände, kuuleb elektroonilist noise’i ning ambienti. Ja tõesti, varasemast ajast ei meenu ühtegi festivali, kus välisartistide arv nii mitmekordselt kodumaiste oma ületab.

Paljud unistavad, vähesed teevad

Talvise muusika suursündmuse plaan tekkis 2010. aasta juulikuus. Jarmo oli otsustanud mõneks ajaks Eestist võimalikult kaugele sõita ning maandus Austraalias, kus üks hetk avastas end töötamas Queenslandi osariigi suurimas ananassifarmis. Päevast päeva põllul rabades tabas teda korraga idee, et ohhoo, võiks õige korraldada ühe väikese festivali. Mõtteid selles suunas saabus aga nii palju, et oli tükk tegu nende meeldejätmisega. Puhkepausidel kirjutas Jarmo tätoveerijale omase vilumusega kõik pastakaga käte peale üles ning õhtuti kolas internetis ja suhtles agentidega. Taganemisteed enam polnud. Kaugel sellest. Ananasside keskel sündinud unistusest kuulata karges Eestimaa talves endale sümpaatseid muusikuid kasvas mehine neli päeva kestev festival. Lõpuks hakkasid artistid erinevatest riikidest ise Heliospehere Festivali vastu huvi üles näitama, kuid aeg ja ressursid on piiratud. Seega jäi päris palju bände seekordsest kavast välja. Praegu mõtleb Jarmo, et võib-olla peaks tegema ka Heliosphere’i alaüritusi. Aga nagu ikka, eks näis, mis ajal selle kohta kosta on.

Rahvusvaheline seltskond

24.-27. veebruarini kestev üritus lennutab Eestisse muusikuid Soomest, Rootsist, Norrast, Lätist, Leedust, Poolast, Tšehhist, Belgiast, Ungarist, Prantsusmaalt, UK-st, Islandilt, Kanadast ja Jaapanist. Tõeline rahvaste paabel, kus leitakse siiski ühine keel – muusika.

Festivali peaesinejana on välja hõigatud karismaatiline Austraaliast pärit ent hetkel Islandil resideeruv ja varemgi Eestimaad väisanud Ben Frost. Mees, kelle kohta on öeldud: “Nagu Trent Reznor (Nine Inch Nails) teeks Arvo Pärti”. Jarmo sõnul pole kahtlustki, et härra Frost suudab oma massiivse ja samas jäiselt kristalse iluga palistatud loominguga publiku korralikult läbi raputada. Kindlasti tasub luubi alla võtta Soomest tulev ansambel Circle – psühhedeelia kuningad. Internetiavarustes olla üks Rootsi veebileht peale üht nende esinemist öelnud: "Igas mõttes maailma parim bänd". Väga põneva projektiga tuleb esinema Prantsuse postrock/sludge punt Year Of No Light. Year Of No Light esineb käesoleval aastal oma žanri ühel hinnatuimal festivalil Roadburn lausa kahe erineva kavaga. Ka Heliosphere'il tuleb ära väga eriline ettaste – nimelt esitavad nad live’is enda loodud taustamuusikat Carl Theodor Dreyer'i õudusklassikule Vampyr (1932). Paljude eestlaste rõõmuks saabub taaskord siinsetele lavalaudadele doom/shoegaze duo Nadja, kes oma müra ja krabinatega jätab ruumi ka kingi põrnitseda.

Ainsa Eesti artistina sai eesõiguse festivalil esineda ansambel Kuma. Nii lihtsalt juhtus, et kavva vaid suure välishuvi tõttu Tartust pärit orkester mahtus. Kuma lood sünnivad otse laval ja mitte keegi ei tea, kuhu helirännakud viia võivad. Kui aus olla, siis sihtkoht polegi tähtis. Oluline on rännak kui protsess. Kuma ülimalt harva toimuvaid kontserte saadavad alati huvitavad visuaalsed lahendused. Ägedaid ja veel ägedamaid visuaale saab aga nautida terve Heliosphere Festivali vältel, sest kohal on hulk omanäolisi VJ-d.

Uued ja vanad tuttavad

Jarmo Nuutre, kes on oma ansambliga Talbot mööda laia ilma ringi tuuritanud, teab, milline peab olema üks hea ja korralik mitmepäevane üritus. Ta tahaks, et Heliosphere Festival oleks kihvt ja omalt poolt teeb ta kõik, et see oleks ikka kohe väga kihvt. Ja tundub, et ka potentsiaalne festivali külastaja ootab sellelt midagi rohkem, kui tavaliselt reedeõhtuselt kontsertilt. Noore tunnustatud disaineri, fotograafi ja bändimehe Ken Oja arvates pakub Heliosphere muljetavaldavat alternatiivi enamikele siinsetele üritustele. See pole sündmus, kuhu tsikke sebima minna, vaid koju tuleks tuua hoopis meeldejääv muusikaelamus. Näiteks aastaid programmeerijana leiba teeniv melomaan Marko Pütsep läheb aga kohtuma oma kauaaegsete lemmikute Ben Frosti ja Nadjaga ning ootab põnevusega, mida suudavad välja võluda Tesa ja Circle. Kõigile alternatiivse muusika austajatele midagi. Ja kes teab, ehk saavad Eesti muusikasõbrad (ja mitte ainult Eesti) juurde ühe korraliku ja tõsiseltvõetava traditsioonilise talvise festivali.

Heliosphere Festival toimub 24.-27. veebruarini (neljapäevast pühapäevani) Tallinnas Von Krahlis.

Kogu info festivalist:

http://www.heliospherefestival.com/

Vaata ka Facebooki:

http://www.facebook.com/heliospherefestival

Ülevaate lühendatud versioon ilmus 5. veebruari Õhtulehes sektsioonis Saund.

Jean Dean - Steps

Eesti värskel bändil Jean Dean valmis roadmovie'lik video loole "Steps" (režissöör: Margit Korbe; operaator: Mart Ratassepp; kunstnik: Kristjan Suits; monteerija: Kaisa Pitsi; produtsent: Kristjan Pütsep; miks ja master Martin Kikas Ö Stuudiost).

Jean Dean on neljaliikmeline Tallinna kollektiiv, kes ei häbene kõlada robustselt ning käsitleda instrumente vahel suisa primitiivselt. Tolmustes keldrites kolades, vanu filme vaadates ning miilide viisi erinevat heliloomet avastades sündinud lood kirjeldavad bändi nägemust tänapäevase läänemaailma aasadest.

Jean Dean - Steps

Koosseis:
Kene Vernik - laul, kitarr
Allan Pilter - kitarr, sündid, suupill, elektroonika
Margit Korbe- sündid, taustalaul
Inga Nõlvak- bass, taustalaul

Lingid:
http://www.myspace.com/jeandean
http://www.facebook.com/pages/Jean-Dean/186041024739923

Kaheksa küsimust kõigile artistidele

Juko-Mart Kõlar kirjutab Sirbis kaheksast küsimusest, mida iga artist võiks enda käest küsida.

Artikli leiab siit:

Sirp.ee

Kohviradio maraton

Kes reedel siiski arvab, et targem on kodus passida, siis kruttige end Kohviraadio sagedustele. Sealt saab kuulata seitsmetunnist laivsaadet uue stuudio avamiselt.

Kohviradio kodu

Remiks, miks?

Tallinn Daggers sai sel aastal hakkama ülikõva muusikavideoga loole "Flesh Parade". Seda on nähtud juba mitmeid ja mitmeid kordi ja sellest ma pikemalt siin kohal ei räägiks ka.

Postitan siia hoopis Barthol Lo Mejori remiksi eelpool nimetatud loole.

Tuletan meelde, et juba homme on Tartu klubis Plink Plonk võimalik näha-kuulda Ans. Andurit ja pool aastat laividega vahet pidanud Honey Powerit.

Plink Plonk

Teate küll, see muusikaüritus

Pime on.

Aga peale äärmiselt hämara olemise on ka täna veel Odessa Popi neljas sünnipäev. Tallinnas. Homme Tartus!

Odessa Pop

Veel Robotaanikat

Augustikuu esimene pool paiskas erinevatesse suhtlusportaalidesse laiali sadu ja tuhandeid fotosid Robotaanika festivalist. Tundus, et kõik käisid seal. Vähemalt mõni lähedane sõber kindlasti.

Nüüd on aeg aga suurepäraseks videokokkuvõtteks, mille autor on Elina Kasesalu.

Mitut tuttavat näed sina?

Midagi kütkestavat - Jim Noir

Jim Noir - Zooper Dooper EP

(2010)

Jim Noir' nimi kõlab täpselt nagu Briti kultussarja The Mighty Boosh tegelase Vince Noir' oma. Minugi poolest võiksid nad vabalt vennad olla. Nad ei varja oma täiskasvanu ikka kaasa toodud lapsemeelsust, pigem panevad nad liiga täiskasvanulikku olemist oma eakaaslastele ja vanematelegi pahaks. Smiley tempel näos lähevad nad igast suuremast ja väiksemast jamast võitjana läbi. Kui nad oleksidki päriselt vennad, oleks neil Human League kassette kuulates palju rääkida, näiteks viimastest moevooludest ja uutest põnevatest muusikaavastustest.

Kahjusk on Vince Noir, keda kehastab Eestis Gary Nymani kuulamas käinud Noel Fielding, kõigest välja mõeldud tegelane ja Jim Noir artistnimi Manchesterist pärist 28-aastasele Alan Robertsile.

Alan Roberts, kellest sai suuremaks sirgudes Jim Noir, pani juba üheksaselt oma sõbraga kokku bändi, kuulas suu ammuli biitleid ja ahmis isa vinüülikogust endasse The Kinksi ja The Beach Boysi. Teismelise ikka jõudes otsustas tema sõber/bändikaaslane üksi ja omaette kodus elektroonilist muusikat komponeerida. Noir aga sukeldus märkamatult võib-olla veidi rutiinsesse suurte inimeste maailma ning hakkas oma demosid plaadifirmadele laiali saatma, et ehk õnnestub. Ja õnnestuski.

Novembris ilmunud kuuelooline EP "Zooper Dooper" (mis on Noir' kolmas reliis) ei lase lapsepõlve lemmikuid kuulderaadiusest. Paneb sinna paraja portsu elektroonikat ja raputab heatahtlikkust veel pealegi. Aga me ei ela ju enam kuuekümnendates, aasta on siiski 2010 ja nüüd tehakse, eriti indies, kõike ise: vokaalid, sündid, bassid, trummid, kitarrid, perkussioonid, muud efektid. Salvestatakse ka ise. Jim Noir, nagu paljud teisedki, kasutavad bändi vaid live'e andes.

EP väga soojalt soovitatud! Eriti viies rada "Map"!!

Tracklist:
01 – Kitty Cat
02 – She Flies Away With My Love
03 – Zooper Dooper
04 – Do You Like Games
05 – Map
06 – Car

http://jimnoir.com/

http://www.myspace.com/jimnoir

Happy birthday mr. Lennon!

Jazzituli ootab süütamist!

Kumb siis on, kas eestlased on hästi haritud rahvas või siis mitte? Kas meil on liiga palju kõrgharidusega kasutuid kodanikke või napib meil spetsialiste? Oleneb, kes kus kandi pealt vaatab ja mida vaadata tahab.

Mina vaatan nüüd selle kandi pealt, et jazzi tunde on meil Tartus peetud märkamatult juba kümme aastat jutti, mis tähendab, et põhiharidus on käes ning mõned aastad veel ja saaks keskharidust tõendava dokumendi kätte küll. Lõdva randmega. Lektorid on ka väga head olnud. Ja siinkohal tuleb küll öelda, et päris kõva saavutus.

Penny Lane esitas paar tagasihodlikku küsimust üritustesarja Jazz Lessons peasüüdlasele härra Erki Pruulile või siis teisisõnu vastab küsimustele DJ Errki!

Kes ikka veel aru ei saanud, siis sel reedel, 8. oktoobril peab Jazz Lessons oma kümnendat sünnipäeva. Palju õnne!

Kümme aastat tagasi ehk kui 2000. aastal asi käima läks, kas oli kohe plaan, et noh, vähemalt kümme aastat tuleb küll selle sarjaga ära?

Ei tea, alguses plaanisime ühe teha. Jalgratta leiutamine oli see ikka, siis oli kõik teistmoodi ju, Illekas polnud tehnikat ega midagi, kõik tuli kohale vedada üle Tartu ja järgmine päev läks kraami tagasivedamisele. A noh esimene kord õnnestus, 250 inimest oli, mina ei tea kuhu nad kõik mahtusid, aga vaib oli hea ja tundus, et peab edasi tegema.

Miks nimi Jazz Lessons? Kas seepärast, et alustasite toona legendaarses Illekas?

Eiei, jazz oli siis teema meie jaoks ja Illegaard oli lihtsalt lahe kelder. Eks see nimi meil mõnes mõttes kiviks on ka kaelas olnud aga noh, annab samas palju tõlgendamisvõimalusi ka minuarust.

Millal sealt ära kolisite ja kus kohas veel jazzitunde peetud on?

Erinevatel põhjustel - näiteks mõtlesime et väikseks jääb, praegu tundub see naljakas muidugi. Aga eks seal oli muid põhjuseid ka, seesama tehnika kokku vedamine oli tüütu ja kogu see asjaajamine nendega seal. Kuigi tõe huvides peab märkima, et Illegaardi poolne suhtumine oli positiivne ja näiteks renti ei maksnud me neile kunagi. Peale remonti kadus ka nagu midagi ära - intellektuaalidest parmude jaoks oli koht liiga fancy järsku. Praegu pole sellest meeleolust muidugi absoluutselt midagi järgi enam.

Sadamateatris tegime paar korda, Ülikooli kohvikus ja siis tuli Genklubi.

Mõned eredamad tegijad, kes selle aja jooksul läbi käinud on?

Ega me erilisi staare rihtinud pole, pigem otsinud tundmatuid-huvitavaid tegijaid ja oleme ka spetsiaalselt selle ürituse jaoks kooslusi tegema õhutanud. Muidu Ryo Kawasaki käis ükskord ja näiteks Berk Vaher tegi meie intsiatiivil oma debüüdi meie peol.

"Ereda tegija" tiitel läheb pigem jagamisele Grigori Lotmani ja Pasapetsi vahel, kes on ka meie peo püsikundede hulka kuulunud.

Mitu üritust on mahtunud kümnesse aastasse?

Ei tea, sassi on läinud ammu juba, kvantiteet pole eesmärk ka olnud. Viimased aastad oleme teinud rütmiga üks sügisel, üks kevadel.

Mis on Jazz Lessonsi nii öelda kaubamärk?

Hmm.. tobe küsimus... (ei ole tobe küsimus - Penny Lane) mis su bassikäikude kaubamärk on? (lihtsus, harmoonilisus, reeglipäratus - Penny Lane). Kaubamärk on meil korralik muidu, Mammuti välja töötatud logo ja kogu visuaalne kontseptsioon. Kasutakski seda kohta Mammuti tänamiseks hoopis, nagu "thanks to" on plaadiümbristel. Ilma temata oleks see hoopis midagi muud ja võibolla polekski üldse, kes teab.

Mis on kümnendaks sünnipäevaks plaanis?

Klassikaline Jazz Lessons kontsert-disko, esinejateks seekord enamasti oma sõbrad-tuttavad, et oleks hea turvaline omade ringis sünnipäeva puhul viina visata. Esinejate nimekirja leiab igaüks www.myspace.com/jazzlessons, aga tähelepanu juhiks plakatinäitusele, kus on peaaegu kõik JL plakatid läbi aegade ja "JL shopile", kust saab võileivahinnaga soetada spets juubeli tarbeks valminud särke ja Heliremondi Katsetehase JLX mixteipi kassetil. (Heliremondi Katsetehas on Errki ja Snafu ehk JL korraldajad.)

2002 rääkisid, et Laulupeo korraldajatelt oleks palju õppida. Laulupeol pole kunagi publikust puudust. Ning miks mitte süüdata ka jazzituli. Kas kogemused jagatud ja jazzituli süüdatud?

Kule käisin viimasel laulupeol kogemusi saamas, ei ole ikka päris see, tuleb sõnad tagasi võtta - ülerahvastatud, kallis söök-jook ja peaaegu kõik lood läksid kordamisele. Tuli on ka veel süütamata.

Jazz Lessons 10 toimub reedel, 8. oktoobril Tartus, Genialistide Klubis kl 21:00.

Näeme!

www.myspace.com/jazzlessons

Jim Morrison ja Johnny Depp

Imelik. Noh, võibolla pole ka, et maailmas on mõned asjad-nähtused-misiganes, millest saab lõputult lugusid rääkida. Aina uuesti ja uuesti, erinevatest vaatenurkadest, lähtepositsioonidest, erinevate inimeste suust jne jne. Ma ei usu, et keegi oskaks kokku lugeda, kui palju on tehtud näiteks loodusfilme, mis näitavad lõhekalade tuhandete kilomeetriteni küündivatest rännakutest kudemispaikadesse. Kes teab, kui mitu korda on jutustatud Punamütsikesest, tõstke käsi? Ja siis on ports bände, kellest saab ka rääkida. Lõputult.

Üks neist ansamblitest on kindlasti The Doors. Nahkpüksid. Noorelt surra. Ja vahel polegi rohkem vaja.

Üks täitsa tore biograafiline film The Doorsist valmis Oliver Stone'i käe all 1991. aastal Val Kilmeriga peaosas. Kandis see sama nime, mis bändki.

Mõned päevad tagasi vaatasin ära hiljuti tehtud dokumentaali "When Your're Strange: A Film About The Doors". Filmitegijad on kõvasti arhiivides kolanud ja väga oskuslikult kokku monteerinud kompaktse ülevaate ansambli ajaloost. Pärl on muidugi Jim Morrisoni enda filmitud filmikatked, mis laiema avalikkuse ette varem pole jõudnud. Ja väga pahaks ei saa panna asjaolu, et kogu lugu jutustab Johnny Depp.

Igatahes soovitan vaadata. Ei tasuks muidugi eitada fakti, et tegemist on siiski tüüpilise filmiga, mis näitab järjekordset lugu alguses täiesti tavalistest noortest meestest, kelle kirg on muusika, luule, kuid aja möödudes aina enam tuntust kogudes oma eduga toime ei tule.

Treiler:

"When the doors of perception are cleansed, things will appear to man as they truly are...infinite."

IMDB

Talbotist tuleb dokumentaalfilm "Tour de Talbot"

(Foto (C) Mammut)

Loetud päevade pärast ehk täpsemalt 27. septembril alustab kahe mehe doom-metal tandem Talbot peadpööritavat maailmaturneed. Jah, just, maailmaturneed, mitte lihtsalt pisikest tuurikest naaberriikidesse. Esimeses järgus käiakse ära Venemaal, teise satsuga küntakse Ida-Euroopa auklikke maanteid ja kolmandas etapis on eesmärgiks sõita teisele poole maakera ehk Austraaliasse. Kokku kestab tuur umbes kaks kuud ja peaaegu igal õhtul on laiv. Tihe treeningprogramm.

Lisaks Talboti djuudidele Chopperile ja Magnusele sõidab tumerohelise tuuribussiga kaasa helimees Raido ning muidu graafilise disainerina tuntud Martin Rästa aka Mammut. Mammut ei sõida niisama maailma avastama nagu mõni saab teha 2000.- eegu eest päevas Tätte ja Matverega. Mammut teeb hoopis tuurist dokumentaalfilmi "Tour de Talbot". Äge, onju!

(Foto (C) Mammut)

Küsisin Mammuti käest, et mis värk on?

Kus kohast selline idee ja miks?

Idee Talbotist film teha tuli 12. märts 2010, spontaanselt. Täpselt päev enne seda kui ma sain 30-e aastaseks. Aga see ei puutu asjasse. Chopper viskas mind oma bussiga kalamajast (näituse"MMMT10" SooSoo galeriis avamiselt) Mustamäele ja sõidu käigus rääkis eelmistest tuuridest. Jutuga paralleelselt hakkasid mu silme ees kaadrid jooksma. Kohe. See teema tundus siis ja tundub praegu veelgi rohkem, pehmelt öeldes, kaasakiskuv. Vähetuntud bänd (maailma mastaabis) "mittekusagilt" sõidab oma väikse tuuribussiga ringi, annab kontserte ja elab oma elu nii nagu see nende jaoks olema peaks. Ootamata "printsessi valgel hobusel", allumata "paratamatusele", kartmata läbikukkumist või mis iganes takistusi. Mulle tundub, et nad isegi ootavad neid taksitusi, mis tuuril ette tulevad. Aga sellest on veel vara rääkida.

Ilmselt oli oma osa ka sellel, et vaadates oma viimase kümne aasta tööd galerii seintelt tekkis mul paaniline vajadus teha midagu muud, midagi uut või unustatud vana. Murda välja. Mitte, et plakatid oleks mind ära väsitanud, aga tean, et pean liikuma või vähemalt ennast liigutama. Tagantjärgi olen (juba) aru saanud, kui loogiline samm see minu jaoks oli.

Paljud ütlevad, et säärane tuuritamine, mis Talbot on ette võtnud, on hulljulge. Kuidas sina seda kõike näed?

Üritan esialgu hoiduda sellistele küsimustele vastamisest. Seda ma ju lähengi uurima! Kui mul juba oleks vastused ees siis poleks protsess huvitav ja ma oleksin jälgijana palju subjektiivsem. Pigem kogun erinevaid küsimusi ja ootan, et vastuseid jõuavad minuni siis kui õige hetk on käes.

Elamine on üldse hulljulge. Paljude jaoks.

Millisena sa praegu seda filmi ette kujutad, mida sa ootad, et tuuril juhtub?

Talboti muusika ei ole lähedal. See on Seal. Kusagil eemal. Sinna peab neile järgi ronima, et osa saada ja ronides on lihtne eksida, kuna Talboti helide massiivsus võib olla eksitav. Kohale jõudes ootab sind avatud platvorm. Tõlgendusruum on avar. Minu jaoks on oluline mitte luua ühest ettekujutust bändist, vaid pigem tekitada sarnane, avatud platvorm, kus vaataja saab ise oma pildi Talbotist kokku panna või hoopis koost lahti võtta. Niisiis kujutan ma seda filmi praegu ette pigem seisundifilmina kui narratiivse dokumentaalina. Ilmselt tuleb mitu versiooni, üks veidi informatiivsem film tele jaoks ja siis teine, lahtisem versioon - nö directors cut.

Kõige rohkem ootan, et tuuril juhtub midagi sellist, mida ma ei oska oodata, et juhtub.

Mida sa kõige rohkem kardad, mida kõige rohkem ootad?

Kui aus olla, siis ei oska midagi väga karta. Muidugi võib juhtuda, et magan midagi olulist maha või siis tehnika veab alt, näiteks kaamera akud saavad valel ajal tühjaks vms. Aga milleks karta? See kartus ei aita mind mitte kuidagi. Ma olen täiesti kindel, et kõik läheb nii nagu peab minema. Eelaimus on, et läheb väga hästi.

Kõige rohkem ootan ilmselt seda aega, kui kogu materjal on purgis, see tähendab, et lahingud on peetud ja ma võin võidurõõmsana stuudios saaki üle vaadata. Teades, et "rahu" on käes ja et mind on ootamas pikk monteerimisperiood.

Milliste vahenditega sa opereerid? Kui suur tiim on selle dokumentaali taga?

Vahendid on üsna piiratud mitmel põhjusel. Kõigepealt pole tuuribussis palju ruumi, et võtta kaasa palju tehnikat. Muidugi võiks olla eraldi sõiduvahend filmimeeskonna jaoks, aga see ajaks eelarve täiesti pööraseks ning kaoks ära vahetuse moment. Plaanin olla tuuril nö pereliige ja olla sündmustele võimalikult lähedal. See tähendab, et pean hakkama saama paljude ülesannetega, mis kohati kattuvad - esimene kaamera, teine kaamera ja helimees korraga. Ja sellest tuleneb ka teine põhjus, mis vahendite valikut piirab - kõik peab olema lihtsalt opereeritav ning piisavalt kompaktne, et ma suudaks seda üksi transportida. Üks piiravaid asjaolusid tehnika valikul on muidugi ka piiratud ressursid. Filmin kahe Canoni kaameraga - foto peegelkaamera ja väike aga tubli videokaamera.

Tiim on sammuti piiratud. Montaaž, režissööri- ja operaatoritöö jääb minu kanda. Produtsent on Esko Rips Naftast (http://nafta.ee/), kus tehakse ka järeltöötlus ning helimontaaži teeb Martin Kikas Ö Stuudiost (http://www.ostuudio.ee/).

Millal võiks ideaalis valmida?

Ideaalis võiks 2011 kevadel "Tour de Talbot" valmis olla. Kuupäeva ei saa lubada aga 12. märts oleks ilus tähtaeg.

Millist tagasisidet sa ootaksid, sooviksid?

Ei oska vastata sellele küsimusele, ausalt. Äkki hoopis "Mida sa loodad saavutada?"? Loodan vaatajate uudishimu mitte alt vedada, loodan, et tulemus on Talboti vääriline ning loodan, et see film võiks ärgitada inimesi, kes ootavad, et nende elu pihta hakkaks, oma ootusi ise ellu viima.

Kõik.

Kõik

**********

Nädalajagu tagasi käis Mammut vaatamas, kuidas karmid rokimehed oma argipäeva veedavad ja lõikas materjalist kokku lühikese treileri. Treilerit saab vaadata Facebookist.

**********

Tuurigraagik näeb välja selline:

Tour de Talbot

TOUR DE SAMOVAR 2010

Venemaa

28.09 Pskov

29.09 Petrozavodsk

30.09 Velikiy Novgorod

01.10 St. Peterburg

02.10 Moskva

TOUR DE FALL 2010

Ida-Euroopa

14.10 Preili, Läti

15.10 Vilnius, Leedu

16.10 Kaunas, Leedu

17.10 Gdansk, Poola

18.10 Wroclaw, Poola

19.10 Brno, Tšehhi Vabariik

20.10 Bratislava, Slovakkia

21.10 Budapest, Ungari

22.10 Kecskemet, Ungari

23.10 Timisoara, Rumeenia

24.10 Sibiu, Rumeenia

25.10 Cluj-Napoca, Rumeenia

26.10 Chisinau, Moldova

27.10 Odessa, Ukraina

28.10 Kiev, Ukraina

29.10 Krakow, Poola

30.10 Helsinki, Soome

TOUR DE WOMBAT 2010

Austraalia

04.11 Melbourne

05.11 Melbourne

06.11 Adelaide

07.11 Adelide

08.11 Melbourne

09.11 Canberra

10.11 Bendigo

11.11 Newcastle

12.11 Orange

13.11 Sydney

14.11 Wollongong

15.11 Toowoomba

16.11 Brisbane