
Noh. Olemas on 26 lugu ja minu teada peaks olema seal ainult 50- sekundiline lõik, mida mina pole varem kuulnud, teised lood on kõik varem avaldatud ning lubadus, et palju uut, ei vasta päris tõele. Uudne on ehk endapoolne mõningane seade ning siiamaani avaldamata versioonide ja tekstilõikude kasutamine.
Iseenesest ei olegi lugude kallal palju vägivalda kasutatud, nagu ma esialgu kartsin. Lood on kõik omavahel üleminekutega seotud, et plaati tuleb kindlasti järjest kuulata, et aru saada dünaamikast. Dünaamikat lisab palju juurde siduvate sämplite kasutamine, mida kuuleb väga palju ja pidevalt. George Martinile ja tema pojale on see teema väga meeldinud. See ongi asjaolu, mis muudab selle plaadi erilisemaks. Ühesõnaga võib ühes konkreetses laulus kuulata mitmeid ja mitmeid vihjeid teistele biitlite lugudele. Või on kokku sulatatud näiteks kaks lugu.
Kõige ilusamini kõlabki ehk avalugu "Because", kus on kõrvaldatud kogu instrumentaalne osa, lastud mitmehäälsusel kajada linnulaulu taustal. Selles variandis on väga hästi välja tulnud biitlite imeilus oskus sobitada oma vokaale ja seada mitmehäälsusi.
Huvitavamaid leide kogumikult on "Strawberry Fields Forever", mille aluseks on võetud akustiline versioon Lennoni kaeblevast häälest ja seda siis järk-järgult edasi ehitatud.
Ilus punkt on plaadile viimane rada "All You Need Is Love", mille lõpp orkestri meloodja saatel kaob kusagile kaugusesse, kuid jätab väga hea tunde ja võtabki kokku ehk mõtte, et biitlite panus praegusesse muusikasse on hindamatu.
Ma ei tea, kas ma seda plaati kohe teist korda jaksaksin kuulata. Võib-olla mingi aja pärast, sest kui sa tunned piisavalt hästi The Beatles´i loomingt, siis need nn nõksud ja konksud ei paku sulle järjepidevalt rahuldust, mingiks momendiks ehk vaheldust, kuid suunab su mõtted originaallätete juurde tagasi.
Aga et kas vahukoorega või ilma? Noh, ma jätaks siis sel juhul selle kompotijutu kõrvale.
































