Penny Lane

Pastacas, see üldse päris tegija tüüp

2011-10-04T13:15:00.002+02:00

See oligi täpselt aasta 2001 (juba kümme aastat tagasi!!), kui ilmus imelikku ja täiesti omanäolist muusikat täis album "Kõrvaklapid" kelleltki artistilt Pastacas, kelle kohta teati rääkida, et tal on tihedad seosed Soomega ja on üldse päris tegija tüüp. Endast lugupidava inimesena pidin ka mina selle plaadi saama. Sain ka. Kõik kiitsid ja lõid kahte kätt kokku. See siis ongi Eesti elektrooniline muusika, mõtlesin. Ja mulle see Eesti elektrooniline muusika meeldis. Üks hetk ilmus mu toaseinale ka sinise pastakaga kritseldatud kribusid täis plakat. Muusika meeldis seepärast, et arvestades väga keerukat ja ootamatut rütmikat, imelikke hääli ja muid veidrusi, millest ma tol korral päris hästi aru ei saanud, et miks, võis selle muusika taustal täiesti vabalt valmistuda näiteks filosoofia suuliseks eksamiks. Siis oli tunne, et vaatamata ammu surnud tarkade meeste endasse imevatele ja kohati kuivaks kiskuvatele mõttekäikudele suudan ma hoida sidet kaasaja moodsa maailmaga. Sest päris alguses, esimest korda Pastaca muusikaga kohtudes, muutus minu maailm palju moodsamaks. Või lubagem ehk kasutada kulunud väljendit - popimaks ja noortepärasemaks. Kuigi ma ise olin sel ajal veel alla kahekümnene.

Ja siis, kui ma mõni aeg hiljem (aastat ja kohta kahjuks ei mäleta) esimest korda Pastaca kontserdile sattusin oli minu üllatus üpris suur. Suur seepärast, et ootasin lavale uusimasse rõivatrendi rüütatud energilist ja natuke üleolevat artisti. Selle asemel sain hoopis tagasihoidliku, närveeriva ja endas kahtleva meesterahva, kes nägi välja võib-olla natuke sedasi, nagu metropolist nimega Tallinn pärit kodanikud endale Tartu suleseppa või maalikunstnikku ette kujutavad. Praegu ma aga ei suudaks Pastacat mitte kuidagi teistmoodi ette kujutada, kui sellisena nagu ta on. Aga milline ta siis on?

Pastacas teeb muusikat, mille sarnast siinmail keegi teine ei tee. Ta on hoobilt, esimesest taktist äratuntav. Isegi, kui jõuad tema kontsertile hilinemisega, eristab su kõrv läbi mitme ukse ja sumiseva rahvamassi, et Pastacas on laval. Ta ise peab end millegipärast kordi andetumaks, kui ta tegelikult on. Imekspandav on, et aastate pikkune kriitikute heakskiit, temast dokumentaalfilmi tegemine, publiku soe vastuvõtt kontserditel, albumite müük piiri taga ja seiklusrohked kontserdid välismaal pole ikka suutnud Ramo Tederit kätevärinast võõrutada. Järelikult ta on täpselt selline nagu ta on, algusest peale tema ise ja mitte keegi teine.

8. oktoobril astub Pastacas üles minifestivalil CitySonic. Sel korral mitte üksi koos oma trobikonna instrumentidega, vaid koos natuke vähem kui aasta tagasi Odessa Popil publikut härdaks ajanud Jaapani duoga Tenniscoats.

Nüüd jäin lobisema. On aeg lasta meie loo kangelasel ka ise natuke suud paotada.

Kas Pastaca ja Tenniscoatsi tihedam koostöö algas siis, kui nad eelmisel korral Eestis käisid? Mis see on, mis teid seob?

Hakkas vist jah siis rohkem või noh, tegelt selle koostöö võiks suisa nagu nelja etappi jagada. Umbes nii, et alguse sai tegelt juba natsa minu esimesest Jaapani käigust. Olin seal esimest korda 2002. aasta novembris ja Hannes Praks kohvirecordsist orgunnis mulle Tokyosse ühe esinemise. Varusin siis endale veel seal olekuks kümme päeva, et lihtsalt veel seda linna ja kultuuri näha. Olin aastal 2000 vahetusüliõpilasena Helsingi UIAH-is ja tutvusin seal ühe teise vabade kunstide vahetusüliõpilasega, kes oli pärit Jaapanist. Saime headeks sõpradeks. Ja ta oli valmis lahkelt mind kümneks päevaks enda juurde võtma. Mu tollane esinemine nägi välja nii, et panin kodus kõrvetatud CD-plaadilt mängima oma lood ilma soolodeta ja live’s mängisin taustale veidi kitarri ja flööti peale... Sellisel esinemisel oli muidu saund suht OK, aga esinemised ise olid täiesti mõttetud (vastupidiselt mu praegusele luuperi esinemistele, kus mu saund on väga halb, aga mängin 100% live’s). Sellel üritusel oligi kohal ka just Ueno Tenniscoatsist, kes kohe peale minu esinemist ütles, et neil on umbes nelja päeva pärast kontsert ühel festivalil kusagil Tokyos, et kui ma nüüd just siin olen, et kas ma ei tahaks seal neile flööti mängida... Tollal oli Tenniscoats suur bänd, mitu kidrat, bass, mitmed löökriistad, sünt, saksofon ja veel igast kellukesed ja muud kolinad... Tegime ühe proovi ja mängisingi kuidagimoodi kaasa!

Teine etapp oli kaks aastat tagasi, kui ma olin teist korda Jaapanis koos Mari Kalkuni ja Hannes Praksiga. Siis oli Tenniscoats Tokyo üritusel meie soojendajaks. Kolmas etapp oli umbes aasta tagasi, kui Tenniscoats oli Rootsi-Soome-Eesti tuuril.

Neljas etapp oligi see päris koostöö algus. Hannes Praks kirjutas sellest väga hästi, tema tekst oli selline: "Mäletan, et Aivar Tõnso Kultuuripealinnast helistas, et jaapanlastel on tiba raha üle ning Tallinn 2011 abiga saaks selle hõlpsasti kätte, kui vaid Jaapanist mõne lolli leiaks, kes Pastacaga koostööd teeks. Õnneks ei olnudki vaja pikalt mõelda. Pastaca vana sõbra endisel girlfriendil oli just sobilik bänd olemas. Mõeldud-tehtud. Saatsime paar kirja teele ja ansambel Tenniscoats jäigi nõusse."

Aga seda, et mis meid seob? Ma ehk ei oskagi nii otse öelda. Kui nüüd Jaapanis olin, siis me lihtsalt, mängisime koos seal Osakas ühes nende tuttavate kohvik-klubis koos natsa ja sõime ja rääkisime juttu ja jõime kohvi, õlut ja veidi saket. Ja mängisime jälle ja isegi joonistasime koos. Just seal, selle viie päeva jooksul tuli mul kuidagi tuttav tunne vaadates ja kuulates, kuidas Saya (Tenniscoatsi süda, enamuse lugude autor ja laulja) mängis ja proovis ja nagu nii öelda haakus muusikaga, et see on küll loomulikult teistsugune kui minu suhtumine, aga samas kuidagi mingil moel väga sarnane (tundsin ennast selles suhtumises ära).

Käisid just nüüd jälle Jaapanis ja andsid seal paar kontserti. Kuidas läks? Vastus "hästi" ei lähe arvesse ;) Milline oli publik? Kui palju ja kas üldse sealne vastuvõtt erines näiteks eestlaste omast?

Afterhours Records orgunnis mulle Kyotosse ühe kontserdi ja siis Tenniscoats orgunnis kaks esinemist Osakasse just sinna samma Avon kohvik-klubisse, millest enne rääkisin. Kyotos tegin üksi oma luuperiga esinemise ja see läks, noh, tiba alla keskmise. Ma teen palju vigu eriti siis, kui ma ennast väga hästi ei kuule ja natuke see kuulmisprobleem seal Kyotos oligi. Aga rahvas elas hullult kaasa ja plaksutasid viimase loo ajal kaasa ja lisaloo ajal samuti. Osakas tahtsid Saya ja Ueno, et me mängiks algul koos ja siis teises osas, kui ma oleksin pidanud luuperi esinemise tegema selgus, et miski pisike junn sellest transformerist, sellest kastist, mis teeb Jaapani voolust Euroopa voolu, on puudu ja mul jäigi teine luuperi esinemine seetõttu tegemata, tegime hoopis täitsa akustiliselt oma lugusid.

Eestlastest erineb see Jaapani publik ehk sellega, et neid mahub nagu väiksele alale kuidagi palju rohkem vaikselt kokku ja nad kuidagi pühendunumalt kuulavad. Isegi, kui ma mängin täiesti mööda ja vigadega. Ikka on vaikus saalis.

Esined nüüd koos Tenniscoatsiga Eestis. Kuidas möödusid teie ühised proovid ja milline võiks välja näha teie ühine ülesastumine Von Krahlis?

See esinemine saab olema orgaaniline jätk koostööle. Me saime tegelt üsna vähe koos proovida ega teagi veel päris täpselt, mis sellest tuleb. Ma usun, et esinemisel see meie koostöö tulemus on võib-olla tiba rohkem Tenniscoatsi maiguline, kuna ma tunnen ennast esinejana siiski kuidagi rohkem luuperi muusikuna. Selles koostöös me ilmselt luuperit ei kasuta kordagi vaid mängime otse instrumente ja laulame.

Club 2011: CitySonic toimub laupäeval, 8. oktoobril Von Krahli kahel korrusel. Õhtul ja öösel esinevad kokku 10 bändi.

Vaata lähemalt: http://www.citysonic.ee

Ja Facebookist: http://www.facebook.com/event.php?eid=266563156697349

Ja muidugi radaseitsmes ürituse teema: http://www.rada7.ee/yritus/56025/

Lugu ilmus foorumis www.rada7.ee

Laika Virgin "Laika Virgin"

2011-09-05T08:48:00.003+02:00

(Superbandiit, 2011)

Laika Virgini samanimelisest debüütplaadist on tegelikult juba hilja kirjutada. Hilja seepärast, et kogu elevus, mis sai alguse eikusagilt kuulderaadiusesse ilmunud ansambli karuselli-videost "Nähtamatu", on ammu raugenud. Uudishimu, mis bänd see on, mille solist teeb vabalt ära kõikidele senistele falsetti kasutanud eesti meeslauljatele ning kannab Coldplay garderoobist laenatud suurevõitu jakki, on lahtunud. Looga "Nähtamatu" kaasnenud aplodeeriv tähelepanu muutus singel singli järel ennast kordama kippuva ansambli suhtes aina kriitilisemaks. Tõsiasi, et ühest ja samast teepakist mitut suurt tassitäit head tõmmist ei saa, leidis kinnitust. Kui plaat lõpuks ilmus, oligi justkui kõik. Pandi punkt, millest edasi enam dialoogi minu sees ei tekkinud, sest ühestki seni kuulmata loost polnud midagi enam avastada, millest tahaks kõigile rääkida. Pealegi on Laika Virginit saatnud pikalt mingi müstiline segadust tekitav olustik - kes sinna bändi lõppkokkuvõttes siis kuuluvad, kes seal laulavad, kas nad on üldse "päris" bänd? Laika Virgini senine looming on kui pudru ja kapsad, üks sabas sörkiv popurii Von Krahli, Genialistide Klubi, Telliskivi Loomelinnaku kontserte armastavate inimeste lemmiklaste nagu Vaiko Epliku, Marten Kuninga, Chalice'i, Robin Juhkentali jne lauludest. Enamik loetletutest on ka plaadile häält tegema kutsutud, igaüks omas mahlas. See aga jätab Laika Virgini kui bändi tagaplaanile. Tegu oleks justkui ainult tausta kütvate muusikutega. Jah, bändipoisid on ise varem ühes intervjuus öelnud,et hoitke alt, meie plaat tuleb eklektiline ning et paljudele see ilmselt ei meedli. Prohveteering on täitunud. Eklektikas, mitmenäolisuses pole ju midagi taunitavat. Lubamatu on aga see, et kogu selle staariparaadi alla on mattunud bändi oma identiteet, mille kõige suurem potentsiaal väljendus kahjuks ainult nende esimeses singlis.

Arvustus ilmus Müürilehes nr 16 (Festivali eri)

Schilling - mõnusa atmosfääri festival

2011-07-04T12:42:00.010+02:00

(C) painkiller

Schilling on aegade algusest peale end reklaaminud kui ilusa muusika festival. Kõhklusteta võib öelda, et siin pole reklaam kordagi eksitanud. Nii ongi. Schilling on ilusa muusikaga festival. Aga rohkem kui muusika kõnetab sealne õhkkond, fiiling, flow (nimetage, kuidas paremaks peate.) Nii väga, kui seda ka ei tahaks, jääb muusika tahaplaanile. Suur lava, eemal olevad pingiread ja kaugusesse jääv muruosa lõikab sideme bändiga hopsti ära. Tagasihoidlikud ja end veidi ebakindlalt tundvad muusikud mängiksid justkui natuke oma ette, publik vestleb omavahel, paljusid pole ju kaua näinud: "Kuidas läheb, kuidas meeldib, läheks sööks midagi." Ja siis ongi tunne, et istud üüratu suures välirestoranis, kus mängivad hästi valitud muusikud. Muidugi mõista taustaks. Restorani muusikajuhil on õnneks hea maitse. Ainsad julged, kes päikesevalgust ei karda, on lava ette mängima sättinud lapsed - vähene publik, kellega esimestel bändidel on au ehk mingitki kontakti leida. Suured inimesed koguvad veel julgust. Ja alles siis, kui on natuke hämaram, tõusevad esimesed vaprad, et uurida seda hiiglaslikku lavale laotud puuriita, stroboga täidetud traktorit ja alguses pisikeste täppidena tundunud pillimehi/naisi.

(c) painkiller

Sel aastal tundus Schillingu muusikavalik ühtlane. Ühtlaselt hea. Üks bänd pani haigutama (ilmtingimata oli neil vaja loost nii pikk ja lohisev versioon teha) ja üks pani rohkem kuulama (Design a Wave). Tegelikult võiks bändidel ja kogu festivali alal toimuvast pikemalt kirjutada, aga on tunne, et see oleks veidi üleliigne veel kord mainida, et Schilling on väga viis ja eeskujulik festival. Lihtsal on ja kõik. Absoluutne lemmik. Võin mainida, et Zõbini korraldatud oleng "salaaias" oli mõnus vaheldus, kiriku juures olev järv oli liiga mudane ja ilm... Nagu ühele korraldajatest öeldud sai, siis pole nagu mitte millegi kallal norida. On vaid lisada mõned pisikesed detailid, milleta saab ka lõdvalt hakkama, aga kui miskit veel paremaks lihvida, võiks ju mainida. Näiteks võiks olla pisikene jalgrattapark, kuhu saab oma velo kinnitada. Peaprogrammi piletiga võiks klubisse saada.

(c) painkiller

Ainuke virin tulebki nüüd klubi kontole. Kuhu oli sõitnud klubi ees olev burksiveok? Miks oli pileteid müüma pandud prouad, kes pole kiire teenindusega harjunud (see oli koht, kus lihtsalt ei tohiks liialt schillida)? Keegi ei saa vastutust võtta kohale tulnud inimeste osas, aga nähes teab-kus-kohast sisse rännanud jorsse, kaob kogu mõnus fiiling paugust. Ja sellest oli äärmiselt kahju. Peamist bändi, mida ma sel aastal näha tahtsin - Kreatiivmootor - jäi kuulmata, sest pidin tegelema sellega, et keegi mulle teist korda küünarnukkidega põske ei sõidaks, et kaklevate tsikkide käekotiga vastu pead ei saaks ja kuidas oma joogitopsist teenindaja pillatud euromündid kätte saaks. Ja Laulan Sinule on üks halvimaid näiteid praegu tegutsevatest Eesti bändidest. oli ta õudne KUMU ööl, oli ta õudne ka Schillingul. Põhjendanud olen seda piisavalt ja enam ei jaksa. Aga vaatamata sellele, suutsin ma mingi hetk kaotsi läinud tuju üles leida ja klubi ees vanade ja uute tuttavatega rääkida. Kui publikul ehk seal klubis kõige mugavam polnud, siis esinejad kiitsid tingimusi taevani. Mõni polevat nii head vastuvõttu varem kohanud. Selle eest korraldajatele muidugi "viska viis".

Aga jah. Mulle meeldib, et Schillingu meeskond oma üritust veidi "kiiksuga" tutvustab. See paneb omakorda blogijad, kriitikud ka sündmusest elavamalt, humoorikamalt kirjutama. Pole ime, kui Schillingust saab suviste festivalide liider.

(c) Aron Urb

http://schilling.ee/2011/

Lihtsalt Schilling

2011-06-29T11:13:00.006+02:00

Pole mõtet hakata kordama kõike seda, mida juba sadu kordi Schillingust kirjutatud on. Kõik niikuinii teavad, et 2. juulil pole muud, kui nokk Kilingi-Nõmme poole suunata ja hiljemalt kella kolmeks päeval end kohale toimetada. Sest tegelt ka, kui midagi nüüd totaalselt nihu pole läinud, siis on tegemist Eesti ühe parema festivaliga. Võin väita seda toetudes eelmise aasta kogemusele.

Kes ikka veel ei tea, mis või kes on Schilling, on loll. Õnneks see ei pea nii jääma. Vaata siia ja kasva suureks - www.schilling.ee

Schillingu pealava muusikaprogrammi kuuluvad sel aastal Oddfellows Casino (UK), Ultima Thule (EST), If We (RUS), Design A Wave (UK), Starmetis (LAT), Imandra Lake (EST), Pastacas(EST).

Igaks juhuks mainin ära, et peale festivali põhiprogrammi on järelpidu ka. Klubis. See on eraldi piletiga. Klubis toimuval järelpeol esinevad karismaatiline kontsertbänd Kreatiivmootor oma juba Inglismaalgi laineid löönud uhiuue kavaga ja humoorikat eestikeelset elektroonilist poppi mängiv show-grupp Laulan Sinule. Tantsupeo eest vastutavad Yön Syke DJ-d Soomest ja DJ Super Luks, lisaks tümistatakse tantsubiiti Rando Sule Hausitoas.

Muidugi käib ilusa muusika festivaliga kaasas ka pisikene plaat - Schampler 2011, mis sisaldab parimaid palu kõigilt selle aasta Schillingu esinejatelt. Kogumik on ühtlasi plaadifirma kohviradio.com kolmandaks väljaandeks. Seda on võimalik võileivahinna eest soetada ka festivaliplatsilt.

Eelmise aasta Schillingu pilte saab näha näiteks Orantsi blogist

Vaata reklaami ka:

Schilling 2011 reklama from taav zbanski on Vimeo.

Ewert And The Two Dragons "Good Man Down"

2011-06-27T12:19:00.003+02:00

(I Love You Records, 2011)

Ewert And The Two Dragonsi teine kauamängiv "Good Man Down" on olnud ilmumisest peale Eesti plaadimüügi edetabelite lemmiklaps. Ja mitte ainult Eesti. Ka albumi reliisinud plaadifirma I Love You Recordsi kodumaal Lätis saadavad meie poisse heakskiitvad muhelused. Selle üle tasub ainult rõõmus olla, et eriliste mainstream ambitsioonideta õrn, rahumeelne ja folki armastav indie-pop suudab vankumatult raadiosüldile "ära teha".

Peale seda, kui ma mõned aastad tagasi Ewert And The Two Dragonsit esimest korda esinemas kuulsin, tundus mulle, et see on üks selline Eesti bänd, mis pole justkui nagu päris õige bänd. Õppinud muusikute ja telesaadetest tuntud nägude mekk oli küljes - mõne manageri kokku pandud peamiselt ruudulisi särke kandvate ilusate poiste ansambel. Tekkis küsimus, et kas nad on ikka head sõbrad, kes tahavad koos pilli mängida ja laulda või on see lihtsalt üks järjekordne lühike, ajutine projekt. Aga muusika, mida see mitte justkui päris õige bänd tegi, klikkis esimesest taktist peale. Meeldis. Meeldib siiani.

Ajapikku on nad suutnud mulle tõestada, et nad pole pelgalt lihtsalt projekt vaid nende poiste vahel on tunda ühise suuna poole liikumist, ühes rütmis hingamist, ühiseid arusaamu. Ja minu arust on neil koos lõbus. Mulle meeldib, et ma kuulen albumilt "Good Man Down" veel enam, kui debüütplaadilt, kõikide liikmete suurt panust iga loo sündmisse ja kooskõlasse. Ja praegu taipan, et mul polnud kahtlustki, et Dragonsite ketas võiks mind ühegi kandi pealt alt vedada. Kõik kümme lugu on ühtviisi head. Aga siit ehk tuleb ka poiste suurim nõrkus - võimetus millegagi üllatada.

Facebook

Myspace

Arvustus ilmus Müürilehes

Badass Yuki "Black Apple Trip"

2011-04-21T12:07:00.003+02:00

(Mortimer Snerd Records, 2011)

Kange kiusatus on kohe ära öelda, et tegemist on täiesti hullumeelse albumiga. Kiusatus sai, nagu näha, minust võitu. Ütlesingi ära. Ja võin korrata. Tänaseks duost trioks kasvanud, mõni aasta tagasi mitte kusagilt orbiidile lennanud Badass Yuki debüütplaat "Black Apple Trip" on täiesti pöörane. Ja et seda pöörasust kuidagi tähtedes, sõnades ja lausetes edasi anda, tuleb vist kasutada metafoore. Mul on neid umbes kaks. Vaatab, kas neid üldse vaja läheb. Aga enne paar vihjet neile, kes ei tea, pole kuulnud, mis muusikat noored kutid liinilt Tartu-Luxemburg õigupoolest teevad. Märksõna Madchester: The Stone Roses, Northside, Happy Mondays. Tants, psühhedeelia, alternatiivne rockmuusika. Badass Yuki on seda kõike. Sinna otsa tuleb lisada muidugi umbes 20-aastane ajaline distants. Ja algsed koostisosad ongi enam-vähem koos.

Aga sellega asi loomulikult ei piirdu. „Black Apple Tripp“ hakkab õrritama. Näiteks lood „Changeling“, „Camel“, „Fiji“, „Rollercoaster Town“ jt panevad puusa nõksutama. Tants on juba peaaegu täies hoos, kui vahele tuleb mõni hüsteeriline kitarrikäik, loosse vihisevad sihitud helid ja kindlana tunduvad struktuurid mattuvad mürasse ja lagunevad koost. Selle plaadi ajal ei saa ühtegi tantsu lõpuni tantsida ega ainsatki laulu viimase taktini laulda. Badass Yuki poistel on ühe looga öelda liiga palju, et suruda kolme, nelja või kaheteistkümnesse minutisse juba välja käidud mõtteid. Ja milleks, kui peas tormab ringi mustmiljon uut ideed, mida tahaks kohe katsetada.

„Black Apple Trip“ plaadimasinas ei saa sõita mööda joonlauaga tõmmatud sirget maanteed, mis kulgeb läbi USA lõputute tühermaade, kus ainsaks vaatamisväärsuseks on horisont. See on reis kiirkäigul mööda mandreid, ookeane, taevaid ja galaktikaid, kus maastik, öö ja päev vahelduvad sekunditega. Pole aega mõttesse vajuda. Tänu oma intensiivsusele albumit mitu korda järjest kuulata ei saa, sest lühikesse aega kokku pandud elamused vajavad siiski natuke settimist enne, kui uuele elamusterohkele reisile sõita.

Halva tujuga ka kuulata ei soovita. Aga üldiselt must have plaat!

Arvustus ilmus Müürilehe kevadnumbris

Intervjuu Soome indie-pop bändiga French Films

2011-03-22T13:45:00.004+02:00

French Films on värske Helsinki viisik, kelle surfi ja post-pungi mõjudega ning tugevate meloodiatega muusikat on võrreldud selliste uuema põlve indie-bändidega nagu The Drums ja Wavves. 2010 sügisel ilmunud EP “Golden Sea” on saanud suurt tähelepanu muusikablogides üle maailma ja bändi on mitmetes aastalõpu indie-kokkuvõtetes nimetatud “kuumaks uueks tulijaks”, keda tasuks 2011. aastal silma pidada. EP nimilugu on saanud tähelepanu ka Pitchfork'i veebilehel. Kevadsuvel ilmub EP lisalugudega versioon ka Jaapanis ning bänd plaanib anda rohkelt kontserte Euroopa festivalidel ja klubides, et tutvustada lugusid oma selle aasta lõpus või 2012.a. alguses ilmuvalt debüütalbumilt.

French Films esineb reedel 25.3.2011 kl 00:30 Tallinn Music Weekil, Odessa Popi showcase'il Mustpeade Majas.

Penny Lane'i küsimustele vastas Johannes (laul).

Intervjuu ilmus rada7-s

Poisid, kes te olete? Mida te peale French Films'i veel teete? Kirjeldage natuke oma argielu Helsingis.

Tead, ei midagi erilist. Lihtsalt veedame aega sõpradega, käime palju väljas, vaatamas teisi bände ja muu selline.

Olete viis noort Soome meest, kes mängivad rõõmsameelset muusikat. Märgates teie kirjelduses sõna “surf”, tuli muidugi esimesena meelde Beach Boys. Millised on teie suurimad muusikalised mõjutajad? Kuidas need on teie elu muutnud?

Kuulame kõike, mis on hea. Kuigi me kuulame paljusid samu artiste, on igaühel ka oma lemmikud. Noorena vaimstusime kõik hip-hopist. Me armastus muusika vastu sai alguse sellest. Wu-Tang Clan'il on meile suur mõju olnud. Bändid nagu The Strokes, Mando Diao ja The Libertines panid meid tahtma ka ise bändi teha. Muusika ajaloost on meile suurt mõju avaldanud The Beatles, The Beach Boys, The Smiths, The Jesus And Mary Chain, Joy Division, The Stone Roses jne

Kui mõtlete erinevate skenede peale Soomes, kuhu peate end kuuluvaks? Milliste teiste Soome bändidega end võrdleksite?

Raske öelda. Ei meenugi kedagi sarnast.

Kujutage ette, et istute kohvikus ja kuulete juhuslikult kampa kõrvallaua noormehi rääkimas teie bändist, kuid te ei kuule päris täpselt, mida nad räägivad. Mis on see, mida teile meeldiks kuulda, et inimesed French Films'ist räägivad?

Mida iganes nad parasjagu mõtlevad. Peaasi, et ausalt.

Mis on teie bändi suurim nõrkus?

Kaldume mõnikord liialt keskenduma pisiasjadele.

Bändidele räägitakse tihti, et edu saavutamiseks peab neil olema kindel eesmärk. Oma metsikumates unenägudes, kuhu te arvate, et French Films võiks ühel päeval jõuda?

Saada heaks popbändiks, mida mäletatakse ja kuulatakse veel ka 68. sajandil.

Te andsite välja oma debüüt 12” EP 2010.a. sügisel ja saite küllalt suurt tähelepanu muusikablogides. Kui te suudate nii mõelda, siis mis on teie jaoks olulisem – olla “suur” blogides või saada mainitud nt NME's?

Mõlemat laadi tähelepanu on oluline. Ühte ei saa teisest paremaks pidada. Blogisid kirjutavad tavaliselt sõltumatud inimesed. See on viis, kuidas tänapeval info uute bändide kohta kõigepealt levima hakkab. Raske on ette kujutada, et keegi ei teadnud varem bändist, mida NME's haipima hakatakse. Neid kahte on tõesti võimatu lahutada.

Teie esikalbum ilmub veel sel aastal või 2012 alguses. Mida te ootate, et see endaga kaasa toob?

Loodame, et see aitab inimestel meie muusikani jõuda ja et me saame anda rohkem kontserte üle maailma.

Kui tihti te esinete viimasel ajal? On see piisav või unistate rohkemast tuuritamisest?

Saame viimasel ajal aina rohkem laive. Tahaksime esineda niipalju, kui vähegi võimalik.

Mis juhtub Tallinn Music Week'il? Mida teilt oodata?

Head muusikat, head showd!

Kuula:

http://soundcloud.com/french-films

Vaata ka:

www.tallinnmusicweek.ee

www.odessapop.ee

Heliosphere festival – neli päeva eksperimentaalset ja psühhedeelset muusikat!

2011-02-07T15:38:00.004+02:00

Viimasel ajal muusikute ja muusikasõprade ringkondades liikudes on õhus tunda teatavat elevust ja ootusärevust. Muude tähtsate juttude seest kerkib ikka ja jälle üles tuttavaks saanud küsimus – kas sul on juba Heliosphere`i pilet taskus?

Aga mis salapärane üritus see siis on, mis nii palju kõneainet pakub ja pöidlaid üles poole suunama sunnib? Festivali korraldustiimi üks ja ainus liige, multitalent ja pööraste ideede elluviija, agentuuri Talk Left-Handed bossi Jarmo Nuutre sõnul peaks von Krahli kahel korrusel toimuv sündmus täitma tühjaks jäänud koha. Tema meelest pole Eestis varem säärast üritust toimunud, mis toob ühte kohta kokku soliidse hulga eksperimentaalset ja psühhedeelset muusikat tegevaid artiste. 17 väljamaa ja ühe Eesti koosluse seas on elektroonikuid ja traadipunte, postrocki ja doomi bände, kuuleb elektroonilist noise’i ning ambienti. Ja tõesti, varasemast ajast ei meenu ühtegi festivali, kus välisartistide arv nii mitmekordselt kodumaiste oma ületab.

Paljud unistavad, vähesed teevad

Talvise muusika suursündmuse plaan tekkis 2010. aasta juulikuus. Jarmo oli otsustanud mõneks ajaks Eestist võimalikult kaugele sõita ning maandus Austraalias, kus üks hetk avastas end töötamas Queenslandi osariigi suurimas ananassifarmis. Päevast päeva põllul rabades tabas teda korraga idee, et ohhoo, võiks õige korraldada ühe väikese festivali. Mõtteid selles suunas saabus aga nii palju, et oli tükk tegu nende meeldejätmisega. Puhkepausidel kirjutas Jarmo tätoveerijale omase vilumusega kõik pastakaga käte peale üles ning õhtuti kolas internetis ja suhtles agentidega. Taganemisteed enam polnud. Kaugel sellest. Ananasside keskel sündinud unistusest kuulata karges Eestimaa talves endale sümpaatseid muusikuid kasvas mehine neli päeva kestev festival. Lõpuks hakkasid artistid erinevatest riikidest ise Heliospehere Festivali vastu huvi üles näitama, kuid aeg ja ressursid on piiratud. Seega jäi päris palju bände seekordsest kavast välja. Praegu mõtleb Jarmo, et võib-olla peaks tegema ka Heliosphere’i alaüritusi. Aga nagu ikka, eks näis, mis ajal selle kohta kosta on.

Rahvusvaheline seltskond

24.-27. veebruarini kestev üritus lennutab Eestisse muusikuid Soomest, Rootsist, Norrast, Lätist, Leedust, Poolast, Tšehhist, Belgiast, Ungarist, Prantsusmaalt, UK-st, Islandilt, Kanadast ja Jaapanist. Tõeline rahvaste paabel, kus leitakse siiski ühine keel – muusika.

Festivali peaesinejana on välja hõigatud karismaatiline Austraaliast pärit ent hetkel Islandil resideeruv ja varemgi Eestimaad väisanud Ben Frost. Mees, kelle kohta on öeldud: “Nagu Trent Reznor (Nine Inch Nails) teeks Arvo Pärti”. Jarmo sõnul pole kahtlustki, et härra Frost suudab oma massiivse ja samas jäiselt kristalse iluga palistatud loominguga publiku korralikult läbi raputada. Kindlasti tasub luubi alla võtta Soomest tulev ansambel Circle – psühhedeelia kuningad. Internetiavarustes olla üks Rootsi veebileht peale üht nende esinemist öelnud: "Igas mõttes maailma parim bänd". Väga põneva projektiga tuleb esinema Prantsuse postrock/sludge punt Year Of No Light. Year Of No Light esineb käesoleval aastal oma žanri ühel hinnatuimal festivalil Roadburn lausa kahe erineva kavaga. Ka Heliosphere'il tuleb ära väga eriline ettaste – nimelt esitavad nad live’is enda loodud taustamuusikat Carl Theodor Dreyer'i õudusklassikule Vampyr (1932). Paljude eestlaste rõõmuks saabub taaskord siinsetele lavalaudadele doom/shoegaze duo Nadja, kes oma müra ja krabinatega jätab ruumi ka kingi põrnitseda.

Ainsa Eesti artistina sai eesõiguse festivalil esineda ansambel Kuma. Nii lihtsalt juhtus, et kavva vaid suure välishuvi tõttu Tartust pärit orkester mahtus. Kuma lood sünnivad otse laval ja mitte keegi ei tea, kuhu helirännakud viia võivad. Kui aus olla, siis sihtkoht polegi tähtis. Oluline on rännak kui protsess. Kuma ülimalt harva toimuvaid kontserte saadavad alati huvitavad visuaalsed lahendused. Ägedaid ja veel ägedamaid visuaale saab aga nautida terve Heliosphere Festivali vältel, sest kohal on hulk omanäolisi VJ-d.

Uued ja vanad tuttavad

Jarmo Nuutre, kes on oma ansambliga Talbot mööda laia ilma ringi tuuritanud, teab, milline peab olema üks hea ja korralik mitmepäevane üritus. Ta tahaks, et Heliosphere Festival oleks kihvt ja omalt poolt teeb ta kõik, et see oleks ikka kohe väga kihvt. Ja tundub, et ka potentsiaalne festivali külastaja ootab sellelt midagi rohkem, kui tavaliselt reedeõhtuselt kontsertilt. Noore tunnustatud disaineri, fotograafi ja bändimehe Ken Oja arvates pakub Heliosphere muljetavaldavat alternatiivi enamikele siinsetele üritustele. See pole sündmus, kuhu tsikke sebima minna, vaid koju tuleks tuua hoopis meeldejääv muusikaelamus. Näiteks aastaid programmeerijana leiba teeniv melomaan Marko Pütsep läheb aga kohtuma oma kauaaegsete lemmikute Ben Frosti ja Nadjaga ning ootab põnevusega, mida suudavad välja võluda Tesa ja Circle. Kõigile alternatiivse muusika austajatele midagi. Ja kes teab, ehk saavad Eesti muusikasõbrad (ja mitte ainult Eesti) juurde ühe korraliku ja tõsiseltvõetava traditsioonilise talvise festivali.

Heliosphere Festival toimub 24.-27. veebruarini (neljapäevast pühapäevani) Tallinnas Von Krahlis.

Kogu info festivalist:

http://www.heliospherefestival.com/

Vaata ka Facebooki:

http://www.facebook.com/heliospherefestival

Ülevaate lühendatud versioon ilmus 5. veebruari Õhtulehes sektsioonis Saund.

Jean Dean - Steps

2010-12-22T13:54:00.002+02:00

Eesti värskel bändil Jean Dean valmis roadmovie'lik video loole "Steps" (režissöör: Margit Korbe; operaator: Mart Ratassepp; kunstnik: Kristjan Suits; monteerija: Kaisa Pitsi; produtsent: Kristjan Pütsep; miks ja master Martin Kikas Ö Stuudiost).

Jean Dean on neljaliikmeline Tallinna kollektiiv, kes ei häbene kõlada robustselt ning käsitleda instrumente vahel suisa primitiivselt. Tolmustes keldrites kolades, vanu filme vaadates ning miilide viisi erinevat heliloomet avastades sündinud lood kirjeldavad bändi nägemust tänapäevase läänemaailma aasadest.

Jean Dean - Steps

Koosseis:
Kene Vernik - laul, kitarr
Allan Pilter - kitarr, sündid, suupill, elektroonika
Margit Korbe- sündid, taustalaul
Inga Nõlvak- bass, taustalaul

Lingid:
http://www.myspace.com/jeandean
http://www.facebook.com/pages/Jean-Dean/186041024739923

Kaheksa küsimust kõigile artistidele

2010-11-26T13:03:00.001+02:00

Juko-Mart Kõlar kirjutab Sirbis kaheksast küsimusest, mida iga artist võiks enda käest küsida.

Artikli leiab siit:

Sirp.ee

Kohviradio maraton

2010-11-25T15:05:00.004+02:00

Kes reedel siiski arvab, et targem on kodus passida, siis kruttige end Kohviraadio sagedustele. Sealt saab kuulata seitsmetunnist laivsaadet uue stuudio avamiselt.

Kohviradio kodu

Remiks, miks?

2010-11-25T14:25:00.004+02:00

Tallinn Daggers sai sel aastal hakkama ülikõva muusikavideoga loole "Flesh Parade". Seda on nähtud juba mitmeid ja mitmeid kordi ja sellest ma pikemalt siin kohal ei räägiks ka.

Postitan siia hoopis Barthol Lo Mejori remiksi eelpool nimetatud loole.

Tuletan meelde, et juba homme on Tartu klubis Plink Plonk võimalik näha-kuulda Ans. Andurit ja pool aastat laividega vahet pidanud Honey Powerit.

Plink Plonk

Teate küll, see muusikaüritus

2010-11-19T16:42:00.003+02:00

Pime on.

Aga peale äärmiselt hämara olemise on ka täna veel Odessa Popi neljas sünnipäev. Tallinnas. Homme Tartus!

Odessa Pop

Veel Robotaanikat

2010-11-18T17:37:00.002+02:00

Augustikuu esimene pool paiskas erinevatesse suhtlusportaalidesse laiali sadu ja tuhandeid fotosid Robotaanika festivalist. Tundus, et kõik käisid seal. Vähemalt mõni lähedane sõber kindlasti.

Nüüd on aeg aga suurepäraseks videokokkuvõtteks, mille autor on Elina Kasesalu.

Mitut tuttavat näed sina?

Midagi kütkestavat - Jim Noir

2010-11-17T22:46:00.010+02:00

Jim Noir - Zooper Dooper EP

(2010)

Jim Noir' nimi kõlab täpselt nagu Briti kultussarja The Mighty Boosh tegelase Vince Noir' oma. Minugi poolest võiksid nad vabalt vennad olla. Nad ei varja oma täiskasvanu ikka kaasa toodud lapsemeelsust, pigem panevad nad liiga täiskasvanulikku olemist oma eakaaslastele ja vanematelegi pahaks. Smiley tempel näos lähevad nad igast suuremast ja väiksemast jamast võitjana läbi. Kui nad oleksidki päriselt vennad, oleks neil Human League kassette kuulates palju rääkida, näiteks viimastest moevooludest ja uutest põnevatest muusikaavastustest.

Kahjusk on Vince Noir, keda kehastab Eestis Gary Nymani kuulamas käinud Noel Fielding, kõigest välja mõeldud tegelane ja Jim Noir artistnimi Manchesterist pärist 28-aastasele Alan Robertsile.

Alan Roberts, kellest sai suuremaks sirgudes Jim Noir, pani juba üheksaselt oma sõbraga kokku bändi, kuulas suu ammuli biitleid ja ahmis isa vinüülikogust endasse The Kinksi ja The Beach Boysi. Teismelise ikka jõudes otsustas tema sõber/bändikaaslane üksi ja omaette kodus elektroonilist muusikat komponeerida. Noir aga sukeldus märkamatult võib-olla veidi rutiinsesse suurte inimeste maailma ning hakkas oma demosid plaadifirmadele laiali saatma, et ehk õnnestub. Ja õnnestuski.

Novembris ilmunud kuuelooline EP "Zooper Dooper" (mis on Noir' kolmas reliis) ei lase lapsepõlve lemmikuid kuulderaadiusest. Paneb sinna paraja portsu elektroonikat ja raputab heatahtlikkust veel pealegi. Aga me ei ela ju enam kuuekümnendates, aasta on siiski 2010 ja nüüd tehakse, eriti indies, kõike ise: vokaalid, sündid, bassid, trummid, kitarrid, perkussioonid, muud efektid. Salvestatakse ka ise. Jim Noir, nagu paljud teisedki, kasutavad bändi vaid live'e andes.

EP väga soojalt soovitatud! Eriti viies rada "Map"!!

Tracklist:
01 – Kitty Cat
02 – She Flies Away With My Love
03 – Zooper Dooper
04 – Do You Like Games
05 – Map
06 – Car

http://jimnoir.com/

http://www.myspace.com/jimnoir

Happy birthday mr. Lennon!

2010-10-09T14:15:00.002+02:00

Jazzituli ootab süütamist!

2010-10-03T22:58:00.004+02:00

Kumb siis on, kas eestlased on hästi haritud rahvas või siis mitte? Kas meil on liiga palju kõrgharidusega kasutuid kodanikke või napib meil spetsialiste? Oleneb, kes kus kandi pealt vaatab ja mida vaadata tahab.

Mina vaatan nüüd selle kandi pealt, et jazzi tunde on meil Tartus peetud märkamatult juba kümme aastat jutti, mis tähendab, et põhiharidus on käes ning mõned aastad veel ja saaks keskharidust tõendava dokumendi kätte küll. Lõdva randmega. Lektorid on ka väga head olnud. Ja siinkohal tuleb küll öelda, et päris kõva saavutus.

Penny Lane esitas paar tagasihodlikku küsimust üritustesarja Jazz Lessons peasüüdlasele härra Erki Pruulile või siis teisisõnu vastab küsimustele DJ Errki!

Kes ikka veel aru ei saanud, siis sel reedel, 8. oktoobril peab Jazz Lessons oma kümnendat sünnipäeva. Palju õnne!

Kümme aastat tagasi ehk kui 2000. aastal asi käima läks, kas oli kohe plaan, et noh, vähemalt kümme aastat tuleb küll selle sarjaga ära?

Ei tea, alguses plaanisime ühe teha. Jalgratta leiutamine oli see ikka, siis oli kõik teistmoodi ju, Illekas polnud tehnikat ega midagi, kõik tuli kohale vedada üle Tartu ja järgmine päev läks kraami tagasivedamisele. A noh esimene kord õnnestus, 250 inimest oli, mina ei tea kuhu nad kõik mahtusid, aga vaib oli hea ja tundus, et peab edasi tegema.

Miks nimi Jazz Lessons? Kas seepärast, et alustasite toona legendaarses Illekas?

Eiei, jazz oli siis teema meie jaoks ja Illegaard oli lihtsalt lahe kelder. Eks see nimi meil mõnes mõttes kiviks on ka kaelas olnud aga noh, annab samas palju tõlgendamisvõimalusi ka minuarust.

Millal sealt ära kolisite ja kus kohas veel jazzitunde peetud on?

Erinevatel põhjustel - näiteks mõtlesime et väikseks jääb, praegu tundub see naljakas muidugi. Aga eks seal oli muid põhjuseid ka, seesama tehnika kokku vedamine oli tüütu ja kogu see asjaajamine nendega seal. Kuigi tõe huvides peab märkima, et Illegaardi poolne suhtumine oli positiivne ja näiteks renti ei maksnud me neile kunagi. Peale remonti kadus ka nagu midagi ära - intellektuaalidest parmude jaoks oli koht liiga fancy järsku. Praegu pole sellest meeleolust muidugi absoluutselt midagi järgi enam.

Sadamateatris tegime paar korda, Ülikooli kohvikus ja siis tuli Genklubi.

Mõned eredamad tegijad, kes selle aja jooksul läbi käinud on?

Ega me erilisi staare rihtinud pole, pigem otsinud tundmatuid-huvitavaid tegijaid ja oleme ka spetsiaalselt selle ürituse jaoks kooslusi tegema õhutanud. Muidu Ryo Kawasaki käis ükskord ja näiteks Berk Vaher tegi meie intsiatiivil oma debüüdi meie peol.

"Ereda tegija" tiitel läheb pigem jagamisele Grigori Lotmani ja Pasapetsi vahel, kes on ka meie peo püsikundede hulka kuulunud.

Mitu üritust on mahtunud kümnesse aastasse?

Ei tea, sassi on läinud ammu juba, kvantiteet pole eesmärk ka olnud. Viimased aastad oleme teinud rütmiga üks sügisel, üks kevadel.

Mis on Jazz Lessonsi nii öelda kaubamärk?

Hmm.. tobe küsimus... (ei ole tobe küsimus - Penny Lane) mis su bassikäikude kaubamärk on? (lihtsus, harmoonilisus, reeglipäratus - Penny Lane). Kaubamärk on meil korralik muidu, Mammuti välja töötatud logo ja kogu visuaalne kontseptsioon. Kasutakski seda kohta Mammuti tänamiseks hoopis, nagu "thanks to" on plaadiümbristel. Ilma temata oleks see hoopis midagi muud ja võibolla polekski üldse, kes teab.

Mis on kümnendaks sünnipäevaks plaanis?

Klassikaline Jazz Lessons kontsert-disko, esinejateks seekord enamasti oma sõbrad-tuttavad, et oleks hea turvaline omade ringis sünnipäeva puhul viina visata. Esinejate nimekirja leiab igaüks www.myspace.com/jazzlessons, aga tähelepanu juhiks plakatinäitusele, kus on peaaegu kõik JL plakatid läbi aegade ja "JL shopile", kust saab võileivahinnaga soetada spets juubeli tarbeks valminud särke ja Heliremondi Katsetehase JLX mixteipi kassetil. (Heliremondi Katsetehas on Errki ja Snafu ehk JL korraldajad.)

2002 rääkisid, et Laulupeo korraldajatelt oleks palju õppida. Laulupeol pole kunagi publikust puudust. Ning miks mitte süüdata ka jazzituli. Kas kogemused jagatud ja jazzituli süüdatud?

Kule käisin viimasel laulupeol kogemusi saamas, ei ole ikka päris see, tuleb sõnad tagasi võtta - ülerahvastatud, kallis söök-jook ja peaaegu kõik lood läksid kordamisele. Tuli on ka veel süütamata.

Jazz Lessons 10 toimub reedel, 8. oktoobril Tartus, Genialistide Klubis kl 21:00.

Näeme!

www.myspace.com/jazzlessons

Jim Morrison ja Johnny Depp

2010-10-01T13:43:00.004+02:00

Imelik. Noh, võibolla pole ka, et maailmas on mõned asjad-nähtused-misiganes, millest saab lõputult lugusid rääkida. Aina uuesti ja uuesti, erinevatest vaatenurkadest, lähtepositsioonidest, erinevate inimeste suust jne jne. Ma ei usu, et keegi oskaks kokku lugeda, kui palju on tehtud näiteks loodusfilme, mis näitavad lõhekalade tuhandete kilomeetriteni küündivatest rännakutest kudemispaikadesse. Kes teab, kui mitu korda on jutustatud Punamütsikesest, tõstke käsi? Ja siis on ports bände, kellest saab ka rääkida. Lõputult.

Üks neist ansamblitest on kindlasti The Doors. Nahkpüksid. Noorelt surra. Ja vahel polegi rohkem vaja.

Üks täitsa tore biograafiline film The Doorsist valmis Oliver Stone'i käe all 1991. aastal Val Kilmeriga peaosas. Kandis see sama nime, mis bändki.

Mõned päevad tagasi vaatasin ära hiljuti tehtud dokumentaali "When Your're Strange: A Film About The Doors". Filmitegijad on kõvasti arhiivides kolanud ja väga oskuslikult kokku monteerinud kompaktse ülevaate ansambli ajaloost. Pärl on muidugi Jim Morrisoni enda filmitud filmikatked, mis laiema avalikkuse ette varem pole jõudnud. Ja väga pahaks ei saa panna asjaolu, et kogu lugu jutustab Johnny Depp.

Igatahes soovitan vaadata. Ei tasuks muidugi eitada fakti, et tegemist on siiski tüüpilise filmiga, mis näitab järjekordset lugu alguses täiesti tavalistest noortest meestest, kelle kirg on muusika, luule, kuid aja möödudes aina enam tuntust kogudes oma eduga toime ei tule.

Treiler:

"When the doors of perception are cleansed, things will appear to man as they truly are...infinite."

IMDB

Talbotist tuleb dokumentaalfilm "Tour de Talbot"

2010-09-23T13:00:00.014+03:00

(Foto (C) Mammut)

Loetud päevade pärast ehk täpsemalt 27. septembril alustab kahe mehe doom-metal tandem Talbot peadpööritavat maailmaturneed. Jah, just, maailmaturneed, mitte lihtsalt pisikest tuurikest naaberriikidesse. Esimeses järgus käiakse ära Venemaal, teise satsuga küntakse Ida-Euroopa auklikke maanteid ja kolmandas etapis on eesmärgiks sõita teisele poole maakera ehk Austraaliasse. Kokku kestab tuur umbes kaks kuud ja peaaegu igal õhtul on laiv. Tihe treeningprogramm.

Lisaks Talboti djuudidele Chopperile ja Magnusele sõidab tumerohelise tuuribussiga kaasa helimees Raido ning muidu graafilise disainerina tuntud Martin Rästa aka Mammut. Mammut ei sõida niisama maailma avastama nagu mõni saab teha 2000.- eegu eest päevas Tätte ja Matverega. Mammut teeb hoopis tuurist dokumentaalfilmi "Tour de Talbot". Äge, onju!

(Foto (C) Mammut)

Küsisin Mammuti käest, et mis värk on?

Kus kohast selline idee ja miks?

Idee Talbotist film teha tuli 12. märts 2010, spontaanselt. Täpselt päev enne seda kui ma sain 30-e aastaseks. Aga see ei puutu asjasse. Chopper viskas mind oma bussiga kalamajast (näituse"MMMT10" SooSoo galeriis avamiselt) Mustamäele ja sõidu käigus rääkis eelmistest tuuridest. Jutuga paralleelselt hakkasid mu silme ees kaadrid jooksma. Kohe. See teema tundus siis ja tundub praegu veelgi rohkem, pehmelt öeldes, kaasakiskuv. Vähetuntud bänd (maailma mastaabis) "mittekusagilt" sõidab oma väikse tuuribussiga ringi, annab kontserte ja elab oma elu nii nagu see nende jaoks olema peaks. Ootamata "printsessi valgel hobusel", allumata "paratamatusele", kartmata läbikukkumist või mis iganes takistusi. Mulle tundub, et nad isegi ootavad neid taksitusi, mis tuuril ette tulevad. Aga sellest on veel vara rääkida.

Ilmselt oli oma osa ka sellel, et vaadates oma viimase kümne aasta tööd galerii seintelt tekkis mul paaniline vajadus teha midagu muud, midagi uut või unustatud vana. Murda välja. Mitte, et plakatid oleks mind ära väsitanud, aga tean, et pean liikuma või vähemalt ennast liigutama. Tagantjärgi olen (juba) aru saanud, kui loogiline samm see minu jaoks oli.

Paljud ütlevad, et säärane tuuritamine, mis Talbot on ette võtnud, on hulljulge. Kuidas sina seda kõike näed?

Üritan esialgu hoiduda sellistele küsimustele vastamisest. Seda ma ju lähengi uurima! Kui mul juba oleks vastused ees siis poleks protsess huvitav ja ma oleksin jälgijana palju subjektiivsem. Pigem kogun erinevaid küsimusi ja ootan, et vastuseid jõuavad minuni siis kui õige hetk on käes.

Elamine on üldse hulljulge. Paljude jaoks.

Millisena sa praegu seda filmi ette kujutad, mida sa ootad, et tuuril juhtub?

Talboti muusika ei ole lähedal. See on Seal. Kusagil eemal. Sinna peab neile järgi ronima, et osa saada ja ronides on lihtne eksida, kuna Talboti helide massiivsus võib olla eksitav. Kohale jõudes ootab sind avatud platvorm. Tõlgendusruum on avar. Minu jaoks on oluline mitte luua ühest ettekujutust bändist, vaid pigem tekitada sarnane, avatud platvorm, kus vaataja saab ise oma pildi Talbotist kokku panna või hoopis koost lahti võtta. Niisiis kujutan ma seda filmi praegu ette pigem seisundifilmina kui narratiivse dokumentaalina. Ilmselt tuleb mitu versiooni, üks veidi informatiivsem film tele jaoks ja siis teine, lahtisem versioon - nö directors cut.

Kõige rohkem ootan, et tuuril juhtub midagi sellist, mida ma ei oska oodata, et juhtub.

Mida sa kõige rohkem kardad, mida kõige rohkem ootad?

Kui aus olla, siis ei oska midagi väga karta. Muidugi võib juhtuda, et magan midagi olulist maha või siis tehnika veab alt, näiteks kaamera akud saavad valel ajal tühjaks vms. Aga milleks karta? See kartus ei aita mind mitte kuidagi. Ma olen täiesti kindel, et kõik läheb nii nagu peab minema. Eelaimus on, et läheb väga hästi.

Kõige rohkem ootan ilmselt seda aega, kui kogu materjal on purgis, see tähendab, et lahingud on peetud ja ma võin võidurõõmsana stuudios saaki üle vaadata. Teades, et "rahu" on käes ja et mind on ootamas pikk monteerimisperiood.

Milliste vahenditega sa opereerid? Kui suur tiim on selle dokumentaali taga?

Vahendid on üsna piiratud mitmel põhjusel. Kõigepealt pole tuuribussis palju ruumi, et võtta kaasa palju tehnikat. Muidugi võiks olla eraldi sõiduvahend filmimeeskonna jaoks, aga see ajaks eelarve täiesti pööraseks ning kaoks ära vahetuse moment. Plaanin olla tuuril nö pereliige ja olla sündmustele võimalikult lähedal. See tähendab, et pean hakkama saama paljude ülesannetega, mis kohati kattuvad - esimene kaamera, teine kaamera ja helimees korraga. Ja sellest tuleneb ka teine põhjus, mis vahendite valikut piirab - kõik peab olema lihtsalt opereeritav ning piisavalt kompaktne, et ma suudaks seda üksi transportida. Üks piiravaid asjaolusid tehnika valikul on muidugi ka piiratud ressursid. Filmin kahe Canoni kaameraga - foto peegelkaamera ja väike aga tubli videokaamera.

Tiim on sammuti piiratud. Montaaž, režissööri- ja operaatoritöö jääb minu kanda. Produtsent on Esko Rips Naftast (http://nafta.ee/), kus tehakse ka järeltöötlus ning helimontaaži teeb Martin Kikas Ö Stuudiost (http://www.ostuudio.ee/).

Millal võiks ideaalis valmida?

Ideaalis võiks 2011 kevadel "Tour de Talbot" valmis olla. Kuupäeva ei saa lubada aga 12. märts oleks ilus tähtaeg.

Millist tagasisidet sa ootaksid, sooviksid?

Ei oska vastata sellele küsimusele, ausalt. Äkki hoopis "Mida sa loodad saavutada?"? Loodan vaatajate uudishimu mitte alt vedada, loodan, et tulemus on Talboti vääriline ning loodan, et see film võiks ärgitada inimesi, kes ootavad, et nende elu pihta hakkaks, oma ootusi ise ellu viima.

Kõik.

Kõik

**********

Nädalajagu tagasi käis Mammut vaatamas, kuidas karmid rokimehed oma argipäeva veedavad ja lõikas materjalist kokku lühikese treileri. Treilerit saab vaadata Facebookist.

**********

Tuurigraagik näeb välja selline:

Tour de Talbot

TOUR DE SAMOVAR 2010

Venemaa

28.09 Pskov

29.09 Petrozavodsk

30.09 Velikiy Novgorod

01.10 St. Peterburg

02.10 Moskva

TOUR DE FALL 2010

Ida-Euroopa

14.10 Preili, Läti

15.10 Vilnius, Leedu

16.10 Kaunas, Leedu

17.10 Gdansk, Poola

18.10 Wroclaw, Poola

19.10 Brno, Tšehhi Vabariik

20.10 Bratislava, Slovakkia

21.10 Budapest, Ungari

22.10 Kecskemet, Ungari

23.10 Timisoara, Rumeenia

24.10 Sibiu, Rumeenia

25.10 Cluj-Napoca, Rumeenia

26.10 Chisinau, Moldova

27.10 Odessa, Ukraina

28.10 Kiev, Ukraina

29.10 Krakow, Poola

30.10 Helsinki, Soome

TOUR DE WOMBAT 2010

Austraalia

04.11 Melbourne

05.11 Melbourne

06.11 Adelaide

07.11 Adelide

08.11 Melbourne

09.11 Canberra

10.11 Bendigo

11.11 Newcastle

12.11 Orange

13.11 Sydney

14.11 Wollongong

15.11 Toowoomba

16.11 Brisbane

Welcome back!

2010-09-22T22:16:00.004+03:00

Hello! I'm back!

Veits imelik on isegi tagasi olla. Ma pole sada aastat siia blogisse isegi vaadanud. Mkm, ei ole vastik või vastumeelne, lihtsalt vahel lähevad isegi armsaks saanud asjad meelest või jäävad korraks tahaplaanile.

Ma ei hakka kaotatud aega tasa tegema. See oleks liiga hull, sest niii palju on juhtunud alates sellest, kui märsi lõpus siia viimati postitasin.

Ainult nii palju teen tasa, et panen siia üles artikli, mille augusti viimastel päevadele imearmsale kultuurilehele Müürileht kirjutasin. Koostasin pisikese referaadi septembri alguses toimunud festivali Eclectica peaesineja Vladislav Delay kohta.

Siin see on:

„Pole vahet, millist muusikastiili ta puudutab – olgu selleks kas mahe vokaaliga üle ujutatud

house, minimalistlik elektrooniline muusika või dubtechno – tulemus on alati lihtsalt

suurepärane,“ on öelnud üks internetiavarustest leitud fänn Soomest pärit elektroonilist

muusikat taltsutava Vladislav Delay kohta.

Vladislav Delay. Ei kõla eriti Soome nimena? Mkm, ei kõla. Äkki oleks parem nimetus Sasu

Ripatti, mis vaatab vastu punaste passikaante vahelt? Aga vahet pole, sama hästi võib talle

külge pookida ka tähekombinatsioonid Luoama, Sistol, Uusitalo või Conoco. Mees jääb samaks.

Suurem osa inimestest teab teda siiski Vladislav Delayna.

Kui legendaarsest Moskva Olümpiast oli möödas umbes aasta, haaras Sasu Ripatti aka Vladisalv

Delay kätte trummipulgad ja otsustas viieselt, et temast peab saama jazztrummar. Mitte ainult

hobikorras vaid professionaalsel tasemel. Pinnas oli soodne, sest

Põhja-Soome linnas Oulus asunud lapsepõlvekodus kuulati palju jazzi ja klassikalist muusikat.

Ja erinevaid asju meeldis talle ka väga toksida. Kuni kahekümnenda eluaastani mängis ta

mitemete kollektiivide ridades, töötades jupp aega stuudios perkussionistina ning oma talenti

jagades popi, rocki ja jazzi vahel. Keeruline oli mööda minna ka Soomes laialt juurdunud

raskemuusikast. Ent see ei paelunud teda kuigivõrd. Oma teismelise eas seikles ta siiksi

kirglikult 1950-60. aastate jazziradadel ja soovis aina enam ja enam minna sügavamale, kuni

otsustas New Yorki seda jazzi asja põhjalikumalt õppima suunduda. Miljonite võimaluste linn

tegi talle üsna kiiresti selgeks, et ta on kõike üle romantiseerinud ja mõnikümmend aastat

tagasi tegutsenud ideaalid sellises vormis enam ammugi ei toimi. Nii ta polnud küll endale

oma tulevikku ette kujutanud. Ta müüs ära aastatega soetatud trummikola, viskas mõtte

jazztrummari karjäärist prügikasti ning hakkas tasapisi kompima stuudiotest tuttavaks saanud

midimaailma pimedaid piire.

Vladislav Delay on öelnud, et talle meeldib eksperimenteerida erinevate helide ja rütmidega.

See ka mõni uudis, võiks selle peale ju kobiseda. „Lihtlabased“ popmuusika suured ja

väiksemadki heerosed tegelevad värskete helide otsimistega, et kõrvu kumisema ajavast

mürast esile kerkida. Aga nii see kord on, et ühel tuleb mingi asi paremini välja kui teisel.

Aina enam hakkas härra Dealy enda jaoks avastama elektroonilisi vidinaid, millega sai nii

öelda õhust genereerida pööraseid helisid. Esialgu sattus ta stuudio seinte vahel üksi olles nii

hoogu, et tema loomingust puudusid igasugused pidepunktid ja kord. Ta kuhjas oma stuudio

erinevaid masinaid täis ning püüdis neist kõigist midagi välja võluda, pidevalt juurde õppides,

mida elektroonilisel maailmal pakkuda on. Üsna varsti sai ta aru, et kõike „selgeks“ õppida on

võimatu missioon ning stuuiosse erineva kama kogumine hakkab segama muusikategemist.

Ja mida ta sel hetkel üldse elektroonilisest muusikast teadis? Mitte tuhkagi. Soomes sellest

kraamist eriti keegi ei rääkinud või vähemalt temani antud teema ei jõudnud. Oli kuulda

kellestki nõmedast Prodigyst, kes tegevat elektroonilist muusikat, aga see tundus vastik.

Mingite tulnukate muusika, arvas Delay. Arusaam elektroonilisest muusikast tuli ajapikku ja

eelkõige siis, kui Vladislav Delay mõni aeg Berliinis peatus.

Lapsepõlvest armsaks saanud erinevate esemete kolkimine ja toksimine pole teda siiani maha

jätnud. Mida aeg edasi, seda enam vajab Vladislav Delay iga keharakk juurde ekstreemsemaid

helisid, sämpleid, mida modifitseerida, et pakkuda enneolematut kuulmisnaudingut nii

endale kui teistele. Ta ei karda eksida, minna liiga kaugele või läbi kukkuda. Vastupidi. Ta ei

pelga erroreid ega vigu. Ta lausa ootab neid. Tema arvates ei vii kindla peale minek mitte

millegi uueni. Hoopiski vead, ootamatud takistused panevad muusikut kiirelt kaasa mõtlema,

leidma lahendusi tekkinud probleemile. See kannustab olema loov, tähelepanelik ning

keskendunud. Live’e andes pakuvad eikuskilt tekkinud vead väljakutseid. Kui need puuduvad,

läheb kõik igavaks. Igavaks nii artistile kui kuulajale. Iga avalik etteaste olgu seiklus nii tegijale

kui vastuvõtjale. Seepärast reastab Vladislav Delay endale meelega lõkse üles, kuhu sisse

kukkuda. Lihtsalt üksinda laval turvaliselt arvuti või muu kasti abil muusikat teha on liiga mugav.

Muusikas peaks toimuma suhtlus nagu suurema koosseisu puhul liikmete vahel. Nii püüab

Vladisalv laval luua vestlust iseendaga.

Vladislav Delay loomingu jaoks pole oluline, kus maailmapunktis ta parasjagu on. Kas istub

Jamaikal ning kuulab lõõskava päikese alla regget, ahmib endasse Berliini multikultuurset vibe’i

või istub rahulikult mõnes oma kodumaa kohvikus. Keskkond, kus ta viibib, tema muusikat

otseselt ei mõjuta. Tema lood ei lähe näiteks Hispaanias puhates meloodilisemaks või Islandil

karget õhku kopsudesse tõmmates mõtlikult kulgevaiks. Füüsiline olemine ja muusika on

rangelt lahus. Ta ei eitagi, et ümbruskond teda justkui üldse ei kõigutaks. Kõigutab ikka. Eri

paigust kogutud uued maitsed, lõhnad või helid läbivad teekonna läbi filtrite ja muutuvad

märkamatult uuteks vormideks, mis võibolla alles päris pika ajalise distantsi järel muusikas

avalduda võivad.

Aga miks peab ühel artistil olema nii palju erinevaid nimesid? Vladislav Delay , Sistol, Uusitalo,

Conoco jne. Okei, ta teeb nende nimede alt võibolla natukene erineva suunitlusega muusikat.

Aga siiski. Miks ei võiks segaduste vältimiseks kasutada ühte ja sama? Infoühiskonna kõrgel

temperatuuril ülekeevas supipajas pole mõtet peitust mängida. Artistina vähemalt küll

mitte. Vladislav Delay jaoks on see kõik mõnus ja huvipakkuv sõnademäng, mis on talle

koguaeg meeldinud. Oma nime kasutamine on temas tekitanud ebamugavusi. Esimeses

nooruses seadusega pahuksis olemise tõttu oli üsna praktiline päris nime mitte eksponeerida.

Pigem eelistab ta olla anonüümne jättes osadele koostöödele allkirja suisa panemata. Eriti

projektidele, mis on seatud popmuusikaga. Ei, ta ei vihka sõna pop ega selle kasutamist samas

lauses muusikaga. Ta ei suuda suhestuda popi laialdase levikualaga ja avaliku huviga. Tal pole

vahet, kas teeb punki, metalit või siis popi. Muusikategemine kui protsess on üks olulisemaid

asju, mille nimel Vladislav elab. See on nauding. Ühes intervjuus on ta isegi öelnud, et kõige

pealt on muusika, alles siis kõik muu, ülejäänud elu. Liigne tähelepanu tema isiksuse ümber on turn off.

Ebamugavus, mida põhjustab talle avalik tähelepanu, kajastub tema hääletoonis ja joonistub

välja tema näos, kui keegi tema käest midagi teada tahab ja küsimustega pinnib. Soomlasele

kohaselt on ta reserveeritud, kõne ühetooniline, laisalt rahulik ja kohati katkendlik. Üldiselt

tundub ta olema tõsine. Enda sõnul võtab ta ka muusikat väga tõsiselt. See on ainus asi, millega

ta ju tegeleb. Ja kõike, mille kallal ta töötab, tahab ta teha nii hästi kui see vähedegi võimalik on.

Tõsine ja järjepidev suhtumine tehtavasse loomingusse on Delayle toonud ka rahvusvahelise

tuntuse. Kas või tema Myspace’i lehekülge vaadates hakkab silma väga tihe live-programm.

Täna siin, homme seal, nagu ütleb üks tuntud laulutekst. Üks päev Jaapanis, teine päev Austrias,

siis kodumaal ja septembri alguses näiteks Eestis, täpsemalt Tartus. Tema reliise on andnud

välja plaadifirmad nagu Chain Reaction ja Mille Plateaux . Viimasel ajal annab ta oma

välja enda loodud plaadifirma Huume alt. Koostöid on ta teinud näiteks Massive Attacki, Scissor

Sistersi, Craig Armstrongi, Black Dice’I ja paljude teiste artistidega.

Ja kuidas kirjeldada muusikat, mida Vladislav Delay teeb? Aivar Tõnso kirjutab kümneaasta

taguses Eesti Ekspressis väga tabavalt: „Delay ligi 20 minutilised lood on küll üsna

minimalistlikud ja muutumatud oma meeleolu poolest, kuid vägagi keerulised ja abstraktsed

ülesehituse osas. Puudub tavalisele masinamuusikale omane luupide mehhaaniliste korduste

kõla. See on muusika, kus terviklikule ja ühtsele meeleolule vaatamata toimub pidev

muutumine, erinevad ideed tulevad ja lähevad ning loo lõppedes ei mäleta enam selle algust.

Nii on Delay muusikat nimetatud tabavalt digitaalse evolutsiooni sümfooniaks.”

* * * * * * * * * * * * *

* * * * * * * * * * * * * *

** * * * * * * * * * * * * *

Ja siia lõppu boonusena tänase päeva, võib isegi julgelt öelda, et selle nädala lugu nr üks! Leidsin selle oktoobri MOJOga kaasas olevalt plaadilt, mis sisaldab biitlite kavereid. Kogu album Let It Be.

Kaverdajateks Kanada indie poisid ja tüdrukud ansamblist Besnard Lakes ja pala on "I've Got A Feeling"

Kuulamiseks külasta blogi http://theashtraysays.wordpress.com

Mõnusat sügist!

Rubik teeb nalja ja tõsist muusikat!

2010-03-24T12:04:00.006+02:00

Eestlastel on Romb ja soomlastel on Rubik. Rombi ma tean juba päris jupp aega. Rubikust kuulsin alles suht hiljuti ning nende plaat "Dada Bandits" sattus mu kätte alles eelmisel nädalal.

Kui ma seoses Tallinn Music Weekiga teada sain, et keegi Rubik Soomest esineb Odessa Popil, siis ma isegi ei oska öelda miks, aga minus see nimi mingit uudishimu ei tekitanud. Kui väikese aja möödudes nende myspace'i lehe avastasin vajus mul suu ammuli lahti. Ei, mitte seepärast, et sealne pleier oleks mänginud ennastunustavalt lummavaid lugusid. Mkm. Ma esteks ei jõudnudki nii kaugele, et muusikat kuulama hakata... Minu ees avanes põhjalik pildigalerii ilmselt öö läbi kestnud mitte just kõige viisakamast peost - uimaste silmadega näod, lauad-põrandad täis tühjasid pudeleid, triiksärgi lahti läinud nööpide vahelt pitsitasid välja heale toitumusele viitavad kõhud...

"Mingi joodikute bänd on see Rubik vä," küsisin läbi messengeri Taunolt.

Vaatasin veel pilte. Ametlikud bändifotod olid väga lahedad. Karvased ja tursked soome mehed. Mõnel seljas kampsun, mõnel päevi näinud lahe pintsak või ruuduline pluus, triibuline sall.

Millist muusikat küll sellised tüübid teha võiksid?

Jõudsingi siis lõpuks kõige olulisema juurde - muusika. Päris üllatav oli, et sellised tüübid säärast rida ajavad. Odessa Popi kodukal on Rubikut võrreldud suisa Arcade Fire'iga. Suhtusin sellesse skeptiliselt, aga kui olin nende lugusid juba mitmendat ringi kedranud ei kahelnud ma võrdluse hetkekski. Jah, neil on samasugust minekut ja energiat kui kanadakatel.

Ja tõesti nad kõlavad hästi. Ei ühtegi üleliigset, läbimõtlemata hetke. Ja ausalt öeldes ei jõua ma ära oodata, millised nad veel live'is on..

Postituse üleval oleval pildil võib näha nelja meest. Eestisse saabub Rubik kuueliikmelisena. Nagu üks õige Rubiku kuubik olema peab.

Paarile Penny Lane'i esitatud küsimusele andis vastuseid vokaalset tahku esindav Artturi Taira.

Teie myspace'i leht oli minu jaoks omaette seiklus, kui sinna esimest korda sattusin. Esimesed hetked visuaalses maailmas ringi liikudes ei andnud kuidagi mõista, et teie muusika nii ilus ja meloodiline olla saaks.

Mul on muidugi kahju, et pean sinu ettekujutust lõhkuma. Need peopildid on tehtud umbes aasta tagasi. Me tahtsimegi mõjuda klišeena. Millegipärast seostatakse rock-muusikat ohtra alkoholiga jne. See on rõve ning just seda me rõhutada üritasimegi. Ja nagu sa ise ütlesid, selline elustiil justkui ei klapiks meie tehtava muusikaga kokku. Ja pealegi, päris ausalt, me oleme väga viisakad ja viksid noored mehed.

Mis tüübid te üldse olete?

Me oleme kamp djuude, kellele meeldib koos natuke müristada. Nii lihtne see ongi! Me oleme pärit erinevatest linnadest, kuid hetkel pesitseb suurem osa siiski Helsingis. Kui ma nüüd ei eksi, siis bändi hakkasime tegema 2002. aastal. Suuremat osa praegustest bändikaaslastest tean juba 1995. aastast. Peamiselt tegeleme loodusega ja puutöödega ning ainult üks meie seast vihkab sporti.

Millega Rubik hetkel tegeleb?

Praegu vorbime oma stuudios, kus ühtlasi ka proove teeme, uusi lugusid. Kirjutame, arranžeerime ja salvestame. Nagu need asjad käivad. Aga üldisemas plaanis oleme eesmärgiks seadnud uue albumi!

Rubik pole tuntud mitte üksnes oma kodumaal vaid leidnud kõlapinda rahvusvahelisel areenil. Tallinn Music Week püüab aidata Eesti kui ka lähinaabrite talente piiri taha. Üldises plaanis rääkides, mis sa arvad, mis on ühe artisti juures kõige olulisem, et rahvusvaheliselt läbi lüüa: muusika, see sõnuseletamatu "miski", muusik kui isiksus, manager või raha? Mis on Rubiku jaoks kõige olulisem?

Mulle meeldiks arvata, et kõige olulisem on omanäoline muusika, aga enam ma selle peale kihla vedada ei julge. Ei tohi ära unustada, et vahel võib lihtsalt vedada. Pime juhus. Noh see õigel ajal õiges kohas olemise värk, tead ju küll. Liiga optimistlik ei saa ka olla. Mulle viimasel ajal tundub, et suurem osa muusikast suunatakse teatud grupile inimestele, kes on rohkem huvitatud kindla elustiili viljelemisest kui muusikast endast. Selles suunas kipub asi liikuma. Vaatamata kõigele on bänditegemine üks eriti vinge võimalus. Isegi, kui teed muusikat vaid endale.

Kui oluliseks peate huumorit?

No nalja peab ju igaühe elus olemas, on mul õigus? Ma ei kujutaks bänditegemist ilma huumorita ausalt öeldes isegi ette.

Ma ei saa muidu, kui pean ikka küsima, et mis värk on Soomel ja raskemuusikal?

Soome ja heavy muusika vahele võrdusmärgi tõmbamine on kohati õigustatud. Meie hevikatel läheb ju mujal maailmas täitsa kenasti. Aga Soome muusikaelu vaid sellelt lähtepunktilt vaadata on selgelt aegunud. Meil on olemas täiesti korralik indie- või underground muusika skene. Mida aeg edasi, seda avatumad soomlased ka muu muusika suhtes on.

Nimeta mõned hetkel tegutsevad Soome ansamblid, kes teile meeldivad.

Paavoharju, Islaja, Underwater Sleeping Society, Neufvoin...

Aga räägi nüüd, milleks reedesele Odessa Popile tulevad inimesed peavad valmis olema?

Ma loodan ja arvan, et reedest tõotab tulla väga lahe õhtupoolik. Oleme kuuekesi laval. Palju müra, pasunaid, trumme ja õnnelikke nägusid. Ma ei jõua ära oodata.

Rubik @ Myspace

Odessa Pop

Tallinn Music Week

2010-03-22T23:25:00.005+02:00

Alanud nädala võib vist julgelt ristida Tallinn Music Weeki nädalaks. Põhjus on lihtne ja loogiline. Sellel nädalal toimubki Tallinna Music Week. Hahaa.

Aeg on kiiresti lennanud ja ma polegi jõudnud sel aastal üritusest kuigi palju kirjutada.

Kui eelmisel aastal aitasin natukene veebi teha, siis sel aastal osalen TMW-l artistina.

Täna näitas TV3 uudistesaade, kuidas Tallinn Music Weeki reklaamposte soditi. Honey Power oli julgelt esindatud :)

Täna toimus Nordic Hotel Forumis nn bändidele mõeldud infotund, kus tutvustati showcase'i korraldajaid, nimetati üles bände, kes, kus ja millal esinevad ja räägiti promojutte. Mind ikka veidi paneb muigama, kuidas mõne showcase'i eestvedaja ei suuda oma üritusel üles astuvaid artiste meeles pidada. Kelle ja mis rida me siis nagu ajame siin?

Kohati seal istudes tundsin, et muusikuid peetakse ikka suht puupeadeks. Võibolla annavad osad selleks ka põhjust, kuid üldiselt ma ei tahaks kuulda üleolevaid jutte ja ettepanekuid kolmanda tsee klassi tasandil. Ma ei hakka eraldi välja tooma, mis mind kohutavalt häiris, vaid lisan ikkagi siia tõiga, et infotunnist oli muidugi kasu ka. Sain kinnitust oma mõtetele ja natuke lisa ka. Kahju, et pidin varem lahkuma..

Tegelikult on väga tänuväärne, et on osa inimesi, kes tunnevad vajadust eksportida Eesti muusikat piiri taha, ent olgem realistlikud. Välisest hiilgusest ja kohati "tugevam ja kirjum jääb ellu" mantaliteedist tähtsam on muusika ise. Ja see kõnetab kogenud muusikapärleid otsivat inimest momentaalselt.

Head ja ühtlast ülevaadet nn indiemuusikast tasub otsima tulla reedel Mustpeade Majja Odessa Popile. Edastan siin kohal ka väikese uudise:

Loosime välja 1+1 priipiletit 26.3 showcase'ile "Odessa Pop esitleb". Lisaks annab Honey Power kaasa spetsiaalselt Tallinn Music Weeki jaoks vorbitud kolmeloolise demoplaadi. Selleks saada Tauno Maarpuu'le Facebooki kaudu sõnum õige vastusega küsimusele: "Milline tuntud indibänd on teinud loo nimega "Honey Power"?"

http://www.facebook.com/event.php?eid=10150131401800537&ref=mf

Kui hästi läheb, saab siit blogist üsna pea lähemalt lugeda ka Soomest saabuvast bändist Rubik. Ütlen ette ära, et nende plaati tasub küll kuulata :)

www.tallinnmusicweek.ee

Popidioti remix Honey Poweri loost "Get Country"

2010-03-21T22:34:00.003+02:00

Kas teil on tulnud ette, et peate pühapäevasel pealelõunal pärast kilose kebabieine ära söömist pilli haarama ja proovi tegema? Minuga juhtus see täna. Räägitakse, et punnis kõhuga on raske laulda. Tuleb välja, et ka pill kaelas seista on kunst omaette. Nii vaimse kui füüsilise teravuse säilitamiseks soovitan bändiproovi puhkepausi ajal mitte süüa. Vastasel juhul istud sa jalad tagumiku all keset prooviruumi põrandat ning paljud noodid jäävad mängimata, kuna plokinuppe tuleb ju ka käega siise-välja lülitada. Kiirtoidu-rokk väsitab ja teeb uniseks. Nagu mõni igav Eesti bänd.

Honey Power tegi nädalavahetusel üle hulga aja proovi. Sellega seoses meenus mulle, et võiks siia blogisse üles panna Popidioti vorbitud remiksi palast "Get Country". Muideks. Seoses Tallinn Music Weekiga annab Honey Power välja pisikese plaadi, kus peal kokku täpselt kolm pala: "80s Party", "Get Country" ja seni avaldamata pala "Fade Out". Kui kellelgi huvi, kirjutage, lepime kokku. Kogus on väike.

Iiiihaaa.

Honey Power "Get Country" (Popidiot remix)

Mimicry käis metsas

2010-03-18T16:35:00.003+02:00

Peamine muusikavideote väljund - MTV Eesti on minevik, ent sellegi poolest tehakse meite maal päris aktiivselt muusikale visuaalset poolt juurde. Ja mulle tundub, et üsna varsti tõstab pead ALO TV. Esimesed märgid on juba ammu õhus..

Siit siis ansambli Mimicry video loole "Heat"

Artishok Records esitleb: Moriarty

2010-03-17T15:43:00.005+02:00

Tauno Maarpuu nime laiendiks kasutatakse juba väga sageli sõnapaari Odessa Pop. Pole ka ime. Mitu head aastat järjepidevalt oma rida ajanud kontsertsari pole enam muusikast lugupidavale inimesele midagi uut. Midagi uut selles mõttes, et teada ju on, et head ja huvitavat kuuleb sealt alati. Mainiksin kohe ära, et järgmine Odessa Pop toimub juba ülejärgmisel reedel ehk 26. märtsil Mustpeade Maja keldris. Tallinn Music Weeki raames toimuval ivendil esitavad oma parimaid palasid Rubik Soomest ja Eesti bändidest saab kuulda Antoninat, Id_Revi, Maria Minervat ja Honey Powerit.

Aga juba sel laupäeval, 20. märtsil toimub Juuksuri vahetus läheduses asuvas kohas nimega EAST Penny Lane'i sõprusblogi Artishoki korraldatud üritus Artishok Records - pidu ja teooria. Just seal esitleb oma kümme aastat tagasi salvestatud EP-d "Moriarty 2000" Tauno Maarpuu artistinime all Moriarty.

Mis on või õigemini oli Moriarty? Vastab loomulikult Tauno Maarpuu:

Millal alustasid?

Seal EP-l on lihtsalt mõned juhuse tahtel pinnale ujunud lood, mida
aastal 2000 koduse arvutiga teha proovisin. Ei enne ega pärast ei ole
muusika loomisega kokkupuudet olnud.

Kuidas teed?

Õigem öelda - tegin. Kas seda muusikaks või loominguks saab üldse
nimetada on ka vaieldav, kuna kõikide "lugude" tegemiseks kulunud aeg
on võrdne nende pikkusega. Ehk siis puhas arvutiimpro - käivitasin
programmi ja keerasin nuppe. Trummid on mingid sämplingud, mis on
luupima pandud. Kui tundus, et enam paremaks ei lähe, vajutasin
stoppi.

Milline su muusika on?

Ilmselt liigituks elektroonilise muusika alla, ambiendi, techno ja
trance'i elementidega.

Miks su muusika on?

Ajendiks sai esimese arvuti tekkimine koju, kuhu soetasin kiiresti ka
kohatult kalli helikaardi, mille võimalustest ilmselt kasutasin u
1%. Sa küll seda ei küsi, aga see EP ilmub tänu faktile, et üks lugu
("Rubber Fat") jäi kõrva Artishoki ühele tegijale Maarinile.

(Tervitused Maarinile - PL)

Milline näeb välja su laupäevane ülesastumine?

Loodetavasti seisan (veel parem, kui istun) hämaras nurgas ja mängin
CD-lt need EP-l olevad lood ette. Võib-olla ka mõned muud lood, mida
seal ei ole.

Kus ja millal sa oma muusikat veel oled esitanud, avaldanud...?

Umbes kuu aega tagasi "Juuksuris" üritusel Revolving Door of
Perfomances, aga seal ei saanud vist keegi aru, et ma "esinen", kuna
ma CD-mängija juures ei seisnud. Varsti pandi see ära ka, kuna
järgmine esineja läks peale ja seda peeti plaadimuusikaks
lihtsalt..mida ta ka oli. Üht lugu on mänginud DJ Kati (Stella) oma
DJ-setis Kinomajas, kui saali oli jäänud u 5 inimest.

Suure melomaanina, kas sa üritad oma muusikas väljendada seda, mida sa tavaliselt teistes otsid või kuulda tahad? Kui jah, kas see on sul enda arvates õnnestunud?

Ausaltöelda ei mõelnud ma neid lugusid tehes ilmselt suurt midagi,
programmide proovimise käigus sündinud helid, vaeva nähtud ei ole
absoluutselt. Edaspidi, kui kunagi peaksin veel muusikat teha
proovima, luban kindlasti midagi väljendada ka.

Moriarty - väike komm nime kohta. Vaatasin, et USAs on sellenimeline indifolk bänd :)

Täitsa võib olla, ilmselt ka nemad on selle võtnud Sherlock Holmesi
raamatust või filmist. Mind inspireeris seda nime võtma Moriarty
tegelaskuju 80ndatel jooksnud Vene telesarjas - iseäranis kuri
professor. Osad lood, mida sellel EP-l ei ole, olid ka üsna jõhkra
kõlaga.

Millised olid tehnilised võimalused, millega tegid ja kuidas nüüd tagantjärgi kuulata on?

Helikaardiga koduarvuti + Kadaka turult pärit piraatprogrammid. Need 4
lugu + intro ja outro ongi ausaltöelda kõik, millega julgeks
avalikkuse ette tulla. Kuigi ka neis pole hoobelda millegagi. Selline
nostalgiatripi ja pullitegemise segune akt see EP üllitamine.

Helinäide Moriarty EP-lt varsti tulekul!

Pia Fraus on puhkusel, aga muusika elab edasi. Jee!

2010-03-13T10:55:00.005+02:00

Nonii, palju õnne Malcoln Lincolnile suure võidu puhul. Poisid, hoidke pea selge ja kõik läheb kenasti!

Et igati tipp-topp tulemus ja mina olen ka rahul. Tore värk oli üldse eile seal Nokia kontsertmajas. Aga ma ei viitsi sellest praegu pikemalt jaurata.

Postitan siia parem tänase värske video, mis on tehtud Indias meie ilmselt tegelikult kõige kuulsamale bändile piiri taga - Pia Frausile.

Mute The Birds (Ulrich Schnauss versioon)

Täna valitakse Eesti Laul 2010

2010-03-12T13:26:00.000+02:00

Näide Märt Avandi ja Ott Sepa laulukonkursilt, mis toimub 12. märtsil EESTI LAUL 2010 finaali sees.

Rezhissöör Rene Vilbre, muusika Madis Aesma, grimeerijad Maarja Sild ja Kaire Hendrikson, kostüümid Anu Lensment, operaatorid Peeter Semjonov ja Ergo Treier, valgustaja Tauno Pääslane, helirezhissöör Peeter Määrits, produtsendid Ruth Heinmaa ja Mart Normet.

Not just another Müürilille täika

2010-03-11T21:51:00.005+02:00

Et siis jah, juba laupäeval pakivad kihvtid inimesed oma asjad Tartu Genialistide klubis lahti ja hakkavad kauplema. Eelmisel korra, kui ise täikal käisin, jäin väga-väga rahule ja soovitan soojalt läbi astuda, sest vingeid asju leiab kindlasti ja väga hea hinna eest. Ise sain näiteks 18.- maksva suure õlakoti, millel oli sang natukene katki. Parandasin ära ja nüüd käin juba kolmandat nädalat järjest.

Ja lisaks: breaking news melomaanidele!

seekordse müürilille täika letid on erakordselt plaadirikkad.

oma müügisoovi on konfirminud diskorid Alari Orav, Erkin Antov, Madis Nestor, plaadikollektsionäär Martin Jõela (loe müürilille blogist tema seiklustest helsinki plaadipoodides!), Estrada, "eha tänava poiss" Kaarel Valter (pidi olema lisaks paar nahktagi ka), Matti Peura (kohvritäis cd-sid) ja tiigi antikvariaat.

lisaks on avatud ka vinüülipood Fonofon.

Ja õhtul saab pidu ka nagu alati.

MALCOLM LINCOLN live

ALARI ORAV
ESTRADA
ERRKI

www.myyrilill.blogspot.com

Remiks Mimicry loole "new"

2010-03-09T11:54:00.001+02:00

Vinget plakatikunsti ka

2010-03-08T15:09:00.003+02:00

Täna on naistepäev. Siiani tundub mulle, et 21. sajandi algupoole mees on hea olla. Saadad läbi messengeri roosi ja ongi asi tehtud. Aga seegi armas. Tegelikult.

Aga siia naistepäeva ma hoopis postitaksin midagi mehist. Sel reedel, 12. märtsil avab vabakutseline graafiline disainer, suur muusikasõber, ansamblis Kuma bassi mängiv Martin Rästa aka Mammut aka Frindo Kveiks SooSoo galeriis näituse, mis võtab kokku tema kümne aasta tööd plakatikujunduses. Ma võin kihla vedada, et selle blogi lugejad on vähemalt ühte tema käe all valminud plakatit kuskil näinud. No näiteks JazzLessons, Ö Stuudio esitleb, Eclectica... Lisaks sellele on ta disaininud T-särke. Neid leiab Pink Banana kodukalt näiteks...

Aga ühesõnaga avamine hakkab peale kl 18 ja lõppeb 21. Plaate mängib DJ Errki ka.

Näitust saab vaadata ka tiba hiljem Tartus 29. märts kuni 10. aprill Y galeriis.

Vot.

Vaata töid lähemalt:

http://www.mammut.baas.ee/

Malcolm Lincoln - Siren [video]

2010-03-01T14:08:00.000+02:00

Ö Stuudio esitleb:

2010-02-26T17:32:00.004+02:00

Daamid ja härjad, khmmm, härrad!

Ö Stuudio esitleb:

Seekord menüüs:

1. Terav eelroog

Ö Stuudio majabänd ja Eesti progepungi lipulaev LACK OF EOINS. Kui see teid hüppama ei pane, siis pole teil vist jalgu.

2. Toekas Praad:
Läti garaazroki A ja O MONA DE BO. Kuninglikku postrokki viljeleva bändi tempod on läinud aeglasemaks ja saund veelgi suuremaks!

3. Magustoit:
Tähelepanu daamid! Eesti seksikaima frontmaniga bänd LEEGITSEV SIDRUN. Olete te ikka valmis?!

Live: MONA DE BO (läti)
www.myspace.com/monadebo
Live: LACK OF EOINS (viljandi)
www.myspace.com/lackofeoins
Live: LEEGITSEV SIDRUN (eesti)
www.myspace.com/leegitsevsidrun

Dj: Martin Järvekülg (Honey Power)
Dj: Madis Järvekülg (lack of Eoins)

Neljapäeval, 4. märts @ Puhas Kuld, Viljandi

Reedel, 5. märts @ Genialistide klubi, Tartu

Eesti Muusikaauhinnad 2010

2010-02-25T22:51:00.005+02:00

Noh, minu arust, kui vaadata, millised bändid seekord Eesti Muusikaauhinnad 2010 erinevatesse kategooriatesse üles seati, ei tohiks ju väga piinlik hakata. Tegelikult ma ei tahaks seda piinlikkuse teemat üles võtta. See on ju umbes samast klassist hala, kui pidevalt kuulda/lugeda, kui kehv oli Krahli saund mõnel kontserdil või midagi taolist. Aga siiski, nii palju, kui ma ka ei pingutaks ja püüaks head leida ja näha, oli see muusikagala ikka nii piinlik, isegi vääritu ja odav. See võltsglamuur. Ott Lepland lahtise masinaga lavale (ja siis jääb selle peale fono seisma) ja Mercedesega Vilsandile. Kämoon. Meie bändid salvestavad tegelikult kuskil keldrinurkades või täiesti tavalistes stuudiotes, plaadi läbimüügi numbrid on tagasihoidlikud ning live'idel võiks olla alati rohkem inimesi. Mõned erandid välja arvata.

Tegelikkus on see, et isegi rahva lemmiku ansambli liikmetel pole piisavalt rahalisi vahendeid igapäevasteks pisiasjadeks. Ja millal jõuab kohale tõik, et eestlased pole glamuurirahvas. Noh, ei mängi välja. Ja see pole asi, mille pärast peaks häbi tundma. Absoluutselt mitte. Me peaksime jääma iseendiks. Olema need inimesed, kes me tegelikult ka argipäeval oleme. Käime palju jalgsi ning iga päev kitarril keeli ei vaheta. Okei, maavillane on ka totter, aga siiski. Paluks ülbust ja üleolekut palju vähem. Paluks rohekm ilusaid soove ja unustaks selle enesenautlemise korraks ära. Seda palun mitte segi ajada artistlikkusega. Miks me ei võiks olla sama väärikad kui näiteks Erkki-Sven Tüür - mees, kellel on tõesti võrreldes mõne suurutseva tüübiga palju enam ette näidata.

Aga hästi. Ilus aasta oli sellegi poolest. Loodetavasti tuleb tõeline Eesti muusika järgmisel aastal veidi usutavam ja tõetruum. See gala siis. Hea muusika ei lõppe siit pinnalt. See on kindel.

Mõndade eranditega oli ju tegelikult kogu õhtu suht rõõmustav. Auhinnatud said inimesed, kes olid seda väärt. Minu erilised õnnitlused lähevad loomulikult Popidiotile ning Sträpakatele, Eplikule ka.

Eesti hea muusika saab pildiks

2010-02-22T13:24:00.002+02:00

http://orants.blogspot.com/

Järjest rohkem on kuulda kiidusõnu Eesti muusika hetkeseisu kohta - sügisest on meelde jäänud Sven Grünbergi arvamine, et saja aasta pärast, vaadates tagasi Eesti muusika ajaloole, on palju meenutada 20. sajandi eelviimasest kümnendist, millele järgneb suur ja pime enam kui kümne aastane auk, ning põhjust jälle Eesti muusikast rääkida on uue sajandi algusest.

Lõviosa sellest ajast on kontsertidel ikka ja jälle liikumas näha fotograafi, kes lava ees hullunud muusikasõpradega rinda pistab, ning igat hetke innukalt tabada püüab. Enamjaolt reageerib ta nimedele Orants või Aron (hääldatakse kahe Aa-ga muide). Tema paljude muusade hulka kuuluvad alati fotogeeniline Jaan Pehk, plastiliste maneeridega Vaiko Eplik, vanameister Riho Sibul, kalanimega mees Madis Aesma aga ka lahtise puusaga poiss Chungin ning endine pedagoog Tõnu Pedaru - nimekirjaga võiks jätkata lehekülje lõpuni.

Esimesel märtsil avab Aron oma esimese ekstra heale Eesti muusikale pühendatud fotonäituse, näitus on jagatud kolmeks osaks, nii et tervikpildi saamiseks on vajalik ette võtta väike ring talvises Tallinnas, näitused jäävad avatuks kuu lõpuni.

Kohtumisteni!

1. märts: Uue Maailma Seltsimaja. "Duetid"
Avamine kell 19.00
Esinevad Jaan Pehk ja Vaiko Eplik

2. märts: Telliskivi Loomelinnak - Valge Galerii. "Suures Plaanis"
Avamine 19:00
12 pildi lood. Autor Aron Urb jutustab lahti piltide saamislood.

4. märts: Von Krahl "Soolo"
Avamine kell 19:00
+
Featuring Orants
21:00 - piletiga
Esinevad: Ans. Andur ja Junk Riot
NB! Featuringi osas on oodata täiendusi.

Picnicul tuleb ju plaat!

2010-02-18T17:05:00.005+02:00

Ja nii palju, ui mina olen materjali kuulanud, siis on tegemist ikka väga hea kraamiga!

Väikeplaadifirma Seksound peab aasta esimest "piknikku" juba 24. veebruaril, mil ilmub indietrio Picnic debüütalbum "Winter Honey". Õue lume sisse ei pea minema, plaati saate rahulikult kodus kuulata ja bändi nautida kontsertidel!

Picnic on kogunud austajaid mitmetel esinemistel ja osalenud ka Seksoundi kogumikel

"Kohalik ja Kohatu". Picnicu moodustavad kaua aega eesti alterntiivmuusikamaastikul tegusad olnud Marju Taukar, Andres Soosaar ja Rivo Järvsoo.

Marju ja Andres on tuntud ühest 1990ndate aastate armastatumaist Eesti indieansamblist Dreamphish, kelle kogumiku on samuti Seksound välja andnud.

Rivo on teinud üksinda elektroonilist indiet ning lisaks on ta ansambli Bad Apples liige, mis on samuti plaadifirm Seksoundi tiiva all. Kõik kolm osalevad Picnicu loometegevuses. Nende muusikas võib kuulda omavahel kohtumas klassikalist shoegaze'i, unelevat dreampoppi ja Berliini plaadifirma Morr Music populariseeritud elektroonilist poppi.

Marju vokaal tuletab meelde 90ndate kohalikku indiemuusikat, mis teeb selle plaadi kindlasti omaseks tollasele kuulajale, olgu siis noorele imetlejale või kaasvõitlejale. Tegu ei ole siiski nostalgiaplaadiga. Plaat kulgeb oma erilisel rajal, olles põhjamaiselt karge, kohati hõljuv ja teisal jälle helgelt popilik. Bänd ei jää ainult klassikalise indie piiridesse, sädelevad ja kärisevad kitarrid toetavad elektroonilisi rütme, mis on ülepuistatud huvitavate heliefektidega, sisse lisatakse ka teisi kelmikaid helitekitajaid. Fännid on kiitnud akordioni kaasamist. Ühes loos tutvustatakse kingapõrnitsejate maailmale isegi kantrielemente.

Esitluskontserdid on 26. veebruaril Tallinnas klubis Korter (Roseni 9)

ning 27. veebruaril Tartus klubis Plink Plonk (Vallikraavi 4).

Esinevad Picnic ja Galaktlan, plaate valivad Holger Loodus, Rein Fuks ja Reijo Tagapere!

Algus kell 21.00, pilet vaid 50.- krooni!

LISAINFO:

http://www.myspace.com/picnicpic

http://www.seksound.com

http://www.myspace.com/seksound

http://www.krtr.ee

http://klubi.plinkplonk.ee

Video ka:

Odessa Popi piletiloos FAKTORYS

2010-02-15T15:15:00.005+02:00

Kasutatud asjade pood Faktory teatab uhkusega, et kuni reedeni (19 veebruar) on käimas piletiloos üritustesarjale Odessa Pop.

Laupäeval,20. veebruarail astub Mustpeade Maja lavale multiinstrumentalist Pastacas, kordumatu ja omanäoline Kago ning noor ja andekas folklaulja Mari Kalkun.

Piletiloosis osalemine on imelihtne. Iga ostuga on Faktorys võimalik täita pisikene paber, kuhu on vaja märkida vaid oma meiliaadress ja pista see sinisesse lillepotti . Reedel (19 veebruar) loositakse välja üks ostja, kes saab üritusele kaks vabapääset. Teine kahene komplekt läheb loosi Facebooki fännide vahel. Facebooki inimesed peaksid saatma oma nime aadressile faktoryfaktory@gmail.com, pealkirjaks märkima Odessa Pop. Ja ongi kõik.

Odessa Pop algab kell 22:00!

Ja muideks, ETV arhiivis on järelvaadatav ka eelmisel nädalal näidatud lühike dokfilm Pastacast. Selle leiab siit.

Ahjaa, ja Faktory asub endiselt aadressil Tartu mnt 80 E, Rock Cafe kangi all :)

www.odessapop.ee
www.faktoryfaktory.wordpress.com

Next Big Thing - Claire's Birthday

2010-02-14T21:02:00.004+02:00

(Penny Lane)

Eile küsis üks sõber, et mis ma õhtul teen? Ma pakun, et mul läksid silmad suurest rõõmust särama, sest õhtul esines Rock Cafés ju Claire's Birthday.

Kuhjasin just CB reliisid voodi peale ja tegin pilti. Lihtsalt mälestuseks või nii. Ma isegi ei tea, miks.

Aga about last night... (nagu DJ Priit Kuusik ütleks)

Eilne oli nii mõnelegi minuvanusele valus tõdemus, et jaa, aeg liigub kiiresti. Alles see oli, kui.. (bla-bla-bla). Teate ju isegi. Ja ma täitsa ehmatasin ära, et ongi võimalik oma sõpradega, keda tead mitu head aastat, rääkida nagu peaks õhtul prillid ninale asetama ja järeltulijatele sokke kuduma.

Igatahes, üks hetk, kui seisin keset seda suurt rahvamassi, kaks kätt taskus, tundsin korraga, et tegelikult nagu polekski mitte midagi muutunud. Kõik on minu elus peaaegu täpselt samamoodi, kui oli siis, kui sattusin esimest korda CB kuulama. Täpselt sama emotsioon. Missest, et Eplik laulab juba tükk aega veelgi paremini, kui "Venuse" peal, missest, et Jaan on neist viiest kõige rohkem muutunud ning et Tohver pole ammu trumme mänginud ja oli tiba kramplik. Missest, et ma täiesti arusaamatul põhjusel mõtlesin loo ajal "Natural Blonde Girls", et miks ma oma juuksed olen tumedaks värvinud. Ja võib-olla oli muutunud ka see, et inimesed teavad laulusõnu peast rohkem, kui ma eelnevatest kontsertidest mäletan.

Kõik lood, mis sellel õhtul ettekandmisele tulid, kõlasid täpselt sama hästi, kui Claire's aktiivselt tegutses. Meenus üks intervjuu, kui Eplik ütles, et tema enam bändi teha ei viitsi, sest üksi on palju parem nokitseda. Eile ma vaatasin ja mõtlesin, et olgu, kuidas on, bändi sobib ta suurepäraselt. Oli näha, et igast liikmest kiirgas välja head meelt olla jälle laval koos. Ja äkki ongi vahel üksi muusikat teha igav :)

Aga minu elu muutus eile küll natukene. Ja ilmselt on see tõesti vananemismärk, aga ma saan nüüd aru, miks inimesed käivad kuulamas bände, mis on hingusel olnud kasvõi mitukümmend aastat, siis kokku tulevad, ümber maailma reisivad ning esitavad vanu hitte. Vananevad bändid nagu vist öeldakse. Või nagu sportlased, kes ei tea, millal õige aeg lõpetada. Mitte, et Claire's oleks vananev bänd. Ei ole. Absoluutselt mitte. Aga ma vist saan nüüd aru.

Aitäh väga meeldiva õhtu eest.

(Delfi)
(Painkiller)
(Painkiller)

Ja video ka

2010-02-13T22:04:00.001+02:00

Antonina

Viisakas Biit009

2010-02-13T14:13:00.004+02:00

Krahl. Kell näitab umbes 23 peale. Nagu kombeks on, pole selleks ajaks veel inimesi jõudnud koguneda. Võtan väikese Coca-Cola jääga. Näen paari tuttavat, paari punkarit ja siis on WC järts.

Esimest esinajat ikka ei tule, kuigi kell näitab tugevalt üle kesköö. Tuleb hoopis Popidioti kaver Honey Poweri loost "80s Party". Päris hea on, mõtlen. Nii hea, et ei suuda end tagasi hoida ning ütlen ühele sõbrale, et see on Honey Poweri remiks. Õigemini kaver. Või siis make over. Kuidas tahate, hea on ikkagi.

Lõpuks läheb peale õhtu esimene esineja Dmitri Gerasimov. See on lubamatu! See on kõige jubedam asi, mida ma olen Krahlis pidanud kuulama. Tulid meelde ajad, kui kiirelt enne esinemist Taru Rokiklubis sai Kotka keldris praekartuleid söödud. Ok, esimene lugu oli enam-vähem. Pani ootama, et mis järgmiseks. Järgmiseks tuli...........

Kogu väljakannatamatu äkt kulmineerus sellega, et tüüp kisas, õigemini jorutas mõnuga mikrisse Virmaliste laulu "Naer". Ei, tal polnud eraldi fono. Ta võttis lihtsalt loo ja laulis kaasa. Reet Linnale see poleks ka meeldinud, võin kihla vedada. See isegi ei meenutanud enam Soome laevadel peetavaid karaoketurniire. Võta mitu levelit veel alla ja mõtle, mis see võiks olla. Täpselt. Okei, naljaga saab ka võtta, ei pea olema surmtõsine. Aga see polnud naljakas, see polnud kämp, see oli hale. Ideetu ja mõttetu maailm.

Õnneks mitte väga palju hiljem tuli Antonina, kelle pärast Krahli mindud sai. Mulle meeldib. Ilus komplekt, hea kuulata, hea vaadata. Nii väga kunstiprojekt ja lo-fi polegi nagu välja reklaamiti või nagu küla peal on räägitud. Saan aru, mida Antonina taotleb. Et asi oleks usutavam, sel juhul oleks vaja vabaneda nendest ludistavatest kidrasoolodest. See ei lähe mitte.

Singel on kotis ja mul on selle üle väga hea meel. Antoninat lähen ka järgmine kord kuulama.

Pungilainetel

2010-02-09T23:52:00.003+02:00

Psychoterror, kes järgmisel aastal peaks pidama oma 20. sünnipäeva annab loetud päevade pärast välja uue albumi, millel paras ports uut kraami.

Vabariigi aastapäeval ilmuva üllitise taga on kollektiiv Chungin & The Strap-On Faggots, kes annab välja oma suure noorepõlvelemmiku ja praeguse sõprusbändi kaheksanda stuudioplaadi "Parmakarma".

Noh ja siis see www.myspace.com/psychoterrorpunk link ka!

Myspace'ist kuuleb ära ka plaati tutvustava esimese singli "Ma lähen mööda", mis on kindlasti esmakuulamisel natukene võõristav. Vähemalt minul oli küll. Esimese raksuga poleks kindlasti osanud arvata, et tegemist on Psychoterroriga. Pigem justkui mõne suvalise eestikeelset rockmuusikat tegeva ansambliga. Olgu sellega, kuidas on, mõnest plaadile minevast kuuldud loo seas on ka paar krõbedamat pala, mis annab lootust, et album on täitsa kuulatav. Elame-kuuleme.

PS!

Plaadikaas on Freddy enda kätetöö :)

Antonina

2010-02-04T00:29:00.006+02:00

Kopp-kopp! Ei-ei, ma pole talveunes. Olen siin ja teie päralt.

Ja selleks, et teid nädala ja mõne päeva pärast välja kutsuda. Põhjus on lihtne. Erinevatesse Facebooki testidesse sisse imbunud, indie, disko, d'n'b jne jne rahva ajju tembeldatud von Krahlis toimub reedel, 12. veebruaril paari kuu tagusel Odessa Popil debüteerinud Antonina singli-video esitlus. Minul isiklikult pole veel olnud võimalik ansambli Antoninaga näost-näkku kohtuda, ent vastukaja, mis minuni levinud, on olnud vastuoluline. Ma usun, et see on väga hea märk. Vähemalt piisavalt veenev, et kasvõi puhtast uudishimust kohale minna ja ise oma arvamus kujundada. Ma olen küll veidi ettevaatlik, ent ei ütle enne miskit, kui pole pilt päris selge. Huvi on :)

Igatahes kirjutab Antonina enda ning saabuva ürituse kohta:

Reedel 12. veebruaril Von Krahlis toimub ürituse BiiT sarjas süntpop ansambli Antonina esimese singli ning video esitluskontsert ning Maria Juur'e muusikalise üllitise UNCANDY elu esimene esinemine. Samuti teeb performance-karaoke-õhtujuhina debüüti Ekspressi Areeni poolt tuleviku kultuuritäheks tituleeritud kunstnik Dmitri Gerasimov.

Uksed avatakse kell 23:00 Esinevad ka DJ'd Tauno Maarpuu ja Madis Nestor, VJ Karl Saluveer.

Antonina on arvuti-süntesaatori-kitarri-hääle abil musitseeriv trio. Esmakordselt sai esinetud mullu novembris Odessa Popil. Samas väga palju esinemisi pole ette võetud, kuna vaatamata antud muusikastiili rämepopile maigule ei tahaks iseennast üle-ekspluateerida. Antonina laulu- ja loometüdrukuks on disainer Helene Vetik, sündi- ja saundimeheks it-mees Andres Nõlvak ning kitarritab Mihkel Masso.

Masso: "Kas sa veel kurvemate sõnadega laule ei taha kirjutada?"

Helene: "Need ei ole kurvad, lihtsalt on sellest kuidas inimesed lahku lähevad."

Singli esitlusmaterjalide kujundajaks on eestis "vabakutseline" kuid väljamaal armastatud psühhedeeliliste mustrite vorpija Robi Jõeleht.

Singel sai salvestatud StereoTunnelis.

UNCANDY aka Maria Juur on hetkeseisuga EKA kunstiajaloo tudeng, kuid kindlasti omasuguste seas üks parajalt värviline vildikas. Muusikaliselt ilmutanud end Seksoundi kogumikul "Kohalik ja kohatu" 3, kuid põhiliselt myspaces. Maria ei häbene enda kohta öelda ka lihtsalt pop tart.

lisalinke:

http://www.myspace.com/dantonina

http://www.myspace.com/uncandymusic

www.dmitrigerasimov.com

www.robjoe.com

Üks nõme vahepala

2010-01-28T00:51:00.002+02:00

See juhtub siis, kui väikestel lastel on liiga palju vaba aega ja nad peavad igavlema, nagu Tauno ütles:

Katus maas

2010-01-25T21:58:00.002+02:00

Laupäeval, 30.01.2010 toimub tartus, klubis Plink Plonk indiepidu, mis paneb katused lendama.

Säästuajale kohaselt maksab pilet seekord vaid 25.- eeki.

Maja kütavad kuumaks Honey Power ja lack of Eoins.

vana- ning uuekooli indit mängivad teenekad seksounditajad Rein Fuks, Rivo Järvsoo ja Andres Soosaar.

ühesõnaga Seksoundi tantsupidu täies hiilguses!

lisa vaata:

http://www.seksound.com

http://www.myspace.com/seksound

http://www.myspace.com/powerhoney

http://www.myspace.com/lackofeoins

klubi.plinkplonk.ee

Neil minutitel...

2010-01-21T21:51:00.000+02:00

Ove Mustingu lühimängufilmi "Kallis sõber, Sind austan" esilinastus +
Orelipoisi uue plaadi "Õnn" esitluskontsert +
DJ Vaiko Eplik
Üllatused!
@ GenKlubi

Nautige imeilusat lugu ja videot:

Midagi lahedat Eestist!

2010-01-21T01:24:00.003+02:00

Nii.

Üks öine ja tagasihoidlik avastus myspece'ist. Vahel tasub täitsa jälgida, mis bändid rada7-st pillimehi otsivad. Hetkeseisuga 52 külastust omav bänd Bork Tallinnast on lootust andev terendus, et lõpuks tuleb meil peale ka säärast mussi. Nagu Oliver ütles nende esimese loo kohta - oleks justkui Bon Iver. Just.

Arvestades, et tegu on demodega, on kolm üleval olevat pala täitsa selline kraam, millest annaks edasi arendada väga korralikud lood. Mõned pillid ja taustavokaalid ümber teha, vähem klaverit, vokaaliga veel tiba väänamist ja kõik oleks tipp-topp. Mõnus rahulik ja meloodiline, mõtlik ja armas. Kahju, et nad bassimeest ei otsi :). Mehed, minge Ö Stuudiosse, tegelikult ka!

Aga kuulake ka - BORK. Loodan, et millastki saab nende kohta rohkem infi hankida. Olge lainel!

http://www.myspace.com/borkismusic

"Kohalik ja kohatu" 3 pildis

2010-01-15T02:53:00.012+02:00

Klubis Korter toimus neljapäevaõhtune pidulik üritus, kus presenteeriti uhket kogumikplaati "Kohalik ja kohatu" 3. Esinesid Marten Kuninga juhitud Leegitsev Sidrun, hämmastav 3Pead ja nagu Terevisioonist võis aru saada, siis Lõuna-Eesti kuppelmaatiku ja lumiste metsade vahelt Tallinna sõitnud Honey Power. Katsume kõik bonnestuda. Pilte tegi Painkiller.

"Kohalik ja kohatu" 3 näol on tegemist väga tugeva kogumikuga. Tsiteerides oma sõpra, nõustun lausega, et kuulates plaati on täitsa uhke tunne elada Eestis. Nii ta on. Rohkem polegi vaja lisada. Aa, võibolla seda, et plaadikujunduse suunas tulnud kiidulaul pole mitte tühjast kohast.

Samm edasi oleks vaja kuskil kiiremas korras saada ka teine väärt kogumik "Eesti pops".

Aga vaataks nüüd pilte parem:

Ans Anduri "(Sa olid mu viimase leveli) Lõpuboss (3Pead versioon)

2010-01-13T19:18:00.002+02:00

Ägesh!

Mono-Mono-Mono

2010-01-11T11:29:00.005+02:00

Klubi Plink Plonk tegijad hoiavad oma lubadustest kinni. Respect!

Märtsi lõpuks olgu aga klubi seinad kummist, sest 150.- eegu eest saab seal näha paari aasta taguse festivali tippartisti Monot Jaapanist. Kuuldavasti oli Mono tüüpidele Eestis nii meeldinud, et kibelesid kannatamatult siia tagasi. Puhtalt meie võit.

Läheb mõnusaks müristamiseks.

Täpne aeg siis 29. märts, koht klubi Plink Plonk. 150.- krooniseid pileteid saab piletilevist.

Myspace

Unustamatu Claire's Birthday tagasitulek

2010-01-10T22:44:00.006+02:00

See oli põhikooli lõpp, kui mind ja mu väga head sõbrannat tabas täielik Claire's Birthday hullus. Mäletan väga selgesti, kui läksin mingisse muusikapoodi ja ostsin 75.- eegu eest, kui ma õigesti mäletan, nende kasseti. Kuulasin nii ühte kui teistpidi. Mäletan, kuidas sõitsime rongiga Tallinnast Raplasse, et Linnapea Juures Claires'i konsat kuulata. Ja milline kamm oli öömaja leidmisega. Aga savi - bändi pidi ju ikka nägema. Korduvalt. Meenub ka üks väga selge moment, kui kuskil lava ees olles karjusin sõbrannale kõrva, et kuidas on võimalik, et üks mees nii suure hääleulatusega on. Pidasin silmas Jaani. "Ladies love me".

Ma ei tea miks, aga Claire's Birthday kõnetas mind tol ajal päris korralikult. Tegelt teeb salamisi siiani. Midagi pole teha, "Venus" on üks parimaid poplugusid, mis Eestimaa pinnal sündinud. Aga umbes kümme aastat tagasi ei teinud vähemalt 500 km raaduises peaaegu mitte keegi sellist kraami. Ja kui sul olid kodus plaadimasinas keerlevad Oasise ja Bluri plaadid kulumiseni peas ning juhtusid olema ka hard core The Beatles'i ning Eesti estraadi fänn, oligi kõik otsustatud.

Ja siis tuli plaat "City Loves". Oiappi. Parim kolmest. Telekast nähtud laulust "Magic Mushrooms" saadud elamuse trumpasid üle palad "Europeans", "Sidewalks" jt. Mäletan Tartu plaadiesitlust Sõbra Majas. Seal nägin esimest korda Dahlingut. Aga silme ees on siiani, kuidas Eplik laval kitarriga püherdas ja laulis Forresteride dünastia keerulistest peresuhetest. Koduteel rebisin ühelt plangult esitlust reklaamiva plakati. See seisis mu Karlova korteri seinal mitu head aastat ja peaks mul siiani kuskil alles olema. Pilet maksis veel 50.-.

Kolmandast plaadiesitlusest Krahlis mäletan hästi Vanilla Ninja ebaõnnestunud etteastet ja seda kohutavat rahvamassi. Siis oli ju juba Eurovisioon. Aga enim kummitab sealt pealt kurblik-igatsev "Do You Remember".

Mõni kuu tagasi vist oli, kui postitasin siia CB maagiliste seente loo. Painkiller ostis eile Süda tänava vinüülipoest Venuse kasseti ning täna hõiskas Jaan Facebookis, et Claire's Birthday teeb veebruaris kaks konsat. Milline rõõm!

13.02 Rock Cafe
19.02 Genklubi

+ Leegitsev Sidrun

Veebruaris näeme!

Ehteid Penny Lane'ilt

2010-01-09T00:56:00.005+02:00

Penny Lane'i ehetekollektsiooni lisandub tasapisi uusi šedöövreid.

Muideks, kellel on tahtmist siit valikust miskit endale kõrva saada, siis tasub tsekkima tulla uhiuude ja lahedasse poodi Faktory, mis asub Zelluloosi kompleksis, umbes kohe täpselt Rock Cafe juures. Aadress Tartu mnt 80 E. Faktoryst saab kasutatud riideid, mööblit, nõusid, jalanõusid, natukene ka Eesti disainerite kraami ning erinevate tegijate poolt valmistatud ehteid.

Aga mulle võib niisama ka kirjutada!

Vaata siit lisa: www.faktoryfaktory.wordpress.com

Aga siit siis mõned Penny Lane'i kõrvakad.

Vaata Penny Lane'i ehteid veel: http://penny-l.blogspot.com/2009/12/ehted-penny-laneilt.html

Eesti Laul 2010 vol 2

2010-01-08T23:01:00.005+02:00

Tere kallid sõbrad.

Uskuge mind, ma pole kuigi suur Eurovisiooni austaja, kuid mis puudutab Eesti Laulu, siis postitan siia veel ühe loo. Tuleb see loomulikult Honey Powerilt, kes on hetkeks teinud muusikas kannapöörde ja suundunud kantri radadele.

Pala on salvestatud eelmise aasta suvel palavas Ö Stuudios. Pealkiri on "Get Country" ehk "Sõida maale". Pala tuleb ka kohe-kohe ilmuvale kogumikule "Kohalik ja kohatu" vol 3.

Kui Honey Poweri esimene plaat ilmus, küsisid mitmed, miks sõnu pole? Katsume end parandada. Palun:

Get Country

because today, all the beatmachines are left on standby
and the only way out here is runway
new rave is over, baby, bitter, quiet and lonely beat

today, all the new-school bands are into lo-fi
and you look at me, I say, I see why
new rave is over, baby, we're back to quiet and lonely beat

new rave is over, baby, we're back to quiet and lonely beat

Lugu kuula ka muidugi:

Honey Power - Get Country

Meil täna tantsuks mängib indie

2010-01-07T23:28:00.005+02:00

Päriselt ka, sest kohe-kohe ilmub kolmas plaat sarjast "Kohalik ja kohatu".

Alates 2005. aastast on väikeplaadifirma Seksound tutvustanud Eesti alternatiivmuusika hetkeseisu läbi kogumiku "Kohalik ja Kohatu", mille kolmas osa ilmub nüüd ja kohe - 14 jaanuaril.

Seksound on valinud hoolikalt kogumikule 20 artisti, kes teevad Eesti oma indiemuusikat erinevates toonides.

Siin on karge Picnic ja nooruslik lack of Eoins. Uute üllatavate tulemusteni on jõudnud Ans. Andur, Honey Power ja Köök. Massiivset eestikeelset shoegaze'i pakub Imandra Lake ning Bad Apples pühendab loo oma iidolile Karen Carpenterile.

Teisalt leiab plaadilt siiramat avangardpoppi tegeva teismeliste tüdrukute ansambli Plixid, perfektpopiga on esindatud teeneline 3 Pead. Kuulda saab hetke coolimat tüdrukut, kelleks on kodulindistaja UnCandy.

Ewert & The Two Dragonsi muusika on salapäraselt pop ning armsat trubaduuri liini ajab Barbariz. Jaan Pärn & Pahad Seemned esitab maitsekat Tartu poppi ja rokki. Palavalt armastatud Marten Kuningas ansambliga Leegitsev Sidrun on jõudnud uue töökvaliteedini ning noored vihased tüübid liinilt Tallinn-Tartu-Luksenburg Badass Yuki teevad äraolevat mürapoppi.

Korraliku post-rocki laksu annavad Mooses, Music For Your Plants, Tolmunud Mesipuu ja Wrupk Urei. Sekskorraks on Doktor Noormanni rolli enda kanda võtnud Vaiko Eplik lauldes seksisaladustest.

Kogumik tähistab ka väikest juubelit. Viie aastaga on Seksound jõudnud veerandsajanda plaadini.

"Kohaliku ja kohatu" esitluskontserdid toimuvad 14. jaanuaril Tallinnas klubis Korter ning 16. jaanuaril Tartus klubis Plink Plonk.

Korteris astuvad lavale ansamblid Leegitsev Sidrun, Honey Power ja 3Pead ning tantsuks mängivad DJ-d Tauno Pääslane, Heiki Lepist ja Foto.

Tartus esinevad Picnic, Wrupk Urei ja lack of Eoins ning muusikat valivad Huns, Tõnis Kenkmaa ja Eve Komp.

Peod algavad kell 21.00 ning pilet on 75.-

TRACKLIST:
01. Bad Apples - Lead Sister
02. Mooses - Luhtunud Laulatus
03. UnCandy - Lovecool
04. Honey Power - Get Country
05. Imandra Lake - Vajun
06. Barbariz - Maasikalaul
07. 3 Pead - Soovide Puu
08. Picnic - Too Fast
09. Tolmunud Mesipuu - Lõpus Hakkab Sadama
10. Ewert & The Two Dragons - I Can See Yer House From
11. Leegitsev Sidrun - Lydia
12. Music For Your Plants - Agave Americana
13. Köök - Merelaul
14. Plixid - Blond
15. Vaiko Eplik - Seksisaladused
16. lack of Eoins - Astrologers Meal
17. Jaan Pärn & Pahad Seemned - Veider Vandaal
18. Badass Yuki - Krypton08'
19. Wrupk Urei - Spirituaal
20. Ans. Andur - Sinine

www.seksound.com
www.myspace.com/seksound
info@seksound.com

Eesti Laul 2010

2010-01-06T21:07:00.003+02:00

Teatavasti kukub homme, 7. jaanuaril Eesti Laul 2010 tähtaeg. Nii palju, kui ma siit-sealt kuulnud olen, siis on päris palju sõpru, kellel alternatiivsemat laadi ansamblid, käinud stuudios ja selle konkursi tarbeks pala salvestanud. Paljude seas ka Honey Power.

Praegu aga postitan hoopiski Mimicry loo.

Kuulake siit

Seksound soovib häid jõule!

2009-12-22T00:13:00.003+02:00

Mõned päevad ja jõulud on käes. Traditsiooniline Seksoundi jõululaul on ka valmis. Autoriteks Martin Kikas (Honey Power) ja Madis Järvekülg (lack of Eoins), kaasa teeb ka Martin Järvekülg (Honey Power)

Pala saab vabalt alla laadida Seksoundi kodulehelt. Nii siin kui seal on üleval pisikene video, mille meistriteks Rein Fuks ja Rele Liiv.

Kuula

Ehted Penny Lane'ilt

2009-12-21T19:16:00.006+02:00

Kuna Penny Lane talvist ekstreemsporti eriti ei armasta, pani ta aluse hoopis oma pisikesele ehtetöökojale. Tegelikult juba suve lõpus, aga nüüd on näha esimesi tulemusi. Kõrvakad on valminud hea ja väga hea muusika taustal, seega mõnus vibe igas pärlis!

Penny Lane'i ehted on saadaval peagi avatavas Faktory poes!

I'm so indie

2009-12-19T19:55:00.003+02:00

http://greip.tumblr.com/

2009-12-17T15:05:00.004+02:00

Nüüd teame, kus kohast Usher inspiratsiooni ammutab.

Tseki youtube'st.

Kohe saab poppi naiivsust

2009-12-15T22:04:00.002+02:00

Üle saja aasta on taas laval Eesti/Soome synthpopgrupp Popidiot. Et tantsu oleks ikka kogu raha eest on abiks veel ka QueeNNaive. Muusikat plaatidelt valivad Popidiot'i poisid isiklikult ning siis läheb asi ikka väga, väga, väga tantsuliseks. Hoidke piip ja prillid.

Kohaks Plink Plonk. Algus kell kümme, pilet 75.-

Mägede taga on mäed

2009-12-13T23:34:00.003+02:00

Nojah, Marten kukkus saatest välja, kahju muidugi, ent lumi sajab kõigele vaatamata siiski maha ja elu läheb edasi. Ja mine sa tea, võibolla ei sulagi jõul poriseks...

Olgu, kuidas on, kindel see, et neljapäeval, 17. detsembril peab Tartusse sõitma ja läbi astuma klubist Plink Plonk, sest näha-kuulda saab Ewert Sundjat koos draakonitega, lisaks on veel ka Honey Power.

Algus kell 22, pilet ainult 50.-

Uudiseid veel ka nii palju, et kohe varsti ilmub Seksoundi traditsiooniline jõululugu, mille autoriteks on sel aastal Martin Kikas Honey Powerist, Madis Järvekülg lack of Eoinsist. Kaasa teeb ka Martin Järvekülg (Honey Power). Tegemist on Kikka ja Madise eestikeelse debüüdiga. etteruttavalt võin lisada, et tulemas on õks õige ilus jõulupala. Ausalt ka. Kuid sellest siis juba varsti lähemalt.

Aga neljapäeval siis näeme!

Kogu tõde biitlitest

2009-12-10T14:44:00.002+02:00

Kindlasti on teile raamatupoodides ringi liikudes jäänud silma, et biitlitest on kirjutatud mitmeid ja mitmeid raamatuid. Päris tihti figureerib nelik kas koos või eraldi mõne populaarse muusikaajakirja esikaanel. Ikka ja jälle otsitakse bändi ajaloost midagi uut ja senikuulmatut. Millal jõuab asi nii kaugele, et tõesti mitte midagi enam uut ei tule?

Vaadake ise:

Ö Stuudio - parim paik Tartu Kultuuritehases

2009-12-09T00:35:00.006+02:00

Nonii.

Aeg on haarata klapid, sest Penny Lane käis nädalavahetusel Tartus ning tõi kaasa intervjuu, mis räägin õige põnevast ja armsast kohast, Ö Stuudiost.

Kui on bänd ja vaja salvestada, tasub iga kell ja igas asendis minna Ö Stuudiosse.

Esialgsed kontaktid leid lehelt www.ostuudio.ee

Jutu vahele kuulete lõike värskest Tartus küpsevast muusikast.

1. Mooses - Luhtunud laulatus
2. Honey Power - Fade Out
3. Tolmunud Mesipuu - Lõpus hakkab sadama
4. lack Of Eoins - CRURA
5. Leegitsev Sidrun - Lydia
6. Wrupk Urei - Spirituaal
7. Jaan Pärn ja Pahad Seemned - Veider vandaal
8. Voog - (nimeta)

Kuula:

(love is in the) AIR!

2009-12-07T23:42:00.005+02:00

Mida enam ma viimasel ajal olen Rock Cafes käinud, seda parema mulje see koht mulle jätab. Varem oli pidevalt vingumist ja hala saundi koha pealt jne. Nüüd tundub, et värk toimib. Või olen ma sattunud lihtsalt nii heade konsade peale. Näiteks nagu eelmisel neljapäeval toimunud Mimicry ja HU? ühiskontsert. Kõik kõlas nii hästi. HU?, mida nägin nüüd teist korda lives, jättis väga sümpaatse ja korraliku mulje. Mimicry jaoks on Rock Cafe vbl tiba suur, taustad kipuvad vaikseks jääma, kuid groovi ei nappinud sellegi poolest.

Ja täna oli AIR!

Tüüpiliselt pean kohe alguses ära mainima, et ma pole väga hardcore Airi austaja olnud. Kõik, mida olen neilt kuulnud, on mulle küll meeldinud, kuid sügavamat emotsiooni millegipärast nad minus esile pole kutsunud. Kui veel raadios töötasin, mängisin põhiliselt nende pala "Cherry Blossom Girl". Mulle väga meeldis, et nad tänasel kontserdil seda pala esitasid. Nii ilus.

Kogu nende sett oli oodatavalt imeliselt helge, õhuline, sume, klaar, armas, puhas. Nagu oleks olnud kuskil värvilises multifilmis (kui ainult mu taga poleks kaks venelasest kutti pidevalt kommenteerinud).. Ja kõik mõjus mulle nii retrona. Alustades soojendusbändi trummarist, kes nägi kohati välja nagu ABBA Benny Andersson. Sama joon kandus üle ka AIRile, alustades nende eriti kadestamisväärselt stiilse retrotehnikaga (moogi sündid ja staff), lõpetades Jean-Benoît Dunckeli mikrisse naeratavate grimassidega. Mina ei tea, mis minuga toimus, aga ma oleksin selle õhtu jooksul justkui viibinudki kuskil seitsmekümnendates. Ja mul polnud selle vastu mitte midagi. Vastupidi.

Kahju oli vaid, et mul kuskil poole konsa pealt läksid kõrvad lukku. Ei kujutagi ette, miks ja mispärast. Kahju oli ka sellest, et ei tulnud ära minu Airi viimase aja lemmikut laulu "Sing Sang Sung". Aga eks ma siis kostitan sellega end praegu. Täna juba vähemalt kuuendat, seitsmendat korda.

Ühesõnaga oli selle poolaasta parim live, kuhu sattunud olen, kindlasti. Aga suurt laksu ei saanud:(

You are such a workaholic boy 
That you kill everybody's joy 
Fill your head with some time to lose
With some time to lose   

Sing sang sung sing me a song 
Do did done don't be so down 
Ring rang rung give me a ring 
Please please please don't be so long

Elu on ilus!

Pikemalt ei jaksa lihtsalt kribada. Sry.

Edevuselaat

2009-12-02T17:20:00.010+02:00

Mis muusikablogi see ikka on, kui vahelduseks ei teeks juttu ehetest. Täpsemalt kõrvarõngastest, mida teeb suur muusikahuviline ja melomaan Anu Tamm.

Need, kes Penny Lane'i blogi ei loe ega tunne juhtumisi Anut isiklikult, need saavad alles uuel aastal teada, et peagi avab end uus internetiportaal www.edevuselaat.ee. Võid juba praegu korraks tsekkida, miskit kumab.

Aga-aga. Kõik jõulude kallal ilkujad, pange suu kinni, midagi pole parata, need tuevad niikuinii ja ma ei tea kedagi, kes oleks mõnest lahedast jõulukingist ära öelnud. Edevuselaat pakub sulle igatahes võimaluse ja mu meelest oleks häbi asi seda eirata. Kõrvakad on kindlasti sinu sõbra või su enda väärilised.

Anu oli nii lahke ja saatis mulle mõned üksikud näited praeguseks valminud töödest. Tegemist on „patenteeritud“ valmistamisviisiga, mida kuskil mujal keegi pole kindlasti tellinud. Ka sina ise saad mõne pildi välja valida, selle Edevuselaadale saata ning vastu saad isikupärase paari kõrvakaid.

Uue aasta esimestel nädalatel on võimalik Edevuselaada kama lähemalt uurida peagi avatavas Tallinna kõige khuulimas poes Faktory, mille asukohaks saab Tartu mn 80 E, Rock Cafe külje all. Lähem info peagi tulekul.

Igatahes on Anu kontakt anu@edevuselaat.ee.

Artishok Records annab teada!

2009-12-01T14:17:00.002+02:00

EDASI

"PIKSE LITAANIA"
"APPAREO DECET NIHIL MUNDITIA?"

Veljo Tormise "Pikse litaania" töötlus on stiilikatsetus. Originaal on olemuselt sõjaka ja ürgselt kurjakuulutava alatooniga ja nende omaduste tõttu tekkis mõte siduda seda muusikazhanriga, kus domineerivad samad meeleolud. Niisiis, EDASI "Pikse litaania" versiooni võiks nimetada black noise mix'iks. Siin on ühendatud black metali monotoonsel kordusel põhinev kiire ja voolav rütmika ning nn. harsh noise esteetika. Akustiliselt salvestatud pillidele on lisatud ragisevaid efekte nagu distortion ja overdrive, need on viimse piirini võimendatud ja esile on toodud keskmised helisagedused. Moodustub ühtlane staatilisele mürale lähenev kõlamassiiv, kus instrumente pole peaaegu võimalik üksteisest eristada. Ja siis hakkavad mõned detailid täiesti kaootiliselt, lähtuvalt löögitugevusest, heli kõrgusest või muust iseloomulikust, sellest massist esile kerkima.

Singli teise loo aluseks on võetud tänapäeval kõige tuntuma keskaja helilooja Hildegard von Bingeni monofooniline kooriteos. See töötlus sündis nagu ime, täiesti iseenesest. Olin süntesaatoril sissemänginud ühe korduva motiivi. Kuulasin ja mõtlesin mida sellega peale hakata, kuhu edasi arendada. Ajaviiteks panin samal ajal arvutis mängima Hildegardi plaadi, mille olin just omandanud. Puht juhuslikult oli sündikäik koorilauluga samas helistikus ja nad harmoneerusid omavahel täiuslikult. Põhimõtteliselt oligi lugu valmis.

Mõlemad lood põhinevad koorilaulul. Neis on nii mõndagi ühist, kuid on ka teravat kontrasti. Mõlemis on teatavat religioosset rituaalsust, puhtust ja lihtsust. Esimese iseloomujoonteks on pimedus, raskus, loomastunud maskuliinsus, tahumatus. Teise tunnusteks on eeterlik kergus ja peened harmoonia nüansid, mis võivad seostuda nii kirgastunud õnneseisundi kui pühaliku matusemeeleoluga.

EDASI värsked lood leiad aadressilt http://artishok.blogspot.com/2009/12/artishok-records-esitleb-edasi.html
Kuula hääli oma peas!

PÖFF: It Might Get Loud

2009-12-01T00:40:00.004+02:00

Ööd on meil pimedad ja seepärast käib meil Pimedate Ööde Filmifestival. Ma küll pole PÖFFi blogija, kuid mainiksin hiiglama hea meelega ära filmi "It Might Get Loud", millest olen siin juba paaril korral rääkinud. Nüüd on kolmest kitarriheerosest vändatud ekraaniteos vaadatud. Emotsioon on üllatuslikult võrdlemisi neutraalne. Ja ma isegi täpselt ei tea, miks. Film oli ju hea.

"It Might Get Loud" päris valjuks ei lähegi. Ma kujutasin ette, kuidas Jimmy Page, Jack White ja The Edge ühes ruumis kokku saavad, võimud 11mne peale keeravad ja ludistama kukuvad. Minu õnneks seda ei juhtunud. Meeste koosmängu väga palju ei näidatudki, vaid pigem keskendus film tüüpide kujunemisloole, nende kolme tähtsamaile bändile: Led Zeppelin, White Stripes ja U2, milledest siis mehed eraldi olles (kodustuudiotes) rääkisid. Loomulikult mängisid nad ette kuulsamate palade geniaalseid ja muusikalukku läinud kidrakäike ning jutustasid lugusid lõpututest rännakutest helimaastikel. Ja mis puutub võimude 11mne peale keeramist, siis ma ei mäleta kumb, kas The Edge või Page mainis, et vaadates filmi "This Is Spinal Tap" ei naernud ta kordagi, sest kõik seal nähtu oli peaaegu tõsi.

Film tekitas tunde, et nüüd tuleb ise elektrikitarr välja otsida ja tinistama hakata, sest tegelikult on kidramäng ju nii lihtne. Õigeid sounde on vaid vaja ja mõnd kogemata avastatud käiku, kooskõla. Ühesõnaga polnud seal kordagi juttu, kuidas nad noorest põlvest näpud verel kuuekeelset kitarri harjutasid ja rokkstaari elust unistasid. Selle filmi pealkiri oleks võinud vabalt olla "It Might Happen To You". Elus on läbi juhuste kõik võimalik. Kui need on juhused...

Seda filmi vaadates sain aru, et ma unistan täpselt samasugusest vanaduspõlvest nagu Jimmy Page'il on. Tema ainus kohustuslik päevatöö on istuda maast laeni valgete riiulitega toas ja kuulata oma soliidselt suurt muusikakogu ning leida plaatidelt uusi helisid...

Kirjutati, et "It Might Get Loud" paneb sind muusikat teisiti kuulama. Võibolla mõnd panebki, aga kui oled portsu sarjast "Classical Albums" vaadanud, siis antud film kuulamist ei avarda. Pilti isiksustest aga päris kindlasti.

Aga siiski. Nüüd ma tahaksin samasugust filmi basskitarrist ka, palun!

Lõppu peab lisama veel, et Jack White on üks maailma khuulimaid meesolevusi :)

Odessa Pop peab sünnipäeva!

2009-11-24T22:48:00.004+02:00

Mida päev edasi, seda enam langevad inimesed ja kaaskodanikud moodsa gripi küüsi. Aga nagu ikka on igal asjal helgem pool. Mida päev edasi, seda kiiremini jõuab kätte laupäev, kui Penny Lane'i üks lemmiküritusi Odessa Pop jõuab, uskuge või mitte, juba oma kolmanda sünnipäevani. See oli minu meelest ju nii alles, kui Taunot tema ürituse teise tähtpäeva puhul kiusasin. (Loe interjuud: Odessa Pop saab kaheseks. Kuidas see juhtus?). Aga olgu pealegi. Kui kolmas, siis kolmas.

Pidupäevaks on Odessa Pop üles seadnud kolm esinejat, kellest üks tuleb USA-st, teine Soomest ja kolmas Eestimaalt.

Samara Lubelski (USA) on NY skenes juba staažikas tegija, muusikaliselt midagi Vashty Bunyani, Stereolabi, psych-popi ja bossanova vahepealset. Ta on lähedalt seotud Sonic Youthi liikmete Thurston Moore'i (Lubelski uue plaadi produtsent ja väljaandja, Lubelski mängib Moore'i tuuribändis viiulit) ja Steve Shelley'ga (mängib tema uuel plaadil trummi). Varem andis tema plaate välja Social Registry (Gang Gang Dance jt), lisaks on ta produtsendina aidanud bände nagu Deerhunter, Fiery Furnaces ja Magic Markers (kes Õunpuu uues filmis mängis ja Eestiski käis).

Kuula: http://www.myspace.com/samaralubelski

Kuupuu (Soome) kuulub muusikaliselt samasse kampa, kuhu Fonali veidram ja folgim poolus (Islaja, Lau Nau jt). Tema plaadi andis välja USA leibel Time-Lag, mis on muuhulags andnud välja bände nagu Woods, MV+EE jt uuema psüheedeelia artistid. Aga ka ühe Lubelski 7-tollise.

Kuula: http://www.myspace.com/kuupuu

Bad Apples peaks olema juba kõigile tuttav. Kui mitte, soovitan soojalt nende äsja ilmunud uut plaati kuulata - värske ja heade lugudega (indie-)pop. Kõik kiidavad ja mitte asjata:) Eriti hea on ka uus plaadil ilmumata raadiosingel "Lead Sister" (pühendatud Karen Carpenterile) - seda saab esialgu kuulata Kohviraadios.

Kuula: http://www.myspace.com/badapplesound

DJde nime hoiab kõrgel seekord Villu Kraan.

Koht: von Krahli
Algus: 22:00
Pilet: 100/125 (pärast südaööd)

Kohustuslik lugemine ja kuulamine : www.odessapop.ee

Palju õnne!

Valgeid roose!

2009-11-21T18:45:00.004+02:00

Tundub, et oma kõrge vanuse juures on mind tabanud teine noorus või midagi. Või tegelikult hoopiski uus noorus. Ma vaatan nagu teismeline igal pühapäeval saadet "Eesti otsib superstaari". Hea sõbranna Kene välja langemise järel on värk muidugi hoobilt poole lahjem, aga õnneks on seal veel Leegitseva Sidruni solist Marten Kuningas. Ja see, mida ta eelmisel pühapäeval tegi, oli ikka nii super, et võtan selle õiguse ja ütlen, et minu mäletamist mööda oli see esinemine parim, mida ma läbi nende aastate näiud olen, kui TV3 talendisaadet korraldab. Igatahes ei meenu mulle, et keegi oleks varem suutnud ühe lihtlabase loo niivõrd "endaks" muuta.

Stiilsuse eest 10 punkti.

Oma lugupidamise juures loodan ma siiski, et Marten ei võidaks seda saadet, mine sa tea, käkitase jälle ära. Ja teiseks saaksin ma oma pühapäeva õhtuid millegi sisukamaga täita, kui lihtsalt superstaari passida.

JAH, teeb kadetaks, et ühte perre nii palju andekust jagatud on. Mäletan, kui mõned aastad tagasi Dahlingut kuulates rääkisin sõbraga, et Tanel Kuningas on Eesti üks parimaid meesvokaliste. Kui Marten duetivooru jõuab, võiks ta oma vennaga koos laulda.

Valus teismelise jutt ikka.

Valgeid roose:

PÖFFil lähebki valjuks

2009-11-19T16:55:00.002+02:00

No, tore-tore. Minu kaua oodatud film jõuabki lõpuks Eesti kinoekraanidele. Aitäh PÖFF.

28., 30. novembril KUMUs ja 6. detsembril Coca-Cola Plazas näidatakse filmi "It Might Get Loud."

Mida armastavad Led Zeppelini Jimmy Page, The White Stripesi Jack White ja The Edge U2-st kõige rohkem maailmas? Arvasite ära - loomulikult oma elektrikitarri ning nad ei häbene sellest teile rääkida. Kuigi kolme rokkari "pruut" on sama, armastab igaüks veidi erinevaid nüansse - Jack White'i oma on Detroidi vanakraamipoe nurgas vedelenud kõvera kaelaga, The Edge'ile meeldib ilustada tema soundi meetritekõrguse efektiplokkide reaga ning Jimmy Page on truuks jäänud vanale heale Stratocasterile. Üks on aga selge - kui hääl on sees, läheb ilma pikemata jututa asi valjuks. "Ebamugava tõe" eest Oscariga pärjatud Davis Guggenheim otsustas vanasse küüni kokku kutsuda kolm elavat kitarrilegendi rääkimaks endast, oma muusikast, elektrikitarridest. Tulemusena on poolteist tundi inforikast kihutamist rokkmuusika ajaloo kiirteel maailma parimate kitarristide juhtimisel. Mängitakse üksi ja üheskoos nii, et näpud verised ja maa väriseb ning puudu ei jää ka teravaid sõnavõtte üksteise elufilosoofia ja kitarrimänguoskuse aadressil. Tänavune festivalide lemmik toob kindlasti sära silmisse ka teil - uskuge mind - valjuks läheb kindlasti.

Vaata täpsemalt www.poff.ee

Lauri Kulpsoo isikunäitus

2009-11-15T00:28:00.004+02:00

Lauri Kulpsoo fotonäitus „Elame veel!“

Tampere Maja galeriis 12.11.2009 – 25.11.2009

Tampere Majas korraldatav näitus „Elame veel!“ on Lauri Kulpsoo esimene isikunäitus. Varem on tema fotosid lisaks ajalehtedele-ajakirjadele saanud näha Tartus kohvikus „Crepp“ (2004) ning ühisnäitustel Tartu Lastekunstikooli galeriis ( 2004) ning Athena keskuses (2007).

Tartlasest Lauri Kulpsoo (s. 1978) on vabakutseline fotograaf. Varem on ta töötanud fotograafina „Postimehes“ ning ajakirjas „Pere ja Kodu“, lisaks teinud kaastööd teistele nii Eesti kui ka Soome meediaväljaannetele.

Fotograafi huvide kohta mainitagu, et ta on mänginud aastaid trummi ansamblites Lloyd, Tartu Popi ja Roki Instituut, Jaan Pärn ja Pahad Seemned ning Kuma. Kulpsoo objektiivi ette kipuvad ikka jääma boheemliku Tartu tundelised ja rõõmsad hetked. Ta näitab elu, mis koosneb väikestest rõõmsatest pisiasjadest ja on elamist väärt. Elame veel!

Tampere Maja galerii on avatud iga päev kella 9 – 18.

Hecuba - muusika, film, film, muusika

2009-11-13T20:22:00.003+02:00

Sõidan parasjagu auto tagaistmel Tallinnast Tartusse. Õues on jube pime ja mul on raskusi õigete arvutiklahvide ülesleidmisega. Liigun kaugemale paigast, kus mõne tunni pärast algab Odessa Pop, kus esineb duo Hecuba USA-st. Eks mul on päris ausalt üsna kahju, et see värk mul kuulmata-nägemata jääb. Aga lõbustan end sellega, et panen kirja intervjuu Hecuba õrnema poole Isabellega. Intervjuu oleks pidanud mu blogisse jõudma kindlasti varem, aga tuuril olles pole bändiliikmetel mahti kohe kiirelt reageerida. Aga mis seal ikka...

Ma ei saa muud moodi, kui pean alustuseks küsima, milline on teie muusikaline taust? Kuulates Hecuba debüütplaati „Paradise“ lummab mind kõige enam minimalistlik lähenemine. Kus kohast see tuleb?

Jon on oma elus katsetanud väga palju alates laulmisest kirikukoorides kuni no wave ning punkbändide tegemiseni välja. Minu taust on natuke kitsam. Kasvasin üles kodus, kus ei kuulatud palju muusikat. Meil oli ainult kolm CD-d, kuid selle eest oli mul ja õel iga loo tarbeks oma tants. Kui me Joniga esimest korda kokku juhtusime, nokitses ta parasjagu oma imeilusa elektroonilise muusika kallal. Mind on huvitanud inimese hääl, olen kuulanud palju vokaalile keskenduvat muusikat, peaaegu a capellat. Kõige lahedam Hecuba alguses oli asjaolu, et hakkasime koos tegema sellist kraami, mida me kumbki polnud varem katsetanud. Olime mõlemad põnevil. Esmalt mõjutasid meid tugeval ulmefilmid ja kirjandus. Koostöö minu ja Joniga algas, kui pidime komponeerima ühe sci-fi ooperi jaoks muusikat. Selle tehnilised nõuded käisid meile tol korral üle jõu ning nõnda see soiku jäigi. Nii me suunasimegi oma pilgud käega katsutavama väljapääsu poole, mis juhtis meid popmuusika juurde. Algusest peale saadab Hecuba tegevust kaks märksõna - värskus ja fokuseeritus. Me taotleme kõlapilti, mida saab peaaegu puudutada.

Ma lugesin kuskilt, et sina oled näitleja ja Jon tegeleb filmindusega. Kas võib eeldada, et need ametid viisid teid kokku?

Jah, just nii see on. Muideks, tegelikult oligi meie esimene koostöö seotud filmikunstiga. Jon tegi ühe galerii tarbeks lühifilmi. See rääkis ühest UFOde poolt varastatud naisest. Mina kehastasingi seda naist. Meie koostöö sujus imeliselt ja kasvas tasapisi muusikaks.

Miks te teete sellist muusikat?

Muusika on meie jaoks kõige modernsem ja võimsam meedium, mille kaudu siiralt ja ulatuslikult suhelda. Samas jätab ta kuulaja jaoks piisavalt ruumi muusikat ise tõlgendada ning luua oma maailm. Muusika annab meile suurema vabaduse kui näiteks film. Aga me teeme filme ka. Meil on valmis kaks muusikavideot, mis minu meelest ongi justkui lühifilmid. Lähitulevikus valmib neid veel. Meie filmikunstiline aspekt muusikas tuleneb sellel, et me mõtlemegi oma lugudest kui filmidest. Meloodiatest jooksevad läbi reaalsed karakterid ja emotsioonid.

Milliseid rolle oled mänginud ja mis laadi filme teeb Jon?

Viimati tegime video meie loole „The Magic“. Video resižöör oli Isaiah Seret. Meie sooviks oli, et videot läbiks konkreetne narratiiv, jutustus. Ma kehastan seal üksidlast kunstikogujat. Jon rääkis palju kaasa, mis puudutas video/lühifilmi kunstilist poolt ning lõi kaasa ka näitlejana. Tema disainis video tarbeks kõik kostüümid. Ta tahtis, et selles oleks maagiat, nagu Stanley Kubricu „The Wizard Of Oz“. Kogu kupatuse tegemine oli suur ettevõtmine, kuid kokkuvõttes nautisin iga hetke.

Teie esimese albumi nimi on „Paradise“. Paradiis on midagi sellist, millest me kõik unistame. Milline näeb välja teie paradiis? Mis seal on, mida pole? Ja kas sinna on üldse võimalik pääseda?

See on huvitav, et sõnal paradiis on mitmeid tähendusi. Plaadi esimeses loos kordame seda nii palju, et lõpuks kaotab paradiis igasuguse tähenduse. Aga samas muudavad kordused mõiste tugevamaks. Tegelikult mõtlesime me päris palju, milline peaks „Paradise“ tulema. Enamus materjalist on salvestatud LA-s. LA on linn, kuhu tulevad inimesed, kes põgenevad millegi või kellegi eest. Meie lood valmisid vaid mõne tänava kaugusel Walt Disney stuudiost. Disney (nagu enamik Californiast pärit inimesi) loob paradiisi sisuliselt eimillestki. Nagu „Bambi“, mis joonistati tindiga paberile. Ja mulle tundub, et paradiisil on ka tumedam pool. Tundub, et paradiisi pole mitte kunagi võimalik siseneda, sinna poole võib küündida, aga paradiisi poleks justkui võimalik saavutada. See on justkui kujutlus. Nagu on armastusega või kui sa mõtled mälestusele ühest tantsupeost, mis lõppes hommikul. Paradiis on midagi, mis on ja justkui pole ka.

Nagu ma enne juba mainisin kõlab teie plaat perfektselt minimalistlikult. Kuidas toimus teie avanemine sellisele lähenemisele?

Meile meeldivad minimalistlikud filmid. Näiteks Charlie Chaplin ja Tarkovsky – nad loovad filme, mis ühest kohast suruvad sind karpi, aga samas annavad ruumi su enda kujutlusvõime tarbeks. Meie sõber Aza Jacobs tegi hiljuti filmi „Mama´s Man“. See on lihtsalt fantastiline film, kuigi selles puudub peaaegu igasugune dialoog. Meile tundub, et teinekord on väga vähesega väimalik väga palju öelda.

Oma muusikas te otsite uusi saunde. Mida te arvate, mis juhtub muusikaga, no ütleme, viiekümne aasta pärast? Kas siis on veel kuskile edadasi minna ja midagi täiesti uut ning põnevat luua?

Ma usun, et suurim areng toimub muusikas viisis, mis moodi me muusikat kuuleme. Näiteks surround-süsteemid toimivad filmivaatamisel väga efektiivselt, aga inimesed ei eksperimenteeri piisavalt palju kolmedimensioonilise muusikaga. Põhjus võib olla muidugi asjaolus, et see tehnoloogia on küllaltki uus ja noor. Aga mõelda vaid, millised on võimalused!!! Ja viiekümne aasta pärast peaks muusika olema tasuta, et mitte keegi ei peaks selle eest midagi maksma.

Kui te satute mõnele kontsertile, kus esineb bänd, kellest te pole mitte midagi kuulnud. Mida te sellelt ansamblit ootate, millisena see võiks kõlada?

Mulle meeldivad üritused, kus võib näha midagi täiesti ootamatut. Mäletan, kui nägime esmakordselt Lucky Dragonsi esinemist. See toimus ühes pisikeses paigas LA-s. Nende esinemine oli justkui tulevikust. Ma polenud varem mitte kunagi säärasel üritusel viibinud. Kõik tundus nii kutsuv aga samas tundsin end ebamugavalt Publik ei teadnud, mida teha. Kas kapselduda või minna lasta. Lõpuks otsustasid kõik kõigel juhtuda ning tulemuseks oli midagi sõnukirjeldamatut. Mulle meeldib, kui muusika kõlab ainulaadselt. Me andsime just ise Metzis ühe live´i ning nägime esinemas Busdriverit. See oli fantastiline. Ta lihtsalt seisab seal ja räpib kogu hingest Bachi muusika taustal. Uskumatu. Meile meeldib.

Kuldkala tuleb ja küsib: „Mis on teie kolm soovi, mida te tahaksite muusikas kaotada?“

Mitte midagi. Pigem võiks muusikas veel palju igasugu asju juhtuda.

Kolm asja, mille üle te Hecuba puhul eriliselt uhkust tunnete?

Me muutume pidevalt ja me eksperimenteerime.
Me kuulume väga kihvide artistide ringi, meid ümbritsevad toredad inimesed.
Meil on hea meel, et meie kunst jõuab ka Eestisse.

Kas sa oled viimast Flaming Lipsi albumit kuulanud?

Olen kuulnud ainult ühte singlit. See kõlas väga ebatavaliselt ja intrigeerivalt. Ma ei jõua oodata, mil koju jõuan, et kogu plaat otsast lõpuni ära kuulata. Terve London oli nende suurte postritega kaetud. Ma loodan, et meil õnnestub neid ka live´s näha. Jonile Flaming Lips väga meeldib. Meie ootused on igatahes kõrged. Nad on tõesti suurepärased.

Kontsert siis täna Mustpeade majas kl 22:00.

Vaata lisa www.odessapop.ee

Hecuba - The Magic

Uneskõndija Momoko Pins

2009-11-11T11:58:00.004+02:00

Photo by Evert Palmets

Eraldi mainimist nõuab juba homme, neljapäeval von Krahli kahel korrusel aset leidev sündmus. Ehk siis lühidalt avatakse Sleepwalkers. Kella 22-st õhtul kuni kella 4-ni hommikul on võimalus näha bände nagu Point of Origin (FIN), Momoko Pins, One Dollar Project, Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida, Algorütmid, Kaido Kirikmäe, Cubuslarvik, Tagasi Tulevikku, Lätist tuuakse kohale ansambel Mofo, kes vähem kui aasta tagasi esines Ö Stuudio esimesel peol. Kohal on ka seltskond VJ-d: Emer Värk, Martu, VHK ja EKA tudengid jt.

Ahjaa, küla peal räägitakse, et homne kontsert jääb Momoko Pinsil koos Tursaga viimaseks.

Pilet 75.-

Vaata lisa: http://www.poff.ee/cgi-bin/sw_main.cgi

Seksound Goes Plink Plonk klubi, Jazz Lessons jt!

2009-11-10T22:35:00.009+02:00

Ah, te nii kui nii olete juba kuulnud, aga siiski ei saa ma mitte kuidagi välja hõiskamata jätta eeloleval reedel toimuvat üritust. See on "Seksound Goes Plink Plonk Klubi". Teid rõõmustavad Ans. Andur, Bad Apples ja Honey Power. Plaadimasinate tagant leiab soliidse naisplaadikeerutajate kamba: Eve Komp, Birgit VonBi ja Kärt Ojavee.

Kohtumiseni klubis Plink Plonk!!

Algus kl 22, pilet 75.-

Samal õhtu tasub piiluda ka Genialistide Klubisse, kus järjkordse Jazz Lessonsi raames võib lavalt leida kollektiivi Paul Cole & Great Outdoors. Peale kauba veel ports oma headuses tuntud DJ-d. Pilet 60.-

No ja tartlastel ei tasuks unustada, et reedel saab ka ansambli Mimicry Maailmas näha.

No ja Tallinna rahval pole muud kui, et Odessa Pop Mustpeade majas eesotsas Hecubaga. Loodetavasti sellest üritusest lähitundidel tiba täpsemalt.

Music is power!

Aga et mitte väga Eesti keskseks ära minna, siis üks tore ülesvõte Lätimaal tegutsevatest karudest, kes sel aastal festivalil Positivus üles astusid. Täitsa pandav kraam:

Oli ka hea bänd?

2009-11-07T18:17:00.008+02:00

Pikad stuudiosessioonid on tegelikult väga inspireerivad. Sellel ajal, kui trumme sisse tehakse, on paras aeg koomikseid mõelda. Mõne kuu tagune lubadus sai täna teoks, kui vorpisin oma esimese koomiksi. Kui bassipartiid sisse saan, võibolla tuleb veel lisa..

Aga siin kohal tahaks teile anda veel ühe lingi. Nädal tagasi Kinomajas toimunud üritusel esines ansambel Malcolm Lincoln. Nad andsinnii usutava laivi, et olin sunnitud peale nende esinemist kiidusõnu jagama minema. Isegi nende myspace´i üles pandud kraam on nauditav.

http://www.myspace.com/malcolmlincoln

Vaatasin, et järgmised lived on 14. novembril Turbodiskol ja 4. detsembril Genikates. Äge!

Aga siia lõppu üks meeldiv tagasivaade ilusatele aegadele:

Kuidas võrgutada hipsterit?

2009-11-03T18:34:00.001+02:00

Lisna:

Uus muusikasaade

2009-10-29T11:07:00.002+02:00

Pühapäeva õhtuti kell 21 on Klassikaraadio eetris saade „Areaal“, mis tutvustab olukorda uue ja põneva eesti muusika levikualal.

Saade tutvustab viimasel ajal eesti muusikamaastikule tugeva jälje jätnud artiste ja ansambleid – potentsiaalselt kultuslikku muusikakultuuri. Võimalik, et selle muusikata tuleks tühja koha peale leiutada midagi vähemalt sama meelier(g)utavat. Alles aastate pärast näeme, kellest kujunevad suures plaanis uued suunanäitajad, kuid juba praegu on õhus kaalukana näivaid värskeid ideid, mis on saanud laagerduda just Eestimaises kontekstis. Püüame need ideed õhust kinni!

„Areaali“ siht on haarata võimalikult erinevaid muusikaringkondi eksperimentaalsest elektroonikast rokkiva džässini, pehmest indie'st metalsemate kõladeni, kunstipärasest diskost autentsuse üle vaidleva pärimusmuusikani. Iga saade annab võimaluse tutvuda ühe artisti või ansambliga, süveneda muusikasse ja selle tausta.

Esimeste „Areaali“ sisenevate muusikute hulgas on omapäraste humoorikate lühivormidega silma paistev poeet-muusik Jaan Pehk, tumedaid ja müstilisi doomiatmosfääre loov Talbot, eesti dubi nägu Maikameikers, väga isiklikult ja siiralt oma juurtele toetuv Mari Kalkun,

erakordset energiat kiirgav psühhedeeliakompott Stella, jazzrockile avangardsemaid kõlavärve lisav Phlox, uue laine harjal punkiv Chungin & The Strap-On Faggots, irratsionaalne eksperimentaal-psühhedeelium Kreatiivmootor ja mänglev džässikameeleon Kadri Voorand.

Saadete autorid on kordamööda Tõnu Karjatse, Tauno Maarpuu ja Maria Mölder, saatesarja toimetaja ja koordinaator Maria Mölder.

1. november Jaan Pehk (Tõnu Karjatse)

8. november Talbot (Tauno Maarpuu)

15. november Maikameikers (Maria Mölder)

22. november Mari Kalkun (Tõnu Karjatse)

29. november Stella (Tauno Maarpuu)

6. detsember Phlox (Maria Mölder)

13. detsember Chungin & The Strap-On Faggots (Tõnu Karjatse)

20. detsember? Kreatiivmootor (Tauno Maarpuu)

27. detsember? Kadri Voorand (Maria Mölder)

Esimese saate külaline on laulja, kitarrist ja luuletaja Jaan Pehk, kelle muusikaalased tegemised on seotud bändidega nagu Köök, Eliit, ja Contus Firmus, minevikus ka Claire's Birthday ja Koer. Sooloartistina on ta kasutanud ka nime Orelipoiss, keskendudes otsekohese ja humoorika tekstiga lühivormidele, mis muusikaliselt flirdivad popi klišeedega.

Klassikaraadio

Nädal kisub keeruliseks

2009-10-21T21:18:00.007+02:00

Võta või jäta kõik. Ausalt ka, selline tunne on, kui vaadata, mis sellel nädalavahetusel (alustame loomulikult neljapäevast) kõik toimub.

Neljapäeva õhtust rääkisin juba eelmises postituses.

Reedel, muideks, toimub Tallinna Mustpeade majas Ewert & The Two Dragoni uue plaadi pidulik esitlus. Kaasa teeb ka ansabelt Dahling. Algus kell 21.00, pilet 75.-. Kui Dragonid suudavad mõni hetk tagasi Tartus kuuldut-nähtut kasvõi natukenegi Tallinna kaasa tuua, siis julgen seda üritust soojalt soovitada.

Kes oma sammud aga Tartusse sätib, siis Genialistide klubis esineb ports artiste, kes kõik Veljo Tormise loomingut usinalt töötlema hakkavad. Tallinna töötlemine oli kuuldavasti väga huvitav olnud. Kaasa teevad näiteks Kirtana Rasa, 3 Pead, Eva Mitreikina, Aivar Tõnso, Taavi Tulev, Jaan Pehk jt. Algus 21:00, pilet 75.- (ärge siis unustage 100-kroonist "kuupiletit").

Samal õhtul esineb Tartu Pärmivabrikus Joose Keskitalo ja Kolmas Maailmanpalo Soomest ning Eestimaa oma geenius Multiphonic Rodent. Algus kl 21:00, pilet 75.-. Diskot teevad Eha tänava poisid.

Ja siis on veel klubis Plink Plonk Vaiko Eplik & Eliit. Jõudu, tartlased!

Mnjah, aeg liigub ruttu. Selle tunnistajaks on asjaolu, et järjekordne Odessa POP tuleb. Eelmiselt õhtult Pärmivabrikust tuuakse Tallinna soomlane Joose Keskitalo, Eestit esindab vääriliselt 3Pead. Kogu ivent toimub laupäeval, 24. oktoobril Juuksuris. Pilet 100.-/75.-. Vaata pikemalt: odessapop.ee

Laupäeval muutub Genklubi jällegi Myyrilille täikaks! Täika hakkab kell 12, aftekas samas kella üheksa paiku. Päeval lisaks laadale avatud ka vinüülipood Fonofon ja taaskasutusbutiik Berliin!

Vaata lisa:

http://myyrilill.blogspot.com/
http://www.genklubi.ee

Kella üheksasel peol keerutavad vinüüle:

Taavi Laatsit aka Galaktlan

Möls

Ahti Lill

Errki

+ teemakohased visuaalid

Algus 21.00, pilet 50.-

Jaa, muidugi. Hõiskan ka selle välja, kellel kahe silma vahele jäänud, et Flaming Lipsil on uus plaat väljas. Nimi "Embryonic". Päris hull ketas on. Mõneajatagusest pophitist "Yeah Yeah Yeah Song" ja imeilusatest ballaadidest nagu minu jaoks on näiteks "Do You Realize?" on astutud pikk samm eemale.

Plaadil teevad kaasa ka näiteks MGMT mehed, kes annavad järgmise aasta esimeseks pooleks uue albumi lootust. Lisaks on Flaming Lipsiga mestis ka Karen O Yeah Yeah Yeahst.

Flaming Lips - Worm Mountain (feat MGMT)

Nojah, pühapäeval peab vaatama ka Superstaari saadet ju. Pöidlad pihku Kenele ja Martenile:

Marten Kuningas - Starman

Kene Vernik - Taking Off

Vahelduseks Rockstar'si ka!

2009-10-19T16:37:00.006+02:00

http://www.tartupostimees.ee

Aga enne üks uudis Tartust, kui te juhuslikult veel kuulnud pole. Ausalt öeldes ei oska ma oma head meelt väljendadagi:

Tartu väikesed nooruslike ja noorte inimeste klubid, kus ajab võrseid alternatiivne kultuur, ühendasid suve hakul Genialistide Klubi juhi Ivar Põllu algatusel ajud ja asusid publiku peibutamiseks ühistegevusse.

Nimelt on Plink Plonk, Athena, Rock & Roll Heaven, Kultuuritehas, Genklubi, Maailm ja Trehv letti löönud ühispileti. Seda saab osta nimetatud asutustes saja krooni eest. Ühispiletiga saab käia kuu lõpuni seitsmel üritusel.

«Ühispileti projektis ei pakutud välja üritusi, kuhu keegi ei tule, need on väga head üritused,» märkis Tartu linnavalitsuse kultuuriteenistuse peaspetsialist Ahto Külvet. «Tahaksin endalegi seda piletit.»

Ettevõtmises osaleva Trehvi programmijuhi Indrek Asuküli sõnul on ühispiletit loota ka novembris.

Jess! Jess!

Aga-aga. Juba neljapäeval on asja hoopiski Tallinnasse klubisse Rockstar's. Kolm nime: Momoko Pins, Junk Riot ja Soome ansambel Getawaycab.

Momoko fännidel ei tasuks seda konsat igaks juhuks vahele jätta.

Odavama pileti saad eelmüügist viie kümpa eest. Kui jõuad kohale peale 22, maksad 75.-

Getawaycab
Junk Riot
Momoko Pins

Kids' Stuff Rokk

2009-10-12T17:14:00.008+02:00

Eestlased (Popidiot ning Chungin & The Strap-On Faggots) jäi kahjuks sel aastal MTV EMA-l Parim Balti Artisti tiitel saamata. Auhind läks üle leedukatele Leon Somov & Jazzu.

Olgu, kuidas on, meite maal tehakse head ja väga head mussi edasi. Heaks näiteks asjaolu, et sel nädalal on MTV Baltikumi kanalite kõrgeima rotatsiooniga ehk FRESH videoks Eesti indie vanaisade ja legendaarse BBC Raadio 1 DJ John Peeli Ida-Euroopa lemmikbändi Röövel Ööbiku „Kids' Stuff Rokk". Video režissöörideks on tunnustatud tegijad Jan-Erik Nõgisto ja Veiko Õunpuu.

Kuni kolmapäeva, 14. oktoobrini on video „Kids' Stuff Rokk" vaadeldav ainult MTV Baltikumi kanalitel ning MTV Eesti veebis ja MTV Facebooki kontol.

Head tsekkimist.

Nüüd saadaval ka youtube'ist

Eestis liigub ringi Aafrika pille tutvustav Joel Sebunjo

2009-10-08T00:01:00.004+02:00

Täna, neljapäeval kell 16:00 algab Uganda muusiku Joel Sebunjo ja Peeter Volkonski workshop Aafrika kultuurist Ööülikooli avalikul lindistusel.

Joel Sebunjo tutvustab Aafrika pille ja mängib nendel, Peeter Volkonski räägib 13. sajandil Mali impeeriumi loonud kuningas Sundiata Keitast.

Töötuba toimub Tallinna Noorsootöö Keskuses (Suur-Ameerika 35).

NB: Soodsamaid pileteid (100 krooni) reedel toimuvale Joel Sebunjo kontserdile saab osta ainult Piletilevist ja vanalinna lokaalist Juuksur (Vaimu 1)!

PRESSITEADE KONTSERTIDE KOHTA:

Kontsertsari Muuilm ja Mõnda: Joel Sebunjo (Uganda)

Lähinädalatel annab Eestis hulga kontserte üsna erakordne muusik, sest temasarnaseid kohtab siinkandis harveminigi kui kord aastas – Uganda laulja ja multiinstrumentalist Joel Sebunjo.

Tema muusika segab mitmesuguseid eksootilisi muusikastiile nagu mbalax, mali blues, salsa ja rai. Enamasti eelistab Sebunjo oma lugusid esitada kõrvitsast ning lehmanahast valmistatud keelpillil nimega kora.

Joel Sebunjo kasvas üles Ugandas, õppis mängima mitmesuguseid rahvapille nagu endongo (sisalikunahast keelpill), amandinda (marimba Aafrika eelkäija) ja kalimba (väike metallist klahvidega löökpill, nn. pöidlaklaver).

Ta on õppinud ka Lääne-Aafrika rahvamuusikat (Senegalis, Gambias ja Malis) sealsete tuntud meistrite juhendamisel. Sebunjo repertuaari kuuluvad nii tema enda lood kui Uganda rahvalaulud, mida on täiendatud ja segatud erinevate Aafrika rahvaste lauludega.

Viimased aastad on Joel Sebunjo veetnud peamiselt kontserdilavadel Malaisiast Rootsini ning esinenud koos selliste tuntud meistritega nagu Ba Cissoko, Didier Awadi, Cheb Khaled, Etran Finatawa, Miriam Makeba, Oliver Mtukudzi, Baba Maal, Salif Keita ja paljud teised.

Eestis esineb Joel Sebunjo tuuriga paljudes linnades, teda saadavad Paul Daniel kitarril ja Aleksandra Anstal trummidel.

Kontserdid toimuvad:
09.10 Tallinnas Mustpeade Majas
10.10 Viljandis Pärimusmuusika aidas
15.10 Tartus klubis Trehv
24.10 Pärnus Ammende Villas

Kuula Joel Sebunjot:
http://www.myspace.com/rampadeorg

Chungin & The Strap-On Faggots - Youtube'i ja ecstasy põlvkonna lapsed

2009-10-07T15:03:00.016+02:00

Juba mõnda aega figureerib paljudel ürituste plakatitel üks pikk nimi, mis esimese pauguga võib-olla meelde ei jäägi. Minul igatahes ei jäänud, kui sattusin umbes paar aastat tagasi seda esmakordselt lugema. Jätke hästi meelde - Chungin & The Strap-On Faggots. Teate ju küll.

Pungi peal üles kasvanud poistel on tänase seisuga ette näidata äsja ilmunud ja mulle tundub, et soojalt vastu võetud debüütalbum. Hetkel püüavad "sträpakad" koos Popidiotiga MTV EMA Parima Balti Artisti tiitlit. (Oma hääle saab anda veel kuni selle nädala lõpuni ehk 11. oktoobrini siin.)

Penny Lane saatis bändile küsimused ning tagasi sai vastused:

Nii palju, kui ma olen aru saanud, siis bänd eksisteerib teil 2004. aastast peale, aktiivsemaks läks kogu asi kolm aastat tagasi? Eelnevalt tegutsesite erinevates punkbändides. Kui praeguseks minevikku jäänud punte kuidagigi ühiselt iseloomustada saaks, siis mida nende kohta öelda? Millised nad olid ning mis eristab neid kõige enam praegusest ansamblist?

Chungin: Praegune bänd on kõigist eelmistest kõige korrapärasema kaosemudeliga. Alguses oli muda ja vesi ja vähehaaval võttis see ollus omale vormi ja praegu on tal just selline kuju nagu tal on. Sträpaka kuju.

Debüütalbumini jõudmine võttis teil suhteliselt kaua aega. Võib vist nii väita küll. Kas selle taga on hoidumine liigsest kiirustamisest (lubasite bändil küpseda), õhukene rahakott või lasite kõigel minna selles suunas, kus parasjagu tuul puhus?

Kyberkaru: Hehee, nimetasid põhjused õiges järjekorras. Põhiline ongi vist see küpsemise aspekt. Seda esmajärjekorras loomingus. Kuigi osasid plaadile jõudnud lugusid nagu "Tight Jeans", "I'm Not Your Messiah" ja "Dogshit City" on mänginud ka Chungini väga vanad bändid, pidime materjali kõigepealt enda jaoks toimima saama. Siis võis mõtlema hakata, kas, kus ja kuidas sellest plaat vormida.

Siinkohal tahaks tänada Vaikot, kes meid suvel 2007 oma Rapla maaresidentsi elutuppa "Victorit" salvestama lasi ja tõestas sel moel veenvalt ära, et ise oma käe ja ettekujutuse järgi on asju kõige mõnusam teha.

Milline on olnud teie debüütalbumi kohta käiv kõige üllatavam, positiivsem, negatiivsem ning ootamatum tagasiside?

Chungin: Üks mu sõber ütles, et plaat on isegi parem, kui meie laivid, mida ta näinud on. See oli mõnevõrra üllatav ja ühtlasi väga meeldiv.

Kyberkaru: Isiklikult olen rõõmus selle tagasiside üle, mis puudutab plaadi produktsioonipoolt. Lõputult stuudiotunde, katsetamist-kõhklemist ning ümber- ja ringimängimist. Esmakordne kogemus muusikat nii põhjalikult teha, salvestada. Pahatihti jäävad bändikogemuseta kuulajatel-kiitjatel sellised asjad paraku märkamata ja märkimata.

Seni negatiivseiseima ning minu jaoks üldse ühe asjalikuma ehk destruktiivselt konstruktiivse tagasiside on andnud Trash (loe siit). Võib-olla on mul masohistlikud kalduvused, aga iga magus muutub läilaks, kui teravat vahele ei pakuta.

Telli @ rada7.ee

Te olete viimasel ajal sattunud väga terava tähelepanu alla. Juba enne, kui album välja tuli. Ma ei suuda praegu paugust meenutada, kes oli see lugupeetud avaliku elu tegelane, kes tituleeris teid muideks ka üheks parimaks Eesti live-bändiks. Mind huvitab, kus kohas, millal ja miks käis pauk? Mis oli see, mis päästis teid paisu tagant välja?

Kyberkaru: Kui nüüd kontserte pidi järge ajada, siis vist 11. septembril 2007, kui mängisime esimest korda väljaspool otsest pungiskenet Von Krahlis pornofilmide festivali "Kik in der Kok" järelpeol. Esinesime maikades-bokserites ja Penipoiste näomaskides. Siiani tuleb seda meenutades silme ette esireas seisnud vana indimehe Eerik Morna lai naeratus, mis ei lahkunud sealt terve ve

erandtunnise seti vältel.

Samas, mis paisust me räägime? Niikaua kui ma Chunginit mäletan, on ta kontserti alati ühesuguse kirega andnud. Kui bänd toimima hakkas, ei saanud see enam kauaks meie siseringi naljaks jääda.

Mis on teie bändis möödunud suve, kestva sügisega kõige enam muutunud?

Kyberkaru: Nii mõnedki seni sekundaarsetena tundunud asjad on primaarseteks muutunud ja vastupidi.

Lisaks vaikselt Eestis laiemat tuntust kogudes olete hetkel väga aktuaalsed ka tegelikult kogu Euroopas, kandideerides MTV EMA Parima Balti Artisti tiitlile. Kuidas te kõigesse sellesse suhtute, mida ootate ja kuidas ennast tunnete?

Kyberkaru: Mingi karmavärk vist, et kui pole millegi välise nimel jesuiidiks kätte läinud, siis tuleb see ühel hetkel ise sinu juurde.

Kas olete MTV EMA keerises saanud ka arvestatavat vastukaja? Kui jah, siis millist?

Kyberkaru ja Chungin: Oleme selle keeristormi silmas, siin on kõik vaikne.

Esinemisgraafik on teil üsna tihe. Albumi esitlused on nüüdseks küll selja taga, kuid paljud kontserdikorraldajad ihuvad teie peale hammast. Kui säärane olukord jätkuks, kas siis võib tulla kõne alla, et üks moodne punkbänd elataks end vabalt ainult muusikategemisest ära? Kas see oleks üldse teie soov?

Chungin: Eesti mastaabis kindlasti mitte. maa saab enne otsa, kui papp pärale jõuab...

Kyberkaru: Neljapäeval Tallinnas Von Krahlis, maksan telefoniarve; reedel Tartus GenKlubis, maksan üüri; nädala pärast Viljandis Puhtas Kullas, ehk saab söögiraha... Tänan ei.

Chungin: Globaalses plaanis oleks sellisel asjal ehk jumet, aga ma tõesti ei tea, kas ma tegelikult viitsiksin kogu aega ringi tuuritada, aga ma olen nõus proovima. Suhteliselt suure hea meelega.

Milline on teie suhe kujutava kunstiga?

Chungin: No mis muusika see ikka on, kui sul mingi tuluke ei sätenda, strobo ei plõksi ja video ei jookse? Me oleme ecstasy ja YouTube'i põlvkonna lapsed.

Kui teid vahel live's vaadata, siis tundub, et osadel teist on sipelgad püksis, mis teid piinab?

Chungin: Need sipelgad pole mitte midagi muud kui väiksed saladetsibillid, mis naha all võnguvad. Saad aru, oma muss, oma väiksed saladetsibillid kooriku all tuksumas nagu mädapaise, mis sügeleb. see panebki niimoodi põrkama. Ja kui oled juba natuke aega higistanud, siis lendab kogu pask välja ja oledki uus inimene. lähed teed lava taga pläru, võtad väikse õlle ja sead süstiku vaikselt maabuma.

Eesti bändid räägivad oma välislähetustest üsna harva ning laiem publik neist tavaliselt ei teagi midagi. Kui palju te väljaspool kodumaa piire käind olete? Mõned lahedamad seigad ehk...

Kyberkaru: Soomes oleme andnud kaks klubikonsat ja suvel käisime Leedus B2G festivalil. Lahe on see, kui oma väidatava halastamatu nõudlikkuse poolest tuntud Soome publik bändi tagasi plaksutab. Leeduga seoses tervitan kitse, kes varahommikusel tagasiteel enne Märjamaad auto ette jooksis. Kuidas tervis on?

Mis tavaliselt toimub enne ja pärast esinemisi Chungin & Strap-On Faggotsi backstage'is?

Chungin: Võimlemine-sõimlemine, tsillimine-killimine.

Kyberkaru: Keeramine, kruvimine ja kruttimine.

Oleks hea, kui paneksite kirja veel teadaolevaid konsasid, mis tulekul...

Kyberkaru: Üheksanda oktoobri südaööl mängime Diletantide Avangardil ja peale seda võtame paariks kuuks ehk uue aastani end esinemistest vabaks. Nii palju muid asju on kollektiivses ajus elavas järjekorras, mida pole olnud võimalik tiheda plaadi-ja kontserdigraafiku tõttu teha.

Myspace
Loe Chunginist veidi veel Ekspressist (04.01.2008)
Plaadiarvustus Ekspressis (04.09.2009)
Disko+punk+elektro Elu24 (10.09.2009)

Chungin & The Strap-On Faggots - Zehn Jahre Alt

Chungin & The Strap-On Faggots - Victor

Last.fm'ist saab raadio!

2009-10-06T20:59:00.004+02:00

Ma ei tea, võib-olla ma olen ajast ja arust, aga avastasin selle uudise just praegu. Last.fm kolib oma väikese tiivaga CBS raadio hõlma alla ja hakkab levima esialgu neljas USA suurlinnas: New York, Los Angeles, Chicago ja San Francisco.

Avapäeval lubatakse mängida ohtralt ansambli Muse muusikat. Põhjus lihtne - kui jälgida Last.fm-i kasutajate poolt kuulatud muusika põhjal koostatud edetabelit, siis esikohal on millegipärast Muse. Lisaks loositakse kuulajate vahel välja reis Muse'i kontserdile, mis pidavat toimuma kuskil väga salajases kohas.

Aga mis see uudis meisse puutub? Meie jaoks ju sisuliselt ei muutu midagi? Noh, kui olla nüüd fanaatiliselt optimistlik, siis tegelikult saaksime idee poolest mõjutada Last.fm-i raadio playlisti. Sest popimad rajad jõuavad raadioeetrisse. Võiks ju siis ühe Eesti loo ette võtta ja seda kõvasti kuulama hakata, äkki õnnestub.

Täpsemalt saab uudist lugeda siit

Aga et nüüd väga kuivaks see postitus ei läheks, lisan siia lõppu uue singli Tegan & Sarah'lt. Nende uus album peaks ametlikul ilmuma juba 27. oktoobril.

Tegan & Sarah - Hell

Penny Lane

Pastacas, see üldse päris tegija tüüp

Laika Virgin "Laika Virgin"

Schilling - mõnusa atmosfääri festival

Lihtsalt Schilling

Ewert And The Two Dragons "Good Man Down"

Badass Yuki "Black Apple Trip"

Intervjuu Soome indie-pop bändiga French Films

Heliosphere festival – neli päeva eksperimentaalset ja psühhedeelset muusikat!

Jean Dean - Steps

Kaheksa küsimust kõigile artistidele

Kohviradio maraton

Remiks, miks?

Teate küll, see muusikaüritus

Veel Robotaanikat

Midagi kütkestavat - Jim Noir

Happy birthday mr. Lennon!

Jazzituli ootab süütamist!

Jim Morrison ja Johnny Depp

Talbotist tuleb dokumentaalfilm "Tour de Talbot"

Welcome back!

Rubik teeb nalja ja tõsist muusikat!

Tallinn Music Week

Popidioti remix Honey Poweri loost "Get Country"

Mimicry käis metsas

Artishok Records esitleb: Moriarty

Pia Fraus on puhkusel, aga muusika elab edasi. Jee!

Täna valitakse Eesti Laul 2010

Not just another Müürilille täika

Remiks Mimicry loole "new"

Vinget plakatikunsti ka

Malcolm Lincoln - Siren [video]

Ö Stuudio esitleb:

Eesti Muusikaauhinnad 2010

Eesti hea muusika saab pildiks

Picnicul tuleb ju plaat!

Odessa Popi piletiloos FAKTORYS

Next Big Thing - Claire's Birthday

Ja video ka

Viisakas Biit009

Pungilainetel

Antonina

Üks nõme vahepala

Katus maas

Neil minutitel...

Midagi lahedat Eestist!

"Kohalik ja kohatu" 3 pildis

Ans Anduri "(Sa olid mu viimase leveli) Lõpuboss (3Pead versioon)

Mono-Mono-Mono

Unustamatu Claire's Birthday tagasitulek

Ehteid Penny Lane'ilt

Eesti Laul 2010 vol 2

Meil täna tantsuks mängib indie

Eesti Laul 2010

Seksound soovib häid jõule!

Ehted Penny Lane'ilt

I'm so indie

All rights reserved

Kohe saab poppi naiivsust

Mägede taga on mäed

Kogu tõde biitlitest

Ö Stuudio - parim paik Tartu Kultuuritehases

(love is in the) AIR!

Edevuselaat

Artishok Records annab teada!

PÖFF: It Might Get Loud

Odessa Pop peab sünnipäeva!

Valgeid roose!

PÖFFil lähebki valjuks

Lauri Kulpsoo isikunäitus

Hecuba - muusika, film, film, muusika

Uneskõndija Momoko Pins

Seksound Goes Plink Plonk klubi, Jazz Lessons jt!

Oli ka hea bänd?

Kuidas võrgutada hipsterit?

Uus muusikasaade

Nädal kisub keeruliseks

Vahelduseks Rockstar'si ka!

Kids' Stuff Rokk

Eestis liigub ringi Aafrika pille tutvustav Joel Sebunjo